Mul oli järjekordselt sigaäge nädalavahetus. Käisin nimelt Bonnis Euroopa Eestlaste Koori sügislaagris ja sain sealt niipalju positiivseid emotsioone, et täitsa hull lugu kohe. Esiteks oli see nii ootamatult leitud üritus. Teiseks oli see äge. Kolmandaks oli seal kohutavalt palju väga põnevaid inimesi. Neljandaks oli see Annabergi jahiloss ise absoluutselt fantastiline, me oleks justkui sattunud filmi "Helisev muusika" võttepaika, mis on 50 aastat tühjalt ja hüljatuna seisnud. Viiendaks meeldib mulle laulda, aga ma lihtsalt ei mäletanud seda enam ja nüüd tuli see mulle jälle meelde. Kuuendaks laulsime me Tuljakut. Mina ARRRRRRRMASTANNNNN Tuljakut. Iga kord tahaks seda lauldes kohe lihtsalt lendu tõusta! Seitsmendaks anti seal seapraadi hapukapsastega. Kaheksandaks oli ilm lihtsalt nii ilus. Üheksandaks... Ah, saate isegi aru, eks!
Esimest korda kuulsin ma sellest koorist pentsikul kombel siis, kui EPSO eksameid tegin. Siis ütles üks asjaga kursis olnu mulle intervjuu lõpuks, et kuna ma olen varem ka kooris laulnud, siis võiks see mind huvitada. Novat... Panin kõrva taha. Aga ega ma poleks selles suhtes ise midagi ette võtnud, kui ma poleks juhuse tahtel kolm nädalat tagasi kohvikus üht laulueestlast kohanud. Minul on ikka veidi taganttorkimist või kutset või vähemalt mingit tõuget vaja, vaadake. Novat, ja selle laulueestlase käest kuulsin igasuguseid toredaid asju siinsete laulmisvõimaluste kohta ning kui ma siis siinsete lauluvägede juhatajaga ühendust võtsin, selgus, et saab laulda ja saab tantsida ja kui ma tahaks juhtumisi teise koori ka veel tulla, siis selle laager on kohe NÜÜD. Voodikoht organiseeriti mulle naks-naks ära, autokoht leiti lahkelt ka ja nii ma pea ees vette hüppasingi. Sest tõesti - laagris selgus, et ühte inimest ma kokku tulnud seitsmekümnest tõepoolest ka tunnen. Aga ülejäänud kuutkümmet üheksat mitte. Ja see teeb kokku väga palju väga võõraid inimesi :D. Kes osutusid äärmiselt avatuteks, lahketeks ja kenadeks. Jaaa... Järgmisse laagrisse lähen juba täie teadmise ja suure rõõmuga :).
Hästi tore oli jälle laulda. Ma olen ju ligi neli aastat ainult omaette mõmisenud või kohvikus möiranud. Kopsumaht on kadunud ja päriselt laulma hakates oli kohe naljakas järsku tunda, et mul on selja-külje-kõhulihased, mis ei ole sellise tööga enam harjunud. Hääl sai ka kõvasti vatti, aga samas hakkas tunne juba tagasi tulema. Päris palju sai ikka tööd tehtud. Meil oli seekord lisaks laulmisele mitu seanssi hääleimprovisatsiooni, mis oli päris äge. Noja laulda sai ka ikka korralikult. Proovid olid meil juba reede õhtul ja siis laupäeval hommikul üheksast poole ööni välja. Ja siis täna hommikul jälle kella üheksast alates... Väggggev. Selle ajaga tegime me tundide viisi hääleimprot ja ratsutasime läbi igavese rodu laule. Minu jaoks oli selles mõttes päris korralikult tegemist, et kuna mina viimasel kahel laulupeol ei ole käinud, nägin ma suurema osa laulude noote esimest korda ja olin seega kogu aeg ninapidi noodis kinni. Kõik partiid olid võõrad ja sõnad ka, nii et kohe, kui ma juhtumisi pilgu tõstsin, muutus mõni "kuna" sõnaks "sest" ja mõni "mul" sõnaks "sul", mis on üks igavene nuhtlus, sest see va ssss kostab ju jõle hästi välja kahvel :D. Aga jah, teiste jaoks oli vist umbes neli uut laulu, minu jaoks umbes... kümne ringis. Muide, see viimasel laulupeol olnud Nokturn on üks hirmusõudne laul. Mu meel unus mägede taha on seevastu väga ilus - lüüriline ja hea laulda. Novat. Igatahes, nüüd on ports laule selgemaks saanud. Just selgemaks, mitte selgeks. Sest no mingid sellised kergemad rütmiloksud siin-seal ja sissetulekud ja pausidesse sisselaulmised ja dünaamika ja hingamised ja sellised asjad oleks veel kordamist ja ühtlustamist tahtnud, aga aega lihtsalt ei jäänud. Tempo oli isegi kogu aeg taga - teiste jaoks vanad laulud lauldi lihtsalt korra koos läbi, uued laulud võeti korra iga häälerühmaga läbi ja siis pandi kohe kokku ja siis tuligi juba ruttu-ruttu pühapäevahommikune kontsert. Aga mulle avaldas muljet, et vähemalt kõik, kes minu lähiümbruses istusid, lugesid täitsa hästi nooti. Ja see hääl, mida kõik need seitsekümmend inimest suutsid teha, oli ka vinge. Ma olen alati laulnud palju väiksemas kooris, aga siin oli kohe võim taga. Oi, kui me olime kontserdil pisikeses saalis Tuljakuga lõpetanud, siis kahe meetri kaugusel istunud esimese rea rahvas kohe lahkus :D :D :D. Ma arvan, et nad jäid kurdiks. Sest hirmus see ei saanud olla - vähemalt loksuma me ei hakanud. Muude vigade väljakuulamisega ei viitsinud ma tegeleda, sest mul oli lendutõusmisega tegemist :).
