Uskumatul kombel olen siin laagris juba oma kaks nädalat ära olnud. Ma kohe ei mõista. Sellist tunnet pole tegelikult üldse. Rutiinigi pole justkui veel tekkinud. Hea, et kaks nädalat on siinne lubatud miinimum. Mul on tunne, et vähemaga poleks üldse jõudnud päriselt sisse elada. Kuigi puhkust planeerides tundus kaks nädalat hirmus suure tükina, mis tuleb muude plaanide ja Eestis käimise arvelt kuskilt näpistada. Praegu tahaks see-eest natuke kauemakski jääda.
Umbes pool rahvast ongi laagris tegelikult korraga kuu aega. Näiteks ka siin mu kõige sõpsim Amy. Tema on õpingute raames praktikal ja tahab selle eest ainepunkte, sellepärast pidi võtma pikema perioodi. Füüsilisest aspektist tundub kuu aega mulle siiski natuke palju (ehkki muus mõttes täpselt paras, arvestades, kui ruttu aeg läinud on). Ma tegelikult ikka ei kujutanud päriselt ette, KUI järskudele järsakutele nad inimesed tööle panevad, KUI tohutu kivikoormate käsitsi järsakutest üles-alla vedamine iga päev käib (no ühel päeval tegime oma tiimiga 150+ ämbritäit näiteks), KUI raske on iga pangetäit vettinud mulda läbi sääsevõrgu tiheduse sõela loksutada ja KUI raske on järjest 40-sentimeetriseid pmst tsementpõrandaid käsihaamri ja kelluga lammutada. Hommikust õhtuni. Iga päev, tulgu taevast või pussnuge ja rünnaku sipelgad, nahkhiired või tarantlid. Et on ikka olnud väsitavam, kui oleksin osanud ameeriklastelt oodata. Just nimelt ameeriklastelt. Ma ikka mõtlesin, et neid koheldakse siidisemate kinnastega :).
See siinne Amy, kellega me palju asju oleme koos teinud, on muidu hästi tubli ja tore. Kolm last suureks kasvatanud endine medõde, kes nüüd õpib lõpuks omale rahuldustpakkuvat teemat. Aga tema tahaks praegu näiteks juba väga ära, tema jaoks on siinne kliima liiga paha. Kogu aeg on märg ja palav, und ei saa ka korralikult täis magada, sest palavus või torm ajab iga paari tunni takka üles jne. Mind see enam eriti ei sega, olen juba jõudnud harjuda palavuse, niiskuse, kitsa voodi, kogu aeg märg ja must olemise ning imelike häältega. Aga mul oleks vaja enne järgmist tööpäeva vähemalt kahte puhkepäeva, et vanad kondid suurest rassimisest taastuksid. Sest ma olen ikka päris väss.
No mõni pisiasi on siin laagris ikka täiuslikkusest puudu ka jäänud. Aga see eriti ei loe, sest olen saanud heita pilgu hoopis teistsugusesse, nii intrigeerivasse maailma ja teistsugustesse eludesse. Siinsed inimesed peavad normaalseks päevade viisi kahe meetri sügavuses hauaaugus istumist ja haamritega mulla toksimist, ümberringi nahkhiired ja skorpionid ja maod. Ja matšeetedega džunglis vehkimist ja ülijärskudel sopast libedatel kallakutel turnimist ja üleni porine olemist ja külma dušši. Ja seda, et kui naaberarheoloogidele külla minnakse, kestab pidu seitse päeva ning keegi ei muretse, sest mis sa ikka muretsed, küllap on kõik korras, lihtsalt metsas polegi ju netti ega levi.
Vajaka jäi mul siin aga eelkõige natuke paremast kommunikatsioonist. Sest keegi eriti mingit praktilist infot ei jaga ega tea, kõik kuidagi lihtsalt on. Mina aga väga ei hinda seda, et tõusen üles ja tean, et hommikusöök peaks olema kell kuus, aga kell kuus selgub empiiriliste uuringute käigus, et köök on kinni. Ja hiljem selgub, et sel päeval toimub hommikusöök hoopis pool kaheksa, aga seda pole keegi öelnud. Mitte kellelegi. Sööjad on kohal, aga süüa njetu. Mina näiteks oleksin seda ette teades rõõmuga veel tund aega edasi maganud.
Või et osad sõidavad kuskile laagri mikrobussiga ära ja siis selgub, et nad käisid ujumas või poes, aga see info ei levinud. Või et kui nendega kaasa ujuma minna, siis keegi ei tea, millal tagasi tullakse. Tullakse siis, kui tullakse. Võib-olla tunni, võib-olla kolme pärast, kuidas autojuht otsustab. Või siis on justkui jutt, et buss läheb laagrisse kell 15.00, siis kästakse ikkagi kell 14.00 valmis olla, ja lõpuks minnakse hoopis 15.30, nii et see vahepealne aeg tuleb lihtsalt püstijala peal hängida, et autod kogemata salaja ära ei sõidaks. Jne jne jne. Keegi ei lase end sellest häirida ja no mina pmst ka mitte, liiga palju. Aga ma isiklikult panustaks natuke rohkem info jagamisse, see teeks elu palju hõlpsamaks. Näiteks poleks ühte tüdrukut pühapäevase väljasõidu ajal Lamanaisse maha unustatud. Aga unustati, sest keegi kohtumisaega ei öelnud, nimesid ei kontrollinud, autojuhid sõitsid minema, kui heaks arvasid, need inimesed autokastis, kes parajasti käepärast võtta olid, mitte need, kellega sinna sõideti... No mõni ime, et üks kleenuke tüdruk kahe silma vahele jäi.
Laboripäev ei olnud ka päris nii huvitav, kui ma oleksin lootnud. Pmst seisnes see lihtsalt potikildude hambaharjaga üle nühkimises, nende päikese käes ära kuivatamises, siis üle lugemises ja ära kaalumises, õigesti üles tähendamises ja kõik. Õppejõud läksid seejuures üleüldse ise ära linna oma viisat uuendama ja meie tegime laagris näputööd. Mõnes mõttes oli see väga hea, füüsiline väsimus oligi vähemalt mul juba küll selleks ajaks korralik, nii et rahulikum päev kulus marjaks ära, aga teisalt jälle. Noh, ma ei tea, ma ootasin sellest pisut rohkem hariduslikku elementi, lubati ju õpetada laborivarustust ka kasutama, keraamikat analüüsima, arheoloogilist joonistamist, dateerimist jne. Pluss üle päeva pildid olema õhtuloengud jne, aga siiani on meil olnud 2 nädala peale 3 õhtuloengut - noja paar päevast ka lisaks.
Ja ega õppejõud ei anna ennast muul ajal ka tegelikult eriti näole, see peaprofessor, Tom, on käinud täpselt kaks korda metsas kaevamisi vaatamas. Ja on andnud küll tunde ka, aga ta on natuke nagu Juhan Maiste moodi. Noh, et jutustab haaravalt ja üldisi muinasjutte, aga pole seejuures üleüldsegi konkreetne. Minul on teda raske jälgida, sest mul tekib rohkem küsimusi kui tema käest vastuseid saab. Noh, tahaksin näiteks teada, kuidas ta mingit asja järeldab või teab, või mis faktidel jutt põhineb, et ma saaksin selle kohta rohkem uurida, aga sellist asja ei maksa loota. Ja ta võib vahepeal ikka täiega pada ka ajada. Näiteks vaadata möiraahvile otsa ja väita väga veenvalt ja haaravalt, et need on saimirid (täiesti teist värvi, mõõtu ja moodi) :). Peaaegu kolmkümmend aastat siin suure osa ajast veetnud mehelt kuidagi eeldaks muud.
Tema naine Colleen on meid rohkem juhendanud ja oli metsas ka minu augu ülevaataja. Tema stiil meeldib mulle väga, ta on hästi konkreetne ja selge, aga laagris on ta kadunud. Ei sotsialiseeru ega lase end naljalt ka kinni püüda. Isegi siis, kui pool laagrit täna hommikil korraga minema sõitis, ei lasknud ta end sellest häirida ja magas, ei tulnud nägemistki ütlema. Sest see on tema nädala ainus puhkepäev. Ja tema kõige sagedasem vastus üleüldiselt ka suhtluses oli, et talle miski niikuinii meelde ei jää, ta on hajameelne professor, saadetagu talle kiri, ta pühapäeviti vastab kirjadele. Haa.
Õppejõud istusid laagris ka kõik omaette ega käinud enamasti isegi teistega koos söömas. EKA reisidel küll suhtlesid ja vennastusid õppejõud õpilastega rohkem. Vbla need siinsed ei jaksa, siin on palju ka muudest ülikoolidest pärit rahvast ja vabatahtlikke, keda nad ilmselt enam kunagi elus ei kohta ja kellest ka ei saa arheolooge, nii et nende peale pole mõtet eriti energiat raisata. Ja noh, kui õppejõud on siin kuude viisi džungihütis laagris, ega neil siis on ilmselt palju muud tegemist ka, et elu igal pool käimas hoida, saan aru. Noh, et kursusetööd, mis kodumaal esitatakse, tuleb ära hinnata ja päeva kaeveoperatsioonise märkmed üles tähendada, mida on tegelikult väga palju, ja erilisemate leidudega tuleb tegeleda, nt killud kokku kleepida ja keraamika taastada või üles joonistada, uurimistoetuste paberimajandusega tegeleda jne jne jne. Ja Colleenil oli mingi terviseprobleem ka, ta oli nädal enne meie tulekut lausa viieks päevaks siin haiglasse pandud, nii et ju tal kulus aega ka taastumiseks. Aga mul on ikkagi natuke kahju, et nendega rohkem suhelda ei saanud.
Samas päris hooletusse pole nad meid ka jätnud, seda ei saa öelda. Näiteks lubas Colleen panna kokku igaühe huvidele vastavad lugemismaterjalid ja saata tasuta nende raamatute pdf-id, mis tal olemas on, nii et see on tore. Olen natuke teemakohaseid raamatuid Amazonis kiiganud, need on enamasti hirmus kallid, no ikka kohati ligi sada viiskümmend eurot per telliskivi. Endale osta küll ei raatsi. Aga samas, mõtlen praegu, küllap leidub Brüsselis mõni hea ülikooli raamatukogu, kust sellist kraami ka laenutada sab. Näis, kui huvi ja aega edaspidi ka jagub, siis otsin. Saatsin igatahes Colleenile ka kirja, mida tahaksin maiadest teada ja lugeda. Ehk saan tema käest juba peamise hakatuse kätte. Ta lubas pühapäeval saata :).
Muidu tundub mulle praegu, et ma tahaksin vist selliseid väljakaevamisi veelgi teha. Ma ei tea ainult, kas siin v mõnes muus kontekstis. Näiteks Orkney saartel. Väga hea on vahelduseks ainult füüsiliselt rassida, mitte liiga palju mõelda jne. Siin täitsa teises ajavööndis ja väga limiteeritud internetiga on üleüldiselt ka nii hea rahulik olla, ei pea vastama miljonile kirjale ega vaatama kogu aeg triljoni piiksu peale viit ekraani. Ja inimesed on sellised, rahulikud, kahe jalaga maa peal ja ägedad. Hakka või arheoloogiat õppima, et rohkem selliseid kohata :). Kuulu järgi on see muidu ka perspektiivikas eriala. Mida rohkem maailmas ehitatakse, seda rohkem on vaja arheolooge, kes enne ehitustöid krundid üle vaataksid ja nn päästetööd ära teeks. Ühtlasi saan aru, et arheolooge kutsutakse ka igasuguseid luustikke jms hindama. Ja noh, et põnev on. See võiks mulle meeldida.
Igatahes. Nüüd saavad kaevamised selleks korraks otsa. Lähen vaatama tsiviliseeritumat Belize'i. Enne kui päris džunglimatkale suundun. Natuke on kurb, et see hetk siin otsa saab ja see seltskond kõik laiali läheb, aga natuke on hea meel ka, sest tahaks juba midagi vahelduseks kultuurset teha küll. Noh, vaadata ägedaid asju, pildistada maju ja loomi, mitte olla kogu aeg ülenisti räpane ning mitte süüa ainult palju head laagritoitu, vaid juua ka ilusas kohas kokteili ja süüa krevette, näiteks. Ja eks mu siidikäpa peopesad on haamerdamisest ka kühveldamisest ja kelluga maa ja krohvikihtide kraapimisest üsna hellad ja villis ka juba :). Natuke muud tegevust oleks juba selleski mõttes täitsa teretulnud. Õnneks olen jõudnud vähemalt ilmaga kohaneda. Enam päris nii looma moodi ei higista ja niiskus ei tundu ka enam nii raske taluda. Võib järgmistele müttamistele vastu minna küll. Isegi konditsioneer ei tundu enam hädatarvilik, kuigi kõik siin sellest unistavad. Vaatasin igaks juhuks just, meil on siin praegu 34 kraadi sooja, kell kaheksa õhtul, õhuniiskus on 94% ja mina tunnen end täitsa meeldivalt. Pikkades pükstes ja pikavarrukalise pluusiga. Sest putukaelu läheb aina hullemaks. Üleeile olid metsas ikka juba mustavad sääsepilved. Ja igasuguseid juustesse ja muidu otsa põrkavaid elajaid tuleb ka aina juurde. Kui alguses oli igas kraanikausis korraga üks põrnikas, siis nüüd on miinimum kolm. Mõni neist pöidlapikkune. Skorpione on nüüd ka igal pool, viimati kohtusin ühega duši all. Oh seda õnne ja rõõmu :).
Kui nüüd natuke inventuuri teha, siis kasulikumad asjad, mis siia laagrisse kaasa võtsin, olid sääsevõrk, põlvekaitsed ja sõjaväesaapad. Satikaid ja elu oli siin ikka igal ruutmeetril, nii et ilma võrguta inimesed olid ikkagi mingil ajal päris hädas. Ja me plekk-hütid olid ka sellised, et noh, päike paistis aukudest sisse ja vihm leidis ka tee voodisse. Miks siis elu ei peaks. Mina jagasin hütti gekoga, kelle ristisin Henriettaks, aga katuse sees elasid veel nahkhiired ja katuse peal trampisid mingid stepptantsu harrastavad linnud, hüti all möllasid jänesed, kes aeg-ajalt tubades käisid, ühest skorpionist jäi seinale märg plekk, suuri põrisevaid juunipõrnikaid tuli kogu aeg sääsevõrgu pealt minema nipsutada, sääsed, kärbsed, ööliblikad, röövikud, ritsikad, prussakd, sipelgad ja muud säärased olid ka kogu aeg ümber. Amy hütti kolisid ka kaks konna ja kirbud, siis veel oli meil liikvel iguaan ja kehva häälega kukk... Midagi kindlasti läks meelest. Aa, koolibrid näiteks, kes olid vahelduseks täitsa toredad. Kõige suuremaid pingutusi tehti üleüldises plaanis hiirte-rottide eemalhoidmiseks, sest nemad oleksid kohe toonud kohale ka maod. Keda meie laagris õnneks ei näinud, aga nädal enne meie tulekut oli küll duširuumi juurest üks leitud.
Põlvekaitsed ja kindad olid ka kaevamisel absoluutselt asendamatud. Ja kõik muud saapad peale minu omade oleksid siin otsad andnud. Tähendab, paljudel andsidki. Sest no vahepeal müttasime me ikka sellises mudas, et mõlemal saapal oli küljes kolm kilo mudarulle ja nendega oli vaja vesiligedal järsul savinõlval üles-alla turnida. Aga Ühendkuningriigi sõjaväele toodetud Alt-Bergi džunglisaapad osutusid isegi nendes äärmiselt rasketes oludes täiesti vastupidvateks, asjakohasteks ja turvalisteks. Mul on need saapad olnud juba viis aastat ja need on just parajalt sisse kantud. Miski kuskilt ei hõõrunid ja ka kõige sopasematel päevadel jäid mu jalad nendes kuivaks (no nii kuivaks, kui permanentselt rõskes kliimas võimalik - aga vett sisse ei tulnud kuskilt). Ja pärast tõmbasin märja salvrätiga kõikse koledama muda maha ning saapad on jälle korras nagu enne. Seda imet nähes mõtlen, et pean vist igaks juhuks ühe paari selliseid ka varuks ostma. Sest kui need ühel päeval üles ütlevad, tahan ma uusi samasuguseid! Need on küll korralik investeering aga kui need selle katsumuse välja kannatasid, kannatavad need pmst kõike.
Millestki erilisest ma väga puudust ei tundnud. Või noh, tegelt, korralikust ja kuivast voodist siiski. Siin kliimas on kõik kogu aeg nii märg, et igas konditsioneerita ruumis on kõik, sh nt madrats kogu aeg natuke niiske. Mistap lähevad kõik asjad, sh madratsid ruttu hallitama, mistap valitakse kõik asjad, sh madratsid alati kõige odavamad. Laagris olid meil seetõttu ka hästi kitsad, no ikka väga kitsad, ja tavalise õhemapoolse porolooniga täidetud küljealused, mis vajusid kohe ära. Ja madratsilused lauad olid nende alt nii hästi tunda, et mul surid magades igal ööl regulaarselt õlad ära. Kui ma nüüd taipasin, et saan vist täna õhtul päris normaalsesse voodisse, tekkis kohe ootusärevus. On, mida oodata :).
Üleliigne oli päikesekreem (kogu aeg oli kas pilves või siis olime meie presentkatte all), muud kreemid (no nahk on pmst kogu aeg higist vesimärg, seda ei saa ühegi moega kuivaks, et sellele veel midagi määrida) ja kohv. No ega siinne just normaalne polnud, espressomasinid siin ei tunta, aga laagri americano polnud päriselt ka nii halb, et ma oleksin viitsinud igal hommikul pätikohviga mässata. Ühe korra tegin oma kohvi. Ülejäänu jääb ootama džungliretke. Kui see osa ikka tõeks saab. Nüüd on nii kõvasti sadanud kogu aeg, et see va džungel võib kujuneda läbipääsmatuks. Ühtlasi on oodata kolmapäeval-neljapäeval suurt orkaani, koguni kolmanda kategooria oma. Tal on juba nimi - Beryl. Ja isegi kui see meist enam-vähem mööda läheb, saame vähemalt hirmsat vihma ja tuult ikka. Misjärel võib olla tarvilik see džungliretk ära jätta. Mu arheoloogide räägivad, et nemad on halbades oludes kulutanud ühele otsale kahe päeva asemel neli, ja nemad on heas vormis. Noh, kaheksat-üheksat päeva pole mul selle seikluse alla matmiseks kuskilt võtta. Aga no eks vatame veel mõned päevad aknast välja ja ilmaprognooose. Muidu saan aru, et sellisel ajal on orkaanid väga erakordsed, vihmahooaeg on küll alanud, aga orkaanihooaeg peaks algama alles augustis. Viimati juhtus nii vara orkaan seda maanurka tabama 1933. aastal. Eks ma siis nüüd ootan ja vaatan huviga... Täitsa nagu seiklusfilm ikka see reis siin :).
Ok, aga aeg otsad kokku tõmmata. Laagrielu saab nüüd otsa. Täna mõne aja pärast peaksid maanduma Belize Citys sõbrad. Siis on vaja kohe järgmisse koost lagunevasse sõidukisse istuda ja lõuna poole teele asuda. Siin pidi olema sõidukite impordimaks nii kõrge, et pmst kui USAst tuua auto, siis pidi impordimaks olema sama kõrge kui auto väärtus uuena. Mistap on siin KÕIK sõidukid sõna otseses mõttes juppideks lagunemas. Sõidan praegu iidses USA koolibussis, mis on nii roostes, et selle laest sajab vihma sisse. San Ignacios sõitsin taksoga, millel olid kõik peeglid küljest ja üks uks ka, lisaks veel teisel uksel kõik nupud ja lingid. Arheoloogide sõidukid on ka kõik umbes 40 aastat vanad ega lähe hästi käima ka kõigele muule lisaks. Üks neist sõidb lausa propaaniga ja on minu hinnangul iga kell õhku lendamas. Aga noh, nagu kõik siin stoiliselt ütlesid: ikka parem kui üldse jalamees olla. Nii et, lähen vaatan huviga, milline küna mu swekordsel tellitud transamehel on. Uued tervitused juba Lõuna-Belize'ist.
Olge siis mõnusad!
Maris
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar