Naerge pealegi. Mina sain tõepoolest peaaegu 31 aastat vanaks, enne kui esimest korda IKEAsse sattusin. Kusjuures nüüd oli see ka puhtalt juhuse asi! Mulle tundus, et kuna voodi mure lahenes iseenesest ja diivani sain Strassenist, siis võin IKEA sinnapaika jätta. See on ju kuskil pärapõrgus põllu peal - sinna minek oleks eeldanud kellegi autoga isiku ärarääkimist, aga kedagi sobivat ja mangutavat ei turgatanud pähe. Novat. Aga eile öösel oli uni jälle kuskile puhkusele läinud ning minul käisid mõtted igasuguseid radu pidi. Ja siis tuli meelde, et keegi kunagi ütles, et mõnikord saab sinna ka bussiga. Tuuseldasin siis pisut netti mööda ringi, leidsin mingi variandi ja otsustasingi täna proovida.
Olgu öeldud, et mulle üldse ei meeldi võõra liinibussiga sõita. Sellega kaasneb nii palju jama - kas või mahasaamisega. Millal nuppu vajutada? Kuidas peatusevahesid lugeda, kui ta juhtumisi igas kohas ei peatu? Kuidas peale saada? Konkreetsel puhul oli peatuseks märgitud näiteks rue Reuter, mis on jummala korralik pikk tänav, üleni bussipeatusi täis pikitud. Õiget numbrit ei olnud ühegi bussipeatuse juurde märgitud, sest see on ju rahvusvaheline buss (IKEA on Belgias). Seega pidin otsustama loterii kasuks. Seisin võimalikult tänava keskpaika, lootes, et jõuan bussi märgates sobivasse tänava otsa söösta. Noh. Jõudsingi. Aga busse käib päevas umbes täpselt kolm, nii et kui ma poleks jõudnud, oleksin pidanud ürituse homsele lükkama.
OK. IKEA suur kole sinine kuubik oli õnneks põllu peal kenasti näha ning kuna ma eelnevalt bussijuhile ütlesin, et ma tahan tingimata IKEAsse, siis ta tõepoolest ka peatus otse poe ees. Avas isegi uksed. Sain maha. Noja siis ma lihtsalt haarasin käru ja kukkusin šoppama. Ilgelt tore oli! Ostsin üle mõistuse odava hinnaga kokku riiuli, kummuti ja köögilaua, vannikardina ja kaks normaalmõõdus patja (kuidas ma ei salli neid lödisid hiigelsuuri ruudukujulisi asju, mida nad siin patjadeks nimetavad). Kaalusin toole ja teist riiulit veel, aga kuna mul oli juba käru peal kena 120kg, jätsin need sinnapaika. IRW. Algselt oli mul muidugi mõte, et tulen bussiga tagasi ka. Noh, et haaran köögilaua kaenlasse ja astun aga. Ma ainult ei tundnud veel IKEA fenomeni - arvasin, et heal juhul saan sealt ühe mööblitüki. Ühe asjaga oleks võinud ju bussi peale ka ronida, kuigi vihma ladistas ja tuul keeras hirmus läbilõikavaks. Aga kummuti jaksasin ma näiteks vaevu käru peale vinnata. Ja Belgias tundus, et kummutit on mul just esmajärjekorras vaja. Leidsin ühe sellise, mis päriselt mu voodiga passib ja puha. Noja võtan ma sul jah 34kg elegantselt kaenlasse ja ronin liinibussi...
Nii otsustasingi IKEA pakutava transporditeenuse kasuks. Jäin väga rahule. Tasu oli mõõdukas ja teenindus superluks. Pidin kõigest 15 minutit ootama, siis tõsteti mu asjad kenasti kaubikusse ning roolikeerajaks anti ilus Süüria poiss, kes oli kangesti rõõmus, et saab kellegagi inglise keelt rääkida. Rääkis teine mulle tee peal kogu oma eluloo ära ja oli kuulamise eest nii tänulik, et tassis kõige raskemad pakid mulle omaalgatuslikult isegi õigele korrusele ära, kuigi mulle pandi poes südamele, et autost maha pean asjad laadima ja oma elamisse transportima ise. Et see ei sisaldu hinnas. Vot nii. Olen ilusate sinakashallide silmadega süürlasele igavesti tänulik. Tema, muide, sõidab homme Portugali puhkama, sest tema "life" töötab Ferrero maiustustefirmas ja saadetakse Portugali šokolaadikonverentsile. Poiss võetakse niisama kaasa. Koleda ilma käest ära. Poiss oli igati kireva minevikuga - omal ajal elas teine neli aastat kahenädalase Rootsi viisaga illegaalselt Kreekas ning seal kohtus ta Luxist pärit tüdrukuga, kelle pikemalt mõtlemata naiseks võttis, et ELis elamisluba saada. Nüüd elab poiss kolmandat aastat Luxis Limpertsbergis, ta naine ostis neile äsja maja ja poiss õpib muu hulgas sohvritöö kõrvalt autos audiokursuste abil prantsuse keelt. Vot siis. Ilus ja tore poiss oli :P. Abivalmis, ettevõtlik ja musklis ka. Väga tore kohtumine oli.
Novat. Lihapalle ei söönud. Alguses kiirustasin tagasitulekubussi pärast ja siis olin juba liiga väsinud, sest kuidagi läks IKEAs ikka terve päev ära. Ja nüüd ootab mind ees suuremat sorti ehitustöö. Olin mööblijuppidega koju jõudes nii õhinas, et tahtsin kohe monteerima hakata, aga selgus kurb tõsiasi - selleks on vaja haamrit ja kruvikeejaid. Käisingi nüüd siis Herbertit toitmas, Auchanis ehitusriistu muretsemas, siis tulin koju ise keha kinnitama ja nüüd suundun alles monteerima (puhkus või mis :D ?!?). Olen täna esimest ööd ka uues kodus, sest hommikul esimese asjana tuleb pesumasinamees ja puhkuse ajal keeldun ma nii vara mööda linna ringi rändamast. Niimoodi siis... Hirmus põnev on!
Ainus häda on see, et juba oli teisipäev ka ära. Homme on juba kolmapäev ja siis on juba nädal läbi... Kuhu see aeg küll tõttab?
Olgu. Jooksen!
M.
Olgu öeldud, et mulle üldse ei meeldi võõra liinibussiga sõita. Sellega kaasneb nii palju jama - kas või mahasaamisega. Millal nuppu vajutada? Kuidas peatusevahesid lugeda, kui ta juhtumisi igas kohas ei peatu? Kuidas peale saada? Konkreetsel puhul oli peatuseks märgitud näiteks rue Reuter, mis on jummala korralik pikk tänav, üleni bussipeatusi täis pikitud. Õiget numbrit ei olnud ühegi bussipeatuse juurde märgitud, sest see on ju rahvusvaheline buss (IKEA on Belgias). Seega pidin otsustama loterii kasuks. Seisin võimalikult tänava keskpaika, lootes, et jõuan bussi märgates sobivasse tänava otsa söösta. Noh. Jõudsingi. Aga busse käib päevas umbes täpselt kolm, nii et kui ma poleks jõudnud, oleksin pidanud ürituse homsele lükkama.
OK. IKEA suur kole sinine kuubik oli õnneks põllu peal kenasti näha ning kuna ma eelnevalt bussijuhile ütlesin, et ma tahan tingimata IKEAsse, siis ta tõepoolest ka peatus otse poe ees. Avas isegi uksed. Sain maha. Noja siis ma lihtsalt haarasin käru ja kukkusin šoppama. Ilgelt tore oli! Ostsin üle mõistuse odava hinnaga kokku riiuli, kummuti ja köögilaua, vannikardina ja kaks normaalmõõdus patja (kuidas ma ei salli neid lödisid hiigelsuuri ruudukujulisi asju, mida nad siin patjadeks nimetavad). Kaalusin toole ja teist riiulit veel, aga kuna mul oli juba käru peal kena 120kg, jätsin need sinnapaika. IRW. Algselt oli mul muidugi mõte, et tulen bussiga tagasi ka. Noh, et haaran köögilaua kaenlasse ja astun aga. Ma ainult ei tundnud veel IKEA fenomeni - arvasin, et heal juhul saan sealt ühe mööblitüki. Ühe asjaga oleks võinud ju bussi peale ka ronida, kuigi vihma ladistas ja tuul keeras hirmus läbilõikavaks. Aga kummuti jaksasin ma näiteks vaevu käru peale vinnata. Ja Belgias tundus, et kummutit on mul just esmajärjekorras vaja. Leidsin ühe sellise, mis päriselt mu voodiga passib ja puha. Noja võtan ma sul jah 34kg elegantselt kaenlasse ja ronin liinibussi...
Nii otsustasingi IKEA pakutava transporditeenuse kasuks. Jäin väga rahule. Tasu oli mõõdukas ja teenindus superluks. Pidin kõigest 15 minutit ootama, siis tõsteti mu asjad kenasti kaubikusse ning roolikeerajaks anti ilus Süüria poiss, kes oli kangesti rõõmus, et saab kellegagi inglise keelt rääkida. Rääkis teine mulle tee peal kogu oma eluloo ära ja oli kuulamise eest nii tänulik, et tassis kõige raskemad pakid mulle omaalgatuslikult isegi õigele korrusele ära, kuigi mulle pandi poes südamele, et autost maha pean asjad laadima ja oma elamisse transportima ise. Et see ei sisaldu hinnas. Vot nii. Olen ilusate sinakashallide silmadega süürlasele igavesti tänulik. Tema, muide, sõidab homme Portugali puhkama, sest tema "life" töötab Ferrero maiustustefirmas ja saadetakse Portugali šokolaadikonverentsile. Poiss võetakse niisama kaasa. Koleda ilma käest ära. Poiss oli igati kireva minevikuga - omal ajal elas teine neli aastat kahenädalase Rootsi viisaga illegaalselt Kreekas ning seal kohtus ta Luxist pärit tüdrukuga, kelle pikemalt mõtlemata naiseks võttis, et ELis elamisluba saada. Nüüd elab poiss kolmandat aastat Luxis Limpertsbergis, ta naine ostis neile äsja maja ja poiss õpib muu hulgas sohvritöö kõrvalt autos audiokursuste abil prantsuse keelt. Vot siis. Ilus ja tore poiss oli :P. Abivalmis, ettevõtlik ja musklis ka. Väga tore kohtumine oli.
Novat. Lihapalle ei söönud. Alguses kiirustasin tagasitulekubussi pärast ja siis olin juba liiga väsinud, sest kuidagi läks IKEAs ikka terve päev ära. Ja nüüd ootab mind ees suuremat sorti ehitustöö. Olin mööblijuppidega koju jõudes nii õhinas, et tahtsin kohe monteerima hakata, aga selgus kurb tõsiasi - selleks on vaja haamrit ja kruvikeejaid. Käisingi nüüd siis Herbertit toitmas, Auchanis ehitusriistu muretsemas, siis tulin koju ise keha kinnitama ja nüüd suundun alles monteerima (puhkus või mis :D ?!?). Olen täna esimest ööd ka uues kodus, sest hommikul esimese asjana tuleb pesumasinamees ja puhkuse ajal keeldun ma nii vara mööda linna ringi rändamast. Niimoodi siis... Hirmus põnev on!
Ainus häda on see, et juba oli teisipäev ka ära. Homme on juba kolmapäev ja siis on juba nädal läbi... Kuhu see aeg küll tõttab?
Olgu. Jooksen!
M.
Ma ju ütlesin, et Ikea on äge :P
VastaKustuta