Tõdesin täna jälle, et inimesed on siin ikka võõraste vastu ilmatuma kenad. Tulin trennist ja ootasin ihuüksinda ühes väga üksikus bussipeatuses bussi. Vihma hakkas sadama. Minul üldse polegi sellist asja nagu vihmavari, nii et ma kehitasin õlgu ja ootasin edasi. Paar minutit hiljem tuli üks täitsa võõras naine vihmavarjuga. Astus mu kõrvale, pakkus küsimata katet ja ootas minuga koos bussi. Kui see õnnetu 16 lõpuks kohale jõudis, olin ma tänu tema vihmavarjule veel üpris kuiv. Ütlesin aitäh. Isegi ta nime ei tea, ta ütles ainult seda, et ta tegi ületunde ja on kole väsinud :-D.
Kui minul oleks vihmavari, siis ma järgmine kord teeksin tingimata samamoodi. Aga ma pean midagi muud välja mõtlema, sest ega ma suhkrust pole, et vihmavarju vajan. Vihmavarjud on nii tüütud. Parem saan märjaks. Mis sellest ikka? Kuivan ju pärast jälle ära!
Kuna su käekott sisaldab niikuinii kõike, alates nööpnõelast ja lõpetades aatompommiga, siis miks ei võiks seal ka üks vihmakeep olla. Tead küll selline, mida kaupsi kassas müüakse.
VastaKustutaViktor
Need on veel tüütumad, siis kõik kõbiseb ja sahiseb ja tilgub... Pealegi, võõrast keebi alla võtta on tsipa nagu liiga intiimne, vihmavarju veel võib jagada :D.
VastaKustuta