See mul läks meelest ära öelda, et me käisime eile metsas matkamas. Ühte Miradori rada pidi. Belgia piiri ääres. Väga vahva oli. Kõndisime natuke üle kümne kilomeetri maha - väga rahvusvahelises seltskonnas (mingi polüglottide klubist välja kasvanud sõpruskonnaga) - ja nautisime värsket õhku. Hommikusele halvale ilmale vaatamata tuli meid kokku kaksteist hinge ja kui me olime teeremondi tõttu Belgias ka korra tiiru ära käinud ning Luxembourgi poolele tagasi jõudnud, hakkasimegi seal metsa vahel vantsima. Jalutuskäigu jooksul kusjuures käisime veel korra üle Belgia piiri üht Clairefontaine'i kloostrit vaatamas... Belgia igatahes pole veel tulnud selle peale, et piirid kinni panna :-D. Aga mets oli küll täiesti tavaline Eesti mets. Kindlasti on seal sügisel seeni ja praegu said mõned julged idaeurooplased juba suu metsmaasikaseks ka. Ent see seltskond - jaa... See oli midagi omapärast. Igasugust rahvast oli seal ikka koos - üks inglise vahva viripill ja kaks lätlast, kes rääkisid eesti keelt, üks jõle ebaviisakas taanlane Fääri saartelt (oh issand, ta istus pärast õhtusöögi ajal me vastas ja muudkui hiilgas oma matslikkusega), üks äärmiselt kena Malta daam, sakslasi, paar luksemburglast, üks väga tore Soome proua, kes seda kogu üritust organiseeris - ja siis meie kolm eestlast ka. Kusjuures hästi naljakas oli, mõned linnamehed väsisid seal kõndides nii ära, et küll neil oli lõpuks maa külmand ja kärss kärnas ja tuju läks neil kohe nii ära, et võttis masendunult virisema kohe... Kohe tõeliselt lõbus oli neid kõrvalt vaadata (meil oli ülevoolavalt hea tuju, siis see ei häirinud meid, eks). Novot. Ja pärast käisime Kleinbettingenis asuvas Luksembourgi restoranis nimega Pudrulusikas, kus ma päris Luxembourgi spetsialiteeti tellisin - ja sain väga kodust hapukapsast suitsusardelli, viineri, suitsukoodiliha, peekoniviilu, friikartulite ja veel millegagi... Oh. Kõht sai väga täis. Ja vestlus oli ka äärmiselt... humoorikas. Kokkuvõtlikult siis niipalju, et kogu pühapäev oli väga äge! See seltskond pidavat muidu umbes kord kuus niimoodi kuskil väljas matkamas käima - ma siis vaikselt loodan, et ehk nad millalgi lähevad jälle ja ehk kutsutakse mind ka kaasa... Nii tore on vahelduse mõttes sellistesse väikestesse kohtadesse saada ja pisut end liigutada ja uute inimestega tuttavaks saada...
OK, aga head õhtut praeguseks. Uni tuli.
M.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar