Laagrielust Belize'is

Uskumatul kombel olen siin laagris juba oma kaks nädalat ära olnud. Ma kohe ei mõista. Sellist tunnet pole tegelikult üldse. Rutiinigi pole justkui veel tekkinud. Hea, et kaks nädalat on siinne lubatud miinimum. Mul on tunne, et vähemaga poleks üldse jõudnud päriselt sisse elada. Kuigi puhkust planeerides tundus kaks nädalat hirmus suure tükina, mis tuleb muude plaanide ja Eestis käimise arvelt kuskilt näpistada. Praegu tahaks see-eest natuke kauemakski jääda. 

Umbes pool rahvast ongi laagris tegelikult korraga kuu aega. Näiteks ka siin mu kõige sõpsim Amy. Tema on õpingute raames praktikal ja tahab selle eest ainepunkte, sellepärast pidi võtma pikema perioodi. Füüsilisest aspektist tundub kuu aega mulle siiski natuke palju (ehkki muus mõttes täpselt paras, arvestades, kui ruttu aeg läinud on). Ma tegelikult ikka ei kujutanud päriselt ette, KUI järskudele järsakutele nad inimesed tööle panevad, KUI tohutu kivikoormate käsitsi järsakutest üles-alla vedamine iga päev käib (no ühel päeval tegime oma tiimiga 150+ ämbritäit näiteks), KUI raske on iga pangetäit vettinud mulda läbi sääsevõrgu tiheduse sõela loksutada ja KUI raske on järjest 40-sentimeetriseid pmst tsementpõrandaid käsihaamri ja kelluga lammutada. Hommikust õhtuni. Iga päev, tulgu taevast või pussnuge ja rünnaku sipelgad, nahkhiired või tarantlid. Et on ikka olnud väsitavam, kui oleksin osanud ameeriklastelt oodata. Just nimelt ameeriklastelt. Ma ikka mõtlesin, et neid koheldakse siidisemate kinnastega :). 

See siinne Amy, kellega me palju asju oleme koos teinud, on muidu hästi tubli ja tore. Kolm last suureks kasvatanud endine medõde, kes nüüd õpib lõpuks omale rahuldustpakkuvat teemat. Aga tema tahaks praegu näiteks juba väga ära, tema jaoks on siinne kliima liiga paha. Kogu aeg on märg ja palav, und ei saa ka korralikult täis magada, sest palavus või torm ajab iga paari tunni takka üles jne. Mind see enam eriti ei sega, olen juba jõudnud harjuda palavuse, niiskuse, kitsa voodi, kogu aeg märg ja must olemise ning imelike häältega. Aga mul oleks vaja enne järgmist tööpäeva vähemalt kahte puhkepäeva, et vanad kondid suurest rassimisest taastuksid. Sest ma olen ikka päris väss.

No mõni pisiasi on siin laagris ikka täiuslikkusest puudu ka jäänud. Aga see eriti ei loe, sest olen saanud heita pilgu hoopis teistsugusesse, nii intrigeerivasse maailma ja teistsugustesse eludesse. Siinsed inimesed peavad normaalseks päevade viisi kahe meetri sügavuses hauaaugus istumist ja haamritega mulla toksimist, ümberringi nahkhiired ja skorpionid ja maod. Ja matšeetedega džunglis vehkimist ja ülijärskudel sopast libedatel kallakutel turnimist ja üleni porine olemist ja külma dušši. Ja seda, et kui naaberarheoloogidele külla minnakse, kestab pidu seitse päeva ning keegi ei muretse, sest mis sa ikka muretsed, küllap on kõik korras, lihtsalt metsas polegi ju netti ega levi. 

Vajaka jäi mul siin aga eelkõige natuke paremast kommunikatsioonist. Sest keegi eriti mingit praktilist infot ei jaga ega tea, kõik kuidagi lihtsalt on. Mina aga väga ei hinda seda, et tõusen üles ja tean, et hommikusöök peaks olema kell kuus, aga kell kuus selgub empiiriliste uuringute käigus, et köök on kinni. Ja hiljem selgub, et sel päeval toimub hommikusöök hoopis pool kaheksa, aga seda pole keegi öelnud. Mitte kellelegi. Sööjad on kohal, aga süüa njetu. Mina näiteks oleksin seda ette teades rõõmuga veel tund aega edasi maganud. 

Või et osad sõidavad kuskile laagri mikrobussiga ära ja siis selgub, et nad käisid ujumas või poes, aga see info ei levinud. Või et kui nendega kaasa ujuma minna, siis keegi ei tea, millal tagasi tullakse. Tullakse siis, kui tullakse. Võib-olla tunni, võib-olla kolme pärast, kuidas autojuht otsustab. Või siis on justkui jutt, et buss läheb laagrisse kell 15.00, siis kästakse ikkagi kell 14.00 valmis olla, ja lõpuks minnakse hoopis 15.30, nii et see vahepealne aeg tuleb lihtsalt püstijala peal hängida, et autod kogemata salaja ära ei sõidaks. Jne jne jne. Keegi ei lase end sellest häirida ja no mina pmst ka mitte, liiga palju. Aga ma isiklikult panustaks natuke rohkem info jagamisse, see teeks elu palju hõlpsamaks. Näiteks poleks ühte tüdrukut pühapäevase väljasõidu ajal Lamanaisse maha unustatud. Aga unustati, sest keegi kohtumisaega ei öelnud, nimesid ei kontrollinud, autojuhid sõitsid minema, kui heaks arvasid, need inimesed autokastis, kes parajasti käepärast võtta olid, mitte need, kellega sinna sõideti... No mõni ime, et üks kleenuke tüdruk kahe silma vahele jäi. 

Laboripäev ei olnud ka päris nii huvitav, kui ma oleksin lootnud. Pmst seisnes see lihtsalt potikildude hambaharjaga üle nühkimises, nende päikese käes ära kuivatamises, siis üle lugemises ja ära kaalumises, õigesti üles tähendamises ja kõik. Õppejõud läksid seejuures üleüldse ise ära linna oma viisat uuendama ja meie tegime laagris näputööd. Mõnes mõttes oli see väga hea, füüsiline väsimus oligi vähemalt mul juba küll selleks ajaks korralik, nii et rahulikum päev kulus marjaks ära, aga teisalt jälle. Noh, ma ei tea, ma ootasin sellest pisut rohkem hariduslikku elementi, lubati ju õpetada laborivarustust ka kasutama, keraamikat analüüsima, arheoloogilist joonistamist, dateerimist jne. Pluss üle päeva pildid olema õhtuloengud jne, aga siiani on meil olnud 2 nädala peale 3 õhtuloengut - noja paar päevast ka lisaks. 

Ja ega õppejõud ei anna ennast muul ajal ka tegelikult eriti näole, see peaprofessor, Tom, on käinud täpselt kaks korda metsas kaevamisi vaatamas. Ja on andnud küll tunde ka, aga ta on natuke nagu Juhan Maiste moodi. Noh, et jutustab haaravalt ja üldisi muinasjutte, aga pole seejuures üleüldsegi konkreetne. Minul on teda raske jälgida, sest mul tekib rohkem küsimusi kui tema käest vastuseid saab. Noh, tahaksin näiteks teada, kuidas ta mingit asja järeldab või teab, või mis faktidel jutt põhineb, et ma saaksin selle kohta rohkem uurida, aga sellist asja ei maksa loota. Ja ta võib vahepeal ikka täiega pada ka ajada. Näiteks vaadata möiraahvile otsa ja väita väga veenvalt ja haaravalt, et need on saimirid (täiesti teist värvi, mõõtu ja moodi) :). Peaaegu kolmkümmend aastat siin suure osa ajast veetnud mehelt kuidagi eeldaks muud.

Tema naine Colleen on meid rohkem juhendanud ja oli metsas ka minu augu ülevaataja. Tema stiil meeldib mulle väga, ta on hästi konkreetne ja selge, aga laagris on ta kadunud. Ei sotsialiseeru ega lase end naljalt ka kinni püüda. Isegi siis, kui pool laagrit täna hommikil korraga minema sõitis, ei lasknud ta end sellest häirida ja magas, ei tulnud nägemistki ütlema. Sest see on tema nädala ainus puhkepäev. Ja tema kõige sagedasem vastus üleüldiselt ka suhtluses oli, et talle miski niikuinii meelde ei jää, ta on hajameelne professor, saadetagu talle kiri, ta pühapäeviti vastab kirjadele. Haa. 

Õppejõud istusid laagris ka kõik omaette ega käinud enamasti isegi teistega koos söömas. EKA reisidel küll suhtlesid ja vennastusid õppejõud õpilastega rohkem. Vbla need siinsed ei jaksa, siin on palju ka muudest ülikoolidest pärit rahvast ja vabatahtlikke, keda nad ilmselt enam kunagi elus ei kohta ja kellest ka ei saa arheolooge, nii et nende peale pole mõtet eriti energiat raisata. Ja noh, kui õppejõud on siin kuude viisi džungihütis laagris, ega neil siis on ilmselt palju muud tegemist ka, et elu igal pool käimas hoida, saan aru. Noh, et kursusetööd, mis kodumaal esitatakse, tuleb ära hinnata ja päeva kaeveoperatsioonise märkmed üles tähendada, mida on tegelikult väga palju, ja erilisemate leidudega tuleb tegeleda, nt killud kokku kleepida ja keraamika taastada või üles joonistada, uurimistoetuste paberimajandusega tegeleda jne jne jne. Ja Colleenil oli mingi terviseprobleem ka, ta oli nädal enne meie tulekut lausa viieks päevaks siin haiglasse pandud, nii et ju tal kulus aega ka taastumiseks. Aga mul on ikkagi natuke kahju, et nendega rohkem suhelda ei saanud. 

Samas päris hooletusse pole nad meid ka jätnud, seda ei saa öelda. Näiteks lubas Colleen panna kokku igaühe huvidele vastavad lugemismaterjalid ja saata tasuta nende raamatute pdf-id, mis tal olemas on, nii et see on tore. Olen natuke teemakohaseid raamatuid Amazonis kiiganud, need on enamasti hirmus kallid, no ikka kohati ligi sada viiskümmend eurot per telliskivi. Endale osta küll ei raatsi. Aga samas, mõtlen praegu, küllap leidub Brüsselis mõni hea ülikooli raamatukogu, kust sellist kraami ka laenutada sab. Näis, kui huvi ja aega edaspidi ka jagub, siis otsin. Saatsin igatahes Colleenile ka kirja, mida tahaksin maiadest teada ja lugeda. Ehk saan tema käest juba peamise hakatuse kätte. Ta lubas pühapäeval saata :). 

Muidu tundub mulle praegu, et ma tahaksin vist selliseid väljakaevamisi veelgi teha. Ma ei tea ainult, kas siin v mõnes muus kontekstis. Näiteks Orkney saartel. Väga hea on vahelduseks ainult füüsiliselt rassida, mitte liiga palju mõelda jne. Siin täitsa teises ajavööndis ja väga limiteeritud internetiga on üleüldiselt ka nii hea rahulik olla, ei pea vastama miljonile kirjale ega vaatama kogu aeg triljoni piiksu peale viit ekraani. Ja inimesed on sellised, rahulikud, kahe jalaga maa peal ja ägedad. Hakka või arheoloogiat õppima, et rohkem selliseid kohata :). Kuulu järgi on see muidu ka perspektiivikas eriala. Mida rohkem maailmas ehitatakse, seda rohkem on vaja arheolooge, kes enne ehitustöid krundid üle vaataksid ja nn päästetööd ära teeks. Ühtlasi saan aru, et arheolooge kutsutakse ka igasuguseid luustikke jms hindama. Ja noh, et põnev on. See võiks mulle meeldida. 

Igatahes. Nüüd saavad kaevamised selleks korraks otsa. Lähen vaatama tsiviliseeritumat Belize'i. Enne kui päris džunglimatkale suundun. Natuke on kurb, et see hetk siin otsa saab ja see seltskond kõik laiali läheb, aga natuke on hea meel ka, sest tahaks juba midagi vahelduseks kultuurset teha küll. Noh, vaadata ägedaid asju, pildistada maju ja loomi, mitte olla kogu aeg ülenisti räpane ning mitte süüa ainult palju head laagritoitu, vaid juua ka ilusas kohas kokteili ja süüa krevette, näiteks. Ja eks mu siidikäpa peopesad on haamerdamisest ka kühveldamisest ja kelluga maa ja krohvikihtide kraapimisest üsna hellad ja villis ka juba :). Natuke muud tegevust oleks juba selleski mõttes täitsa teretulnud. Õnneks olen jõudnud vähemalt ilmaga kohaneda. Enam päris nii looma moodi ei higista ja niiskus ei tundu ka enam nii raske taluda. Võib järgmistele müttamistele vastu minna küll. Isegi konditsioneer ei tundu enam hädatarvilik, kuigi kõik siin sellest unistavad. Vaatasin igaks juhuks just, meil on siin praegu 34 kraadi sooja, kell kaheksa õhtul, õhuniiskus on 94% ja mina tunnen end täitsa meeldivalt. Pikkades pükstes ja pikavarrukalise pluusiga. Sest putukaelu läheb aina hullemaks. Üleeile olid metsas ikka juba mustavad sääsepilved. Ja igasuguseid juustesse ja muidu otsa põrkavaid elajaid tuleb ka aina juurde. Kui alguses oli igas kraanikausis korraga üks põrnikas, siis nüüd on miinimum kolm. Mõni neist pöidlapikkune. Skorpione on nüüd ka igal pool, viimati kohtusin ühega duši all. Oh seda õnne ja rõõmu :). 

Kui nüüd natuke inventuuri teha, siis kasulikumad asjad, mis siia laagrisse kaasa võtsin, olid sääsevõrk, põlvekaitsed ja sõjaväesaapad. Satikaid ja elu oli siin ikka igal ruutmeetril, nii et ilma võrguta inimesed olid ikkagi mingil ajal päris hädas. Ja me plekk-hütid olid ka sellised, et noh, päike paistis aukudest sisse ja vihm leidis ka tee voodisse. Miks siis elu ei peaks. Mina jagasin hütti gekoga, kelle ristisin Henriettaks, aga katuse sees elasid veel nahkhiired ja katuse peal trampisid mingid stepptantsu harrastavad linnud, hüti all möllasid jänesed, kes aeg-ajalt tubades käisid, ühest skorpionist jäi seinale märg plekk, suuri põrisevaid juunipõrnikaid tuli kogu aeg sääsevõrgu pealt minema nipsutada, sääsed, kärbsed, ööliblikad, röövikud, ritsikad, prussakd, sipelgad ja muud säärased olid ka kogu aeg ümber. Amy hütti kolisid ka kaks konna ja kirbud, siis veel oli meil liikvel iguaan ja kehva häälega kukk... Midagi kindlasti läks meelest. Aa, koolibrid näiteks, kes olid vahelduseks täitsa toredad. Kõige suuremaid pingutusi tehti üleüldises plaanis hiirte-rottide eemalhoidmiseks, sest nemad oleksid kohe toonud kohale ka maod. Keda meie laagris õnneks ei näinud, aga nädal enne meie tulekut oli küll duširuumi juurest üks leitud.

Põlvekaitsed ja kindad olid ka kaevamisel absoluutselt asendamatud. Ja kõik muud saapad peale minu omade oleksid siin otsad andnud. Tähendab, paljudel andsidki. Sest no vahepeal müttasime me ikka sellises mudas, et mõlemal saapal oli küljes kolm kilo mudarulle ja nendega oli vaja vesiligedal järsul savinõlval üles-alla turnida. Aga Ühendkuningriigi sõjaväele toodetud Alt-Bergi džunglisaapad osutusid isegi nendes äärmiselt rasketes oludes täiesti vastupidvateks, asjakohasteks ja turvalisteks. Mul on need saapad olnud juba viis aastat ja need on just parajalt sisse kantud. Miski kuskilt ei hõõrunid ja ka kõige sopasematel päevadel jäid mu jalad nendes kuivaks (no nii kuivaks, kui permanentselt rõskes kliimas võimalik - aga vett sisse ei tulnud kuskilt). Ja pärast tõmbasin märja salvrätiga kõikse koledama muda maha ning saapad on jälle korras nagu enne. Seda imet nähes mõtlen, et pean vist igaks juhuks ühe paari selliseid ka varuks ostma. Sest kui need ühel päeval üles ütlevad, tahan ma uusi samasuguseid! Need on küll korralik investeering aga kui need selle katsumuse välja kannatasid, kannatavad need pmst kõike. 

Millestki erilisest ma väga puudust ei tundnud. Või noh, tegelt, korralikust ja kuivast voodist siiski. Siin kliimas on kõik kogu aeg nii märg, et igas konditsioneerita ruumis on kõik, sh nt madrats kogu aeg natuke niiske. Mistap lähevad kõik asjad, sh madratsid ruttu hallitama, mistap valitakse kõik asjad, sh madratsid alati kõige odavamad. Laagris olid meil seetõttu ka hästi kitsad, no ikka väga kitsad, ja tavalise õhemapoolse porolooniga täidetud küljealused, mis vajusid kohe ära. Ja madratsilused lauad olid nende alt nii hästi tunda, et mul surid magades igal ööl regulaarselt õlad ära. Kui ma nüüd taipasin, et saan vist täna õhtul päris normaalsesse voodisse, tekkis kohe ootusärevus. On, mida oodata :).

Üleliigne oli päikesekreem (kogu aeg oli kas pilves või siis olime meie presentkatte all), muud kreemid (no nahk on pmst kogu aeg higist vesimärg, seda ei saa ühegi moega kuivaks, et sellele veel midagi määrida) ja kohv. No ega siinne just normaalne polnud, espressomasinid siin ei tunta, aga laagri americano polnud päriselt ka nii halb, et ma oleksin viitsinud igal hommikul pätikohviga mässata. Ühe korra tegin oma kohvi. Ülejäänu jääb ootama džungliretke. Kui see osa ikka tõeks saab. Nüüd on nii kõvasti sadanud kogu aeg, et see va džungel võib kujuneda läbipääsmatuks. Ühtlasi on oodata kolmapäeval-neljapäeval suurt orkaani, koguni kolmanda kategooria oma. Tal on juba nimi - Beryl. Ja isegi kui see meist enam-vähem mööda läheb, saame vähemalt hirmsat vihma ja tuult ikka. Misjärel võib olla tarvilik see džungliretk ära jätta. Mu arheoloogide räägivad, et nemad on halbades oludes kulutanud ühele otsale kahe päeva asemel neli, ja nemad on heas vormis. Noh, kaheksat-üheksat päeva pole mul selle seikluse alla matmiseks kuskilt võtta. Aga no eks vatame veel mõned päevad aknast välja ja ilmaprognooose. Muidu saan aru, et sellisel ajal on orkaanid väga erakordsed, vihmahooaeg on küll alanud, aga orkaanihooaeg peaks algama alles augustis. Viimati juhtus nii vara orkaan seda maanurka tabama 1933. aastal. Eks ma siis nüüd ootan ja vaatan huviga... Täitsa nagu seiklusfilm ikka see reis siin :).

Ok, aga aeg otsad kokku tõmmata. Laagrielu saab nüüd otsa. Täna mõne aja pärast peaksid maanduma Belize Citys sõbrad. Siis on vaja kohe järgmisse koost lagunevasse sõidukisse istuda ja lõuna poole teele asuda. Siin pidi olema sõidukite impordimaks nii kõrge, et pmst kui USAst tuua auto, siis pidi impordimaks olema sama kõrge kui auto väärtus uuena. Mistap on siin KÕIK sõidukid sõna otseses mõttes juppideks lagunemas. Sõidan praegu iidses USA koolibussis, mis on nii roostes, et selle laest sajab vihma sisse. San Ignacios sõitsin taksoga, millel olid kõik peeglid küljest ja üks uks ka, lisaks veel teisel uksel kõik nupud ja lingid. Arheoloogide sõidukid on ka kõik umbes 40 aastat vanad ega lähe hästi käima ka kõigele muule lisaks. Üks neist sõidb lausa propaaniga ja on minu hinnangul iga kell õhku lendamas. Aga noh, nagu kõik siin stoiliselt ütlesid: ikka parem kui üldse jalamees olla. Nii et, lähen vaatan huviga, milline küna mu swekordsel tellitud transamehel on. Uued tervitused juba Lõuna-Belize'ist. 

Olge siis mõnusad! 

Maris 

Ülestähendusi Belize'i arheoloogialaagrist

On laupäeva õhtu. Kell on viis. Tunni aja pärast on õhtusöök. Selle nädala viimane ametlik. Õhtul lubatakse kokaproua Alberta ja ta tüdrukud koju. Meie sõidame homme Lamanaisse. Kõigepealt teevad professorid seal varemetes ekskursiooni, siis aga viiakse meid kuskile hotelli einetama, ujuma ja lustima. See kulub täitsa marjaks ära. Paar viimast tööpäeva on olnud päris väsitavad, just füüsiliselt. Ma kaevan välja ühte hauamonumenti ja see on nagu sibul. Ühe krohvikihi all on järgmine ja kui see on jalust ära saadud, tuleb jälle uus ja uus ja uus. Ja need krohvikihid, noh, on sellised 20cm paksused, vedelast lubikrohvist paika valatud paksud põrandad, mis on siis pmst ära tsementeerunud. Neid on ikka hommikust õhtuni vaja käsikirkaga taguda, kangutada ja siis ka lahti koksitud kiviprügi minema vedada. Reedel oli kuidagi lihtsam, oli mitme aja jahedaim päev. Aga täna, täna oli nii rõske ja palav, et me kõik tilkusime juba kell 5 hommikul. Olime metsaski omadega lõpuks nii kutud, et juba kell kaks pärastlõunal otsustati asjad kokku pakkida ja tulime koju ära. Nüüd siis kõik vegeteerivad.

Viimasel ajal on ka sääski ja satikaid ohtralt juurde tulnud ning enam peleta neid mingi putukamürk. Ma ei tea kohe, ma olen pealaest jalatallani DEETiga koos, lisaks on riided higist, tolmust, mullast ja kõigest muust täiesti korpas, rõivad on ikka kanged kohe. Aga need krdi sääsed suudavad ikka kuidagi läbi riiete süüa. Kuidas????

---

Vahepeal jõudis kätte pühapäev, meie nädala ainus ametlik puhkepäev. Magasime pisut kauem, vabatahtlik köögitoimkond tegi pontšikuid, ning siis sõitsime mööda kruusateid Lamanaisse, mis on üks vanemaid, suuremaid ja kõige kauem asustatud maiade linnu üldse. See on päris kenasti renoveeritud ja seal käiakse vähe, sest sinna on üks piin pääseda. Seepärast oli meie seltskond seal pmst ainus. Vaatasime nii kümne meetri kauguselt tõtt möiraahvidega, turnisime püramiidide otsas, meie ihuprofessor tegi meile ekskursiooni ja isegi suveniirimüüjaid oli natuke, ehkki nende jaoks polnud meil aega. Meil oli lähedal metsahotellis lõuna kinni pandud ja nii me siis kihutasimegi Lamanai läbi ja sealt kohe jälle ruttu ära. Ma oleksin tahtnud seal tegelt kauem olla, ise ka ringi vaadata ja pildistada, aga selleks vaba aega ei antud ja kedagi teist see ei huvitanud ka. Kõik lootsid lõunahotelli veerel jões ujuda ja kiirustasid sellepärast ära, aga lõpuks selgus, et seal sopases vees elavad alligaatorid ja kes kõik veel, nii et vette ei lubatudki. Märjaks sai ainult üks meie piiga, üks nendest noorematest ja rumalamatest, kes tahtis poistele muljet avaldada ja silla alt kaljuronija kombel läbi ronida. Muidugi lõppes asi sellega, et ta kukkus vette. Esimese meetri peal. Aga me saime ta kenasti kätte ja polnud hullu midagi. 

Selle oleksin ma aga peaaegu unustanud, et Eestis oli samal ajal jaanipäev. Meil siin loodeti millegipärast mitu päeva varem hommikul pööripäeva puhul päikesetõusu näha, sest pööripäevad olid maiadele hästi tähtsad ja neil oli linnaplaneeringus ka arvesse võetud, et teatud joontelt peab olema võimalik päikest teatud kuupäevade hommikutel ja õhtutel täpselt näha. Aga mida ei antud, oli päike. Ma lõpuks juba enam ei loodagi, kõik hommikud on siin hästi pilves. Päeva peale võib minna päikeseliseks ja selgeks, aga päikeselootuse pärast pole pmst mõtet küll siin riigis üles tõusta 🙂. Vähemalt mitte juunis. 

Muidu on meil siin laagrielu vahele nalja ka saanud, mõnel on siin ikka selline huumorisoon, et naera piss püksi. Või siis on lihtsalt imelik. Või teistmoodi. Näiteks üks paks poiss kammib meil sellise peenikese täikammiga regulaarselt oma sääri. Selline hügieeniharjumus. Mida mina vaatan küll kerge kulmukergitusega. Üks teine, eriline tädi on lasknud enda kogu keha täis tätoveerida Alice imedemaal ramatu illustratsioone. Värviliselt ja puha. Sellele lisaks on tal kohutav hulk auke ja mulke, rastapatsid, milles ta kannab kulinaid ja kõrvarõngaid. Ja kõige selle kõrvale on ta mullateadlane ja kahe täiskasvanud lapse ema. Ühelegi stereotüübile ta ei vasta, aga sellele vaatamata on ta kohutavalt tore, saab kõigiga läbi ja ta meenutab mulle olekult ka kangesti mu kunagist Tallinna ühika- ja korterinaabrit, mis sümpaatiat veelgi võimendab. 

Muidu naljadest rääkides, no näiteks kui me Lamanaisse sõitsime ja meid oli mikrobussis hirmus palju kuhjas ja tee oli hästi auklik, siis üks poiss hõikas lõpuks tagumise pika istme pealt, et sõidetagu ometi rahulikumalt, turvavöö kinnitamise junn on tal juba mitu korda sõna otseses mõttes perse torganud. Too eelmise postituse kentsakas Alexander, kes on hästi avalikult gei, küsis selle peale aga innukalt: "Kas tahad kohad ära vahetada?" Jeesus, kogu buss naeris endal püksid märjaks. Ta on muidu ka selline, koomik, isegi tõsised asjad keerab naljaks. No näiteks selle, et ta isa Mehhikos maha lasti. Tema peaks küll koomikuna leiba teenima, mitte arheoloogiat õppima. 

Aga aeg on siiani läinud küll päris kähku. Nüüdseks ma olen natukene väsinud ka. Sest ööd on ka nii palavad, et mõnikord ei puhka sellega ikkagi välja. Praegu tundub väljavaade järgmised kuus päeva vahetpidamatult iga päev metsas rassimine isegi kergelt heidutav. Ehkki tegelikult ilmselt pole hullu. Üks päev korraga ja varsti hakkab ilmselt juba kahju, et siit tuleb ära minna. Kohe natuke ei tahaks. Meenutasin siin ükspäev oma Brüsseli rutiini ja arvuteid ja toidupoe valikut ja. Väga võõras tundus järsku siinsega võrreldes :D. Mitte ilmtingimata oluliselt parem. Aga 14 kraadi võtaksin vahelduseks küll. 

Siin on keskmiselt nii 32 kraadi päeval ja 24 öösel, aga see on nii rõske, et päris must ja paha on olla kogu aeg. Ühtegi minutit ei saa end puhtana tunda. Pärast dušši on riietumine juba higistama ajav protseduur. Ja no täna hommikul pühkisin ma kell 8 oma onni põranda puhtaks. Umbes kuue liigutuse peale olin läbimärg, oleksin tahtnud minna külma duši alla jälle.

Ühtegi puuki ma ka veel ei ole õnneks saanud, mürgimadusid samuti pole näinud, ainult ühte boad kohe alguses, kui koopaekskursioonil käisime. Skorpionid on ühe teise kaevamisaugu elanikud, seal neid siiski nähakse, ja kõrvalmajakese tüdrukul oli üks paar õhtut tagasi toas. Jummel, olen kohutavalt tänulik, et aääsevõrgu kaasa võtsin. 

Minu kaevamisaugus elab aga umbes 50 nahkhiirt, kes meie toksimise saatel kogu aeg hauakoopast sisse-välja lendavad. Ja täna öösel kuulatasin pool hommikut, kuidas keegi tahab mu majakessse sisse murda. No müdistas ümber maja ja siis läks maja alla ja vahepeal oli kuulda nagistamist ja mugistamist ja nätsutamist ja vastu maja nühkimist. Juurdlesin, kas sisse murravad rotid, hiired või hoopis nahkhiired. Muutusin päris murelikuks kohe, sest ei tahaks neist ühtegi. Lõpuks jõudsin aga järeldusele, et see vist on üks laagris ringi lippavatest jänestest, kes maja all kõrgemat rohtun näkitses. Või siis mitu neist, nad üsna mänguhimulised ka kuulu järgi. Aga selleks ajaks jõudis taevas just hakata heledamaks minema ja tuligi üles tõusta. Nii et see öö jäi mul õudse inimsööja jänese pärast lühikeseks. Oi, ja metsas oli kohe päris raske.

Aga igatahes. Kuna ma nüüd olengi kutu ja kohe hakkab õhtusöök ja siis tuleb loeng, on aeg lõpetada. Vaatan, kas saan mõned pildid tellust üles laadida ja jätan järgmise korrani! 

Sau-pakaa! 

Lõunapaus 

Elu esimene sõit pikapi kastis. 

Laagrikodu. 

Peamiselt leiame potikilde. 

Aga meile on ka õpetatud, kuidas tunda ära nt obsidiaani. 

Hommikusöök.  

Sõel, kust peab läbi käima kogu välja kaevatud muld.  

Seal kaevekohtade keskel all istub peaarheoloog, kes siis jookseb sinna suunda, kust parajasti karjutakse. 

Maiade põrandamosaiik. 

 

Hommikusöök vol 2. 

Laager. 

Õhtusöök.  

Et jah, potikillud :). 

Minul kui "vanemal" kodanikul on töömarsruudil siiski kiht autos, kus on konditsioneer ja puha. Ja hea on, sõit võtab oma pool tundi kindlasti. Kastirahvas saab sellel ahal päikesepõletuse või vihmast märjaks.  

Täna augus :). 

Troopilist tormi oodates

Kell on 7.03 hommikul. Istun oma plekk-kunkus lahtivolditavas toolis ja kuulan kõrvulukustavat vihmakrõbinat, mida ilmestab aeg-ajalt tuule käes kõvasti logisevate aknaluukide paukumine. Kõik rõivad on natukene märjad, nii need, mis seljas, kui ka kõik muud - isegi kui need ei ole üleüldse kotist välja tulnud ja neil pole üldse põhjust märg olla. Siin on lihtsalt kogu aeg kohutavalt rõske, õhuniiskus on sõna otseses mõttes 100%. Kõik on märg ka ilma märjaks saamata. Ja mitte miski ei kuivagi kunagi päris ära. Hea, kui päris kõik asjad pole reisi lõpuks ära hallitanud. 

Ainus võimalus midagi ilma kuivatita kuivaks saada on loota, et päike tuleb välja, sest siis on meie plekk-kunkus kohe momentaalselt 76 kraadi Celsiust ja kõik siseruumides olev küpseb paari tunniga viimseni läbi (misjärel võib veepudelisse lisada teepakikese ja päikesekreemi tuleb enne pealemäärimist pisut peopesas jahutada). Õues jääb aga ka päikesega ikka rõskeks. 

Üleüldiselt on siin praegu vihmahooaeg, nii et sed päikest liiga palju ei näe. Suure osa päevast on kuiv, aga pilves, ja siis hilisel pärastlõunal või öösel tuleb maha üks selline korralik pooletunnine padukas. See-eest täna kallab juba mitmendat tundi kui oavarrest ja väidetavalt on ees ootamas troopiline torm, mis peaks kestms koguni 1,5 päeva. 

Muidu oleksime pidanud sellel kellaajal juba metsas olema ja kaevama, sest äratus on siin umbes kell 4.45 (ja uneaeg 19.30), aga nüüd ootame kella üheksast ilmaennustust, et teada, kas täna üldse minnakse välja. Mitte sellepärast, et meil võiks olla vihmas ja mudas ebamugav töötada. Ei, see ei ole mingi kaalutlus. Hoopis sellepärast, et troopiline vihm teeb välja kaevatud muististele ja arhitektuurile hirmsat kahju. Sellepärast ei saa vihmaga mitte üheltki augult mitte ühtegi presenti pealt võtta. Võib-olla läheme siis hoopis laboritööle ja loengutele. 

Muidu on mul siin siiski hästi äge. Natuke selline lastelaagri tunne on. Nagu kunagi Pärlseljal koolilaagris. Selline rustikaalne ja kogukondlik.  Kõik on kogu aeg pead-jalad koos, seepärast oleme kõik juba suured sõbrad, tunneme üksteise harjumusi ja teame elulugusid. Kõike tehakse suhteliselt teisi arvestavalt ja leplikult. Kõike võetakse naljaga. Süüakse iga kord erinevas pundis pikkade laudade taga. Dušijärjekorrad meeenutavad ühika aegu. Söök on väga hea ja mitmekesine, aga ka toitev. Meil on siin oma kokad, kes on tõesti virgad ja osavad. Nagu Veltsi vanaema kodutehtud toitu sööks kogu aeg. Ja millised puuviljamäed on kogu aeg magustoiduks!

Laagris on palju esmkursuslasi, mõned neist on natuke arulagedad ja elukogenematud (no näiteks mängivad õhtul pimedas paljajalu rohu sees jalkat, kuigi siin laagriski on siiski madusid, skorpione, muid putukaid ja igasuguseid teravaid ja torkavaid taimi). Mõni on natuke šokis ka, sest kogeb elus esimest korda sellist ühiselamist, on esimest korda elus USAst väljas, ei saa magda, sest on palav, hääled, lohkus madrats või geko sääsevõrgu all jne. Aga neil on siin vanade olijate näol jube hea eeskuju kohe võtta ja nii nad ongi siiski juba selgeks saanud, millega tuleb leppida ja kuidas olla. Samas on meil pundis ka mitmeid seitsmekümnendates papisid, mõned neist elupõlised arheoloogid, mõned vabatahtlikud. Aga enamasti on kõik siinviibijad ameeriklased. Mina olen ainsana Euroopast, siis on meil üks Austraalia kutt ja üks piiga Vancouverist. 

Mul on natuke kultuurišokki ka, mitte Belize'i pärast, vaid ameeriklastele pärast. No näiteks võikud käivad siin maapähklimäärde ja moosiga. Ainult. Ja kohv on lahja americano. Ja karaokel on ainult Amerrika laulud. Ja mingid asjad käivad neil ainult Ameerika brändide nimedega, mida ma ei tunne, nii et ei oska ma hinnata, kas jutt on poest, pesupulbrist või kätekreemist. Ja kõik jutust läbi käivad mõõtühikud on minu jaoks natuke hoomamatud. Aga laiemalt võttes olen ma meeldivalt üllatunud inimeste üleüldisest intelligentsusest, aktiivsusest, elukogemusest ja mõistlikkusest. Kui ma kunagi USAs kirjasõpradel pikemalt külas käisin, siis tehti näiteks minust pilti, kui raamatut lugesin, sest see oli nende jaoks nii eksootiline. Isegi hoovi otsa postkasti juurde ei mindud jala, vaid aeti auto garaažist välja ja pärast tagurdati tagasi. Ja kui me minu sunnil küla vaatamise eesmärgil alevis paar kvartalit jalutasime, tuldi mu sõprade käest küsima, kas nad on alustanud uue trennirežiimiga. Aga siinne rahvas on ikka hoopis teist masti. Väga vahva seltskond!

Eile oli meil metsas esimene kaevamispäev. Meid jagati umbes viiesteks tiimideks, anti auk kätte ja siis me kaevasime. Sõna otseses mõttes. No minu projekt oli juba natuke lahti kaevatud, sealt paistis maa sisse mattunud hoone võlvlagi, paar meetrit mingit krohvitud müürijuppi ja natuke isegi viimase korruse põrandmosaiiki (ma ei teadnud, et maiad sellist kasutasid). Seega oli mul üsna huvitav. Paljud teised alustasid alles lehtede riisumisest ja kõige pealmise mullakihi lahtikaevamisest. 

Aga noh, üldiselt, pmst, me siis muudkui kaevasime, sõna otseses mõttes. Minu projektil eemaldasime künkalt vähemalt 150 ämbritäit mulda ja kive, viisime selle kõik suure sõela peale sõelusime läbi ja panime leitud potikillud tallele. Potikilde leidsime palju, ikka kottide viisi. Need olid enmasti sellised 2-6cm läbimõõduga, sest maiadel oli kombeks oma pühade hoonete kasutusest kõrvaldamise riituste käigus jumalatele ohtralt ande tuua ja mitte miski ei tohtinud seejuures terveks jääda. Kõik nõud tehti selleks otstarbeks uued ja tuli siis pärast riitust ära lõhkuda. Kui mitte päris kildudeks, siis oli vaja vähemalt kõrv küljest lüüa v auk põhja teha. Minu augus olev hoone oligi just niimoodi "lõpetatud" ja seepärast on kilde kuhjaga.

Töö oli füüsiliselt päris raske, natuke isegi raskem, kui oleksin arvanud. Sest nii palav on ja jalaalune on hästi ebaühtlane, kogu aeg on vaja turnida raskete kivipangedega mööda püramiidinõlva üles alla. Siinsed ämbrid on ühtlasi umbes poole suuremad kui Euroopas kombeks ja ämbritäis kivi kaalub ka oluliselt rohkem kui ämbritäis kastmisvett. Nii et neid pangetäisi andis ikka vinnata. Vahepeal anti ka ehtne, suur, raske kaevurikirka kätte ja siis tuli puujuurte vahelt täitsa uus plats puhtaks kaevata. Noooo, ütleme siis nii, et seda tööd jaksasin ma teha umbes 15 minutit järjest. Siis juba tudisesid kõik õlavöö lihased. Aga üllataval kombel täna ma polegi eriti kange ega haige. Natukene tunnen, et olen midagi teinud, aga mõni jõusaalitrenn on olnud ikka palju hullemate tagajärgedega. 

Selle rõske palavuse peale jõin ma seal metsas ära vist umbes 5 liitrit vett. Mis muidugi tuli kohe igast poorist higina välja. Lisage veel rõskus ja siis võite ette kujutada, et olime ka ilma vihmata kogu aeg nagu vette kastetud. Lõpuks oli välja higistatud sooladest ja porist ja tolmust riietel selline porikord, et rõivad oleksid ka ise püsti seisnud, kui oleksime neist välja pugenud.

Putukaid metsas aga päris NII palju ei olnud, kui kartsin. Samas eks me olime kõik pealaest jalatallani 100% DEETiga kaetud ka. Seda kraami kulub siin küll rohkesti. Mul on kaasas umbes 7 pudelit putukatõrjet, sest kõik rõhutasid, et seda kulub siin liitrite viisi. Lootsin sellest jätkuvat kogu reisiks. Aga paistab, et need kuluvad juba siin arheoloogide laagris ära. Õnneks saab siit juurde ka osta, see on hea. Ma arvasin, et väga ei saa. Aga no see kohake siin on üks Belize'i paremal järjel olevaid maanurki ja nad on siin arheoloogidega harjunud, nii et nende kaubavalik ümbruskonna ainsas poes on korralikum kui mujal. 

Sain poest 12 kohaliku dollariga ka uued tõeliselt head ja korralikud päikeseprillid, polariseeritud ja kõrge UV kaitsega, sest mu vanad olid hirmus kulunud ja lisaks õnnestus mul nad ka ära kaotada. Aga no need konkreetsed päikseprillid on vist ka ainus asi Belize'is, mis on odav. Euroopast ma ei raatsinud selliseks trööpamisreisiks uusi osta, seal maksavad need kõik kuidagi 100+ eurot või siis on lihtsalt moekad, aga päriselt mitte tumedad ja silmi kaitsvad. Nendega pole sellises troopikas midagi teha.

Aga neh. Hästi. Ma nüüd lähen ja vaatan, mis sellest tormist siis saab. Olge tublid ja järgmise korrani!

M. 

Seiklus on alanud

Ma istun nüüd Belize'is, keset pärapõrgut, arheoloogide uurimisjaamas. Väljas on umbes 33 kraadi ja kohutavalt rõske, kohe algab vihmavaling, sest on vihmahooaeg. Käisin duši all, aga kaks minutit hiljem olin riidesse panemise pingutusest juba üleni higine. Nüüd on nii veel umbes kuu aega. Aga tahtsin seiklusi ja neid ma olen kuhjaga saanud. 

(Palun ette vabandust, tipin telefonis, nii et ilmselt on trükivigu kolm kilo lõigu peale ja jutt ka hüplik, aga lugemine pole ju kohustuslik!) 

Pmst seiklustest rääkides, see reis algaski juba väljakutseterohkelt. Kui ma reisipäeva hommikul kell neli üles ärkasin, jõudsin end riidesse panna ja hakkasin just trepist alla takso peale minema, kui märkasin, et mul on telefonis SMS, et kohe mu kõige esimene, Brüsselist minev lend on tühistatud, due to bird incident. Uus pilet oli mulle väljastatud järgmisel päeval ja kõik. 

Te võite ette kujutada, et ma polnud üldse rahul. See tähendnuks, et mul oleks läinud tuksi mitu öömaja, transfeer Guatemalast Belize'i ja maailma kõige ägedam ekskursioon vähetuntusse ja vähe käidud koopasse, kust leiab maiade keraamikat ja jumalatele ohverdatute luustikke. See koobs on omamoodi arheoloogiline aare, nii et sinna võib inimesi viia üksainus maia vanaonu, kes juba on ka põdur ja eakas ja pensionilt ja ei viitsi ja viimati oli ta soostunud sinna kedagi viima umbes 2018. No teda tuli ikka üle kogu Belize'i taga otsida nagu hingeõnnistust. Aga lõpuks ma sain ta nõusse ja ta lubas tulla. Kusjuures üks USA arheoloogipiiga muutis ka spetsiaalselt sellepärast oma lennud varasemaks, et saaks minuga sinna koopaekskursioonile kaasa tulla. Pidime temaga neljapäeva õhtul San Ignacios kohtuma ja reedel kell 7.30 sealt tolle Antonio ja hobustega džunglisse sõitma. Aga järsku lennufirma teatas, et nad on teinud mulle plaani, mille kohaselt ma jõuan San Ignaciosse alles reede pärastlõunal, kõige paremal juhul!!! No ei. 

Asusin seega kohe kella neljast hommikul Iberiaga kaklema. Et andku mulle muu marsruut, et ma ikkagi veel selle päeva jooksul üle ookeani saaksin, et Guatemalasse saab siiski lennata mitmel viisil ja kell on nii varane, et jõuab veel orgunnida Aga ei, nemad vastu, et me väljastasime teile juba uue pileti ja kui te nüüd tahate seda muuta, siis maksate meile trahvi ka, lisaks veel vahe kinni jne jne jne. Ja et neil on ainult üks Guate lend päevas niikuinii, nii et midagi pole teha. Pluss täitsa poogen, et te olite oma algsetele pika lennu piletitele mugavamad istekohad juurde ostnud, homme me ei saa neid kohti teile anda, see raha, noh, võite ju püüda pärast tagasi taotleda, kui tahate. Mis mõttes teile ei sobi homme lennata, lendate homme ja kõik! Seejuures olid kõik neli teenindajat, kellega ma rääkisin, kohutavalt ebasõbralikud ja lausa ähvardavad. Stiilis, et sa veel siin kaua kobised, miss, siis tulevad trahvid jne. Mitu korda ka lihtsalt katkestasid kõne, et ma neid sellisel varasel kellaajal rohkem ei tüütaks. Lõpuks meil läks ikka täitsa karjumiseks. Alles siis, kui ma neile puhta kurjasti ja häält tõstes röögatasin, et ma tean küll, et neil on graafikus muudatust tehes kohustus mu käest kõigepealt küsida, kas see mulle üldse sobib, mida nad ei ole teinud, nii et mul on igasugune õigus kogu pilet tühistada ja saada kogu raha tagasi, iga viimane kui sent. Lõpuks nad siis soostusid. Täna sain k kirja, et suurem osa raha on tagasi makstud. Aga, muidugi, lisatasu eest juurde võetud suurem jalaruumiga kohtade jagu mitte. No eks me seda veel vaata. Kui koju tagasi saan, siis nõuan neilt sisse ka esimese hukka läinud öömaja ja bussipileti tasud, vbla ka kompensatsiooni, sest nende hilinemine oleks olnud 24h.

Vaidlemise vahepeale otsisin ise siva kõik Euroopa lennuväljad läbi, leidsin täitsa normaalse hinnaga lennu Pariisist Panama Citysse, kutsusin kell 7.31 uberi, jõudsin isegi Midist kell 8.17 väljuva TGV peale ja tuiskasin Pariisi poole. Rongisõidu aja jooksul lahendasin ära Panamast Floresesse lendamise teekonna, Pariisi lennujaamas panin siva kinni hotelli Panamas, avastasin, et enne Panamasse jõudmist saan teha kiire kohvi Costa Rica pealinna San Jose lennujaamas, ning heitsin välja võrgu leidmaks kedagi, kes saaks mu täitsa ebakonventsionaalsel ajal Florese lennuväljalt üles korjata ja üle piiri Belize'i viia. San Josesse jõudes saingi juba sõnumi, et mulle tullakse Florese lennujaama vastu, pole probleemi. Ja Panama lennujaamast hotelli minekuks on ka shuttle olemas. Paistis täitsa välja mängivat kõik. 

Kõik lennud olid muidugi ainult eraldi ostetud, st eri lennufirmadelt, ükshaaval. Mis tähendab, et igal pool oli muudkui vaja võtta oma pagasit välja ja riiki siseneda, et siis kohe uuesti check-ini sappa minna ja sealt riigist lahkuda. Kujutan ette, kui kahtlane selline lühiajaline, näiliselt sihitu sisse-välja seerimine Kesk-Ameerika uimastikaubanduse tippriikides paberil välja näeb. Tagasiteel tuleb ilmselt valmistuda põhjalikuks puistamiseks igal piiril 😀. Aga noh, krt. Vähemalt tegin kõik endast oleneva, et plaanid kohe alguses päris tuksi ei läheks. Oli ikka päris palju viimase hetke stressi, ja need va kotid olid hirmus rasked ka, et neid kõiki jala igas lennujaamas muudkui vedada, aga enam-vähem tuli see kõik kokku samas hinnaklassis kui tühistatud lennukombinatsioon. Ja kaotasin sisuliselt ainult umbes täpselt oma esimese hotelli ja bussipileti ning jõudsin Belize'i neli tundi plaanitust hiljem. Boonusena võib võtta asjaolu, et tagasiteel on mul Panamas nii palju aega, et jõuan ka Panama kanali ära vaadata 😀. 

Muidugi kuna kogu see hiigelorgunn toimus magamata peaga ja jooksu pealt, lisaks telefonis, kus ei saa asju ja kellaaegu ja eri lennufirmade saite ja tingimusi kõrvuti vaadata ega võrrelda, siis ma pean sügavalt lootma, et kõik kuupäevad ja muud säärased ikka klapivad. Noh, juunid ja juulid ja. Ja et esimene tagasilennusegment sai ikka ajaliselt ka esimeseks, mitte kolmandaks või midagi. Täpselt ei või kindel olla. Ma pole suutnud sellele nii piisavalt keskenduda ka, et kontrolliks siis järele. Aga noh. Ise ma neid seiklusi tahtsin, onju :D. 

Muidu olgu öeldud, et mul on kuuks ajaks kaasas ainult 18,8kg kott, mis sisaldab võrkkiike, sääsevõrke voodile ja võrkkiigele, käterätte, voodilinu, laternat ja pealampi, vihmakatteid, tagavarakotte juhtmeid ja stepsleid, raamatuid ja pabereid, putukatõrjevahendeid ja kreeme-hädaravimeid, pesuvahendeid, tosse-sandaale ja mõne riideeseme. Olen selle pakimissaavutuse üke väga uhke. Koti lukku sikutasin ma siiski kinni umbes 2,5 tundi ja esimest korda pidin võtma appi hulga suuri vaakumisse tõmbavaid kotte. Sedagi oli muidugi päris raske seljas kanda, kui kaamerakott + see kõige hädavajalikuma kott, mida kunagi äraantavasse pagasisse ei saa panna, ka otsa riputada. Samas mõned arheoloogineiud saabusid lagrisse kaheks nädalaks ja neil oli kaks kohvrit, suur matkaseljakott, no umbes 75-liitrine, ja ka spordikott. Minu pambud paistsid nende kõrval ikka väga väikesed. Muidugi neil on kasas kodused padjad ja pool kohvrit enda alla võtvad ventilaatorid ja mida kõike veel... 

Muidu. Selle minu kotiga sai nalja ka. Guatemala City lennuväljal võttis nimelt koer mu vahele. Mõtlesin, et ei tea, mida ta nüüd leidis. Et noh, olin just mõelnud, et vbla on selline riigist riiki hüppami e kahtlane, aga ega koer tea, kus ma jõinud olen. Tema tunneb lõhna. No otsiti mu kraam siis läbi. Ei midagi. Aga koeralt küsitakse, et kus on keelatud asi, ja tema paneb nina otse mu seljakoti peale. Otsiti õnneks väga viisakalt. Mina juba nõtlesin, et vbla mingid igaks juhuks ravumid vms nüüd tekitavad pahanduse. Aga ikkagi need nagu väga ei huvitanud neid ka. Lõpuks küsiti otse: on teil mõnes kotis puuvilju? Me otsime, et inimesed keelatud puuvilju riiki ei tooks. Nojah, ma võtsin hotellist hommikul lennijaamabussile kaasa kaks banaani ja sõin need bussis ära ja hoidsin koori kümme minutit oma koti peal...

Mis muidu muljetesse puutub, siis... Kuna kliima on siin tõeliselt troopiline, õhuniiskus 100% ja temps keskmiselt 32-38 kraadi, niriseb igalt poolt higi juba kell 7 hommikul. Arheoloogide laagris pole aga ühtegi konditsioneeritud ruumi. Ehkki ma vist ei tunnegi sellest eriti puudust, ma san kohe tatitõve, kui pean soojast õuest kogu aeg kuskile külma puhuri ette käima. Küll aga pole see väga ameerikalik. Poleks uskunud, et nemad niimoodi lepivad. 

Üldse, ma olin meeldivalt üllatunud ka tolles USA arheoloogipiigas, kelleg huupi kokku sain, et koobastes käia. Enamik minu elus kohatud ameeriklasi on ikka sellised. No, mitte päris reaalse eluga kursis ega mitte kuigi leplikud või paindlikud. Aga too isend - täiesti terve mõistusega, oskab olukordi adekvaatselt hinnata, ei tee tühjast tüli, ei peenutse, oskab kõigiga hästi ja olukorda ohjates jutule saada ja isegi sööb kõike! Teisedki on sellised, täitsa normaalsed inimesed. Ja kaks arheoloogi, kes ei ole omavahel absoluutselt seotud, on lausa Eestis käinud ja. Ei ole veel pidanud ühelegi neist seletama, kus või mis on Eesti. 

Aga kliima juurde tagasi tulles, suur petekas on see, et kui tellida külm õlu, siis see nende Belikin on päris okei, aga mitu korda juhtus nii, et pudel osutus tühjaks, kuigi minu kehatunnetuse järgi oleks seal pidanud veel mitu lonksu sees olema. Hakkasin siis korralikult vaatama ja... Selgub, et nende õlled on ainult 284ml suured. Ehkki pudeli suuruse ja raskuse järgi seda ei ütleks. Ühtlasi on need õige lahjad, ainult 3,25-4,85 promilli. Võib palavaga päris mitu tükki ära juua küll. Nende väiksuse tõttu kulubki neid tavaliselt korraga mitu.