Nädalavahetusse mahtus ära tegelikult isegi kaks kontserti - kõigepealt andsid meile kontserdi Jaanus Nõgisto ja Tõnu Timm ning siis pühapäeval andsime ümbruskonna vanainimestele kontserdi meie. Mõlemad olid toredad, aga Nõgisto kontserdi rikkus minu jaoks pisut ära üks hilisem vahejuhtum, mis mulle kuidagi meelde sööbis. Nimelt oli juba käes sügav öö, rahvas istus koos ja laulis ja oli ja jõi veini ja tundis end hästi. Noja siis otsustas seltskonda oma kohalolekuga austada ka härra Nõgisto ise. Kes näpitses parajasti mingi oma laulu sissejuhatust, kui kaks naist paar takti mingit (tõsi, olustikku absoluutselt mittesobivat) isamaalist viisi üles võtsid. Nad jäid küll ühe fraasi pärast vakka, aga sellegipoolest pani Nõgisto pilli sõnagi lausumata lauale, heitis oma sakris laka ärritunult tahapoole ning marssis demonstratiivselt ruumist välja. Kolm naist sööstsid talle muidugi kohe järele ja siis mingil hetkel tuli ta tagasi ja oli armulikult nõus jälle pilli edasi tinistama, aga siis ta mulle kohe enam ei meeldind. Et nagu mis mõttes... Prints selline. Teised tulevad Inglismaalt ja Soomest ja Hispaaniast ja jumal teab kust kõik kohale, et kokku saada ja just koos õdusas õhkkonnas vanu häid tuttavaid laule laulda, ja siis tuleb herr, kellele üldse ei sobi, et inimesed pakuvad omalt poolt välja loo, et tema viiel noodil lauldud uinumuinuheietuste vahepeale ka midagi kõigile tuttavat laulda. Vot. Tõnu Timm seevastu ei lasknud ennast asjast segada, tema mängis edasi, mis siis, et diiva minema tormas :). See oli temast kohe armas.
Ja tegelikult tahaks ma magama minna, aga sellest Annabergist tuleb ka paar sõna öelda, sest see oli lihtsalt nii fantastiline koht - vana jahimõis metsa sees ja mäe otsas... Ja kuigi maja on ilmselgelt täiesti lagunemas ja kõgunemas, on seal ilgelt kõrged laed, vanad ägedad ahjud ja kaminad, nikerdustega trepid, laed stukkreljeefe täis ja saalides on suuuuuuuuuuuuuuuuured lühtrid päris ehtsate küünaldega, mis kuulu järgi tavaliselt õhtusöökideks ka kõik põlema pannakse. Vanad peeglid, tiibklaver, poolmetsistunud aeda ja mäenõlvale viiv aiatrepp, puitraamides originaalaknad, luuderohi ja viinapuud fassaadi küljes kõlkumas, suured peeglid, kabelike jne jne jne. Muidugi olid ka muud asjad, millest ei maksa rääkida - näiteks veekahjustused, äärmiselt pentsiku kompaga maalid, prussakad, kolm korda minutis äraminev kuum vesi ning kosmeetiline remont, millega seoses meenus too Vigala kiriku altar, mis lihtsalt mingite põrandavärvidega üle tõmmati, et oleks erk ja kirju ja silmale hea vaadata. Aga need asjad olid ebaolulised, sest selles paigas oli VÕLU. Pärselt, see oli lihtsalt nii lummav koht, et ma oleks tahtnud suisa nutma hakata, sest ma nimelt unustasin fotoka maha :( :( :(. Nuuks. Ja meie magamistoas oli selline tordine laelamp, nagu meil kunagi Veltsi vanaema juures oli :). Lihtsustatud variant, aga toimis samal põhimõttel :). Mulle tuli kohe meelde, kuidas mulle väiksena ikka meeldis sealt mahakukkunud purikaid uuesti lambi külge rippuma sättida. Ja siis "kogemata" selle käigus rohkem purikaid maha kukutada, et saaks neid ka tagasi panna :). See oli kui teises elus... Sürr värk!
Aga nüüd küll magama. Muljeid on rohkemgi, ent nüüd tuleb maa peale tagasi tulla. Enivei... jubevinge oli. Lähen järgmine kord uuesti, raudselt!
Head ööd!
M.
Esimest korda kuulsin ma sellest koorist pentsikul kombel siis, kui EPSO eksameid tegin. Siis ütles üks asjaga kursis olnu mulle intervjuu lõpuks, et kuna ma olen varem ka kooris laulnud, siis võiks see mind huvitada. Novat... Panin kõrva taha. Aga ega ma poleks selles suhtes ise midagi ette võtnud, kui ma poleks juhuse tahtel kolm nädalat tagasi kohvikus üht laulueestlast kohanud. Minul on ikka veidi taganttorkimist või kutset või vähemalt mingit tõuget vaja, vaadake. Novat, ja selle laulueestlase käest kuulsin igasuguseid toredaid asju siinsete laulmisvõimaluste kohta ning kui ma siis siinsete lauluvägede juhatajaga ühendust võtsin, selgus, et saab laulda ja saab tantsida ja kui ma tahaks juhtumisi teise koori ka veel tulla, siis selle laager on kohe NÜÜD. Voodikoht organiseeriti mulle naks-naks ära, autokoht leiti lahkelt ka ja nii ma pea ees vette hüppasingi. Sest tõesti - laagris selgus, et ühte inimest ma kokku tulnud seitsmekümnest tõepoolest ka tunnen. Aga ülejäänud kuutkümmet üheksat mitte. Ja see teeb kokku väga palju väga võõraid inimesi :D. Kes osutusid äärmiselt avatuteks, lahketeks ja kenadeks. Jaaa... Järgmisse laagrisse lähen juba täie teadmise ja suure rõõmuga :).
Hästi tore oli jälle laulda. Ma olen ju ligi neli aastat ainult omaette mõmisenud või kohvikus möiranud. Kopsumaht on kadunud ja päriselt laulma hakates oli kohe naljakas järsku tunda, et mul on selja-külje-kõhulihased, mis ei ole sellise tööga enam harjunud. Hääl sai ka kõvasti vatti, aga samas hakkas tunne juba tagasi tulema. Päris palju sai ikka tööd tehtud. Meil oli seekord lisaks laulmisele mitu seanssi hääleimprovisatsiooni, mis oli päris äge. Noja laulda sai ka ikka korralikult. Proovid olid meil juba reede õhtul ja siis laupäeval hommikul üheksast poole ööni välja. Ja siis täna hommikul jälle kella üheksast alates... Väggggev. Selle ajaga tegime me tundide viisi hääleimprot ja ratsutasime läbi igavese rodu laule. Minu jaoks oli selles mõttes päris korralikult tegemist, et kuna mina viimasel kahel laulupeol ei ole käinud, nägin ma suurema osa laulude noote esimest korda ja olin seega kogu aeg ninapidi noodis kinni. Kõik partiid olid võõrad ja sõnad ka, nii et kohe, kui ma juhtumisi pilgu tõstsin, muutus mõni "kuna" sõnaks "sest" ja mõni "mul" sõnaks "sul", mis on üks igavene nuhtlus, sest see va ssss kostab ju jõle hästi välja kahvel :D. Aga jah, teiste jaoks oli vist umbes neli uut laulu, minu jaoks umbes... kümne ringis. Muide, see viimasel laulupeol olnud Nokturn on üks hirmusõudne laul. Mu meel unus mägede taha on seevastu väga ilus - lüüriline ja hea laulda. Novat. Igatahes, nüüd on ports laule selgemaks saanud. Just selgemaks, mitte selgeks. Sest no mingid sellised kergemad rütmiloksud siin-seal ja sissetulekud ja pausidesse sisselaulmised ja dünaamika ja hingamised ja sellised asjad oleks veel kordamist ja ühtlustamist tahtnud, aga aega lihtsalt ei jäänud. Tempo oli isegi kogu aeg taga - teiste jaoks vanad laulud lauldi lihtsalt korra koos läbi, uued laulud võeti korra iga häälerühmaga läbi ja siis pandi kohe kokku ja siis tuligi juba ruttu-ruttu pühapäevahommikune kontsert. Aga mulle avaldas muljet, et vähemalt kõik, kes minu lähiümbruses istusid, lugesid täitsa hästi nooti. Ja see hääl, mida kõik need seitsekümmend inimest suutsid teha, oli ka vinge. Ma olen alati laulnud palju väiksemas kooris, aga siin oli kohe võim taga. Oi, kui me olime kontserdil pisikeses saalis Tuljakuga lõpetanud, siis kahe meetri kaugusel istunud esimese rea rahvas kohe lahkus :D :D :D. Ma arvan, et nad jäid kurdiks. Sest hirmus see ei saanud olla - vähemalt loksuma me ei hakanud. Muude vigade väljakuulamisega ei viitsinud ma tegeleda, sest mul oli lendutõusmisega tegemist :).
Nädalavahetusse mahtus ära tegelikult isegi kaks kontserti - kõigepealt andsid meile kontserdi Jaanus Nõgisto ja Tõnu Timm ning siis pühapäeval andsime ümbruskonna vanainimestele kontserdi meie. Mõlemad olid toredad, aga Nõgisto kontserdi rikkus minu jaoks pisut ära üks hilisem vahejuhtum, mis mulle kuidagi meelde sööbis. Nimelt oli juba käes sügav öö, rahvas istus koos ja laulis ja oli ja jõi veini ja tundis end hästi. Noja siis otsustas seltskonda oma kohalolekuga austada ka härra Nõgisto ise. Kes näpitses parajasti mingi oma laulu sissejuhatust, kui kaks naist paar takti mingit (tõsi, olustikku absoluutselt mittesobivat) isamaalist viisi üles võtsid. Nad jäid küll ühe fraasi pärast vakka, aga sellegipoolest pani Nõgisto pilli sõnagi lausumata lauale, heitis oma sakris laka ärritunult tahapoole ning marssis demonstratiivselt ruumist välja. Kolm naist sööstsid talle muidugi kohe järele ja siis mingil hetkel tuli ta tagasi ja oli armulikult nõus jälle pilli edasi tinistama, aga siis ta mulle kohe enam ei meeldind. Et nagu mis mõttes... Prints selline. Teised tulevad Inglismaalt ja Soomest ja Hispaaniast ja jumal teab kust kõik kohale, et kokku saada ja just koos õdusas õhkkonnas vanu häid tuttavaid laule laulda, ja siis tuleb herr, kellele üldse ei sobi, et inimesed pakuvad omalt poolt välja loo, et tema viiel noodil lauldud uinumuinuheietuste vahepeale ka midagi kõigile tuttavat laulda. Vot. Tõnu Timm seevastu ei lasknud ennast asjast segada, tema mängis edasi, mis siis, et diiva minema tormas :). See oli temast kohe armas.
Ja tegelikult tahaks ma magama minna, aga sellest Annabergist tuleb ka paar sõna öelda, sest see oli lihtsalt nii fantastiline koht - vana jahimõis metsa sees ja mäe otsas... Ja kuigi maja on ilmselgelt täiesti lagunemas ja kõgunemas, on seal ilgelt kõrged laed, vanad ägedad ahjud ja kaminad, nikerdustega trepid, laed stukkreljeefe täis ja saalides on suuuuuuuuuuuuuuuuured lühtrid päris ehtsate küünaldega, mis kuulu järgi tavaliselt õhtusöökideks ka kõik põlema pannakse. Vanad peeglid, tiibklaver, poolmetsistunud aeda ja mäenõlvale viiv aiatrepp, puitraamides originaalaknad, luuderohi ja viinapuud fassaadi küljes kõlkumas, suured peeglid, kabelike jne jne jne. Muidugi olid ka muud asjad, millest ei maksa rääkida - näiteks veekahjustused, äärmiselt pentsiku kompaga maalid, prussakad, kolm korda minutis äraminev kuum vesi ning kosmeetiline remont, millega seoses meenus too Vigala kiriku altar, mis lihtsalt mingite põrandavärvidega üle tõmmati, et oleks erk ja kirju ja silmale hea vaadata. Aga need asjad olid ebaolulised, sest selles paigas oli VÕLU. Pärselt, see oli lihtsalt nii lummav koht, et ma oleks tahtnud suisa nutma hakata, sest ma nimelt unustasin fotoka maha :( :( :(. Nuuks. Ja meie magamistoas oli selline tordine laelamp, nagu meil kunagi Veltsi vanaema juures oli :). Lihtsustatud variant, aga toimis samal põhimõttel :). Mulle tuli kohe meelde, kuidas mulle väiksena ikka meeldis sealt mahakukkunud purikaid uuesti lambi külge rippuma sättida. Ja siis "kogemata" selle käigus rohkem purikaid maha kukutada, et saaks neid ka tagasi panna :). See oli kui teises elus... Sürr värk!
Aga nüüd küll magama. Muljeid on rohkemgi, ent nüüd tuleb maa peale tagasi tulla. Enivei... jubevinge oli. Lähen järgmine kord uuesti, raudselt!
Head ööd!
M.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar