Kuhu mu inglise keel on kadunud?

Ma avastasin, et mu inglise keele tunnetus on kuskile hajunud... Ma juba kaks päeva nikerdan ühe tõlke kallal, mis iseenesest on igati põnev ja huvitav ja mitte eriti keeruline, aga ma lihtsalt ei suuda kuidagi oma ingliskeelse sõnavara peale ümber lülituda :D Ilmselt on asi selles, et ma suhtlen kogu aeg kas eesti või prantsuse keeles ja ma olen viimasel ajal eriti palju prantsuskeelseid raamatuid lugenud. Väga põnev... Mu inglise keel võiks aga ruttu tagasi tulla :D

Muidu võin ma nüüd raporteerida, et mu raamatud on teel Eesti poole, nänn on peaaegu kõigile olemas, ilmad on jälle ilusaks läinud, tunni aja pärast läheme me Montmartre'ile oma viimast ühisjoomingut alustama, internett jääb alles, Triinu kogemustest näib, et koolipaberitega saab asjad üsna lihtsalt ja kiirelt joonde ja elu on praegu üsna lill.

Ja veidi pilte ka: Bastille' ooperis, St. Germain-en-Laye's ja St. Cloud'i pargis.

See on tõesti St. Germain-en-Layes. Mis siis, et Pariis on 40 kilomeetri kaugusel, Väike-Ameerika paistab ikka sinna kätte ära ja see näeb nii jabur välja, kuidas üle suure roheluse ja metsatukkade paistavad mingid uhked klaasist pilvelõhkujad...

Kui renessanss see loss ikka oli :D

Otsi-otsi, kus on Eiffeli torn?

Eile käisime

Arhitektuurimuuseumis Soome arhitektuuri näitust vaatamas.

St. Cloudi pargis purskkaeve kaemas.

Bussidega mööda tundmatuid Pariisi osi ringi sõitmas.

Pont-des-Arts'il M-i isetehtud sangriat joomas

Täna hakkan astuma ja lähen:

Sinna, kuhu jalad viivad, sest muuseumid on niikuinii kinni

Eestisse tagasikolimise plussid ja miinused

Mul on jäänud täpselt nädal aega ja siis veel pool päeva Pariisis elada... ja mida lähemale see saatuslik kuupäev numbriga 22 jõuab, seda nukramaks meel läheb. Ei tahaks siit kuidagi ära minna. Tähendab, tahan iseenesest küll, aga seda mõnedel põhjustel, samas mõnedel teistel põhjustel tahaks siia edasi jääda. Isegi mitte jääda, praegu tahaks täitsa koju, aga mõneks ajaks - tahaks siia nii kuu-kahe pärast tagasi tulla. Ja seda ka mitte igaveseks, ei, kindlasti mitte, aga ikkagi tahaks natuke veel... Ma olen küll kõigest jõust ringi mütanud, aga nii palju on veel tegemata ja nägemata, et tundub täiesti patt ära minna. Ei mõista mina mitte, kuidas saavad pariislased Pariisis elada ja seda linna mitte armastada...

Ehk siis - plussid... Loomulikult see, et ma näen lõpuks jälle inimesi, keda ma ammuilma näinud pole; eesti keel ja söök, vähene bürokraatia (jee, ma ei pea enam muretsema, kust saada gaasiarvet, et oma elusolemist ja isikut tõestada), mõnede asjade - nagu elukoht - kergelt taskukohasemad hinnad (kuigi... võib-olla enam mitte???), garderoobivahetus (sest ma ju ei tarinud kogu oma riideid kaasa ja teinekord tahaks ikka kanda ja kasutada neid asju, mis just kodus on), kodus on korralikult funktsioneeriv dušš, vann, vanaema saun, korgid ei löö iga natukese aja takka end välja ja wifi ei ole üliharv nähtus... Ja noh, Eesti on ikkagi kodu, seal on ikkagi palju omam ja omasem tunne ja sadu plusse... Igaveseks ei koliks ma küll kuskile mujale elama, selles olen ma päris veendunud... Siin Pariisis näiteks tunnen ma ennast ikka veel külalisena - selline ajutine ja kergelt ebakindel tunne on kogu aeg ning ega mul siin prantslaste hulgas ei ole tekkinud erilist sellist suhtlusringkonda või oma punti, sest nende jaoks olen ma ka siiski eelkõige välismaalane. Eestis on kõik eluliselt oluline ja igapäevane toimetamine lisaks sellele ka palju lihtsam, sest ma tean ju kõike, see on minu maa - ma tean, kust ma vajadusel arsti saan, bussipeatuseid, -pileteid ja bussiaegu leian, kuidas taksot tellida, kui palju miski enam-vähem maksma peaks ja mis kellani miski asutus tõenäoliselt lahti on, kelle juurde postkontoris minna, kui ma tahan pakki saata, marki osta või nõudmiseni kirja kätte saada, ma saan menüüdest täpselt aru, oskan apteegist küsida seda rohtu, mida vaja, ma tean, kus asub näiteks ARK või haigekassa, ma saan endale lihtsalt uitmõtte ajal kasvõi viis pangakontot teha, kui ma seda tahtma peaksin, ikka leian ma mõne sõbra, kelle juures näiteks öömaja saada, kui ma kuskil teises linnas ula peale jään ja midagi katastroofilist ei juhtu, kui ma oma passi ära kaotan... Siin tekitab iga säärane asi üüratult küsimusi ja probleeme, lisamuret ja mõtlemist-uurimist - alles hiljuti oli näiteks aktuaalne teema, kuidas Pariisis taksot leida... ning uskuge mind, see oli ikka päris suur mure ja võttis meil mitme peale hea mitu tundi uurimist, kõhklusi ja nuputamist. Eestis oleksin ma lihtsalt oma mobla nimeloendist näiteks Marabu takso välja otsinud, helistanud ja teatanud, kuhu ma seda sooviksin ning asi ants... Siin... oh jah, tsirkust ja nalja sai.

AGA ma hakkan samas ka päris paljudest asjadest väga kõvasti puudust tundma.

Näiteks sellest suurlinnale omasest õhustikust, et siin võib olla ükskõik missugune, kedagi ei morjenda - täiesti vabalt võib ennast üliekstsentriliselt kenasti riidesse panna ja keegi ei tee teist nägugi, sest siin on lihtsalt nii palju karvaseid ja sulelisi ning võimalusi-põhjuseid... Suurlinn lihtsalt julgustab iga inimest olema täpselt selline nagu meeldib.

Ja sellest üleüldisest võimendatud viisakusest - uksi hoitakse lahti ja öeldakse asja eest teist taga tere, müüjad actually naeratavad jne.

Metrood hakkan ma ka tõsiselt taga nutma - pole usaldusväärsemat ja praktilisemat liikumisvahendit kui metroo ja rongid - need ei ole kunagi ummikutes ja käivad täpselt ning tihti. Eestis tuleb jälle hakata ummistunud, hilinevate ja koledate bussidega ringi loksuma, kui vaja kuskile minna on. Rongiga sõitmine on parimagi tahtmise juures üsna ebamugav, sest Pärnu raudteejaam on pärapõrgus ja kuhu mujale meil rongiühendus ikka nii hea on, et ma hakkaksin sinna rongidega sõitma. Olgu, Paldiskisse on rongiga mugavam minna kui bussiga, aga palju mul Paldiskisse asja on? :D Ja palju sinna reaalselt päevas ronge läheb??? Selles mõttes, et Eesti rongiliikluse puhul on kogu see liiklustihedus lihtsalt nii naeruväärne, siin käivad rongid igasse kohta nii sageli, et mitte midagi ei juhtu, kui sa ühest maha jääd, järgmine läheb varsti, mitte poole päeva pärast või homme. Isegi metroorestidest hakkan ma puudust tundma - teate küll, neist, mis sooja tuult välja puhuvad ja kuhu seelikuga peale ei saa astuda, kui just Marilyn Monroed mängida ei taha.

Pariisi kohvikud ja pagaripoed ning mustvalges rõivas nägusad kelnerid jäävad ka hinge peale - neis on nii tore tundide kaupa kohvi või veiniklaasi taga tänavateatrit vaadata.

Kõik üritused, sündmused, muuseumid, lossid, pargid, lõputud ja üllatuslikud võimalused - neist loobumine on ka väga raske... Tõesti - kõik need teatrid, kontserdid, kasvõi säärased üritused nagu see tulevärgifestival... Neid on siin nii palju ja igale maitsele, kõik igas võimalikus hinnaklassis ja ka üsna tagasihoidlike rahaliste võimetega inimestele täiesti kättesaadavad... Kangesti tahaks, et mulle jääks võimalus, et ma ka järgmisel aastal siia ilutulestikufestivalile saaks tulla, kui mul see tahtmine peaks tekkima - või et ma saaksin minna Opérasse Toscat või Rigolettot vaatama minna, kui nad ükskord seda uuesti lavastavad. Noh, põhimõtteliselt ju jääbki võimalus, eks, aga ma arvan, et ma siiski ei hakka Eestist sellepärast siia sõitma, vaat ;)

Normandia eskalopp, odav vein, prantsuse juustud ja siider tekitavad minus ka ilmselt edaspidi kogu elu meeletut nostalgiat... :D Oooo jaaaa, ning siis veel mu varahommikune topeltespresso mu kooli juures olevast tavakohvikust...

Ja türklaste pisikesed toidupoed, mis on poole ööni lahti - need tahaks ka kaasa võtta; minu meelest on need iga kell paremad kui meie venelaste keldriurkad, nende ees ei tolgenda parme ja näiteks meie ühikakõrvase vene keldripoe müüjate asjassesuhtumine ei anna välja kahekümnendikkugi siinse türgi vanapapi sõbralikkusest, lahkusest ja positiivsest teenindamisest.

Raamatupoed ja -kogud ülimalt laia prantsuskeelse raamatuvalikuga tuleksid edaspidigi kasuks - aga vähemalt olen ma endale juba piisavalt muljetavaldava raamatukogu soetanud, et mul on nüüd mõnda aega kõikide kokkuostetud raamatutegi läbilugemisega tegemist. Eks pärast sellega hakkamasaamist vaatame edasi...

Ja sellest hakkan ma puudust tundma, et kui ma mõnda raamatut tahan, siis võin ma selle ka Amazon.fr'st tellida ja see jõuab ruttu-ruttu odavalt ja ilma postimaksuta mu postkasti - kui ma seda Eestisse telliksin, tuleks postikulu kordades suurem kui raamatu enda väärtus. Mõnedest muudest poodidest ja ülilaiast valikust hakkan ma ka puudust tundma, aga samas see ei häiri mind nii väga...

Jalutamist hakkan ma ka taga igatsema - olgem ausad, jala käin ma Eestis kogu aeg, aga kuskile ju väga pole niimoodi jalutada nagu siin - kõik jalutatavad kohad on ammu juba tuttavad, siin aga mine kuhu iganes võõrasse kvartalisse ja hakka suvalises suunas astuma, igal pool on ümberringi nii palju uut ja põnevat ja kohtadest ei tule ka kohe kindlasti mitte puudust. Aga Tallinnas - hakkad vanalinnas astuma, siis hiljemalt poole tunni pärast oled teisel pool vanalinna ja põhimõtteliselt tuleb ots ümber pöörata... Öistest jalutuskäikudest ei maksa üldse rääkida, pimedal Viru tänaval üksinda jalutamise mõtegi teeb mu kergelt närviliseks.

Ja pargid, mida on palju, mis on suured ning ilusad ja mis on tõesti inimestele mõeldud - selles mõttes, et kus kogu aeg on muru peesitajaid, lugejaid, võileivasööjaid, tukkujaid, suudlejaid, müravaid lapsi ja sörkijaid täis, kus on hoolitsetud lillepeenrad ja pügatud põõsad ning kus liivaplatsidel vanapapid petanki mängivad...

Aastaringsest ilusast ilmast ja päikesepaistest ei raatsi ka kuidagi loobuda - selles mõttes, et ise polnud ma selle peale tulnudki, aga Liis pani mu mõtlema, et tõesti, siin pole isegi pori mitte - isegi kui sajab, on lihtsalt märg ja see kuivab ruttu ära, mingisugust soppa ja muda siin ei ole; meil on aga sajuga kohe täielik mülgas igal pool. Siin pidin ma tervelt ühe korra oma kingi puhastama - see oli siis, kui ma veebruaris Versailles's käisin ja seal lumesulamisjärgsel põllul ja pargis päev otsa ringi marssisin.

Ma hakkan puudust tundma ilusast tänavapildist ja stiilsetest ning ilusatest inimestest, mustvalgesse riietunud šikkidest ja naeratavatest pariislastest.

Tänavamuusikud ja moosekandid meeldivad mulle ka väga - ma ikka nii paar korda nädalas tavaliselt annan kellelegi euro, kui keegi midagi hästi või ilusasti või kaua mängib või näiteks hommikul metroos Sous le ciel de Paris'd laulab.

Ma hakkan hirmsasti taga igatsema Montmartre'it ja öise Pariisi panoraami ning kogu sealset mõnusat olustikku ja muusikat.

Ja oma absoluutset sõltumatust, sest nii vaba ei saa ma vist enam kunagi olema - igasugused kohustused ja teiste inimeste ning loomulikult oma rahaga arvestamine ning plaanid tulevad jälle...

Seda hakkan ma ka igatsema, et ma võin punase tule alt rahumeeli üle jalutada ja ma ei saa surma ega ole isegi imelik mitte; ning seda, et kui ma punase tule all actually siiski mingis hullusehoos seisan, jäävad autod oma rohelise tule all seisma, et mind üle lasta...

Ma hakkan puudust tundma sellest, et meie majas on koristaja/gardien, kes iga päev koridorid tolmuimeja ja märja lapiga üle käib, ukseklaasid puhtaks peseb ja koridoris pirne vahetab ning ma ise ei pea muretsema sellepärast, et millal nüüd meie koridorikoristuskord on.

Ma tahaksin, et Eestis oleksid ka igal teisel tänaval ülelinnalise jalgrattalaenutuse kohad, kust ma saaksin kümne krooni eest endale ratta ja ma saaksin selle teises laenutuspunktis ära anda ja kõik oleks korras...

Põneva peamurdmisega prantsuse keele käänakute, imelike fraaside ja sõnamängude, kinnistunud väljendite ja epiteetide, sõnade sugude ja üliviisaka kõnevormi üle harjusin ma ka üsna ära, ma arvan, et päris veider ja omamoodi igavgi on jälle hakata suhtlema ainult emakeeles, kus väljendid nagu "läbi kui Läti raha" või mingid slängisõnad minus mingit pikaajalisemat poleemikat ei teki. Kui keegi mulle siin näiteks prantsusekeelsete vastetena "rinnahoidja" asemel "kopsukad" ütleks, siis uskuge mind, ma mõtleksin selle üle veel pool päeva, konsulteeriksin sõnaraamatuga ning tõstataksin selle sõna ka mõnes vestluses... Ja mingisuguseid võrdlusi à la see, et prantslased ei ütle mitte teist viiulit mängima, vaid teist nuga välja võtma, kirjutan ma ka ikka usinalt kogu aeg üles ning prantsuskeelsed vandesõnad on ka ülimalt leidlikud... Kuidagi tühi tunne saab ilmselt olema, kui see mure ja põnev mõtlemine ära jääb.

Ja ei saa üle ega ümber - märksa elavamatest ja hakkajamatest prantsuse meestest ei ütleks ka Eestis ära, mulle ikka see üliaktiivse naise roll, kes peab ise mehel kraest kinni võtma, ta voodisse tarima ja talle välja tegema ka kohe üldse ei istu :D

Ning palju on kindlasti neid nii plusside kui miinuste alla käivaid asju, mis mul praegu meelde ei tule... Jah, ma tean, et Eestis on ka väga tore ja kui ma natukene aega olen kodus olnud, siis ma Pariisist enam nii väga puudust ei tunnegi, aga praegu ei lohuta see teadmine mind mitte üks raas. Nii kurb on see mõte, et ma pean nädala aja pärast selle linna tolmu jalgelt pühkima, mis siis, et ma tean, et eks ma käin siin ju edaspidigi. See oli uskumatu aasta ja võimalus!

Tänase päeva raport

Taas on üks tegus päev seljataga. Möödus see nii, et ma ostsin VEEL ÜHE ooperipileti - ainsaks vabaks õhtuks, mis mul veel võimalik ära sisustada oli - noh, see läheb kindlasti juba maniakaalsuse alla, aga viimaseks nädalaks on see ikka parem, kui kodus istuda, eriti arvestades seda, et esmaspäevast alates ei ole meil enam kodus ka ilmselt netti ning siis oleks õhtul kodus passimine suisa talumatult mõttetu. Sedakorda on igatahes tegu Charpentier' teosega "Louise", mille tegevustik toimub Pariisis ja mis on ka enam-vähem kõik, mida ma sellest tükist tean. Ooper esientendub järgmisel reedel Bastille' ooperis - mis tähendab, et reedel ja laupäeval avaneb mul võimalus mõlemas ooperis kahe spektaakli esietendustel käia... Peen!

Edasi võtsin ma kätte ja sõitsin St. Germain-en-Laye'sse. Tegu on väikese šarmantse linnakesega Pariisist umbes 30 kilomeetrit läänes ning seal oli üks kuningate lemmikresidentse, kuni Louis XIV sealt ükskord ära kolis. Louis XIV muide ise sündis seal ja ma leidsin ta sünnikoha täitsa üles - seal on nüüd luksrestoran. Mind viis aga St. Germain-en-Laye'sse see, et ma lugesin kuskilt, et seal peaks olema ilus loss, veel ilusam park, et selles lossis on Prantsuse arheoloogiamuuseum ning et tegu on üleüldse kuningliku linnaga. Niisiis, peale oma silmaga ära nägemist raporteerin: loss on täiesti jumalik, park on taevalik, arheoloogiamuuseum on ülimalt põnev (kuigi ma läksin sinna ilma igasuguste eriliste ootusteta, tahtsin ainult lossi seest näha - aga ma olin sunnitud üllatusega tõdema, et need muuseumikollektsioonid olid täiesti rabavad - neil oli ikka väga palju äärmiselt põnevaid asju väljas. Minu suust on see ülim kiitus, sest arheoloogia ei ole just päris minu begriff ning ega ta mind eriti ei eruta) ja linn ise oli armas - pigem selline Prantsuse väikelinn, kus ei olnud murjamitehorde, kerjuseid ega midagi muud sellelaadset. Selle asemel avastasin ma, et seal on väga ilusad vaated ja Claude Debussy sündis seal. Nii et palju huvitavat informatsiooni jälle...

Tagasi Pariisi jõudes läksime me Triinuga eskaloppi sööma ja pärast piipu popsutama... Nostalgia... Enam ei ole ju kuigi palju jäänud, nii et praegu tuleb veel kõiki siinomandatud harjumusi võimalikult palju praktiseerida, eksole... Noh ja nüüd jalutasime läbi Pariisi öö koju tagasi, panime pesu pesema, valasime klaasikese veini ja asusime mõlemad oma arvutite taha... Igati kordaläinud päev, voilà.

Ise ka ei usu...

... aga ma istusin just neli ja veerand tundi ooperis järjest. Vau. Jõudsin nüüd koju, ise näljane kui hunt, ainult nagu kiuste pole kodus eriti midagi süüa ja pool üks reede õhtul ei ole ka toidukauplusi just eriti palju lahti :D Nojah. Igatahes, Don Carlo olen ma nüüd ära näinud ja Bastille' ooperi ka. Ooperimaja oli... mugavam kui Garnier' oma, aga kaugeltki mitte nii šarmantne ja ilus - ei, seestpoolt pole asi tõesti eriti palju parem kui väljast. Aga istmed olid mõnusad, hästi pehmed ja maast normaalsel kõrgusel. See on nelja ja veerandi tunni juures äärmiselt oluline! Ma mäletan küll seda, kuidas ma Garnier' ooperis poole lühema ajagagi hirmsas hädas olin, mis siis, et Garnier hoone palju ilusam ja luksuslikum on. Etendus ise - noh, ütleme siis nii, et kuna räägiti Felipe II aegsest Hispaaniast, siis oli lava pidevalt suhteliselt tühi ja igav ja range, kõik käisid ringi mustas või valges ja, noh, olgem ausad, kergelt igavavõitu oli see lavakujundus ja üleüldse laval toimuv - kui eelmistes ooperites ikka tegutseti, tantsiti, liiguti ringi, käidi põnevates kostüümides ja nii edasi, siis selle Don Carlo lavalise liikumise kohta võib küll öelda, et see seisnes praktiliselt ainult käte ringutamises. Korra pooltunnis jõudsid lauljad ehk niikaugele, et suutsid üle terve lava kõndida. Lauldi küll väga hästi ja Rodrigot mängiv üks vene ooperilaulja täitsa meeldis mulle, aga selle tükiga oli üldjoontes jälle see mure (kahjuks minu enda haridusastmest tingitud :D), et ma ei tundnud sealt enne ühtegi aariat ja niimoodi on üsna nukker... "Hoffmanni lood" meeldis mulle just selle pärast kohe palju enam, sest seal oli esiteks kergem muusika ja teiseks ma teadsin seda enne jupiti, nii et oli äratundmisrõõmu ja aariaid, mida oodata. Vot. Et ma ei ole sellest Don Carlost erilises sillas, aga mul on vähemalt selle üle hea meel, et ma Bastille' teatri ära nägin. Ja noh, ega see tükk halb ju ka polnud, aga lihtsalt - võrreldes eileõhtuste elamustega arvan ma, et ma nüüd tükk aega ei kasuta mitte ühegi teise meelelahutussündmuse kohta ülevoolavaid kiidusõnu ega ülivõrdeid :D Eilne tõstis lati liiga kõrgele :D

Aga issake, ma just avastasin puhtjuhuslikult, et meile on majanduse eest ka hinded välja pandud. Ma sain selle eest tervenisti 14! Täiesti uskumatu, aasta kõige keerulisem aine, ma küll ei arvanud... Ootasin, et saan 11 või midagi sinnakanti... Eriti äge küll! Nojah, nüüd tuleb veel oodata, et Majasokk ka oma hindega maha saaks ja see kinotädi peaks ka tulemused kiiremas korras ära viima, et ma kõik vajalikud paberid kenasti enne siit lahkumist ikka kätte saaksin. Järgmine kolmapäev pean minema kooli pabereid ajama ja bürokraatiaga tegelema hakkama. Hurraa. (See oli nõretav sarkasm, ma loodan, et te saite aru :D).

Olgu, aga ma arvan, et ma nüüd olen mitmete üliaktiivsete päevade/õhtute peale ühe korraliku pika tudu ära teeninud. Täitsa pael...

Pilte imest

See on loss sealt hipodroomilt vaadatuna. Ei midagi erilist, aga lihtsalt niisama...

See oli tegelikult ajaliselt kõige viimane pilt, enamik inimesi olid juba ära läinud, aga mõned armulinnud ei märganud, et pidu läbi on ja nemad miilustasid seal edasi :D

Täielik maailmalõpuootus minu meelest :D

Maanduma hakkav lendav taldrik on kõik ära hüpnotiseerinud. Kus Mulder ja Scully on? :D

The conqueror :D

Avantüürid öös ALIAS maailmas pole mitte midagi muud nii ilusat!

Jaa, eilne õhtu oli ülim. Täiesti vapustav. Unustamatu. Rabav. Ootusi ziljonikordselt ületav. Meeletu elamus. Uskumatult vinge!!! Kui sellele tulevärgietendusele täna õhtuks veel pileteid oleks, jätaks ma "Don Carlo" kohe sinnapaika ja läheks hoopis sinna tagasi. Võrratu!!!

Aga et alustada algusest - alguses ei tundunud meie eilsed õhtuplaanid kohe kuidagi kulgeda tahtvat, alustades sellest, et ma unustasin piletid koju ja pidin neile järgi tormama. Õnneks avastasin ma seda üsna kodu lähedal, nii et mul oli lihtsalt kümme minutit paanilist tormamist, kuigi see oli suhteliselt asjatu - mina jõudsin ikka õigeks ajaks kohale, aga ma olin ka ainus. Oi, ma ei kannata hilinemist, eriti kroonilist hilinemist. Selles mõttes, et andke andeks, ükskõik, kui kiire elu kellelgi ka poleks, kui juba aeg kokku leppida, siis võiks sellest ka kinni pidada ning aru saada, et teiste elu on ka kiire ja et hilineja raiskab oma hilinemisega eelkõige teiste aega, mis on ka äkki väärtuslik või nii... Mõnikord on muidugi erandeid ja mõistetavaid vabandusi (no tõepoolest ummik, õnnetus, whatever), aga E näib lihtsalt olevatki parandamatult krooniline hilineja, ta on iga kord hiljaks jäänud, kui mul temaga tegemist on olnud - ja hilineb ta vahemikus veerand tundi kuni kaks tundi... Noh, sellel teemal me siin siiski pikemalt ei peatu. Aga ma ei saa lihtsalt märkimata jätta, et tegelikult pidi ta täna siia tulema - täpsemalt öeldes pidi ta juba natuke aega tagasi siin olema... Võite ise arvata, kas keegi jääb meil jälle hiljaks või mis...

Eileõhtused kerged ebameeldivused jätkusid aga sellega, et selgus, et neljas inimene oli hommikul E-le öelnud, et tema ei saa eri põhjuste kokkulangemisel ikkagi tulla; tant pis, kohe oli tema asemele keegi leitud ka, aga too keegi oli vahetult enne meie kokkusaamisaega öelnud, et ta ei saa ikka ka tulla - lühidalt, meil oli üks pilet üle. Olgu. Ning muuseas jõudsid need teised üleüldse perroonile poolteist minutit enne rongi väljumist ja piletite ostmisele polnud nad muidugi mõelnud. Eks me siis sõitsimegi jänest... ise närveldasime küll kogu aeg, et mis siis saab, kui trahvi saame :D Ühesõnaga: adrenaliin oli püsti ja tuju üsna kõikuv. Soit.

Jõudsime lõpuks ilma ebameeldivate konduktorikohtumisteta Orry-la-Ville'i. Minu andmetel pidi sealt lossi kõndida olema umbes nelikümmend minutit - ja vahemaa pidi olema ca 2 kilti. Kuna see vaksal oli põhimõtteliselt ainus tsivilisatsiooni märk kuskil keset metsa, otsustasime me igaks juhuks siiski jaamatöötajate käest järgi uurida, kuhu poole üleüldse minema peaks hakkama. Siis hakkas tsirkus pihta. Üks mees ütles nimelt: oi, aga siit jala minna on oma 2 tundi, läbi metsa ja üle põllu. Teine: ei ole, see on ainult kaks kilomeetrit. Kolmas tüüp: ei ole, üheksa kilomeetrit on, jalgrattaga sõitsin ma seda maad pool tundi. Neljas ütleb: ei, aga mis te jala tahate minna, veerand tunni pärast läheb rong, sellega järgmisesse peatusesse sõites on teil ainult kümme minutit kõndida. OK. Siis hakkasid nad üksteise võidu seletama, kuidas siis sealt järgmisest peatusest edasi minna. Esimese tüübi väitel tuli minna kõigepealt jaamast välja, siis vasakule ja pärast paremale. Teise kuti sõnutsi pidime minema kõigepealt jaamast välja ja pärast paremale. Kolmas ütles, et me võime otse läbi metsa lõigata. Nii. Selle koha peal avanesid muuseas ka taevaluugid ja vihma hakkas kallama. Te võite isegi arvata, et me muutusime kergelt murelikeks. AGA... ronisime siis pikemalt mõtlemata sellesse rongi, mille poole need jaamaonud näpuga näitasid. Pileteid meil iseenesestmõistetavalt ei olnud. Piletikontroll oli seevastu küll. Siinkohal oskan ma öelda vaid seda: Jumal tänatud kahekordsete rongide eest. Too mundrimees hakkas pileteid kontrollima nimelt ülaltkorruselt, meie olime all... ning senikaua, kuni tema seal üleval kohmis, jõudis järgmine peatus juba kätte, nii et me pääsesime napilt-napilt. Oi, aga liblikad olid kõhus küll...

Olgu. Järgmises jaamas küsisime igaks juhuks veel, kuidas lossi juurde saaks, aga seal oli see küsimine juba tarbetu. Muidu väljasurnud pisikeses kenas kohakeses võis täheldada suuri rahvahorde, kõik pampude ja soojade riietega ühes suunas voolamas. Eks me lihtsalt läksime järgi. Otse-otse-otse, üle hipodroomi. Ei vasakule, ei paremale, ei läbi metsa... Aga ma polnud varem mitte kunagi ühelgi hipodroomil käinud. Isegi kui ma oleksin mõne hipodroomiga tuttav olnud, ei ole ma seda varem kindlasti mitte hobuse vaatenurgast näinud - üüratult muruplatsilt ja piiretega ääristatud jooksurajalt... Laternapostid olid seal ka nagu lennujaamas, sellised hästi kiiskavat valgust heitvad prožektorid. Hull värk ikka...

Lossile lähenedes hakkas ilm ka, muuseas, tänuväärselt kiiresti paranema. Päike tuli välja, pilved läksid punaseks, lossi juurest kostis juba kaugele klassikalist muusikat, muru oli vihmast nii ilusasti hõbedane ja märgi ja kõik oli üldse ilus-ilus...

Siis tekitas meis aga kerget hämmingut ja tuska see, et sissepääsu juures oli tohutu silt: klaaspudelitega sisse ei lasta. Mul oli kotis nimelt päris mitu klaaspudelit - šampust ja veini tuli ju ometi sääraseks sündmuseks kaasa varuda... ja päris kahju oleks olnud see käest ära anda. Ega muud jäänud üle, ma otsustasin siis ruttu, et julge hundi rind peab ju ometi rasvane olema ja kuigi eespool kontrolliti küll kõigil kotid läbi, otsustasin ma vahelejäämise korral nukralt öelda, et meie pole küll mingit silti näinud. Marssisingi nõnda enesekindlalt piletikontrolli, näitasin pileti ette ja astusin otsustavalt edasi ka - ja millegipärast küsiti kõigi teiste käest viisakalt, et tehke kott lahti, ent minule ainult naeratati, viibati käega edasi minema ja oligi kogu moos. Nii et jälle joppas. Muide, me ei olnud ainsad pätid ja kaabakad, meie kõrval istusid pärast mingid tüübid, kes ka rahumeeli klaaspudelist veini kallasid... Üldjoontes ega prantslasi see väga ei morjenda, kui keegi end just maani täis ei joo või lollusi tegema ei hakka, ei huvita see kedagi, et avalikus kohas tegelikult ei tohiks alkoholi tarbida ja muud säärast. Nad lihtsalt vaatavad sellise teadva naeratusega ja lasevad kõigil rahus edasi mõnuleda :D

Loss ise oli üüratult uhke. Valgus oli ka meie sinnajõudmise ajaks muutunud täiesti uskumatuks, selliseks soojaks ja kuldseks ja me liikusime edasi täiesti teosammul - meil kõigil kolmel oli ju vaja kogu aeg pildistada. Ning see üritus oli ikka hirmsuur ka, paksud rahvamassid olid koos - no mõelge ise, rahvusvaheline pürotehnikute konkurss ikka ja puha - täiesti unikaalne sündmus Euroopas, nagu meile seal väideti. Tegelikult on sellega nii, et see festival-konkurss kestab kolm päeva, igal õhtul on kolm eri esinejat ja siis lõpuks valitakse neist välja üldvõitja ja publiku lemmik. Meil läks selle poolest kohutavalt hästi, et esimesel päeval olid kõige paremad tüübid kohal - eelmiste festivalide võitjad ja publiku lemmikud. Ja nad tegid ikka niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii vapustavad šõud... See oli nii ilus, et kogu aeg jooksid külmavärinad üle selja... Uskumatu.

OK, aga meil olid pargipiletid - ehk siis, istu maha, kuhu tahad ja vaata. Ümberringi olid kallid tribüünid ka, aga me leidsime, et kõvadel ja ebamugavatel pinkidel küll õhtu otsa olla ei tahaks niikuinii. Meil oli kaasas magamiskott, mille me maha laotasime ja mille peal me end hästi tundes vedelesime; meil oli veini, šampust ja igasugust söögikraami, soojad riided, kolme peale neli fotokat (ma laenasin Triinu oma ka kaasa) ja tuju oli selleks ajaks juba ka täiesti joviaalne... Natukene jaanipäeva või laulupeo tunne tuli muuseas peale - suur plats, palju inimesi, murulõhn ja selline mõnus vabaõhuolemine :D Oi, see oli mõnus...

Ja šõu oli ikka ülim, ma pean seda veel kord ütlema. Täiesti hämmastav... Kõikidel võistlejatel oli aega veerand tundi, vahepeale tehti veel laseriteetendusi ja mõned mitte konkursil osalejad lasid ka rakette taeva poole - à la, noh, et korraldajavald organiseeris vahepeal mingi ilutulestiku, siis tutvustati ajaloolisi ilutulestikke - et näidati visuaalselt ette, milliseid rakette ja tehnikaid nt Louis XIV ajal kasutati jne. Vaatajad ja tavainimesed nemad loomulikult ei lõhanud midagi... Ühesõnaga, aga põhimõtteliselt poole kümnest kuni poole üheni oli taevas kogu aeg rakette täis ning kolm kõige pikemat setti olid nendelt võistlejatelt. Kõik ilutulestikud olid muidu temaatilised ja pikad ja väga palju ilusamad kõigest muust, mida minu silmad siiani näinud on (isegi siis, kui ma lapsehoidja olin ja seal šveitsi rikkurite pulmas käisin, kus Šveitsi Alpides ka hull tulevärk korraldati klassikalise muusikaga, nii et kõik mäed olid valged... isegi see ei olnud nii ilus)!!!

Teemaks oli esinejaile eile õhtul antud "maal" - ehk siis, nad pidid tegema šõu, mis oleks inspireeritud maalikunstist. Muusika, valgus, eri stiili raketid, laserid - kõik see oli kokku pandud, nii et kogu aeg üürgas hästi ägedat muusikat - esimene, prantsuse kava kasutas peamiselt klassikat; itaallasest võistleja kasutas elektrot ja sellist kaasaegset musa ning kolmas õhtu esineja oli hispaanlane, temal oli üldse segu - ta vahetas muusikat hästi ruttu ja tundus, nagu oleks keegi pidevalt raadiojaama otsinud... Aga see oli äge ja vahva, tavaliselt ongi kõigi lemmikuks klassika, nii et ta oli originaalne ja kasutas popmuusikat, tal oli seal kõike alates Madonnast ja lõpetades ma ei tea kellega... Jube äge oli! Prantslane võitis lõppeks ja minule meeldis tema oma ka kõige rohkem, hispanalane oli ka originaalne, itaallane, tema oli kõige nirum... Aga no tõesti, maaliga oli seoseid loodud küll - variante oli meeletult, näiteks kasvõi sõjamaalidest inspireeritud raevukas ja verine taevas ning leegid, loodusmaalidest inspireeritud tulekosed, rohelised pommid ja lilleõied jne jne jne...

OK. Ma laen siia varsti terve hulga pilte üles, siis näete ise, et see oli nii ilus, et ajab või nutma, mis siis, et pildid ei anna isegi ühte tuhandikku selle tegelikku olemust edasi. Tõesti, kohati oli meil seal väljas sama valge kui päeval - terve taevas oli nii suures mahus, kui silm nägema ulatus, imelisi kujundeid ja värve täis, võrratu muusika resoneeris ja kõmises kontides ja rinnus vastu, maast tõusis sellist ähvardavat/romantilist auru, sest õhtul läks jahedaks jne... Täiesti uskumatu, mida inimesed on võimelised looma! No tõepoolest, ma olen sellest õhtust ahvivaimustuses...

Aga olgu. Ilmselge on see, et kui see ime ükskord läbi sai, tõusis loomulikult päevakorrale kojusaamise küsimus. Me olime alguses mõelnud, et tuleme viimase rongiga tagasi - aga rongijaam oli üsna kaugel ja me ei raatsinud sealt enne lõppu ära tulla, see oli lihtsalt nii uhke - me oleksime muidu pidanud juba teise konkurendi etenduse keskelt jalga laskma. Nii et eks me siis mõtlesime, et veini meil veel on - esimene rong pidi tulema umbes kella poole viie paiku, mis see neli tundi siis oodata pole. Aga kui etendus läbi oli ja kell oli alles natukene üks läbi, siis ei tundunud see enam NIIIIIIIIIIVÕRD hea mõttena. Tõele tuleb au anda, päris külmaks läks kätte ära ikka... Niisiis, seisime parajasti vetsusabas, kui mulle tuli geniaalne mõte - aga hääletaks õige! Selles mõttes, et meid oli kaks tüdrukut ja üks poiss, see üks poiss jõudis üleüldse Prantsusmaalegi häälega... Noh, et kui me oleme kindlad, et me lahku ei lähe, siis pole ju viga. Läksimegi parkimisplatsile. Seal olid loomulikult koos tohutud massid, kelle seast me autonumbrite järgi Pariisi numbreid otsima asusime. Esialgu käis E juhtidega rääkimas, aga ei näkanud kuidagi. Üks oli nõus võtma ühe, teine kaks, aga meie otsustasime, et lahku me ikkagi ei lähe. Kõndisime-kõndisime, lõpuks märkasin mina puhtjuhuslikult mingit Peugeot'ga tüüpi, koputasin talle aknale ja küsisin, et ega ta juhuslikult Pariisi lähe. Tema vastu, et läheb küll. Mina siis tegin halerõõmsanaljaka näo ja küsisin, et ega ta ei tahaks meid kaasa võtta, meid on tervelt kolm... Teate, mul kukkus ausõna karp töllakile, kui ta kohe kõpsti autost välja astus ja ütles, et oot, las ma tõstan lihtsalt oma asjad eest ära. See oli äärmiselt uskumatu. Ja saimegi sooja autoga ilusti Pariisi keskele välja, ta rääkis meiega juttu terve tee ja puha - kutt olla juba viis aastat iga kord seal tulešõul käinud ja ta läheb ka homme tagasi; ta oskas meile kenasti rääkida, kuidas see eelmistel aastatel olnud on ja puha... Lisaks kõigele oli ta äärmiselt intelligentne ka - eriti veel prantslase kohta, me rääkisime maad ja ilmad kokku - alustades hobumatkast Vologdas, Hiina keelest ja Prantsuse köögist ning lõpetades Inglise kooliharidusega... Tuleb märkida, et ta oli veel ka väga nunnu, parimais aastais ja ta elab KUUEteistkümnendas... Täiesti uskumatu! Some people just have it all! Hmm, igatahes lõppeks ei tahtnud ta isegi raha meie käest! Nii äge.

Noh, ja nii me hakkasimegi siis kolmekesti poole kolme paiku öösel Chatelet' juurest itta jalutama. Koju jõudes ei olnud mul suurest läbielatud põnevusest ja seiklustest loomulikult isegi und mitte ja magama jäin alles mingi nelja paiku... Aga arvestades seda, et muidu oleksime me poole viieni kuskil pärapõrgu raudteejaama taga kükitanud, läks ikka jube hästi... Nii et ülimalt megašeff õhtu oli, hullult joppas kõigega ja see etendus oli absoluutselt surmkindlalt kõikse ilusam asi üleüldse maamunal, mida võib ette kujutada!

One down...

"Hoffmanni lood" oli megaäge! Tõsiselt vinge. Valgustus oli ülimalt šeff, kogu see kujundus Senati fassaadi taustal oli jõle uhke, muusika oli ka isegi väljas väga hea kvaliteediga, hämmastavalt palju tehnikat oli neil õnnestunud keset parki tööle panna ja üldjoontes oli see tükk ise ka vahva - mõned stseenid olid suisa nii humoorikad ja hästi tehtud, et kõik itsitasid. Ja tantsiti ka väga hästi, muuseas! Ahjaa, ja rääkimata sellest ühest aariast, mis mul ühe ammust aega armsa klassikaplaadi peal oli ja millest ma ei teadnudki, et see ka siit ooperist pärit on ja mis on nii ilus-ilus :D Ahjaa, ja kuna minu ees istus üks vanamees, kes ei jaksanud istuda, nii et ta läks kaks minutit peale avaakordi minema, ning siis veel kaks tüdrukut, kes olid poolpaljad, külmetasid ning ka varsti minema läksid, oli mul üsna segamatu vaade kõigele toimuvale, mis oli täiesti fantastico. Sellele vaatamata on naljakas, et ma salamisi (pildistada ei tohtinud) katsusin kaks pilti ikkagi teha sellest lavast ja särgist-värgist, aga neile jäi millegipärast ikka kellegipeanupp natukene nurga peale, kuigi seal ideeliselt ei oleks nagu tohtinud kedagi olla. Sellepärast ma teile siia pilti ei pane ka, vot.

Igasugust kõrget rahvast oli ka kohal, alguses loeti suisa ette, kes kõik meid "täna õhtul oma kohaloluga austavad". Kusjuures nii naljakas, prantslastel on ikka seda senjöörikultust vist veel veres, sest see läks neile nii peale. Mina neid nimesid, keda nimetati, ei tundnud, ma eeldan, et enamik neist olid mingid senatitegelased või poliitikud-diplomaadid, mingisuguseid hästi kõrgeid mundrikandjaid oli ka... Ja siis kui nende nimesid öeldi, siis kostis selline kiitev mõmin, aplausikatked ning kõik hakkasid omavahel otsekohe aupakliku häälega arutama, et näe ja oo. Veider. Ja muidugi need "rikkad ja ilusad" olid eriti hulludes tualettides ka - ma nägin, et ühel oli kleidi ülaosa tervenisti ainult mingitest hõljuvatest linnusulgedest :D Üleval tribüüni peal oli rohkem igasugust rahvast, seal oli üks tips isegi dressipluusiga :S. Rabav. Ei, aga põhimõtteliselt õhtul läks päris jahedaks. Ja prantslastele tüüpiliselt jäi asi palju hilisemaks ka, kui algselt plaanitud. Pileti peal oli paksus kirjas märgitud, et etendus hakkab 21.15, peale seda on sissepääs võimatu. Kell pool kümme oli "rikaste ja ilusate" poole peal endiselt pikk saba kohanäitajate juurde (sest siin on nii, et igaüks peab ootama kohanäitajat, kes talle koha kätte näitab, need ongi need kõige defitsiitsemad ja nende juurde tekib alati mingisugune saba. Ainuüksi minuga tegeles eile õhtul kolm kohanäitajat - üks näitas väljaku ees kätte õige trepi, trepi peal olnu näitas kätte õige sektori ja sektori oma näitas kätte õige pingi). Üheksa kolmkümmend viis ütles valjuhääldi, et viie minuti pärast alustame, istuge, palun. Üheksa nelikümmend viis tõstis dirigent oma kepikese. Nii et pool tundi jäädi hiljaks, aga prantslaste mõttes on seegi vist isegi päris hästi saavutatud ja sellegipoolest sai etendus läbi pisut enne keskööd ja kuna ma olin veel ooperi lummuses, siis mõtlesin, et tulen õige jala koju - ja marssisingi Luxembourg'i aiast jalgsi läbi Marais' koju. Triin ütles enne nimelt, et ta kutsub mõned sõbrad veinile ja ma lootsin, et kui ma jõuan koju peale viimast metrood, siis on ehk kodu tühi selleks ajaks ja ma saan magama minna. Noh, tutkit, see seltskond oli endiselt siin - enamik mulle täitsa tuttavad ja toredad inimesed seejuures, ainus AGA oli see, et nad olid kõik juba päris purjus ja mina olin sellel hetkel täiesti teisest maailmast sisse sadanud, eks (kenasti riides ja üles löödud, absoluutselt kaine ja lisaks kõigele veel ka ooperiaariate lummuses)... Oleks tahtnud magama minna ja etendust meenutada lihtsalt. Aga nojah. Vein oli neil selleks hetkeks peaaegu otsas, nii et ma ei saanud seltskonda sissesulandumiseks ka selles osas mitte midagi ette võtta. Aga ma pole tõtt-öelda siiani suutnud kokku lugeda, kui palju siin täpselt tühje veinipudeleid on ja... noh, ütleme siis nii, et koristamist ikka jagub. Aga Triin asus juba usinalt selle kallale.

Aga jah. Täna on ilm jälle suhteliselt kole, mis on natukene kurb, aga no elame üle. Õhtul kell seitse saan ma oma kokkukraabitud seltskonnaga kokku ja me sõidame Chantilly'sse seda rahvusvahelist pürotehnika konkurssi vaatama. Näib, et kokku on meid vist minemas neli. Äge. Mida ma tänase päevaga ENNE seda peale hakkan, ma veel päris täpselt ei teagi... Eks takkajärge räägin.

Meie hiinlasetädist

Ma tulin just hiinakast süüa toomast ja jälle sain selle müüjatädi üle kõvasti naerda. Ta on hästi tore - selline asjalik, kärme, kraps ja rõõmus kogu aeg. Aga no ta on ka nii hajameelne, et sellest hullem ei anna enam olla :D Ta juba tunneb mind küll, ammust aega, ja mina tunnen isegi ta lapsi juba tänaval ära :D Aga mis siis, et iga kord ostan ma süüa kaasa, iga kord ühte mõõtu karbiga ja iga kord lasen tal söögi soojaks ka teha, ei püsi see tal kohe üldse meeles. Kohe MITTE üks raas ei püsi meeles, sest ta alustab sellekohasteküsimuste esitamist juba iga kord, kui ma uksest sisse astun, ning jätkab sellega seni, kuni ma ükskord läinud olen. Täna nägi meie vestlus välja selline:

Mina: "Tere päevast."

Tema: "Oooo, tere päevast, preili. Kas te soovite siin süüa või toidu kaasa võtta?"

M: "Kaasa palun."

T: "Olgu, valige välja. Kas teen soojaks ka?"

M: "Seda mõõtu karbiga seda riisi ja samasugust mõõtu karbiga seda kastet. Tehke jah soojaks ka, palun."

T: "Olgu pealegi. Kaasa?"

M: "Kaasa jah."

T: "Seda kastet oli suure karbiga?"

M: "Ei, kastet ka väikese karbiga."

T: "Olgu pealegi. Kaasa?"

M: "Kaasa jah, palun."

T: "Kas teen soojaks ka?"

M: "Tehke jah soojaks ka, palun."

T: "D'accord. Head isu, kena päeva, nägemist, preili"

M: "Aitäh, teile ka."

Tähendab, selles mõttes, et ta on alati nii kõrvuni naeratusega ja tõeliselt õnnelik iga kliendi üle, aga ta ei suuda kahte sekunditki meeles pidada, mida see klient talle ütles :D Muidugi on tal alati seal leti taga mustmiljon last, kelle peale ta alati jõle kõva häälega (aga rõõmsalt, ta pole üldse kuri, aga ma ei tea, miks nende peres kõik suhtlus hõikumise teel käib) karjuma peab ning kindlasti on tal veel sada muud asjaajamist, aga see on nii naljakas lihtsalt! Ma peaksin endale puhtalt tema pärast papagoi muretsema, kes mul õlal vahetpidamata kraaksuks: "Väike karp riisi, väike karp kastet, kaasa, soojaks" :D Aga ta on ikkagi nii üdini positiivne tädi :D

Hihii. Aga njah. Ma nüüd hakkan ooperisse minekuks riideid valima. See pole üldse lihtne, sest nagu kiuste läks nüüd õhtupoolikul jälle päris pilve ja üsna kõva tuul on. See etendus on ju väljas ja lisaks sellele on veel tegu öö peale jääva ning kerget pidulikkust ja üleslöömist nõudva sündmusega. Väga keeruline ühesõnaga.

Nüüd läks küll naljakasti

Selles mõttes läks naljakasti, et mulle hakkab juba endalegi tunduma, et ma olen mingisugune ooperihull... Sest ma jalutasin täna rõõmsalt Luxembourg'i aias, otsisin kohta, kus mõnusalt raamatu ja kohviga kerra tõmmata. Aga nad panevad praegu senati ette püsti selle "Hoffmanni lugude" lava ja tribüüne. Neil nimelt kolme õhtu jooksul alates homsest on siin Offenbachi "Hoffmanni lugude" suurejooneline vabaõhuspektaakel, pärast seda näeb seda veel viies erinevas lossis üle terve Prantsusmaa, igal pool kolm õhtut. Kui see reklaam esimest korda ilmus, tahtsin ma sinna kohe minna - toona oli Triin nõus ka tulema, sest see peaks olema hulluhke šõu ja puha, aga siis oli see häda, et ma tahtsin internetist pileteid osta ja seni, kuni me Triinuga arutasime, mis kuupäev nendest kolmest siis võtta, olid kõikideks kuupäevadeks odavad piletid välja müüdud. See käis kähku. Noh, aga täna jalutasin seal pargis, vaatasin, kuidas lava üles seatakse ja kuulasin, kuidas muusikaaparatuuri katsetati... Ja siis vaatasin puhtjuhuslikult, et näe, mingi vabaõhuputka, kus pileteid müüakse. Ega ma arvanudki, et ma sealt peaksin pileti ostma, aga ma niisama mõtlesin, et uurin, et kas neil on tõesti siis neid odavaid pileteid ka müügis... (noh, nende kõige odavamad on sellegipoolest üsna kallid, peaaegu 40 eurot, aga hinnalt järgmised on juba 80 jne jne jne). Ma olin kindel, et niikuinii ei ole, seepärast ma üldse südamerahustuseks küsima läksingi, eks. Aga mida tema, kallis hing, ütleb - et on küll, kaheksa viimast veel on. No teate, ja mida ma siis ikka teha sain - ostsin homseks õhtuks ka ooperipileti :D Triin keeldus minuga ainult sedakorda tulemast, talle jääb indie-muusika ikka südamelähedasemaks, nii et tema läheb homme kuskile indie-peole. Heh. Ma ei ütle selle peale midagi. Maitse üle ei vaielda. Aga nii üldises plaanis - kust ma võiksin küll leida kellegi, kes oleks minuga nõus aeg-ajalt teatris-ooperis käima, ah??? Ma saan aru, et see on üsna palju tahetud, eriti minuvanuste seltskonnas, aga kasvõi mõni üksik kord ei võta ju tükki küljest ära? Help?!?!?

Noh, igatahes, nüüd kukkuski välja nii, et homme õhtul on "Hoffmanni lood", ülehomme õhtul on see ilutulestikuvõistlus, mis on ka suur spektaakel klassikalise muusikaga, reede õhtul on "Don Carlo", järgmine neljapäev on "Falstaff" ja järgmine laupäev "Kameeliadaam". Oi, ma käin nüüd kohe põhimõtteliselt pooleteise nädalaga rohkem ooperis-balletis kui kogu oma eelneva elu jooksul kokku :D Peen värk, ma ütlen. Ja tegelikult, ausalt ka, ma ei ole mingi ooperimaniakk, lihtsalt kukkus nii välja. Kuulge, kui see lett sinna just niimoodi pandud oli, et ma sellele otsa koperdaksin, ning kui seal oli veel neid pileteid, no millal ma siis veel saaksin minna vabaõhuooperisse Prantsusmaa Senati aias, lisaks kui mulle veel meeldib Offenbach kah???? :D See oli ju nii määratud, et ma selle pileti ikkagi ära ostaksin. Eks ju?

Vot. Et läks naljakasti. Aga tant pis, ma arvan, et mul saab lõbus olema. Ikka tuleb sajaga Pariisist viimast võtta :D

Aga ma nüüd lähen välja tagasi.

Oiiiiii kui palju ägedaid asju on jälle muljetada!

Kes see oli, kes meile Päikese ja ilusad ilmad tagasi saatis, nagu ma palusin? Olgu see isik tänatud :D Meil oli üle pika aja täna suurepärane ilm - õigupoolest hakkas juba eile õhtul sinnapoole kiskuma, nii et me otsustasime Triinuga seda tähistada ja Montmartre'ile minna :D Aeg on näidanud, et Montmartre'il käimistest on targem vaikida, nii et ma eilsest väga veidrat teed mööda kulgenud õhtust ka ei räägi, vaid tekitan paha lapse kombel ainult uudishimu... :D Aga vähemalt ilus ilm kestab siiani edasi - mis oli ilmselge märk sellest, et ma ei peaks täna kooli minema, vaid hoopis igasuguseid põnevaid asju tegema.

Niisiis - ja nagu lubatud, kasutasin ma ära esimest võimalust, et õhupalliga sõitma minna. Noh-jah. Tähendab, kümne euro eest oli seda küll natuke vähevõitu, mingi veerand tundi kõigest. Aga samas iseenesest hea ka, sest tegelikult oli ikka päris kõhe ikka seal üleval. Põhimõtteliselt oli nii, et pall oli kogu aeg vintsi pidi maa küljes kinni, aga nad lasid palli 150 meetri kõrgusele õhku ja siis hoidsid seda seal natukene, lõpuks sikutasid vintsiga uuesti alla ka. Kogu aeg võis seal võrgu sees ringi ka käia, aga see oli päris jube, sest iga kord, kui keegi sammu tegi, siis kõik kõikus ja hüppas... Ja tegelikult on ikka ilgelt õige ka, et tuulega ei sõideta, sest täna praktiliselt tuult ei olnudki - ainult mõned üksikud kerged hood - ja isegi nendega oli seal pallis väga kole olla :D Väga tugevalt oli tunda, kuidas miski tahaks hirmsat moodi seda palli pillutada... Brrr. Ma küll eriline kõrgusekartja pole, aga seal ma küll hoidsin kogu aeg kuskilt ühe käega kõvasti-kõvasti kinni ja ma polnud kindlasti mitte ainus - üks tüdruk klammerdus nii kõvasti oma vanaema külge, et see ei saanud liigutadagi. Hehee.

Pärast lendu võtsin jalad selga ning marssisin Pariisist välja - noh, teispoole ringteed lihtsalt... Seal on mingisugune suur ja äge park nimega St. Cloud. Kunagi oli seal künka otsas loss, mis on nüüdseks maha põlenud, igavesed ägedad aiad, pargid ja purskkaevud-kosed on ikka alles. Kuna see on aga Pariisi südamest natuke väljas, siis seal keegi peaaegu ei käi ja raha sellele ka pole jätkunud, nii et see park on pisut metsistunud - seal on küll sellised uhked prantsuse stiilis geomeetrilise kujundusega terrassid ka olemas, aga ülejäänu on selline pooleldi metsik või lihtsalt välja/sissekasvanud, väga vähe rahvastatud ja ülimalt äge. Ma lonkisin seal päris mitu tundi ringi, siis sõin muru peal lesides võileibu, päevitasin, harjutasin käte peal seisu ja lugesin natuke. Oiiiiiiiiiiiii, kui mõnus oli. Ja selgub, et seal pannakse ka pühapäeviti purskkaevud ja kosed tööle, nii et ma vist lähen pühapäeval tagasi, tahaks neid suuri kaskaade töötamas ka näha.

Tagasi linna jõudes käisin Champs-Élysées teatris, mis nägi ilgelt šeff välja ja kole luksuslikus kandis ka... Aga ma võtsin julguse kokku ja tõin omale teatripileti ära - Verdi "Falstaff", järgmisel neljapäeval :P (aidake, mida ma selga panen...). Tulevärgipiletid ostsin ka ära, need tuleb homme ära tuua. Šoppasin ka natukene, kuigi Liisiga seda kaunikesti juba tehtud sai. Aga niikuinii tuleb enne siit äratulekut raha laiaks lüüa :D ja pealegi on ju vaja ninni-nänni teile tuua, ma tean küll. Lisaks olid mul Liisiga poodide kammimisest mõned asjad meelde jäänud ja ma olen täheldanud, et kui miski asi mul nädal otsa järjest kogu aeg iga natukese aja tagant meelde tuleb, siis on kõige õigem see ära osta :D Vottttttt.

Niisiis, ja nüüd on kell kaheksa, väljas on 32 kraadi sooja, mina olen läbi kui läti raha, mu voodi on ostukotte täis, arvutis ilutseb jälle mitu kaustatäit uusi pilte ja elu tundub täiesti konkurentsitult ilusana.

POSTSCRIPTUM: ja ma otsustasin, et seni, kuni Xanga lubab, laen ma teile siia nii palju pilte üles, kui jaksan, mis siis, et mu limiit peaks juba kordades ületatud olema :D

Sellisesse kaadervärki aeti meid sisse - ei olnudki romantilist korvi, millel liivakotid külgedel ripuvad :(:D

Ja auk oli sellel kaadervärgil keskel kahvel...

Ülevalt vaadates nägime me kogu kupatusega välja sihukesed - ja see täht, millel ring keskel on, on ideeliselt maandumiskoht, aga tuul sikutab palli õhus sealt päris tugevasti ära.

Vot sihuke. Pidavat olema maailma suurim õhupall. Sinna "korvi" mahub umbes 30 inimest korraga.

St. Cloudi park.

Mõned purskkaevud on täiesti rohu sisse jäänud.

Le Notre'i kavandatud terrassid ja sealt tagant paistab Pariis.

Mõned trepid lõppesid lihtsalt keset muru.

Ja mõned skulptuurid on puudesse-põõsastesse kasvanud.

Päeva kild & Maisons-Lafitte

Umbes kell kaks päeval heliseb täna mu telefon. Võõras Eesti number. Võtan vastu. Toru otsas on mingi vanatädi, kes räägib, et kuule, sa oled mulle helistanud. Mina vastu, et ei, oma teada küll mitte. No tema ikka minu nime teab ja plärab kohutavalt enesekindlalt pika jutu maha; küsib, et millal ma talle helistasin ja kas ta saab kuidagi aidata. Minul juhe täiesti koos, lõpuks taipasin selle sõnadevoolu peale küsida, et kes tema siis üldse sihuke on. Olgu, selgub, et tegu oli ühe vanaprouaga, kes minuga märtsis reisil käis, reisil olles kuskile ära kadus, kellele ma helistasin ja kes siis kõnele ei vastanud... ning kes nüüd, kolm kuud hiljem, oma telefonist vastamata kõne leidis. Noh, ja tema siis arvas, et ma nüüd helistasin ja mul oli millegipärast mingi suur mure, et ma just nimelt teda tahtsin kätte saada ning tema nüüd kohusetundlikult helistab tagasi, et kuidas ta mind aidata saab. Hihii. Vahva tegelane ikka... Andke andeks, see lihtsalt oli nii naljakas :D Ega ta jäänudki mind uskuma, et see kõne sai ammu tehtud...

Muidu käisin täna siis Maisons-Lafitte'is, nagu hommikul lubatud saigi. Hoolimata sellest, et on pühapäev, oli see koht kõigi poolt täiesti hüljatud. Ma sain seal lossis ihuüksinda ringi kõndida, isegi piletimüüja-tütarlaps kadus sealt peale mulle pileti müümist. Päris äge oli.

Ja loomulikult täpselt siis, kui ma Pariisi tagasi jõudsin, läks ilm ilusaks ning päike tuli välja. Oh, aga oleks seda ka homme... Mind kummitab ikka see õhupall, mis peaaegu kunagi ei sõida, sest peaaegu kunagi pole selle jaoks piisavalt sobivat ilma. Esimesel võimalusel torman palli peale, je vous jure! Homme tahaks minna veel St. Cloudi, mis on mingi teadmata-tundmatu park ka kuskil Pariisi lähedal; St. Germain-en-Laye lossi arheoloogiamuuseumisse peaks ka minema ning teatrist tuleb pilet ära tuua - ehk jõuab kõik ära tehtud, kui varakult pihta hakata.

See on Maisons-Lafitte. Ja ma tean, alles hiljuti mul üks säherdune peegeldusega pilt juba oli Vaux-le-Vicomte'ist, aga see on see barokklosside häda - Le Notre armastas nende parkidesse teha peegeldavaid tiike ja purskkaeve, noh, ja kui need seal juba on, siis mina ei suuda nende pildistamisele vastu panna :D Pealegi on aiapoolne fassaad tihti see ainumas, mida saab korralikult pildistada, nii et kõik peale mahub, sest pargis on ainsana võimalik piisavalt kaugele minna, et suur ehitusekobakas kaadrisse mahuks. Eespool on igasugused teised majad jalus ;):D

See oleks nagu impressionistide foto, ütleks mina :D Impressioon lossifassaadi detailist :D

Ja jõle nunnud inglikesed laulsid seal koridoris. Nad olid täpselt seda nägu, et sõnad pole päris hästi peas ja on vaja üksteisel sõnadevihik eest ära tõmmata.

Päris kena toakene :D Naiselik selline. Tegelikult kuulus mingile marssalile... Njah. Aga see oli kogu lossi kõige hubasem.

Ja toona armastasid nad veel kohutaval kombel ka peegleid. Siin on tegu ainult ühe pärislühtri tekitatud hullunud peegeldustega...

Ja siin ainult ühe yours truly tekitatud hullunud peegeldustega :D

Lossimaniakk

Oeh, ma ei tea, kuidas eilne päev niimoodi möödus - ma käisin küll vahepeal natukene linnas, aga nii paha ilm oli (seejuures täpselt selline raamatuga kodus voodinurgas istumise ilm), et ma tulin sealt üsna ruttu tagasi, ei orgunninudki ühtegi pikemat uurimisretke ning veetsin suurema osa päevast ja õhtust raamatuga arvuti ees märkmeid tehes. Täiesti sündmustevaene laupäev ühesõnaga. Natuke tundsin kohe süümekaid :D

Tänaseks seevastu on mul plaanid täitsa olemas. Nii umbes tunni aja pärast hakkangi minema, kaema säärast lossi nagu Maison-Lafitte. See on minu kooli viiva RER-i ääres, Pariisi südamest ainult mingi 20 minuti kaugusel ning idee järgi samuti suurejooneline barokkehitis, mis kõikides arhitektuuriajalugudes mainimist on leidnud. Vot siis. Ma ei olnud senini päris kindel, kas seda ikka üldse saab külastada, aga eile õhtul juhtusin internetist puhtjuhuslikult avastama, et saab küll. Niisiis... here I come! Ainus häda on see, et taevas on ikka veel pilvedest valge (mis tähendab, et pildid ei jää üldse nii ilusad kui võiks), külmavõitu on ja päikest ei paista kuskilt - aga ma ei saa ju samas ka jääda lootma, et ehk homsest alates on päike väljas ja et ma jõuan kõik kohad siiski ilusa ilmaga ära käia. Nii et ajab asja isegi tänasega ära.

Oih, nüüd juhtus küll naljakasti, ma hakkasin nimelt seda postitust kirjutama hommikukohvi kõrvale, aga unustasin selle postitada. Vahepeal toimus igasuguseid arenguid ja ma kirjutasin neist järgmise lühikese posti ja laadisin selle üles. Siis vaatasin, et seda siin ei olegi... Nii et nüüd läks järjekord sassi...

Ups.

Spektaaklid

Oooooooo, ja ma tahan neljapäeval minna sellist asja vaatama! Ainus häda on see, kelle ma kaasa leian, sest ma ei tahaks öösel hakata hästi kuskilt umbluu kohast üksi tagasi tulema, vot. Ja Triinul on sellal siin järjekordne külaline (kes õnneks meie kodus ei ööbi) ning neil on selleks õhtuks mingi (indie)kontserdi piletid ostetud; ülejäänud kahe päevaga on nii, et tulevärgipiletid on välja müüdud, lisaks olen mina kolmeteistkümnendal ooperis :D Vot. Nüüd asun ma Pariisi eestlaste seast endale aktiivselt kaaslast otsima. Oi, järgmised kaks nädalat saavad ägedad olema. Neljapäeval Chantilly lossi tulevärk, reedel Bastille' ooperis "Don Carlo", siis järgmine neljapäev Champs-Elysées teatris Verdi "Falstaff" ja laupäeval enne ärasõitu Garnier' ooperis "Kameeliadaami" ballett :P Hihii. Kui põnevvvvvvvvvvv!!!

POSTSCRIPTUM: ei olnudki väga raske, kümne minutiga sai endale orgunnitud päris mitmeinimeseline seltskond kohe. Hihii. Mida rohkem, seda uhkem. Oi, ma olen rahul :D

Näib, et järgmine on ilmunud

Hmm, näib jah, et vahepeal on jõudnud ilmuda üks raamat, mida ma siin kevadel hullupööra tõlkisin :D Voilà.

Aga muud... Ma ei tea ikka veel, mida ma tänase päevaga laias laastus peale hakkan... Kes annaks meile ilusad ilmad tagasi, palun???

Täna mul ei olegi midagi öelda

Sest täna käisin ma ainult koolis. Olgu, ja koolis vaatasime me oma viimases filmiloengus Amélie'd, mida ma siiani koledal kombel kordagi näinud ei olnud ja mis on tõeliselt armas, vahva, nunnu, tore ja positiivne film... Aga rohkem mul ei olegi muud teile rääkida, sest ülejäänud aja ma lihtsalt lugesin, paljundasin, kirjutasin, istusin raamatukogus ja metroos. Vot nõnda. Eks homme lähen jälle kuskile kondama, eks homme näis, kuhu nimelt.

Tähendab...

Kas ma kirjutan liiga palju???