Suvi sai otsa

Pärast Barcelonas käimist olen ma jõudnud veeta paar päeva Istanbulis ja poolteist nädalat kodus Pärnus, homme hommikul pean aga kohvri näppu võtma ja jälle lendama hakkama. Sedakorda siis koju Luksemburgi. Kodust koju. Ühest universumist teise. Juba lubati mulle lennujaama vastu tulla, et mind siis otse Schueberfouerile restorani viia. Ja ülehomme hommikul olen jälle kontoriinimene, kuigi tegelt tahaks nüüd puhkusest puhata. Vaja oleks kohe paari nädalat, et ennast ka välja magada ja natuke eimidagi teha ja muljetel settida lasta ja nii... Õnneks paistab, et nädala alguses saab veel tavalisest pisut lühemaid tööpäevi teha, abiks seegi.

Aga okei, tegelikult oli puhkus pikk. Kahte nädalasse mahtus nii palju eri emotsioone, et mul on selline tunne, et see puhkus on kestnud mitu kuud. Istanbul oli positiivne ja päikeseline, soe ja eksootiline. Eesti oli kontrastiks juba sügisene ja seeneline ja kodune ja kurb, sest pärast puhkuse eriti ilusat algust pidi meie ilus väike titekas karvand auto alla jääma ja see lõi kõigele eelnenule musta pitseri. Jah, ta ei olnud meil esimene koer matta, aga eelmised on elanud vanaks ja surnud haigustesse, nii et nende puhul ei tulnud surm nii ootamatult. Nüüd aga tuli maailma kõige ontlikum terjer mind ühel hommikul musiga äratama ja järgmiseks hommikuks teda enam ei olnudki. Teate, see on kõige ebaõiglasem asi üldse. Ja kõik sellepärast, et usaldasime ta päevaks inimesele, kes ei osanud teda hoida... Tervelt aasta sai ta meie juures olla, täpselt aasta tagasi me ta ju tõime...

Vot niimoodi koledalt saigi suvi otsa. Ja sügis tuli seentega. Vähemalt jõudis Mannike kaks korda elus ka päris paksus metsas seenel käia ja suurest puravikuuputusest osa saada. Meie oleme end igatahes puravikuks söönud - kolm korda on meil olnud terve köök puravikke täis ning nendest on saanud praadi, suppi, pirukat, külmutatud seeni ja marinaadi. Kusjuures meie metsast on muudel aastatel välja toodud heal juhul 4-5 puravikku. Nii et selle poolest on tõesti tegemist erilise aastaga.

Muud... muud nagu ei oskagi praegu öelda. Pilte on mul muidugi palju. Nagu alati. Aga pole tuju nendega tegeleda. Kunagi hiljem.