Oh jah. Terve eilse öö ja päeva möllasin tekstiga. Sain omast arust saadetud, kui täna äkki selgus, et mul oli Office'iga mingi kala tekkinud ja saatis väga pooliku variandi ära. Hirmus-hirmus, häbi kui palju. Täna siis olen kümnest hommikul poole viieni õhtul möllanud sellega, et vähemalt neli korda 2003. aasta Office'it arvutist ära kustutanud ja uuesti installinud... ja mis ei tööta, see ei tööta. Lihtsalt. Lambist. Siis jõudsin nüüd nii kaugele, et hankisin endale 2007. aasta prooviversiooni - millegagi tuleb see teine raamat mul ju ka ära tõlkida :-D. Ja alles NÜÜD jõuan Mali meenutusteni...
Et siis... Mali oli hirmus äge. Mu grupp oli hirmus äge. Kõik oli nii palju positiivsem kui Etioopias. Keegi ei näppinud pidevalt, keegi ei pidanud meid kõndivateks pankadeks. Kõik olid nii lahked ja sõbralikud. Loodus oli ilus. Paadisõit Niigeril oli ülišeff. Timbuktu oli vapustav. Dogonimaa oli täiesti ootamatu leid. Meie giidionu oli hästi intelligentne. Söögid olid supermaitsvad. Inimesed olid ilusad. Ühtegi probleemi mitte kuskil mitte kellegagi ei tekkinud. Oh... kui me hakkasime Bamako poole tagasi sõitma, oli sõna otseses mõttes tunne, nagu keegi vägisi sunniks takka piitsaga... Oleks võinud vabalt sinna jääda veel paariks kuuks...
Aga eelkõige hämmastasid mind siiski inimesed. Nad ei olnud välimuselt küll nii ilusad kui Etioopias, aga nad olid märkimisväärselt parema iseloomuga. Nad ei nuianud midagi ja alati oli neil meile varuks naeratus ja lehvitus...
Aga et siis põhimõtteliselt kokku võtta, oli meie reis selline: ööpäevane lendamine Bamakosse, kust me kohe saabumisjärgsel päeval lahkusime ka. Käisime Djenne linnas mudaarhitektuuri imetlemas, Mopti kuulsas sadamas, siis seilasime 3 päeva pinassiga mööda Niigerit ja elasime kaldal laagrites, edasi avastasime Timbuktut, sattusime mingi rahvapeo peale, siis sõitsime kaamelitega Timbuktust välja Saharasse, kus elasime tuareegida kõrbelaagris, siis suundusime Dogonite maale, kus pmst kaks ja pool päeva ringi vaatasime ja külasid imetlesime, Maskitantsu käisime vaatamas ja Bandiagara astangu peal turnisime, edasi käisime veel Segou linnas ja lõpuks jõudsime tagasi Bamakosse, kus me siis veel ikka pealinnaga ka tutvust tegime. Noh, ja siis järgnes 24 lendamist koju tagasi...
Ja oh kui äge see kõik oli... Me oleks kollektiivselt tahtnud olla veel vähemalt ühe päeva pinassil, sest see, kuidas me poisid meid poputasid, oli nii tore - ja pinassi katuselt oli lihtsalt ülim nauding kaldaid vaadaa, jõehobusid otsida, päikest võtta, neegrilapsukestele lehvitada ja aeg-ajalt maale mõnda külakesse uudistama minna. Me oleks kollektiivselt tahtnud vähemalt ühe päeva veel kaamelikaravanis olla, sest kõrbeliivad ja rahu on ikka midagi hämmastavat. Me oleks kollektiivselt tahtnud vähemalt ühe päeva veel Dogonimaal, sest seal olid need külad ka nii piltilusad, et lihtsalt oleks tahtnud neid kauem imetleda... Väga-väga kurb oli ära tulla.
Seda Eesti prouat, kes kolmveerand elu Bamakos elanud on, ei õnnestunud mul aga paraku kätte saada, sest eelmisel aastal oli kõikidel Mali telefoninumbritel üks koht ära koondatud ja nii see number siis ei töötanudki. Ja üldse, olgu öeldud, et Bamakos maandumise hetkest saati kuni Casablancasse jõudmiseni ei olnud mu telefonil vähimatki levi, nii et totaalne suhtlusauk oli.
Pisut palavaks kippus küll kätte ära. Keskmiselt oli pärastlõunati meil ikka +45, maksimaaltemperatuur oli +48 ja kõige külmem hetk oli ühel väga varasel hommikul kaugel kõrbes, kui temperatuur oli ainult +26. See tundus kusjuures ikka päris jahe kohe, jakki ajas otsima... Ja iga pärastlõuna kujunes meil siis kollektiivseks siestaks, sest sellel päeva kõige kuumemal hetkel ikka kuskile naljalt jalutama minna ei jaksanud. Helde taevas, hirmus hakkab, kui mõelda, et me olime isegi nende kõige külmemal aastaajal seal...
Iroonilisel kombel, kui me ükskord kohale jõudsime, oli reisi algus küll pisut kõhe, sest vahetult meie hotelli ukse juures olime me tunnistuseks suurele löömingule - neegrikari oli kahele valgele poisile kallale läinud (olgem ausad, need vist olid maani täis) ja üks neist valgetest võttis 15 neegri vastu ühe suure saelaua pihku, keerutas seda pea kohal ja tegi nagu Kalevipoeg - serviti, ikka serviti. Meie ekipaaž läks hullult närvi ja siis aeti meid jooksuga kohe hotelliuksest sisse, nii et me ehmatasime täitsa ära. Tegelikult oli see ikka harv juhus ja kunagi polnud keegi pahas tujus ja kuri... lihtsalt meil hotelli ees oli kohe üks moekamaid ööklubisid ja siis seal oli neegritibide üle löömaks läinud.