Ja nagu kolmanda maailma riikidele kohane, on siin kõik sõnades üsna suurejooneline. Hindades ka. Jummel, see riik on hinnaklassilt ikks umbes nagu Havai ja siis veel natuke kallim. Isegi vihmahooajal, kui turiste pole. Ja siis kohale jõudes ja reaalsusele otsa vaadates tunduvad piltide järgi korralikud ja hinnalt krõbedad kohad ikka üsna. Noh. Väga rustikaalsed. No et ühe popima turistisaare peal pole isegi kanalisatsiooni. Pmst käid mööda tänavat ja hotellide-restoranide ksutatud vesi voolab järsku kuskilt voolikust kaela. Eks lõunamaades ongi ikka nii. Aga siinse hinnaklassi ja suurejooneliste kirjelduste järgi ma oleksin siiski oodanud märksa paremat. Noh, lubaduste ja suurte sõnade tähtsust reedab isegi see, et lasteaiadki pole mingid ninnu-nännu nimega, vaid kannavad ikkagi tähtsat ja võimast nime. Little Citizen näiteks. Ja ühe teeäärse bussipeatuse nimi on La Democratia... 

Enivei. Aga koopaekskursioon oli päris äge, sellist ma pole kunagi teinud. Osaliselt sellepärast, et mujal on koopad lihtsalt geoloogilised fenomenid. Ilusad stalagmiidid-stalaktiidid jne. Siin aga on nendes koobastes mitme tuhande aasta vanused ohvriannid - küll jumalatele ohverdatud potid, küll luustikud. 

Ja teiseks on kõik koopad siiani olnud ikka turistikad. Piletiputka, ära märgistatud rada, rohelised exit lambid jne. Aga see oli selline puutumatu. Seal käib mõni inimene aastas. Ei mingit teed. Aint üks giid kogu riigis võib sinna inimesi viia. Tema on juba pensionil, hambutu ja poolpime, sest tal olevat korduvalt juhtunud väetisega õnnetusi. Mina ajasin ta pensionilt välja. 

Lisaks temale oli meil kaasas autojuht-lisagiid ja kolm pargivahti, kes sõitsid meil motikatega ees, elektrisaag ja matšeeted varmalt peos, et teelt võsa ja maha langenud puud ära koristada. Nii et kahe koopahuvilise piiga peale oli meil kaasas 5 meest. Ja no seal koopas. Seal tuli ikka pugeda, ronida, libistada, end mulkudest ja prigudest kõhuli läbi pressida, turnida jne. Aga see oli kõik üliäge. Enne koopasse minekut oli meil ka väike riitus, põletasime copali puu koort ja giidipapi luges maiakeelse palve, et esiisad meiega pühasse teispoolsusesse mineku pärast ei pahandaks. Ja siis me läksimegi. Siiani päriselt ei adu, kus ja kuidas see kõik toimus ja kui eriline see kõik oli. Koopas ei saanud väga mõtiskleda, oli libe ja kitsas ja oli vaja kogu aeg vähemalt kolmekäpuli käia. Ei saanud nagu mõtiskleda, et issand, 1100 aastat tagasi käisid maiad siin oma tõrvikute ja ohvriandamitega kuidagi, ei tea, kuidas. Nüüd vaatan aeg-ajalt pilte ja imestan. 

Pärast oli ka tore. Kui koopast välja tulime ja hakkasime tagasi matkama, märkasin mina endast poole meetri kaugusel kuidagi teistsugust lehehunnikut. Vaatasin ja vaatasin, siis järeldasin kuju ja tekstuuri järgi, et see on madu. Mustri järgi liigitasin boaks. Aga kuna seitse inimest oli temast seal mööda trampinud, üks oli talle peaaegu otsagi kukkunud, siis ma järeldasin, et ta on surnud. Aga hõikasin teistele ikka, et vaadake, surnud madu. 

No, pargivahid kohe jooksid tagasi. Tõdesid, et madu jah, boa tõesti. Aga kui nad ta pea üles otsisid ja mao pihku võtsid, osutus too olevat täitsa elusaks. Ja tigedaks. Oli teine selline pooleteisemeetrine, värskelt nahka ajanud ja ilus läikiv isend. Ei tea, vbla nendesamade maide saadetud, kellelt me enne koopasse minekut kaitset ja rahumeelsust palusime. Me lasime boa muidugi kohe lahti ka ja vaatasime, kuidas ta mõningase halvakspanuga me juurest lahkub. Tal oli koopasuu seinas oma pisike elukohakoobas, kuhu ta puhisedes ära läks. Väga uhke!

Vot. Aga ma nüüd rohkem ei istu telefonis. Kell on pool kaheksa, väljas on ammu kottpime ja varsti tuleb magama minna, hiljemalt kell 5 on äratus. Ehkki täna hommikul hakkas mu akna all terve kukkede jõuk juba kell 4 mõtteid vahetama. Nii et. Pole siin venitada midagi!

M. 

Haldusprobleemide kvartal

Jah, on mai. On olnud pikk vaikus. Uudiseid oleks vast olnud külll, aga  kirjutada polnud kuidagi mahti või tahtmist. Tööl olid huvitavad ja kiired ajad, see võttis oma energia. Ringikäimist oli ka mõnevõrra, käisin veebruaris korra Eestis ja märtsis ka, siis vahepeal siin-seal Belgias ja nüüd Hollandis. Ja pmst kogu ülejäänud aeg on kulunud haldusprobleemidele. Mida on tulnud muudkui uksest ja aknast. Lisaks on need kõik ka kuidagi äärmiselt frustreerivalt venima jäänud ja kippunud närvi õige mustaks ajama.

No vat see hallitus, see tuli ju eelmise aasta lõpus tagasi. Mainisin seda eelmises postituses. Andsin sellest majahaldurile teada 6. detsembril 2023 ja ma pole sellest ajast saadik saanud oma korteri ainsat magamistuba kasutada. Aga kas te arvate, et haldur sellest hoolis? Ei, keda kottigi. Ma olen neid lõputult torkinud ja ähvardanud, kaevanud linnaosavalitsusse ja üürnike kaitsega tegelevasse ühistusse, Brüsselis elavate välismaalaste infoletti ja advokaatidele, teinud pilte ja ostnud mõõteseadmeid, surunud läbi üüri alandamise 30% ja frustratsioonist kõva häälega vandunud.

Noh, eile, 2. mail 2024, viis kuud pärast majahalduri probleemist teavitamist, saabuls lõpuks mu juurde delegatsioon katuseeksperte, kes pidid tuvastama võimalikud praod korstnas ja lekkekohad katusel, et otsustada, kuidas mu magamistoa seinaga üleüldse edasi toimida. Ega ma täpselt ei teadnud, mida asjast oodata, aga mõnevõrra suured lootused olid mul küll. Ikkagi ekstra katuseprobleemidele spetsialiseerunud firma ja ekspert ja nii. Et äkki saab nüüd pärast kolmandat probleemset talve selle seinanurga probleemi siiski kõrvaldatud.

Aga asi lahenes muidugi kõige ehtsamal Belgia moel. Oleksin pidanud seda juba teadma. Nimelt, saabus siis see katusefirma suur spetsialist, vaatas mu kuuenda korruse aknast välja ja teatas: tema kardab kõrgust, tema küll ei saa katusele minna! Keegi teine peab üles minema ja pilti tegema. Muidu tema kivistub sinna katusele ja ongi kõik.

Nojah, läks siis üles majahalduriga kaasas olnud poiss, kelle tööd hindama tuldigi. Tegi mõne klõpsu ja tõdes, et maja katusekivid on kõik lahti ja tuul puhub nad kogu aeg kohalt ära, nii et vihm saab ilusasti seina sisse alla voolata, muidu pole midagi viga. Tuli alla, rääkis selle jutu eksperdile ette. Ekspert kuulas ära, arvas, et kõlab tõenäoliselt, liimige katusekivid sõrestiku külge kinni ja siis peaks piisama. Kõik. 

Majahaldur ise oli ka kohal. Aga no ega tema minuga ei räägi. Räägib hoopis telefoniga. Kogu aeg. Mu peegli ees. Kohendades lõputult tukka. Inimestel on oma tukkadega ikka mure. Aastavahetuskruiisil kaugel Põhja-Norras istus ka me vastas üks Aasia tütarlaps, kes veetis suurema osa terve päeva kestnud kruiisist mobiiltelefoni peegliäpi abil enda tukka ühe juuksekarva kaupa paika sättides.

Aga tukk tukaks. Nomaitiea. Minul isiklikult on küll suured kahtlused, kas see katusekivide sõrestiku külge kinni liimimine ikka likvideerib probleemi. See tundub pigem selline pealiskaudne kosmeetiline lahendus, taas. Säästan teid saaga jooksul ilmnenud tehnilistest üksikasjadest, aga ma isiklikult pakun, et niiskus ja hallitus on tagasi kaks nädalat pärast seda, kui ma sügisel kütte magamistoas jälle sisse lülitan. Aga eks me näe. Ega mul ei oleks enne sügist aega siit välja ka kolida, nii et las see siis praegu olla. Eks tuleb siis kannatlikkust harjutada ja leppida sellega, et saaga sügisel jätkub.

Teine suur haldusprobleemide allikas on olnud koristaja. Luksusprobleem, ma saan aru. Aga mind ajab hirmsasti närvi, kui keegi võtab endale töö ja siis viimasel hetkel ütleb, et ta siiski ei tee seda. Viimasel hetkel tähendab näiteks ütlemist reede hommikul kell 7, et ta ei tule kella kaheksaks, nagu pidi. Või siis ei ütle üldse midagi ja ma pean seda järeldama tõsiasjast, et ta lihtsalt ei tulnud.

Olen talle korduvalt öelnud, et oleks jube suureks abiks, kui ta saaks oma mittetulekust teada anda kas või eelmisel õhtul. Sest sellisel juhul saadaks firma talle asendaja. Ja mina saaksin ka kauem magada. Aga ei. Temal juhtuvad elus väidetavalt ainult sellised asjad, mida kohe üldse pole võimalik ette teada. Ja need juhtuvad alati reede hommikuti. Kohe nagu üle paari nädala regulaarselt. Või siis lausa 3-4 reedet järjest. Ja temalt nõuda, et mõnel reede hommikul midagi erilist ei juhtuks või et ta oskaks reedehommikusi töötakistusi neljapäeval ette näha, on lausa ebaõiglane.

Imeline, eks. Asi päädis sellega, et ta tunnistas lõpuks otsesõnu üles, et ei taha üldse reedeti töötada, ja mina otsustasin, et ei taha enam üldse temaga töötada. Parem koolitan kohe kellegi uus välja. Sest isegi, kui mul õnnestub mõnikord tema tühistatud korra ajal kedagi asendajaks saada, on need lõputud asendajad ka ikka hirmus tüütud. Nad ju ei tea, kus miski on või käib, milliseid tooteid kasutada, mis jätab pleki ja mis rikub põranda, mida ma üldse tahan, et nad teeksid jne.

Noja pärast iga asenduskoristajat otsin ma midagi oma korterist elu eest taga. Kes oskab ära peita vajalikud paberid, kes panni, kes laadija. Näiteks üks afropatsidega asenduskoristaja pakkis mu juukseharja vannitoa riiuli pealt koos muu tema hinnangul mõttetu kraamiga ära suurde plastkarpi ja peitis selle omakorda koristusvahendite kapi tahanurka, jalust ära. Afropatsidega inimese jaoks tundus juuksehari ilmselgelt lihtsalt ees vedeleva kolana ja tema ülesanne oli kõik ära koristada, eks. Mida ta tegi täiesti puhtast hingest. Aga kujutage mind siis ette järgmisel hommikul, kui mul oli vaja mingile peenemale tööüritusele minna ja ma olin eelmisel õhtul märja peaga magama läinud, aga harja ei kuskil. No täiesti nuta või naera. Jah. Parem üks alaline koristaja. Muidugi eeldusel, et ta kohal käib.

Nojah. Aga haldusteemadel jätkates. Millalgi veebruaris teatas elektrifirma, et nende õhukaabel jookseb üle meie maja, aga võtku me teatavaks, see on ohtlik olukord, tegelikult peaks kaabli ja maja vahel olema vähemalt 2,5 meetri laiune tuleohutusvöönd ja mis tahes võimaliku õnnetuse eest vastutab majaomanik. Nooooomaitiea. Maja oli seal ammu enne mind, kaabel ka. Mina ei ole kumbagi neist püsti pannud. Aga kaabli sealt ära maa alla viimine maksaks suurusjärgus 15 000 eurot, mis väidetavalt on minu kui maja praeguse omaniku välja köhida. Hmpf. Jälle mingi lihtsalt selgest taevast ilmunud probleem. Kust otsast seda siis nüüd lahendama hakata, on kellelgi mõtteid?

Elektrifirma väidab, et kaabel oli seal enne, kui maja juurdeehitus kaabli alla tehti. Samas on majal juurdeehituse hetkel saadud kasutusluba, kuidas see siis väljastati, kui nii poleks tohtinud olla? Ja elektrifirma on kaabli kallal kümme aastat tööd teinud ilma märkamata, et liini all on maja ja olukord on ohtlik. Nad vahetasid seal kõrval posti otsas mõned aastat tagasi lausa elektrikilbi välja, miks nad siis ei öelnud toonasele omanikule, et seal on probleem? On mul siin millestki kinni hakata? Mõtteid?

Ühesõnaga. Üks lõputu adminhäda on kogu aeg. Vahet pole, ole sa üürnik või omanik, ikka on mingi lõputu sekeldamine ja vaidlemine...

Hüva, sellel poriseval noodil ma praegu lõpetangi. Tööpäev on läbi ja nädalavahetuse poetiir vajab hädapärast tegemist enne, kui kõik ülejäänud Belgia 12 miljonit inimest ka samadesse poodidesse tahab trügida. Nii et ma siis nüüd jooksen.

Hääd!

M.

Talvest, rahulikust ajast ja esimese maailma probleemidest

Mulle meeldivad jaanuari lõpud ja veebruarid. Need aasta algused on selline… teretulnud ja vaikne hingetõmbeaeg talvepühade ja kevadärevuse vahel, kui hakkab olema vaja juba igale poole sõita, kogu aeg õues olla, üritusi mööda käia…. Terve detsember ja uue aasta algus on ju ka alati hästi põnevad, üritusterohked ja reisilised. Sest, noh, ma ikka lähen alati pühadeks koju. Eesti koju. Aga enne on alati mitu nädalat kestev paanika, et asjad siin kodus kokku tõmmata, peod ära pidada, kõiki veel näha, jõuluturgudele jõuda, tatitõved ära tohterdada, tööd ära lõpetada, korralduslikud asjad organiseerida. Siis sõidan ära, trügin lennujaamades ja lennukites, elan mitu nädalat kohvrist, suhtlen palju, omaette kunagi ei ole, oma tavalisest suhtlusringkonnast peaaegu midagi ei kuule, magan ja söön harjumuspäratutel aegadel ning üleüldse elan täiesti paralleelmaailmas. Noja siis… Kui ma lõpuks kohvritäie Eesti kraamiga jälle teises kodus maandun, saan asjad lahti pakitud ning olen jõudnud esimese nädalaga tööasjadesse sisse elada, koju kohvipiima osta, lilled ära kasta ja kohvri tühjaks teha… No siis on kohe täitsa tore vahelduseks omada veel täitsa mitut rahulikku nädalat, kus mitte midagi ei juhtugi. Ei ole pühasid, erilisi üritusi ega sundi kuskile sõita. Saab hoopis mõtteid koguda, plaane hellitada, tööle keskenduda, uude aastasse vaadata ja näiteks… terve nädalavahetuse hommikust õhtuni lihtsalt mingit topakat sarja vaadata :D.

Reise ma ei planeeri Harju keskmistel aastatel tavaliselt enne märtsi, ainult Pariisis käin peaaegu igal aastal jaanuari lõpus mingi nädalavahetuse, sest on allahindlused ja ka mõnus rahvavaesem periood. Sel aastal ka käisin. Eelmisel nädalavahetusel, ooperis. Elusuuruses ja elusat Anna Netrebkot kuulamas. Mh. Jah, ma tean, et Netrebko on Putini armastatud laulik ja toetaja. Mul olid teda vaadata tahtmise pärast väga suured süümepiinad. Aga ma ikkagi otsustasin lõpuks, et tahan teda kuulda, päriselt, elusast peast, ühe korra elus. Ja nüüd olen kuulnud. Süda on rahul. Kaunis, helisev, selge kõrge register on tal ikka tõesti. Aga saan märkida, et salvestustel on ta hääl mulle isegi rohkem imponeerinud. No näiteks mul ei hakka vist kunagi olema lemmikumat versiooni Offenbachi kuulsast „Hoffmanni lugude“ barkaroolist kui see https://www.youtube.com/watch?v=0u0M4CMq7uI.

Nüüd see-eest, nüüd siis olen kohe mitu nädalat ja isegi nädalavahetust järjest kodus. Plaanin lihtsalt olla. Lugeda, Suriname pilte näppida, Haydni kontserdil käia, vbla uisutada, üle pika aja korralikult ja mõnuga kokata, vannis käia, otsa saanud olulisi toiduaineid juurde hankida ning muud säärast tagasihoidlikku, praktilist ja introvertlikku teha. Juba olengi vaiksetel õhtutel ja rongides jõudnud paar raamatut alla neelata ka. Neist kõige rohkem on meeldinud Sven Mikseri „Vareda“. See oli väga meeldiv üllatus. No eks ma ikka arvasin enne, et ta sai selle romaaniauhinna sellepärast, et kõik lihtsalt teadsid, kes ta on. Aga nüüdseks olen arvamust muutnud. Pean nentima, et tunnustus oli tegelikult täitsa asja ette. Mitte isegi ilmtingimata loo pärast, see oli selline lihtsalt vaikne ja armas. Aga nii nauditavat, väljendusrikast, nüansirohket ja puhast eesti keelt ei ole ma lugenud kohe aastaid. Päriselt. Viimase nii meeldiva elamuse pakkus aastaid tagasi Leelo Tungla „Seltsimees laps“. Loodetavasti tuleb sellest allikast lugemismaterjali edaspidi nüüd ikka siis veel juurde. Eesti keelele kuluks see väga marjaks ära. Sest head, masintõlkest või võõrkeelsest lausestruktuurist üle olla oskavaid autoreid-tõlkijaid on tänapäeval ikka väga väheks jäänud. Selliseid inimesi, kes suudavadki teksti mõtte enda jaoks oma peas nii hästi läbi mõelda, et oskavad seda siis väljendada tabavalt, selgelt, ladusalt ja loomulikult.

Igatahes. Aga jah. Nojah. Mm. Mõne sõnaga ütlen ka, et jõulupuhkus oli sel aastal väga mõnus. Seekord anti üle pika aja mulle ka ikka lund. Mul on selle üle väga hea meel, sest mulle nimelt väga meeldib üks korralik tali! Ja aastavahetus… Aasta vahetus meil sedakorda Norras, Tromsös, vanas palktares virmaliste all. Tõelises talvemuinasjutus.

See oli üsna viimase hetke otsus. Algselt plaanisime minna hoopis Dresdenisse, aga see reis jäi üsna viimasel hetkel ära. Ning asemele sai käigu pealt kujundatud hiiglama vahva talvine tripp polaaröösse. Nägime imelisi virmalisi, vaaladest kubisevat merd ja linnas kõnniteedel rahumeeli omi asju ajavaid põhjapõtru. Loodusvaated olid kaunid, lumi paks ja lisaks saime omal nahal tunda, kuidas tundub -40 kraadi. See oli päris ekstreemne. Õnneks pidas me auto vastu, ehkki praksus ja naksus ning kaotas võime salongi soojendada. Lõpuks pidi Varno auto nina termoteki sisse mähkima, sest mootori temperatuur üha langes ja langes. Aga see aitas. Me ei jäänud tee äärde. Mm. Näonahk on mul Lapimaa pakasest veel endiselt pisut ehmunud ja sealt hangitud köha ei näita ka pea kuu aega hiljem veel kuskile kadumise märke. Aga mulle tegelikult hirmsasti meeldivad krõbedad külmakraadid ja nendega kaasnev eriline valgus. Ja nii oli ikka parem kui vihma, kiilsasjää, tormi või segava lumesajuga. Kõik plaanitu sai tehtud, muljed on mõnusad ja pildid on imelised :). Nii et jaa. Norrasse võib teinegi kord minna. Lofootidele näiteks. Ja üldse, naasen ka tulevikus hea meelega põhjamaisesse talve ja õdusasse polaaröösse.

Kui nüüd aga kõikidest toredatest teemadest, meenutustest ja olelustest reaalsemasse ellu naasta siis… Noh. Tahate, virisen ka vähe? Sest eks leian ikka virisemist ka, kui otsin :). Näiteks mu magamistoas jälle hallitab ja ma üritan juba detsembri algusest saadik saada kedagi sellega tegelema. Väga hästi ei ole siiani läinud, sest kes ikka tahab paar nädalat enne jõule mingi uue hädaga tegelema hakata ja siis, noh, jaanuariks on ju siginenud kõigilt üürnikelt nii palju hädasid, et kes see siis ikka kohe mingi suure jamaga tahab tegelema hakata. Lihtsam on kõigepealt väikeste jamade mass ära likvideerida. Saan aru. Aga üritan siiski majahaldureid jätkuvalt veenda, võib-olla ei ootaks, kuni kogu korter muutub kasutuskõlbmatuks?

Nagu alati, aitab Brüsselis midagi saada tahtes lõpuks kannatuse katkemine ning kurjustamise ja ähvardamiseni jõudmine. Esmaspäeval saavutasin tänu üsna kuivale ja konkreetsele kirjale selle, et halduri nimel tuli üks Poola Karol ja vaatas, oo, tõepoolest, hallitabki, ikka veel, ei olegi detsembrist saadik ise ära läinud, mõtleks? Kohe hoopis nagu rohkem hallitab??? Ning tõepoolest, ka katuselt lekib, ongi endiselt auk katuses ja vihm sajab sisse, viimased viis nädalat ei olegi kaks aastat teada olnud probleemi ära lahendanud??? Kratsis kukalt, mõtles pisut ja siis soovitas mul hallituse äädikaga ära pühkida ning endale turske mehe voodisoojendajaks hankida, kui ma tõesti arvan, et hallituse pärast peab kogu aeg akent lahti hoidma. Lubas, et teeb midagi, kui ilmad natuke paranevad. Sest vihma ja tuulega ei saa ning toas ju ka pole enne mõtet. Ohjah, maivõi.

Üsna suur peavalu on mul juba kuude viisi olnud ka koristajaga, kelle leidsin kohe pärast siiakolimist ja kes oli umbes aastakese täitsa tubli. Aga siis hakkas võtma vabamalt, alatasa lihtsalt viimasel hetkel tühistama. Nüüd talvel oli vahepeal kaks kuud ära reisil, siis sai tervelt ühe korra lõpuks uuesti käidud ja nüüd ütles jälle lambist, et kolm nädalat ei tule. Kui ta on haige, siis see on muidugi kahetsusväärne, aga ma päris 100% veendunud selles ei ole. Lisaks on minu seisukohast äärmiselt kahetsusväärne ka see, et tema firma saadetud asendajad on sellised võta-üks-ja-viska-teist variandid. Kohe iga nädal tekitavad peavalu.

Üks neist jäi näiteks 50 minutit hiljaks ning kui lõpuks tuli, alustas sellest, et korjas mu majapidamisest kokku kõik paberid, pani need ilma neile midagi vahele panemata ühte hunnikusse ja viis need siis kõik mu töölaua peale ilusasse korralikku torni. Koputas isegi servad ühtlaseks ja nii. Pärast ma siis pidin kena pool tundi seda suurusjärgus 600-700 lehekülge erinevate teemade töötekste, pileteid, märkmepabereid, juhendeid ja isiklikke pabereid uuesti lahti sorteerima. Olin väga tige, sest no koristajate kõige elementaarsem reegel on, et pabereid ei puututa. Ma poleks tulnud selle pealegi, et keegi seda ei tea! Muidu ma oleks teda valvanud nagu kull.

Teine polnud elu sees midagi triikinud. Lähenes siis magamistoas tasahilju ja omaette asjale nii, et triikis kõik asjad ära leige masinaga ja pahupidi – või õigupoolest nii, nagu asjad kuivanud olid. Seejärel voltis ta need kuidagi ebastandardselt kokku ja suutis näiteks otse tissi kohalt pluusidele sisse viikida voltimiskoha, mis ei läinud pärast märja käega siludeski sealt välja. Pmst oli kõikidel rõivastel pärast tema käest läbi käimist sees miljon pisikest kortsu, mis polnud leige masinaga ära läinud, ja neid täiustas eriti jõuline viik kuskil sellises kohas, kus see kindlasti olema ei pidanud. Lisaks olid asjad kokku volditud pahupidi. Kujutage siis mu üllatust, kui hakkasin mõned päevad või nädalad hiljem tahtma just neid riideid selga panna.

Kolmas saabus pooletunnise hilinemisega ja pealaest jalatallani Lacoste’i brändis, nii et ma nägin tema kõrval koduriides välja nagu hulkur. Tuli ja tegi üht-teist, aga nii aeglaselt ja põhjalikult, et suutis pooleteise tunni jooksul ära triikida tervelt kaks padjapüüri ja ühe salli. Need olid, tõsi küll, triigitud luksuskaupluse standardile vastavaks, sisuliselt peaaegu uueks tehtud, triigitud seest ja väljast ja nurgad hambatikuga teravaks lükatud. Aga ülejäänud masinatäis jäi temast endiselt mu magamistoa kapi peale tolmuma ja järgmist asendajat ootama.

Ühtlasi ei ole mu majapidamises praegu ühtegi panni, sest keegi Marcia arvututest asendajatest suutis kuidagi kaks täiesti korralikku panni ülenisti ära kriipida. Üks neist oli, kusjuures, uus, enne jõule IKEAst koos kuusejalaga ostetud. See polnud isegi must, lihtsalt. Läbis heatahtliku küürimise, enne kui talle uus koht leiti. Metallist riivide, sõelade ja muude vidinate all.  

Noja homme hommikul enne kaheksat saabub järjekordne asendaja. Ohmaivõi! Ma kujutan juba elavalt ette, kuidas ma tõusen kell pool kaheksa, et ta sisse lasta, aga siis ta kindlasti just ei tule üldse. Või kui tuleb, siis jääb vähemalt pool tundi hiljaks ja kõneleb raudselt ainult portugali keelt ega saa mitte ühestki sõnast mitte üheski muus keeles mitte midagi aru, nii et ma ei saa talle ühtegi juhist anda. Võin kihla vedada, et ta hakkab tolmuimejaga möllama just siis, kui mul hakkab veebikoosolek ja mul on vaja parajasti sõna võtta. Ja jätab kuskile mingi veelombi, mis rikub ära parketi. Ja ilmselt ei võta ta ka vannitoa peegli alt mu hambaharja ära, enne kui ta seal tillukeses ruumis pool pudelit klaasipuhastusvahendit igale poole laiali pihustab, nii et mu hambahari maitseb õhtul taas ületamatult keemia järele ja tuleb ära visata. Või siis üllatab millegi muuga, mida ma ei oska veel ettegi kujutada :).

Haa, tõeline esimese maailma probleem, onju :). Saan aru. On tohutu õnn, kui probleemid on sellised ja mitte taevast kaela sadavate pommide kujulised!

Selle tõdemusega ma nüüd tänaseks lõpetangi. Aeg magama minna, et hakata pool kaheksa siiski koristajat ootama.

Head ööd ja head uut aastat!

M.

Neljas kvartal

Täna [millalgi neli-viis nädalat tagasi] on siin tõeliselt sügisene ilm. Sabistab vihma, puud on juba poolraagus, tänavad ja pargid on lehehunnikuid täis, ilma mütsi ja kinnasteta on pool aega juba ikkagi külm ja kell pool kuus õhtul on täitsa pime. 

Jälle ma ei märganud, kuidas aasta omadega nii kaugele jõudis. 

Alles oli augusti lõpp, ma tulin pärast suvepuhkust Brüsselisse tagasi ja hakkasin üritama kuidagi töö ja eluga ree peale saada. See saamine võttis hea jupp aega. Ikka oli veel vaja ringi sõita, no näiteks käia Hollandis kanarbikunõmmesid otsimas ja Belgia väikelinnu vaatamas. Või siis töö pärast Strasbourgis. Mis on ka väga äge, mulle tõesti väga meeldib! Aga see nädalaks ärasõitmine siiski ei soodusta Brüsselis eluga reele saamist, hoopis vastupidi :D. 

Nojah. Oktoobriks vist tõesti jõudsin kuidagi sellesse staadiumi, et tööl olid kõik asjad paraja hoo sisse saanud ja mina olin tervelt kaks järjestikust nädalat ühtjutti Brüsselis. Tekkis korra juba nagu süsteem ja elurütm. Et millal on kontoripäevad, millal trennid, millal supermarketipäev jms. 

Aga siis oli vaja järsku sõita Lõuna-Ameerikasse Surinamesse, ja kohe pärast seda Pariisi ja Luxembourgi, vahepeal käia mitmes linnas ooperis ja kontserdil ning kõike tuli teha niimoodi pooljooksu pealt, nii et ega mu aju enam kõike päriselt hallata ei suutnud. Kuidagi õnnestus mul näiteks kutsuda ühele kontserdile kaks eraldi inimest. Ja osta ka pileteid sellele kontserdile kaks korda. Kujutage siis mu üllatust, kui ma teist setti Outlooki kalendrisse hakkasin kandma ja avastasin, et ma juba olen lubanud kellegagi sellele kontserdile minna... Piinlik. Väga piinlik. 

Noja nüüd me siin siis oleme, novembri teises pooles. Ja kui järgmise nädala tempokas Strasbourg otsa saab, siis üldse otsapidi juba jõuluturgude hooajas. Noh, vähemalt pärast Strasbourgi olen ma oma otsatus helduses endale kogunisti ühe terve planeerimata nädalavahetuse kalendrisse jätnud. Brüsseli jaoks. Ju ma siis koristan rõdu, tõstan viimaseid lilli tuppa, pesen pesu, maksan arveid ja teen muid elu käimas hoivaid toimetusi. Ja käin võib-olla isegi tiiru mõnel varajasel jõuluturul. Ja võib-olla panen seinte jaoks ette valmistatud fotod üles. Osad juba panin, oktoobris. Aga siis tuli raamidest puudu ja siis seinakleepsudest ja. Nüüd on need olemas. 

Muidu. Surinamest on mul veel üle nelja tuhande pildi ka vaja läbi vaadata ja ära toimetada. Läksin seal klõpsutamisega kuidagi väga hoogu. Aga no nende loomadega on juba nii. Istuvad võsas, näed neist mingit karvatutti ja pead pilti tegema. Mõne aja pärast pistavad nad ühe käpa välja, siis tuleb jälle pilti teha. Mingil hetkel hakkab paistma terve selg, tuleb jälle pilti teha. Jne jne jne. Eks sa siis pärast vaata ja võrdle neid kõiki mitu kuud, et mida ma neist üldse alles jätan ja mida mitte. 

Reis iseenesest oli väga äge. Suriname on väga väheturistlik, looduslähedane ja ehe koht, kus asjad korraldusliku etapi ebamäärasusele vaatamata siiski kuidagi lõpuks toimivad ja enam-vähem kõik soovitu teoks sai. Samas oli reis ka üsna füüsiliselt ebamugav. Suriname kliima on ikka väga niru, päeval aastaringselt ühtlaselt 37 kraadi ja öösel 27 kraadi. Ja hästi rõske ja niiske ka seejuures. Kogu aeg on palav, kogu aeg on kleepekas. Tuul on nagu föönist. Mõnel päeval olid mul näpuotsad omaenda higis ligunemisest lausa kortsus, nagu oleksin liiga kaua vannis olnud. Ja nii me siis tilkusime, higist ja selle sisse segatud päikesekreemist ja kangest putukatõrjevahendist.

Maanteid on riigis umbes 3, ülejäänud transport käib jõepaaditsi. Kõval kanuulaual ilma seljatoeta tundide viisi tulise päikese praadimine on ka üsna väsitav. Jalgupidi vees veel seejuures, sest need õõnestatud puutüvedest tehtud sõidukid lekivad igast otsast ja paadimees peab pidevalt seda vett paadipõhjast välja ammutama. Mida ta ei saanud kogu aeg teha, sest vahepeal oli tal ka muid ülesandeid. Nagu näiteks meile puu otsast madusid vaatamiseks alla tuua. Aga samas oli see äärmiselt kasulik näiteks kala püüdmiseks. Püüdsid kala kinni, lõid ta nuiaga uimaseks ja lükkasid paadipõhja edasi ulpima ja värske püsima. Jaa. Oli täiesti teistmoodi kui kõik mu varasemad reisid üldse. Oli väga tore. 

***

Nüüd olen ma seda postitust siin vaadanud nii umbes vist kolm nädalat. Vahepeal läks elu kuidagi kiireks. Oli veel üks Strasbourg. Tore ja intensiivne, nagu alati. Seal on alati palju ja erilist tööd, pluss palju ja erilist suhtlemist. On meediaüritusi ja harva kohatavaid inimesi, tavapärane istungitöö + erilisemad ülesanded + Brüsselisse jäänud kolleege on alati vaja selle ja teisega hädast välja aidata. Pluss kindlasti on mingid tehnilised tõrked ja lisaks püüavad kõik alati teatud rühmiti õhtuti pärast kõige kiiremat heinaaega koos sööma ka klapitada, nii et uneaeg ei saa garanteeritult mitte ühelgi ööl täis. Ikka on kell juba hilja ja siis on vaja vara tõusta :). Aga sellegipoolest mulle väga meeldivad need Strassu nädalad. Kohe nii eriline ja elus tunne on seal koridorides niimoodi enesekindlal sammul tõtata, tähtsad asjad ja inspireerivad kohtumised muudkui ootamas ja nii kiire-kiire, aeg muudkui lendab, juba on vaja sellele joon alla tõmmata ja sinna joosta, või mujale, sest keegi ootab ja miski heliseb ja millelgi on tähtaeg ja lõpuks on pissihäda või nälg ka alati nii suur, et enam ei kannata edasi lükata.

Aga jah. Siis edasi. Mis siis edasi oli? Aacheni jõuluturg vist. Kuulus ja ülistatud. Ja täitsa kena, ehkki väga ülerahvastatud. Ja ma kujutasin seda ette kuidagi suuremana. Luxi oma on ikka ägedam :). Küll aga anti meile Aachenis keset jõuluturgu täitsa korralik paks lumesadu. Selle eest saab see weihnachtsmarkt mu eest kõik võimalikud lisaboonuspunktid. Suuuuuuured räitsakad lendasid, entusiastlik koor laulis raekoja treppidel jõululaule, hapukapsas lõhnas üle terve linna ja sinise tunni videvikuvalgus oli kioskite kollase valgustusega visuaalselt nii ilusas kontrastis. Ühtlasi jõin esimest korda kuuma munapunši ja see oli väga hea. See kõik hakkas looma sel hooajal täitsa esimest korda täitsa korralikku grammikest täitsa päris jõulutunnet.

Brüsseli jõuluturule ma pole see-eest veel jõudnud. Nädala lõpus tulevad külalised. Siis ehk, nendega. Kui ma ikka jaksan, sest homme õhtul ootab ees hilisõhtune triloog ja nendel on meil siin viimasel ajal kombeks kesta varaste hommikutundideni. Selle nahka läheb kahjuks sel aastal ka Eesti esinduse jõulupidu :(. Millest mul on väga kahju. Mäletan eelmisest aastast, kui imelised seapraed ja muud söögid-joogid neid seal olid. 

Võib-olla on mul need mälestused nii roosilised muidugi sellepärast, et eelmisel aastal läksin ma sinna peole vahetult pärast COVIDit, olles hea kümme päeva söönud väga vähe ja väga lahjat, no seda, mis kodus kätte juhtus, kui üldse isu oli. Misjärel tundus see pidu ikka kohe no ERITI vinge. Seapraad, verivorstid, kartulisalat, kiluleivad, suitsulõhe, toorjuustukoogid, ehtne Eesti talvine rasvane kraam. Ma ei saanud vist pärast terve öö magada, sest sellest ootamatust rasvalaadungist oli pärast COVIDi paastu nii paha ja raske olla. 

See-eest ilmus mu elamisse vahepeal kuusk. Esimene mujal kui Pärnus minu elamisse ilmunud kuusk üldse. Nii naljakas ikka, mul polnud isegi tol aastal, kui jõulude ajal kipsjalaga Luxis olin, kuuske. Väljamaal on see alati tundunud kuidagi keeruline organiseerida. Pluss ikka ja alati on olnud tunne, et mis ma ikka tapan seda puud, ma ju lähen kohe ära. 

Ega ma nüüd ka ei plaaninud osta. Aga naabripoiss oli kaljukindel, et temal on ikkagi kuuske tarvis. Ja et tulgu ma, aidaku valida, kui endale ei taha. No läksingi siis. Ja aitasin nii hästi valida, et valisin ikkagi lõpuks endale :). Ja nüüd ta lõhnab mul siin. Päriselt, leidsimegi isegi siinmail ehtsad lõhnavad kuused. Kõik ei olegi mingid nulud või muud plastikut meenutavad lõhnatud asjad. 

***

Noja nii mul selle kirjutamisega siin kogu aeg ongi. Vahepeal on eelmise jupi kirjutamisest möödunud veel nädal. Ma ikka avan tegelikult Bloggerit küll teinekord. Hakkan isegi kirjutama. Kirjutan valmis pool või kolmveerand postitust, aga siis on vaja kuskile muud tegema suunduda. Postitus jääb vedelema. Järgmine kord tundub see juba nii aegunud ja vana, et ma jätan selle mustandite kausta ning alustan uue postitusega. Mis jääb jälle pooleli. Täitsa nõiaring. Seekord otsustasin siis teisiti proovida. Tulgugi siis päeviku stiilis postitus, eri ajahetkedest. Sest nüüdseks on eelmise lõigu kirjapanekust möödas veel nii umbes nädal või nii. 

Ja nüüdseks tean juba näiteks öelda, et Brüsseli jõuluturg on sel aastal täitsa tore. Kuidagi rohkem kioskeid, rohkem ja erinevamat süüa, vähem rahvast ja lühemad järjekorrad. Käisime reede õhtul pärast tööd ja seal sai siiski täitsa veel jalutada, vaadata ja olla. Toredaid asju müüdi ka. Püüan sinna mingil hetkel vist tagasigi minna, sest paar söödavat asja jäi silma, mida mul vist oleks vaja. Eestisse kaasa võtta :). 

Jõudsime jõuluturul lonkides muu hulgas ka renoveeritud börsihoone katusele, kus on nüüd õllebaar ja vaateplatvorm väga ilusate vaadetega vanalinnale. Ja käisime vaatamas La Monnaie ooperis Rimski-Korsakovi ooperit "Muinasjutt tsaar Saltaanist". Kentsakal kombel on Brüsseli ooperis juba teist aastat järjest väga venekeskne hooaeg. Pariisis ka tegelikult. Muidu mängitakse ikka umbes ainult Mahleri kontserte ja Itaalia oppereid. Aga just nüüd, kui Ukrainas on sõda, on igal pool võetud kavva nii palju Vene tükke, et neid on kohe nagu raske vältida. Ja eks need on üsna ahvatlevaks ka tehtud. Ma olen mitu korda siin mingis moraalses dilemmas vaevelnud et kas ma näiteks peaksin vältima ooperit, kus laulab peaosas Anna Netrebko, või ma ikkagi võiksin minna seda vaatama, kui see juba kavva on võetud. Noh. Jah. 

Vähemalt tsaar Saltaani loos mängisid koos nii Vene kui ka Ukraina solistid. Ning selliseid tükke kuuleb siin Lääne-Euroopas ikkagi nii üliharuharva, et ma tahtsin juhust kasutada ja läksin. Ja küll oli vahva lavastus. Eriti just kostüümid ja lavakujundus olid nii ägedad, see oli tehtud kõik nii muinasjutuliseks ja multifilmilikuks. Solistid olid väga hääd. Ja no muidugi La Monnaie koor on ülitugev ja nii võimas. Ühesõnaga, väga meeldis. 

No igatahes. 

Suriname pilte on mul ikkagi nüüd veel üle nelja tuhande ära sorteerida :). Ja neile on lisandunud pildid Pariisist, Aachenist ja Brüsselist. Võib-olla jõulupuhkuse jooksul saan neid ka nautida. 

Olge mõnnad. Ma nüüd hakkan uueks nädalaks valmistuma!

Maris

Kohanemine eluga Belgia kuningriigis

Mm. Vahepeale on jäänud õige mitu sündmuste- ja reisiderohket kuud. Ma ei teagi kohe, millal ma jõuan ükskord oma maikuu Tuneesia pildid lõpuni vaadatud. Ja kõik need ülejäänud ka, mis pärast seda tehtud on. Aga. Ma parem ei hakka juttudega ka nii kaugele ajas tagasi üldse minema. Siis venib tekst nii pikaks, et jääb jälle pooleli. Võtame lühemalt, päev korraga, praegusest hetkest.

Brüsselis on uus tööhooaeg suure hooga alanud, kungi endiselt 23-kraadised ilmad jätavad mõnikord petlikult mulje, et alles on augusti lõpp. Aga suviti tühjade tänavate asemel on igal pool rahvahordid, kalender on igasuguseid tööüritusi ja -asju täis ning trennid ja kontserdisarjad on ka jälle käima lükatud.

Need on olulised tähelepanekud, sest ma otsustasin millalgi leida endale selleks hooajaks jõusaali kõrvale ka mingi vesivõimlemise või ujumise või muu sellise trenni, et ennast natuke rohkem ja mitmekesisemalt liigutada. Ja selgus, et mul on kodust 15 minuti kaugusel täitsa kohe nagu linnaosa ujula. Ja seal on täitsa olemas vesivõimlemine, normaalsel kellaajal ja normaalse hinnaga. Stiilis 7.50 kord, ilma mingi 150-eurose kohustusliku kuuabonemendita ja nii. Ostsin sinna pimesi kümne korra kaardi ja olen nüüd jõudnud mitu korda ära käia. 

Ütleme siis nii, et mõnes mõttes on see ujula pakkunud mulle ühe suurematest kultuurišokkidest siin Brüsselis. No sellest ma üldse ei hakka rääkimagi, et see on tilluke, 25-meetrise basseiniga ja hirmsasti ülerahvastatud. Siin riigis vist ei olegi MITTE ÜHTEGI kohta, mis ei oleks ülerahvastatud. Aga ühtlasi on selle ujula dušid absoluutselt avatud, no nagu keset randa oleks. Mis tähendab, et seal ei saa pärast klooriveest tulekut ennast korralikult ilma trikoota pestagi. Siin riigis tuleb ujulast koju duši alla minna.

Lisaks on neil kõrgele lae alla paigutatud ainult umbes täpselt kaks niru fööni, mis käivad 20-sendiste müntidega!!! Ja kui juhtumisi 20-sendist pole, tuleb märja peaga majast ära minna. Ja isegi kui on, tuleb ikka märja peaga majast ära minna, sest need föönid on nii kõrgel ja nii nõrgad ja puhuvad täpselt 2 minutit, et juuksed ei saa sellest tegelikult eriliselt kuivemaks. Esimest korda ujula poole minnes ma just imestasin, et miks küll on kogu tänav täis märja peaga inimesi. Nüüd ma siis tean. (Ja olen nüüdseks omandanud oskuse oma föön-koolutajat kaasa vedada. Seda ei ole veel ära keelatud. Aga võib-olla oli tegu nii ootamatu möödahiilimisega kehtivast korrast, et ujula šokeeritud juhatus valmistab praegu ette kõikide stepslite külge mündipilu kinnitamist. See isegi väga ei üllataks mind.)

Ühtlasi on sinna ujulasse kohutavalt keeruline sisse saada. Sest, noh, lisaks trenni broneerimisele ja selle eest maksmisele tuleb eraldi osta siiski ka ujula sissepääsupilet. Ja ujula kassaonu nõuab sissepääsu lunastada soovijalt Belgia ID-kaarti, millel oleks kirjas inimese aadress. Ikka selleks, et teada, kas ma elan õiges linnajaos. Sest siis on üks hind. Kui ei ela, on teine hind. Aga minul on, vaadake, diplomaatiline ID-kaart, mis on täitsa ilma aadressita. Ja onu siis siunab iga kord mind nähes pikalt ja laialt Belgia riigivõime ja õiendab, et tema ikkagi üldse ei taipa, mis mõistus on välisministeeriumil sellist dokumenti välja anda, kust tema üldse teada ei saa, kes kus elab. Sest ilma selle teadmiseta on tema pandud tanki ja täiesti lahendamatusse olukorda, kus temal on absoluutselt ilmvõimatu ja halb oma tööd teha. 

Oleks siis, et ta lubaks mul osta selle kallima, üldpileti. Eiei, ikka õudne sõda tuleb sellest minu salastatud aadressist teha iga viimane kui kord. Viimane kord tuli mulle siis omast arust geniaalne mõte, et äkki saaks tema käest ka osta kümne korra kaardi, et äkki siis läheksid järgmised korrad hõlpsamalt. Küsisin. "Aga mis te nüüd, madame, see on absoluutselt ilmvõimatu niimoodi, kui teil ID-kaardi peal aadressi ei ole," karjatas onu kohkunult. "Nii ei saa me teile küll mingit abonementi pakkuda! Te peate minema oma tööandja juurde ja paluma tal saata kiri linnaosavalitsusse ja siis te peate minema linnaosavalitsusse ja võtma sealt allkirjastatud ja pitsatiga tõendi, et te elate, kus elate, ja siis kui te sellega tagasi tulete, siis ma saan teile müüa kümne korra kaardi." No ma lõin talle siis linnaosavalitsuse saadetud domiciliationi e-maili letti ja arvasin, et aga äkki see sobib. Ilma kirja vaatamata teatas ta muidugi kohe, et ei sobi. Pikema veenmise peale heitis kirjale ikkagi pilgu. Loomulikult oli see tema jaoks täiesti vales fondis ja vale suurusega ja, noh, minu telefonis, mitte tema ees allkirja ja pitsatiga paberil. Aga lõpuks teatas ta mulle suure hädaldamise ja segaduses olemise peale siiski armulikult, et hea küll, "c'est accepté", ja müüs mulle kümne korra kaardi. Jumal olgu kiidetud! Saan järgmine kord kohe märksa hiljem kodust välja astuda!

Mnjaa. Muidu olen ühtlasi soetanud selleks hooajaks ohtralt kontserdipileteid. Chopini kontserdil juba käisin. See oli kuninglikus konservatooriumis ja oli muidu väga tore. Pianist oli tunnustatud ja imeline. Ainult et TA INISES TERVE KONTSERDI AJA meloodiat kaasa. Kõik kõige lüürilisemad, vaiksemad ja ilusamad kohad tuli saalil kuulata tema hingestatud porgandihäälset üminat. Nomaitiea. Teinekord on orkestridirigentidel selline komme. Aga see ei kosta nii väga välja. Martin Garcia Garciat ma enam rohkem kuulama ei lähe.

Ühtlasi käisin kuningliku akadeemia korraldatud fuuga kui muusikavormi teemalisel loeng-kontserdil. Mida reklaamiti ikka no päriselt loeng-kontserdina. Aga mis oli siiski 99,9% loeng ja 0,1% kontsert - kui kontserdiks lugeda aeg-ajalt ühel käel paari illustreeriva takti mägimist. Tundsin end kohati kui kunstiteadlaste sekka tagasi sattununa. Kuulasin prantsuse keeles juttu stiilis "Ekspositsioon ei pruugi lõppeda ka pärast teema läbiviimist kõigis häältes. Toimuda võivad veel lisaläbiviimised toonika- ja dominanthelistikes. Kui pärast ekspositsiooni lõppu toimub uus teema läbiviimiste laine kõigis häältes, siis sellist nähtust nimetatakse vastuekspositsiooniks ehk kontraekspositsiooniks. Vastuekspositsiooni põhimõtteks on, et dux teiseneb comesiks ja vastupidi, kuid sellel reeglil on ka erandid." Lugesin vahepeal arusaamise huvides eestikeelseid fuugat kui muusikavormi lahkavaid tekste kõrvale ja otsustasin käigu pealt hästi sujuvalt, et sarja järgmisele, sonaadi teemalisele loeng-kontserdile ma siiski ei lähe. 

Kuninglikel teemadel jätkates - ühel päeval astusin sisse Põhjamaade toidukaupa müüvasse poodi, kus ma polnud varem käinud. Seal oli leti tagai üks hästi jutukas onu, kes pani mind natuke mõistma aafriklaste ja ladinaameeriklaste suurt viha kolonisaatorite vastu. Onu küsis nimelt, kust ma pärit olen, ja kui ma ütlesin, et Eestist, leidis tema suure rõõmuga, et oo, siis me oleme ju täitsa naabrid. Ja õigupoolest olime me kunagi lausa kaasmaalased. Ja et Rootsi oli meile ikka väga hea riik, me olime ikkagi rootslastega kõik täiesti võrdsed ja puha. Et kas ma ikka tean, et eestlased peavad Rootsi aega vanaks heaks ajaks. 

Eino. Muidugi ma tean. Aga. Mu meelest on ikka üsna jabur, kui vallutaja vallutatule rõõmsalt ja uhkelt seletab, et ta oli ikkagi NII HEA vallutaja, ikka nii palju parem kui venkud hiljem, nii et palume aplausi ja tänuavaldusi! Mnjah. Kas see ei võiks siiski jääda ainult koloniseeritu poolseks hinnanguks? 

Ahjaa. Aga muusikaürituste juurde tagasi pöördudes. Olen eesootavaks hooajaks varunud ka paar ooperipiletit. Sellest kogemusest õppisin, et siin riigis saab ooperit armastada ainult ÄÄRMISELT otsusekindel ja organiseeritud inimene. Soovitatavalt ka pururikas. Sest see piletite soetamine on siin ülimalt vaevaline. No näiteks, 19. septembril avasid La Monnaie ja Pariisi ooper mitme mind huvitava etenduse piletimüügi. Aga mul oli sel päeval juhtumisi hirmus kiire. No polnud võimalik hakata piletitele mõtlema, kui meeldetuletus tirises. Tulemus: 19. septembri õhtuks oli nii Brüsselis kui ka Pariisis veel mõneks üksikuks jaanuari kuupäevaks mõni üksik pilet alles. Need olid eranditult suurusjärgus 200 eurot tükk või siis piiratud nähtavusega kohad kuuenda korruse viimase rea lisatoolidel prožektorite taga. 

Nüüd, eelmisel nädalal avati veel ühe etenduse müük. Seekord läks vähe paremini, mul oli võimalik kohe veebi tormata, kui äratuskell viis minutit enne õiget aega helises. Loomulikult ei olnud ma aga ei ainus ega ka esimene huviline. Sattusin veebilehe asemel lehe virtuaalsesse sissepääsusappa. Läks isegi hästi, ootasin võib-olla 5-10 minutit. Aga juba sabas kuulutatati kõigile ootajatele rangelt, et igaühel on oma korra ajal aega täpselt 5 minutit kohad valida ja ost sooritada. Kes hakkama ei saa, visatakse lehelt välja. Noja kui ma pääsesin pileteid valima, olid pooled istekohad minu soovitud kuupäevaks juba ära rabatud. Õnneks oli vajalikus hinnakategoorias siiski veel valida täitsa mitme rea vahel ja mul õnnestus ette nähtud viie minuti jooksul vajalikud kolm piletit siiski ära skoorida. Detsembriks. Eks ma siis nüüd ootan huvi ja elevusega. Ja, ai, olgu see etendus parem tasemel!

Vot. 

Aga nüüd saigi mul tänaseks kirjutamise isu jälle otsa. Teeme siis selleks korraks jälle lehva-lehva ja olge tublid!

M.