Trivia

Njah. Ma olen maailmast külastanud 19%, sain ma teada. Riikidest siis, mitte pindalalt. Sest pindalalt on päris suur hulk punast, eksju!Ma ei saa ainult aru, mis see kõige ülemine suur valge latakas keset Euroopat on, kus ma käinud ei ole - häbiväärne. Ja ma olen kindel, et mõne maa unustasin ma siit ära. Aga et sis jah - punane on see, kus ma juba olen käinud. Hihii. Või kuidas nüüd võtta.

NB! Ma arvan, et tehniliselt võttes peaksin ma nüüd ruttu minema Kanadasse, Brasiiliasse või Austraaliasse... või Kazashtani või Saudi-Araabiasse, et kaardile märtatavalt punast juurde saada ;):P

create your own visited country map

get your own travel profile

Vaimustus

Nooojah, ma sain inspiratsiooni. Liisilt :D Veetsin nimelt pool päeva meie korteri elamisväärsemaks muutmise kallal. Joonistasin vannitoa seinale plakati - noh, ühest küljest meie kummalise WC kasutamise õpetus ja teisest küljest kena tapeet seina kõige koledamate kohtade katmiseks :P:D:) Otsin actually vannituppa vaiba, kuhu on mõnus duši alt välja tulles peale astuda, hambaharjatopsi ka muretsesin. Kahvlitele-nugadele soetasin karbi, kuhu need kuivama panna, ja salati- ja puuviljakausid, ja tõepoolest, isegi prügiämbri, sest kapiukse küljes tilpnev prügikott oli ikka päris kole. Oma diivanile ostsin voodikatte peale ja kõik juhtmed, mis meil keset tuba vedelesid, vedasin mööda seinaäärt õiges suunas ja märkamatult minema. Siis käisin atsetoonilapiga üle kõiksugused naljakad värvipekilised kohad seintel ja laua peal ja sain need kohad ka nüüd päris valgeks, mis enne lihtsa pesuga puhtaks ei läinud. Ühesõnaga, need olid kõige novaatorlikumad uuendused. Riiuleid ja kööki ka koristasin, nüüd võiks aint Triin tulla ja oma nõud ära pesta, mis ta Belgiasse sõites millegipärast kööki vedelema jättis. Ja ta pidi meie ust ka tihendama, sest sealt puhub ikka ilgelt palju tuult sisse. Ja mõned plakatid ka veel muretsema seinte värvilisemaks muutmiseks... Aga igatahes, nüüd on meil siin juba päris ilus jälle :D Palju ilusam kui enne :D Muidugi, samas oleks mul olnud selle ajaga palju kasulikumaid asju peale hakata, aga no hea küll, seda oli ka vaja teha. Muidu saab enne siin elamise aeg täis :D Vot.

Heh, aga nüüd ma pean vaaritama minema, sest kõht läks selle kõige peale ka tühjaks.

Akadeemilisest kalendrist

Ma arvan, et mind on tabanud unitõbi. Miks ma muidu tahan kogu aeg ainult magada? See pole päris normaalne.

Ei, aga igatahes... sujuvalt sai otsustatud, et kolmest välja selekteeritud intensifist võtan siiski kaks kõige huvitavamat - ehk siis järgmise ja ülejärgmise nädala omad .:D Lõppeks ujus kuskilt välja ka informatsioon, et need on iga päev üheksast viieni. Hurraa. Aga mure seisneb selles, et kuna IFUs ei ole seda nn. intersemestrit, mis meil praegu St. Denis on, siis on need intensifid samal ajal kui IFUs uue semestri esimesed tunnid. Mis tähendab, et ma pean poolte intensifi päevade ajal pool päeva IFUs regulaarsetes tundides käima. Kui keeruline. No nii või teisiti, kuna on oluline, et ma regulaarsete loengute esimeses kahes tunnis kohal oleksin, sest kursuse esimese kahe tunni kohalolu põhjal registreeritakse mind sinna kursustele, siis ohverdasin ma selle nimel käesoleva nädala intensifi ja järgmisel nädalal pean lihtsalt katsuma kahe kooli vahet silgata. Äge. Kiire.

Et siis jah - IFUs käisin ma juba täna uue semestri esimestes loengutes. Majandusgeograafia ja linn ning keskkond. Linnaajaloo- ja -geograafia võtan sealt ka veel, rohkem praegu ei tea. St. Denis'sse pannakse uue semestri ained üles alles kahe nädala pärast, sealt pean veel siis kaks tükki vist juurde võtma, et punktid täis saaks. VIST. Keegi, kurat, ei vaevu meile ütlema, kui palju me millegi eest punkte saame :D

Don-Lon

Niisiis, vahepeal on jälle palju vett merre voolanud ja igasuguseid huvitavaid asju tehtud. Muuseas, praegu istun ma bussis ja veeren Londonist Kanali ja Pariisi poole. Kell on nii pool üksteist – inglise aja järgi… ja kuna ma avastasin, loll nagu ma olen, et ma unustasin hädavajaliku tõlke meilist arvutisse kopeerida, siis ei saa ma seda teha, aga igav on ja arvuti aku kestab veel oma kena poolteist tundi… EHK siis, kirjutan õige üles, mis vahepeal tehtud sai.

Aga enne seda väike mõtisklus teemadel keeled ja arusaamine: ma just tõdesin, et mitme keele rääkimine ei tähenda seda, et sa saad kõigest aru, mis ümberringi toimub. Selles mõttes, et aju keeldub lõpuks lihtsalt aru saamast, mis keeles su ümber räägitakse – kõigel on nagu tuttav kõla, aga kui sa endale konkreetselt ei teadvusta, mis keeles räägitakse, siis ei saa enam ka kõige lihtsamast loogilisest asjast aru. Info üleküllus ilmselt. Aga näiteks praegu on mul siin bussis kohutav hulk prantslasi kõrval – ja ma olen ka üsna prantsuse keele keskselt mõtlema hakanud – et kui enne oli mu nö esimene võõrkeel, milles ma vabalt vajadusel mõelda suutsin, siis praegu tuleb automaatselt esimesena prantsuse keel. Samas panin ma just ingliskeelset teksti eestikeelseks ümber ja tõlke kontrollimiseks oli mul kõrval itaaliakeelne kirjutis. Siis küsisid viimati mu käest mingid tüübid puhtas saksa keeles, nagu oleks loomulik, et ma sedagi oskama pean, kas see konkreetne uks, mille ees nad parajasti seisid ja kus oli silt peal, et sealt saab üles… et kas sealt ikka saab üles. No eks ma siis tuletasin meelde ja ütlesin kah saksa keeles jah, et ganz genau… Aga asi päädis sellega igatahes, et kuna kogu aeg on ümber säärane keelte paabel, siis on ajul kerge ülekoormatus ja ma ei taipa enam, mis keelt keegi minuga või minu ümber räägib ja kui ma ei oska ennast mingile keelele häälestada, siis tähendab see seda, et ma ei saa MITTE MUHVIGI enam aru ka näiteks inglise keelest… Urr. Ühesõnaga, ilmselt keskendumise mure – aga siiski kohati äärmiselt häiriv.

Aga siis nüüd minu viimasest poolest nädalast! Oeh, päris kurb on Londonist ära sõita. Siin oli väga kihvt! Esimest korda olin ma siin tõepoolest nii, et mul oli aega niisama ringi jalutada ja ümbrust nautida, nurgataguseid avastada ja käia, kus meeldib. Rääkimata sellest, et Liisi oli üle üsna pika aja jälle äraütlemata tore näha ja London on ikka äge linn. Pariis on mulle küll südamelähedasem, aga London ruulib ka täiega! Sedakorda täheldasin ma nende kahe linna vahel ka rohkem erinevusi ja kontraste kui tavaliselt, seejuures – noh, nüüd ma lihtsalt tunnen ühte nii palju paremini ja oskan paremini asjale läheneda ka. Varemalt olid mõlemad nagu kõrvaltvaataja pilgu läbi nähtud võrdlused, pigem stereotüübid ja kõige rohkem silma kargavad erinevused.

Aga nojah siis, tulin kolmapäeva õhtul ja vuran nüüd, pühapäeval minema. Bussiga ikka. Hehee, mina kui pool elu bussis ringi loksunud inimene võin täiesti vabalt seda maad ratastel veeta eksole – mida tühjem buss, seda mugavam veel on ka! Noh, nii et ma siis kell 11 hakkasin kolmapäeval Pariisist sõitma ja kell 7 olin Londonis. Praamiga tulime üle Kanali ja puha… Seda pole ma juba ammu teinud. Mingi hägune mälestus aastatetagusest esimesest reisist Inglismaale justkui kinnitaks, et siis sai ka praamiga käidud, aga muidu olen ma kogu oma teadliku elu jooksul Eurotunnelist läbi tulnud. Ja seda, millega me praegu tagasi lähme, ei oskagi öelda… Alles saime Londonist välja ja ma unustasin kassast küsida ka. Hehee, mõistus pole oma teha. Ma vaikselt loodan, et rongiga, sest siis ei aeta pooleteiseks tunniks bussist välja – öösel tahaks bussis magada, mitte praami peal kükitada :) Aga no see selleks.

Neli ja pool päeva läks igatahes kole kiiresti! Palju ägedaid asju ka sai tehtud, aga alles oli see kolmapäev käes ja nüüd…

Niisiis, aga MIS olid need ägedad asjad, mis ära said proovitud? Noh, esiteks veetsin ma päris portsu tunde Victoria & Alberti muuseumis ja rahvusgaleriis – mõlemad tänuväärsed ja hiigelsuured asutused, võrratu kollektsiooniga ja tasuta ka veel! Päris äge! Victoria & Alberti muuseumi läksin ma spetsiaalselt raudesemete kollektsiooni otsima – see oli loomulikult viimane osakond, mis ma üles leidsin, peale seda, kui ma olin kõik ülejäänu läbi käinud ja vaikselt mõtlema hakanud, et kindlasti on minu otsitud ruumid parajasti remondis. Ei olnud, lihtsalt eraldiasetsevad ja kohe väljapääsu juures :D Aga muuseum oli ropult äge! Selles mõttes, et seal oli kõike – mööblit, tekstiile, miniatuure, hõbedat, skulptuure… mida ainult tahta oskad! Ja ei olnud nii, et mingi kümme ühesugust asja vitriinis, vaid seda kõike oli seal tohutult palju. Tekstiiliosakonnas olid suured kapid, kust said ise omatahtsi õhukesi sahtleid välja kiskuda ja iga sahtel kujutas endast põhimõtteliselt raami, kuhu oli tõmmatud pitse, kangaid, riideesemeid, mustrinäidiseid jne jne jne jne jne. Hmm, ja kui meil Tartus võib näha tohutut hulka õllekappasid, siis siin olid väljas ka Balti regioonist pärit õllekapad… ainult et kullast või hõbedast, kohutavalt rasked ja äärmiselt dekoreeritud… Vapustav. Rääkimata siis veel raudesemete kollektsioonist – selles muuseumis on üks maailma suuremaid ironworksi kogusid – põhjalikumaid ja vanemaid ka! Ja arvestades minu huvisid… Hehee, ma nautisin täiega ja tegin kolepalju pilte, üritades kõike sealt võimalikult mitmekesiselt jäädvustada… Liisi fotokaga, tal on teatavasti digi :P, mis on kiirem, odavam ja käepärasem.

National Gallerys oli ka äge käia – selles mõttes on alati kunstimuuseumides lahe lonkida, et iga saal on nagu omaette slaiditest või teadmiste kontroll. Kõnnid, vaatad eemalt, mõtled näiteks, et kas see võis olla Gainsborough või Reynolds, mis maali nimi oli, kes seal peal olid… Siis jõuad lähemale ja saad kas punkti kirja või kordad üle, et ei, hoopis loomulikult hoopis too kolmas tüüp… Nii äge! Eriti veel sellistes suurtes kunstimuuseumides, kus on tõeliselt head kollektsioonid ja palju maailmakuulsaid töid! Selline mõnus närvikõdi on, aga samas ei ole muret ka, sest õppejõudu pole ahhetamas, kui sa millegi puhul eksid.

Piletiga muuseumid ja vaatamisväärsused on aga Londonis ropult kallid, peaks mainima. Isegi kunstiteadlase staatus ei aita siin. Üheksanaelane pilet St. Pauli katedraali pälvis igatahes ära mu igavese hukkamõistu, nagu – olulised muuseumid on tasuta ja siis mingi tegutsev kirik tahab isegi kunstiõpilaselt sellist roppu raha??? Ebaõiglane! Ebaloogiline! London Eye jätsime me, kaks pankrotis tšikki ka rahalistel kaalutlustel järgmiseks korraks – 15 naela on ikka päris kenake summa, et selle nimel kõigepealt ropp-pikas järjekorras passida ja siis Londonit ülalt vaadata.

Ühesõnaga, aga eelnev käis nende vaatamisväärsuste ja tegevuste kohta, millega ma tegelesin siis, kui Liis tööl oli. Oeh, see tüdruk on täiesti rahvuskangelane, peaks mina muide mainima… Kui ma ka iga hommik kell kuus suudaks tõusta… Aga enne vist sulab Gröönimaa jääst paljaks.

Igatahes, siis, kui tema selle töökoha esimene vaba nädalavahetus kätte jõudis, sai terve London läbi käidud, kolepalju pilte tehtud (ja kui jõuab kätte esimene veebruar ning xanga lubab mul järgmiselt 30 pilti üles laadida, riputan mõned siia ka ;)), elu nauditud, sisseoste tehtud (kuigi meil mõlemal näpud isegi taskupõhjast läbi ulatusid) ja üldse oli tšill. Inglise hommikusöök on ikka ropult hää asi :P Kui keegi viitsiks mulle igal hommikul peekonit ja mune praadida, oi, ma oleks õnnelik :D Terve Thamesi lõunakalda käisime läbi, vaaterattast kuni Toweri sillani, mis oli hästi vahva ja ilus. Ooo, ja tänase rõõmsa päeva möllasime Camdenis ringi… Ma ei saa aru, kuidas ma sinna varem pole sattunud… Aga nojah, mõni ime - alati on mul Londonis olnud kiire-kiire, kolm tundi vaba aega Soho kandis… rääkimata sellest, et tavaliselt ei reisi ma seltskonnaga, keda ma tegelikult Camdenisse söandaks viia. Igatahes, aga kunagi, kui ma rikkaks saan, siis ma lähen Camdenisse ja ostan sealt pooled poed ja putkad tühjaks. Kahjuks on see nimelt üsna kallis kant – kõik ägedad asjad algavad mingi kolmekümne viiest naelast – mis on päris suur summa, eksole. Need on seal kindlasti seda kõike väärt ka, aga ikkagi… Nojah, aga sellele vaatamata leidsin endale 28 naelaga ilgelt ägeda õhukese kevadmantli. Sametist. Või õigemini velvetist. Vanaaegsete hõbenööpidega. Äärmiselt nunnuuuuuuuuuu! Noh, ja mingit odavat trini-träni sai veel soetatud – punased traksid jne… :D Hihii! Ja ma pean veelkord nentima, et niimoodi rahulikult, nautides ringi lonkida on kõige ägedam. Kõnnid, kuhu meeldib ja kuhu jalad viivad, võid kasvõi ära eksida, midagi ei juhtu – on veel hoopis põnevam, sööd, kui kõht tühjaks läheb, teed pilti ja poseerid, palju jaksad, landid läbi 15 raamatuturu letti, vahid taevasse… Äge!

Mmmmm, ja siis tutvusin ma veel nn „Reinu“ pubiga, mida kõik Tikri blogi lugejad kindlasti teavad – ühesõnaga, minu pettumuseks EI kandnud pubi päriselt nime „Reinu pubi“, aga ega see teda vähem atraktiivsemaks ei teinud. Pubi nagu päris, täis igasuguseid inglise pintsaklipslasi, kes peale tööd õlut rüüpavad, puutahveldis seintel ja tinaraamides jääklaasist aknad ees, mitut sorti vaadiõlut kraanidest tulemas ja kenasti kaaseestlaste joogivarude ilma rahata täiendamise teenus rõõmsalt ja sõbralikult leti taga naeratamas. Äge! Mis siis lõpuks too reede õhtu kokku ära joodud sai? Viis siidrit või midagi sinnakanti… mmm, ühe hinnaga :D Go, hurraaa!!!

Londoni metrooga sai ka päris palju tutvust tehtud! Nojah, ma ei lasku siin erilistesse analüüsidesse, aga näib, et ma tekitan inimestele alati mulje, et minuga tuleb ilgelt viisakas olla. Kahel õhtul järjest, kui rongis istekohti ei olnud ja ma jäin niisama seisma (seejuures täiesti rahulikult, resigneerunult ja oma mõtetesse süüvinuna), tõusis mingi kutt üles ja pakkus mulle oma istekohta! Noh, Pariisis pole keegi NII peen küll olnud – ikka selles mõttes, et kui ma suundun istekoha poole ja mingi mees samal ajal ka, siis ta ikka reeglina jätab selle võtmata, kui ta mind tulemas näeb, aga et keegi päriselt püsti tõuseks… mkmm. Vau! Kaks null inglaste viisakuse kasuks. Äärmiselt meelitav! Ja me saime metroos loksudes päris palju lehekülgi raamatuid läbitud – igaühel oma kotis, nagu ikka…

Filme vaatasime ka päris mitu ära õhtute peale! Sain oma tahtmise ja nägin, muide, Octopussyt ka. Selle koha pealt nii palju, et vanasti tehti ikka haltuurat. Nagu mis mõttes, Bond ütleb, et ta lendab Delhisse, tegelikult maandub ta Agras (otse Taj Mahali ees kahvel), istub Taj Mahali eest tuktukki ja sõidab taksoga hotelli… mis tegelikult asub hoopis Udaipuri linna ühes maharadža palees, seega nii huupi öelduna kuskil 500km kaugusel. Huvvvvvvvitav! Nojah, ja siis ujuvad veel nende meelest seal Udaipuri kunstjärves krokodillid ringi! Aga mis siin ikka, kohad tulid täitsa tuttavad ette ja päris vahva oli! Noh, ehk ainult mööndusena peab ütlema, et kohalike kiidetud 90% asemel toimus Udaipuri linnas ehk mingi 50% filmi tegevusest või nii. No vahet pole…

Olgu, aga ma arvan, et praeguseks aitab kah mulisemisest, kõrval kõik norskavad juba ja palav on ka, kui arvuti põlvede peal on. Kanalini peaks veel olema umbes 15-20 miili, eks siis näis, kas aetakse meid laeva peale või rongi. Mida iganes, ma loodan ainult, et keegi sedakorda mind puistama ei hakka. Tulles võeti mind eriti põhjalikult tollis ette – kümme korda küsiti, miks ja kelle juurde, kui kauaks ja kuhu täpselt, uuriti läbi kõik koti taskud, küpsisekarp, hambapastatuub ja šampoonipudel, aluspesu ja riided, leht-lehe haaval kõik paberid, mis mul kotis olid. Kurat, isegi kinnist joogipurki loksutati jõle kahtleva näoga kõrva ääres, nagu oleks ohtu, et ma sellesse ühekordsesse plekkpotsikusse midagi sokutanud olen ja selle pärast kuidagi imenipiga uuesti kinni kaanetanud. Nagu kammoon… Lõpuks ma läksin päris tigedaks juba. Muidugi ma saan aru, et kontrolli on vaja ja et ma olen tõesti noor inimene, kellest usuks mingit smuugeldamist rohkem kui austusväärsest vanaprouast eksole, aga kuulge, ma nii kaabaka näoga nüüd ka ei ole! Vähemalt oma arust igatahes. Et on nagu vaja mu aluspesu näppida ükshaaval või? Põrr… Ja ajasingi end närvi jälle. Igatahes, tegelikult tahtsin ma ainult öelda, et loodetavasti läheb seekord valutumalt.

Aga seniks värvilisi unenägusid teile!

POSTSCRIPTUM: tulime Eurotunnelist, kontroll oli ülilõdva ja päädis ainult passidega. Kolm neegrionu norskasid ümberringi, eriti magada ei saanud. Aga Pariisi oli kell kuus hommikul ka tore näha. Tühi ja rahulik. Ja bussijaam on mu kodule nii lähedal, et ma olin tervelt 26 minutiga kodus, riided vahetatud, tee kruusis ja ise keras teki sees ;) Mõnus.

Mõistust, andke mõistust!

Kuidas näeb välja ühe maniaki teisipäeva õhtu?

Kell on 02.04. Kõik tuled põlevad. Kõlarid üürgavad laulda uusi võimalike Eurovisiooni laulude kandidaate. Kaks tibi istuvad, mõlemad teki sisse keeratud ja läpakas põlvedel, üks narivoodi alumisel, teine ülemisel korrusel. Mõlemal on voodiveerel rivis hunnik tühje klaase, tasse ja kunagise maasikakoogi aluspaber. Triin loeb aeg-ajalt valjuhäälselt numbreid: veel kirjutada jäänud tähemärkide arvu! Tema tegeleb nimelt näituseretsensiooni koostamisega. Mina kõõksatan aeg-ajalt masendunult, tõmbun näost veel karva võrra kaamemaks, torman Wikipedia koduleheküljele mingisuguse järjekordse Ameerika valitsusorgani koduleheküljega tutvuma ja kui mul on õnnestunud end natukene koguda, nuuksatan valjult näiteks: "Director for Regioinal Contingency Operations, Special Operations-Low Intensity Conflict, in the office of the Secretary of Defense" või "Chief of Support Branch for Plans and Policy Directorate under the United States Africa Command". Sellele järgneb tavaliselt paar sekundit hüsteerilisi naerupahvakuid voodi mõlemalt korruselt ja seejärel veerandtunnipikkune nuputamine, mis imeloom see küll võiks olla, kuidas ja KAS seda eesti keeles kõige paremini väljendada saaks ja miks, pagana päralt, inimesed endale selliseid ametinimetusi võtavad. Seejärel saab kallatud veel apelsinimahla või veini või mida iganes, tubli sõõm rüübatud ja kõik algab otsast peale. Viimase kolme tunniga on mul õnnestunud nii läbida 1,25 lk teksti (ja Triinul umbes 500 tähemärki retsensiooni). Halleluuja. 0,75 lk on veel (ja temal vist 300)! Ja võtku mind kõik kollid, kui ma seda kell 9 hommikul ära ei saada (ja tema oma retsensiooni homme ei esita). Ja raudselt ootab mind hommikul maja ees politsei, sest mu internetiteenuse pakkuja on tõstnud alarmi, et kuskilt korterist vaadatakse juba mitu päeva järgemööda mingeid Ameerikat ja sõjaküsimusi puudutavaid lehekülgi...

Ja kell on 2.17, kõlarid üürgavad, kõik tuled põlevad ja ma kraaksatan kahe sekundi pärast valjusti: "Chief of Support Branch for Plans and Policy Directorate under the United States Africa Command"...

Karussell, karussell, lallallaa, lallallaa...

Nüüd on küll kahe päevaga nii palju toimunud, et pea aurab otsas. Või on juba rohkem möödas kui kaks päeva??? Ei mäleta...

Kõigepealt oli meil siis külas üks Triinu sõbranna, siis on Triinul täna sünnipäev, eile hommikul tegin ma oma eksamit, eile õhtul käisin üle pika-pika aja vesipiibutamas, bussipileteid käisin ära toomas, siis on mul siiani veel kaks toimetaja teksti üle vaadata ja üks tõlge ise ära anda (kõik enne homset hommikut) ning homme istun ma siis bussi peale ja vuran vasakpoolse liikluse suunas. Liis lubas Londonis vastu tulla õhtul! Ja pühapäeva õhtul tulen tagasi. Nojah, see tähendab, et esmaspäeva hommikul jõuan siia ja lähen otse kooli. Ja saan esmaspäevast alates kasutada oma navigot :P Äge.

Eksamist igatahes niipalju, et mine sa nüüd võta kinni - arvestades nende formalismi ma väga paljut ei looda. Liiatigi arvestades, et eksamil kohtasin ma esimest korda sõnapaari "carte par anamorphose", mida ma oleksin aga nelja punkti eest seletama pidanud... Et noh, briljantsusest jäi vajaka. Aga eks me näis, kui mu statistikaülesannete arvutamine ja kaardijoonistus ikkagi on siin olles natukene paranenud, siis võib veel täitsa normaalse tulemuse saada.

Tõlgete koha pealt nii palju, et vähemalt see tundus olevat õnnestunud - sain jälle ühest üsna ootamatust autoriteetsest allikast päris korralikult kiita. Jeeee. See võttis mu päriselt tummaks, eriti arvestades, et ma olin sellelt isikult hoopis pigem vastupidist reaktsiooni oodanud. Aga seda magusam kiitus oli! Pool õhtut jõllitasin uskumatult seda mulle edastatud meili...

Siis selgus, et Pariis on ikka päris kolkalinn. Täna läksin ühte hotelli otsima, jooksin aga keset tänavat kogematasel kombel (meie kodu juurest päris kaugel) Triinule ja ta sõbrannale otsa. Olgu. Naersime. Kui ma umbes poolteist tundi hiljem kodu juurde jõudsin, siis selgus, et Triin ja ta sõbranna tulid täpselt sama rongiga koju. Heee. Äge. Aga meil nüüd on sünnipäeva tähistamine kergelt käsil: vein ja maasikakook. Ja siis eriti hulgaliselt tõlkeid ja igasuguseid tegemisi-toimetusi, kool hakkab ka järgmisest esmaspäevast kohe vist eriliselt suure hurraaga ja puha... Kes hakkaks mulle hommikuti kell kaheksa helistama ja mind üles äratama? Sest ise ma enne kümmet ei ärka ja teha on nii palju asju... ?

Jälle üks muuseum: tehtud

Huu, täna käisime selle Hiina kursusega viimast korda koos - Cernuschi muuseumis nimelt. Kuigi ma ei saa aru, mis kasu oli sellest, et me seal koos käisime - Soko rõõmsalt kuulutas, et ta vaatab koos meiega ja ei kommenteerinud mitte midagi. Muuseum oli ka hästi pisike, võib-olla mingi 7-8 tuba. Ja kollektsioon koosnes põhimõttesliselt Hiina arheoloogilistest leidudest. Olgu-olgu, pole päris minu begriff. Aga mis oli hästi äge, oli see, et see asus nii imekenas kohas! Monceau park - tuleb tuttav ette? Noh, ma olin sellest pargist päris palju lugenud enne (jaa, ka nii on võimalik) - Haussmanni tööde lõpuperioodil rajatud ja ilus, huvitav, kosekesed ja grotid, püramiidid ja tiigid, sarnasus prantsuse pargikujunduse asemel hoopis pigem inglise pargile jne jne jne jne jne jne jne. Noh, tõepoolest - oligi kohutavalt sympa paik - kõik ülalpool nimetatu oli olemas, lisaks veel hästi palju pühapäeva veetvaid prantsuse perekondi. Tohutult palju oli eriti umbes kaheaastaste lastega peresid, need siis kakerdasid mööda parki ringi ja vanemad miilustasid kuskil puu all. Mõned lastepundid mängisid jalgpalli. Päris mitmed emmed jooksutasid jalgpalliga oma pesamunasid ringi. Teised aitasid lastel parte sööta. Kõige väsinumad istusid vastamisi pinkide peal ja mängisid kummikeksuposte (esimest korda nägin siinmail, et keegi mängib kummikeksu. Hmm, rääkimata sellest, et ega ma tegelikult Eestis pole ka väääääääga ammu kohanud kedagi, kes sellega parajasti tegeleks). Laste mänguväljaku liumägede ja ronimismajade ümber oli kohutav täiskasvanute mass (päris irooniline seejuures, mingi viiskümment papat-mammat neile vööni ulatuvate mängumajade ja liumägede ümber puntras), kõik üritasid veenduda, et nende silmaterakestel ikka lõbus oleks ja keegi haiget ei saaks. Lastele oli seal eraldi ka rulluisuplats. Ja mõtlen tõesti lastele, mitte mingitele teismelistele nolkidele, kes endast jõle hästi arvavad. Ei, sellised nelja kuni kümne aastased rulluisutasid seal rõõmsalt. Jeesus, esimest korda nägin ma ka avalikus kohas tualetti, millele oli peale kirjutatud, et WC on mõeldud ainult lastele! Ja siis vanemad ei tohtinud sinna sisse minna, läksid ainult lapsed üksi, ükskõik, kui vanad nad siis ka polnud. Ma ei hakanud eriti lähedalt uurima, aga üle ukse vaadatuna oli päris naljakas, sellised minule vööni latrikesed, ja lapsed siis läksid nende taha oma asju õiendama. Geniaalne, ah? No aga kõik need majad, mis seal pargi ääres olid, olid ka ikka ekstraklass. Niikuinii elavad prantslased reeglina tõepoolest nendes kõrgete lagedega korterites, kus on suured kuldraamidega peeglid ja tohutud maalid, uhked lühtrid ja mingi vanaaegne kummut... Aga no selle pargi ääres olevate majade akendest sisse vaadata... see oli siis nagu meie mõistes ikka päris päris luks. Noh, muidugi, selliseid kohti on Pariisis veel ja veel ja veel, aga seal oli tõepoolest ilus!

Ja ongi päris õige, kõik Pariisi linnale kuuluvad muuseumid on nüüd tasuta. Ei tea, kui kaua, aga igatahes on. Noh, tähendab, kunstiüliõpilasena saan mina nii või teisiti reeglina tasuta. Ja väike aga on ka - Pariisi linnale NIIIIII megapalju muuseume ei kuulu, selles mõttes, et riigi muuseumid (mis on need kuulsamad ja käidavamad) on endiselt tasulised. Aga no seegi asi. Super!

Oeh, olgu, aga nüüd jälle konspekte kollaseks värvima. Mis põhjusel ma küll ruumianalüüsi loengust viimaste aastate kõige mahukama ja põhjalikuma konspekti kokku kribisin, ah??? Seda on mingi 60 vihikulehekülge, pluss 7 x 15 trükitud lehekülge, mis professor mulle saatis, + 7 x umbes 10 slaidi power pointi showsid illustreeriva materjaliga. Täitsa keskkooli moodi juba... Aga põnev on vähemalt! Hoidke siis mulle homme hommikul pöialt!

Uus nimi

Prantslased panid mulle nüüd uue nime. Või õigemini leiutasid uue, prantsusepärase nimekuju: Maryse Gourmet :) Autoriõigus kuulub preili Fannyle.

Äärmiselt huvitav, kui haige olla, siis ei pane ümberringi mitte midagi tähele - pea on niimoodi vati sees, et isegi vastutulevaid inimesi ei näe. Ja siis mingi hetk tabad ära selle momendi, kust alates vastutulevad inimesed jälle hakkavad huvi pakkuma - kui sa kuskil metrootrepil tabad, et küll sellel pifil on ägedad saapad, siis võid kindel olla, et nüüd on paranemine kindlustatud. Tegelikult tabas mind see staadium juba eile hommikul, sest kui ma hakkasin kooli minema, siis ma tõepoolest avastasin end huvi tundmast ühe nunnu kuti välimuse vastu. Noh, olgu, see ei puutu asjasse. Aga sellest julgustust saanud (ja eile öösel ka veel kuuma meepiimaga mõnusalt jalavannis istunult) käisin ma siis täna tõeliselt Pariisis :P No ikka nii nagu vanasti. Kõigepealt vasakul kaldal, sõin oma lemmikkohas kebabi, siis käisin Jumalaema kirikus, edasi Rivoli tänaval paaris poes, ostsin endale suurtest allahindlustuultest kantuna kümne euroga jumalast kenad saapad (no kadestage!), jõin oma tavalises kohvikus tassi lattet ja sõin ühe crème brulée ning võtsin lõpuks ühe roosa veini takkapihta. Niiiiiiiiiiiii mõnus!

Pariisis on praegu täielik rahu - turiste pole peaaegu absoluutselt, ainult kohalikud on väljas. Isegi Jumalaema kiriku tornidesse pääsu saba oli kolm korda lühem kui siis, kui me Kerliga seda novembris ründasime. Ja esimest korda oli Jumalaema kirik nii tühi, et ma võtsin actually kätte ja käisin selle varakambri aardeid täpsemalt uurimas. Muidu ma lihtsalt olen vältinud sinna sisse trügimist. Siis on kõik sellised kõige jubedamad Pariisi suveniirid (nagu vilkuvad värvilised Eiffeli tornid ja mingid tinisevad kõnniteel jalutavad nukukesed) kuskile kadunud, selle asemel on kogu kaup orienteeritud päris prantslastele, kõik on rahul ja õnnelikud. Ja ilm on uskumatult soe - ma nägin täna tõepoolest Jumalaema kiriku taga pargis ROOSE ÕITSEMAS! Pilgutasin päris mitu korda silmi ja kontrollisin mobiili kalendrist, kas ikka on veel jaanuar. Oli küll. Pean veelkord papagoitama, et NIIIIIIIIIIII MÕNUS. Nüüd on vaja veel paar päeva kannatada ja siis Montmartrile veinitama minna - siis on kõik mu tavalised Pariisi asjad jälle tehtud ja süda rahul.

Aa, mainimata jätsin märkimisväärse tõsiasja - täna hommikul me KORISTASIME! Tõepoolest, käiku läks taas "Marise tolmuimeja" (kuradi kurnava süsteemi leiutasin ma) ning pesime põrandaid ja kraanikausse ja muretsesime nagid ja puha... Peen värk! Noh, ma kahtlustan, et asi on inspireeritud sellest, et keegi eestlane tuleb Gentist homme kaheks ööks meie nurka magama... Igal juhul on see meie puhul märkimist väärt sündmus!

Muidu on väike paanika - ehk siis esmaspäeval on kole-kole eksam ja enne kolmapäevast Londonisse sõitu on üks kole-kole tõlge ka põlemas. Esseesid on ka üks... Uuu. Hmm, väljakutseid peaks vist armastama... Eks ma lähen siis nüüd oma konspekti kollaseks värvima...

Sa pühade ilmaime!!!!!!!!!!

Tänane öö oli märkimisväärne! Tähendab, defineerigem "öö" siis selle ajana, kui ma magan. Nimelt läks nõnda, et Loubna, kes muidu pidi tulema kell üks, ilmus kohale natuke aega tagasi, pani mu atakiga voodist välja hüppama, murdosa sekundiga riietuma ning siis koleda köhaga ukse peale tormama. Teate küll, hommikul tõustes on ikka köha veel hullem, kui ta muidu on ja nii ma siis ehmatasingi vaese maroko tüdruku ära toreda põhjamaise tuberkuloosiga :D Noh, saime siis endale postkastivõtme lõpuks ja nänni ka postkastist.

Uskumatu, kas teate... Ma kunagi kirjutasin, et tegin vist kuus eri avaldust selleks, et saada toda õnnetut õpilase kuukaarti või navigo magnetkaarti jne jne jne. Noh, enne jõule panin üsna lootusetult viimase avalduse posti. Ja nüüd, selgub, oligi mul postkastis magnetkaart, millega ma edaspidi saan mööda Pariisi metrood kihutada. Ärge saage valesti aru, see ei tee mu sõitmist kuidagi odavamaks, sest see pole see õpilase kaart - nemad tahtsid avalduse ja tšekijärgselt veel tšekki viiesajale eurole. See, mis mulle saadeti, on lihtsalt magnetkaart, kuhu peale ma saan oma raha kanda ja siis sellega elegantselt viibutades metroo hammastest mööda pääseda. Asja uba on selles, et kui mul näiteks paberist kuupilet ära varastatakse, siis ma pean selle uuesti ostma (kõige 87 euro eest), aga kui see kaart ära varastatakse, jääb raha sinna alles ja mulle antakse lihtsalt uus kaart. See on päris hea. Kiirem on ta ka. Nii et jah, päris hästi. Ning mu kaardikott muudkui täitub ja täitub.

Ja siis tabas mind eile öösel ahastus, tõusin üles ja läksin tegin viimases hädas keset ööd kuuma piima meega ja istusin pool tundi jalgupidi kuumas vees. Mõtlesin, et kui see ka ei aita, siis lähen otsin täna hommikul koolist üles selle pisikese paksu ja kiilaka Vietnami poisi, kes mingit keelt ei räägi, ning nuhtlen teda seni, kuni ta mulle vietnami salvi retsepti välja laob. Aga noh, esialgu näikse, et vähemalt MINGIT tolku mu öistest tegevustest siiski oli, nii et eks me veel vaata. Kui ta mulle jalgu ei jää, siis otsima ei hakka :) Vähemalt esialgu.

Brr...

Ma arvan, et ma saan endale suveks päris ilusad kõhulihased, kui ma niimoodi köhimist jätkan. Juba praegu on kenake tunne, et sixpack hakkab arenema... Milleks veel mingit trenni?

Tegelikult tegin ma täna esimese lustikäigu Pariisi peal peale tagasi jõudmist. Päris tore oli. Soe ilm ja hullumeelsed allahindlused absoluutselt igal pool. Siin on ikka tõsiselt võetud - 70% allahindlused igal pool, sest kes muidu ostaks peale jõulude hullunud shopingut... Mina muidugi võtsin asja rahulikult ja soetasin endale kõigest... kaksteist rulli vetsupaberit ja potilille. Nojah. Ise ka ei tea, mis mulle pähe lõi.

Muidu ma ei oskagi teile midagi tarka öelda. Tahaks, et köha ükskord ära läheks. Igasuguseid paberitöid on ka hunnikus. Ma olen nädalaga ära söönud terve poti mett ja terve küüslaugu.

Issand...

..hoidku selliste isikute eest, kelle nimede ette trükitakse mag. rer.soc.oec; dr. phil; col (R) ja kelle ametipostid on ASCP S-G; AMD PCP osakonna CPPO ja ICRC ja UNESCO PCP vanemspetsialist... Eriti kui seda kõike inimkeelde tuleb tõlkida!

Pisiviga

Ahjaa, meelde tuli, ma pole teile veel maininund "pisiviga", mis meie korteriga seoses ilmsiks on tulnud :D Nimelt on meil kole õrnad korgid. Nii kui pliidil kaks rauda tööle panna, lööb korgid läbi. Olgu, ja oleks asi ainult pliidis, aga teinekord juhtub ka lihtsalt, kui on kaks arvutit, kõlarid ja radikas. Ikka iga õhtu käime vähemalt kuus korda jälle elektrit sisse lülitamas. Urr. Mis veel siis saab, kui me pesu pesema hakkame, ei julge üldse mõelda. Noh, homme näeb!

Pöördumistest

Njaa, sõitsin täna rongis kooli poole ja täheldasin, et see on ikka äärmiselt huvitav, kuidas inimesed ise maailma nurkades üksteise poole ka nii isemoodi pöörduvad. Tähendab, meil... Eestist ei tasu rääkidagi, eksole. Tavaliselt välditakse üldse millegi ütlemist ja põrnitsetakse senikaua otsa ja mõhhitatakse, kuni sa ise märkad, mida vaja teha... Noh, näiteks seisad kellelgi ees kogemata, eksole... Ei märka. Tema ka midagi ei ütle, proovib ühelt poolt, proovib teiselt poolt, ei saa. Ikka midagi ei ütle. Läheb järjest tigedamaks. Lõpuks teeb kõvasti nohisedes mõhh. Noh, ja kui siis lõpuks teda märgata ja mööda lasta, on ta siis tänulik või ütleb midagi? Eiiiiiiiii, vahib kurja näoga otsa nagu viimasele kaagile ja laseb varvast.

Mujal ikka inimesed räägivad. Ja kole naljakas, siin konkreetselt ongi nii külge juurdunud, et pöördutaksegi kõigi poole preili, proua ja härra. Näiteks seisad sabas, jõuab järjekord sinuni, küsitaksegi: "Mida teile, preili?". Või nagu täna seal rongis, tõusis üks tädi pingilt üles ja hakkas välja astuma, kaks teist naist tõmbasid end tema eest koomale, et ta läbi mahuks, ning tema vastas neile kõvasti rõõmsalt: "Tänan, mu daamid!" Ja üldse mitte naeruvääristavalt või imelikult, nii ongi. Aga ma kujutan elavalt ette, kui ma Eestis kellegi poole pöörduksin sõnadega: "Tere, preili!" Lihtsalt nii, ilma nimeta. Ma arvan, et ma teeniksin ära vist väga pika kõverpilgu. Või veel hullem, ütleksin mingile kahekümneaastasele rullnokale: "Kuulge, härra...". Hmm... Njah. Ta vist teeks püksi naerust. Aga mulle tegelikult päris meeldib, kui mulle öeldakse mademoiselle või madame... Nii tore on, kohe ikka toredam, kui päris ainult umbisikuliste viisakusvormelitega. Peaks ikka Eestis ka kuidagimoodi juurutama hakkama seda...

Indias - seal oli üldse hull... Neile on vist ikka see inglaste ees lömitamine sisse jäänud. Ja muuseas, seal öeldi mulle esimest korda mem sahib ka, nagu päriselt :D Nagu vanades raamatutes ikka kirjutatakse. No mida iganes, hoopis murettekitavam on see, et nad esiteks koogutavad oma kaela kogu aeg (neil on nimelt komme tervitades ja nõustudes ja austusest kogu aeg kummardada...) ja kogu aeg on neil jah, mem; ei, määm; lubage, mem... Üks tüüp Delhis ajas mu päris hulluks, jäin temaga arutama midagi - à la, et mis kell kust keegi meid peale võtab, kuhu viib ja mis järjekorras midagi teha eksole. Noh... Senikaua kuni ma talle oma nägemust asjast letti lugesin, jõudis ta vist kuus korda kummardada ja kuulates korrutas ta kogu aeg yes, mem... yes, mem... yes, mem... right, mem... you think so, mem?... no, mem... no, mem, no, they will pick you up from there, mem... Ühesõnaga ütles ta mem iga kord, kui meie kedagi kuulates ütleme "mhmh" või "noh" või "jah". Ärge saage valesti aru, mulle meeldib, kui mulle öeldakse preili ja proua jne, aga kui keegi mu ees niimoodi lömitab ja kaela koogutab, siis on ka kole! Ma olin üsna ahastuses seal lõppeks juba.

Vot nii.

Aga ma siis tegin täna oma eksami ka ära. Kirjandivormis, nagu neil kombeks on. Ja väga kahtlane tunne jäi sellest sisse. Asi oli natuke liiga lihtne, et olla niisama lihtne, või oli tal mingi kuratlik konks taga, mida ma ära ei tabanud. Emb kumb. Hmm...

Ja ma ostsin endale esimest korda oma teadliku elu jooksul ise köhasiirupit.

Juhhuu.

Nii, raamatute taha...

Ratas oravas

Hmm, ma tean küll, et ma juba mainisin, et on jube kummaline olla Pariisis tagasi ja jälle koolikarusellis keerelda. Uhh... ja kohe mismoodi veel keerelda! Eile kirjutasin näiteks ära 3 esseed ühe päeva jooksul (olles geniaalsel kombel, nagu viimasel ajal alati juhtub, tõusnud üles INDIA kella järgi kell 11 hommikul... seega siis siin umbes pool seitse). Ma pidasin nimelt oma tõotust pühapäeval mitte sekundikski nina õue pista ja katsuda oma tegemistega kuskile poole jõuda. Tegemistega ilmselgelt jõudsingi, aga mis kasu sellest toas istumisest oli, küll aru ei saa - nina on endiselt kinni ja täna tegelesin ma loengus enamalt jaolt sellega, et köha alla suruda, selmet konspekteerida või muud tarka asja teha. Kui keegi teab mõnda geniaalset imeravimit, siis võiks retsepti nüüd ka välja laduda, muide! Küüslauk, tee (eile tegin rekordi ja jõin päevas 24 tassi! Jaa, oli jah s..t olla ja läksin liiale), kurgupastillid, nohurohi, mesi, coldrex, soolavesi, piparmündiekstrakt ja paratsetamool on kõik läbi proovitud, aga mitte ei saa aru, et kuskilt otsast midagi järgi andma hakkaks. Hmm... äkki ma sain hoopis mingisuguse külmetusnähtudena esineva malaaria sealt Indiast? :D OK-ok, enam ei vingu. Luban.

Ahjaa, ja täna sai minust päris parasiit ka. Pidime ju tegema mingist muistsest ajast ühe kaardiharjutuse - grupitööna... aga kuna see ülesanne anti meile minu ärasõidueelsel päeval ja täna pidi seda juba esitlema, siis te võite arvata, kui palju ma sellest teadsin. Mis siis sai... Lihtsalt kamp prantsuse tibisid inkorporeeris mind oma seltskonda, tegi kogu minu töö ära, kirjutas mulle lisaks veel ette teksti, mida ma pidin täna suulises ettekandes oma osa pähe esitama... ja voilà. Issand, kui ma ise kellegi eest niimoodi oleks pidanud kogu töö ära tegema, ma küll oleks vihastanud! Aga näed, noh... sellest moraal, et teinekord pean ise ka kenam olema! Olgu, vähemalt oli mul neile üks suur Mesikäpa šokolaad viia, mille nad üsna ruttu pintslisse pistsid. Järgmine nädal on samas aines eksam siis... Eh, nad võiks ju selle mu eest ka ära teha :D

Eksamitest rääkides, homme on ka üks. Linnaajaloos. Hehee, "võrratu". Tõsi küll, läheb aina paremaks. Asi algas nimelt hirmsa teadmisega, et mul on vaja kolm raamatut läbi lugeda, neist esseed kirjutada ja siis veel materjalid ka ära õppida. Siis läks asi sujuvalt selle peale, et hoopis kaks raamatut - ja seega ka kaks esseed. Siis et kaks raamatut, aga mitte esseed, vaid leheküljepikkused sisukokkuvõtted. Täna küsisin õppejõult üle, selgub, et hoopis üks raamat ja üks esesee. No näedsasiis. Pluss muidugi materjalid ära õppida. Aga point on selles, et ühe raamatu ma jõudsin actually isegi läbi lugeda, viis lehekülge sellest kirjutada (no olemasolevale kahele lisaks veel kolm juurde) on ka kökimöki. Aga teist raamatut poleks ma mingi nipiga läbida suutnud, nii et vedas õige, ah?!?!?!?

Oijaa, ja kõige suurema uudise unustasin üldse! Meil on nüüd kodus nett! Triin jäi koju netionu ootama, kui mina täna hommikul kooli läksin, ja kui ma klassis ettekande-eelses pabinas nihverdasin, saatis ta juba juubeldava sõnumi, et sedakorda jõudis onu kohale ka (!) ning meil tõesti ON nüüd kodus internet. Jippiiiii! Selle password on küll mingi miljonikohaline numbriterodu, mis mulle RAUDSELT meelde ei jää elu sees, aga no olgu... see jääb automaatselt arvuti mällu niikuinii, ma loodan vähemalt.

Hmm, ja ostsin ära ka bussipiletit Pariis-London-Pariis. 23.01-27.01. Nummi. Hmm, ja teate, maksis pmst peaaegu sama palju kui siit rongiga Lille'i ja tagasi.

Olgu, aga nii väga kui ma ka tahaks edasi klõbistada, on mul nüüd ootamas neljasilmavestlus raamatuga "Image of the City"! Jaaa, mister Kevin Lynch, siit ma tulen.

Filmab ja loeb

Nujah, eile ohtul vaatasime loengus Prantsuse vastet "Viimsele reliikviale" (loe: kultusfilm, mida iga normaalne inimene peast teab ja mida igal joulupuhal naidatakse) - pealkiri kolaks siis nii "Pere Noel est un ordure". Paris hea... Tana vaatasime kamba ameeriklastega uuesti ule uhe teise filmi, mille autoriks sama tuup kes "Auberge Espagnole'is" ja kus tagatipuks veel sama staar ka. Nendest tuleb nuud siis molemast produtseerida mingi essee... kui vahva. Aga siis peaks selle ainega olema uhel pool ka... Ah ei, uhte filmi peab veel raamatukokku vaatama minema ja uks kaib DVD-na rahva seas ringi. Oige, ja viimases loengus vaatame ka uhte filmi veel. Niimoodi voib ju hakata kergelt prantsuse kino ajaloost aimu saama ;)

Olgu, tegelikult raamatutega poleb palju rohkem. Mul on terve hunnik neid kodus diivani korval, aga lugemine ei lahe kuigi hasti. Esimest korda kannatan mina ka vist ajavahe all, sest ma kustun iga jumala paev kogematasel kombel kell pool kumme ara (Indias teeks see siis umbes kell kaks oosel) ja arkan juba mitmendat paeva rahumeeli kell seitse ules. Vot see on hirmus. No nii voi teisiti, laheks ka kiiremini, kui mul avaneks voimalus asja originaalis, st inglise keeles lugeda, aga prantsuskeelne tolge on usna nukker. Olgu, aga kuna muud ei jaa ule, siis teisipaevaks tuleb nendega maha saada.

Brrr, sedakorda sattusin ma mingi totaalselt hullu susteemiga arvuti taha, ma ei leia enam uhtegi asja ules, kui ma olen akna eest kinni pannud, lisaks on sellel jalle mingi uutmoodi klaviatuur ja mu korval on tohutu kamp igasuguseid murjameid, kes oma korvaklappidest sama kovasti rappi kuulavad kui mina tavaliselt oma muusikakeskuse julgen magima panna kodus. Nii et davai, ma arvan, et ma teen vehkat. Niikuinii lubasin ma tana paev otsa kodus istuda, teed juua ja kuuslauku suua ning raamatuid lugeda. Tutkit ju, aga vahemalt olengi ma praegu juba peaaegu kodus.

Soko & Song Dong

Mmmm, tahendab, ilmselgelt on Song Dong muule maailmale usna tundmatu nahtus, olgugi, et Hiinas voib ta staar olla. Tema kohta ei olnudki vist midagi paremat oelda kui see, mis ma juba joudsin mainida, nii et Soko jattis selle teema usna ruttu korvale. Ma teenisin hoopis ara koigi kovahaalsed roogatused, kui ma lihtsale kusimisele vastasin, et kaisin aastavahetusel Indias. Siis meenus Sokole, et ta ka kais 22 aastat tagasi samades kohtades ja nii ta siis meenutas... Voila.

Nuud on vaja natuke aega surnuks luua, enne kui jargmine loeng hakkab. Naljakas on tagasi ja kohe kovasti rattas olla...

Ja jalle Pariis

Eile hommikul arvasin ma tosimeeli, et ma olen kulmetusest lahti saanud: ainult kerge nohu oligi veel alles. Aga eile ohtul jain ma kurdiks :D. Noh, teate isegi, nohusena lendamine ajab teinekord korvad lukku ja olgugi, et ma viiesaja haigutuse peale uhe korva umbes kaks tundi peale maandumist kuuljaks sain, on teine korv siiamaani endiselt usna veider - kohati lukus ja kohati nagu sagedust otsiv raadio: aeg-ajalt puuab jalle moned lausekatked kinni, siis ragiseb edasi :D. Paris naljakas oli eile ohtul, kui Triin mu lukus korva pool istus ja midagi raakis. Nagu oleks teda labi korvaklappide kuulanud. Aga igatahes, et asja positiivset kulge vaadata, tuleb mainida, et eile lennukis oli sellest tohutult kasu (kurdiks jain ma Praha-Pariis lennukis poole maa peal, kui me kergelt maanduma hakkasime), sest mu ees istus mingi vene perekond umbes kaheaastase titega, kes pidevalt lougas, vigises ja lauda ning aknaluuki lammutas; minu selja taga paiknes aga mingi vene tibi, kes oma umbes kuueaastasele pojale kova haalega prantsuse keelt selgeks tegi. Kui ma seda nelikummend minutit markimisvaarselt vaiksemana sain kuulda, oli paris tore.

Olgu-olgu, aga Pariisis on soe. Siin on mingi kuus kuni kumme kraadi valjas, taitsa suur kevadilm. Ja motlesime eile siis, et lahme suitsetame tagasijoudmise puhul piipu... Teate, esimesest jaanuarist ei tohi Pariisis ka enam kuskil kohvikutes suitsetada ja selgub, et isegi spetsialiseerunud vesipiibukohvikutes ei tohi enam vesipiibutada. Uhh, saimegi kreepsu, esimene kohvik (see meie maja korval olev) oli kinni, teises polnud uhtegi klienti ja ikkagi kupatati meid oue istuma. Onneks oli soe ja ilus valjas ka.... Hehee, aga naed siis... Tekitati kohe turklastele ilge jama... Aga olgem ausad, piip ongi valjas tommates parem ja asjalikum, pea pusib varske ja suits ujub minema umbert.

Ahjaa, ja Triin roomustas mind uudisega, et tana kell 10 peab tulema onu, kes meile koju interneti pusti paneb. Tousime vara ules koik ja puha, hakkasime ootama... Voite seitse korda arvata, kas ta ikka tuli. Kui ma kell kaksteist klienditeenindusse helistasin, laks minut mooda ja too tehnik siis helistab meile, et tal laks auto katki, ei saa tulla, pangu me klienditeeninduses uus aeg kinni. Noh, kuulasin siis jalle klienditeeninduse numbril kumme minutit rahustavat muusikat ja sekka prantsuskeelset plara, et konele vastatakse vahemalt kumne minuti jooksul; sain seejarel teada, et see on vale klienditeenindus, kuulasin kumme minutit jargmise osakonna koneoote rahustavat muusikat, seletasin meie probleemi neljale erinevale inimesele, olin juba valmis jalaga vastu seina andma... ja siis oeldi meile, et nuud ei ole enam midagi teha, helistasime liiga hilja, tehnik tuleb esmaspaeval. No tere tore... just siis, kui ma olin lootma hakanud, et akki saab nadalavahetusel netis passida. Muidu ma poleks elu sees unistanudki sellest, et kohe tana saab neti uleuldse, aga kuna Triin nii kindlalt raakis, et jaa, nad veel eile helistasid ja kusisid ule, et kas tana voib tulla. Noh, pagan... Olgu-olgu, aga see annabki mulle muidugi voimaluse nadalavahetusel lugeda neid raamatuid, millest ma igastuhest teisipaevaks esseevormis kokkuvotte pean kirjutama...

Siis kaisin ma raamatukogus tana koolis (proua Py loeng ka oleks pidanud olema, aga ma otsustasin oma lukus korvadele ja tatisele ninale viidates jalga lasta; niikuinii vaatasid pooled inimesed mind nagu mingit katkuhaiget, kui ma kaks korda keskmisest kovemini kohatasin) ja nautisin tagasi tulles taielikult Pariisi sees elamise roomu (nagu versus Gagny paraporgu eksole). No kujutage ette, kolmveerand tundi soojas metroos soita - AINULT - ja seejarel on metroopeatusest koju sada meetrit. Selle saja meetri peal astusin ma koigepealt labi turklase kebabibaarist, et tagasituleku puhul uks kebab koju kaasa osta (jaa-jaa mul on tegelt neist toesti siiber, aga koht oli jole tuhi), siis kaisin ma jargmise ukse taga asuvas apteegis ja ostsin kurgupastille, kaks ust edasi oli turklase toidupood, kust ma ostsin kohvi peale piima ja paki teed, veel kaks ust edasi oli pagariari, kust ma haarasin ohtuse kohvi korvale uhe ounatasku, siis ostsin kumme meetrit eemal olevast turklase pudupoest lopuks meile panni ning huppasin sisseostude rivi lopetuseks veel ka sisse kolm ust edasi olevasse turklase puuviljapoodi, et osta kilo mandariine. Lehtedega, sest need on kaks eurot kilo odavamad kui need, millelt lehed on ara korjatud. Ja seejarel keerasin ma 70 peale metroopeatusest valja astumist omaenda tanavale ning istun nuud rahus ja vaikuses turklase internetipunktis ja teen jalle teretutvust prantsuse klaviatuuriga.

Ei, aga olgem ausad, kohe kuidagi ei viitsi hakata jalle asjalikuks ja koolitood tegema, tahaks koju tagasi.

Olgu-olgu-olgu. Midagi tahtsin ma veel oelda. Ahjaa, Song Dong... ma pean uhest teatud mustilisest Hiina kaasaegsest kunstnikust Song Dongist homme kell uheksa loengu pidama, aga te voite pakkuda, kui mitu raamatut teda meie tohutus raamatukogus kajastas? Tervelt uks... selles oli temast kirjas poolteist lehekulge ja kolm lehte oli pilte tais. Aidakeeeeee!!!!! Sellest on ilmselgelt liiga vahe, et uks pohjapanev presentatsioon luua!

Jaa, ja roomustav on see, et ma arvutasin valja, et teoreetiliselt on mul toesti voimalik elada kuni juunikuuni ara reaalselt olemasoleva rahaga, kui ma kulutan moistlikult maksimum seitsekummend eurot nadalas soogi peale ja maksan lisaks veel internetti ja uuri. Nii on paris hasti! (Aga varsti kindlasti selgub, et ma tegin kuskil mingid arvutusvead :D) Noh, olgu, pole hullu, igatahes olid seisud palju paremad, kui mulle enne tundus. Nii on ju taiesti voimalik...

Aga olgu, ma vist poordun nuud Hiina wikipedia poole ja uritan saada teada koiki vaikseid pisiasju musjoo Song Dongist...

Lörts ja krõps

Nojah, kohe on selge, mis saab siis, kui tulla suveriietega soojalt maalt külma lumisesse põhjamaisesse riiki. Nina on umbes, pea on umbes, kurk käriseb ja neelama ei mahu. Pähh. Aga olgu pääle, vähemalt lume sain ära nähtud! Selle nimel olen ma valmis isegi lörisema. Küll homme hommikul nohurohtugi ostetud saab, siis on elu jälle lill üsna ruttu. Loodetavasti. Kohver on igatahes juba valmis - mõned riided, liitrite kaupa siidrit, kilode viisi shokolaadi ja nätsu ning igasuguseid kosmeetilisi vahendeid täis ja puha. Seljakott on raamatutest pungil ja... ongi kogu moos :D Mul on see omadus käia igal reisil ühesuguse pagasiga, ükskõik kui kaua see reis siis ka ei kesta. No ja nii ongi. Igatahes, homme kell 15.15 jätan jälle Eesti tolmu selja taha. Oih, kuidas ei viitsi praegu!

POSTSCRIPTUM: eestlasele igiomase kadeduseussiga olin ma aga lõppeks päris rõõmus, sest Triinul jäigi lumi eestis nägemata, mina sain vähemalt selle ära näha ja selle nimel võin ma paar päevakest igasuguseid umbes kanaleid kannatada kah!

INDIA

HOIATUS: megapikk lohesissekanne friikidele!

Vaaaaaau! Ma jõudsin eile tagasi siis... ja pakin juba asju, et ülehomme Pariisi poole tagasi kihutada. Tegelikult kiman veel pooleteise tunni pärast Tallinnasse ka, aga see ei puutu asjasse. Mis teha, kui ma pudeliski paigal ei püsi. Ei, statistiliselt arvutasin ma, et kui ma Pariisi tagasi jõuan, olen ma täpselt kolme nädala jooksul istunud 25 tunni jagu lennukites, 27 tunni jagu lennujaamades, 15 tundi kulutanud lennujaamadesse või neist ära sõitmisele, kolm ööd veetnud kuskil lennukitega seotud kohtades (lennujaamad või lennukid ise) ja maganud lisaks sellele kümnes erinevas linnas... Uffff. Rääkimata sellest, et kindlasti umbes ööpäeva jagu tunde on kulunud pakkimisele ja kaetud on siis umbes... noh, ma nüüd ei teagi, kokku päris paarkümmend tuhat kilomeetrit ikka...

Aga India siis... Teate, mehed, see oli üks nendest reisidest, mida võib pidada pea täiuslikuks. Lihtsalt võrratu komplekt. Alustades sellega, et mu punt, kes oli üsna pisikene - kõigest 9 inimest - koosnes äärmiselt meeldivatest ja hästi kokku sobivatest isenditest, lõpetades sellega, et India on vapustav maa. Uhh, kui ma peaksin ühe lausega kokku võtma, miks see riik mulle nii ilgelt meeldis, ütleksin ma, et see on nagu Egiptus - kaootiline, vaene ja elav, aga see on värvilisem (võta kasvõi kõikide multikirevad sarid ja turbanid) ja inglise keel on seal riigikeeleks, mis tähendab, et suhtlemine on märksa lihtsam ja vabam. Rääkimata sellest, et moslemeid on seal vähem, nii et ei tule muretseda sellepärast, et kui sa endale põlvini seeliku selga paned, oleksid sa nüüd kohe terve elanikkonna jaoks pind silmas. Vottt.

Pilte tegin ma 1300 või midagi sinnakanti. Jippppiii. Nii mõnigi tuli väga ilus ka, aga ma veel vaatan, kas ma neid kõikse paremaid siia ikka riputan! Ja üllataval kombel tehti ka minust sedakorda palju ilusaid pilte. Hmm, näib, et ma olen fotogeenilisemaks mutunud :D Ma loodan oma vahvatelt reisikaaslastest veel üksjagu fotosid saada, muide, nii et kokku peaks üks muljetavaldav album tulema.

Olgu, aga kuidas siis meie reis kulges... Põhimõtteliselt tuleks vist põhjalikum ülestähendus teha sellest, sest ma tean küll oma mälu - ega teda väga kauaks väga detailselt ei jätku.

Niisiis... 27. detsembri hommikul passisin ma mõned tunnid rõõmsalt Tallinna lennujaamas ja lugesin raamatuid. Siis leidsin üles kõik oma reisilised ja nägin veel pealekauba Liisi ja Erkinit ka. Nendega sai oma kolm korda nägemist jäetud ja ikka sattusime me uuesti kokku :D Heheee. Liis on usutavasti juba pilte ka jaganud teiega sellest, kuidas me kogu aeg seal uuesti kokku sattusime. Aga njah, siis veetsime me oma grupiga mõned tunnid Helsingis kohvitasside taga vennastudes ja saimegi kohe sõpradeks. See oli nii vahva, pisikeste gruppide eelis. Kõik saavad kohe kõiki tundma ja ongi lõbus. Rääkimata sellest, et meil olid tegelikult väga värvikad ja humoorikad kujud koos, nii et oli igavesti vahva.

Delhisse jõudes... Noh, Delhis ma natukene tegelikult pettusin. Selline suhteliselt mõttetu suurlinn - olgu pealegi, pealinn ja puha, aga suurlinnade häda on see, et seal on alati inimesed sellised... kurjemad, kalgimad, tohutult ainult rahale orienteeritud ja nii edasi. Delhis ei olnud ka mingeid sääraseid meeletuid vaatamisväärsusi, mis oleks ohkama võtnud. Olgu-olgu, üks tempel oli küll hästi vinge - üks Bhaide uus tempel, nn Lootose tempel. Nägi välja päris nagu Sydney ooperimaja... Aga peale selle oli linn nagu tüüpiline lõunamaade suurlinn ikka. Liiklus oli pöörane, inimesed nuiasid aina raha (seejuures kui mujal riigis ja väiksemates kohtades kerjati rohkem nagu näiteks pastakaid, kommi ja šampooni, siis Delhis ei läinud need absoluutselt kaubaks, taheti ainult raha) ja kõik oli tolmune ja kaootiline. Kõnniteed muutusid õhtuti magalateks ning kõik olid lõketega ääristatud. Hehee, sealne giid uuris meie käest, et kui meil siin kakskümmend kraadi külma on, kas siis meie valitsus ka kodututele lõkkematerjali annab tasuta, et need ära ei külmuks :D Nojah, aga tegelikult oli see ikka päris kole. Kohati halekoomiline. Näiteks vaatad, kõnnitee peal maas hästi räpane tekk, aga naine ja mees istuvad seal peal, varbavahed ilusasti teki ääre kõrval rivis, sest jalanõudega ju tuppa ei lähe, mis siis, et see on üksainus halli karva tekk kõnniteel... Tegid süüa. Õhtul olid nad ennast sinna magama sättinud, jälle varbavahed korralikult rivis, tekk üle pea. Ja nõnda elasidki. Kõnniteed olid täis pikitud ka vabaõhu-habemeajajaid, kes olid majaseina külge peegli kinnitanud ja kes kõigil möödaminejatel soovi korral juukseid lõikasid ja habet ajasid. See oli päris hull värk, me läksime ühest mööda, see okupeeris nii suure osa kõnniteest, et tegelikult oli temast võimatu mööda saada ilma teda müksamata... Noh, aga kui ta parajasti oma žiletiga tõmbab teisel üle kõri ja keegi ta küünarnukki tonksab??? Ma tõesti ei taha teada...

Igatahes, Delhis puudus selline totaalne indialikkus. Lehmasid väga palju ei jalutanud ringi, turbaneid ka nii palju ei olnud kui mujal näha võis, aga sarides ja hästi värvikirevates hõlstides naisi nägi küll igal sammul. Tänavamüüjad olid palju tülikamad kui mujal Indias ja kõige kvaliteet oli väiksemate linnadega võrreldes pisut nigelam, sest nemad lähtuvad sellest, et neil on klientuuri ikka, ükskõik, kui hea või halb neil see asi on. Näiteks hommikusöök võib seal olla jahtunud, aga mis sest... Mujal tehti hommikusöök ikka otse meie nina all ja kanti korralikult lauale ka, sest seal olime me rohkem imeasjad.

