Uuel aastal uue hooga (ehk Oostendest, Pariisist ja Crazy Horse'ist)

Lubasin ju uut aastat uue hooga alustada. Noh, ma nüüd tegelengi aktiivselt just sellega. Esimene täismõõdus töönädal on selja taga, vahepeal olen jõudnud käia Lexi ja Eliane'iga Oostendes ja siis sel nädalavahetusel veel Pariisis poodlemas. Kaks tundi tagasi jõudsin koju tagasi ja ega ma poleks vist nüüd ka kirjutamiseni jõudnud, kui poleks Helle käest noomida saanud, et blogis valitseb haudvaikus.

Hästi põgusalt siis (kell on juba palju ja enne uut töönädalat tuleb vähemalt üks korralik pikk uni maha magada). Oostendes oli tore. Me Eliane'iga muretsesime alustuseks, kuidas see meil välja kukub, sest, noh, temaga käisime me juba Tillinnas ja oleme teind igast asju väljaspool kohvikut ka, aga Lexiga pole me kumbki päriselus suhelnud ja Lex on selline mees kah, et ega tal on sõnad üle loetud. Aga kui ta midagi ütleb, siis nii, et naera või piss püksi. Aga tegelt kujunes toredaks. Mõlemad reisikaaslased armastavad pildistada, nii et me lonkisime mõlemad päevad fotokatega ringi ja klõpsutasime. Ilmad olid ka rõõmsalt päikeselised ja soojad, nii et see oli suur rõõm. Uusaastaujumine oli väga rahvarohke sündmus. Ujujaid oli tõesti 5000 kanti ja pealtvaatajaid oli ka suur summ. Rand oli igatahes täis ja vähemalt veerand kõikidest väljatulnutest olid koeraomanikud, nii et ühtaegu oli tegemist täiemõõdulise koertenäitusega. Restoran õhtul oli mõnus, hubane ja tore. Omanikel oli seal oma erapidu ka, kogu pere oli kohal - see kogu pere hõlmas kolme koera ja portsu inimesi, kes ei olnud mitte suu peale kukkunud. Naerda saime sel õhtul rohkem kui raha eest.

Luxi tagasi jõudes läksime siin ka keha kinnitama - ja ma avastasin oma suureks rõõmuks, et raudteejaama juures saab ühest väga viisakast restoranist paneeritud seajalgu. Issand, need viisid mul keele alla. Nämm-nämm. Ma tegin sellest keeletunnis ka juttu, siis ütles õpetaja omaalgatuslikult, et jaa, neil siin on täpselt üks restoran, mille leivanumber on seajalad. Seesama ta siis oligi. Sinna peab veel kunagi minema, agiteerin juba töökaaslasi.

Töönädal möödus ruttu, erilist oli nii palju, et kentsakal kombel olid meil kuni kolmapäeva õhtuni kõik süsteemid tuksis. Kohe kõik asjad jooksid iga natukese aja takka kokku ja tagatipuks oli jaanuarist alates tühistatud minu andmebaasidele ligipääsuparool. See andis ikka töö edenemise mõttes kõvasti pidurit, aga no lõpp hea, kõik hea.

Pariisiga... Pariisiga oli nii, et too mõte tuli mulle alles sel nädalal. Ma olen nüüd jõuludega korralikult ära puhanud ja paigalpüsimine tundub väga keeruline. Ostsingi siis spontaanselt piletid ja mõtlesin, et lähen hängin Kristina juures, käin arhitektuurimuuseumis märtsini üleval olevat art déco näitust vaatamas, käin paaris poes jne. Läks muidugi hoopis teistmoodi. Esiteks selgus, et tegemist oli talviste allahindluste esimese nädalavahetusega. Poed olid lahti KOGU AEG, st õhtul hiljani ja terve pühapäeva. Ma mõtlesin küll muuseumi minna, aga liiga palju poode jäi ette ja kui ma lõpuks mõtlesin, et no NÜÜD oli viimane pood, siis olid järsku jalad väsinud ja kotte liiga palju. IRW. Aga sain endale väga korralike allahindlustega väga korralikke ja vajalikke asju. Allahindlused olid ikka nii 40% ja müüjad olid kuidagi eriti jutualtid. Ostsin palju kraami ja olen väga rahul. Reede õhtul jutustasime muidu Kristina juures poole ööni, laupäeval ei saanud hommikul ka kuidagi vedama ja siis laupäeval kella ühest suundusin linna peale. Õhtul olin linnas hotellis ja käisin Crazy Horse'i kabarees sealset etendust kaemas, terve pühapäeva käisin aga mööda Marais' pisikesi butiike, lasin müüjatel mulle olemasolevate riiete juurde asju soovitada ja mõtteid anda. Vot nii siis...

Crazy Horse väärib muidugi eraldi lõiku. Ma olen muidu Pariisi suurtest kabareedest käinud ainult Paradis Latinis, aga ma ikka arvasin, et ma tean üht-teist kabareemaailmast. Noh, ma kirjutasin oma bakatöögi vanade aegade kabareedest, eks, nii et eks ma uurisin ka, mis sorti etendused ja särgid-värgid neis nüüd on. Oma vabanduseks saan ma öelda ainult nii palju, et kuna Crazy Horse on teistest nii palju uuem, siis seda ma oma töös ei puudutanud ja sellest ei ole ma midagi eriti lugenudki. Aga nüüd tuli järsku mõte, et läheks ja vaataks siis nüüd seekord seda. Frantsuaa soovitas mulle muidu igasuguseid showlokaale, kus mul tema meelest võiks meeldida, aga need olid kõik täis. Netibroneeringusüsteemide väitel vähemalt. No ja nii ma siis mõtlesingi, et Crazy Horse on sellel aastaajal tõenäoliselt ainus, kuhu võiks ilma bronnita sisse saada - seal on ikkagi suur saal, kallis hind ja Moulin Rouge'iga võrreldes on see vähem tuntud. Mõeldud, tehtud. Läksin sinna. Piletimüüjad ei kergitanud kulmugi, kui ma üksinda ja bronnita piletit nõutasin. Kohamääraja ka mitte, aga ta andis mulle väga hea koha. Täpselt keskel ja vist umbes neljandas reas, aga kuna see oli esimene, mis oli kõrgemal astmel, oli mul oivaline vaade. Nalja sai ainult sellega, et mind pandi ühe prantsuse paariga neljasesse lauda. Kelner tõi neile joogid ja ütles siis mulle kenasti, et ta tuleb mind teenindama siis, kui mösjöö on tagasi. Mina vastasin, et okei, aga et mis mösjöö. Tema siis arvas, et ilmselt oli meil keeletakistus, kordas mulle sama asja inglise keeles. Mina esitasin ka oma küsimuse siis inglise keeles. Lõpuks kordas ta kannatlikult, et ta tuleb mind teenindama siis, kui mu saatja on ka lauda jõudnud. Ma siis avaldasin soovi, et ta mind siiski kohe teenindaks, sest kuna ma tulin üksi, läheks ootamine päris pikale. Oi, te oleksite pidanud nägema. Ta kõigepealt punastas, siis läks ehmatusest kangeks ja vaatas, ega ülemused ei näinud. Siis vabandas ta ennast kringliks, läks uuesti täiesti punaseks ja mu šampanja ilmus seejärel väga kiiresti lauda. IRW. Seal vist üksikuid naisterahvaid eriti sageli ei käi. Etendus ise oli väga kõrgest klassist ja väga äge, kuigi kabareega ei olnud sellel küll midagi pistmist. Pigem oli see erootiline etendus, kus mängiti palju valguse, varjude ja peegeldustega. Tantsu oli minimaalselt, lauldi vist tervelt üks laul ja õhtu ainus meesesineja oli mustades teksastes ja musta T-särgiga, tema tegi kätega varjuetendust. See oli hästi vinge. Aga ülejäänud numbrid olid ka ikka tõsiselt ilusad ja tehniliselt väga hästi teostatud. Neil olid nii ägedad lahendused leitud, näiteks ühel soolonumbrit esitaval tantsijal olid käes valged kindad ja ta tantsis justnagu musta ekraani taga, teda ennast nägi ainult sealt, kust ta eelnevalt kindaga tõmbas - niimoodi pühkis ta ekraanile läbipaistva juti, millest korra läbi nägi ja mis siis uuesti läbipaistmatuks muutus. Hullult äge. Või siis teine esitas oma numbrit peegli peal, nii et kokku tekkis selline virvarr, mis minu jaoks seondub Bondi filmide algusega. Kolmas pistis kardina tagant välja ühe jala ja etendus keerles selle jala ümber. Jah, et oli erootiline etendus küll, aga hea maitse piiri ei ületatud ühekski sekundiks ja ma pean tõdema, et nemad olid seda kallist piletihinda märksa rohkem väärt kui Paradis Latini tantsijad, kes olid muidugi ka ägedad. Aga minu jaoks oli see täiesti ootamatu elamus, ma ootasin tavalist tantsukabareed... Vot.

OK, aga kell on nüüd kümme. Panen pesud kuivama ja siis magama ära. Hääd uut nädalat! Ahjaa, siin siiski mõned pildid ka.

Oostende rannapromenaadi otsas olid sellised karjuvalt punased majasuurused kobakad. Kunstiprojekt. Päris äge minu meelest.

Oostende rannapromenaad.

Belglastele keelatud?

Üks ujujate seltskond.

Ma ju ütlesin, et oli palju rahvast!

Ega keegi suurt midagi näinud, aga pilte tegid kõik!

Vaadake sonksi!

See maailma kõige koledam koer, kes hiljuti ära suri, oli vist ka pooleldi seda tõugu :D.

Oostende raudteejaam oli selline, et sellest ühel pool oli jahtsadam ja teisel pool suur sadam. Meie rongi kõrval parkis kohe suur parvlaev, millega oleks Inglismaale saanud.

Hih. Ka Oostendes on kohvik nimega Artistes.

Need jäid minust seekord proovimata, aga ma sain nüüd teada, et suvel võib üheks ööks ehk kaheks päevaks Oostendesse minna küll. Siis proovin. 

Kristinal olid seekord kassid ka kodus. See tüdruk oli väga ilus ja seltsiv Mustu, aga nii kaval varjuja, et maskeeris ennast mustade saabaste rivis täiesti nähtamatuks. Ühe korra ma täiesti ausalt vaatasin, et huvitav, kuidas üks saabas siin niimoodi ilma paariliseta on...

Oo. Ja kuna mul oli Luxist seajalgadega nii meeldiv kogemus, läksin Pariisis ka spetsiaalsesse seajalarestorani. Luxi seajalad olid paremad, aga Pariisis anti kohvi kõrvale isegi põrsakujulisi beseesid. 

Hotelli leidsin netist ka tõsise soodukaga, väga äge ja mõnus oli. Heas asukohas ka.

Crazy Horse

Hotelli aiakene

PS: mu komaklahv on pisut kinni kiilunud, et kõik võimalikud komavead pange selle arvele :).

Head ööd nüüd!

M. 

Selle aasta viimane...

