Hämmastav, kogu selle kuu aja peale (täna täpselt kuu aega tagasi oli mul esimene tööpäev :P) olen ma Luxembourgis veetnud tervenisti ühe nädalavahetuse - selle kõige esimese. Tegelikult mõtlen ma jahmunult isegi, et ega ma eriti palju siin linnas teha pole jõudnud... Katakombides käisin ja Pétrusse'i kraavis olen jalutamas käinud, St. Quirinuse kabeli juures käisin ära, ehkki sisse ei saanud... Noh, natuke olen ringi rattatanud ka... aga siis ongi kõik. Pole muuseumides käinud, pole kontsertidel käinud, linnas giidiraamatuga ringi käimisest ei maksa üldse rääkida. Jesver-susver, poodegi pole läbi kamminud, kui nüüd Auchan ja mõned raudteejaama juurest hakkavad poed välja arvata. HIRMUS! No aga sel nädalavahetusel loodan asja parandada ja Luxiga natuke rohkem tutvust teha. Homme nimelt on Euroopa päev ja Luxembourgi rattapäev ja linnas on igal pool hästi palju üritusi, vabaõhukontserte ja muud säärast; ülehomme aga on plaan terve päev otsa nendel tasuta rattaekskursioonidel ringi vändata. Ma juba huviga mõtlen, et kui väsinud ma küll pühapäeva õhtuks olen - selles mõttes, et ega siin see mägede lugu naljaasi pole. Kusjuures, täiesti kohutav on see, et kaardi pealt vaatad - justkui igalt tänavalt peaks saama igale sellega ristuvale tänavale keerata, seda pole kuskil kuidagi välja toodud, et paljudel puhkudel on lihtsalt kõik need "ristuvad" tänavad umbes 150 meetrit sellest otse minevast tänavast allpool. Päris ummikusse võib niimoodi joosta. Ja huupi kuskile kellaaja peale minna on ka ohtlik - võib ikka niimoodi pange panna, et... Ma tean, ma olen rattaga silla all kraavi põhjas ka ära käinud :-D. Aga noh, samas - need rattaekskursioonid on kahtlemata jõle põnevad, ootan ka teisi! Rattaga saab ju nii palju rohkem maad katta kui jala... või bussiga.
Seda ma juba olen maininud, et tööl on endiselt hästi vahva ja põnev - see juba iseenesest on näitaja, et ma hommikuti ilma igasuguse mureta maast lahti saan. Noh, kell teeb oma kolm-neli kordusäratust küll, aga see on mul nii ehk naa pigem harjumus: mulle ei meeldi kohe krapsti püsti hüpata, mulle meeldib soojas mõnuleda ja iga kellahelina peale natuke rohkem üles ärgata. Siis lõpuks on uni puhta läinud, samas olen ma voodis välja mõelnud, mis selga panna ja mida hommikusöögiks võtta, nii et kui ma kord kargan, siis jõuan kõik hästi ruttu ja operatiivselt ära teha. Aga no see selleks...
Ja inimesed, kellega ma siin viimase kuu aja jooksul kokku olen puutunud, on ka kõik väga armsad. Eriti kena žesti tegi minu suhtes neil päevil näiteks üks tütarlaps, keda ma isegi kunagi kohanud ei ole. Meid viiakse nimelt järgmisel nädalal kaheks päevaks Strasbourgi parlamendi tööd vaatama ja osad meist (sh mina) peavad endale seal ise öömaja otsima. Noh, kõik maksavad öömaja ise kinni, aga suuremale osale leiti muidu praktikantide üksuse poolt hea hinnaga hostelitoad, aga mingi 8-9 meist peavad ise ulualuse leidma. Ja arvake ära: Euroopa parlamendi täiskogu istungi aegu ei ole Strasbourgis just väga palju odavaid öömajavõimalusi. Osad praktikandid, kes kohe algusest saadik otsima hakkasid, valgustasid juba kõiki sel teemal ning mina mõtlesin alternatiivseid lahendusi otsima hakata. Kirjutasin ühele tuttavale, kes kunagi Strasbourgis vahetuses oli. Tema ütles mulle ühe endise EKAka nime, kes seal linnas pidavat elama... ja mina võtsin kätte, kirjutasin. Mõtlesin, et küsija suu pihta ei lööda. Ja vastuseks sain väga sooja ja sõbraliku kirja, et muidugi, tulgu ma pealegi, ruumi just üleliia pole, aga eestlasi jalaga segada ka mitte. No ja nüüd ongi nii, et saame teisipäeval Strasbourgis kokku, lähme sööma, saan tema juures öömaja ja isegi magamiskoti kohta öeldi, et ärgu ma seda kaasa vedagu (mitte, et mul oleks see siis kuskilt võtta olnud, a no küll ma oleks leidnud), tal on kraami küll. No vaat... See on temast tõeliselt ülikena, me ju puhta võõrad. Tekitab kohe tahtmise ise ka inimesi rohkem öömajaga aidata :-D.
No hästi, et kõik kolme sõnaga kokku võtta - elu on lill.
Aga nüüd sai järsku kopp ette arvuti taga istumisest.
Ilusat nädalavahetust.
M.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar