Laupäeva õhtu möödus jälle selles imetabases urkas, kus aeg on seisma jäänud ja kus lauldakse, mängitakse pilli ja ollakse rõõmsad. Seekordne visiit oli hoopis teistmoodi - tinutava naispianisti asemel oli hallipäine vanamees, kes mõnikord möirgas; klaverinurka pukile istus hääääääääästi rõhutatult pikkade säärte ja igavleva ilmega tüdruk, kes justkui muuseas laulis (väga ägedasti seejuures, tal oli tõeliselt omapärane hääl), kelner tahtis iga joogi eest kohe raha, pianist mängis muuhulgas maha hümnide popurrii, mida kõik kaasa üürgasid (ma ei tea, mul on vist Eesti kasvastus, et hümne pole ilus niimoodi lörtsida ja purjakil kaasa pröögata. seetõttu mulle säärane popurrii väga ei meeldinud, aga kohalikud olid sillas ja kraaksusid suure rõõmuga nii allons enfants de la patrie kui ka Deutschland Deutschland über alles. Gaad seiv the kviin ja kõik muu ka kõlbas) ja klientuur oli ka kuidagi teistmoodi kui eelmine kord. Oi, ja selle pianisti leivanumber oli Piafi "Padam, padam", aga nii, et kogu ruum laulis "Salaam, salaam"... See oli naljakas. Hea, et seal ei paistnud olema kedagi, kes selle peale solvuda oleks võinud. Igatahes, ma arvan, et ma tahan sinna varsti tagasi minna. Aga vaadake te seniks pilte! (mul oli seekord õllepudel statiiviks, mõni tuli isegi piisavalt terav, et üht-teist on fotolt aru saada :D)
Diskopall on tegija :)
Tema laulis. Ossa, kui äge hääl tal on!
Selline urgas ongi. Väga äge!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar