On laupäeva õhtu. Kell on viis. Tunni aja pärast on õhtusöök. Selle nädala viimane ametlik. Õhtul lubatakse kokaproua Alberta ja ta tüdrukud koju. Meie sõidame homme Lamanaisse. Kõigepealt teevad professorid seal varemetes ekskursiooni, siis aga viiakse meid kuskile hotelli einetama, ujuma ja lustima. See kulub täitsa marjaks ära. Paar viimast tööpäeva on olnud päris väsitavad, just füüsiliselt. Ma kaevan välja ühte hauamonumenti ja see on nagu sibul. Ühe krohvikihi all on järgmine ja kui see on jalust ära saadud, tuleb jälle uus ja uus ja uus. Ja need krohvikihid, noh, on sellised 20cm paksused, vedelast lubikrohvist paika valatud paksud põrandad, mis on siis pmst ära tsementeerunud. Neid on ikka hommikust õhtuni vaja käsikirkaga taguda, kangutada ja siis ka lahti koksitud kiviprügi minema vedada. Reedel oli kuidagi lihtsam, oli mitme aja jahedaim päev. Aga täna, täna oli nii rõske ja palav, et me kõik tilkusime juba kell 5 hommikul. Olime metsaski omadega lõpuks nii kutud, et juba kell kaks pärastlõunal otsustati asjad kokku pakkida ja tulime koju ära. Nüüd siis kõik vegeteerivad.
Viimasel ajal on ka sääski ja satikaid ohtralt juurde tulnud ning enam peleta neid mingi putukamürk. Ma ei tea kohe, ma olen pealaest jalatallani DEETiga koos, lisaks on riided higist, tolmust, mullast ja kõigest muust täiesti korpas, rõivad on ikka kanged kohe. Aga need krdi sääsed suudavad ikka kuidagi läbi riiete süüa. Kuidas????
---
Vahepeal jõudis kätte pühapäev, meie nädala ainus ametlik puhkepäev. Magasime pisut kauem, vabatahtlik köögitoimkond tegi pontšikuid, ning siis sõitsime mööda kruusateid Lamanaisse, mis on üks vanemaid, suuremaid ja kõige kauem asustatud maiade linnu üldse. See on päris kenasti renoveeritud ja seal käiakse vähe, sest sinna on üks piin pääseda. Seepärast oli meie seltskond seal pmst ainus. Vaatasime nii kümne meetri kauguselt tõtt möiraahvidega, turnisime püramiidide otsas, meie ihuprofessor tegi meile ekskursiooni ja isegi suveniirimüüjaid oli natuke, ehkki nende jaoks polnud meil aega. Meil oli lähedal metsahotellis lõuna kinni pandud ja nii me siis kihutasimegi Lamanai läbi ja sealt kohe jälle ruttu ära. Ma oleksin tahtnud seal tegelt kauem olla, ise ka ringi vaadata ja pildistada, aga selleks vaba aega ei antud ja kedagi teist see ei huvitanud ka. Kõik lootsid lõunahotelli veerel jões ujuda ja kiirustasid sellepärast ära, aga lõpuks selgus, et seal sopases vees elavad alligaatorid ja kes kõik veel, nii et vette ei lubatudki. Märjaks sai ainult üks meie piiga, üks nendest noorematest ja rumalamatest, kes tahtis poistele muljet avaldada ja silla alt kaljuronija kombel läbi ronida. Muidugi lõppes asi sellega, et ta kukkus vette. Esimese meetri peal. Aga me saime ta kenasti kätte ja polnud hullu midagi.
Selle oleksin ma aga peaaegu unustanud, et Eestis oli samal ajal jaanipäev. Meil siin loodeti millegipärast mitu päeva varem hommikul pööripäeva puhul päikesetõusu näha, sest pööripäevad olid maiadele hästi tähtsad ja neil oli linnaplaneeringus ka arvesse võetud, et teatud joontelt peab olema võimalik päikest teatud kuupäevade hommikutel ja õhtutel täpselt näha. Aga mida ei antud, oli päike. Ma lõpuks juba enam ei loodagi, kõik hommikud on siin hästi pilves. Päeva peale võib minna päikeseliseks ja selgeks, aga päikeselootuse pärast pole pmst mõtet küll siin riigis üles tõusta 🙂. Vähemalt mitte juunis.
