reede, 15. veebruar 2019

Nii palju siis sellest...

… sellest lootusest, et ma hakkan tihemini kirjutama :).

Tegelikult ma armastan oma uut arvutit siiani väga aktiivselt. Temaga on piltide putitamine nii kiire ja hõlbus ja trükkida on väga hea ja ekraan on hästi särav ja puha… Ainus, mis ei vasta lubadustele, on ehk aku kestus - too pidavat nimelt kuni 17 tundi kestma, aga kui ma fotoprogrammi jooksutan, saab ta umbes nelja-viiega tühjaks. Aga no eks sellised suured programmid ongi nõudlikud. Netis surfata saab palju kauem. Ehkki ka siis saab ta ikka ühe täispäevaga otsa… Hihii. Muidugi no vana läpakaga ei anna sedagi võrrelda, nii et ega ma tegelikult kurda. Lihtsalt nendin, et see on ainus aspekt, mis paberil esitatud ilusatele lubadustele päriselt ei vasta.

Aga kirjutamiseni ma sellegipoolest ikka no kuidagi ei jõua. Ma ei tea. Tegelikult olin ma vahepeal muidugi tükk aega haige ka ja pärast seda edasi veel lihtsalt kuidagi nii uimane, väsinud ja unimütsike, nagu mind oleks hammustanud kolm tse-tse kärbest korraga. Nii et ma kohe tükk aega peamiselt magasin, molutasin, lugesin ja jõin teed. Ja vaatasin ära terve sarja Vera :). Hmm. Või tegelt ma isegi kirjutasin küll, hirmus pika uisupostituse kirjutasin paari nädala peale valmis, aga see sai jälle liiga pikk ja nii üksikasjalik ja triviaalne, et ma jõudsin lõpuks ikka järeldusele, et see küll ilmavalgust ei näe, et see tuleb üleni ümber kirjutada. Mida ma muidugi enam ei viitsinud. Noja… pmst selle tähe all ongi kuu aega niuhti käest läinud…

Hmm. Muide, arvutist rääkides… Alguses tundus mulle mõnevõrra ehmatuslikult, et see arvuti ei taha kuidagi Eesti ID-kaardi tarkvaraga koostööd teha. No panka sisselogimine oli üks kolmveerandtunnine jebla, süsteem ei tahtnud mind kuidagi ära tunda. Geenivaramu küsimustikku ei saanud ma üldse täitma hakata, eesti.ee's tuli mailide ümbersuunamisel error ette ja telefonioperaatori kontole sisselogimine võttis ka miljon aastat, misjärel ei saanud ma sealt otse makset teha, sest ta ei suutnud mind sealt panka sisse logida… Lõpuks muidugi selgus tänu geenivaramu lehele, mis teatas, et nemad uusi ID kaarte ei tunnista, et asi ei olegi üldse mu arvutis, vaid selles, et mul on ju nüüd maailma kõige uuem ID-kaart, mis on nii uus, et vanad süsteemid sellega ei tööta. Nagu mis mõttes??? Kas ma ikka valida saan selle uue kaardiga või??? Ma tean, muide, küll, et smart-ID on ka olemas, aga seda ei saanud ma ka kuidagi tehtud, sest, ülla-ülla, ka see nõudis ID-kaardi kasutamist. Mida ma küll üritasin kasutada - ja üritasin ja üritasin, kuniks rakendus mu üritamisest ära tüdines ja mu ära blokeeris. Urr… Äärmiselt ebamugav, ma peaks mainima! Kusjuures mõnikord saan ma terve aasta hakkama nii, et mul ei olegi ID kaarti vaja. Aga nüüd on kuu aja jooksul nii mitu identimist vajavat asja ette tulnud, et see ajab kohe närvi… Ja no valida ma tahan ju varsti ka, põhimõtte pärast. Ükskõik keda, et EKRE-l üks hääl vähem oleks :D.

Enivei. Kui nüüd aga ilusamatele asjadele mõelda, siis võtke teadmiseks, et meil näitas kraadiklaas täna 18 kraadi sooja ja päike säras nii ennastunustavalt, et see teeb tuju kõigil kohustuslikus korras paremaks ja annab energiat ka. Hommikuti on ainult hästi karge veel, ikka alla nulli. Aga paar pärastlõunat on olnud juba täitsa kevade moodi. Varsti peaksid siin ka krookused õide puhkema. Ma olen neid igal aastal 1. märtsil pildistamas käinud… See on ju kohe. Isegi valimised ja Brexit ja Euroopa Parlamendi valimised tunduvad juba kohe! Lausa nii kohe, et nüüd hakkab juba natuke kõhedaks ka kiskuma, sest ega need Euroopa väljavaated nüüd just kõikse hiilgavamad ei ole...

Noh.  Aga mis siis uudist? Ega väga midagi… Paari nädala pärast on mul ühel nädalavahetusel portreefoto koolitus, see on selline esimene rutiiniväline asi, mida oodata. Ja märtsis püüaks ehk nädalavahetuseks Pariisi sõita. Tahaks raamatupoodi. Ja LIDOsse ja näitusele. Les Halles'i kaubanduskeskus peaks nüüd valmis olema, seda tahaks näha. Uisupoes peaksin ka käima ja laskma ülejäänud kruvid ka sisse keerata. Ja Lululemoni poodi ka tahaks :). Neil on seal ALATI midagi, mis mulle väga meeldib, mis siis, et tegelt on mul igaks spordiks riided olemas :).

Mm. Noja mais lähen Gruusiasse. Ainult see on veel vaja välja mõelda, et kuidas täpselt. Mul oleks nimelt lisaks Gruusias mõeldud programmile kasutada veel 5 vaba päeva. Ja ma nüüd ei tea, kas ma peaksin a) minema ja veetma veel 5 päeva omal käel Gruusias b) veetma need 5 päeva omal käel Armeenias c) veetma need 5 päeva vahepeatusena Istanbulis d) jätma need 5 päeva üldse kasutamata. Naira paraku otsustas minuga Armeenias kohtumise asemel hoopis Austrias abielluma hakata. Nii et esialgne plaan lendas kergelt vastu taevast. Ja nüüd ma ei suuda otsustada, kas ja mida siis nüüd selle asemel teha… Hmpf. Kui juba seal olla, oleks ahvatlev Armeenias ka ära käia. Aga ma natuke ei ole kindel, kas see kant seal on ikka selline, et ma tahaksin seal 5 päeva täitsa üksi ringi seigelda. On või? Kui ma ei taha ainult pealinnades kolada, vaid ikka mägedevahelistes kolgastes ka konnata :). Koos vene keelt kõneleva kohaliku sõbrantsiga oleks äkki ikka kindlam. Rääkimata sellest, et toredam. Hmpf. Must meri on ka sellel ajal veel külm, et lihtsalt rannapuhkust planeerida. Gruusias vist saaks seda aega liiga palju, sest me käime ju Gruusia üsna läbi ja ega see nüüd nii suur riik ka pole. Ja Istanbulis olen ma nii mitu korda käinud, et ma ei tea, kas ma oskan seal 5 päevaks uut ja huvitavat tegevust leida. Viis päeva järjest ju hammamis ja vesipiibutamas ja krevette söömas ja turul pildistamas ei käi. Aga samas ma ju saaksin 5 päeva reisida, mõelge. No kuidas ma siis ei reisi??? Suunavaid/abistavaid mõtteid, anybody?

Oeh. Isver. Aitab. Tuleb punkt panna. Teate, ma keedan praegu läätsesuppi. Mõtlesin nüüd siin, et see vist peaks hakkama valmis saama, on juba keenud küll. Läksin maitsma. Arvake, mis supi seest puudusid????

Õige, läätsed!

Ühesõnaga, ma nüüd siis lõpetan tänaseks ja tegelen ühe asjaga korraga :).

Olge toredad!

Maris.


1 kommentaar: