Maris Ümber Maailma: Sellest, kuidas me ainult ahhidega matkamas käisime ja übernaljakate inimeste restos sõime

Ma olen konstantselt oma blogisissekannetega viis päeva ajast maas, aga ma nüüd ausõna katsun end parandada. Kõige tegevusküllasem nädal on selja taga ja kuna järgmisel nädalal on pühad, on kõik oma vabad päevad nüüd juba välja võtnud ning varvast lasknud, see aga tähendab minu jaoks ilmselt vähem seltskondlikke ja õhtuseid ettevõtmisi ja omakorda rohkem aega netis. Ja muuseas, järgmine nädalavahetus on meil jälle neljapäevane. Mis on natuke kohutav, sest mul POLE PLAANE! Mõtlesin paariks päevaks Strasbourgi mineku peale (jutt justkui jäi, et saan uuesti öömaja, kui tahan), aga piletid olid jube kallid, raip. Sama kallid, kui Pariisi omad. Kaalusin veel ühte ja teist ja lõpuks jõudsin järeldusele, et kui üldse väljasõidu teen, käin ära Namuris ja Brüsselis, aga võib-olla olen ainult kodus Luxembourgis ja käin siin mööda väiksemaid kohti ringi. Siin on igasuguseid losse ja veinikülasid ümberringi ja muud säärast ka... Isegi Saarbrückenisse või Koblentzisse või kuskile sellisesse kohta võib ju sõita. Ma alles ükspäev tegin nimekirja kõikidest kohtadest, kus ma tahan tingimata enne praktika lõppu ära käia. Päris pikk sai teine.

Hästi, aga kui nüüd pilk jälle minevikku pöörata, siis kindlasti tuleb rääkida möödundpühapäevasest väljasõidust Esch-sur-Sure'i järve äärde. Tegu on siis Luxi ainsa arvestatava järvega ning seegi on muuseas paisjärv. No igatahes, algselt jäi jutt nii, et need polüglotid ei tee enne juunit ühtegi väljasõitu, aga eelmisel nädalavahetusel tuli kuidagi ootamatu uudis, et nad otsustasid uuesti rändama minna. Ja me haakisime end sappa.

Sedakorda oli retk absoluutselt mõnus. Too ainus tüütu ja matslik onkel John ei saanud seekord tulla (siin oli mingi kohalik joomapidu, nii et ta tinutas kuskil külas maitranki) ja ilma temata oli kohe lust ja lillepidu matkata, keegi ei vingunudki ja ei pannud alatasa ebaviisakaid pirne. Igatahes, alustuseks sattusime Eschi linnas mingile massiüritusele, kus kelnerid lastele kandikutega käimist õpetasid ja siis võistlus korraldati (korraldaja ise väitis, et sellepärast, et noortest liiga nõudlikke kliente ei kasvaks, tuleb neile proovida anda, et kandikud on rasked!) - muusika mängis ja kõik oli putkasid ja müügimehi ja mängukohti täis. Me vaatasime natuke ringi ka, aga suundusime siis linna (ja järve) kohale mäkke ning hakkasime astuma. Kokku käisime läbi 8,4km (mu sammumeeter ütles - ja väga veidral kombel olin ma oma sammulugejaga umbes sama kõva tegija nagu kunagi algkoolis Barbie nukuga, mis emme Saksamaalt tõi - keegi polnud siin sammulugejast midagi kuulnud ja küll tahtsid teada, palju maksab, kust saab, mis firma hea on ja mida sellega teha saab), aga kuna rada käis üpris kõvasti üles-alla, siis mõnele vanemale inimesele sai sellest vist üsna küllalt. Igatahes, seekord oli meil siis seltskonnas kolm eestlast, üks soomlane, üks lätlane, üks sakslane, üks portugallane, üks maltalane ja üks britt (kes eelmisel retkel oli tõeline Oh multikast Ох и Ах идут в поход, aga kellest selleks retkeks sai päris Ah - minu meelest oli ta isegi selle Ahi nägu).

Nii, ja sellel seltskonnal on kombeks, et pärast käiakse kuskil sellises pisut paremas restos keha kinnitamas. Sedakorda käisime me Comte Godefroy nime kandvas restoranis (nimi on selleks, et see mul endal meeles püsiks) ja issand, me pidime seal end herneks naerma. Sealsed ettekandjad pidid vist töövestlusele lisaks mingi naljategemiseksami ka läbima, sest nad olid nii humoorikad, et me lihtsalt üürgasime naerda. Ja kõik naljad tulid neil kuidagi hästi loomulikult välja. Noh, umbes nii, et Liisa küsis, kuidas Eschist ära saaks, kui autot pole - et kas bussid käivad. Kelner vastab hästi ruttu ja hästi tõsiselt, et oi ei, busse küll ei käi. Eesliga saab. Et eeslipilet maksab 2 euri päev ja eeslile mahub kaks inimest. Või siis kui teed toodi ja teekott vale inimese kätte sattus, aga teed tellinud inimene küsis, et kus ta tee sai, siis kui välja tuli, et teekott on hoopis teise inimese käes, karjus teine ettekandja ise irvitades: "Haa, sa varastasid selle ära". Ja nii edasi... No see ei kõla nüüd enam üldse nii naljakasti, aga kui kõik need žestid ja ilmed ja hääletoonid ka juures olid, siis me lihtsalt naersime kõhulihased valusaks. Toit oli ka maitsev, muide.

Vot nõnda... See oli üks helge päev (kuigi tegelikult oli üpris pilvine ja ähvardas äikesega): seltskond oli tõeliselt tore ja matkarada ilus. Kusjuures - see rada käis mööda tammikuid. Päris tammikuid, kus muid puid praktiliselt vahel ei olnudki. Nii ilus oli. Eestis meil selliseid enam ei olegi...