Muidu on meil siin laagrielu vahele nalja ka saanud, mõnel on siin ikka selline huumorisoon, et naera piss püksi. Või siis on lihtsalt imelik. Või teistmoodi. Näiteks üks paks poiss kammib meil sellise peenikese täikammiga regulaarselt oma sääri. Selline hügieeniharjumus. Mida mina vaatan küll kerge kulmukergitusega. Üks teine, eriline tädi on lasknud enda kogu keha täis tätoveerida Alice imedemaal ramatu illustratsioone. Värviliselt ja puha. Sellele lisaks on tal kohutav hulk auke ja mulke, rastapatsid, milles ta kannab kulinaid ja kõrvarõngaid. Ja kõige selle kõrvale on ta mullateadlane ja kahe täiskasvanud lapse ema. Ühelegi stereotüübile ta ei vasta, aga sellele vaatamata on ta kohutavalt tore, saab kõigiga läbi ja ta meenutab mulle olekult ka kangesti mu kunagist Tallinna ühika- ja korterinaabrit, mis sümpaatiat veelgi võimendab.
Muidu naljadest rääkides, no näiteks kui me Lamanaisse sõitsime ja meid oli mikrobussis hirmus palju kuhjas ja tee oli hästi auklik, siis üks poiss hõikas lõpuks tagumise pika istme pealt, et sõidetagu ometi rahulikumalt, turvavöö kinnitamise junn on tal juba mitu korda sõna otseses mõttes perse torganud. Too eelmise postituse kentsakas Alexander, kes on hästi avalikult gei, küsis selle peale aga innukalt: "Kas tahad kohad ära vahetada?" Jeesus, kogu buss naeris endal püksid märjaks. Ta on muidu ka selline, koomik, isegi tõsised asjad keerab naljaks. No näiteks selle, et ta isa Mehhikos maha lasti. Tema peaks küll koomikuna leiba teenima, mitte arheoloogiat õppima.
Aga aeg on siiani läinud küll päris kähku. Nüüdseks ma olen natukene väsinud ka. Sest ööd on ka nii palavad, et mõnikord ei puhka sellega ikkagi välja. Praegu tundub väljavaade järgmised kuus päeva vahetpidamatult iga päev metsas rassimine isegi kergelt heidutav. Ehkki tegelikult ilmselt pole hullu. Üks päev korraga ja varsti hakkab ilmselt juba kahju, et siit tuleb ära minna. Kohe natuke ei tahaks. Meenutasin siin ükspäev oma Brüsseli rutiini ja arvuteid ja toidupoe valikut ja. Väga võõras tundus järsku siinsega võrreldes :D. Mitte ilmtingimata oluliselt parem. Aga 14 kraadi võtaksin vahelduseks küll.
Siin on keskmiselt nii 32 kraadi päeval ja 24 öösel, aga see on nii rõske, et päris must ja paha on olla kogu aeg. Ühtegi minutit ei saa end puhtana tunda. Pärast dušši on riietumine juba higistama ajav protseduur. Ja no täna hommikul pühkisin ma kell 8 oma onni põranda puhtaks. Umbes kuue liigutuse peale olin läbimärg, oleksin tahtnud minna külma duši alla jälle.
Ühtegi puuki ma ka veel ei ole õnneks saanud, mürgimadusid samuti pole näinud, ainult ühte boad kohe alguses, kui koopaekskursioonil käisime. Skorpionid on ühe teise kaevamisaugu elanikud, seal neid siiski nähakse, ja kõrvalmajakese tüdrukul oli üks paar õhtut tagasi toas. Jummel, olen kohutavalt tänulik, et aääsevõrgu kaasa võtsin.
Minu kaevamisaugus elab aga umbes 50 nahkhiirt, kes meie toksimise saatel kogu aeg hauakoopast sisse-välja lendavad. Ja täna öösel kuulatasin pool hommikut, kuidas keegi tahab mu majakessse sisse murda. No müdistas ümber maja ja siis läks maja alla ja vahepeal oli kuulda nagistamist ja mugistamist ja nätsutamist ja vastu maja nühkimist. Juurdlesin, kas sisse murravad rotid, hiired või hoopis nahkhiired. Muutusin päris murelikuks kohe, sest ei tahaks neist ühtegi. Lõpuks jõudsin aga järeldusele, et see vist on üks laagris ringi lippavatest jänestest, kes maja all kõrgemat rohtun näkitses. Või siis mitu neist, nad üsna mänguhimulised ka kuulu järgi. Aga selleks ajaks jõudis taevas just hakata heledamaks minema ja tuligi üles tõusta. Nii et see öö jäi mul õudse inimsööja jänese pärast lühikeseks. Oi, ja metsas oli kohe päris raske.
Aga igatahes. Kuna ma nüüd olengi kutu ja kohe hakkab õhtusöök ja siis tuleb loeng, on aeg lõpetada. Vaatan, kas saan mõned pildid tellust üles laadida ja jätan järgmise korrani!
Sau-pakaa!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar