Ööpilte Malist I

Oh jah. Terve eilse öö ja päeva möllasin tekstiga. Sain omast arust saadetud, kui täna äkki selgus, et mul oli Office'iga mingi kala tekkinud ja saatis väga pooliku variandi ära. Hirmus-hirmus, häbi kui palju. Täna siis olen kümnest hommikul poole viieni õhtul möllanud sellega, et vähemalt neli korda 2003. aasta Office'it arvutist ära kustutanud ja uuesti installinud... ja mis ei tööta, see ei tööta. Lihtsalt. Lambist. Siis jõudsin nüüd nii kaugele, et hankisin endale 2007. aasta prooviversiooni - millegagi tuleb see teine raamat mul ju ka ära tõlkida :-D. Ja alles NÜÜD jõuan Mali meenutusteni...

Et siis... Mali oli hirmus äge. Mu grupp oli hirmus äge. Kõik oli nii palju positiivsem kui Etioopias. Keegi ei näppinud pidevalt, keegi ei pidanud meid kõndivateks pankadeks. Kõik olid nii lahked ja sõbralikud. Loodus oli ilus. Paadisõit Niigeril oli ülišeff. Timbuktu oli vapustav. Dogonimaa oli täiesti ootamatu leid. Meie giidionu oli hästi intelligentne. Söögid olid supermaitsvad. Inimesed olid ilusad. Ühtegi probleemi mitte kuskil mitte kellegagi ei tekkinud. Oh... kui me hakkasime Bamako poole tagasi sõitma, oli sõna otseses mõttes tunne, nagu keegi vägisi sunniks takka piitsaga... Oleks võinud vabalt sinna jääda veel paariks kuuks...

Aga eelkõige hämmastasid mind siiski inimesed. Nad ei olnud välimuselt küll nii ilusad kui Etioopias, aga nad olid märkimisväärselt parema iseloomuga. Nad ei nuianud midagi ja alati oli neil meile varuks naeratus ja lehvitus...

Aga et siis põhimõtteliselt kokku võtta, oli meie reis selline: ööpäevane lendamine Bamakosse, kust me kohe saabumisjärgsel päeval lahkusime ka. Käisime Djenne linnas mudaarhitektuuri imetlemas, Mopti kuulsas sadamas, siis seilasime 3 päeva pinassiga mööda Niigerit ja elasime kaldal laagrites, edasi avastasime Timbuktut, sattusime mingi rahvapeo peale, siis sõitsime kaamelitega Timbuktust välja Saharasse, kus elasime tuareegida kõrbelaagris, siis suundusime Dogonite maale, kus pmst kaks ja pool päeva ringi vaatasime ja külasid imetlesime, Maskitantsu käisime vaatamas ja Bandiagara astangu peal turnisime, edasi käisime veel Segou linnas ja lõpuks jõudsime tagasi Bamakosse, kus me siis veel ikka pealinnaga ka tutvust tegime. Noh, ja siis järgnes 24 lendamist koju tagasi...

Ja oh kui äge see kõik oli... Me oleks kollektiivselt tahtnud olla veel vähemalt ühe päeva pinassil, sest see, kuidas me poisid meid poputasid, oli nii tore - ja pinassi katuselt oli lihtsalt ülim nauding kaldaid vaadaa, jõehobusid otsida, päikest võtta, neegrilapsukestele lehvitada ja aeg-ajalt maale mõnda külakesse uudistama minna. Me oleks kollektiivselt tahtnud vähemalt ühe päeva veel kaamelikaravanis olla, sest kõrbeliivad ja rahu on ikka midagi hämmastavat. Me oleks kollektiivselt tahtnud vähemalt ühe päeva veel Dogonimaal, sest seal olid need külad ka nii piltilusad, et lihtsalt oleks tahtnud neid kauem imetleda... Väga-väga kurb oli ära tulla.

Seda Eesti prouat, kes kolmveerand elu Bamakos elanud on, ei õnnestunud mul aga paraku kätte saada, sest eelmisel aastal oli kõikidel Mali telefoninumbritel üks koht ära koondatud ja nii see number siis ei töötanudki. Ja üldse, olgu öeldud, et Bamakos maandumise hetkest saati kuni Casablancasse jõudmiseni ei olnud mu telefonil vähimatki levi, nii et totaalne suhtlusauk oli.

Pisut palavaks kippus küll kätte ära. Keskmiselt oli pärastlõunati meil ikka +45, maksimaaltemperatuur oli +48 ja kõige külmem hetk oli ühel väga varasel hommikul kaugel kõrbes, kui temperatuur oli ainult +26. See tundus kusjuures ikka päris jahe kohe, jakki ajas otsima... Ja iga pärastlõuna kujunes meil siis kollektiivseks siestaks, sest sellel päeva kõige kuumemal hetkel ikka kuskile naljalt jalutama minna ei jaksanud. Helde taevas, hirmus hakkab, kui mõelda, et me olime isegi nende kõige külmemal aastaajal seal...

Iroonilisel kombel, kui me ükskord kohale jõudsime, oli reisi algus küll pisut kõhe, sest vahetult meie hotelli ukse juures olime me tunnistuseks suurele löömingule - neegrikari oli kahele valgele poisile kallale läinud (olgem ausad, need vist olid maani täis) ja üks neist valgetest võttis 15 neegri vastu ühe suure saelaua pihku, keerutas seda pea kohal ja tegi nagu Kalevipoeg - serviti, ikka serviti. Meie ekipaaž läks hullult närvi ja siis aeti meid jooksuga kohe hotelliuksest sisse, nii et me ehmatasime täitsa ära. Tegelikult oli see ikka harv juhus ja kunagi polnud keegi pahas tujus ja kuri... lihtsalt meil hotelli ees oli kohe üks moekamaid ööklubisid ja siis seal oli neegritibide üle löömaks läinud.

Aga hakkame siis otsast pihta...

Pudelkõrvitsate põld. Kõrvitsate all elavad skorpionid. Ja pudelkõrvitsad lõigatakse pooleks ja tehakse suured silmapesukausid. Koledad. Mina ostsin ära ainsa ilusa pudelkõrvitsa Malis.

Igal pool on tühjus, aga kui seisma jääd, on kohe lastekari ümber. Siin on nad siiski hoopis teistmoodi kui Etioopias, neile piisab valge naha näpuga puudutamisest ja siis nad paluvad, et neist pilti tehtaks ja neile pärast pilti näidataks... Muidu on siiski tavaliselt kuskilt 1-3 last kohal, need korjasime me kõrvitsapõllult üles.

Termiidilosse oli hirmus palju ja kohe nii, et terve puu ümber olid ehitatud...

Sääsevõrgud teevad kõige lihtsamast voodist printsessivoodi :-D

Djennes oli meil selline romantiline sisehoovi ümber koondunud hotell...

Ei saanud ju õhtul toas istuda, läksime avastama. See on Djenne suure mošee ees. Mošee kuulub UNESCO maailmapärandi nimekirja muuseas...

Nii käivad koolitunnid. Õpetaja külitab lavatsil, priimused istuvad ja kirjutavad raamatut tahvlile ümber ja kui peatükk on kirjutatud, lähevad ja näitavad õpetajale ette. Kui mõni viga on, tuleb ära kustutada ja otsast peale alustada...

Kes pole priimused, istuvad pead-jalad koos kaheksakümnekesti koos koduloomadega klassis ja õpivad seal kõik koos.

Esmaspäeviti on Djenne suure mošee ees suur turg.

Turule toodud...

Oi, see oli parim nali... See on postkontor. Hoonesse sisse astudes saime kreepsu, nagu pomm oleks plahvatanud - lagi oli sisse varisenud, teenindusboksid olid prahti täis ja puha... Üks ätt ütles ukse kõrvalt, et mingu me aga edasi. Läksime päriselt siis majast läbi, taga oli hoov. Hoovi peal oli paar hütti ja siis üks majake, mille taga... oli laud... ja see laud oligi peapostkontor. Otse keset hoovi. Kõige pragmaatiliselt oli margilehe peal kivi, et need ära ei lendaks... Paar pleekinud kaarti oli ka. Ma mõned saatsin siis laiali, aga... kui nüüd päris aus olla... ma arvan, et neid kaarte ei näe küll ükski adressaat :-D. Aga sellest pole ju midagi...

Mopti sadam. Ja päriselt ainus räpane koht ka. Ma pole kunagi veel nii palju rämpsu koos näinud; muidu on Mali aga suhteliselt rämpsuvaba koht. Kõik läheb taaskasutusse. See ei tähenda loomulikult seda, et seal puhas oleks... Me olime üsna kohe duši alt välja saades jälle mustatriibulised nagu sebrad ja pesu tuli pesta iga laari kohe kaks korda, sest sellist sopavett tuli välja. Aga noh, savannitolm, mis teha...

Nii müüdi sadamas soola. Nad kaevandavad seda käsitsi ja suurte tahvlitena ja siis ongi sellised... soolatahvlid müügil. Vanasti maksis gramm soola sama palju kui gramm kulda... aga nüüd teeb importsool sellele loomulikult ära.

Nii on ka päris tore magada...

Sellise paadi peal elasime kolm päeva. Nimeks Bonne Chance. See elu oli idüll...

Paadis oli mõnus, paadikatusel veel mõnusam. Sellest kui mõnus meil paadis oli ma kahjuks ei saa teile siia pilte panna, seal on peal teisi inimesi, kellel pole vaja minu blogisse sattuda...

Käisime maas külades ka. Need on Bozo lapsed...

Bozod on kalurid, kes kuivatavad ja suitsutavad igasuguseid kalu...

Siin sai proovitud, mismoodi naised hirsijahu teevad... Ega pole siin lihtsat midagi, kogu kerega tuleb ikka tampida - nagu rähn. Selle Bella soost orjatädi suureks hämmastuseks suutsin ma aga tema trikke järele ahvida (tamp-tamp-tamp, siis nui õhku, kolm plaksutust, siis nui õhust kinni püüda ja jälle tamp-tamp-tamp). Seda ei unusta see küla küll niipea...

Jõe ääres käis elu igapäevast rada mööda

Sihuke väärikas matroon punus kalapüügivõrke ja kahvasid ja muud säärast. Ta alguses ei lubanud endast pilti teha, aga kui vaatas, et me kenasti sõna kuulame, siis kohe ütles, et no tehku pealegi... Ja pärast oli oma piltide üle hirmus uhke...

Mehed harutasid võrgupuntraid lahti

Siin ei olnud laevahukk, hoopis pesupäev...

Tema oli see pesunaine...

Nianfunké küla turg

Vahepeal kogunes terve küla meile jõe äärde lehvitama

Ja nüüd on nii, et ma rohkem ei viitsi praegu... Paadisõiduaja ilusamad pildid on teie ees, Timbuktu ja Dogonimaa saate homme...

M.

Pärapõrgust paradiis

Niisiis, jõudsin just äsja tagasi. Kaks nädalat on nüüd täiesti kommunikatsionist väljas oldud ja tänase öö ning homse tööpäevaga tuleb mul viimatimainitud raamatu tõlge võimalikult üles putitada, nii et ütlen vaid: maailma lõpp osutus imeägedaks kohaks, kohe silmad võttis meil kõigil märjaks, kui jõudis kätte aeg sealt ära tulema hakata...

Nüüd tööle ja pikemalt mõne päeva jooksul!

M.

Mälestused...

... on ühed kummalised asjad. Mõningaid mälestusi vallandavad näiteks lõhnad. Mul on nüüd kohver pakitud ja ma olen juba mõnda aega sügavalt oma teksti süüvinud, aga sellegipoolest kummitab mind aju tagasopis üks seik Etioopia reisilt: täpsemalt mu esimene õhtu Etioopias. Me jõudsime Chamo järve äärde Arbaminchi linna külje alla. Seal oli hotell. Üks väheseid hotelle selles maanurgas. Hotell oli logu. Uste ees olevad sääsevõrgud olid katki ja voodi kohal sääsevõrk üldse puudus. Ma lasin end pealaest jalatallani vastikult lõhnava sääsevussuga üle ja läksin peamaja poole õhtusöögile. Kottpime oli, ritsikad siristasid, tähed olid taevas, kaugelt kostis muusikat ja paistis tuledes restoranihütike... ja ma mõtlesin, et olen Aafrikas.

Novat, ongi kogu lugu. Ma kontrollisin kohvrit pakkides oma sääsetõrjevahendi varud ka üle ja sellest hetkest jäi mulle see lõhn ninna, nii et isegi ühe ameeriklanna õnneotsingutele keskendudes on mingi osa minu ajust nüüd Etioopias Arbaminchis. Selles mälestuses justkui reaalselt ei toimu midagi, aga kuidas saab nii olla, et osa mu ajust täiesti vastu minu tahtmist ja vastu mu püüdlusi kuskil pärapõrgus on?

Jälle on imet vaja. (Ja ma tean, et pealkirja järgi ei käi punkti).

Kõik on kõige paremas korras. Lihtsalt... 190lk vajab veel ülelugemist ja toimetamist (ja parimal-parimal juhul saan sellest enne ärasõitu tehtud 90lk); siis meenus mulle eile öösel, et üks ammune tõlge pole endiselt toimetaja parandustega minuni jõudnud, mis tähendab, et Murphy seaduste kohaselt saabub see täpselt sellel esimesel reisipäeval, nii et selle ärategemise ajale lisandub reisioldud aja kulu ja tänu sellele on tähtajaga kiire-kiire. Üks raamat on veel täies mahus vaja ära tõlkida ja enne selle tähtaja kukkumist olen ma kodus... tervelt ühe nädala jagu päevi... mille jooksul vajavad tegemist ka eelpoolmainitud ülesanded :-D. Kõik see tähendab, et mul tuleb taas kord imet teha :-D. Ma ei tea, millal. Ma ei tea, kuidas Aga küll see kõik tehtud saab, SELLES ei ole mul kahtlustki!

Vähemalt Maliga tunduvad asjad joonel olevat: kohver on poolpakitud, dokumendid ja materjalid enam-vähem koos ja nii pabinas ma ka pole kui enne Etioopiat - mul on vähemalt ettekujutus nüüd olemas Aafrika elust, eks. Aga raudselt olen ma midagi ära unustanud. Samas ei jõua ma juba ära oodata, kui minema saan... Võib-olla sellepärast, et tahan neid toredaid inimesi näha, võib-olla sellepärast, et tahan eksootikat, võib-olla sellepärast, et tahan mõneks ajaks tõlkeprobleemid süüdimatult selja taha jätta. Nii ehk naa... jõuaks juba kätte see ärasõiduhetk!

Tore on see, et me ümberistumine on Londonis nii minnes kui tulles Heathrowl ja eile õhtul selgus, et see on ju jummalast linnaga hästi ühendatud ja puha. (Ma ei ole Londoni lennujaamadega eriti kursis, pole lennanud sinna kunagi). Ma jõuan lendude vahel ilusti linnas raamatu- ja plaadipoes ära käia... Isegi pakihoid on neil seal lennuväljal olemas, ei tule kaheksa tundi oma kohvri otsas istuda.

Aga nüüd ma katsun enne veel kümme lehekülge läbi lugeda, kui Liisiga Steffi pitsale suundume...

Ahjaa, ja Keeleabi on nii tore!!!

Närv tuli JUST PRAEGU sisse

Appiappi. Eile öösel ei tulnud poole kuueni hommikul und... Suuremalt jaolt ilmselt seetõttu, et ma liiga kaua kohviga iluuisutamist vaatasin niikuinii - või sellepärast, et ma tegelikult päeval pool kaks alles üles ärkasin... Aga kui ma siis seal voodis muudkui külgi keerasin, siis tuli selline mõnus pabin-ärevus sisse küll. Jälle nii palju põnevat ja väljakutseid ees.... Uuu. Mul kohe kangastus (ja just hetk tagasi uuesti) silme ees, kuidas ma öösel Marabu taksoga lennujaama rallin ja oma lennujaamarituaale läbin (kolmveerand tundi enne grupi kohalejõudmist seal, pagas enne ära, siis üleval korrusel lennuradadepoolses lauas kohvitamine ja dokumentide viimane ülekontrollimine, siis kempsuskäik ja R-kioskist viimased pakid nätsu kaasa, misjärel ma tõmban alati sügavalt hinge, heidan endalt kõik Eestimaise ja tõmban üll reisikeskendumise kihi, kougin Gondvana sildikese välja ja suundun uste juurde saabuvaid turiste otsima). Seekord on mul imekombel kõik vanad, läbiproovitud, tuntud reisilised kaasas (va üks naisterahvas), nendega on lausa lust kohtuda ja pläkutada ja uudiseid kuulda ja nad on kõik imetoredad inimesed, kellega ma läheks kasvõi maailma lõppu luurele... Aga seda enam ju tahaks ja püüaks nende heaks ja väike ärevusvõbin on ikka sees, sest minul on ka ju nii palju uut ees... (Samas tuttavate reisilistega pole ka alati nii lihtne leida seda tasakaalu, mil määral olla grupijuht ja mil määral sõbrustada...) Ja mõtted on mul ka kõik juba Lääne-Aafrikas, väga raske on millelegi muule keskenduda - kui keegi mu käest praegu küsiks, mis aastal Jüriöö ülestõus oli, siis ma küll peaks vist nats mõtlema enne... ja arvutaksin, et see oli 51 aastat pärast seda, kui Sonni Ali Ber ära suri... Brr.

Aga nii tore on see ootusärevus!

Kiire on.

Jajah, ma juba nädala aja pärast sellel ajal olen vist Casablancast teel Bamako poole, mis tähendab, et ilgelt palju asju tuleb enne seda ilgelt lühikese aja jooksul ära teha :-D. Ühe raamatu sain eile tõlgitud, homme hakkan toimetama. Täna otsustasin ma endale sellest teemast puhkust anda, kopp on ees vaikselt - ja eile ma tõesõna rabasin endal naba paigast ära selle tõlkimisega - lõpp paistis, siis see andis jõudu juurde, aga ma ikka tõesti üheksast hommikul poole neljani öösel tegelesin sellega. Just seetõttu täna mõtlesingi Mali asjadega tegeleda ja seda mitte näppida. Noh... ja arvake ära. Kell jäi seisma öösel, mis tähendab, et ta ei äratanud mind... ja kui ma hommikul unise peaga ühe silmaga kella vaatasin, arvasin, et ikka on pool kümme, et võib veel tukastada... Ärkasin üles... 13.41. Ma pole AASTAID nii kaua maganud, see on ikka õudne. Ärkasin üles, olin jube tige enda peale. No mis teha... See oli nüüd tõeliselt jäme veebruarilubaduste rikkumine. Häbi on!

Aga siis jah, Timbuktu raamatu konspektid on peaaegu tehtud, Dogonid on poole peal, kaks Aafrika üldajalugu tuleb veel märkmete tegemiseks uuesti üle käia, Mali arheoloogia teemad on vaja ära lõpetada, siis veel on Mali naaberriigis sõjaväelise riigipöörde aeg - sellega peaks end kurssi viima. Ja homme hakkan raamatut toimetama ja vbla teen teisest ka kümme lk tõlget ära, juuksur on homme, hambaarst on homme, ujuma tahaks ka jõuda vähemalt korra veel - aga no võib-olla teisipäeva hommikul siis. Malaariarohud tõin ära, muud vajalikud vidinad on ostetud ka, nii et nädala teise poole võin rahus arvuti taga istuda ja tööd teha. Ahjaa, Liis armas tuleb ju Eestisse, temaga on plaanis paar korda kokku saada... Sassike läheb homme emmega koju tagasi... Ta, vaeseke, sai päris hästi hakkama mu juures ühikas siin, aga noh, olgem ausad, igav on tal siin - kodus on tal peaaegu oma tuba ja nii ja Nubluke... ja kõik tegelevad temaga. Siin on üks väike tuba ja kuigi nari ja mitmekordsed sisseehitatud kapid ja nii, sai ta üsna ruttu selgeks mis kuskil on. Ja mina ka istun muudkui arvuti taga, eks... Lõpuks sai ta ka aru, mida tähelepanu võitmiseks teha tuleb - tuli teine ja istus täpselt keset seda paberhunnikut, kust mina tõlkisin. Eks ta ka nägi, et ma ainult sinna jõllitan... Praegu on teine ka siin arvuti kõrval laua peal ja loodab, et ma aeg-ajalt tema kõrvu näperdan. Ma jõudumööda üritan ka, aga ilmselgelt pole seda tema meelest piisavalt.

EKA vana maja viimasele peole ei jõudnudki... Piletid olid otsas, sabas istuda ei viitsinud ja öösel mingit lahtist akent ei olnud ka tuju otsima hakata. Selle asemel veetsime vana klassiõega toredasti mu juures Mehhiko roogade ja lauamängudega aega. Suusatamist ka kuulasime - Lembitu Kuuse hääl on kuidagi nii kodune :-D.

Kummalisel kombel olen ma viimasel ajal päris mitut puhku joonistanud... ja ma ei oska joonistada. Vähemalt endale teadaolevalt. Ma ei ole kunagi näiteks ajaviiteks joonistanud - st ilmselt peale algkooliaega. Aga nüüd olen ma õhtuti paari filmi vaadanud ja lihtsalt niisama on nagu naljakas istuda. Sirgeldasin siis ajaviiteks  filmi kõrvale Mali raamatutest igasuguseid selliseid vidinaid ja tootempuuslikke ja mošeesid ja säärast asja maha... kohe põnevaks kiskus! Noh, vabanduseks võib öelda, et neil on seal nii lihtsustatud ja stiliseeritud kunst, eksole, et sellised eelajaloolised kaljumaalingud on isegi minule jõukohased :-D. Kummaline siiski... ma ei tunne end ära kohe. Aga vahva oli ka!

Ühel päeval tahaksin ma pikemalt kommenteerida ka seda raamatut, mida ma nüüd kuu aega usinasti tõlkisin, aga praegu pole selleks aega - ja natukene mõtete koondamist poleks ka paha selleks otstarbeks. Aga ma püüan mitte ära unustada. See on üpris jabur... Aga samas soovitaksin ma nii mõnelegi seda siiski lugeda. Mõtteainet pakub ka...

Kohvivesi sai valmis, jälle lugema ära...

Ahjaa, mõned pildid ka - vastlapäevast.

(See pole vastlapäeval, see on emmest lihtsalt ilus pilt)

(Ja see on lihtsalt naljakas kollane ja udune pilt)

Tulge reisile

Malisse on juba hilja, see on juba järgmisel nädalavahetusel, aga kui ma Malist tagasi tulen, siis lähen Egiptusesse - kõigepealt on lihtsalt suur ringreis, millele kohe jutti otsa tuleb aprilli alguses too mu ülematu ja võrreldamatu lemmik, kõrberetk... 

Ja kui ma sealt tagasi tulen, siis oleks kena, kui keegi tahaks tulla minuga aprillis Holland-Belgiasse lilleilu ka vaatama. 

Nende reisideni, mis pärast seda toimuvad, on natukene rohkem aega, eks, aga igaks juhuks võiks ju siin ära mainida, et mul on plaanis säärased reisid.

Maikuus on Kreeka

Juunis on Hiina

Juuni-Juuli vahetusel on ka Kreeka

Juulis on Türgi

Juulis on Pariis-Põhja-Prantsusmaa

Juulis on London

Septembris on Mehhiko

Oktoobris on Etioopia

Oktoobris on Niiluse kruiis

Novembris on Lõuna-Aafrika ja Mosambiik

Detsembris on aastavahetus Mehhikos

Ja siis on veel välja pakkuda igasuguseid muid põnevaid kohti nagu Tai, keskaja nädal Gotlandil, Gdansk-Sopot, Ahvenamaa, Berliini troopikapark, Iisrael, Horvaatia-Sloveenia, Hispaania-Portugal ja üleüldse nii palju igasuguseid paiku, et hulluks võib minna.

Ja kes üleüldse mu blogiga tuttav on, siis poolte nende reiside kohta leiab siit ajas tagasi minnes sissekandeid ja pilte ka, aga ma tõesti ei jaksa neid siin omakorda linkima hakata - neid on suti palju :-D. Ma pole jälle kaks päeva sõnagi tõlkinud, et ma nüüd pean oma tähelepanu sellele pöörama, mitte linke tuustima...

PS: ja täna olime me emmega raadiostaarid :-D.

PPS: ja eile käisime me kilekottidega vastlaliugu laskmas :-D

PPPS: ja mul on nüüd uus toanaaber Sassikese näol :-D.

14. veebruar. Vahekokkuvõte.

Tegelikult ma üldse eriti ei taha tänasest päevast rääkida, pigem sellest, et pool veebruari on nüüd selja taga. Ma olen järginud kaks nädalat oma tublidusprogrammi - mille tulemused on säärased:
  
* tõke osas olen defitsiidis (kuigi mitte üüratult palju - olin juba üsna järje peal, aga täna hakkasin pühapäeva nimel jälle endale pisut luuserdamist lubama ja pool tänast kvooti on veel täitmata... Olgu öeldud, et mu toonane lubadus, et iga päev minimaalselt 20lk, osutus selle raamatu puhul utoopiaks, ma pole üle 16 lehekülje isegi siis teinud, kui hommikul üheksast öösel kaheni ilma mökutamata raban),

* Mali lugemistega olen enam-vähem järjel (täna alustasin ülivõrratut Molefi Asante kirjutatud Aafrika üldajalugu, väga äge, mulle äärmiselt meeldib ta kirjutusviis. Palju parem lugeda ja kaasa mõelda, kui Martin Meredithi kunagi loetud dekoloniseerimisega alanud ajalugu),

* ujumas olen praeguse seisuga käinud veebruarikuus 9 korda (vahepeal olin nohune 4 päeva ja... üks päev tuli sellest, et ma lihtsalt ei jaksanud nii iga päev ujuda),

* pükstele on nüüd jälle vööd vaja (vahepeal käisin ilma, nüüd vajuvad alla), peale kaheksat olen lisaks köögi- ja puuviljade söönud ainult ühel õhtul (ja siis ka kanasalatit, mis tähendab, et juurviljadele lisaks naaaaaatuke kana ja kartulit ja kastet... üleval olin ma asja kompenseerimiseks umbes kolmeni...).

* Peaaegutoanaabri vedasin ka ükspäev ujulasse, talle ka meeldis ja nüüd ta mõtleb minuga kaks korda nädalas kaasas hakata käima. Rõhk on siiski sõnal MÕTLEB...

* Turismimessil käisin laupäeval emmega. Mess oli päris tavaline, ei midagi erilist... Aga tore laupäev oli sellegipoolest.

* Täna läks mul pool kümme ise uni ära, kuigi ma olin otsustanud end pühapäeva nimel poputada ja ärgata kell 10. See on midagi erakordset. Ma polegi enam Dormiglione, vaid saan täitsa 8-tunnise magamisega hakkama.

* Avastasin, et ujulas on ka kaal - katse alguses ma end ei kaalunud, aga järgmise 2 nädala jooksul äkki üritan. KUI ma julgen sellele astuda. Tore on see, et Malis peale kuskussi ilmselt midagi niikuinii süüa pole ja kuskuss mulle ei maitse.

* Tuludeklaratsiooni täitsin ära - mulle ikka nii meeldib see aeg, kui lambist raha ilmub kontole :-D. Ainult muidugi avastus, kui palju ma reaalselt olen jälle makse maksnud, on ahastamapanev... 

* Ameerika sõbrad vaatasid OM avamist ja ütlesid, et neile nii meeldisid me kostüümid, kas ma palun saadaksin Pattile meie valge läkiläki (tal on 24. veebruaril sünnipäev, selleks puhuks ju võiks isegi) - käisin täna Montonis. AMMU VÄLJA MÜÜDUD. Nuuks.

* OMi vaadanud pole - va täna, kui ma laskesuusatamise taustaks mängima panin, kuni ma Aafrika ajalukku süüvisin... Jama värk, et see ajavahe nii ebamugav on ja kuidagi... ma ei tea, ebahuvitavad alad on ka alguseks. Midagi atraktiivsemat tahaks...

* mis puutub valentinipäeva, siis head sõbrapäeva kõigile loomulikult, aga üldiselt ma seda püha pühaks ei pea päriselt :-D.

Järgmiseks nädalaks:

* vaja on kindlasti käia hambaarstil (plommi äärest tuli kild välja, krt),

* juuksuris (mis see toreda juuksuri nimi oligi? Pean vana posti üles otsima...),

* malaariatabletid soetada (kas ma rääkisin, et üks mu vana reisikaaslane käis sügisel Malis ja suri malaariasse?),

* teisipäeval on Pärnus paljude pühade pidu (hurraa, saab üle aastate vastlaliugu minna laskma... huvitav, kas meil kuskil veel kelk on alles?),

* kolmapäeval hakkan raadiostaariks,

* toanaaber kolib millalgi nüüd nädala alguses välja (hurraa, ma olen juba oma keele ja huuled siniseks hammustanud igasugustest tagasihoitud kommentaaridest... tema viimane geniaalsus oli see, et kui ma juhtisin ta tähelepanu tema poolt riiulile tekitatud ilgelt suurele ja kleepuvale latakale, pani ta selle peale pesupulbrikarbi, et see ära varjata, pleki ära koristamine ei tulnud talle mõttessegi, eks),

* Mali muusika üle kuulata ja plaadile panna: Salif Keita, Ali Farka Touré ja Amadou & Mariam... Mulle väga meeldib.
* Malis elavale eestlannale helistada ja küsida, kas ta tahaks meie seltskonnaga õhtustada ja mida ta Eestist kaasa tahaks...

Kõikidele, kes väidavad, et arvutitagune töö pole füüsiliselt raske

Ma juba mitu päeva vaatasin, et mis naljakad plekid mulle käte peale tekkinud on...

Täna sain selgust.

Mul on suurest trükkimisest rakud peos. Nimelt nende kohtade peal, mis kätt arvutiäärele toetavad, kui ma ise meeleheitlikult kümne sõrmega trükkida toksin. Iga päevaga järjest suuremaks lähevad :-D.

APPPPI. Kes on lugenud raamatut "Väikesed naised"?

Kas keegi oskab mulle öelda, mis rooga tegi (eesti keeles) Meg, mis oli hirmus hea ja mida Jo kaasa võttis, kui ta esimest korda Laurie'ga kohtus?

Ma võin teile saladuskatte all öelda, et inglise keeles on see blancmange, aga mul oleks hädasti vaja teada saada, mis nime all see eestikeelses tõlkes oli. Kui keegi fänn seda mulle öelda ei oska, tuleb mul see raamat vist endal lõpuks läbi lugeda, mis poleks ka muidugi paha mõte, aga vihjeks: aega pole...

Mõningaid mõtteid Aafrikast ja muust säärasest

Vot, mina olen nüüd juba mõnda aega Aafrika kohta hoolega uurimustööd teinud - nii Etioopia kui Mali tarbeks ja üldisemas plaanis ka. Noja mina olen välja mõelnud mõningad teooriad, mis on puhtalt minu isiklik arvamus ja seejuures mitte pahatahtlikult rassistlik. Kõige lihtsam oleks seejuures need kõik kokku võtta üheks lauseks: valged on ise Aafrika ära rikkunud ja nüüd pole me millegagi rahul. Ja neegrid ise ka mitte.

Ilmselgelt ei pea paika, et nad seal Aafrikas kunagi ise mitte millegagi hakkama pole saanud... Kui neil olid juba sellel ajal tohutult rikkad kuningriigid seal, kui meil Euroopas rändhõimud ringi möllasid ja mitte miskit eriti ei toimunud... Kui nad juba enne Kolumbust väidetavalt Ameerika avastasid (OK, viikingid olid varasemad, aga no AAFRIKA mingi kuningriik siiski tegi ka hispaanlastele silmad ette)... Kui neil oli nii palju kulda, et nad seda luksuskaupade vastu ise Euroopasse saatsid ja kui nad suutsid seda kaevandada ning eksportida nii palju, et pooltes Euroopa riikides oli käibel rahaühik gini, sest kõik teadsid, et kuld tuleb Guinea riigist... Kui nad on aastatuhandeid saanud hakkama kuivas ja kuumas kliimas ainult tänu sellele, et nad näevad roppu moodi vaeva, kraabivad käsitsi vähest olemasolevat mulda kokku, et kuskile peenar teha, kus midagi kasvatada saaks... Ei saa ju päriselt väita, et see kõik oleks tühine. Muidugi elasid/elavad nad siiani mingites hüttides, mis on põhimõtteliselt seest tühjad heinasaod; nad lippavad paljalt ringi ja eluiga on neil lühike, neid lõigatakse ümber ja pannakse lapsena mehele... Aga kes ütles, et nad ise selle vastu on? Meie meelest on see julm, aga kui see on nende kultuur, siis... kui nende kultuuris on ümberlõikamine põhjus uhkust tunda, miks siis meie peaksime seda maha tegema? Kui seis oleks vastupidine ja nemad oleks tulnud oma nina Euroopa asjadesse toppima, oleks hoopis meie need, keda üldsus põlastaks selle, teise ja kaheksanda kombe pärast. Ja, olgem ausad, kui Karl Martellil poleks aastal 732 Prantsusmaal lahingus vedanud, siis olekski aafriklased juba ammu Euroopat koloniseerinud. Hispaaniat hoidsid Põhja-Aafrikast tulnud maurid ju kaua oma kontrolli all...

Nüüd on aga lood sellised, et neid sigib seal lõputult, näljahädad on alatasa maailmas suure kella küljes, haigusi vohab, kodusõjad ja muud säärased on suhteliselt tavalised asjad, kerjatakse ja anutakse valgetelt kõike, mida kerjata saab... Aga kes selle nii kaugele viis, ah? Valged inimesed on süüdi selles, et neid nii palju on tekkinud, et süüagi ei ole - meie muudkui saadame neile vaktsiine ja ravime neid, nii et ära neid enam nii palju ei sure kui vanasti - tulemuseks nälg ja kurnatud maa. Vanasti hoidis loodus ise asja tasakaalus... Näljahädad... neid oli ka vanasti, need olid suureks regulaatoriks - Etioopia valitsejad ütlesid veel 20. sajandil teisel poolelgi, et mis siis ikka teha, neid on kogu aeg olnud, loodus ohjab olukorda... Aga siis tegid lääneriikide juhid ta nii maha, et mees oli madalam kui muru. Haiguspuhangutega täpselt sama lugu... Ja mis puutub kerjamisse, siis mis head kogu selle abirahaga üldse saavutatud on? Valged maksavad, et pandagu nüüd sinna X-linna UNESCO kaitse all oleva maja ette sillutis maha... Pannaksegi, aga viis aastat hiljem on see sodi alla ära mattunud, sest kohalikele pole seda sillutist ju vaja olnud, miks peaksid nad nüüd seda hooldama? Abirahad ja laiemas plaanis valged on tekitanud sellise olukorra, et neegrid enam omamoodi elada ja valitseda ei saa, sest nad tehakse maha, kui nad paljalt üle lõkke kargavad, rästikupealuud kaelas kannavad ja tahavad 15-aastase tüdrukuga abielluda... Abiraha antakse tingimustel, et nad "normaalseks" hakkavad. Ja nemad siis hakkavadki... [Aga minu meelest - kui nende eluiga on 42 aastat, siis 15-aastasel tüdrukul ongi juba aeg lapsi saada, et ta oma 10 last jõuaks mõistlikul määral suureks ka kasvatada, eks...] No igatahes, me sunnime neid mingil määral läänestuma, mis tähendab, et nad oma eluviisi enam elada ei saa ja siis nad jäävadki igaveseks läänele kaela peale, ootama, et neid nüüd edasi juhatataks ja ülal peetaks. Mina tean küll seda tunnet, kui tahan midagi omal moel teha, aga siis minust autoriteetsem inimene kirjutab mulle ette vastupidise tegevuskava - ja kui ma selle olen ära teinud, olengi ma sunnitud jälle edasist juhatust ootama jääma, sest minu viis ju ei sobinud - ja isegi kui ma tahaksin enda moel jätkata, on vahepeal vastupidiselt tegutsemine ikka kõik mu plaanid ära rikkunud, nii et kõik lähebki vastu taevast.

Ühesõnaga... mina olen nüüd oma aru ja mõtlemisega jõudnud nii kaugele, et kui see vähegi võimalik oleks, tuleks need neegrid jätta sinna Aafrika sügavustesse omapäi kargama ja tegutsema, kui neil endal seda vaja on, saavad nad hakkama korralike saavutustega ja teevad tööd ka; kellegi teise huvides vastumeelselt rügamine ei pane neid ehk tõesti entusiastlikult kohe teenima jooksma, aga igatahes on nad tõestanud, et on juba aegade hämaruses saanud hakkama suuremate tegudega, kui nende kaasaegsed läänlased. Miks ei võiks neil oma süsteem olla? Miks peavad nad kõik elama demokraatlikus riigis? Kui diktaator on mõistlik inimene, saab diktaatorlik riik palju rohkem ära tehtud. Ja mida me üldse kogu aeg topime oma nina teiste asjadesse?

Arvab konservatiiv... [kes annab endale aru, et mõni vesterniseerunud ultrademokraat ilmselt on näost sinine juba selle jutu peale]

Minu meelest saaksid nad seal hulka paremini hakkama, kui läänepoolsed suurriigid laseksid neil oma segadused ise ära klaarida ja keskenduksid pigem sellele, kuidas ise oma asjadega hakkama saada.

Toanaabritest... õigemini ühest toanaabrist ja pisut veel

Minul on toanaabreid olnud üksjagu palju - erinevatel aegadel olen ma koos elanud vähemalt üheksa inimesega... ja ma mõtlen pikemalt. Kõik alates sellest ajast, kui ma Tallinnasse kolisin. Ja nädal aega on mul olnud peale ühesemestrilist interlüüdi jälle uus toanaaber, sedakorda siis kümnes... Mis inspireeris mind kohe natukene toanaabritest mõtlema...

Kindlasti on nii, et kui omavaheline klapp parem on, siis ei käi toanaabri puhul ülemäära palju asju närvidele. Ja kindlasti on nii, et kui olla kogu aeg kellegagi tuba jaganud, on uue toanaabriga ka lihtsam harjuda, kui siis, kui vahepeal on üksi elatud. Ja kahtlemata on nooremana ka kergem igasuguseid selliseid...ekstsentrilisusi taluda. Nii et suur hulk süüd on selles, et ma oma uue toanaabriga sugugi rahul ei ole, kindlasti selles ka, kelleks mina ise aja jooksul kasvanud olen. Aga see ei lohuta mind eriti, kuna terve see viimane nädal tahtis mind lihtsalt hulluks ajada.

Ma ei tea, ma ei ole mingi pedant ja korrafriik. Suht-koht vastupidi ikka on lood alati olnud. Aga ühikatuba on nii ehk naa selline... mitte just kõige ilusamate killast, eks, nii et ma olen tõdenud, et ainus viis, kuidas see saaks kenam välja näha, on selle korras hoidmine. Ja mul on seal septembrist alates valitsenud totaalne kord - kõigel on oma koht ja põrandad ja kapipealsed ja kõik pühitav on puhtaks pühitud, voodi üles tehtud ja nii. Ainult et sellest hetkest alates, kui mu toanaaber sisse kolis, näeb kõik välja kui seapesa ja ilge läbu. Igast riiulikapist sai ta endale ühe sahtli või nii, aga ta toppis oma asjad sinna nii huupi, et nüüd näevad KÕIK riiulid välja kui seapesa. Oma tooli jätab ta jätkuva järjekindlusega KESET tuba, nii et jookse otsa sellele - ja ei paista kuidagi vihjest aru saavat, et ma seda lolli püsivusega tema laua alla tagasi tõstan. Kappi toppis ta ka kõik oma kraami hunnikusse, et paha on kapiust lahtigi teha. Ja VOODI - ohsinamumeie, viimati oli ta kaks päeva kadunud, aga voodisse jättis meetrikõrguse kuhja asju - küll oli seal juhtmeid, riideid ja muud kraami. Tagasi tulles... istus ta ise selle hunniku otsa ja lõpuks jäi sinna magama ka, arvuti kaisus.

Mmm... ja ta pesi mu kahvliga hambaid (no täpsemalt öeldes pani ta hambaharjapea mu kahvliterade vahele ja pesi nii). Ma arvan, et seda kahvlit ma enam tükk aega ei taha kasutada... Oleks ta selle siis veel puhtakski pesnud, krt, a ta toppis hambapastast korpas kahvli mu puhaste kahvlite-nugade-lusikate topsi tagasi. Hommikul hakkasin seda sealt võtma ja... väkk, söögiisu läks ära kohe. Urr...

Rääkimata sellest, et ühikas EI TOHI jätta ust lahti, kui toast ära minna - üks tuttav jäi niimoodi arvutist ilma, et käis kaheks minutiks toast ära. Teised magasid öösel lukustamata uksega ja said lahti rahakottidest ning mobiilidest. No guess what, tulin mina ükspäev koju, uks oli lahti, toas kedagi polnud... Vahetasin riided ära, tegin teed ja juba tõlkisin hoolega, kui tema sisse jalutas... Ja ta ise ei saanud sugugi aru, et midagi valesti tegi. Kuratkurat, MINU arvuti oli seal laua peal kõigile rõõmsalt näha... Ja ta olla sealsamas olnud! Jee, right, sellisel juhul oleks ta pidanud kontrollima tulema, kes me toa uksest sisse astub! Päris ma usun, tead...
 a

Muid asju, mis mind ärritavad, on veel, aga see on juba maitse asi - kes millist raadiojaama eelistab ja nii. Selle üle pole aus viriseda. Aga need suremad teemad - vaadake, ta pole mingi ühikas esimest nädalat elav tegelane... need võiks küll ära lahendada.

Ega ma tegelikult pole talle muidugi korralikult ja otse öelnud, et korista oma seapesa ära... Ta pidi jääma ainult kaheks nädalaks, eks, nii et mul on lootus temast peale järgmist nädalavahetust lahti saada - ja selle lühikese aja kannatan ma konflikte tekitamata ära küll. Vist. Aga kui ta mingil põhjusel jalga ei lase peale järgmist nädalat, tuleb meil küll tõsine kõnelus ette võtta.

Mul on igasuguseid toanaabreid olnud ja mõni varasematestki on mind närvi ajanud, aga enamasti mitte väga hullusti - loogiline ju, et kui ühes toas elad ja privaatsust na vähe on, hakkab teise juures miski pinda käima. Sellest saab ikka üle. Ühesõnaga, et sellised inimese isiksuste erinevused tavaliselt mind väga närvi ei aja, kui üksteisega siiski arvestada ja kui see "ühisruum" võrdsetel alustel kasutust leiab. Ja meeldivad isiksuseomadused tulevad loomulikult ka kasuks. Näiteks ühele eriliselt armastusväärsele tütarlapsele, kes iga päev kell 5-6 tõusis ja usuraadiot kuulama hakkas, siis toas juukseid föönitas ja pannide-pottidega trummeldas, ei pannud ma seda eriti pahaks - esiteks magan ma sügavalt ning inimeste elurütm ikka on erinev - ma tean omast käest, et kui teised magavad, kukub kõik, mida vaikselt üritatakse teha, ilge kolinaga välja (tõsi küll, kui ta kõrvaltuppa kolis ja me uue, hommikuti kauem magava toanaabri saime, ei olnud ma väga kurb ka). Aga näiteks see, kui üks teine külmkapist minu ja me teise toanaabri söögi kogu aeg ära sõi, oli jälle tohutult häiriv - oluliselt rohkem, kui see hommikuse laamendamise kuulamine. Me polnud söögijagamises kokku leppinud, aga ikka ja alati oli kraam, mida ma plaanisin õhtul koju tulles kasutada, külmkapist lännu. Äh jah...

Ühesõnaga... kõik sõltub ja praegu on mul küll raske oma uuele toanaabrile rõõmuga mõelda. Ent ma alati ka nüüd säärane... vaenulik pole. Vähemalt kolme oma endise toanaabriga koliksin ma iga kell kohe uuesti kokku - sealhulgas mu kõige esimene toanaaber, mu Pariisi toanaaber ja too tšehhitar, kellega ma ühikas aasta otsa tuba jagasin... Ja nelja teisega koos elamine oli ka jumalast tore, ma mäletan nende aega igati positiivselt ja kuigi oli asju, mis meile üksteise suhtes närvidele käisid, saime me enamasti väga hästi läbi ja lõbus oli. Vajadusel võiks kooselu jätkata küll :-D. Noh - ja kaks tükki pluss praegune siis jäävad, kellega läbisaamine üldse eriti hea pole...

Ehk jääb see periood lühikeseks, mida ma muud ikka öelda oskan.

Ma teadsin, et pangad on röövlid, aga nüüd veel kerjatakse ka

Heh, käisin pangas. Ilge saba oli seal, aga no see selleks, see pole üldse tähtis, sain omad asjad aetud vähemalt. Lihtsalt selle pangaskäigu puhul jahmatas mind see, et juba panga eesruumi astudes (seal, kus tavaliselt automaadid on) tuli minu juurde üks vana naine, väga korralikult riides iseenesest, pöördus otse minu poole ja küsis: "Vabandage, kas oleks võimalik mind leivarahaga toetada?"

Nojahsis.

Eksperimendipäev 1, ehk kuidas ma tegin kõike muud kui plaanitud.

Ärge kartke, ma ei hakka tegema igapäevast ülestähendust siia, et jess, sain tehtud kõik plaanitu. Lihtsalt... täna mõtlesin siis alustada oma tubliduskuud ja... kõik läks untsu :-D. Või vähemalt see kõige suurem plaan läks untsu...

Ärkasin tõesti 9.15. Peamiselt küll seetõttu, et mu uus toanaaber, kes vahepeal oli mu toa asju täis tõstnud ja siia tõelise läbu tekitanud, ent siis nädalavahetuseks kadunud, ilmus välja ja kukkus kolistama. Igatahes tundsin ma pea plehkupistmise isu, nii et saigi kiirelt kodust minema ja asjatama.

Olin tubli, käisin printimas ja kirjastuses ja sain VEEL ühe raamatu tõlkida, muide, paralleelselt selle teisega; käisin postimajas ja pangas ja ujumas ja sõin korralikult, aga mis töösse puutub, siis seda ma täna praktiliselt teha ei jõudnud :-D. Mul on naiivne lootus, et ehk ma jõuan mõned leheküljed veel täna ära teha, siis koos eilsega annaks 17 lk välja... Peaaegu :-D. Aga lihtsalt on mingi Murphy seadus, et nii kui ma tööd tegema hakkan, hakkab ilmnema pisikesi asju, mis vajavad kohest tähelepanu ja käigu pealt lahendamist. Kõige segavam faktor täna ilma igasuguse kahtlusevarjuta oli üks vana reisikaaslane, kes lihtsalt helistas triljon korda - pidime temaga homme kokku saama noh, aga sellele eelneval päeval on ju vaja iga potentsiaalne detail läbi arutada. Kolm(teist) korda. Pikalt. Ja ta muidugi helistas ka täpselt nii iga poole tunni takka, mis on kõige häirivam variant üldse mu meelest - kui ma üritan keskenduda raamatule, siis kulub mul üleüldse umbes pool tundi, et ennast vajalikku meeleollu viia ja keskenduda... Kui ma pean vahepeal sellest meeleolust välja kargama ja midagi muud tegema, on kindel, et järgmised pool tundi ma midagi asjalikku ei tee - täiesti mahavisatud aeg. Noh... ja kui ma jälle olin õigesse vaimuseisundisse saanud, helistas ta uuesti - või tuli mul näiteks muuhulgas käia kõrvaltoas, sest sinna kolinud naisterahvas ei saanud näiliselt kümneliitrist hernetünni lahti - nii ta siis käis laenamas kõigepealt konserviavajat ja siis mind ennast, sest ta ei saanud selle avajaga hakkama... Ja, oh, neid interlüüde oli lihtsalt NIIIIIII palju. Mali saatkonnas mingi kamm ja kooridokumentide ajamine ja üks potentsiaalne (kolmas) tõlkeprojekt ja komandandi külaskäik, et vaadata, kuidas mu uus toanaaber end sisse sadnud on ja palve, et ma ühe CV üle vaataks ja... Ma panin lõpuks otsustavalt MSNi eest päris kinni ära, aga siis läks mu niigi punast värvi telefon sõna otseses mõttes punaseks ja uksele hakati koputama ka eriti tihti, nii et lõpuks panin telefonil ka hääle maha ja otsustasin, et enam ust ei ava :-D. Ja vaatasin kella - oligi aeg kooriproovi minna :-D.

Sealt ma laekusin... hmm... vahetult enne südaööd. Tuleb küll tunnistada, et ma ei lõbutsenud sugugi niisama sõbrannadega, vaid me tegime valmis koori MTÜks vormistamise paberid. Ja registreerisime oma repsi kuskil konkursil. Ja no igast muud säärast träni. Jube suur hulk tööd sai tehtud selles vallas. Ja ahjaa, mind krooniti täna ametlikult koorivanema staatusest üks aste ülespoole - ehk siis koori presidendiks :-D. [Aga olgu öeldud, et ma tõesti ei kannata silmaotsaski seda Lüdigi "Rändaja" laulu... Uff...]

Ja tegelikult oli tänane päev iseenesest väga tore ja puha ja... Lihtsalt kohutavalt irooniline on see, et ma plaanin midagi kindlat teha - ja plaanin ja üritan ja tahan ja püüan... ja ikka kukub kõik vastupidi välja :-D. Ja seejuures on mul ju päris mitu nädalat praktiliselt paljast lulliltamist ja aja surnuks löömist selja taga - SIIS ei juhtunud midagi säärast :-D. Kus on, sinna tuleb juurde - tean küll.

Vähemalt veetsin ma õhtu porgandite ja tomatisalatiga, mitte šokolaadisaiadega, eks... Vähemalt selles osas suutsin ma endale kindlaks jääda. Ainult, et kui nüüd ausalt rääkida, siis kõht lööb pilli küll juba :-D.

Ja täna oli kõigest esimene veebruar...

Veebruarilubadused

Aastavahetusel ma lubadusi ei anna. Õigupoolest varemalt andsin ka, aga kuna ma loobusin neist hiljemalt kolmandaks jaanuariks, polnud justkui mõtet. Aga vaat täna mõtlesin välja, et veebruarikuuks annan...

Mina nüüd pühalikult tõotan, et terve kuu aega mina olen hirmus korralik ja tubli, tõusen üles kell 9.30, söön hommikul putru (Veski-Mati mustika pudrud on jumalast head, neid ei pea keetmagi), siis lähen ujuma (ostsin täna kuukaardi, mis tähendab, et ma tahaks vähemalt 11 korda veebruaris ujumas käia), tagasi tulles söön kõhu korralikult täis, päeval ei näksi, õhtul söön ainult puuvilja ja (kiusatustest hoidumiseks) koju peale kohvikoore ja puuviljade midagi muud ei ostagi. Ja siis veel seda, et kui ma siis ujulast-söömast koju jõuan, hakkan tõlkima! Ja vannun pühalikult, et üritan iga päev teha rohkem kui 20 lk... Noh... või igal juhul mitte vähem kui 20 lk :-D. Ja käin veebruaris harvemini õhtuti sõpradega väljas, olen sellel ajal asjalik hoopis. Ja kui veini joon, siis mitte üle ühe klaasi korraga. Hmm, kohvi võiks ka juua kaks tassi päevas, mitte 4-5.

Vot nii! Ma olen rääkinud! Igatahes valisin ma katsetuseks aasta kõige lühema kuu :-D. Eks me siis näe, kas kukub välja ka plaanitult või mitte. [Olgu öeldud, et tegelikult on mul nüüd nii palju tööd, et muudmoodi ei anna lihtsalt olla niikuinii... Asjalikkuse poole pealt. Mis sööki puutuvatesse lubadustesse puutub, siis... nende koha pealt olen ma pisut lahtisemal seisukohal :-D. Aga ma ausalt üritan.]

Ja nüüd tööle. Ujulast juba tulin.