Aga hakkame siis otsast pihta...
Pudelkõrvitsate põld. Kõrvitsate all elavad skorpionid. Ja pudelkõrvitsad lõigatakse pooleks ja tehakse suured silmapesukausid. Koledad. Mina ostsin ära ainsa ilusa pudelkõrvitsa Malis.
Igal pool on tühjus, aga kui seisma jääd, on kohe lastekari ümber. Siin on nad siiski hoopis teistmoodi kui Etioopias, neile piisab valge naha näpuga puudutamisest ja siis nad paluvad, et neist pilti tehtaks ja neile pärast pilti näidataks... Muidu on siiski tavaliselt kuskilt 1-3 last kohal, need korjasime me kõrvitsapõllult üles.
Termiidilosse oli hirmus palju ja kohe nii, et terve puu ümber olid ehitatud...
Sääsevõrgud teevad kõige lihtsamast voodist printsessivoodi :-D
Djennes oli meil selline romantiline sisehoovi ümber koondunud hotell...
Ei saanud ju õhtul toas istuda, läksime avastama. See on Djenne suure mošee ees. Mošee kuulub UNESCO maailmapärandi nimekirja muuseas...
Nii käivad koolitunnid. Õpetaja külitab lavatsil, priimused istuvad ja kirjutavad raamatut tahvlile ümber ja kui peatükk on kirjutatud, lähevad ja näitavad õpetajale ette. Kui mõni viga on, tuleb ära kustutada ja otsast peale alustada...
Kes pole priimused, istuvad pead-jalad koos kaheksakümnekesti koos koduloomadega klassis ja õpivad seal kõik koos.
Esmaspäeviti on Djenne suure mošee ees suur turg.
Turule toodud...
Oi, see oli parim nali... See on postkontor. Hoonesse sisse astudes saime kreepsu, nagu pomm oleks plahvatanud - lagi oli sisse varisenud, teenindusboksid olid prahti täis ja puha... Üks ätt ütles ukse kõrvalt, et mingu me aga edasi. Läksime päriselt siis majast läbi, taga oli hoov. Hoovi peal oli paar hütti ja siis üks majake, mille taga... oli laud... ja see laud oligi peapostkontor. Otse keset hoovi. Kõige pragmaatiliselt oli margilehe peal kivi, et need ära ei lendaks... Paar pleekinud kaarti oli ka. Ma mõned saatsin siis laiali, aga... kui nüüd päris aus olla... ma arvan, et neid kaarte ei näe küll ükski adressaat :-D. Aga sellest pole ju midagi...
Mopti sadam. Ja päriselt ainus räpane koht ka. Ma pole kunagi veel nii palju rämpsu koos näinud; muidu on Mali aga suhteliselt rämpsuvaba koht. Kõik läheb taaskasutusse. See ei tähenda loomulikult seda, et seal puhas oleks... Me olime üsna kohe duši alt välja saades jälle mustatriibulised nagu sebrad ja pesu tuli pesta iga laari kohe kaks korda, sest sellist sopavett tuli välja. Aga noh, savannitolm, mis teha...
Nii müüdi sadamas soola. Nad kaevandavad seda käsitsi ja suurte tahvlitena ja siis ongi sellised... soolatahvlid müügil. Vanasti maksis gramm soola sama palju kui gramm kulda... aga nüüd teeb importsool sellele loomulikult ära.
Nii on ka päris tore magada...
Sellise paadi peal elasime kolm päeva. Nimeks Bonne Chance. See elu oli idüll...
Paadis oli mõnus, paadikatusel veel mõnusam. Sellest kui mõnus meil paadis oli ma kahjuks ei saa teile siia pilte panna, seal on peal teisi inimesi, kellel pole vaja minu blogisse sattuda...
Käisime maas külades ka. Need on Bozo lapsed...
Bozod on kalurid, kes kuivatavad ja suitsutavad igasuguseid kalu...
Siin sai proovitud, mismoodi naised hirsijahu teevad... Ega pole siin lihtsat midagi, kogu kerega tuleb ikka tampida - nagu rähn. Selle Bella soost orjatädi suureks hämmastuseks suutsin ma aga tema trikke järele ahvida (tamp-tamp-tamp, siis nui õhku, kolm plaksutust, siis nui õhust kinni püüda ja jälle tamp-tamp-tamp). Seda ei unusta see küla küll niipea...
Jõe ääres käis elu igapäevast rada mööda
Sihuke väärikas matroon punus kalapüügivõrke ja kahvasid ja muud säärast. Ta alguses ei lubanud endast pilti teha, aga kui vaatas, et me kenasti sõna kuulame, siis kohe ütles, et no tehku pealegi... Ja pärast oli oma piltide üle hirmus uhke...
Mehed harutasid võrgupuntraid lahti
Siin ei olnud laevahukk, hoopis pesupäev...
Tema oli see pesunaine...
Nianfunké küla turg
Vahepeal kogunes terve küla meile jõe äärde lehvitama
Ja nüüd on nii, et ma rohkem ei viitsi praegu... Paadisõiduaja ilusamad pildid on teie ees, Timbuktu ja Dogonimaa saate homme...
M.