Sellest, kuidas ma kahe pohmas sakslasega Maginot liini käisin vallutamas

Mõeldud, tehtud. Pühapäeval sai selle Immerhofi kindluse juures siis ära käidud. Kusjuures hullult vedas - veebis on neil kirjas, et nad on lahti kolm päeva kuus kolm tundi korraga, aga koha peal tuli välja, et kaks päeva kuus kolm tundi korraga. Õnneks oli pühapäev siiski üks neist kahest päevast, ei pidanud sama targalt tagasi sõitma. 

Aga ma hakkan parem kaugemalt pihta, sest see minek kujunes ka plaanitust üsna erinevaks. Kavatsesin ju rongiga minna ja siis need paar kilti jala mööda põlluveeri marssida, välja kukkus aga hoopis teisiti. Nimelt oli meil laupäeva õhtul teadupärast grillipidu, mis kujunes väga toredaks ja väga ülerahvastatuks, st meile ilmus siia veel  terve suur kamp prantslasi ja sakslasi külla. Sõime, jõime, lobisesime, aga mingil ajal tekkis kellelgi mõte kuskile välja minna ja siis läks vaidluseks, et kes kuhu ja kas üldse minna tahaks. Mina arvasin, et ei viitsi kell kaks öösel enam kuskile minema hakata, Marion ja Lukas otsustasid ka koju jääda, aga Frank, kes peo põhiorganiseerija oli, võttis kõik külalised ja läks nendega linna peale baaridesse. Mina veel natuke kõhklesin ja sellepärast üritati mind muidugi kaasa meelitada, aga see otsustamine kestis nii kaua, et lõpuks mul sai kõrini ja ma teatasin, et mul on pühapäevaks plaanid, ma ei taha kuskile minna. Tahan hommikul asjalik olla. Siis tuli muidugi selgitada, et mis plaanid - ja kui ma olin ära rääkinud pika jutu Maginot' liini ja kindlustuste lahtiolekuaegade kohta, otsustasid mõlemad sakslased käigu pealt, et nemad tahavad ka tulla.  Kusjuures Frankil on auto ka, nii et saigi kokku lepitud: lähme kolmekesti koos ja tema autoga. 

Purjuspäi antud lubadused pole muidugi suuremad asjad ja ma olin valmis selleks, et hommikul pole kedagi tulemas. Aga Lukas oli üleval ja kraps ja kinnitas ikka, et küll me Franki ka maast lahti lööme. Mina väga ei uskunud - too tuli esiteks koju alles kell seitse hommikul (sellise mürtsumise ja trampimisega, et ajas vist kogu maja jalule) ja teiseks oli ta juba enne äraminekut nii purjus kui purjus, edasi sai ainult hullemaks minna. Aga  siis tuli välja, et pühapäev ja pühapäeval on ju teadupärast palju harvem ühistranspordigraafik... ja polnudki justkui enam millegi muuga minna. Franki maast lahti löömine oli ainus võimalus, kuidas see pühapäev seal ära käia. Saatsin Lukase ta ukse taha. Ja imede ime, too saigi mehe kuidagi ärkvele. Eelmist õhtut Frank seejuures muidu väga ei mäletanud, aga lubadus autoga teenistusvalmis olla oli meeles, nii et ta nuttis ja ägas, aga ajas hargid alla. (Ma olin küll pisut mures, et kuidas ta sõidetud saab. 25 kilomeetrit annab pohmakaga inimesele päris mitu võimalust mõne posti või puu otsa põrutada, teistest liiklejatest rääkimata, aga näed - saime seekord eluga käidud :-D. Huvitav, muuseas, vanus vist hakkab välja lööma, varemalt ma poleks üldse sellise asja pärast põdenud).

Äraminek venis sellegipoolest kohutavalt pikale, ma hakkasin juba lootust kaotama, et me üldse lahtiolekuaja jooksul sinna jõuame. Isegi auto juurde jõudes ei saanud me sõitma hakatud, sest tüüpidel tekkis lihtsalt ulmepikk võistlus, kumb neist selle koha oma nutitelefonist esimesena Google Mapsist üles leiab. Issuke, nad näppisid oma telefone nagu ogarad, netiühendus oli loomulikult halb ja prantsuskeelseid nimesid nad ka kirjutada ei osanud, nii et tulemuseks oli iga kord suur null või ühenduse katkemine, aga siis tuli loomulikult otsast peale alustada. Ma muudkui üritasin neile selgeks teha, et ärgu muretsegu, ma päriselt tean, kuidas sinna saada, aga no... Targutamisest pole sellisetl hetkedel tavaliselt kasu :-D. Eks ma siis ootasin, kuni poisid ära tüdinesid. 

Nonii, lõpuks saime minema. Aga kahtekümmet viit kilomeetrit pole ju võimalik peatuseta läbida! Ega's midagi, tegime poole tee peal bensukas pissi- ja joogipeatuse :-D. MIS õnneks läks üsna ruttu, nii et kolmveerand kolme paiku jõudsime lõpuks ikka kohale ka. Ma küll terve hommiku püüdlesin selle poole, et hiljemalt pool kaks kohale saada, aga parem hilja kui mitte kunagi, eks? No siis tuli muidugi välja, et üks seltskond oli just tuurile läinud, aga kolm inimest on ühe giidi peale liiga vähe, pidime veel paari huvilist ootama jääma. Jalutasime seal siis niisama veel pool tunnikest ringi, pildistasime ja ootasime - ja ootasime ja ootasime, aga peale ühe poolaka ei tulnud enam kedagi. Lõpuks ei jäänud neil seal enam midagi muud üle, saadeti meid teele, muidu oleks varsti kinnipanekuaeg kätte jõudnud. 

Aga nii, kui me väravast sisse saime ja giid suu lahti tegi, tekkis järgmine probleem - ei mu sakslased ega see poolakas rääkinud prantsuse keelt, giid seevastu oli umbkeelne prantslane. No mis te arvate, mis siis sai? Jajah, õige. Maris sai mitu tundi prantsuse-inglise suunalist suulist tõlget harjutada :-D. Ohh, ja küll ma olin hädas. Kujutage nüüd ette - kaks sakslast, üks sõduririides prantsuse onkel ja üks poolakast sõjandushuviline kindlustuses, mille prantslased ehitasid kaitseks pahade sakslaste eest (aga pahad sakslased tegid sellele vaatamata prantslastele säru ja võtsid selle kindluse ka veel ära). Ja siis seal vahel üks tüdruk, kellel on iseenesest täiesti ükskõik, kas plahvatas mürsk või granaat, peaasi, et plahvatas, samas kui nendel neljal ei olnud mitte kellelgi ükskõik, kas plahvatas mürsk või granaat, sest neil on ometi suur vahe :-D. Ja kui mürsk, siis tingimata oli vaja teada, et kui suur mürsk ja kui kaugele lendas ja kui mitu meest mürsumasina juures ametis oli ja kui mitu lasku minutis teha sai. Et noh, nad olid kõik väga informeeritud - näitasid mulle lõpuks üksteise võidu eri keeltes, millise kujuga kiiver oli sakslaste ja milline prantslaste oma (ning minu meelest olid mõlemad ühesugused ja roostetanud)... Ja naersid (ise pilke vahetades), kui ma küsisin, et milleks neil ehitajatel oli vaja Prantsusmaa poole kah tankitõke püsti panna, et nagu pisut valel pool oli see mu meelest.

No igatahes, lõpuks oli mul sellest kõigest juhe nii koos, et ma ei suutnud enam üheski keeles mõelda, sest kogu see ekskursioon oli minusuguse sõjandusvõhiku jaoks väga põhjalik ja äärmiselt detailne. Aga mu sakslased jäid rahule - ja tahtsid minuga veel mõne väljasõidu ette võtta :-D. Nii et üldkokkuvõttes ma vist lootusetult ebakompetentset muljet ei jätnud :). Ja mina ise jäin külastusega väga rahule, sest see oli ikka ulmepeenike värk kõik - mh, mis süsteemid neil olid, kuidas nad seal maa all elektrit tegid ja elasid ja sõid ja pissisid ja solki ära juhtisid ja torudesse karjusid ja mürgist gaasi vältisid. Väga huvitav!

Ühesõnaga, minu meelest oli äge. Täitsa peaks mõnda punkrisse veel minema. Võiks ju järele vaadata, kas need olid kõik ühesugused või mille poolest need üksteisest erinesid... See oli ka tore, et mu majanaabrid kaasa tulid. Ma sain nende käest ka palju asju teada - ja kui ma oleksin üksinda kogu oma sõjandusignorantsuses sinna põlluvahele kohale marssinud, siis oleks see vist kohe väga imeliku mulje jätnud. IRW.

PS: kui välja tulime, nägin justkui muuhulgas üht kolleegi kindluse väravat tunnistamas. Oli teine lihtsalt "juhuslikult" sinna sattunud :-D. Maailm on ikka väike, igasugustes pärapõrgutes võib tuttavaid kohata. 

No mu meelest on küll igati õigustatud küsimus, miks neil oli vaja selline asi panna kindluse ja Prantsusmaa vahele, ah? Nad ju ootasid rünnakut teiselt poolt...

Peasissepääs. 

Lukas

Kärbes

Jah, Lukas oli alguses päris närviline, leidis, et ta vist ei peaks poseerima, eriti mitte millegi PEAL, sest ta on sakslane. Oh seda sakslaste süüdlaspsüühet...

Siia külge tõmmati kamuflaažkate

CEO kabinet :)

Verejanuline Frank. Nagu näha, siis tema süda ei tilkunud sellepärast verd, et sakslased nii pahad olid ja sõda alustasid. 

Elektrijaam. Nad tegid hästi põnevasti elektrit! Suruõhust kuidagi. 

Laatsaret

Jah, NEED pirnid põlesid. Aga mõned ruumid käisime taskulambivalgel läbi - väga lahe oli!

Ohvitseride söögitoas plastikbanaanidega einetamas. Assa, ja veinipudel oli aastast 1938!