Strasbourgist

Ühesõnaga, kuidagi üldse pole kirjutamise tuju, aga selle nädala jooksul sai nii palju asju ära tehtud, et kui ma neid kohe kirja ei pane, siis ma selleni ei jõuagi... 

Selle nädala vaieldamatu tipp oli muidugi Strasbourg. Teisipäeva hommikul kell kaheksa sõitsime parlamendi juurest välja ja kolmapäeva õhtul kell seitse olime Luxembourgis tagasi. Minek võttis pisut üle kolme tunni aega, tulek kõigest kaks ja pool. Igati lähedal ju! Tegelikult on nii, et see tütarlaps, kes seal praegu elab, andis mulle loa ühel nädalavahetusel tagasi minna... Et ta pidavat saama mind majutada küll ja siis saaksin seal linna peal rohkem ringi vaadata. Praegu jäi seal niimoodi mõistlikult oma aega - teisipäeval oli päeval paar tundi aega (selle veetsime parlamendihoonet avastades), õhtul saime juba poole viiest lahti ja kolmapäeval oli ka mitu tundi linnaluba. Samas sai selle ajaga selgeks ainult see, et Strasbourg on hästi armas linn, aga detailidesse laskumiseks polnud aega. Käisime A-ga ühes mõnusas pubi moodi kohvikus kohalikku Alsace'i erirooga tarte flambéed söömas (see oli põhimõtteliselt nagu lavaši peal tehtud peekoni-juustupitsa), siis jalutasime Väike-Prantsusmaale ja rüüpasime seal jõe ääres ilusas kohas veini, kuniks äikesetorm kaela tuli. Noh, ja oligi selleks õhtuks kõik, eks, mis sa ikka pimedas ja märjas linnas teed. Järgmisel päeval jalutasin ka hästi pisut linna peal ringi, käisin katedraalis ja niisama uitamas, aga esiteks oli eelmisest pikale veninud ööst kole uni peal, teiseks NII palju seda aega nüüd ka polnud. Et siis saingi teada, et tahaks kunagi tagasi minna. Paadiga sõitmas käia ja Väike-Prantsusmaal pikemalt ringi uidata ja nii... Ehk millalgi paari nädala pärast. 

Parlamendi koha pealt aga tuleb öelda, et mul on tegelikult päris hea meel, et me siin põldude vahel pisikeses Luxembourgis oleme. Meie kontorid on rahulikud ja valgusküllased ja vaiksed; see Strasbourgi hoone oli aga nagu õudus. Esiteks oli seal kogu aeg triljon inimest sebimas, meeletult palju külastajate gruppe ja parlamendiliikmeid ja tõlke ja keda iganes... Teiseks tegid need triljon inimest hirmus palju lärmi, kõrvus hakaks lõpuks sumisema ja kohisema kõigest sellest. Keskenduda poleks seal üldse võimalik. Kolmandaks olid need kabinetikoridorid täiesti klaustrofoobilised, sellised kitsad ja tumedad - ja ega need kabinetid nüüd ka just eriti avarad ja mugavad välja ei paistnud. Restoran oli ka väga rabav - tähendab, siin on meil neli päeva põhirooga ja siis hulk eel- ja järelroogi valida. Seal oli vist 8 erinevat põhirooga, aga esiteks olid nende hinnad täpselt poole kõrgemad kui meil siin (kuskil nii 7-10 euri), teiseks oli seal restos ka niiiii meeletud massid, istekohadki olid väga defitsiitsed, rääkimata toidusabadest ja kassajärjekordadest - need olid ka ikka hirmus pikad. 

Parlamendi töö oli aga hästi põnev. Meile räägiti seal suuliste tõlkijate elust, viidi istungit ja hääletamist vaatama. Hääletamine oli tõeliselt vahva, mina mõtlesin ikka, et kõik hääletatakse elektrooniliselt, aga tegelikult küsiti meeletu tempoga, et see ettepanek: kes poolt, kes vastu, kes erapooletu, vastu võetud. Noh, tulistati kuulipildujast need küsimused välja ja siis kõik parlamendiliikmed käega vehkisid, selle järgi, keda rohkem silma hakkas, pooldajaid või vastaseid, võeti siis asjad vastu või lükati tagasi. Aga kõik see käis ikka NIIIIII ruttu, et põhimõtteliselt minu reaktsioonikiirusega oleks ma omast arust käe ehk "poolt" tõstnud, aga üles oleks see jõudnud "erapooletu" ajaks. Ja oi, kui naljakas oli vaadata kogu seda tralli - nagu laulupeol oleks laineid tehtud! Oi, ja siis oli meil ette nähtud kohtumine ühe parlamendiliikmega ka. Ja kujutage ette, kui meile teda päriselt otsima hakati (noh, kellegiga kokku leppimine oli jäetud viimasele hetkele), siis kellelgi teisel polnud aega, aga Ojuland tuli hädast välja päästma! Eriti äge. Ta siis rääkis meile oma tööst ja oma päevast ja oma arvamustest Valgevene kohta ja nii... Päris hea inglise keel oli tal kusjuures, mõningaid väga eestipäraseid vigu tegi, aga üldiselt rääkis hästi soravalt ja arusaadavalt. Pärast istungil nägime teda ka, ta oli kenasti kohal ja puha - Kelamit ja Oviiri nägin ka, teised eestlased oleks pidanud istuma umbes meie all, nii et jäid vaateväljast eemale. Muidu esimesel päeval oli istungisaal puhta tühi, umbes sadakond meppi oligi ainult kohal, aga siis teisel päeval, kui hääletamiseks läks, tuli neid kohale mingi 690 ringis või nii. Siis oli ikka uhke küll! Kusjuures, väga kütkestavaid teemasid arutati ka parajasti - seda Schengeni piiride teemat ja põgenikke ja muud säärast. Või noh, ma ei tea, võib-olla on need minu jaoks nüüd juba sellepärast nii palju huvitavamad kui enne, et kui ma nende teemadega alles hiljuti lähemalt kokku olen puutunud ja neid dokusid tõlkinud, siis on nüüd huvitav vaadata, mis edasi saab... Ma ei tea. Igatahes, hästi paeluv oli. 

Ja need sünkroontõlgid ka... Appike, on ikka amet! See on vähemalt sama keeruline kui tuumafüüsika! Eestlased tegid muidu päris head tööd, va üks naine tundus hästi palju eetavat ja öötavat - aga no võib-olla oli halb päev või niru kõneleja. Oi, aga siis naersin ma end küll kringliks, kui prantslased tõlkisid... Noh, mõnikord lihtsalt ei saa alustada lauset enne, kui oled mingi sõna ära kuulnud, millega alustada. Aga need prantslased olid mingite kõnede puhul kohe eriti hädas ja siis nad üritasid aega täita ja oodata ja ära kuulata, kuhu kõneleja nüüd välja jõuab. Ja kui no muidu öeldakse ka culture étrangère umbes nii, et kültüüür etranžeeer, siis nemad ütlesid seal kültüüüüüü - üüüüüü - üüür etranžeeeee-eeeeeeeee-eeeeeeeeereee... Väga naljakas oli! 

Ok, aga aitab nüüd sellest vast küll. Ülejäänud nädal läks kui lennates. Aa, see oli tore, et eile käisime vesiaeroobikas. Meie treeneriks oli sedakorda härra Thomas Dricot [loe: tomass trikoo]. Meil oli nalja kui palju, et trikoo aquagymi treeneriks on sattunud. 

Täna käisime jõusaalis. On siin aga igasuguste asjade simulaatoreid. No milleks ei lähe inimesed välja jooksma, vaid jooksevad lindi peal? Või miks ei võiks inimesed käia niisama trepist üles-alla, vaid sõidavad päev otsa liftiga ja siis õhul lähevad jõusaali sellise masina peale, mis simuleerib trepist käimist? Sellest ma hästi aru ei saa. Aga igatahes, igasuguseid asju sai seal masinaruumis järele proovitud küll ja nüüd on mul mõnusalt väss lihastes. 

Ja nädalavahetuseks - tegime siin ühtesid plaane ja teisi (pühapäeval on muuseumide päev), aga lõpptulemusena läks nii, et kuidagi tekkis mingi ahel, mille kaudu mind kuskile Belgia piiri äärde matkarajale kõndima kutsuti. Nii et pühapäevaks on siis see plaanis. Homme - homme magan lõunani, lähen siis ostan vetsupaberit ja pärast seda suundun rattaga sõitma. Kõlab nagu ideaalne laupäev...

Hmm, ja keegi võiks mulle öelda, miks minule kohe üldse ei jää kontidesse, et ma kasutan sõnu peale ja pärast valesti? Ma omast arust alati teadlikult kontrollin need üle, aga ikka panen täpselt risti vastupidi õigele kasutusele. Ja ma ju tean nende vahet küll! Urrrrrr....

OK, pesumasin vist lõpetas

Ilusat nädalavahetust, 

M.