esmaspäev, 26. detsember 2011

Kevad

Täna on 26. detsember, aga hommikul peniga õue minnes oleksin justkui kevadesse sattunud. Lasuriidikarva taevas siras päike, kraadiklaas näitas 7,7 kraadi ja uksel lõi mulle vastu mahe tuuleke. Jõeäärne koerapissitamisplats oli roheroheline ning jõevesi laksus hallide kepsakate lainetena oma tavapärasest tasemest märksa kõrgemal. Kuidas küll jõulud selliseks said? Vanasti käisime Liisi ja Kariniga mu sünnipäeval alati uisutamas - mis siis, et alati polnud väga palju lund, oli vähemalt külma. Nüüd on siis ka temperatuuri poolest suisa kevad. Mul on tunne, et pean rulood ja kardinad ette tõmbama ja pimedas toas istuma, et mingitki jõuluillusiooni säilitada. Naljakas ju, kui ühel pool põlevad küünlad ja lõhnab kuusepuu, ent teisel pool paistab päike ja marsivad kummikutes inimesed.

Igatahes, kõige jõulusemad päevad on siis selleks korraks vist kahjuks möödas. Või noh, mis kahjuks - päkapikud olid minu vastu selgi aastal äärmiselt kenad, nii et rõõmustamist jagub tegelikult ju palju pikemaks. Võin nüüd palju paremini varustatuna ujuda ja suusatada, ennast ilusamini ehtida, tarkadest raamatutest teadmisi koguda, lauamänge mängida, kuupäevi arvestada jne jne. Varase sünnipäevakingitusena sain enne Indiat kätte ka lugeri ning lisaks toodi mulle eile veel toobitäite viisi kohvi ja sigaäge anum kirjaga "tipptõlkija võlukohv" :-D. Lubati, et see konkreetne kohvisegu parandab tõlketööde kvaliteeti hüppeliselt :-D. Eks aeg annab selles suhtes arutust :-D.

Aga ma katsun nüüd välja mõelda, mida edasi peale hakata. Argiseks ei viitsi veel hakata, aga telekast tulevad ainult samad filmid, mida juba kakskümmend viis aastat igal talvel näidatud on ("Üksinda kodus" kõik osad, "Surmarelv" või "Visa hing"... No öelge, kas on üldse keegi, kes neid filme näinud ei ole? Ainult "Helisev muusika" ja "Päästke Willy" veel puuduvadki, aga eks midagi peab järgmiseks nädalaks ka jääma...) ning välja minna pole ka suurt mõtet, sest "on kevade tulnud ja voolavad veed". Et siis nuputama...

Hääd jõulu lõppu teilegi!
M. 

reede, 23. detsember 2011

Peaaegu valmis

Kuusk sai eile püsti ja piparkoogid tegin ka valmis. Täna hommikul jõudsid kõik päkapikud oma kingitused ära pakkida ja kuuse alla poetada. Üleeile käisime Karl Madise, Koit Toome ja Getter Jaani kontserdil jõulutunnet loomas; eile käisin veel Sütevaka jõuluaktusel ka ja lõppkokkuvõttes võivad jõulud nüüd rahumeeli tulla. Ainult jõulukaardid jäidki minust päris saatmata - andke andeks, armsad inimesed! Jõuluks poleks need niikuinii kuidagi kohale jõudnud ja seekord läks siis nii. Järmigsel aastal panen need juba jaanipäeva ajal posti, luban!

Varsti lähme maale sauna ja seapraadi sööma. Esimene jõuluvana tuleb juba ka :P. Kui nüüd lund ka antaks, oleks elu täiesti lill!

Mõnusat pühadenädalavahetust!
Maris.

neljapäev, 22. detsember 2011

Kathakali pantomiimteater

Kathakali on üks omapärane asi - nime poolest tants, aga tegelikult pantomiim, mille abil jutustatakse lugusid, mis on kirja pandud "Mahabharatas" või "Ramayanas". Etenduse jooksul ei öelda ühtegi sõna ja kasutatakse väljakujunenud viipekeelt - asjatundjad saavad kõigest hästi aru, aga suvalised pealtvaatajad peavad ise katsuma asjale pihta saada. Edu!


kolmapäev, 21. detsember 2011

Punane õhupall

Leidsin juhuslikult mitu aastat vanad videod ühest väga tublist punasest õhupallist:



Laiskus, laiskus, lase mind lahti!

Täiesti rabav. Jõulud on ukse ees ja mul pole mingit jõulutunnet, kinkidest rääkimata. Mis veel hullem - mul on hoopis tõeline laiskushoog peal. Pidin eile õhtul minema koori jõulupeole ja Tallinnasse asju ajama, aga agoniseerisin (ja molutasin) terve päeva ning otsustasin õhtuks lõpuks ikkagi minemata jätta. No ma lihtsalt poleks püssi ähvardusel ka VIITSINUD, ehkki pidu oleks kindlasti olnud hästi tore. Läksin hoopis vanni ja molutasin edasi. Kui kohutav... Ja üleüldse, palju asju ootab tegemist, ma pole veel isegi jõulukaartide peale mõtlema hakanud, aga ma ei viitsi mitte midagi teha. No kuidas nii saab, ah? Ma loodan sügavalt, et see hoog mul ruttu üle läheb...  

teisipäev, 20. detsember 2011

Imeline Londoni ja UK hotellipakkumine

20.12 jooksul broneerides saab 160s Holiday Inni hotellis üle kogu UK broneerida 20.12 naela eest tube reisimiseks vahemikus 26.12.2011 kuni 31.01.2012. Suurepärane võimalus - eriti arvestades Londoni hotellide tavalisi hindu. Mujal Inglismaal on hotellid ka alati kallid, aga Londonis on need ju teadupärast utoopiliste hindadega. Seepärast kasutage võimalust!

Vaata linki SIIT

esmaspäev, 19. detsember 2011

Järgmine projekt: jõulud

Ometi jõudsin koju tagasi. Küll mul on hea meel. Ma ei taha nüüd kohe tükk aega jälle Indiasse minna. Reis ei läinud ju iseenesest halvasti ja rahvas oli mul ka tore, aga kõikide teiste riikidega võrreldes on Indias seos asjade hinna ja kvaliteedi või siis närvikulu ja rabelemise tulemuslikkuse vahel tõeliselt madal. Igal pool mujal peetakse üldiselt kokkulepetest lugu ja täidetakse neid; Indias tuleb aga päev otsa õiendada ja nuiata, et kokkulepitud päevasest programmist kinni peetaks. Ma pidin sedagi kakskümmend korda eri  hääletoonil ütlema, millise monumendi juurde ma tahan järgmiseks saada - alustasin küsival toonil, et kas nii sobib, edasi läksin üle argumenteerivale, miks nii peab, siis jäärapäisele, seejärel ähvardavale ning lõpuks karjuvale. Ainult selleks, et saada punktist A punkti B!!! Aga päeva jooksul oli meil ju vaja ära vaadata õige mitu kohta, eks. Ptüi, ja see, kuidas nad üldse ei mõtle, vaid lubavad sulle seda, mida sa kuulda tahad, käib mulle ka närvidele. Nende jaoks ei ole lubamine ja lubaduse täitmine kuidagi omavahel seotud, nad lubavad kuu ka taevast alla tuua (ja kõige nõmedam on see, et mõnikord lubavad nad väga veenvalt, nii et ma jään uskuma), aga kui selle jaoks kokkulepitud aeg kätte jõuab, siis hakkavad nad puiklema, ümber mõtlema ja topakaid asendusvariante pakkuma. Noh, näiteks kruusakivi, mille nad väidavad olevat kuu pealt kukkunud. (Ja see uus partnerfirma oli muidu isegi kümme korda parem ning usaldusväärsem kui eelmine :-D).

Teate, milline kohalik giid mul oli? Läksime temaga muuseumi skulptuuriparki. Peale vaadates oli kohe selge, et seal puude vilus on 16-17. sajandi templireljeefid, aga tema teatas, et need on kahe miljoni aasta vanused puuskulptuurid, mis on ära kivistunud - ja eelnevalt olid need veel elusad jumalad, kes siis umbes vist ära puitusid. No ausõna noh...!

Aga hästi, ma nüüd katsun maha rahuneda ja India mõneks ajaks ära unustada. Kiired ajad on ees. Eile õhtul tähistasime emme sünnipäeva, terve tänase hommikupooliku koostasin aga ühte dokumendipakki, mis pidi võimalikult ruttu posti minema. Igasuguseid ülesandeid muudkui kuhjub: järjekordsed vaktsineerimised, jõulupeod, saatmist ootavad lepingud, paar tõlketööd ja sada muud asja. Mulle tundub, et esimest korda elus ei jõuagi ma enne jõule piparkookide küpsetamiseni. VIST. Aga võib-olla jõuan ka, kust see jõulutunne muidu tulema peaks.

No enivei, tšaupakaa praegu. Ma lähen sepistama - nagu öeldud, triljon rauda on tules.
Kunagi riputan paar pilti ka üles.
M. 

laupäev, 17. detsember 2011

Issand, anna kannatust!

Kui mul tekib jargmine kord tahtmine Indiasse tulla, siis palun, meenutage mulle, et see pole siiski paris minu maa :).

Homme saab koju, hurraa!

M.

reede, 16. detsember 2011

Kovalam

Paar viimast paeva on olnud suureparased: paatmajaga Kerala sisevetel seilamine on kohutavalt nauditav (ehkki ilma konditsioneerita magamine oli kull hirmus) ja Kovalam on ka nunnu. See on uskumatult tilluke, siinsed lained on meetrised, kookospalmid kiiguvad tuule kaes ja hotellis on moistlikud inimesed. Muuhulgas teavad nad seda, mis on papad - ja utlevad kohe ara, mis toidud neil valmis on, mitte ei kinnita, et neil on koike, aga kui tellima hakata, selgub, et neil on ikka ainult tapselt kolm asja :). Nad ei unusta wake-up calli, nad toovad tuppa terve SUURE rulli vetsupaberit ja on uldse usna krapsakad. Sellises Indias voiks ju idee poolest veel mone paeva veeta, aga uleuldises plaanis on mul siinsest hullumajast nii koriauguni, et ma tahaks vaga juba kulma, halli ja ratsionaalsesse Eestisse tagasi. Kui seda India huumorit liiga palju saab, siis ma vaga enam ei jaksa selle koige ule naerda, eks. Vagisi tekib kihk monele jobu juttu ajavale tuutule muugimees-paevavargale virutada ja teed blokeerivat tuktukki tagant lukata. Onneks soidamegi juba homme Delhisse, nii et lopp paistab. Juhhuu...

Tana hommikul vedelesin rannal - olin just ujumast tulnud ja kuivatasin end paikese kaes. Siis ilmus minu juurde uks blondeeritud juustega suur valge naine. Valgeid naisi on kogu Kovalami peale ainult paar tukki, nii et meiega kaiakse pidevalt pilti tegemas - kohalikud naised tulevad randa terve kambaga, lahevad siis oma sarides pahkluudest saadik vette, hoiavad uksteisel kramplikult katest ja teevad uih, kui laine polvini loob. See aga tahendab, et liiva sees puherdavad (nemad kardavad ka laineid, nii et nad on ka pahkluudeni vees ja loobivad uksteist marja liivaga) mustad mehed on enamuse ajast silmailust ilma jaetud ja seetottu tormavadki nad valgeid BIKIINIDES naisi nahes meie korval poseerima (sh viledega vetelpaastjad, kes kogunevad viiekesti troppi, kui moni valge bikiinitar ujuma laheb - ning kus nad siis kukuvad end tahtsaks tegema ja vilistama. Pohimotteliselt lehvitavad nad sulle iga kahe laine takka punase lipukesega, et sa kaks sammu kuskile suunas astuksid, hirmtuutu). Igatahes, selle murjamite hordi sees tekitab teise kahvanao nagemine toelise kuunarnukitunde ja niisiis palus see daam mul oma platusid valvata - ju need olid guccid-versaced. (Parlikeed ei julgenud ta ujuma minnes siiski kaelast votta, ehkki lained on siin nii tugevad, et minul viisid need peast juuksekummi ja oleksid ka puksid jalast votnud, kui ma poleks neid viimasel hetkel kinni krabanud).

Platude valvamine on igati suutu palve, nii et loomulikult olin ma sellega nous. Aga sellega asi ei loppenud. Kui proua tagasi tuli, tahtis ta kangesti teise valge naisterahvaga (nagu te olete aru saanud, on meid siin imevahe) juttu ajada. Tema oli muidugi venelanna, Ljuba nimeks - ja kui ma talle vene keeles utlesin, et olen Eestist, aga vene keelt ei raagi, leidis ta minus ideaalse kuulaja - sellise, kes jutu peale noogutab, aga ei oska midagi vahele raakida. Niisiis raakis ta mulle poolteist tundi endast, oma tutrest Natashkast, kes elab Nizzas... ja siis sellest, kuidas ta mees koledasti joob, nii et ta olla igas India linnas vahemalt pudeli viina ara joonud. Neil oli ka pikk reis seljataga - ning nemad olid kainud ka kuskil ashramis kumme paeva mediteerimas. Ljubakene raakis pikalt laialt sellest, kuidas mees oli istunud, onnis nagu peas, ning ommmmmmmm laulnud, siis lahinal nutma hakanud ning nainud valgust ja laineid. Uhesonaga - ta mees sai mediteerimisest katarsise, aga Ljuba mitte. (Oskaksin ma paremini vene keelt, oleksin ma oelnud, et ta oleks ka pidanud rohkem viina jooma, aga juhtumisi ei andnud ta mulle voimalust sonu valida ning ma sain ainult batjushki-batjushki oelda ja pead noogutada). Siis raakis ta sellest, kuidas tal ikka mees joob ja poeg joob - ja tutar ei taha lapsi, milline hirmus perekond. Kui ta oli mind poolteist tundi piinanud, kargasin ma lihtsalt poole lause pealt julmalt pusti ja pogenesin ilma igasuguste selgitusteta. Selleks ajaks olin ma paikesest tomatipunane ja mu korvad jooksid virtsavett, aga tadi huudis mulle jarele pakaa ja et ta ootab randa jalle kell pool neli. Ma ei teagi, kuhu ma nuud ennast peitma peaksin...

Niimoodi siis.
Aga head nadalavahetust teile,
M.


teisipäev, 13. detsember 2011

Sellest, kuidas ma Indias leiba tellisin

Indias on mustmiljon eri sorti leiba - chappathisid, rotisid ja naane teab igauks, aga siis on veel parathad ja pappadid ja igasugused muud asjad. Koik neist on enamasti vaga head, aga igas restoranis on uks, mis neil eriti hasti valja kukub (ja ulejaanud tulevad neil enamasti valja hambaidmurdvalt hirmsad).

Tanaseni polnud me meie hotelli resto leivanumbrit veel avastanud. Koik leivad, mida siin siiani pakuti, olid sellised linoleumi moodi, nii et ei votnud neid ei hammas ega ka nuga. Tana tulime aga geniaalse motte peale, et ehk telliks hoopis pappadit, seda on koige raskem ara rikkuda. Papad ehk pappad on selline kromps ja krobe, hasti ohuke ja hirmus namma kartulivahvli moodi asjandus. Selle laatsejahust leiva "toorikuid" muuakse poes paberohukeste liistakatena, mis siis kuumas kookoseolis ara praetakse, nii et need puhvi lahevad. Need on alati natukene vurtsikad ka, monikord on neil paris suured pipratukid veel sees - ja no uldse on need nammad.

Igatahes - moeldud, tehtud. Algatuseks tuleb oelda, et leiva tellimine tuli mulle meelde alles siis, kui toidud juba laual olid. Ma olin korduvalt rohutanud, palunud ja pea polvili anunud, et pandagu seekord toidu sisse vahem vurtse, nii et toidud olidki taiesti imelised, selles joudsin ma juba veenduda. Aga kui ma siis toidu korvale pappadi leiba palusin, loi poisil nagu sarama nagu paike, ta jooksis minema ja tuli tagasi suure pipratoosiga. Ma vajusin naerust koverasse ja utlesin, et eiei, sorri, aga palun pappadi leiba. Poiss ei saanud mitte midagi aru. Kutsus teise ettekandja. See ei taibanud ka, mis imeasja ma tahan. Kutsuti kolmas ettekandja. See motles-motles, laks siis kooki ja tuli tagasi kolme rasvas ara praetud saiakuubikuga.

Korvallauas soid inimesed papadit, nii et ma palusin ettekandjatelt sama leiba, mida nemad seal soovad. Paraku pistsid korvallaua inimesed viimase killu enne suhu, kui kelner sinnapoole joudis vaadata. Tema nagi seal laua peal ainult biryani nime kandvat vurtsikat kastet, nii et tema sai aru, et ma vajan veel uhte toitu.

Kuna selleks ajaks oli leiva tellimine kestnud juba veerand tundi, ei tahtnud ma enam alla ka anda. Tousin pusti ja tulin hotelli vastuvottu, kusisin, et kas nemad ikka teavad, mis papad on. Noh, motlesin, et akki on sellel kohalikus keeles siin mingi muu nimi voi nii. Minu kusimuse peale said koik, kes parajasti hotelli fuajees viibisid, naerukrambid. Mulle kinnitati, et nad loomulikult teavad, et papad on paberi moodi piprane leib.

Suureparane, laksin restorani tagasi, noudsin ikka PaPadit. Keegi ei saanud minust endiselt aru, lopuks kutsuti kohale ka kokk ja restorani juhataja. Keegi polnud sellisest PaPadist kuulnudki. Mulle pakuti endiselt pipart.

Lopuks noustusin ma parathat tellima, sest sook hakkas juba vaikselt otsa saama... kui jarsku oskasid needsamad kelnerid, kel polnud aimugi, mis on papad, teise naaberlauda terve pesukausitaie PaPadit tuua. Ma siis kargasin pusti, tormasin seal lauas istuvate meeste juurde, vabandasin ette ja taha ning kusisin, et mis selle leiva nimi ometi on. Koik, sh kelnerid vastasid kooris, et papAAd.

Alles siis, kui ma sormedega nipsu loin ja neile silma tegin, hakkas neil koitma.
Magustoiduks saime lopuks papadit kah :). Aga parathad olid siin ka taiesti esmaklassilised.

Muidu on nii, et juba homme istume paatmajja ja hakkame mooda Kerala jogesid ja kanaleid ringi aerutama, seejarel veedame aga kaks idullilist rannapuhkusepaeva Kovalamis. Oi, ma juba nii pikisilmi ootan seda kookospalmide vahel vorkkiiges vedelemist. Esiteks kavatsen ma lounani magada. Seejarel kavatsen ma India ookeanis soolakalaks liguneda. Ja kus ma siis loen! Teate, ma olen oma lugerist ikka veel taiesti sillas. Ma olen muidugi kolm paberraamatut siit ka vahepeal soetanud, muuhulgas The Twilight in Delhi, aga ma vist loen esialgu nii ohina mottes labi need e-raamatud, mis mul koik kotis kaasas on.

Hasti, aga ilmselt oleks minust kena jalle hotelli vastuvotus tootavad poisid nende tooarvuti taha tagasi lasta...
Kuulmiseni siis
Maris. 

India haiglatest - ehk Indias pole miski voimatu vol 4

Kellelgi meie seast on parast ohtraid templivisiite endiselt paris kobakas halva karma koorem olgadel ning seetottu pidin eile votma ette reisi Kochi haiglasse. Uks mu reisiline arkas lihtsalt usna korge palavikuga ja soovis arsti. Ta kull kahtlustas, et tegu on malaariatablettide korvalmojudega, aga sudame rahustuseks tahtis ta siiski arstiga konsulteerida. See arst, kes oleks pidanud hotelli tulema, oli sobivalt paariks tunniks teed jooma lainud, nii et meil soovitati kiiruse mottes hoopis haiglast labi astuda (uks riiklik haigla oli kohe siin hotelli korval) ja nii me siis just sinna laksimegi.

Rahvast oli haiglas hommikuselt murdu. Protseduuride kabinettide taga olid hiigelpikad jarjekorrad, nii et koridori teise otsa apteegiluugini joudmine oli keeruline ettevotmine. Moni lakastas seal hirmsat moodi. Isolaatorite uksed olid parani lahti. Palatites ei mahtunud voodite vahel kaima (ja kaia tuli paljajalu). Mones voodis oli kaks inimest. Igal pool oli kohutav kaos.

Kaosega harjunud inimesena vaatasin ma asja labi huumoriprisma, kuni mulle oeldi, et minu kliendiga tuleb minna "casualty" osakonda. Mina olen alati teadnud, et "casualty" tahendab hukkunut voi surmajuhtumit, nii et ma laksin muidugi naost kaameks ja utlesin ruttu, et ei-ei, lahme ikka kuskile mujale. Siis tuli valja, et nende jaoks on see "casualty" midagi sellist nagu meil kliiniku vastuvott. Istud arsti korvale laua taha maha ja kurdad arstile oma hadad ara (samal ajal suuril silmil samas vastuvoturuumis olevatel vooditel lebavaid haigeid ja teiste laudade taga istuvaid arste jollitades - nad olid seal korralikult koik rivis). Siis katsub arst sul korra pulssi, utleb, et sul on toesti palavik, ning kirjutab paberile kolm rida varesejalgu. Selle paberiga saadab ta su apteeki ja utleb, et kull sa terveks saad. Registreerimiseks on vajalik teada oma perekonnanime ja vanust. Kuna tegu on riikliku haiglaga, on koik tasuta - maksta tuleb teoorias vaid ultraheli ja rontgeni eest, koik muu on koikidele tasuta (lihtsalt tavaliselt on jarjekorrad aastapikkused, aga valge mees voetakse ikka vahele ju!).

Okei, saime retsepti ja laksime apteeki otsima. Koigepealt kaisime hoovi peal magavate tuupide vahel edasi-tagasi ja otsisime seda taga nagu tikutulega. Lopuks, kui olime vahemalt kuus korda teed kusinud, leidsime haigla apteegi uhe protseduuride kabinette tais koridori kaugeimast otsast. Seal oli ka hiigelpikk jarjekord, aga valge mees voeti jalle lihtsalt vahele. Ja kujutage nuud ette: apteek koosneb tuhjast toast, milles on uks kirjutuslaud, uks naine ja kolm purki. Luugist tuli talle anda retsept - tema siis natuke vaatas seda ning vottis purgist peoga lahtisi tablette, lukkas need paberist kotikesse ja kirjutas peale, mitu korda paevas neid votta tuleb. Kogu lugu. Koikidele haigetele voeti napuga sealtsamast suurest purgist samu tablette, lihtsalt erinev arv.  Rohu nime pole sul vaja teada - ja kasutusjuhendit pole sul ilmselgelt ka vaja.

Kokku saime kolm kotikest. Uhes olid multivitamiinid, uhes oli paratsetamool ja uhes olid taiesti tundmatud tabletid. Need lohnasid nagu C-vitamiini drazhee ja kuna neid koikidele jagati, ei saa need ilmselt vaga palju kurja teha. Ma ei tea, kas ta neid suua ka julges... Igatahes... parast seda avantuuri veendus mu reisiline arstiabi ohtlikkuses (talle taheti susti ka teha, aga ta loobus nii igaks-juhuks) ja otsustas lihtsalt malaariatablettide votmise katki jatta. Ohtuks oli ta juba vormis, soi korralikult ja naljad muutusid ka jalle oelateks. Nuud pole tal enam hada midagi.

Vot niimoodi siis! Uskumatu India!

esmaspäev, 12. detsember 2011

Indias pole miski voimatu vol 3

Ohtustasime tana restoranis, kus oleme juba kaks korda imehead sooki saanud. Tellisime vahelduse mottes sibulasupi ja siis hulgaliselt igasuguseid india kastmeid, mille kohta otsustasin konkreetselt paluda, et ehk nad hoiaksid veidi vurtsidega kokku. Muidu on toidud kogu selle reisi jooksul olnud enam-vahem soodavalt tulised - voi vahemalt minu meelest, aga mitmed mu grupi inimesed kurtsid, et hakkab neile mao peale ja seetottu palusin siis natuke leebemat lahenemist. Sibulasupp pidi, muide, olema prantsuse moodi. Meil hakkab vaikselt riisist ja koogiviljahautistest kopp ette saama, nii et votsime votsime menuust ainsa euroopaliku roa. Noh, supp nagi valja nagu sibulasupp ikka, aga oli veidi hagune ja venis kahtlaselt. Keegi hoikas, et oi, age, hea supp, vaata, sel on juustutukk ka sees... Ma asusin seda siis lahemalt uurima - ja tuli valja, et juustutuki asemel oli kokk loonud supi sisse toore muna, mis polnud vahimal maaral isegi kalgendunud. Monel meist jai supp igatahes soomata.
Koik kolm erinevat koogiviljahautist olid nii vurtsised, et need tahtsid nutma ajada. Ma ahmisin ohku juba esimese lillkapsasuutaie peale - ja kulistasin alla terve klaasitaie vett. Ilmselt maletas kelner ainult seda, et ma talle vurtside kohta midagi utlesin, aga mida tapselt, oli ta ajukurdude vahelt ara auranud, nii et ta oli tshillit hoopis peoga juurde lisanud. Hautisest vahtis valja vahemalt kolm suurt tshillikauna - ja ainult jumal teab, kui palju see roog neid veel varjas.
Lambahautisega oli aga nii, et kaks korda oleme tellinud kana ning selle kanaga oli alati juhtunud midagi vaga halba. Tema vaesekese kondid olid molemal korral nii kildudeks purustatud, et seda kana oli voimatu suua - kondikilde oli rohkem kui kana ise. Arvasime siis tana, et oleme pisut kavalamad ja soome sedakorda lammast. No arvake ara, see lammas oli ka teerulli alla jaanud. Ja kui me siis noutute nagudega lauas istusime ning ma kelnerile utlesin, et kuulge, ma ju palusin kaks korda vahemalt, et pange vahem vurtsi, laks ta kooki ja vahetas hautised valja. Asemele toi soolases kastmes puuviljasalati, mis maitses kangesti kaarinult.
Nii palju siis ohtusoogist :). Aga tee oli imehea! Kardemoni ja vurtsidega. Namm. 

pühapäev, 11. detsember 2011

Siin pole miski voimatu vol 2

Kolkatas poles uleeile uks erahaigla maha. Arstid pogenesid ara ning jatsid patsiendid vingu katte lambuma. Tuletorjel laks kohalejoudmisega poolteist tundi aega. Siis laks neil kolmveerand tundi aega, enne kui haiglat umbritseva aia varavad lahti saadi. Koigega laks veel hasti palju aega - ja lopuks oli surmasaanuid umbes 90. Haiglal olid keldris plahvatusohtlikud jaatmed ja haigete sugulasi ei lastud haiglasse patsiente abistama, ehkki nood nagid valjast, et seal mollab tulekahju. Vot nii...

_ _ _

Kerala ja Tamil Nadu osariikide vahel on puhkenud toeline soda. Keralas on uks iidvana tamm, mis ahvardab Tamil Nadu kulaelanike turvalisust. Tamil Nadu nouab, et tammi parandama hakataks, Kerala keeldub sellest - ja nuud on piiril moll. Molemad pooled peatavad teise poole autosid, peksavad juthe ja alles eile kogunes Kumily piiripunkti 15 000 vihast puruvaest ja kirjaoskamatut kulaelanikku, kes tahtsid Keralale amokki joosta. Sellest johtuvalt pandi piir kinni. Ja mis te arvate? Meie pidime veetma terve tanase paeva selle piiripunkti juures elevantide looduskaitsealal. Tutkit teil! Teed pandi kinni, piir pandi kinni, rahvuspark pandi kinni... Ja meie soitsime kaksteist tundi labi poole Louna-India, et kuidagi uldse Keralasse saada. 

_ _ _

Kuna mul on grupis uks harrasmees, kes ei tohi piimatooteid suua, on mul saanud tavaks kelneritele oelda, et palun valtigu roogasid, milles on piima. Tana kusis uks minu kaest selle peale: "Meeleldi, madaaam. Kas paneme kanapuljongisse ka piima?"

_ _ _

Muidu laheb kah. Templite osa on meil nuud onneks labi, jeeee. Nuud on ees Kochi, tantsud, paatmaja, rand ja Delhi. Imeline!

Aga kuna ma istun jalle uhe hotelli vastuvotus ning ilmselt tahavad siinsed poisid uuesti tood hakata tegema, siis jatan jalle praeguseks nagemist.
Pakaa, 
M. 

neljapäev, 8. detsember 2011

Siin pole miski voimatu

Moista, moista, mis see on - uheksa kokka valmistavad, uks vaatab pealt ja kolm inimest soovad?

Vastus: Banaaniflambee India moodi!

Mul ei ole aimugi, miks kolme beebibanaani uheksa mehega praadida tuleb, aga no nii vahemalt tehti.

_ _ _

Siis paigutati mul kaks meest sellisesse kahesesse tuppa, kus oli abieluvoodi. Mina kaskisin kohalikel midagi selles suhtes ette votta. Hotellipoisid lubasid, et jajaa, kui te valjas olete, siis me toome siia kaks voodit.
Mina olin asjaga rahul ja kui mulle parast kurval pilgul meeste jaoks uks lisatuba anti, arvasin ma, et nad ei viitsinud lihtsalt vooditega jamada. Alles hiljem selgus, et need nupumehed olid proovinud tuppa ara mahutada veel uhte abieluvoodit, aga kuna see tuba oli niigi umbes tapselt uhe voodi suurune, siis ei tulnud sellest muidugi midagi valja. Aga minu inimesed said naerukrambid, kui nagid, kuidas vaikesed hindud puudsid iga hinna eest sellesse tuppa ka teist suurt voodit sisse toppida.
_ _ _

Eilne hotell oli meil selline... huvitav. Business Centerit neil seal ei olnud ja kui ma neilt kusisin, kus moni internetikohvik on, oeldi mulle, et voin ka registratuuris oma meili vaadata. Poisid, kes kull parajasti paari inimest hotelli sisse registreerisid, huppasid pikemalt motlemata leti tagant valja, jatsid passiandmete sisestamise katki ning andsid arvuti, narmendava tooli ja voidunud pabereid tais arvutilaua minu kasutusse. Age, ah?
_ _ _

Istusime Pondy ohtul katuseterrassil ja nautisime monusat tuulekest. Kaks meie grupi meest otsustasid rummi proovida ning tellisid kindluse mottes kohe topeltrummid. Lauale toodi neli klaasi rummi ja murelik kelner teatas, et neil ei olnud topeltrummi moodikut. Sellest me ei saanudki aru, miks ta ei voinud kaks korda uhe topsiga moota ja molemat topsitait uhte klaasi valada. Aga no keda see ikka huvitab, mehed said uhkelt mitmest klaasist korraga juua.
_ _ _

Eilne ohtusook. Lauale ilmus tandoori kana, tapsemalt kuus kanakoiba. Seitsmele inimesele. Kui me selle peale naerma hakkasime, laks lahti suuremat sorti paanika. Ilmselt oli neil olnud ainult kolm kana. Monda aega hiljem toodi seitsmendale kolm kanatiiba. Ja kui leiba toodi, luges kolm kelnerit korraga need meie silme all ule - noh, kindluse mottes, et ehk moni ikka ule kumne arvutada oskab. (Leibasid pidi olema 14).
_ _ _

Ma rohkem ei viitsi seda huumorit siin praegu kirja panna, istun uhes pentsikus internetikohvikus, kus viirukihais tahab ara tappa, ventilaator puhub nii kovasti, et ma lendan varsti aknast valja, ja saaski on ka kuradi palju. Tahaksin ainult lisada, et templitest on mul kopp toeliselt ees, neid on selle reisi jooksul kohe hirmus palju nahtud - lisaks programmis olnutele oleme veel niisama ka monedesse sisse astunud ja kui ma ainult saaks, jataks ma heameelega nuud ulejaanud templid uldse vahele (see pidev paljajalukaimine on jube tuutu ja valdav osa templitest on Shiva omad, nii et need hakkavad end juba ammendama). Aga rahvas on mul tore, toidud on vurtsikad ja head ja ma vaga ootan juba seda rannapuhkuse ja Kerala sisevete osa :). Giidiks on mul uks vaga naljakas mees, kes kaib liiga kitsaste ja liiga pikkade pukstega, raagib kogu aja telefoniga ja ei tea tegelikult mitte millestki ood ega mutsi. Tema ignorantsust illustreerib suureparaselt asjaolu, et tana uritas ta mulle naiteks vaita, et Tanjore palee kuulus Rajaraja I-le, ehkki see on tegelikult 17-18. sajandist. Aga noh, pole hullu, tanu sellele olen mitmetes templites hoopis sealsete karvikute kaest infi saanud ja need raagivad monikord paris huvitavat juttu. Vahemalt on see meie tuup ajaliselt tapne ja usna vastutustundlik, voiks ka hullem kombinatsioon olla.

Okei, aga kui hasti laheb, siis ronin homme-ulehomme uuesti netiavarustesse.
Sau,
Maris.

teisipäev, 6. detsember 2011

Uskumatu India

No ma ei tea, India on ikka nii uskumatu maa, et see on kohe uskumatu :). Iga kord tuleb see mulle shokina, sest koige eredamad hetked lahevad ju ikka ajapikku meelest ara. Ja nii ma siis jalle ullatungi siinsete leidlikkuste peale iga kord uuesti.
Praegu on igatahes nii, et ilm on siin nii monusalt lammi, et isegi kirikud on ventilaatoreid tais. Toidud on vurtsikad, ahvid jooksevad mooda majakatuseid, inimesed on endiselt kohutavalt naeratavad ja hasti ebamaarase jutuga, et kogemata midagi konkreetset ei lubaks... Suurlinnad on ikka uhesugused - Chennai ei erine Delhist minu meelest suurt millegi poolest. Noh, kui rand valja arvata. Oi, ja siin oli uks aarmiselt naljakas muuseum, mis oli nagu mingisuguse lastefilmi noiutud lossi pooning - noh, amblikuvorgud, kriiksuvad porandad, hasti kentsakad kipsist jaanalinnud, uste ette langenud papitahvlid jne.
Templeid oleme nainud juba hirmus palju. Homme hommikul alustame veel portsuga. Ja ohtuks jouame juba Pondicherrysse.
Minu kohalik 'giid' on selline, et tema soidab meiega linnast linna ja kaob siis kuskile ara. Eks ma midagi sellist kahtlustasingi, nii et onneks olen ma selleks ka ette valmistunud. Nii tuupiline ikka :). Isegi Etioopias on kohusetundlikumad inimesed :)
Praegu istun uhe ootamatult luksusliku Beach Resorti internetikohvikus, jasmiinidest kett kaelas, onnistus laubal ja arbuusimahl ees. Olin sunnitud suure kauplemise peale 200 ruupia eest nahksandaalid ostma (mees lihtsalt ei andnud alla).
Ja kuna mu netiaeg saab kohe otsa, siis lahen hoopis ohtust sooma.
Pakaa,
M. 

pühapäev, 4. detsember 2011

Sellest, kuidas ma e-lugerisse armusin

No täitsa lõpp! Juba kolmandat ööd ei tule mul und. Kohe üldse ei tule. Eile jäin vist magama millalgi nelja paiku, üleeile ehk pisut varem. Täna on kell juba pool üks ja ma kobisin äsja voodist välja. Pole ju mõtet seal keerutada ja koera ärritada, kui mul uneraasugi ei ole. Tähendab, väsimus on, aga uni ei tule. Liiga palju mõtteid on peas.

No ja mõtlesingi siis, et kirjutan õige üles kõik selle, mis ma tänase päevaga ühest e-lugerist teada sain. Ja selle, miks ma sellesse lugerisse täiesti ära armusin, kuigi olin eelnevalt üsna kindlalt lugeri vastu ning sõjakalt päris raamatute poolt.

Vaadake, minule meeldivad raamatud. Mulle meeldib neid käes hoida ja neil kaant silitada, mulle meeldib neisse märkusi teha ja joonekesi tõmmata, minu jaoks on oluline, milline on raamatu kirjastiil ja paber, mulle meeldib raamatute lõhn ja mulle meeldib raamatutes teatavaid kohti üha uuesti ja uuesti üle lugeda. Lugeda meeldib mulle ilmselgelt ka. Mida rohkem, seda uhkem - ehkki viimasel ajal olen ma muidugi lugenud valdavalt reiside sihtkohtade või siis parajasti tõlgitavate teemadega seotud raamatuid, mitte ilukirjandust. Mõni selline teos eksib ka ikka aeg-ajalt mu lugemisvarasse, aga päris suvalist ilukirjandust ma väga ei osta ja raamatukokku ei viitsi ainult juturaamatute pärast ka minna. Võtan neid mõnikord siis, kui pean niikuinii mõne tähtsama asja pärast raamatukogust läbi hüppama. Ja noh, kodus ei ole meil loomulikult ka raamatutest puudust, on ka üksjagu ilukirjandust, nii et kui tõesti midagi asjalikku enam näha ei taha, küll siis leian mõne lugemata Marinina või Mahfouzi.

Igatahes, eelnevast johtuvalt olin ma üsna kindlalt seisukohal, et e-luger on päris raamatute hukutamiseks välja mõeldud ketserlik sünnitis, millest loetuna ei jääks mulle niikuinii miski meelde (arvutiekraanilt raamatute või pikemate artiklite lugemist ei salli ma silmaotsaski, no ma lihtsalt ei suuda keskenduda ja mälu ka ei tööta). Ma pidasin lugerit ülemäära moodsaks ja tehnoloogiliseks vidinaks, lisaks tundus mulle, et see on ikka liiga väike, et tõeliselt mugav olla, ja ma juba isegi enam ei tea, milleks kõik ma seda veel pidasin. Ma arvasin, et ma ei saa ometi raamatuid sihukese vidina pärast reeta - ja mis siis, et nii jääks võib-olla mõni puu maailma alles.

Aga pärast tänast päeva pean ma teatama, et olen oma lugerisse absoluutselt armunud. Esiteks on mul hea meel, et ostsin lugeri, mitte tahvelarvuti, sest:

  • luger on väiksem, kergem kaasas kanda ja mugavam - isegi pikalt lugeda on ilmselt parem (no iPadi või tahvlit hoides väsib ikka käsi varsti ära, need on üllatavalt rasked!)
  • iPadi aku peab vastu 10 tundi, lugeritel ikka märkimisväärselt kauem. Minu omal peaks siis ühe laadimise peale olema visadust umbes kuu aega, kui lugeda iga päev umbes pool tundi ja wifit mitte väga hoogsalt pruukida. Nooki aku pidavat kuulu järgi ühe laadimisega vastu umbes kaks kuud. 
  • e-ink tehnoloogia on nii äge. See on silmadele tõepoolest palju kergem taluda kui tavaline arvuti- või tahvelarvutiekraan. Taustavalgus puudub, ekraan on matt ja sa päriselt loedki nagu paberilt. Hämaras toas ei saa ilma lambita lugeda, sest sa lihtsalt ei näe. Noh, pesuehtne elektrooniline paberkandja ikka, ausõna! :)
  • Tahvelarvuti on kolm korda kallim, aga seda paljude selliste funktsioonide pärast, mida ma niikuinii ei kasuta - ma ei armasta juutuubi, ma ei mängi arvutimänge, ma ei vaja GPSi, kahte kaamerat (ühelainsal tahvil) ja ma EI TAHA igast elektroonilisest vidinast muusikat kuulata. 
Teiseks on mul hea meel, sest lugeril on palju väärt omadusi, mis tekstide ja raamatutega töötamise mõnusaks teevad: 
  • teksti saab märkusi, kriipsukesi ja hüüumärke teha, lehekülje nurka saab virtuaalselt ära murda ja teksti sees saab valitud sõnu ära värvida. Kusjuures selliselt tehtud märkused salvestuvad raamatusse (ehkki nende kustutamine on muidugi palju lihtsam kui päris raamatute kustukummiga nühkimine) ja lisaks sellele moodustub neist automaatselt eraldi nimekiri, nii et kui ma tean, et tegin kuskil viimase 500 lk jooksul raamatusse märkuse teemal Indira Gandhi, siis pruugib mul ainult vaadata märkuste nimekirja, sellele märkusele klõksata ja see viib mu vastavale leheküljele. Nii et õiged kohad leiab raamatust lihtsalt üles. 
  • sõnaraamatu funktsioon on ka päris äge: sellel on peal kõikide suuremate Euroopa keelte seletavad sõnaraamatud ja põhimõtteliselt on nii, et kui tekstis mõnel sõnal klikid, saad kohe hulgaliselt taustateadmisi lisaks. No näiteks isikute puhul on lühike elulugu, kohtade puhul tutvustus ja rahvaarv jne jne jne. 
  • minu konspektide lugemine on ka mõnus. .txt faile on arvutis suhteliselt nõme lugeda, see tekst ei ole minu jaoks piisavalt liigendatud ja haaratav, aga lugeris seadistad sa korra enda jaoks meelepärased asjad ära (kui suur kiri, mis kirjastiil, kui suured ääred jms) ning siis näitab see asjandus sulle nii raamatuid kui su oma tekste samamoodi. Seetõttu oli väga hea ja lihtne ka neid minu konspektidest tehtud .txt faile lugeda - no sain need kohe ilma vaevata nii, kuidas mulle täpselt meeldib. (No arvutis on mul muidugi .doc või .docx failid, eks, aga lugeri jaoks tegin need .txt failideks ja olin alguses pisut mures, sest need nägid arvutis suhteliselt õudustäratavad välja. Aga lugeris nägid need välja üle ootuste elegantsed ja okeid - no nagu raamat, noh :-D). 
  • see asjandus jätab meelde, kus mu järg oli! Kui ma mingi raamatu lahti löön, siis näitab ta mulle kohe seda kohta, kus mul lugemine pooleli jäi :). 
  • e-raamatud on märksa odavamad kui päris raamatud ning veebis on üsna palju e-raamatuid ka tasuta saada. Tänase päevaga leidsin ma eri kohtadest nii Maximum City kui ka The White Tigeri, lisaks veel mitu Lõuna-Indiat puudutavat raamatut, mitu juturaamatut, mida tahaksin lugeda jne jne jne. Ja need ei olnud illegaalsed allalaadimise kohad ega torrentina alla laetud failid, vaid eri projektide, MTÜde ja NGOde raamatukogud ja leheküljed. Sattusin juba sõltuvusse The White Tigerist - ja ma ei pidanudki mitu nädalat selle kohalejõudmist ootama. Ühesõnaga, ma leidsin enda jaoks vajalikud raamatud kõik isegi tasuta üles, aga boonusena sain veel portsu selliseid kõrvalproduktina silma jäänud asju, mis ma siis endale nüüd salvestasin selleks imetabaseks juhuks, kui mul peaks kunagi jääma aega ka neid lugeda :). Ja ma ei pidanud isegi kodust välja minema. (Mis on ühtaegu muidugi nii pluss kui ka miinus). 
    • eraldi tahtsin veel öelda, et tegelikult on mul isegi päris hea meel, et ma Amazoni Kindle'it ei ostnud, vaid otsustasin minna universaalsemat teed ja avastada ka muid rikkalikke allikaid. Muidu oleksin ma tasuta raamatute otsimise asemel mõned täna leitud raamatutest ilmselt nende poest hoopis raha eest tellinud :). Mina olen siis nüüd hoopis Sony PRS-T1 uhke omanik, nende online-raamatupood avatakse alles järgmise aasta hakul ja selle puudusel avastasin ma täna siis hoopis muid kohti. 
  • e-ajakirjadega ei ole ma veel viitsinud tutvuda, aga põhimõtteliselt on mul juba tükk aega olnud probleem, kuhu panna kõik vanad ja loetud National Geographicsid, Economistid, African Affairsid ja muud sellised. Ära ei raatsi visata, aga sahtlid on neid täis. Et teoreetiliselt on lugeri see tahk ka üks väärt võimalus. 
Noh, ja kas oli midagi, millega ma rahul pole? 
  • Hmm... vääääääike miinus on asjaolu, et selle klaveril puuduvad täpitähed, aga no olgu, kirjatöid kavatsen ma endiselt teha kodus arvuti taga; hädapärased meilivaatamised ajab täpitähtedeta klaver ära küll. 
  • Aa, noh ja ma küll andsin endale aru, et see ekraan näitab ainult musta, valget ja triljonit tooni halli, aga mustvalge internet oli sellegipoolest pisut pentsik :). Samas ei ole see midagi ületamatut. Üleüldine esmamulje on siiski lihtsalt üks suur vasikavaimustus :). 
Ahjaa, ja see on ka jabur, aga mitte lugeri enda süü, et lugereid müüakse ju Eestis küll, aga kui sellele ümbrist tahad saada, siis neid otsi tikutulega taga - me käisime täna läbi Rahva Raamatu, Euronicsi, Klicki, OnOffi, Elioni ja Apollo, enne kui ÜHE lugeriümbrise actually müügilt leidsime (lugerid olid müügil kõigis peale Euronicsi). See oli ka hoopis teise firma aparaadi jaoks tehtud ja naaaaaatuke suur, aga lõppkokkuvõttes istub see üsna hästi ja kindlalt ja ega's midagi. Alguses mõtlesin päris minu mudeli ümbrise hiljem järele tellida, aga praegu vaatan, et polegi vaja. Kärab see ka küll. 

Vot nii siis. Ma olen oma vara saadud sünnipäevakingitusega sigarahul :). Ja nüüd peaksin ilmselt magama minema, sest kolm magamata ööd enne potentsiaalselt närvesöövat reisi on ilmselgelt liig. Homme on ju teadupärast minek... Kui nüüd Mati kohe tuleks, siis saaks vähemalt tänagi pea seitse tundi magada... 


Et head ööd siis!
M.

laupäev, 3. detsember 2011

Lontis jõulukaktus

Kuulge, kas keegi teab, miks on meie jõulukaktus juba mõnda aega täitsa lontis, lõtv ja närtsinud? Õitsemisest ei maksa enam üldse rääkida, viimati õitses ta vist mitu aastat tagasi. Muld kuivab tal ruttu ära, kohe nii väga, et paakub nädalaga potiseina küljest lahti. Aga Hansaplanti aianduskeskuse nõuande kohaselt on ta hoopis üle kastetud. Öeldi, et jõulukaktust tuleb kasta üle 2-3 nädala. No nüüd ta pole mitu nädalat vett saanud, aga lülide otsad on ikka lontis ja natuke isegi krussis... Kui nii edasi läheb, siis ta saab ju varsti surma! Ei taha nii!

reede, 2. detsember 2011

Muhv

Ma tahaks praegu nii väga kirja saada, et hakkan varsti iseendale kirjutama.
Võib-olla see polekski nii halb mõte :).
Aga homme saan lugeri!

neljapäev, 1. detsember 2011

Nokk kinni, saba lahti - ehk sellest, kuidas ma e-lugerit valisin!

Ma vaatasin hirmuga laua peal järjest kasvavat raamatuvirna ja tulin täna esimest korda ketserlikule mõttele, et ehk peaksin endale e-lugeri soetama. Mulle meeldib päris raamatuid omada ja lugeda, raamatutesse märkmeid teha ning lehti keerata, aga reiside ajal on küll veidi karm kaamelit mängides raamatuid ja pabereid kaasas tarida - ja paratamatult teen ma seda iga kord, kuigi tegelikult ei pruugi ma neid reisi jooksul lahtigi jõuda teha. Oleks triljon korda parem, kui mul oleks hädavajalike reference bookide ja konspektide asemel kotis üks õhuke asjandus, millesse mahub ometi oluliselt rohkem teavet kui muidu tervesse kohvrisse - ja KUI siis vaja on, saan sellega lihtsalt konsulteerida.

Novat. Mõte on ju ilus, aga kui ma asja lähemalt uurima hakkasin, jõudsin järeldusele, et e-lugerite puhul on jälle kogu turg polariseerunud nagu vanasti arvutitega oli - noh, arvutitel oli Mac versus kõik muu, e-lugeritel on Kindle versus kõik muu (nojah, ja siis on veel Nook, mis on siis vist nagu Linux, irw). Alguses olin veendunud, et kui üldse, siis tahaksin Kindle'it. See on elegantne, seda on mugav lugeda ja mulle väga meeldib Amazon, nii et ilmselt telliksin ma sealt nii mõnegi raamatu. AGA... aga sellisel juhul tuleks igalt poolt mujalt ostetavad raamatud mingit X-programmi kasutades ümber konverteerida, sest ega Amazoni peenikest värki saa ometi ülejäänud formaatide ja lugeritega ühildada! Urr... Konvertida ma ei viitsi ja üleüldse, selline vägivaldne monopoliseerimine ei meeldi mulle mitte üks raas! Kui mul oleks valikuvõimalus, siis ostaksin ma ilmselt enamiku raamatutest Amazonist, aga ma ei kannata seda, et mulle seda valikuvõimalust ei anta.

Siis mõtlesin, et prooviks Nooki, aga natuke uurimist näitas, et sellega ei saa isegi oma meili kontrollida (noh, mingi kõige algelisem ja aeglasem ja elementaarsem veebibrauser võiks siis ikka juba olla) ja see toetab palju vähem failiformaate kui teised. Väike feil - ma tahaksin siis oma konspektid juba ka selles aparaadis kaasa võtta, nii et see peaks ikka .doc või .txt faile ikka lugema! Ehkki ma pean tunnistama, et Nooki lubadus, et nende aku peab ühe laadimisega vastu 2 kuud, on päris äge.

Sony välistasin ma alguses üsna kindlalt - no ma ei tea, lihtsalt ei meeldinud. Aga nüüd hakka või arvama, et ostan endale homme ikka SELLE (ma ei saanudki päriselt aru, kas sellega saab Amazonist ikka ka raamatuid osta, ainult et neid tuleb siis konverteerida, või ei saa kohe üldse, aga lõppude-lõpuks on üsna poogen...). Või teab keegi midagi ammendavat öelda, miks see kohe üldse hea ei ole? Või kas mul ikka on üldse päriselt tarvis seda lugerit, siiani olen ju suurepäraselt ilma selleta hakkama saanud? Neid elektroonilisi vidinaid on niigi maailmas liiga palju... Ah? Mida teie arvate? On kellelgi e-lugeritega kogemusi?

M.

kolmapäev, 30. november 2011

Ühekülgne maitse :)

Noh, et üles tähendada, mida tähendab minu jaoks ühe reisi ettevalmistamine ja "mälu värskendamine", siis siin on teile nimekiri raamatutest, mis ma näiteks selle novembrikuu jooksul läbi olen töötanud. Paar tükki on neist veel pooleli, aga need jõuan ka nädala lõpuks läbi vaadata. Enamasti loen ma enne iga reisi läbi kunagi loetud raamatute põhjal tehtud konspektid ja töötan läbi portsu uusi teemasid. Alltoodud nimekirjast olen enne lugenud 2,5 raamatut, ülejäänud olid uued :). 
  • Rothermund, D: India: the Rise of an Asian Giant
  • Dalrymple, W: "Džinnide linn"
  • Dalrymple, W: Nine Lives
  • Lidova, N: Drama and Ritual of Early Hinduism
  • Humpfrey, C; Vitebsky, P: Sacred Architecture
  • Upamanyu: Sivabhaktavilasam as narrated by Sage Upamanyu
  • Roy, A: "Väikeste asjade jumal"
  • Sahai, S: Delhi, Agra, Jaipur
  • Tammita-Delgoda, S: A Traveller's History of INDIA
  • Chopra, T: The Holy Cow and Other Indian Stories
  • Kolanad, G: Culture Shock! India.
  • Šapošnikova, L: "Madrase minevik ja tänapäev"
  • Poola, M: "Tavalise turistina Indias ja Sri Lankal"
  • Tharoor, S: "L'Inde, d'un millénaire à l'autre"
  • Pond, D: "Lääne teeotsija idamaistel radadel"
  • Wilkinson, P: "Usundid"
  • Koshy, M.O: The Dutch Power in Kerala
  • Whitehead, H: The Village Gods of South India
  • Padmaja, T: Temples of Krsna in South India 
  • Ring, T; Schellinger, P; Watson, N: The International Dictionary of Historic Places
Arvestusse ei kuulu giidiraamatud nagu kaks Lonely Planetit, Rough Guide, Berlitz jms. Veebilehed ja Wikipedia ka mitte, ehkki neid olen läbinud umbes triljon. Dokfilmid ka mitte, ehkki LP, BBC ja Discovery Channel on Indiast päris mitmeid filme teinud ja ma vaatasin ausõna kõik läbi, millele küüned taha sain. Kaks Dalrymple'i raamatut on veel teel - ma loodan, et need jõuavad sel nädalal minuni, et saaksin ühe neist kaasa võtta - oleks vähemalt midagi lennukis teha. Lisaks tahaksin kaks Kiplingit veel korra läbi lugeda. "Maximum City" leian ehk näiteks Delhi lennujaamast, ma tahaksin seda kohe tõsiselt lugeda, Amazoni näidispeatükk oli äge, aga kuna see on juba üsna "vana" raamat, siis seda igalt poolt ei leia. 

Vot nii :). Ja nüüd ma olen juba mõistust puhanud küll, eks ma pöördun siis nende viimaste juurde tagasi. 
Hääd,
M.