Muinasjutt

Nädal aega tagasi istusime sellel ajal kolmekesti Pariisis triumfikaare juures ilusas ampiirstiilis hotellis, jõime pesuehtsat šampanjat ja arutasime selle üle, kumb oli parem artist - Josephine Baker või Mistinguett. Siis panime me end ilusasti riidesse ja sõitsime taksoga teatrisse. Oli imeilus soe õhtupoolik ja pärast teatrit saime me veel Moulin de la Galette'i sisehoovis lühikeste varrukate väel süüagi. Oh... Kõlab hästi, eks? Natuke nagu muinasjutt :). Aga mitte päris. See oli lihtsalt tore päev Pariisis ja sellesse mahtus muudki - näiteks paar tundi Michou kabarees ja kokteil Deauville'is, kohtumine narkoärikast araabia tibiga, kes tahtis mu ühe süütu märkuse tõttu oma hiigelpika kontsa otsa vardasse ajada, ning kanakitkumine Raspoutine'i klubi uksehoidjatega. Lihtsalt üks tore päev! Kõigest sissejuhatus muinasjuttu...

Sest muinasjutuga oli selline lugu, et mulle räägiti juba juuli lõpust saadik, et ma peaksin Pariisi oma ilusa kleidikese kaasa võtma. Vaadake, see kleidike - see kleidike on imeline, tumelillast sametist ja lahtiste õlgadega, aga natuke liiga ilus, et sellega kuskile minna. Pariisi kästi mul see aga ilma igasuguste lisaseletusteta kaasa võtta. Pinnisin üht ja pinnisin teist, et kuhu me siis niimoodi üleslööduna läheme, aga vandenõu oli täielik. Maris ei tohtinud Dior Homme'i pühaviha ähvardusel üheltki asjaosaliselt poolt sõnagi kuulda ja nii jäi. Soetasin oodates kleidikese juurde sobivad kingakesed, kitkusin kulmud ära ja panin vaimu valmis. Vandenõu oli nii viimseni täielik ja peensusteni ära planeeritud, et kui oli aeg taksosse istuda, ladistas küll parajasti vihma, aga minu teele seati vihmavarjuga uksehoidja, kes ei tohtinud mind enne taksosse lasta, kui taksojuhile oli sihtkoht ja sõidumarsruut ära seletatud ja siis temalt vaikimisvanne võetud. Kui oli vaja telefonikõnesid teha, saadeti teised sõbrad mind totratel põhjustel nurga taha eskortima. Kui ma küsimusi esitasin, pareeriti need uudishimu õhutavate argumentidega, aga loomulikult midagi reetmata. Ausalt, ega ma ei tahtnud ise ka üllatust mingi hinna eest ära rikkuda, aga juba kogu see eelmäng oli lihtsalt nii naljakas ja nunnu ja armas ja tore... Ma küsisin kõigest 3247 korda, et mis me esmaspäeval teeme :). Oi, kui te teaksite, kui põnevil ma olin!

Terve selle pikisilmi oodatud esmaspäeva lonkisime me ringi. Sõime paar tundi Bastille'i väljakul hommikusööki, siis uitasime Marais's, sõime Pariisi kõige kuulsamaid falafeleid, jõime siin kohvi ja seal kohvi, siis tegime väikese põike Montparnasse'ile, sõime Champs-Élysées'l maailma parimat sibulasuppi ja mille-feuille'd, küsisime muu hulgas ühelt lahke ilmega juudi härrasmehelt, kuidas neil ikka need pigimütsikesed peas püsivad, ning vaatasime üldse inimesi. Edasi anti mulle hotellis tund aega, et end ilusaks teha, seejärel pakiti mind hoolikalt taksosse ja sõidutati mööda Pariisi sinna-tänna ringi, et ma jumala eest suunataju kaotaksin. Kui me lõpuks enne üheksat Clichy väljakule jõudsime, hakkas mulle tunduma, et ma tean, kuhu me suundume, aga ega ma ei arvanudki sihtkohta kindlalt ära enne, kui takso suunatule sisse lülitas ja punasele vaibale keeras. Ja kus siis hakkas pihta. Üks poiss jooksis vihmavarjuga autoukse juurde, siis ulatati mulle käsi. Edasi anti juba igast suunast kingitusi - siit brošüür, sealt kotike, kolmandast kohast sooviti jakike võtta. DH jõudis mulle vaikselt kõrva öelda, et mul ei ole soovitatav selles kohas üksinda ühtegi sammu teha, nii et ärgu ma liigutagu. Täpselt kaks sekundit hiljem võttis ta mul aga küünarnukist ning meid eskorditi nelja frakis töötaja vahel muinasjutulisse detailirohkesse ruumi, mille hämarast punakuldsest sädelusest me siis uudishimulike pilkude saatel uhkelt läbi sammusime. Suurepärase vaatega erarõdul ootas meid valge linaga laud, mis oli juba kinke täis. Ootas ka valgete kinnastega noormees šampanjapudeliga. Ja järgmised tunnid möödusid täiesti roosasulises eufoorias, mis oli lihtsalt viimseni täiuslik. Ma ei olnud selles kohas veel kunagi käinud - olin küll proovinud, ent see ei olnud kunagi võimalikuks osutunud. Lisaks oli mul nendest luhtunud katsetest jäänud mulje, et see on nii turistlik paik, et see pole külastust väärtki. Ent nüüd korraldati mulle - tõsi küll, minu isikuga seotud suurejoonelise luiskeloo tõttu - selline vastuvõtt, et kui see mulle meelde tuleb, ulatub mu naeratus taas umbes täpselt tähtedeni. Ja millised emotsioonid! Turiste oli palju, jah, aga kvaliteedis ei ole sellele vaatamata järeleandmisi tehtud. Ooo... Ooo... Ooo... Ja mina ei olnudki seal veel käinud! Ja ma ei tahtnudki sinna väga minna! Kuidas ma sain nii väga eksida??? Ooo... Ooo... Ooo... Meist tehti pilti, toodi kotiga veel kingitusi, maitre d'hotel tuli isiklikult tervitama, makroonid olid paremad kui Ladurée omad ja... Ooo... Seal tahtsin ma küll korrata Fausti sõnu "oh ilus hetk, oh viibi veel".

Ja ega sellega ei olnud muinasjutt veel läbi. Sulgemisajal eskorditi mind pärast väärikat ooteaega läbi rahvasumma punaselt vaibalt taas taksosse ning me jõudsime pisut enne südaööd restorani, kus ootas juhuse tahtel meie ees lauda näitamist Prantsusmaa muusika üks endisi suurkujusid Jean-Jacques Debout. Inimene, kelle kirjutatud laule on laulnud Dalida ja Johnny Hallyday, inimene, kelle laule oskan isegi mina laulda, inimene, kes tundis isiklikult Edith Piafi ja Mistinguetti ja kes on abielus Chantal Goyaga. DH tundis ta loomulikult ära, meil oli õnne süüa härra kõrvallauas ning õhtu lõpuks olid härrad nii sügavas vestluses, et kolm tundi hiljem lahkusime me restoranist mösjöö telefoninumbriga. No juhuks, kui me tahaks lähima kolme kuu jooksul temaga veel maailma asju ja muusikat arutada. Lähima kolme kuu jooksul, sest kuna ta on kopsuvähki suremas, ei ole talle selles maailmas enam palju aega antud...

Kas te saate aru, milline õhtu? Milline muinasjutt. Ja see on minu elu! Päriselt, minu elu! Ei ole film. Ei ole väljamõeldis. Ah... Millised sõbrad! Muinasjutt, ma ütlen!