Mann on ikka haruldane koer. Maailma kõige leplikum lelu, kes on täiesti nõus sellega, et sellel ajal, kui tema sööb oma närimiskonti, järan mina konti teisest otsast. Ta on absoluutselt rahul sellega, et ma ta keset magusat und üles korjan ja teda kiusan, ta tukub võimalusel edasi või siis kannatab vaikides. Hüpata ta ei oska, selmet keksib ta hommikuti voodi najal ja kisub mind juustest, et ma ta voodisse tõstaksin. Kui ma siia kauemaks jääksin, teeks ta mulle täiesti uudse soengu. Talle meeldivad absoluutselt kõik inimesed ja lisaks meeldib talle telekat vaadata. Kõik telekaekraanil liikuvad loomad saavad sõimata ja ta suundub mõnikord ka teleka taha vaatama, kuhu üle ekraani lipanud loomad kadusid. Ise on ta osav tagurdaja, eriti meeldib talle Sassikesele otsa tagurdada ja kassile pähe istuda. Tagumik saab vähem haiget, vaadake! Ilutulestikupaugud ei ole mitte mingit tähelepanu väärt, õues ei ole midagi hirmutavat, aga roheline õhupall on maailma kõige koledam asi. Ainsad korrad, kus ta on ise voodile ja diivanile hüpanud, on olnud õhupalli eest põgenedes. Vot nii. Üldse on ta mängukann, kellel pole justkui oma tahtmist. Tema on rahul, kui ta on meile meele järele. No eile õhtul tõin ma ta magusa une ajal näiteks koridorist ära, väntsutasin teda mõnda aega ja panin ta siis diivanipatjade vahele püsti istuma. Ta istuski ja istus ja istus, kuniks päriselt tukkuma jäi, kummuli kukkus ja ennast korrakski liigutamata sügavalt magama jäi. Aga et ta oleks ise asendit vahetanud - ei. Täiesti ootamatu! Nublu oli teadupärast emand NUBLU, kes kuulas sõna valikuliselt (minu käsu peale pissis, emme käsu peale mitte, emme käsu peale tuli siia, minu käsu peale mitte jne jne jne) ning oli muu hulgas maailma kõige kadedam olend, kelle lelusid ja konte ei tohtinud mingi hinna eest puutuda. Tema meelest tohtisin ma voodis külge keerata täpselt kolm korda öö jooksul, pisikestest kõveratest jalgadest hoolimata rändas ta iseseisvalt mööda aknalaudu ja tugitoolide seljatugesid, telekas teda ei morjendanud, Sassiga mängimine ei tulnud kõne allagi ning õhupallid olid maailma kõige vahvamad kannid, mis ei püsinud meil kunagi kaua... Õues ei meeldinud talle käia ja tal oli kõige kohta oma arvamus, tema juba ei lasknud kellelgi teha midagi, millega tema nõus ei olnud. Manni täielik vastand ühesõnaga. Müstika ikka... Ja Mann peaks veel terjer olema!

Muidu on aeg täiesti lennanud. Pühadetunnet ei ole ainult olnud veeringu eestki. Mida sa ikka vihma sees ja mustal maal tunned? Ometi olen ma võimalikult palju toas kuuse all istunud ja vältinud isegi aknast välja vaatamist. Mulle muidu tundub, et see pühadetunne jääb üldse iga aastaga defitsiitsemaks. Luxis kinkidega tegeledes ta korra isegi tuli, aga kadus ka täpselt järgmisel hommikul. Eelmiste aastate kogemusele toetudes prognoosiks nüüd, et mulle jõuab circa märtsis kohale, et uus aasta on, ning vanus on mul üleüldse lootusetult sassis. Kui mult küsiti, kui vanaks ma nüüd täpselt sain, kas XX või XY, pidin kohe täitsa mõtlema. Eks ma vist pean lihtsalt leppima sellega, et mu ajaarvestus kisub kiiva. Nojah. Aga olgu pühadetunde ja ajaarvestusega, kuidas on, puhkus ja kingipakid on vähemalt olnud täiesti asja ette. Peamiselt olen need kaks ja pool nädalat tegelenud söömise, magamise, telekavaatamise ja koduloomadega. Rõhk oli muidugi söömisel, aga muu hulgas lugesin läbi uue Gardneri, ostsin tühjaks paar raamatupoodi, käisin siin-seal arstide juures ja juuksuris, higistasin vanaema saunas ja tervisekeskuses, ajasin ära poolikud asjad pankades, sain sõpradega kokku, käisin korra Tallinnas, istusin kuuse all, mängisin lauamänge ja keeglit jne jne jne. Ühe korra käisime Pärnu teatris, vaatasime Boybandi. See oli hirmus äge, ma olen kohe üllatunud. Ma pole Endla teatrist kunagi midagi suuremat arvanud, aga nüüd hakka või meelt muutma. Kõik poisid laulsid hästi, osad passisid näitlejatele hästi, etendus oli kaasahaarav ja usutav, sõnavara oli vinge (selle kuu uudissõna on "sumpsipoleerija", mis on mu meelest sama äge kui "glamuuripensionär") ning laulud olid toredad, neid oli Bee Geesi omadest Backstreet Boysi omadeni. Tõesti tubli töö! Lisaks sellele ühele teatrietendusele olen ka telekat vaadanud, seda kohe terve aasta eest. Telekaekraani ees veedetud tundidele tuleb täna kindlasti lisa, aga no vähemasti arvuti olen üsna unarusse jätnud. Fotoraamatu tegemine pole kuigivõrd edenenud ja blogis haigutab ka tühjus, eks. Mm. Teleka koha pealt nii palju, et homme näen lõpuks ära ka "Eestlanna Pariisis", ma täitsa ootan. Tore, et vähemalt ETV näitab 1. jaanuaril eelmise aasta tähtsaid filme (eelmisel aastal sai nii nähtud "Seenelkäik"), muude kanalite pühadeaegne filmivalik ongi juba sõna-sõnalt peas, sest filmi "Helisev muusika" olen ma näinud vähemalt 225 korda.

Seda tunnet pole ka muidu üldse, et ülehomme sõidan Luxi tagasi. Puhkust pidi ju olema pea kolm nädalat, see pole võimalik, et need on nüüd möödas! Kalender väidab aga visalt, et reedel olen juba tööl. Õnneks on lühike reede ja nädalavahetuseks siginesid ka pentsikud plaanid. Kunagi tahtis metsamees Lex nimelt minu ja Eliane'iga sööma minna. Algselt tahtis ta seda teha juba lambalaada ajal, aga siis me ei jõudnudki selleni. Nüüd võttis ta aga teema uuesti üles ja kuna Eliane'ile sobis ainult 4. jaanuar, siis saigi see kuupäev paika pandud. Siis hakkas Lex aga rääkima, et 4. jaanuaril peaks tingimata sööma Oostendes. Ma ei jõudnud toona eriti süveneda, mõtlesin, et ju ta teeb nalja. No mis restoran on väärt kümmet tundi sõitu (üks ots vist tuleb umbes 5 tundi ära, Brüsselis tuleb ju ümber istuda ja puha)? Nüüd sain aga hiljuti sõnumi, et kas 4. jaanuar on jõus, et Lex tahaks meile hotelli kinni panna. Andsin siis oma nõusoleku ning eile sain instruktsioonid - laupäeva hommikul kell 8 läheme rongi peale ja sõidame Oostendesse. Eesmärk olevat pärastlõunal ujujaid näha ja siis üks korralik õhtusöök maha pidada. Mõningase uurimise peale selgus, et 4. jaanuaril on Oostendes nieuwjaarsduik ehk uusaastaujumine. Mitu tuhat hullumeelset põrutavad kampas merre suplema, originaalsed mütsid peas ja kostüümid seljas. Eelmisel aastal olevat selliseid vapraid olnud 5000. Pidavat olema kirev üritus. Sedasi siis... Päris äge. Uuel aastal kohe uue hooga!

Aastakokkuvõttega ei viitsi tegeleda. Kell on juba viis, söögid on peaaegu valmis, mina pean nüüd koogile mustikatarretise peale tegema, siis midagi selga otsima ja pina colada retsepti välja otsima. Pilte oleks ju küll, aga see võtaks kõvasti aega. Eks uuel aastal vaatame. Saatke siis vana aasta kenasti ära ning uut ja kõige paremat!

Kardinaalselt erinevad

Eile oli siis rändamise päev. Frantsuaa tuli hommikul kell 8 mind lennujaama viima! Eelnevalt oli ta teinud poolele suguvõsale ülesandeks ta ikka kindlasti õigel ajal üles ajada, sest ta pole vist veerand sajandit enne keskpäeva voodist tõusnud. Aga kohale ta tõepoolest jõudis, kümme minutit varemgi! IRW. Väga peen, ma ütlen! Kohe väga kodune tunne tekkis seal Luxis niimoodi. Et keegi tuleb ära saatma ja puha.

Lennud läksid täiesti sündmustevaeselt, neli tundi Kopenhaagenis möödus ka väga kergelt. Tegelesin rõõmsalt oma fotoraamatu projektiga, sõin ühe burksi ja oligi aeg edasi lennata. Kohale jõudsime täiesti õigel hetkel, siis käisime korra Tallinna kodust läbi ja tõstsime kogu mu sealoleva kraami ka ühe valuga autosse. Nüüd on vähemalt üks koht vähem, kust vajadusel kola otsida. Mul oligi pea juba päris sassis, et mis raamatud ja mis asjad kuskil on. Aga jah. Seal sai ruttu tehtud ning kell 8 õhtul olime Pärnus söögilauas. Verivorstid, lihapallid ja salatid. Njämmmmmmm...

Täna magasin poole lõunani ning olen ülejäänud aja joonud kohvi ja tegelenud Manniga. Mann on täiesti jabur koer. Tal tulevad iga natukese aja takka sellised rõõmuhüsteeriahood, et ta on suurest sabaliputamisest rõngas. No näiteks hommikuti. Täna hommikul avastas ta mind kolm korda magamast ja oli iga kord õnnest täiesti kringel! Õueskäimine on ka nii erutav tegevus, et ta ei kõnni, vaid tantsiskleb. Diivani peale ja voodisse ei oska ta siiani hüpata, ise on jummala suur juba. Aga kaisus oskab magada küll, ta tuleb sinna ainult tõsta. Kass on temaga nüüd õige ära leppinud, lubab tal endal otsas ukerdada ja kõrvu lutsida. Kõrvad on peni meelest nimelt üle prahi. Nii inimeste kui ka kasside omad. Ta enda omad näevad ka päris ägedad välja, muide :D. Kikkis ja suured. Ja ta ei nori üldse tähelepanu, ta päriselt tegelebki sinuga ainult siis, kui tema poole pöörduda. Kui keegi temaga ei tegele, siis ta läheb lihtsalt otsustavalt ära oma kohale magama. Et mitte jalgu jääda. Ahjaa. Ja kui talle jopp selga panna ja kapuuts silmini tõmmata, siis ta ei tee selle seljast saamiseks mitte midagi, vaid seisab. Nagu silmaklappidega hobune. Kuni kapuuts silmadelt ära võetakse. Üle mõistuse peni :).

Aga ma rohkem ei viitsigi nüüd kirjutada. Lähen teen endale veel ühe kohvi ja eks siis paistab, mis edasi saab.

Puhkus on :).

Pakaa praegu!

M.

Viuh

Ma tean, nüüd ma pole kohe... kolm nädalat äkki kirjutanud või? No elu läks kiireks. Teate isegi, kuidas see käib. Tööl valmistusin puhkuseks, likvideerisin tekste. Laud jõudis kohale, kaks töökaaslast tulid appi koju tooma - üks sõidutama, teine lauda trepist üles tassima. Kingitused on valmis või ostetud. Ükski tellitud pakk ei tohiks enam kuskil ringi liikuda. Keeletundides on käidud nii palju, kui võimalik. Paar õhtusööki ja üritust on ka maha peetud. Ühistellimusega saadud verivorstid, praekapsad ja piparkoogitainas toodi reedel kontorisse. Täna tulebki ruttu paar nimelist piparkooki valmis meisterdada, sest Rose'ile ja Patrickule pole mul muidu midagi. Kohvreid tuleb ka pakkida, esmaspäeval on kojusõit. Peaaegu kolmeks nädalaks, kujutate ette! Trallallaa. Oh, muidu tahtsin täna veel Rodemacki külla jõuluturule jõuda ja puha, aga ma praegu vaatan, et ei jõua kuidagi. Mul on veel tänaõhtuse jõuluürituse ettevalmistused puha tegemata ja nelja tunni pärast peavad olema piparkoogid valmis ning üks maalitud elevant tuleb ka selleks ajaks ära lõpetada. On teine peaaegu valmis, aga pisut viimistlemist ikka jagub. Uhh... Nii et ma nüüd lähengi hakkan tegusaks, muidu jään ajaga jänni. Elumärk sai nüüd kirja.

Ja mul on nüüd puhkus!

M. 

Vingu ja kiitust klienditeeninduse teemal

Korteri sisseseadmisega seoses olen ma viimasel ajal tellinud eri poodidest ja veebipoodidest enda kohta erakordselt palju asju. Kuna ma põhimõtteliselt pooldan pigem poest ostmist ja enne ostu sooritamist asja näpuga katsumist ja imetlemist, siis ei olnud ma senini puutunud kokku kõikvõimalike probleemidega, mis seonduvad siinmail saadetiste vastuvõtmisega. Olin täiesti õndsal arvamusel, et asi tuleb kas postiga, kulleriga või smartpostiga, aga et mina kui klient saan oma saadetise ikka kuidagi kätte. Nüüd aga olen viimase kahe nädala jooksul saanud nii palju õppetunde, et ei telli kohe tükk aega mitte midagi. Kohe mitte midagi. Olgu. Kui, siis ainult Eestist. Mul on selline kulleristress, et tahaks kohe kellelegi jalaga anda.

Alustame sellest, et siin saadab iga jummmmala kaupmees oma kraami kliendile koju isemoodi. Ka täiesti tavalised, Luxis esindatud poed ei pruugi kohaletoimetamisteenusega soetatud ostu kliendile koju saata oma laotöötajate vms esindajate kaudu, vaid kullerteenusega. Ja see on üks igavene nuhtlus. Vaadake, postipakkidega on lihtne - kui ma parajasti kodus ei ole, jätab postiljon mulle postkasti kirjakese, et too oma pakk postimajast ise ära. Eestis muidugi saaks postimehele helistada ja öelda, mis kellast ma kodus olen, et ta selle siis uuesti spetsiaalselt ära tooks, aga no see oleks siin juba muinasjutuline luksus. Seegi on suur asi, et postimees ütleb, kust ja millal ma oma paki kätte saan. Sest kulleritega läheb asi kümme korda keerulisemaks. Kullerifirmasid on siin triljon ja kõigil on oma tingimused. Mõni neist helistab ja küsib, kus ma olen, kuhu ta paki toob. Mis on OK, kui tellitud on üks raamat, aga ei ole enam nii OK, kui sulle tahetakse niimoodi suvalisse kohta kohale tuua mööblitükk. Mõni helistab ja küsib, millal ma kodus olen, millal ta paki toob. Mõni helistab ja küsib, miks ma kodus ei olnud, mis nüüd edasi saab? Mõni helistab ja ütleb, et ma pean teda nüüd terve järgmise tööpäeva hommikul kaheksast õhtul viieni kodus ootama. Mõni ei helista üldse, jätab postkasti kirja, et miks sind polnud, siis jätab järgmisel päeval postkasti teise samasuguse kirja ja veel kolmandal päeval teate, et nüüd mine ise kuskile Belgia põllu peale oma pakile järele. Noja siis lõpuks selgub, et pakk on niikuinii juba tagasi saadetud. Mõni sõimab ka veel, kui nendega midagi kokku tahad leppida. Urr. See, et kuller toimetab kliendini tellitud pakki, ei loe midagi. Oluline on kuller, mitte pakk või klient.

Tellisin näiteks laua. Alguses oli kõik kena. Sain veebipoest kirja, et see pandi nüüd kulleriga teele. Sain kullerifirma käest kirja, et asi liigub. Mingil hetkel tekkis mul väike paanika, sest saadetise jälgimise tabelisse ilmus kiri "kohaletoimetamine viibib, pakk on totally missing". Siis leiti pakk aga jälle üles ja see jõudis juba otsapidi Metzi. Nii. Sealt hakkasid jamad pihta. Veebilehel oli kirjas, et kullerteenus maksab nii ja nii palju (maksis, muide, palju!) ja teenuse tingimused on sellised, et kuller helistab, lepib kokku aja - millalgi tööpäeva piires - ja toob paki antud aadressile. Helistabki siis kuller. Teatabki, et lepime nüüd kokku. Lepime kokku, et oled kodus vabalt valitud tööpäeval kell 08.00-15.00. Täpsemalt ei saa, pärastlõunal ei saa, laupäeval ei saa, ette ka ei saa helistada, et sa jõuaks töölt samaks ajaks korra koju tulla. Kohe muud moodi üldse ei saa. Kui pakki tahad, siis ole päev otsa kodus.

Saatsin ta põrgu. Kirjutasin veebipoe klienditeenindusse. Vastust ei saanud. Rahunesin terve nädalavahetuse ning helistasin esmaspäeval uuesti kullerifirmasse, mõeldes, et äkki satun normaalsema inimese otsa. Sealt sooviti sedakorda aga kokku leppida, et ma nüüd oleksin kodus juba vabalt valitud tööpäeval kell 08.00-17.00, kõik muud võimalused olid välistatud. Ma pakkusin jälle igasuguseid variante välja, aga lõpuks läksin täiesti keema, tänasin neid paindlikkuse ja vastutuleku eest (mispeale nemad tänasid mind tänamise eest, teate küll, prantsuse viisakus...) ja panin toru ära. Helistasin seejärel veebipoe klienditeenindusse, kus mulle tehti selgeks, et ma olen ise ju puhta loll. Kuidas ma üldse julgengi midagi muud eeldada? Nii ongi - mitte mina ei saa aega kokku leppida, vaid kuller lepib minuga kokku enda jaoks sobiva aja. Noja kui kuller ei tea, mis järjekorras ta pakke laiali veab, siis ongi tema jaoks sobiv aeg kogu päeva hõlmav ajavahemik. Kasutustingimustes pole midagi eksitavalt öeldud ja kui ma ei ole kulleri tingimustega nõus, siis, noh, jama küll. Ma küsisin, et mis siis saab? Selle peale soovitati mul kodus olla või pakk mõne koduse pereliikme juurde saata. Kusjuures umbes selles etapis hakati mind hullult madammitama ja nimepidi kõnetama ka. Mis ajas mind veel tigedamaks, kuigi eesmärk oli vist vastupidine. Igatahes lõi see mul kopsu täielikult üle maksa. Lasin oma tellimuse jalamaid tühistada. Mingu nad siis seenele oma lauaga.

Ohjah.  Õnneks on ka helgemaid hetki. Võrdluseks on mul näiteks ette näidata totaalselt vastupidine vaibaostukogemus Eestist... Emme soovitusel sattusin nimelt vaatama lõngavaipu tootva vabriku Oteks AS kodukat. Avastasin, et neil on ilusad värvid ja head mõõdud... ja et üks vaip sobiks mulle ideaalselt elutuppa. Saatsin neile kirja, et kas nad oleks nõus vaiba ka Luksemburgi saatma. Olid. Küsisin, et kas nad saaksid selle posti panna ka umbes nädala jooksul, et siis on kindel, et ma saan selle enne jõulupuhkust kätte. Sealt vastati, et minu vaip on õnnekombel isegi laos olemas, et peaks saama küll. Palusin veel täiendavalt, et nad saadaksid selle siis tingimata Eesti Posti tavalise postipakiga, et ma selle siin ikka kuidagi kätte ka saaksin. Lubati saata. Noja esitasingi siis esmaspäeval tellimuse ja sain kohe ka ettemaksuarve.

Eile ei saanud ma aga asjaga tegeleda, nii et arve maksmiseni jõudsin alles täna. Sain veel meili teel konstruktiivselt kõik rahvusvaheliseks ülekandeks vajalikud koodid ja asjad ja puha. Nonii. Tegin ülekande ära, aga ei saanud siis kuidagi korralikku maksekorralduse koopiat salvestatud. Saatsin neile mailiga print screeni ja küsisin, et kas nad on nõus selle alusel vaiba täna posti panema. Ja arvake, mis mulle vastati? Jajaa, see sobib küll ja vaip läks üldse juba eile posti, et see ikka kindlasti enne jõule kohale jõuaks!

Kas te saate siis nüü aru! Imeline! Miks ei võiks siinsed ettevõtted asjast õppust võtta? Ah?

Lauasaaga jätkust nii palju, et kuna lauda on mul siiski vaja, läksin eile pärast tööd Maisons du Monde'i poodi ja tellisin laua, mis mulle seal juba ammu silma jäi. Poes pakuti muidugi esimese lahendusena, et see on ju suur, et nad saadavad selle mulle kulleriga sellel ja sellel kuupäeval koju, siis ma ei pea sellele poodi järele minema ja ise vaeva nägema. Noja siis see pole neil seal leti taga ees ka, sest neil on ladu ka kuskil salapärases kohas. Ma muidugi vaidlesin juba kogenud ostlejana jõuliselt vastu ja seadsin tingimuseks, et ma laua ühel päeval ikka ka kätte saaksin. Noh, mingil ajal, mis näiteks mulle ka sobib, sest vastasel juhul jätan ma kohe jutu katki. Lõpuks lubaski direktriss mulle isiklikult, et lahendus on olemas. Nad tellivad laua siiski oma poodi, helistavad mulle, kui see on kohale jõudnud, kutsuvad mu mulle sobival ajal sinna, panevad siis minu ja laua kaubikusse ja saadavad mu kõige lauaga koju. Ei mingit kullerteenuse tasu ega vaidlusi ega muud... Ainult aega läheb, nii et see laud ei pruugigi enne jõule kohale jõuda. Aga vähemalt saan ma selle kätte. Noh Olgu siis pealegi. Uus aasta on ikka parem kui üldse mitte kunagi...

Jah. Ja praegu jätsin ma letseburgi keele tundi minemata, sest ma tahtsin kirjutada. Süüa tahtsin ka ja alguses panin ma toidu ahju, aga keerasin ahju vale režiimi peale, nii et see ei läinudki soojaks. Hmpf. Võiks ju siva ära süüa ja neljakümneks minutiks ikkagi tundi minna. Saaks nime kirja ja puha. Aga ma veel vaatan. Vähemalt sain nüüd selle kullerijutu südamelt ära.

Olge mõnusad.
M.

Guugel tränsleit

Jälle üks nädal läbi. Need lähevad kiirelt... Kolm veel ja siis sõidan juba Eestisse jõulupuhkusele. Jõuluturg avati eile. Neljapäeval oli meil lumi maas. Mis toimub?

Üldiselt on elu lill. Istung oli üsna rahulike killast ning järgmisel nädalal on mul üks koolitus ja siis veel üks poolkoolitus, mida ma põnevusega ootan. Päris koolitus on riigihankelepingute kohta ja poolkoolitus seondub eelarvemenetlusega, et ma saaksin vajadusel selleteemaliste tekstidega rohkem abiks olla. Põnev-põnev :P. See tähendab, et see nädal läheb ka raudselt linnulennul, sest reaalselt saab oma kontoris tööd tehtud tavalisest palju vähem. Aga koolitused on ägedad :P.

Kodusisustamise panin nüüdsest alates mõneks ajaks seisma. Sel nädalavahetusel tegelesin veel magamistoa seinaga, aga ma täpsemalt praegu ei selgita. Käisin nimelt ühe töökaaslase soovitusel ühes tillukeses kesklinna sisustuspoes ja nägin seal oma magamistoa seina kaunistamiseks olemasolevate värvidega niiiiiiiiiiii sobivat asja. Esitasin tellimuse, asi jõuab max kahe nädala jooksul kohale. Ootan elevusega. Noja kui ma siinsetele sõpradele rääkisin, et käisin seal ja seal ning tellisin sellise ja sellise asja, siis kiideti valik üliheaks. Alustuseks ainuüksi juba sellepärast, et see pood üürib oma ruume P-lt.  Samalt P-lt, kes käis mul kaks nädalat tagasi kööginõude kotte ja raamatukaste kolimas, saate siis nüüd aru. Oh. Ma ainult tegelikult ei tahtnud väga teada, et talle kuulub "muu hulgas" kena ports Liberté avenüüd. Jeebus. Ma tean, et ta on kröösus ja rantjee, aga detailid on liiast. Inimest on ju palju raskem inimesena näha, kui sulle tehakse puust ette ja punaseks, et ta on filmimaailmast. Oh jah.

[Pühade reede, lõin igaks juhuks selle teksti guugel tränsleiti, et näha, mida sellest prantsuse keeles aru saab. Pidin ennast herneks naerma. Sellest ei saa õnneks mitte ükski elav hing miskit aru:

Kodusisustamise mis désormais pour un certain temps . Ce week-end , a porté un autre mur de la chambre , mais je ne peux pas expliquer plus maintenant . À savoir celui que je suis allé à l'un des employés dans un magasin du centre-ville minuscule et j'ai vu certains de vos chambres de décoration intérieure murale couleurs disponibles niiiiiiiiiiii chose appropriée . J'ai soumis un ordre , il s'agit d'un maximum de deux semaines de la livraison . En attente de l'excitation . Noja sujets dans ce quand je parlais à un ami qui est allé là-bas et il a ordonné et telle ou telle chose , il était meilleur choix . Pour commencer, seul , déjà , parce que ce magasin loue ses locaux de Sun. Mettez le P -ROM , que j'ai visité il ya deux semaines , ustensiles de cuisine , sacs en papier et boîtes à sortir , alors vous pouvez comprendre maintenant . Oh . Je ne veux pas vraiment savoir, c'est qu'il appartient à " notamment " une belle porcelaine Liberté Avenue . Jeebus . Je sais qu'il est kröösus et rentier , mais les détails sont trop . Vous ne sont pas beaucoup plus difficile pour les gens de voir si vous avez fait un petit tableau qu'il est le monde du cinéma . Oh yeah .

Oo, ja kui ma selle tõlke uuesti teistpidi guugel tränsleiti lõin, et vaadata, mis uuesti eesti keeles välja tuleb, tuli jutt selline:

Kodusisustamise seatud nüüd juba mõnda aega. See nädalavahetus tõi teise magamistoa seina , kuid ma ei saa praegu seletada . Tea, et ma läksin ühte töötajatkauplus kesklinna pisike ja ma nägin oma tuba sisesein värvid niiiiiiiiiiii õige asi . Ma esitasinet on maksimaalselt kaks nädalat tarne . Ootan põnevusega. Noja teemadele siin , kui ma rääkisin oma sõbrale , kes läks sinna ja tellitud üks asi või teine ​​ja see oli parim valik. Alustuseks , ainuüksi juba , sest see pood rendib oma ruume Pühap Keera P- ROM , käisin kaks nädalat tagasi , kööginõud , paberkotid ja kastid välja , nii et saate aru nüüd . Oh . Ma tõesti ei taha teada, et ta kuulub " ka"ilus portselan Liberty Avenue . Jeebus . Ma tean, et see on kröösus ja annuiteedi , kuid detailid on ka. Te ei ole palju raskem inimesi näha , kui teil on väike tabel , mis on maailma kino . Oh jah.]

Halleluuja, ma ütlen!

OK. Muidu tellisin ära ka diivanilaua, aga see on jõudnud alles Metzi. Sealt helistas kuller mulle reedel nõudmisega, et ma pean selle kättetoimetamiseks viibima kodus vabalt valitud tööpäeval kell 08.00-15.00, sest konkreetsema aja kokkuleppimine on võimatu, pärastlõunane kojutoimetamine (st lühikesel reedel) on võimatu ja laupäev on hors de question. Saatsin tüübi kuradile, kirjutasin poodi kurja kirja (poe kohaletoimetamistingimused on nimelt hoopis teistsugused) ja ootan nüüd huviga, kas ma üldse saangi selle laua. Tahaksin väga, sest see on ilus. Aga kui pood ei suuda tagada, et see toimetatakse kohale lubatud ajal (st lühikese reede pärastlõunal, kui mul ongi actually aega mitu tundi kodus kullerit oodata), siis võivad nad küll selle lauaga metsa minna. Urr. Mõnikord ajab siinse elukorralduse paindumatus mind ikka närvi. Mis mõttes ei toimi laupäeval ka kullerteenus??? Mis mõttes ütleb kuller, et tal pole võimalik kokku leppida tunniajast vahemikku, tema vaatab ise, millal ta päeva jooksul tuleb? Mis krdi teenindus see on? Ah?

Nädalavahetusel lõikasin oma fuksiad tagasi ja tegelesin maalimisega. Kuna Luxis oli sel sügisel elevandiparaad, st kõik tänavanurgad olid kirjusid elevante täis, saavad kohalikud sõbrad jõuludeks minu maalitud väikesed personaalsed elevandid. Haarasingi pintslid ja värvid ja tegelesin vahelduse mõttes poolteist päeva kunstiga. Hirmus tore oli. Järgmiseks nädalavahetuseks jagub ka raudselt tööd, aga kuna mu peamõte oli mõneti keeruline, sain ma eriliselt positiivse laengu, kui nägin, et see realiseerub päris kenasti. Olen ise sigarahul. Mul täiesti poogen, kui nemad sellest lõpuks midagi ei pea, mul on vähemalt lõbus olnud :).

Rohkem ei oskagi praegu midagi lisada. Teen tassikese teed ja kobin ära magama. Unustasin kuidagi vale äratuse kõikidele kelladele peale, nii et laupäeva hommikul tõusin juba kell 7.20 ja täna panin küll samal ajal kella kinni, aga korralikku und enam ei tulnudki. Vedelesin ja vaatasin kella ja vedelesin ja ronisin lõpuks kell kümme hommikul voodist välja. Saate aru! Nädalavahetusel. Teisalt läks muidugi hästi, sest see on ka halb, kui ma magan pühapäeval poole lõunani ja ei saa siis õhtul magama jäädud. Esmaspäeva peaks ikka puhanult ja energiliselt alustama :).

Niisiis. Järgmise korrani!
M. 

Poolpärast

Ehk siis, kui ma kolisin ja pool mööblit veel kokku panemata oli :). Päris pärast pole ikka veel kätte jõudnud. Ma ei olnud lihtsalt nädal aega eriti kodus ega saanud asjaga tegeleda. Neil päevil käis asi nii, et hommikul kell 8.12 sööstsin uksest välja ja kõige varem jõudsin koju tagasi kell 21.15 (mitu päeva aga oluliselt hiljem). Edaspidi kavatsen veidi rahulikumalt võtta, lihtsalt see nädal oli vaja õhtuti ka aktiivset elu elada ning käia keeltekoolis ja töökaaslastega õhtustamas, samuti tõsta tuju sõbral, kes kaotas kahe nädalaga kaks pereliiget, teise neist täna. Nii pikkadest päevadest johtuvalt olin tänaseks üsna kutu, magasin suurema osa pühapäevast maha (või vedelesin lihtsalt voodis) ja kell kuus õhtul tekkis alles liigutamise tuju, nii et tegelesin natuke hädavajalike toimetustega. Katkistele kahlitele kleepisin näiteks kleepsud peale, kohe ilusam sai.

Päris valmis ei ole korter aga ikka veel. Kogu aeg läheb järjest hubasemaks küll, kuid lähitulevikus kavatsen hankida veel mõned hädapärased asjad, mis üldpilti kõvasti muudavad. Homme tellin täpsemalt diivanilaua ja koridori jalatsirestiga nagi, need peaksid ilmselt nädala-paari jooksul kohale jõudma. Köögi- ja esikuvaibad vaatan jõulude ajal vanaema kootud kaltsuvaibavarust. Järgmise nädalavahetuse missioon on pesukorv, ämber ja pesukuivatusrest, nendest tundsin juba puudust. Sel nädalavahetusel tegelesin pisiasjadega - soetasin tolmuimeja ja köögikappide korrastamiseks portsu plastmassist karpe, magamistuppa leidsin aga lageda seina peale täpselt kardinate ja laelambiga sobivat värvi laternaketi. Vot nii.

Laupäeval tegin esimest korda elus borši, väga hea tuli. Ainult et ma olen teda juba kaks päeva söönud ja koguse järgi otsustades söön umbes nädal aega veel. IRW. Ma ei oska vähe süüa teha. No mis siis ikka, ongi nädala sees hea lihtne.

Ja rohkem? Rohkem ei viitsigi kirjutada. Lähen pessu, siis vaatan ühe osa mingit sarja ära ja ongi nädalavahetus otsas. Olge tublid!

Aa, PS! Kas siia eksib mõnikord juhtumisi keegi, kes oskaks mulle ühes elektrijuhtme ja lambiga seotud küsimuses nõu anda?

M.

Enne

"Pärast" pole veel kätte jõudnud, aga inventuuri päeval tühjas korteris tehtud pildid on olemas :P.

Minu magamistoa vaade. Teisel pool kuuske on mingi suure maja paljud aknad ja parkimisplats, aga minuni ei ulatu ühedki silmad :P.

PS: ma pole vist üheski korteris näinud nii palju stepsleid kui mul siin on :). Ostsin alustuseks ühe pikendusjuhtme, aga tegelikult pole mul seda vist küll vaja. Naljakas. Tavaliselt on neid ikka liiga vähe...

Hästi. Aga ma nüüd lähen ja olen edasi rahul.
Olge teie ka!
M.

Uues kodus :P

Olen teisipäevast saadik ööbinud uues kodus - võtnud igal hommikul ebasündsalt varasel tunnil saadetisi vastu ja tegelenud aktiivselt kodu sisseseadmisega. Olen käinud läbi kõik poed Howaldi kaubanduskeskustest IKEAni ja ostnud kokku kõik eluks vajaliku alates konserviavajast ja lõpetades taburettidega. Täna hommikul tuli Patrcik džiibiga appi kolima, nüüd on kõik vanad asjad ka ümber kolitud. Lähen nüüd veel varsti korra vanasse korterisse, seal jäid põrandad pesemata ja kardinad-linad-linikud pesusmasinasse pesema. Panen need kuivama, haaran viimased sinnajäänud asjad (jääkapist ei tulnud ju meelde asju ära võtta ja nii) ja siis panen selle etapi mõttes lukku.

Uues kodus on ka veel igasuguseid asju teha - magamistoa aknad on pesemata, osa IKEA mööblit ootab kokkupanemist, kotid tahavad lahtipakkimist, köögis tuleb kõigele oma koht leida, vannitoas tahan mõranenud kahlitele kleepsud peale panna (aga selleks tuleb neid enne mõõta ja lõikuda ja bla-bla-blaa), kuskilt lähedusest tuleb leida vanapaberikonteiner kõikide kartongide jaoks jne jne jne. Aga muidu on jube mõnus. Ma ilgelt fännan seda kohta. Mul on siin puupõrandad ja puidu lõhn, mõnus valgus, minu oma asjad ja värvid ja tuju. Kohtusin enda kohal elava poisiga - tegemist on Rootsist pärit pankuriga, kes tuli pool kuus töölt, ise üleni kurnatud ja keemilisest puhastusest toodud särgivirn näpus. Tundus teine muidu üsna sümpaatne ja, taraa, rääkis inglise keelt! Teate, see oli väga värskendav järsku. Ma pole nii ammu inglise keelt rääkinud, et hirmus kohe.

Veel sain teada, et minu vastas olev kondiitriäri on linnas kõige parema reputatsiooniga. Snoobid tellivad oma kooke, tähtpäevade suupisteid ja pühadešokolaadi just siit. Siis kohtusin VIST korteriomanikuga, sest kui ma ükskord poodi läksin, siis seisis tema vaibapoe uksel üks ümmargune mees, kes mulle väga teadvalt otse silma vaatas, naeratas ja kõvasti bonžuur ütles. Noh, tavalise müüjapoisi hoiakut tal igatahes ei olnud. Hmm. Ühtlasi olen avastanud, et laed-seinad on siin tunduvalt õhemad kui vanas kohas, hommikul kuulsin vannitoas kellegi lapse rõõmsat laulu ja hommikul rootslasest pankuri kiiret sahmimist ja töölejooksmist. Aga kui mu naabruses öösiti just diskosid ei peeta, siis muu mind üldiselt ei häiri. Ütlen ma praegu :).

Internetti pole veel tellinud, aga mul on siin millegipärast üks turvamata võrk ka täitsa saadaval. Ilmselt on see mõne restorani oma, mul on neid siin all ju mitu tükki. Alustuseks ajab asja ära, küll ma mõne päris teenusepakkujani ka jõuan. Alguses tundus mulle muidu, et läpakas ei võta seda võrku välja, sest tahvel ja telefon said kohe netti, aga läpakas mitte. Ega ma siis rohkem ei proovinud kohe ka, mul on päris palju tegemist olnud neil päevil. Noja nüüd avastasin, et läpakas sai ikka ka sellega ühendust - diivani peal annab tervelt kolm pulka välja. Ma lihtsalt proovisin esimest korda korteri kõige kaugemas nurgas :).

Piltideni jõuan ilmselt homme-ülehomme. Ma üldiselt arvan praegu, et mul on nüüd mõneks ajaks suurem šoppamine ja ringijooksmine tehtud. Rahunen nüüd tänase päevaga maha ja kulutan selle nädalavahetuse ka päriselt puhkamisele. Muidugi on veel üht-teist vaja - diivanilauda ja siis mingit vaibalahendust, koridori ka nagi ja jalatsiresti. Üleüldises plaanis ei viitsi ma ainult sellega kohe tegeleda. Nüüd on ju aega, üksikuid asju jõuab ikka pärast tööd või nädalavahetusel ka otsida. Ma olen niikuinii kõik ümbruskonna sisustuspoed läbi kamminud ja kuna midagi üliägedat pole veel silma karanud, siis kannatan ülejäänud asjadega, kuniks midagi ideaalset leian :). Trieri võiks muidugi vaadata mingil päeval näiteks, aga ma ei tea, kas ma kohe homme viitsin... Alustuseks on täiesti piisav ja superluks see, et mul on, millega süüa teha, kus istuda, kuhu asjad panna, millega riideid pesta ja triikida, millega ennast pesta ja kasida ja kus magada. Vot nii.

Aga hästi. Ma nüüd lähen löön siiski vana korteri läikima, tulen monteerin viimased mööblitükid kokku, panen asjad ära ja teen siis pilti ka. Olen väga rahul :).

Pakaa!
M.

Elu esimene IKEA kogemus

Naerge pealegi. Mina sain tõepoolest peaaegu 31 aastat vanaks, enne kui esimest korda IKEAsse sattusin. Kusjuures nüüd oli see ka puhtalt juhuse asi! Mulle tundus, et kuna voodi mure lahenes iseenesest ja diivani sain Strassenist, siis võin IKEA sinnapaika jätta. See on ju kuskil pärapõrgus põllu peal - sinna minek oleks eeldanud kellegi autoga isiku ärarääkimist, aga kedagi sobivat ja mangutavat ei turgatanud pähe. Novat. Aga eile öösel oli uni jälle kuskile puhkusele läinud ning minul käisid mõtted igasuguseid radu pidi. Ja siis tuli meelde, et keegi kunagi ütles, et mõnikord saab sinna ka bussiga. Tuuseldasin siis pisut netti mööda ringi, leidsin mingi variandi ja otsustasingi täna proovida.

Olgu öeldud, et mulle üldse ei meeldi võõra liinibussiga sõita. Sellega kaasneb nii palju jama - kas või mahasaamisega. Millal nuppu vajutada? Kuidas peatusevahesid lugeda, kui ta juhtumisi igas kohas ei peatu? Kuidas peale saada? Konkreetsel puhul oli peatuseks märgitud näiteks rue Reuter, mis on jummala korralik pikk tänav, üleni bussipeatusi täis pikitud. Õiget numbrit ei olnud ühegi bussipeatuse juurde märgitud, sest see on ju rahvusvaheline buss (IKEA on Belgias). Seega pidin otsustama loterii kasuks. Seisin võimalikult tänava keskpaika, lootes, et jõuan bussi märgates sobivasse tänava otsa söösta. Noh. Jõudsingi. Aga busse käib päevas umbes täpselt kolm, nii et kui ma poleks jõudnud, oleksin pidanud ürituse homsele lükkama.

OK. IKEA suur kole sinine kuubik oli õnneks põllu peal kenasti näha ning kuna ma eelnevalt bussijuhile ütlesin, et ma tahan tingimata IKEAsse, siis ta tõepoolest ka peatus otse poe ees. Avas isegi uksed. Sain maha. Noja siis ma lihtsalt haarasin käru ja kukkusin šoppama. Ilgelt tore oli! Ostsin üle mõistuse odava hinnaga kokku riiuli, kummuti ja köögilaua, vannikardina ja kaks normaalmõõdus patja (kuidas ma ei salli neid lödisid hiigelsuuri ruudukujulisi asju, mida nad siin patjadeks nimetavad). Kaalusin toole ja teist riiulit veel, aga kuna mul oli juba käru peal kena 120kg, jätsin need sinnapaika. IRW. Algselt oli mul muidugi mõte, et tulen bussiga tagasi ka. Noh, et haaran köögilaua kaenlasse ja astun aga. Ma ainult ei tundnud veel IKEA fenomeni - arvasin, et heal juhul saan sealt ühe mööblitüki. Ühe asjaga oleks võinud ju bussi peale ka ronida, kuigi vihma ladistas ja tuul keeras hirmus läbilõikavaks. Aga kummuti jaksasin ma näiteks vaevu käru peale vinnata. Ja Belgias tundus, et kummutit on mul just esmajärjekorras vaja. Leidsin ühe sellise, mis päriselt mu voodiga passib ja puha. Noja võtan ma sul jah 34kg elegantselt kaenlasse ja ronin liinibussi...

Nii otsustasingi IKEA pakutava transporditeenuse kasuks. Jäin väga rahule. Tasu oli mõõdukas ja teenindus superluks. Pidin kõigest 15 minutit ootama, siis tõsteti mu asjad kenasti kaubikusse ning roolikeerajaks anti ilus Süüria poiss, kes oli kangesti rõõmus, et saab kellegagi inglise keelt rääkida. Rääkis teine mulle tee peal kogu oma eluloo ära ja oli kuulamise eest nii tänulik, et tassis kõige raskemad pakid mulle omaalgatuslikult isegi õigele korrusele ära, kuigi mulle pandi poes südamele, et autost maha pean asjad laadima ja oma elamisse transportima ise. Et see ei sisaldu hinnas. Vot nii. Olen ilusate sinakashallide silmadega süürlasele igavesti tänulik. Tema, muide, sõidab homme Portugali puhkama, sest tema "life" töötab Ferrero maiustustefirmas ja saadetakse Portugali šokolaadikonverentsile. Poiss võetakse niisama kaasa. Koleda ilma käest ära. Poiss oli igati kireva minevikuga - omal ajal elas teine neli aastat kahenädalase Rootsi viisaga illegaalselt Kreekas ning seal kohtus ta Luxist pärit tüdrukuga, kelle pikemalt mõtlemata naiseks võttis, et ELis elamisluba saada. Nüüd elab poiss kolmandat aastat Luxis Limpertsbergis, ta naine ostis neile äsja maja ja poiss õpib muu hulgas sohvritöö kõrvalt autos audiokursuste abil prantsuse keelt. Vot siis. Ilus ja tore poiss oli :P. Abivalmis, ettevõtlik ja musklis ka. Väga tore kohtumine oli.

Novat. Lihapalle ei söönud. Alguses kiirustasin tagasitulekubussi pärast ja siis olin juba liiga väsinud, sest kuidagi läks IKEAs ikka terve päev ära. Ja nüüd ootab mind ees suuremat sorti ehitustöö. Olin mööblijuppidega koju jõudes nii õhinas, et tahtsin kohe monteerima hakata, aga selgus kurb tõsiasi - selleks on vaja haamrit ja kruvikeejaid. Käisingi nüüd siis Herbertit toitmas, Auchanis ehitusriistu muretsemas, siis tulin koju ise keha kinnitama ja nüüd suundun alles monteerima (puhkus või mis :D ?!?). Olen täna esimest ööd ka uues kodus, sest hommikul esimese asjana tuleb pesumasinamees ja puhkuse ajal keeldun ma nii vara mööda linna ringi rändamast. Niimoodi siis... Hirmus põnev on!

Ainus häda on see, et juba oli teisipäev ka ära. Homme on juba kolmapäev ja siis on juba nädal läbi... Kuhu see aeg küll tõttab?

Olgu. Jooksen!
M.

Kodusisustamise lainel

Hoolimata sellest, et seekordne nädalavahetus oli eriti pikk (reede oli ka vaba), jõudsin ma arvuti taha ja kirjutamiseni ikka alles pühapäeval. Sedakorda isegi ööl vastu esmaspäeva... :D. Haruldane juhus - mul on juba puhkuse alguseks uni nii täis magatud, et see läks iseenesest keset ööd ära. Ma läksin ülivara magama ka, nii et eks ise olen süüdi. Noh, pole hullu. Homme ei pea tööd tegema, võin veits uimane olla küll. IRW. Kui homme oleks tööpäev, siis ma oleks ennast ammu juba närvi kruttinud, aga nüüd oli öine hängimine päris tore kohe. Hihii. Puhkus! :)

Ma kavatsen nüüd igatahes terve järgmise nädala usinalt uut elamist sisse seada. Tühistasin Pariisi piletid, sest igasuguse suurema kraami kohaletoimetamine jääb just nädala teise poolde. Noh, nii on ka hästi. Käin sel nädalal korralikult letseburgi keele tundides, elan sotsiaalelu, käin töökaaslase kassi Herbertit toitmas ja ründan poode. Siiani olen enam-vähem lihtsalt avatud silmadega ringi käinud, hindu ja värve uurinud ja plaane pidanud. Nüüd on mul enam-vähem ettekujutus olemas, mida täpselt vaja ja kust, aga reedel olid kõik kohad kinni ning kuigi ma jooksin endal eile poodides jalad rakku, ei jõudnud ma siiski kõiki maailma asju ühe päevaga ära osta. Nii et elagu esmaspäev!

Reedel käisid kõik kohalikud surnuaias. Tuleb välja, et isegi õige paganamad aetakse 1. novembril kirikusse ja siis kõik tohutu rahvamassiga surnuaiale haudu õnnistama. See hauaõnnistamine on neil nii tähtis asi, et neil on üleriiklikul tasandil kokku lepitud, mis linn millisel päeval seda korraldada tohib. Eesmärk on see, et kõik saaksid ikka võimalikult kõikide haudade õnnistamisel osaleda. Frantsuaa sai näiteks oma emapoolsete sugulaste haual Keylis asjad tehtud reedel, aga Patricku pere haudadel Luxi linnas käidi laupäeval. Tüübid käisidki seega kaks päeva järjest kirikus ja vihma käes surnuaial seismas, aga vähemalt ei jäänud ükski haud õigel päeval läbi käimata. No Luxi linnas olevat see olnud muidugi pigem moetseremoonia - kes mida kannab, kes kallimad lilled toob ja kes kuidas hiljutiste valimistulemuste taustal käitub. Tjah. Noh. Mina läksin laupäeval surnuaia kõrvale konteinerisse vanapaberit ära viima ja nägin kella kolme paiku pealt, kuidas totaalne laulupeorongkäik sinna surnuaia poole vantsis. No mitte nii energiaküllane ja rõõmus, aga rahvaküllane ja pikk... Ja moekas tõepoolest. Panin tähele.

Mina - mina istusin reedel kodus, kraamisin, pakkisin ja koristasin. Elu sai küll juba varem üsna umbes poole päevaga kokku pandud, aga igasuguste toiduasjade jäägid oleks mõistlik siin ära tarvitada. Otsakorral pesemistarbed võiks samamoodi hästi ära kasutada. Ja ma üldse tegelikult ei ole adunud, et mul on juba siin ka nii palju asju. Kingi ja riideid ja mantleid ja raamatuid ja vidinaid ja filme ja sada muud asja. Tulin ju omal ajal kohvri, seljakoti ja läpakaga. Hea küll, talveasjad ja muud lihtsalt asjad tulid ka hiljem juurde ja eks ma siin olen ka igasuguseid asju soetanud. Aga no tõesti. Mul on ainuüksi poolikuid söögiasjade pudeleid ja totsikuid ja pakke ja kuivaineid neli kotti + kastitäis, kusjuures ma ei ole nõusid ja maitseaineid näiteks veel pakkima hakanudki. Ärgem seejuures unustagem, et riistvara (potte, panne, kahvleid ja nuge) pean alles ostma minema, nii et seda ei saa ka sinna hulka arvata :). Riietest ja jalanõudest ma ei hakka rääkimagi, neid on kohe iseenesest siginenud :). Mina, kes ma arvasin tagasihoidlikult, et elan endiselt väga vähese träniga. Ma olen endas kohe pettunud. Samas ebavajalikku ei ole ju põhimõtteliselt siiski midagi...

Aga jah. Reedel pesin seega pesupulbripaki tühjendamise eesmärgil ära kõik, mis vähegi pesemist vajas. Triikisin ja voltisin. Pakkisin ja pakendasin. Laupäeval tuuseldasin terve päeva linna peal. Tellisin ära diivani ja pesumasina, need tulevad järgmisel nädalal. Siis ostsin kardinad ja nende ülespanemiseks vajaliku, lambikupli, diivanikatte, kühvli ja harja ja vetsuharja ja veel igasugust vajalikku kraami. Vahepeal käisin mitu raksu uues kodus asju ära viimas ja uuesti nurkasid üle mõõtmas. Saate aru, ma olen omast arust juba kõik seal ära mõõtnud, aga ma ikka ei olnud mõõtnud näiteks seda, kui sügav võib pesumasin olla. Nojah. Enivei, ma olen laupäevaga väga rahul, kuigi jalad lõid mul õhtuks suurest ringijooksmisest päris tuld välja. Pesumasina sain hea soodukaga ja diivan käib lahti kaheinimesevoodiks. Lauake on ka välja vaadatud, kummuti leidsin vist ka. Kööki on kardinaid vaja - ja vannituppa dušikardinat. Ja siis on kodu juba täitsa näitamiskõlbulik. Küll ma siis näitan teile enne ja pärast pilte kah. Riiulit ja lauda-tooli ja nagi ja mingit vaibakest on ka siis millalgi tarvis, aga nendega ei ole väga kiiret.

Täna käisin uues kodus kardinaid üles panemas ja küürimas. Kui me maakleriga inventuuri käisime tegemas, kirjutas ta kohusetundlikult iga asja juurde, et heas korras, aga must. No päris rokane ei olnud seal midagi, aga pesemist tahtis kõik. Pesin ära köögikapid, mille uksed olid suurest plätserdamisest enne üsna hallid, veel pesin ära aknad ja lõpuks käisin üle ka vannitoa. Sealt sain päeva kõige ägedama elamuse, nii et hakkasin lausa kõva häälega vautama. Ostsin nimelt mingisuguse loodusliku vahendi, mis lubas kaotada seinalt kollased veejäljed ja võtta segistilt lubjakivi. Ma muidu väga ei usu nendesse looduslikesse vahenditesse, aga pihustasin seda siis paraja annuse õige koltunud seinale ning kui ma käsnaga korra tõmbasin, jäi sellest järele suur selge ja särav puhas triip. No täpselt reklaamides nähtud viisil! Olin väga rahul. Sain seina kolme minutiga täiesti puhtaks ja segistilt lubjakivikooriku ära. Väga vinge! Suure efektiivsuse tõttu kahtlen nüüd toote looduslikkuses, aga no poogen. Töö sai igatahes tehtud :).

Vot. Aga kell on nüüd pea kuus saanud. Ma mõtlen, et lähen teen veel ühe katse magada. Jõin siin vahepeal teed, vaatasin näosaate videoid ja hängisin niisama. Äkki nüüd on mõtted vaiksemad ja lasevad magada :).

Hääd esmaspäeva teile, kes te kohe-kohe üles ärkate!
M.

Uuest kodust

Eelmise postituse jätkuks siis nii palju, et ma kirjutasin kolmapäeval tõepoolest alla üürilepingule, mille kohaselt hakkan maksma uues korteris üüri 200 euri algselt ette nähtust vähem. Olen väga rahul. Korter on ilus ja tänu sellele müstiliselt heale õnnele on see ka Luxi kohta õige soodne. Ütleks kohe, et väga soodne. Hea küll, ma olin arvestanud möbleeritud korteriga, aga köögimööbel, voodi, öökapp ja üks sisseehitatud seinakapp on mul siiski ka uues kodus olemas. Ülejäänu saab ise oma maitse järgi juurde kombineerida. Elementaarne on olemas, nii et on isegi aega valida. Kui põnev!!!

Vahetan muidu pisut linnajagu, aga kolin siiski suurepärasesse kohta - täpselt kesklinna ja Belairi vahele. Belair on siis selline... noh... elegantsema rahva linnajagu, ehkki ega Limpa on ka prestiižne koht :). Mind see maine isiklikult muidugi üldse ei morjenda, aga asukoht küll. Elan ka uues kohas täitsa pargi ääres. Kesklinn on jala lähemal kui praegu (ja ma elan ikka tegelikult täitsa kesklinnas), tööteekond pikeneb vast nii 20 minutile. Üle tee on toidupood, apteek, keemiline puhastus ja pagar, veel on olemas resto ja bussipeatus. Magamistoa akna taga on tihe kuusk, mis varjab naabrite vaate ja täidab toa rohelise kumaga. Elutoas ja köögis on õhtupäike, nii et ma reaalselt näen seda mõnikord! Vannitoas on vann. Tubades on puitparkett! Saate aru, Luxis, kus kõik armastavad kiviplaate. (Mina nimelt armastan kodus paljajalu olla). Laed on kõrged, küte sisaldub fikseeritud hinnaga kommunaalkuludes ja esikuuks on ka stiilne :).

Korteriomanik, näib, on üks praktiline ja aus mees. Nime järgi otsustades Iraanist. Mina olen asju ajanud ainult maakleriga, nii et omanikuga pole veel kohtunudki, aga pole hullu. Maakler on ka usin. Tegi kõik asjad nii käbens ära, et mul läks garantiihoiuse tegemise ja kindlustuse muretsemisega kiireks. Neljapäeval sain siiski kõik vajalikud paberid pangas ühe korraga ära tehtud ning kuigi lepingu alguseni on veel aega, otsustas omanik maakleriga kahasse mulle võtmed juba sel reedel kätte anda. Tegime läbi terve riituse - vaatasime üle ning kirjutasime ja pildistasime üles iga viimse kui kriimu terves korteris. Ühtlasi lubas maakler veel minu eest elektrifirmaga ka paberid korda ajada ja siis anti mulle võtmed pihku. Ole mees, ela! Mis saab minul selle vastu olla? Ega ma muidugi päris kohe sinna ümber ei asu, seal pole internetti ega mööblit ega midagi, aga päris hea on, et võtmed nii aegsasti kätte anti. Nii saangi pisitasa kraamida ja sisustada, ostud otse sinna viia ja vähehaaval sisse elada. Juhhuu... Kui huvitav kõik nüüd on! Ma pole ju kunagi päris üksi ja päris tühja korterisse elama asunud. Ikka kellegagi koos või kellegi juurde. Ja alati möbleeritud kohtadesse. Nüüd on pea kohe nii mõtteid täis, sest äkki on vajadus ja võimalus ja isegi mõttekas teha kõik enda maitse järgi. No ma tean, et see on üürikas ja puha, nii et seinu ei värvi ja kööki ümber ei ehita, aga ikkagi!

Millega ma rahul pole? Noh, ütleme siis nii, et näiteks postkast on roostes ja logu, tuleb teine välja vahetada. Trepikoda pole ka suurem asi. Lõhna järgi nimelt ütleks, et keegi laseb oma kassi sealtkaudu välja. Hakkan kindlasti esmajoones trepikoja akent lahti hoidma, vaatan, mis saab. Korteri suhtes aga küll praegu pretensioone pole. Olgu, köögi sisustus pole just kõige moodsam, aga kõik on korralik ja töötab. Ja kus mul on köögis kappe, samumeie! Esialgu võin kõik oma varanduse köögikappidesse ära paigutada :). Vannitoa uksega pole ka kõige rohkem rahul, selle peaks nimelt üle värvima. Omanik maalis kõik seinad ja laed eelmisel nädalavahetusel valgeks, aga üks uks on selle valge taustal ilmselgelt kollakaks tõmbunud. No selle värvimiseks mehel enam mõistust ei jagunud :). Aga pole hullu kah. Võib-olla värvin siis just uksed erksaks. Et korter päris haiglavalge poleks. Samas ega ma tea kah. Pean veel mõtlema. Minema sinna tühja korterisse, istuma keset põrandat maha ja mõtlema peas välja, kuidas ma siis nüüd teen. Igasugused mõõdud oleks ka tark enne ostuhullusesse sattumist üles kirjutada. Ja siis veel oleks vaja välja mõelda, kuidas kardinad üles panna, kui kardinapuid ja isegi auke pole. Hmm...

Eile käisin ühe töökaaslasega teise ringi mööbli poes. Milline virvarr seal oli. See oli pungil imelisi kummuteid, kappe ja vidinaid, ainult samas valdavalt olid need üsna raskepärased. Täna vaatan ka mõnda poodi. Muidu aga jätan suurema osa möbleerimistööst novembrisse. Mul on kuu alguses sobivalt puhkus tulemas. Mõtlesin küll algselt kuskile sõita, aga nüüd tundub, et see kulub suurepäraselt hoopis sisustustöödele. Mul on Pariisi rongipiletid muidu ostetud, aga neid saab veel viimase hetkeni tühistada. Nii et eks ma vaatan jooksvalt.

Sellised uudised siis sedakorda... Nüüd sai kirjutamisest kopp ette. Ilusat nädalavahetust!

M.

Maailma kõige... veidram (?)... korteriomanik

Teate, mina olen pahv. Allkirjastasin eile korteri üürilepingu. Jaa, hakkan mõne aja pärast kolima, aga sellest, millal, kuhu, miks ja kuidas, räägin kunagi hiljem. Point selles, et kolimisega on aega, aga maakleri ja omanikuga said asjad siiski minu arusaamist mööda eile klaariks, nii et kujutage mu üllatust, kui täna maakler uuesti tagasi helistab. Jutt lühike ja konkreetne:

"Vabandage, madaam, et ma teid tülitan, aga mul on teile üks uudis. Ma sain kogu aeg omanikust valesti aru. Tegelikult ei ole korteri hind üldse selline, mida me reklaamisime ja mis lepingusse sai. Me peame lepingu ümber tegema ja uuesti allkirjastama. Ärge palun pahandage. Omanik tahab nimelt üüri 200 eurot vähem."

Mis ma oskan öelda? Mul on väga vägevad kaitseinglid. Inimesel on käes täiesti kehtiv üürileping. Üürnik on selle kohaselt nõus maksma talle küsitud hinda, mis ei ole kõnealuse korteri eest Luxis sugugi üle mõistuse tahetud. Ja siis ta otsustab, et ta tegelt ei tahagi nii palju. Kas te olete midagi nii jaburat veel kunagi kuulnud???

Valimistest Luxi moodi

Eestis käib valimistsirkus, olen ikka uudiseid lugenud ja pihku itsitanud. Ise jätsin valimata, ei ole nagu enam kursis sellega, keda ja mida üldse kohalikul tasandil valida. Sellest, mis Luxis toimub, tean praeguste valimiste puhul märksa rohkem. Siin on ka nimelt täna valimised ning kultuuritunnis ja tuttavate küsitlemise abil olen päris palju targemaks saanud. Siin on, muide, riiklikud valimised, mitte kohaliku tasandi omad. Ohh, homme saab nii Eesti kui ka Luxi kohta põnevaid uudiseid lugeda...

Aga jah, Eesti jaburusi teavad kõik, tahtsin võrdluseks rääkida hoopis Luxi valimistest. Pikantseid asju ei tea, aga üleüldisest süsteemist olen nüüd üht-teist kõrva taha pannud. See info on enda jaoks kasulik talletada ka, sest ega ma seda ju varsti jälle enam ei mäleta. Aga siin on üht-teist minu jaoks harjumatut ja põnevat. Ma sain näiteks teada, et Luxis on on riigi väiksusele vaatamata tervelt neli valimisringkonda - põhja-, lõuna-, ida- ja keskringkonnad. Parlamenti pääseb põhjast 9, idast 7, lõunast 23 ja keskosast, kuhu jääb siis ka pealinn, 21 esindajat. Juba see tekitas minus tõsist hämmastust, sest näete! Luxi linn ei olegi riigis kõige kaalukam! Lõunast saab parlamenti rohkem liikmeid! Valida saavad ainult Luxi kodanikud, keda on elanikkonnast umbes 57%. Ja nende jaoks on hääletamine kohustuslik, kui nad valimata jätavad, saavad trahvi ka. Sellepärast olevat valimiste osalemisprotsent siin alati megakõrge, kuskil 97% juures. E-valimistest ei tea nad midagi, selles veendusin ma eile. Nemad peavad kõik ise valimisjaoskonda minema või siis hääletama posti teel - ja selleks on neil vaja võtta arstilt või reisibüroost tõend, et nad tõesti EI SAA füüsiliselt ettenähtud ajal valima minna. Trahvi suurust läks ainult meelest küsida. See oleks ka põnev teada.

Ja see on ka jabur, et nad valivad niimoodi, et igaühel on täpselt nii palju hääli, kui palju tema elukohajärgsest valimisringkonnast esindajaid parlamenti pääseb. Eliane elab põhjas, temal on 9 häält, Frantsuaa elab keskosas, temal on 21 häält. Maksimaalselt, kõiki ei pea ära kasutama. Võid anda ka ainult 3-4. Ja ei saa nii, et kõik 21 annad ühele kandidaadile, igale kandidaadile saad anda maksimaalselt 2 häält. Mina ütleks selle peale, et täitsa jama küll. Kuidas leida ühest valimisringkonnast tervelt 11 poliitikut, kellele üldse kõlbaks hääli anda? Enivei, et siis seda ka veel, et nemad ei vali parteisid, nemad valivaid isikuid. Täpselt need saavadki parlamenti, kes kõige rohkem hääli saavad, ei ole seda totrat lukus parteinimekirjade värki, et partei ise vaatab, kelle ta nimekirjas etteotsa sokutab.

Parteisid on siin 9 ja parlamendis on üleüldse 60 kohta, muide. Praeguses parlamendis oli kõige suuremal parteil 20 kohta, 31 kohta on hääletustel vajalik enamus. Mitte kunagi pole ükski partei saanud nii palju kohti korraga, et neil olekski kohe enamus, st alati luuakse koalitsioonid. Ja neil siin võivad kõik linnapead ja muud sellised ametimehed istuda mitme koha peal, nii et praeguses parlamendis oli näiteks 20 linnapead ja veel 7 kohaliku omavalitsuse mingit tegelinskit. Vahva ju! Ma tean veel seda, et väga parempoolseid parteisid neil ei olegi. Minu meelest on see üsna muljetavaldav, arvestades seda, kui palju neil siin immigrante on. Ainult üks partei on oma valimisreklaamides kasutanud kohalikku lippu ja öelnud, et nemad on ausad, töökad ja luksemburglased. Või no midagi sellist, ma tegelikult esimest kahte omadussõna ei mäleta. Aga isegi nemad ei pidavat olema päriselt parempoolsed. Üsna uskumatu! Eestiga võrreldes eriti!

Kringli-papi Paddy töötab täna ühes valimisjaoskonnas sekretärina. Pidi hommikul kell 6 kohale minema, espressomasin kaenlas. Ja töötama kella seitsmeni õhtul. Ja saama 12 tunni eest palka NÄRUSED 140 eurot. Seda ütles ta ise. Et mis te õige mõtlete, kellele nad omast arust selliseid sandikopikaid maksavad. 12 eurot tunnis... Et ta muidu poleks läinud, aga ta oma poeg töötab valimiskomisjonis ja oli öelnud, et kuule, paps, meil on hädasti sekretäri vaja ja keegi pole nõus selle raha eest tulema, et no ole mees, aita hädast välja. Vot nii siis.

Eliane käis juba valimas ära. Frantsuaa enam-vähem rääkis, kelle ta valib, aga tema esimene valik oli minu jaoks täiesti tundmatu kuju. Ma arvasin, et eks ta valibki üht-teist-kolmandat tuttavat peamiselt, aga tuleb välja, et ta valib hoopis seda, kes tegi ühele tema tuttavale (no ütleme siis kohe ära, et linnapea Bettelile) teledebatis kõvasti säru. See avaldas talle muljet! Niimoodi siis. Mina tean üleüldse muidugi täpselt kolme kandidaati, kellele Frantsuaa mind kohvikus tutvustanud on. Nendest ei valiks ma kedagi - üks on praegune minister, aga ta mulle väga ei sümpatiseeri, üks on nägus ja lustlik arst, aga tema võiks selleks jäädagi, ning kolmas on kommunist. No nii punane, kui üldse olla annab :). Vot. Ei kõlba ükski...

Ja mulle on ennustatud, et Juncker saab uuesti peaministriks, sest pooled valijatest on riigi palgal ja neile on lihtne selgeks teha, et olge tublid ja jätkame kõik samamoodi... Lihtsalt teile teadmiseks, et Juncker on ELis kõige kauem ametis olnud peaminister (Ansip on teine) ja maailma mastaabis on ta valitsusaeg ka pikemate seas, tuli teine võimule 1995. Ja ma päriselt ootan huviga, kas ennustus peab paika. Mina ei oska siin veel oma peaga midagi arvata.

***

Kui nüüd muud juttu ka teha, siis olen haige. No nüüdseks pmst juba lihtsalt tõbine, aga töönädala lõpp möödus küll korraliku gripi käes. Palavik, pea- ja kondivalu, tuberkuloosihaige köha ja kogu täiskomplekt ikka. Esimest korda võtsin isegi ühe haiguspäeva - no ma lihtsalt poleks kiirete istungitöödega midagi asjalikku tehtud saanud, mõte läks pärast kolmandat sekundit käest ära rändama. Ausalt. Nüüdseks on ainult siganõme köha järel ja kõrvad on tatist lukus, aga enesetunne on juba päris kõbus. Käisin eile õhtul isegi veidi jalutamas. Meil on siin muidu ülelinnaline taud - keeletunnid jäid näiteks ära, sest õps oli haige. Tööl on haiged ka sellised inimesed, kes muidu kunagi haiged ei ole. Frantsuaa ja Rose olid haiged. Mingi väga nakkav asi liigub ringi.

Elukoha rindel on vist ka varsti uudiseid, aga järgmine nädal toob lõpliku konkreetsuse. Eks siis räägin pikemalt. Olen igatahes põnevil.

Ja nüüd on kõik. Pühapäeva õhtu on käes ja vaim tuleb homseks valmis panna. Järgmise korrani!
M.

Uskumatu lugu

Juhtus uskumatu lugu. Mul on nädala sees aega kohe mitu tundi koduseid toimetusi teha :). Kõik tänu sellele, et saun oli millegipärast kinni! Peen värk! Täitsin ruttu kõrvitsa ära ja pistsin ahju, pesud panin pesema, nõud pesin ära ja prügikoti sõlmisin väljaviimiseks ära. Vabastasin endale sellega kohe pool laupäeva. Super!

Muidu elan pisut intensiivset elu. See nädal oli meil istung, nii et eile jõudsin koju alles poole kümne paiku. Tegin tutvust kahe istungiprogrammiga, mis olid mõlemad minu jaoks uued. Hästi põnev oli :P. Seekord ma veel ise midagi ei näppinud, aga sain süsteemist ja ülesannetest pisut aimu. Äge.

Nüüdseks olen käinud ka kahes letseburgi keele tunnis. Siiani olen ohtralt popitanud - eelmisel nädalal olin ju Tillinnas ja see nädal oli vaja tingimata seal prantsuse keeles ka käia ühe letserburgi keele asemel. Olen vist alustuseks päris kõvasti maha jäänud, teised on käinud kuues tunnis... Pean sel nädalavahetusel nüüd kindlasti kodus ise pisut asju järele vaatama. Aga edaspidi saan loodetavasti korralikumalt tunnis käia - plaanin vähemalt kaks korda nädalas kohale jõuda, mitte korra.

Peamiselt on seal tunnis prantslased ja portugallased, siis on üks Kamerunist pärit onu, paar inglast ja itaallast... Ja tempo ei olegi kõige aeglasem, sest üllataval kombel on enamik nendest inimestest väga kaua siin elanud ja tönkavad ise juba üht-teist. Minu pinginaaber on Portugalist, aga tema on juba kümme aastat siin elanud ja tema saab näiteks päris asjalikult räägitud kohe. Mmm, kusjuures tunnid toimuvad ainult letseburgi keeles. St õpetaja räägib hääääästi aeglaselt ja ilmekalt, aga ainult letseburgi keeles. Ja siis tuleb arvata, mida ta parajasti räägib. Päris tõhus on. Ma nüüd oskan öelda ka üht-teist. Jaburaid asju. See on koer, koer on suur! See on restoran, restoran on kallis! Irw. Artiklitega on üks rist ja viletsus. Aga mitte päris võimatu. Ja sõnavara suhtes on saksa keelest suur abi!

Teisipäeval käisin aga selles prantsuskeelses "vestlusringis", kus pidi räägitama kohalikust kultuurist. Noh, räägiti küll, aga vestlusringist oli asi kaugel - rääkis ainult õpetaja. Ja veel milline! Tema võiks küll vabalt anda Tartus kuskil unustatud teaduskonnas tundi, oli teine selline viledas ülikonnas, rokase habeme ja hõredate juustega vanamees. Hästi ärakulunud nahkportfell oli tal kogu aeg laua peal ja käsitsi kirjutatud konspekt ees. Peamiselt rääkis ta ajavahemikust 1974-79, sest siis oli tema suur sõber Robert Krieps kultuuriminister. Küll papi siis seletas, mis mõtte tema Kriepsile andis ja mis mõtte Krieps järgmisele valitsusele pähe pani jne jne jne. Ja siis ta ei saanud märkimata jätta, et tema on selline kultuurispetsialist, aga arvake, kas teda on kutsutud tema koduomavalitsuse kultuurikomisjoni??? Ei, muidugi mitte. Aga ometi on tema ajakirjanik ja kirjanik ja korraldab kontserte ja õpetab Saksamaal ülikoolis ja puha. Okei, see selleks. Ta oli tõeliselt karikatuurne kuju, aga rääkis huvitavat juttu. Peale seitsmekümnendate aastate kultuuripoliitika arutles ta järgmisel nädalavahetusel toimuvate parlamendivalimiste üle, tutvustas eri parteide tausta, rääkis siinsest keelepoliitikast jne jne jne. Ma sain päris kõvasti targemaks. Kirjutasin endale mitu lehekülge märkmeid ka. Oi. Lõpetuseks jagas ta veel soovijaile pühapäeva õhtul Philharmonie's toimuva koorimuusikakontserdi pileteid. Mingi peen rahvusvaheline koorimuusikafestival on, Euroraadio korraldab. Peaks päris hea tasemega olema ka. 2005. aastal oli võitja Tallinna muusikakeskkooli lastekoor! Vot. Ilmselt lähengi!

OK, aga praegu aitab. Mõtted olid suured, aga söök sai valmis ja pesu pestud. Lähen arvuti tagant ära.
Järgmise korrani.
Pakaa!
M.

PS: selle nädala sõna, mis ühes tekstis ette tuli, on OIVAKLASTER. Tahab keegi pakkuda, millega tegu?

Tillinnast

Kus nüüd vahepeal on asju juhtunud. Hirmus põnev nädal oli. Käisime ju pühapäevast teisipäevani Frantsuaa ja Eliane'iga Tillinnas, siis oli kolmapäeval letseburgi keele tund ja Rose'i ja Eliane'iga õhtusöök jne jne jne. Kõigest ei jaksa ma ainult kohe kirjutada, sest kell on jälle nii palju ja ma tahaks pühapäevaga veel üht-teist jõuda ära teha. Seega alustagem Tillinnast. Ülejäänust hiljem. Tillinn sai Tallinnast sellepärast, et õige nimi oli siinsete jaoks nii võõrapärase kõlaga, et nad ei suutnud kuidagi seda õigesti välja hääldada. Püüdsid ja püüdsid, aga kui me parajasti polnud tükk aega Tallinnast rääkinud, tuli see neil ikka välja Tillinnana. Noja nüüd ongi nende Tallinn Tillinn. Hea ja selge.

Ma muidugi olin enne minekut üsna mures. Mitte sellepärast, et ma oleks kartnud, et nad tulevad reisile negatiivsete eelarvamustega või virisema, vaid sellepärast, et kui inimene on kasvanud üles vati sees ja joonud-söönud-kandnud-tarbinud terve elu kõige nooblimaid ja kallimaid asju, siis võib Ida-Euroopa talle oma kontrastidega lihtsalt šokeerivalt mõjuda, eks, isegi kui ta üritab olla hästi avatud meelega ja positiivne. Noja ma ju olen kuulnud nende muljeid muude väljasõitude ja ettevõtmiste kohta, nii et ma tean küll, et ega nad alati ürita ka. Õnneks on meil siiski päris hea teineteisemõistmine ja meil ei tekkinud tõesti mitte ühtegi pseudoprobleemi, kuigi Frantsuaa näiteks ei ole lapsepõlvest saadik bussiga sõitnud ja nüüd viidi meid lennukisse bussiga, Eliane ei olnud aga põhimõtteliselt pärast katoliku koolis käimist nõus jalgagi ühtegi kirikusse tõstma, aga mina loomulikult vedasin nad koguni kahte jne jne jne jne. Noh, et eks nad pidid ikka kompromisse tegema, aga päriselt jalgu trampima ei hakanud kumbki. Uff. Omavahel oli neil paar korda ütlemist, mis mind tõsiselt üllatas, aga üleüldises plaanis oli meil koos ikkagi nii lõbus, et selle kõrval kahvatus külm tuul, Frantsuaale pealetükkiv gripp ja liiga väike vannituba. Ma muidugi hoidsin neid kogu aeg tegevuses ka, kell 9 olin hotellis hommikusöögil ja kell 1 öösel viisin nad pärast õhtusööki sinna tagasi. Tuimestasin nad ühesõnaga ära :). Ei andnud neile võimalust virinaid välja mõelda.

Plaanide tegemine oli enne sõitu muidugi suhteliselt asjatu. No selles mõttes, et vehklemise mõte läks täiega vett vedama, kuna peamine asjaosaline kadus lihtsalt maamunalt. Ei helistanud lubatud ajal ja ei võtnud ka minu kõnet vastu. Pentsik. Üleeile tegi teine mulle nüüd lõpuks vastamata kõne, mida ma ei kuulnud, aga vaat mina talle ka ise nüüd tagasi ei helista. Proovigu uuesti, tema käkk ikkagi. Õnneks ma muidugi polnud Frantsuaale ja Eliane'ile öelnud, et midagi sellist on oodata, ütlesin lihtsalt, et mul on veel üks üllatus varuks. Seetõttu ei saanud neil üksikasju teadmata asjast väga kahju olla. Ma arvan, et mina olin kõige rohkem pettunud :).

Aga jah, plaane läks veel untsu. Kui nüüd aus olla, siis põhimõtteliselt jäid realiseerimata kõik tehtud plaanid v.a esimene õhtusöök :D. Õhtul teletorni tuledes linna vaatama me ei jõudnud, EKAsse ka mitte, sest ma jätsin oma kella õigeks keeramata ja ühel hetkel unustasin ma ajavahe juurde arvutada, nii et järgmisel hetkel oli juba väga-väga hilja. Ühtegi muuseumi me ka reaalselt ei jõudnud, kui Oleviste torni ja linnamüüri mitte muuseumideks lugeda. Põhimõtteliselt veetsime me kogu aja linna peal ringi jalutades, pildistades ja suveniiripoodides asju degusteerides. Restoran Ribe on taevalik, diskreetne ja häid maitseelamusi pakkuv paik. Olde Hansas sõime karu, mis oli nende jaoks hästi eksootiline. Nad siiamaani räägivad sellest karust ja siinne rahvas polnud muidugi üldse kuulnudki, et karupraad võiks mõeldav olla. Küsisid, et mis karu meil täpselt siis süüakse? Et kas jääkaru või grislisid või keda... Novat, et Olde Hansa neile ka meeldis. Minu jaoks oli see seal, muide, esimene kord ja ma arvasin enne, et nendesuguse rahva jaoks on see kaugelt liiga turistikas, aga lõppkokkuvõttes jäi elamus vist isegi tugevam kui kulinaarselt vapustavas Ribes. Nojah, Neitsitornis käisime hõõgveini joomas, mingil hetkel põgenesime külma eest baari nimega Labor. Chicagos ja Scotland Yardis käisime ka ja siis käisid nad elus esimest korda õigeusu kirikus, kus Frantsuaa tahtis küünlad põlema panna ja käis kolme hiigelsuure vahaküünla eest välja 36 eurot... Solarises käisime lihapalle ja munavõid ostmas, mida me muidugi pärast süüa ei jõudnudki. Meistrite hoovi kohvikus jõime kakaod ja Frantsuaa ostis sealt oma kohvikusse ühe tušijoonistuse, mis nüüd uhkelt siin Grundis kohviku sissepääsu juures mu vana aknaaluse koha juures seina kaunistab. Muu hulgas astusime teel lennujaama läbi Kaupmehe tänavast, kus nad nägid maailma suurimat kassi, ning lennujaamas jõudsime emme ja Manniga ühe kiire kohvi juua, nii et nad nüüd on kõige värskemat pereliiget ka näinud. Päikesega oli pisut kitsas, see tuli välja täpselt enne äratulekut, aga vähemalt ei sadanud nende päevade jooksul ühtegi piiska. Nii palju siis tegevustest.

Elamuste kohta olgu öeldud, et Karumsi kohukesed neile ei meeldinud, aga kali, vürtsikilud, vaniljesefiir, küüslauguleivad, murakamoos ja kuivatatud põdrajuust küll. Siis serveeritakse hotellis Kolm õde sama marki šampanjat, mida härra oma kohvikus pakub. See vapustas teda hingepõhjani, sest see ei pidavat olema väga levinud mark. Solarises maksis tema isiklik lemmikšampanja (üks teine mark) aga 465 eurot pudel, kusjuures siin Luxis pidavat seda poest saama 125 euroga. See vapustas neid ka hingepõhjani, sest sellised käärid tundusid nende jaoks üle mõistuse. Noh, reaalselt võttes muidugi ongi see erinevus tõesti pöörane, aga ma pean tunnistama, et mind see vahe üldse ei häiri, sest minu meelest on juba 125 eurot ühe šampanjapudeli eest üle mõistuse, ma ei ostaks seda ei 125 ega ka 465 euroga :). Seega mul poogen. Aga isegi nemad leidsid, et selliste hindade juures tuleks Eestis pikemas perspektiivis šampanja joomine maha jätta. Vot.

Hotelliga olid nad väga rahul, kui välja arvata liiga pisike vannituba, kus dušš lõppes alati üleujutusega. Kui ma aga neile Viru hotelli näitasin ja teatasin, et too ühine tuttav Robi elas oma suvise külaskäigu ajal seal, said nad päris korralikult muheleda. Et neil oli ikka mõnusat atmosfääri ja iseloomu kuhjaga rohkem. Oo, ja Rottermanni kvartal oli tõeline hitt. Kui seal oleks mõni korter kohe müügiks olnud, kuhu oleks saanud sisse astuda, siis nad oleksid selle vist jalamaid ära ostnud. Jah, neile tõesti väga meeldis. Ausalt, inimene, kes ei tee muidu üldse kunagi pilti ja ei kannata pildi peal olemist ka, tegi oma telefoniga vist vähemalt kolmsada pilti. Eliane'ist ma üldse ei räägi, temal oli kaks kaamerat kaasas ja lõppkokkuvõttes ei olnud tal aega isegi meiega tegeleda, tal oli kogu aeg pildistamisega kiire. Kordaminek missugune.

Oi, kusjuures nende hotellis peatus veel Baruto ja tagasilennul oli meie lennukis Toomas Hendrik Ilves. Arvake, kas ma pidin oma silmad peast ära jõllitama või mitte? Seisis teine pool teed istmete vahel püsti ja ma alguses arvasin, et mul on luulud. Siis vaatasin, et üle vahekäigu olid inimesed sama jahmunud. Oli tõesti härra president. Väga peen.

Oh jah. See oli muidugi tore, et kui me kohale jõudsime ja ma telefoni sisse lülitasin, et tulnud mulle üks PIN kood meelde. Ja see, et ma tõstsin mõned Tlna korteris olnud asjad välja, et need kohvrisse pista ja kaasa võtta, aga siis tuli ühe välja kolinud muusiku ema korterit kraamima ja võttis need ise kaasa. Ja see ka, et kui me lõpuks tagasi jõudsime, siis selle asemel, et koju magama minna, pidime me muidugi minema BG'sse rannakarpe sööma. Südaööl. Ja see, et ma pidin kaks purki murakamoosi oma kohvrisse panema, aga unustasin need käsipagasisse, nii et nüüd pidi emme need postiga siiapoole teele panema. Loodetavasti jäävad purgid postis terveks. Aga no selliseid naljaga pooleks äpardusi peab ikka ette tulema, eks, muidu oleks väga igav.

Ja nüüd sai mul kirjutamisest kõrini, tahan välja minna, nii et jäägu pealegi need muljed siin hüplevaks. Nad igatahes kavatsevad nüüd hiliskevadel või suve hakul uuesti tagasi tulla. Nii väga meeldis :). Ja mina kavatsen nüüd riidesse panna ja midagi veel pühapäevaga ette võtta.

Nii et pakaa.