Üldiselt olimegi me tõepoolest ise ka vaatamisväärsused. Kohalikud tõmbasid meid tihtipeale enda sekka, et valgete eksootiliste inimestega pilti teha. See oli nii naljakas :D Ja terve vana-aasta õhtu olin ma tõeline staar, vähemalt paar tosinat tõmmut murjamit palus mind endaga pildi peale ja kui me veel tantsima läksime!!! Noh, siis oli põhimõtteliselt minu ja mu toanaabri ümber selline tohutu sõõr pisikesi musti mehi, kes ammuli sui seisid ja vahtisid; mingi fotograaf jooksis hullumoodi meie ümber ringi ja tegi vähemalt sada pilti meist tantsu vihtumas ning lõppeks ilmus kohale ka mingisugune profikaameraga videomees, kes meid veel tükk aega jälitas :D Päris lõbus oli!

Ent nüüd ruttan ma ette. Delhist läksime me tegelikult esimese asjana hoopis Agrasse - sinna, kus asub Taj Mahal. Muide, need linnast linna sõidud olid hästi põnevad - absoluutselt mitte sellised nagu Euroopas mööda kiirteed kimamine, kus midagi peale põldude tee ääres ei näe. Kogu aeg sõitsime me hoopis mingitest küladest läbi, tee ääres toimus hullem elu ja tegevus ja põhimõtteliselt olime me kõikide sõitude ajal hullus aktsioonis, et õues toimuvast palju-palju pilte teha. See oli lihtsalt nii äge. Noh, rääkimata veel sellest, et bussis sai lauldud ja pidevalt liikus ringi ka kerget hea tuju õli. Ühesõnaga, meeletult lõbus oli.

Aga siis Agra ja Taj Mahal - uhh, seal oli ikka roppu moodi rahvast. Punane fort sai kõigepealt ära käidud - selles too Taj Mahali ehitaja elas ja suri - ja see pidigi meid masside mõttes maailmaime jaoks ette valmistama. Sealgi oli hästi palju rahvast... ja mis kõige armsam - ahvikarjad jooksid ka ringi :D Aga Taj Mahal - tõepoolest, sinna oli mingi tunniajane saba! Naistele. Naised ja mehed olid eraldi järjekordades ja mehi kontrolliti veel hullemini, mis tähendas, et meestel läks sissesaamiseks oma kaks tundi. Meie saime senikaua sees pilte teha ja ringi vaadata, kuni me neid järgi ootasime. Oi, aga olid seal ikka massid. Muidu ütleksin mina, et see uute aegade esimaailmaime tundus palju pisem kui ma arvanud olin. Väga kaunis tõepoolest, aga mitte NII haarav ja NII meeliülendav kui oleks võinud arvata. Aga ärge nüüd arvake, et ma seda maha teen või midagi... Oli ilus küll! Ainult kõik see rahvamass ja ummikud ja kohatine peaaegu jalge alla trampimine... lisaks veel väiksemad mastaabid... Noh, Indias oli palju sama ilusaid kohti!

Näiteks oli megailus Jaipuris asuv Amberi fort - sinna me Agrast järgmisel päeval läksimegi. Jaipuris elasime tegelikult suisa mitu päeva ka ja just seal toimus meie hästi suur ja põnev aastavahetuse pidu ka! Aga enne sai tutvutud vaatamisväärsustega, hästi palju söödud ja mõnuletud jne. Oo, ja seal me sõitsime elevandiga ka. Jälle üks asi, mis oli hästi põnev, aga mitte nii erakordne, nagu ma oleksin arvanud. Noh, igatahes, aga oli vahva küll sellise suure, neoonvärvides ära kaunistatud londilisega mäkke ronida. Päris majesteetlik tunne tekkis!

Ja veel millisesse kohta meid niimoodi transporditi. Palee oli sõna otseses mõttes osaliselt juveelidega kaetud - maharadža eluruumid olid nii rikkalikud, et võtsid silmad kirjuks kohe. Nii lagi, seinad, põrandad, uksed ja nišid olid kaetud peeglite, poolvääriskivide ja juveelidega ja kõik see säras päkesekiirtes pööraselt... Mäherdune luksus! Üleüldse oli palee ehitatud ka väga huvitavaid põhimõtteid järgides - kohas, kus suviti on temperatur viiekümne kraadi ümber, oli väga nutikas jahutussüsteem, võrratud aiad, kaunis järv, imelised koridorid ja arkaadid, ahvid ja turbanites onud jne jne jne... Hmm, ahjaa, ja pärast käisime kõigepealt alkopoes, kust mehed endale aastavahetuseks vingelt viskit muretsesid, ning siis passiti mulle imeilusat sarit selga. Sobis ka, väga hästi. Aga kallis oli natuke - 180 dollari eest jätsin ma ta siiski ostmata, kuigi pisuke okas jäi hinge :D

Sealsamas Jaipuris veetsime ka oma vana-aasta õhtu. Täiesti megapidu oli! Vapustav! Idee järgi vist piraaditeemaline ka, sest kõik ettekandjad nägid välja nagu piraadirõivas Johnny Depp sellel kuulsal plakatil. Ühesõnaga, päris nunnud. Pealuulipud ka lehvisid igal pool. Aga põhimõtteliselt toimus kõik suure hotelli basseini ümber, igal pool olid lõkked, toitu oli kaks tohutut saalitäit, joogid olid kõik tasuta, rahvast oli murdu ja isegi ilutulestik korraldati meile. See oli seda uhkem, et Indias tegelikult keegi ju jõule ja aastavahetust ei tähista, aga selles suures hotellis oli väliskülaliste auks isegi kuusk, psühhedeelsed jõulukaunistused ja turbanitega jõuluvanakujud üles pandud. Noh, ja nagu ma ütlesin, sai kõvasti tantsu vihutud ja tõeline staar olin ma kah veel nii oma riietuse kui väljanägemise poolest. Ainult et piir oli kah - erinevalt läänest, kus aastavahetus on ikka suur asi, oli pidu poole üheks täiesti kaputt läbi ja meie olime niikuinii viimased, kes sealt lahkusid. Ja see oli ka pisut nukker, et ma pidin actually veini asemel viskit jooma, sest vein on seal roppkallis, aga India viski oli sellel üritusel näiteks tasuta :D Aga ma nimelt ei joo tavaliselt kanget värki - mulle ikka meeldib, et asi oleks magus ja maitseks hästi, mitte ei kõrvetaks. Muide, meil oli ikka üks pudel šampust ka aastvahetuseks ja shampaklaas löödi mul uusaasta esimese toosti ajal peos puruks, nii et päris hea oomen, kas pole? Räägivad, et killud toovad õnne! Eks ma siis nüüd oota, et see puuga pähe lööks.

Peost endast väga palju pilte pole, seal oli liiga palju tegemist, et veel klõpsida... Ja tehtud pildid jäid udused. Enne pittu minekut aga tegin ülalt aknast pildi sellest, kuidas lauad paigas olid jne. Kel teravamad silmad, äkki isegi näete midagi!

Kui pidu läbi, oli meil veel mõnda aega päris lõbus. Läksime nimelt sõbrantsiga üles tuppa ja veetsime pool ööd igasuguseid ägedaid fotosid tehes. Me olime tipsis noh. Ja üleüldse sai kõik alguse sellest, et ma kukkusin ristseliti voodisse ja tundsin end nagu laip... ja tahtsin, et ta siis minust pilti teeks, et oleks näha, et ma olin nagu laip. Ja edasi läks lihtsalt omasoodu, et pane nüüd käsi sinna ja vaata tänna ja keera nõnda ja pööra naa... Naljakas, meie toa kõrval elanud tegelinskid mingi hetk pärast uurisid, et mis me tegime, et meil nii naljakas oli olla ja poole ööni lõkerdasime. Hehee, kommentaar tuli, et nad kuulasid küll, aga meeste hääli ei kuulnud ja siis nad ei saanud kuidagi aru, mida me tegime. Igatahes, neid pilte ma veel ootan osasid sõbrantsi fotokast kah, sest me ikka kahe fotokaga kohe lasime :D Neist paremad jäid tema fotokasse kah veel :D Ah, kui kätte saan, küll ma siis üles riputan.

Hmm... aga siis edasi... Ooot, las ma mõtlen... Ahjaa, siis suundusime me Jodhpuri linna, mis oli vastukaaluks roosale Jaipurile ülenisti sinine.

Ja lõpuks läks päris soojaks ka seal! Äge! Sain oma ilusa Hiinast ostetud punase täpilise kleidiga käia ja puha! Ja tore giid oli ka. Käisime järjekordses uhkes lossis, kus meile tantsiti ja kus olid imeilusad vaated... Ja siis käisime koos ühel suurel bazaaril kauplemas - kangaid ja vürtse! See kangapood oli muide päris hull - kaheksakorruseline hoone, kõik ruumid maast laeni kirjusid kangahunnikuid täis. Ülimega :D Isegi Richard Gere olla seal käinud, mulle näidati ajalehe väljalõiget sellest, kuidas ta sealsamas selle sama juhatajaga oli. Hihii. Aga riidekuhjad olid ikka meeletud, andis ronida sinna tippu!

Ja et oleks ikka hästi palju -pur'iga lõppevaid linnu, siis Jodhpurist läksime edasi Udaipurisse. Uhhuu, selles linnas tehti Bondi film "Octopussy" kunagi. Kui ma Liisile külla lähen, eks ma pea seda siis uuesti vaatama, sest see pole mul väga hästi meeles. Kohad tulid aga ähmaselt tuttavad ette küll. Igatahes, see peaks olema ka terve India kõige romantilisem linn ja pidi elatuma mesinädalaturistidest. Ilus oli neh, keset järve oli mitu armsat valget paleed ja puha, lisaks oli linn märksa korrashoitum kui ülejäänud paigad, kus me käisime. Rääkimata sellest, et see asus väga ilusas kohas mägedevahelises orus ja sinnasõit ise oli juba ka uhke elamus. Vahepeal jäime seisma, sest ahvikari oli tee peal (ja vahepeal jäime pühvlivankri taha toppama, siis jälle uitas meil mingi lehm ees, pärast aga olime kaamelikaravani taga kinni...).

Ja kui me tee ääres pildipeatust tegime, oli kole naljakas - poole kilomeetri tagant nähti, et buss peab kinni, ja siis hakati igavese kimaga igast suunast muudkui lippama meie poole, et aga kerjata saaks. Ma arvan, et kõik India kerjused peaksid kergejõustikuvõistlustele minema, neil on ikka ilgelt head sprinterivõimed. Igatahes oli meie bussiukse avaus üsna pea täis mustmiljonit räpast kätt ja kui ma oma kommikoti välja võtsin, et see kellelegi anda, rapsati see mul nii kiiresti käest, et kui ma jõudsin käe üles tõsta, oli pihu juba tühi...

Õhtul läksimegi igatahes sealsamas Udaipuri linnas paadisõidule ja käisime ühes järvepealses valges palees päikeseloojangut vaatamas. Megailus oli... Siis sai küll aru, miks seda linna nii romantiliseks peetakse. Ja mis oli selle päeva juures kõige toredam, oli see, et mu ülimegaarmsad reisikompanjonid kinkisid mulle suure kuukiviga kaelaehte tänutäheks. Nii nunnu! Esiteks oli kivi väga armas ja teiseks meeldib mulle palju rohkem, kui mulle tehakse kingitus, kui et antakse raha ja öeldakse, et osta ise midagi. Siis pole üldse huvitav ega isikupärane. Nii et ma olin tõesti sillas... Kahju oli kohe mõelda, et reis hakkab vaikselt läbi saama.

Ja paadisõit ning päikeseloojang järvepalees nägi siis välja säärane:

Nojah, ja siis sõitsime lennukiga Delhisse tagasi, veetsime päev otsa bazaari mööda tuiates ja elamusi ning suveniire otsides (elamusi saime kuhjaga, suveniire mitte eriti). Muide, käisime ka Delhi metrooga sõitmas. Üllatuslikul kombel täiesti viks, viisakas, puhas, korralik, jõle odav (pilet umbes kaks krooni) ja süsteemilt inglaste omalt maha kopeeritud. Üldse oli Indias päris palju inglisepärast järgi jäänud sellest ajast saadik, kui nende koloonia oldi. Näiteks palju joodi viskit ja õlut :D Ja kogu bürokraatia ja infrastruktuur on jäänud täpselt inglaste loodu tasemele ning pole viimase poolesaja aasta jooksul kuskile poole arenenud :D

Lõpuks sellel viimasel päeval hakkas mõnel ka see kardetud kõhulahtisus tunda andma, meil paar patsienti jäid hotelli puhkama üleüldse terveks päevaks. Aga kui muidu öeldakse, et India toit ajab kohe esimesel päeval kaheksakümnel protsendil sinnaminejatest kõhu lahti, siis meil läks küll päris hästi. Muidugi mine tea, äkki saime mingid pikaajalised haigused külge, sest mina ja mu sõbrants olime mõlemad päris täiesti ilma vaktsineerimata, aga igatahes kõht läks mul küll hoopis kinni lahtisuse asemel. (Andke andeks, ma tean, et mu kõhu seisukord teid ilmselgelt tegelikult ei huvita, aga see oli lihtsalt üllatav. Isegi turu pealt ostetud puuvilja, mis mingi jõleda kirvega pooleks löödi, julgesin süüa ja ikka jäin ellu!)

Mis üldiselt toitu puutub, siis jõõõõõõõõõõõle hea! Kohati küll tõesti pisut liiga vürtsine, meil paar tükki pistsid paar ampsu mingit pipart kogemata põske ja pool tundi nutsid ja lehvitasid suhu tuult :D Kana oli loomulikult põhiasi... ja lambaliha ka. Mõlemaid oli mitut sorti tavaliselt ja kõik eriliselt äravürtsitatud. Viimasel õhtusöögil ma ei julgenudki pärast kahte liharooga rohkem enam midagi proovida, suu juba põles täielikult ja suunurgad on endiselt pisut korpas, sest see ikka põletas! Noh, oma viga, oleks muidugi võinud vähem ahnitseda, eksole. Aga ropult maitsev oli ikkagi ja ma sõin ennast suisa paksuks, sest kuskil mujal ju nii head india toitu niikuinii ei saa kui ainult seal. Ma siis ei raatsinud end tagasi hoida. Ja neil on ju komme, et kui ikka hakatakse toitu tooma, siis tuuakse seni, kuni kõik on sõna otses mõttes lõhkemas... Viis eelrooga, viis põhirooga, magustoit, kohvi... Kõik niimoodi külluslikus korras lauale ja igaüks sööb, palju aga vähegi sisse mahub... Nämm!

Ahjaa, mitmed huvitavad kohad unustasin teile mainida, mis jäid meile sõidu peale, kus me ka peatust tegime. Üks oli konkreetselt megavinge tempel... Ranakpuri tempel. See oli säärase usulahu pühakoda, kes käivad, luud käes, ringi, sest nad kardavad mõnda putukat ära tappa ja siis nad peavad enne kuskile poole sammu tegemist luuaga maad pühkima, et kõik kõige pisimadki elukad jala alt ära pühkida. Üle nina ja suu on neil ka rätik tõmmatud, sest kui nad mõne elusa bakteri ninna tõmbaksid, võiks see surma saada... Ühesõnaga, totaalselt eba-vägivaldne seltskond. Ja totaalne taimetoitlaste kamp. Kõik olid nii kiitsakad, et nad oleksid võinud endale pluusi asemel ainult varruka ümber tõmmata, seegi oleks lotendama jäänud. Aga templi olid, paganad, vinge ehitanud. 1444 ülinikerdatud sambaga oli neil õnnestunud eriti hea atmosfäär keset džunglit tekitada!

Mis mulle veel Indias ropult meeldis, oli see, kuidas kõik riides käisid. Ikka värvikalt, rõõmsalt. Kohatise kõrbemaastiku taustal hakkas igal pool silma selliseid erksaid lapikesi ja teinekord oli see hästi ilus vaatepilt. Naised olid kirjudes sarides ja meestel oli igasugust värvi ja igat moodi seotud turbaneid peas. Ma võisin neist lõputult pilte teha. Ja meeletusuurte kottide pea peal kandmise oskus on ka üks kiiduväärt asi.

Üleüldse olid naised seal päris asjalik tööjõud, selles mõttes, et kohati näiteks ehitati kiirteed ja mis te arvate, kes seal kaevasid ja vanu asfaltitükke pea peal minema kandsid? Loomulikult kirjudes kleitides prouad! Mehed, need olid sihukesed äpud ja loodrid, nemad istusid hommikust õhtuni tee ääres ja vaatasid, kuidas aeg kulgeb. Eks ta ole, traditsioon paneb paika, et mees teeb põllutööd (mida on umbes neli kuud aastas) ja absoluutselt kõik ülejäänud asjad teeb ära naine. Võrdne, kas pole?

Uhhuu, ja nad on jube nutikad ja fantaasiaküllased ka seal Indias. Ikka nagu meil vanal nõukaajal - kui midagi pole, siis tuleb see leiutada ja muudest asjadest tekitada. Ja kõik peaks olema võimalikult multikasutatav. Näiteks olid neil templite juures supiköögid, kus vaestele süüa jagati. Süüa anti neile kuivatatud puulehtedest tehtud ühekordsetes kausikestes - need visati peale sealt leeme lürpimist tänavale hunnikusse ja siis aeti lehmad sinna, kes selle hunniku terveniti omakorda nahka pistsid. Siis kakasid nad selle kuskile lähedusse läbiseedituna välja, naised korjasid sõnniku üles, voolisid nendest pätsid, kuivatasid päikese käes ära ja see läks siis sõnnikubriketina kütteks... Kaval, kas pole?

Ja mida veel? Jõle sõbralikud ja lahked on nad sealmaal kõik. Kerjuseid on küll palju (ja seejuures liiga palju selliseid, kellest on kohe näha, et vanemad on nad meelega sandistanud, et nad tänaval haledust ärataksid ja rohkem raha koguksid), aga samas kui me linnasüdames seisime ja juurdlesime omavahel, et kuhupoole nüüd minna, siis tulid kohe kõik abivalmilt küsima, et kas me oleme eksinud, kuhu me minna tahame jne jne jne. Seejuures olid nad veel solvunud ka, kui me tahtsime selle peale jotsi anda (aga jotsi andmine on seal lihtsalt kõige eest kombeks, nii et eksimine on inimlik...). Eestist polnud enamik neist kuulnudki, ainult üks tüüp kuskil raamatupoes tõi kohe kaardi lagedale ja näitas, kus Eesti on. Oih, ja seda tahtsin veel söögist rääkides mainida, et tohutu kultuurišokk oli see, kui meile juba lennukis anti toidu lõpuks pisikene pakikene, kus sees oli peotäis seemneid - segamini köömneid, aniisiteri, sinepiseemneid, läätsesid, kardemoni ja muud. Ei osanud me midagi peale hakata - mõtlesime, et söök ju söödud, mille peale see siis tuleks panna... Ja minu segadussesattunud kokutava häbeliku küsimuse peale vastas stjuuard, et see on "after dinner mint", ehk siis suuvärskendi. Ja tõepoolest, neil olid kohe spetsiaalsed karbid igal pool restoranides ka, mis söögi lõpus lauale toodi ja seal oli seda seemnesegu sees - tegi suu värskeks küll! Ikka parem kui mingi küüslauguhais, mis muidu oleks üle pea löönud :D Ainult et see tingis ka pärastise hambaorgiraundi - andis neid seemneid pärast hamba vahelt ikka välja uuristada!

Mmm, ja tuleb veel mainida, et meie teenistuses oli seal kogu aeg äärmiselt asjalik bussijuht, kes keeras silmagi pilgutamata rooli, kuigi iga viie minuti takka sooritas keegi meie reast säärast ohtlikku möödasõitu, et mina panin küll paar korda silmad kinni ja surusin jalad vastu maad, sest ma olin veendunud, et nüüd me otsekokkupõrkest ei pääse. Ja siis oli meil veel teenistuses Suunatuli - pmst bussijuhi abi, kes ise roolida ei tohtinud. Tema ülesanne oli vasakule keeramise puhul käsi aknast välja pista ja sinna suunas viibutada. Ja siis keeras ta veel bussijuhile komme paberist lahti ning ulatas daamidele bussist väljudes käe. Hehee, a päris kena poiss oli muidu - üks reisisell kauples teda juba oma tütrele kaasaks: kena mees, kondine, ei söö palju, ei joo, ei suitseta, on viisakas ja vaikne... No mida enam tahta :D

Hehee, ja andestust, kui te minult aastavahetuse sõnumit ei saanud. Me olime omast arust kavalad ja mõtlesime, et hakkame siis saatma, kui meil seal uus aasta tuleb, sest siis pole EMT umbes. Noh, guess what, Indias on miljard + veel 49 miljonit elanikku, EMT võis küll mitte umbes olla, aga INDIA liinid, mida meie telefonid seal ju kasutasid, olid ikka nii umbes, et järgmise päeva lõunani ei õnnestunud mitte midagi kuskilepoole saata.

Olgu, aga kell saab palju, nii et siis veel pisut pildivariat siia alla ja aitab mu pläramisest küll, teil kindlasti juba siiber kah :D Aga ikkagi tuleb veel kord tõdeda, et oli megaäge! Ja ongi nii - kui ma enne reisi olen paanikas ja mures ja mõtlen, et olen loll ja kõik läheb nihu, tuleb suurepärane reis, sest see ületab kõik ootused mitmekordselt; aga kui ma olen suhteliselt enesekindel ja rahulik, siis kisub midagi ikka kiiva. Miks see küll nii peab olema???

PS: ja täna sain ühe uue ilmakodaniku ära näha, kes on minust täpselt veerandsada aastat noorem, sest tal on ka 25. detsembril sünnipäev. Ja sain endale tõlkimiseks raamatu, mida ma juba kunagi lugenud olen ja mille autor mulle kunagi ilgelt meeldis (Catherine Coulter). Njaa...

PS II: kurat, ja tundub, et ma olen selle kuu üleslaadimise hulga ammendanud... Eks me veel vaatame seda asja!