Räägime siis sellest ammusest Peterburist...

See tõlgitav raamat on lihtsalt NII nõme, et vaat, milleni ma jõudsin - sain lõpuks need pildid ära sorteeritud ja netti tõmmatud :-D. Ja kui juba nii, noh, siis võib tööd veel pisut edasi lükata ja need blogisse ka üles riputada... Ainult lisateksti ei oska ma neile suurt juurde kirjutada. Venemaa pole kunagi päris minu begriff olnud ja seetõttu pole minu Venemaa-teadmised ei eriti laiaulatuslikud ega püsivad.

Kroonlinna madrus

Kroonlinnas

Mulle nii meeldib, kui linnamööbel sobitub koha kontekstiga. Antud juhul siis tegu Kroonlinna paigutatud prügikastiga, mis on tehtud vana kahuri torust.

Pilt on halb, aga see lihtsalt oli nii tore seik... nii iseloomulik. Mammid kõõrutasid laulda ka lõõtsa kõrvale ja neist täpselt diagonaalis üle pargi istus meesteseltskond, kes neid vaikselt nillis ka.

Peeter-Pauli kindlus

Väga suur Peeter Suur

Nii äge - Talvepalee ees ujuda :-D. Kuigi kui nüüd järele mõelda, siis see vesi oli seal ikka VÄGA must...

Aurora

Ja see, mis Aurora illuminaatorist paistis

Hullult nunnut bussi nägin! Tahan ka sellist! Üleni teksa...

Üks neist Venemaa piparkoogikirikutest

Seest oli üleni mosaiike täis, vaba ruutsentimeetritki polnud. Ja paremat pilti ka ei saanud.

Nevski prospektil

Ja nii palju siis Talvepaleest. Tegelikult me Ermitaaži sisse ei jõudnudki: peamiselt sellepärast, et aega oli niigi napilt ja me jõudsime järeldusele, et kuna me olime niikuinii need kõikse kuulsamad seal asuvad taiesed endale kolme aastaga pähe tagunud, siis võib nende originaalide nägemise ka linnas ringijalutamise hüvanguks ohverdada.

Laevasõidu ajal oli meil eriliselt jupats kapten

Väga edukas kerjus! Lebas seal üksi tuima näoga keset tänavat ja ainuüksi meie grupp puistas tal pool pange täis.

Peterhofi alumises pargis - see oli küll uhke. Vaat et muljetavaldavam veel kui Versailles' aiad... Ainult et kui Prantsusmaal on normaalne, et kui jalad ära väsivad, siis istud muru peale maha, siis siin ilmus kohe kohale mingi kuri vilega vanamutike, kes meid minema sõimles.

Jah, nii kui me lahkuma hakkasime, tõmbus taevas pilve ja enne, kui me bussi jõudsime, tuli taevast alla säärane valing, et sellist pole kohe ammu näinud. Pärast kahlasin pahkluudeni vees bussi poole, ise läbimärg...

Ühesõnaga, tore nädalavahetus oli! Loomulikult jääb nii napist ajast iga suure linna peale väheks, aga samas kõik, mis kõige rohkem vaja, sai ära nähtud ja eks siis tulevikus paistab, kas tekib veel kunagi asja selle linnaga rohkem tutvust teha või mitte. Vähemalt esimene uudishimu on nüüd ammendatud!

M.


PS: sain tõlkebüroost ühe teksti, jee... Nüüd on vähemalt mingi õigustus raamatuga lohetamisele... :-D.
M.

No löö või maha

Ei suuda! Lihtsalt ei suuda!

Kui ma eelmise raamatu tõlkimise lõpetasin, oli mul täpselt kuu aega teisele üks-null ära teha. Noh, toona ma eriti ei paanitsenud, sest see on selline väike ja mõttetu raamatuke, et läheb niikuinii ruttu.... kuigi tänaseks olen ma endiselt leheküljel 51 ja tähtaega on järel veel ainult 2 nädalat, böö. Noh, aga jõuab ka - nädalaga tõlgib ülejäänud 130 lk ära küll ja siis veel nädalaga saab üle loetud (nii väike ja mõttetu ongi). Aga... kuigi tähtaeg hakkab vaikselt peale pressima, siis ma LIHTSALT EI SUUDA. See on selline saast, et peale igat lauset tekib mul vastupandamatu kihk midagi muud teha. Ega's niimoodi mu fotoraamatud valmisidki (Mehhiko ja Mali reisidest) - fotodega tegelemine tundus lihtsalt nii palju toredam kui tõlkimine. Jee, muuseas, homme lähen neile fotoraamatutele Piritale järele. http://www.omaraamat.ee/ ruulib täiega - alles täna laadisin raamatud üles ja juba sain kirja, et valmis on! Noh, aga ühesõnaga... see tõlgitav raamat on seevastu saast. Kuubis. Küll ma ta muidugi ära tõlgin, ootan lihtsalt viimast minutit (mis tegelikult vist käes on - õhtul hakkan tõlkima :-D), aga kõige probleemsem on see, et ma pean koos tõlkega esitama ka kuni leheküljepikkuse POSITIIVSE retsensiooni selle trükise kohta. Oh õudust... ma küll ei tahaks enda nime all sellist jubedust kiita! Liiatigi ei ole mul selle kohta kohe mitte midagi positiivset öelda... böööööö

Aga kui nüüd see teema sinnapaika jätta, siis muid arenguid nagu väga pole ilmnenud. Eile oli tööl pidu - meie übertore sekretärineiuke otsustas peikaga aastaks Austraaliasse seiklema sõita ja nii me siis saatsimegi teda ära. Kõigepealt naersime kõhulihased haigeks ja pärast töinasime takkajärge. Mida kõik küll Austraaliast otsivad? Teine sõbranna, kel varsti Austraalias aastake täis saab, on ka otsustanud sinna edasi jääda... Ainult tõlkebüroo boss veetis päriselt aasta Austraalias ja tuli tagasi ka. Vähemalt mõnigi!

Ujumas mõtlesin ka varsti käima hakata. Järgmisest nädalast ehk, praegu unustasin vastavad riided maha. Ahjaa, ja siis meil kodus vahetatakse radiaatoripüstakuid, mistõttu tuli magamistoa kolinurk tühjaks teha ja siis ma viskasin sealt ilmatu sületäie kraami välja täna. Vanu mõttetuid referaate ja artikleid, mida meile umbes esimesel kursusel täiesti umbluu teemadel paljundati, mingeid kummalisi brošüüre, mille inf umbes aastakümne jagu aegunud on, ning iidseid ajakirju, mis koosnesid 90% ulatuses reklaamidest. IRW, ja siis veel hästi palju nt "Kroonikast" välja lõigatud kraami mingite seriaalinäitlejate ja sarjade kohta - umbes à la "Metsik roos" :-D. Mida ma küll kõik kunagi kogunud olen :-D. Mõned jätsin ikka alles ka, aga palju pahna läks kõige liha teed... Naljakas oli. Mulle meenusid mingid kentsakad sarjad, mis mulle kunagi hullult meeldisid, aga mis tegelikult täielik pahn oli - näiteks "Bony" ja "Cobra" - see Dudikoffiga. Ma nii eksperimendi korras üritasin kunagi netist seda Dudikoffiga sarja ükskord nüüdsel ajal ka vaadata, aga see tundus nüüd nii hirmus, et see seeria jäi minust pooleli. Imelik mõelda. Mõne aja pärast pean ma neid, mis praegu meeldivad, ka täiesti matslikuks meelelahutuseks kindlasti :-D. Ei jõua ära imestada, kuidas ma neid küll vaadata sain :-D.

Aga hästi, nüüd võiks teoorias siiski pisut tõlkida püüda.

Pakaa,

M.

Ahjaa, ja tulge Indiasse! Oma viimasest Indias käigust kirjutasin ma kunagi ühe megapika lohesissekande ka - siit saab seda ka lugeda. See detsembrikuine ringreis nii pikk ei tule, aga algus on täitsa sama. Kuni vana-aasta õhtuni. Hihii...

Tulge Indiasse

Mulle tuli täiesti üllatusena, et selgub, et detsembri alguses on mul Indiasse minekut. Lühike reisike, mille käigus nähakse ära kõikse põhialus: see kuldne kolmnurk seal - ühesõnaga alustatakse pealinnas Delhis, siis käiakse Agras ja vaadatakse üle Taj Mahal ning palju muud põnevat (tee peal veel mitu väiksemat vahvat paika), ning lõpuks on veel kuulus Roosa Linn Jaipur, kus on hästi palju maharadžadega pistmist ja saab elevantidega sõita ja puha. Selles mõttes on see reis hästi äge, et see on parajalt pikk ja päris hea hinnaga, kui nüüd arvestada, kui palju pikad lennud tavaliselt maksavad! Kas te ei tahaks endale varast jõulukingitust teha :-D???

Suur seenenädalavahetus

Nii, täna käisime siis jälle metsas. Saagiks meeletu hulk puravikke ja veel meeletum hulk männikaid. Pilvikuid on ka mõned, aga üldiselt oli nii palju seeni, et me võisime kõik muu rahumeeli korjamata jätta ja keskenduda ainult oma lemmikutele. Nüüd on igasugust seenekraami - seenepraadi ja seenesuppi, kupatatud seeni ja värskeid seeni, marinaadi ja külmutatud seeni... isegi kuivatatud puravikke on, kuigi need siiski ostetud. Oeh. Äge. Seenepirukad ongi veel ainult puudu. Ühe korra tahaks veel muidu seenele minna...

Nublu tõime ka maalt ära lõpuks. Too vaeseke oli seal juba nii kaua puhkusel olnud, et ma hakkasin teda juba ära unustama :-D - noh, seda, kui pehme ja sile ja soe ja murelike silmadega ta on. Muuseas, püksid olid täpselt parajad! Tips sai nimelt Rootsist kingituse - moekad mustad jooksuaja püksid. Jooksuaeg sai tal küll enne kingi kättesaamist läbi, aga järgmiseks korraks on mugavad püksid olemas - ja passivad nagu valatult.

Aga ma nüüd lähen hoian seentel silma peal - need kipuvad üle keema...

M.

Puravikuuputus

Oeh, eile sai metsas käidud - esimest korda reaalsel hooajal (mäletatavasti mõned nädalad tagasi polnud seal ühtegi seeneniru, korjasime mustikaid hoopis...) Novat, ja kus me täna siis saime alles asjatada! Metsast, kust me varemalt kõikide aastate peale kokku ehk seitse-kaheksa puravikku leidnud oleme, saime me (õigupoolest neid märkas siiski peamiselt ema) neid kohe terve korvitäie. Teise täie saime veel männikaid, mille kõrghooaeg alles ees peaks olema, ning pilvikuid. Nii äge! Seente juures on nende korjamise rõõm kõige suurem, süüa on neid muidugi ka hea, aga see on vähemalt minu jaoks küll teisejärguline :-D. Hihii, ja eile oli metsas nii tore, et me ei märganud kuidagi tulemagi tulla - jäime peaaegu pimeda peale... Alles siis, kui enam seeni ei näinud ja väga ei teadnud ka, kuhupoole tee jääb, saime korjamisisust lahti... No igatahes, puravikest sai hiigelsuure pannitäie praeseeni, ülejäänuid hakkasin siin just tallele panemiseks ette valmistama... Ja hasart on samuti tekkinud, tahaks kohe metsa tagasi minna... :-P.

Äge

Igasuguseid ägedaid asju on juhtunud neil päevil. Näiteks Sütevaka 20. aastapäeva üritused olid hästi toredad. Tegelikult kirjutasin ma neist juba ammu postituse valmis, aga siis jäi see sinnapaika. Isegi ei tea, miks. Ei suutnud lihtsalt lõpetada seda teksti. Aga noh, mulle tuli selle ürituse korras jälle meelde, kui vahva kool meil oli/on! Ühesõnaga, vilistlaskonverentsil ja oivikute kontserdil ma siiski ei käinud, küll aga koolitundides, mida vanad õpetajad andsid (kahju ainult, et kaks kolmest olid säärased õpetajad, kes meie lennule viimati põhikoolis tunde andsid), filmiprogrammi ka nautisin täiesga, pargiaktus oli hästi nostalgiline (aga vilistlaskoor laulis "Tuljakut" ja mul tekkis kohe tahtmine nendega liituda - nad kohtuvad niikuinii umbes kord kvartalis vist, teoorias oleks see isegi võimalik), rongkäigus oli hirmus uhke käia - selliseid koole pole palju, mis laseks enda ürituse nimel südalinna tänavad kinni panna, Sunsetis oli ka tore... Meie üpris killustunud klassist olid kummalisel kombel päris paljud kohal ka... kahekümne kolmest vist viisteist või kuusteist. Ja kuigi me väikesed pundid omavahel keska ajal eriti ei suhelnud, siis nüüd oli küll tore kuulda, kes vahepeal abiellunud ja sünnitanud on, kes mis tööd teeb jne. Sain päris huvitavaid mõtteid ka... Oi, ja meie õpside bänd - see on alati omaette fenomen olnud, minu meelest on nii tore, et õpetajad ei olegi mingil kõrgemal pjedestaalil karmid kujud, vaid et nad teevad pulli ja lolli ja hoopis sõbrustavad... Nii überäge. Oi, ja nad kutsusid kohale ühe õpetaja, kes juba siis, kui ma umbes seitsmendas klassis olin, väga kõrgele riigiametisse läks... Ta ka laulis... Hihhii. Kui ma veel väike olin, oli ta üks me lemmikõpse, sest ta pani pidevalt igasuguseid pirne... Aga tänu temale ei lähe mul ealeski meelest näiteks Juana Nõdrameelne... Oh jah. No igatahes, hästi vahva oli, tahaks juba pilte näha ja puha. Ja need õpsid, kellega mul lähedasemad suhted olid, need nägin kõik ära, kuulsin uudiseid ja nii; koolikaaslastega sama lugu. Et hästi vahva oli! Hull nostalgiahoog tuli peale kõigist neist üritustest.

Oi, ja ma vahtisin täna õhtu otsa tennist... Kanepi sai alguses ikka kõvasti kotti, aga kui ta siis taguma hakkas, no see oli uhke! Ma ei ole kunagi eriline tennisefänn olnud (ega üldse telekaspordi, kui vast iluuisutamine välja arvata), aga ta on ikka praegu nii heas hoos, et ma kohe tahtsin näha, mis edasi saab. Peenike värk! Aga hea tuju tuli kohe sellest, et tal nii hästi läks.

Ja siis eile õhtul tuli mulle hoog peale, võtsin kätte ja tegelesin pool ööd ja tänase hommikupooliku takkapihta vanade piltidega. Mitte just iidsete, aga mul on umbes kahe ja poole aasta pildid ilmutamata ja sorteerimata - Pariisi mineku algusest saadik - ning nendega ma siis nõkitsesingi. Takkajärele on tegelikult isegi lihtsam piltidega tegeleda, alati saab neid ju veidi liiga palju tehtud ja siis ei raatsi ühtegi ära ka kustutada ja nii, sest iegi kui pildil on täiesti mõttetu rohutuust, seondub sellega mingi emotsioon või mõte ja siis ei tahaks seda kuidagi ära kustutada. Paar aastat hiljem on sellised asjad meelest läinud ja siis on palju lihtsam vaadata, et oi, mõttetu pilt, seda ma küll ei taha. Näiteks läks mul nii Mehhiko piltidega päris lihtsalt, kuigi paar aastat tagasi olin ma tulutult neid kolm korda sorteerima hakanud - ja polnud kuskile jõudnud. Nüüd läks nii ludinal, et kohe tore. Kui ma nüüd Pariisi piltidega ka ühele poole ükskord saaksin, siis oleks suur kivi minu südamelt langenud. Rootsis näitas mu arvuti mulle kaks korda sinist ekraani, ma sain kreepsu ja sellest nüüd ka mu kihk piltidega tegeleda :-D...

Aga jah, selliste toredate pisiasjade kõrvalt ma muidu lihtsalt õngitsen siin tasahilju, aga kes teab, kas ja millal midagi konksu otsa ka jääb... Muidu kuidagi päris mandunud tunne on keset päeva koos kassiga kodus istuda ja telekat vaadata (kuigi mul on tegelikult muidugi hetkel ühe raamatu tõlkega kiire-kiire, aga nii üldiselt). Ma olen selleks liiga hea (IRW, see kõlas nüüd päris ülbelt), nii et igasugused arengud, ma ootan!!!

Hästi, aga aitab küll. Ma nüüd katsun ikka raamatu esimese lehekülje ära tõlkida ja siis magama minna :-D.

Ja ühel päeval jõuan ma siiski Peterburi ja Rootsi piltideni :-D.

M.

Minna või mitte minna?

Täna-homme on Sütevaka vilistlaspidustused. Täna mingi kutsetega üritus oivikutele, homme kogu päeva kestvad üritused kõigile vilistlastele. Novat, aga minul nüüd on laiizkuz kontiitez... Mul oli muidu täitsa mõte sinna kutsetega üritusele ka minna, aga see on juba pooleteise tunni pärast ja minul on järsku uni ja külm, samas kui viitsimine täiesti puudub. Iseenesest oleks seal ju tore ja eile veel tahtsin minna, aga täna otsin igasuguseid vabandusi, et minemata jätta... À la et no kellega ma neist teistest oivikutest ikka suhelnud olen, mida mul seal nende seltsis üldse teha on? Õige vastus oleks ilmselt, et kontserti kuulata, aga... aga... aga... :). Millal minust küll selline pidur sai?

Hihhii

Tänase päeva ilmauudis:

Kommunaalamet palub sõidukijuhtidel olla liikluses tähelepanelik ning mitte pritsida märjaks jalakäijaid, sest tugevate sajuhoogude ajal võib teedel ja tänavatel sajuvee aeglase äravoolu tagajärjel tekkida veekogumeid, millesse sõitmine võib põhjustada kahjustusi sõidukitele.

Etioopia saatkonnast ja muust säärasest

Nonii, Rootsi-retk hakkab otsa saama. Tegelikult on nii, et ma mõtlesin nüüd tunnikese kohvi juua, kempsus käia ja netis istuda, et pisut jalgu ja õlgu puhata, aga tutkit – ajaks, mil ma selle ükskord postitan, olen ma suurima tõenäosusega juba laeva peal, sest Kulturhuseti kõrval Waynes Coffees pole millegipärast netti. Paroolita netti, tähendab. Vetsu ka pole. Hämmastav, igal pool mujal Euroopas on ikka reegel, et kui on söögikoht või kohvik, PEAB vets ka olema. Siin, näib, on vähestes – ja neiski tasuline (haa, ma olen juba umbes kella üheteistkümnest saadik vetse skänninud, arvates, et kuskilt ikka parema kauba leian… aga pole veel näkanud). Muidu söögikohas pissimise eest viis Rootsi krooni maksta on parem kaup kui raudteejaamas või muuseumis 10, aga siiski…

No igatahes, hommikupoolik oli iseenesest päikeseline, kuigi hästi tuuline, nii et mul kurk sellest valutama kippus, aga nüüd umbes veerand tundi tagasi läks järsku pilve ja kohe kukkus ladistama. Päris tore, et ma metroopeatusest üle tee olen – kui see järele ei jäägi, saan lihtsalt mingil hetkel maa alla sukelduda. Mis siis saab, kui ma sadamale lähimas peatuses maa peale ronin ja pool kilomeetrit terminali pean vantsima, seda ma veel pole välja mõelnud. Ega ma ju ometi ei tulnud selle peale, et hilissuvel võib jahe olla ja vihma sadada. Eile järve peal paadisõitu tehes juba pidin Kadi jopet laenama, aga nüüd pole seda võimalust ka enam varnast võtta :).

Aga minu tänase päeva tähtsaim missioon oli Etioopia viisad grupile ära vormistada. Nendega sai aga igasugust tsirkust. Pidin kell üheksa saatkonnas olema. Jõudsin mõni minut enne üheksat kohale (kell üheksa avasid nad umbes mõneks tunniks uksed)… tähendab sinna kohta kaardil, kus saatkond olema pidanuks - aadressil Leitnandi tänav 17 nimelt. Noh, selgub, et on täitsa olemas Leitnandi tänav 15, siis tuleb tänavarist ja järgmine hoone on juba Leitnandi tänav 19. Seitsetteist ei paistnud kuskilgi. Vaatasin maja taha, vaatasin teise maja taha, vaatasin põiktänava majad läbi… ei midagi. Lõpuks seisin ma siis õite nõutu näoga seal tänavanurgal ja kratsisin kukalt, kui üks sõbralik onu uurima tuli, et mida ma seal mõistatan. Tema kinnitas, et neegrid pargivad vähemalt oma autosid küll seal tänaval tihti ja et üleüldse liigub neid seal nuka peal palju, et vaadaku ma õige uuesti nurga taha. Lõpuks tuli välja, et sissepääs oli täiesti teise tänava peal hoopis. Millest ma aru ei saa, oli see, et maja 17 sellel tänaval reaalselt ei olnudki, saatkond asus sellega paralleelselt asuva palju suurema tänava peal olevas majas – ja kuidas neil siis selline aadress sai olla? Oi, täiega tüng kohe. No igatahes, kui ma trepist lõpuks üles jõudsin, istus saatkonna ukse taga üksik neegritädi: ta tahtis ka viisat, aga väitis, et saatkond on kinni. Saatkonna ajaleht vedeles ukse taga maas küll, aga kui ma kella lasin, venis üks mees, kes oli nii pisike, et teda oli vaevu oma riidehunniku seest näha, ikka kohale. Juhhuu, sain asju ajama hakata.

Algselt oli plaan selline, et viin viisad hommikul sinna ja lähen neile pärast järele, kui sadama poole minema hakkan, senikaua aga uitan linna peal. Novat, aga seal saatkonnas tekkis meil äärmiselt aafrikalik dialoog:

Pisike onu: „Tulge siis tunni aja pärast tagasi!”
Mina mõtlesin siis, et no hästi, nii ka võib. Ütlesin, et tunni aja pärast siis näeme ja sättisin end ukse poole.
Mees ütleb: „Või kahe tunni pärast.”
Ma lõin kõhklema, uurisin: „Kahe tunni pärast?”
„Võib-olla rohkem.”
Mõlesin, et eriti tore on tunni pärast tagasi tulla, kui selgub, et siis tuleb seal veel kaks tundi passida.„Millal te need siis valmis teete?”
„Kohe.”
„Millal ma siis järgi tulen.?"
„Tulge pärast.”
„Kahe tunni pärast?”
„Tunni pärast.”
„Mis kellast te saatkonna kinni panete.”
„Varsti.”
„Mis kellast te uuesti lahti teete?”
„Ei teegi.”

Arusaadavatel põhjustel otsustasin ma lõpuks siiski sinna ootama jääda. Ja ta ei vedanud mind alt, võttis passid, kleepis kõikidesse tühja kleepsu ja kirjutas nende peale käsitsi loa riiki siseneda. Kui ma raha ära olin maksnud, käis ta neist veel teist korda ka üle ja pani äsjakirjutatule oma varesejalgsed pootshaagid alla. Oligi kõik. Kell 10.03 astusin passide ja viisadega majast välja ja suundusin linna peale kolama.

...

Nüüd tõepoolest laeva pealt - eriti tore, et just tänaseks ööks siis suurt tormi pidi lubama. Mul on kajutinaabriks mingi kaheksakümneaastane rootsi-soome vanatädi, kes räägib esperanto keelt ja kes nii kardab laevaga põhja minna, et lubas öö otsa üleval olla ja oodata, millal päästepaatidesse tormata tuleb. Oeh... Eelmine öö jäi niikuinii pooletoobiseks. Ma jõudsin laevale niikuinii tunnike varem - lihtsalt linnas marssimisest oli nii väss peal, et ma enam ei jaksanud, tulin siis terminali ja avastasin, et kohe saabki pardale. Vot, siis ma juba tunnikese tukkusin. Ma küll öö otsa üleval ei juõa olla, liiatigi kui homme õhtul hakkavad Pärnus suured vilistlaste pidustused :-D.

Rojalismist

Ahjaa, ja siin on vetsus kuninga ja kuninganna pilt seina peal :)
M.

Veel Rootsi asjust

Jaa, selle unustasin ma eile öösel mainimata, et neil on siin poed sellised, et igaüks saab ise oma kassaaparaadi poe sissepääsu juurest kaasa ja siis igaüks skännib ise oma ostetavate kaupade ribakoodid sellega ära, pakib oma kraami sisse ja pärast läheb kassaaparaadiga väljapääsu juures poe töötaja juurde ja maksab ära selle, mis ta sinna kokku skänninud on. Hämmastav... seda saab vist küll ainult nii korralikus ühiskonnas teha nagu Rootsi seda on - selles mõttes, et mõnikord pidavat kontroll ka olema, aga seda väga harva. Teoorias võiks ju sinna kotti igasugust kraami ilma hinda skännimata sisse poetada. Uskumatu usaldus oma klientide vastu, ütleks mina.

Siis seda ka veel, et kõik rootslased oskavad jube hästi inglise keelt - see on nii tore! Isegi vanemad inimesed, seejuures. Kui ma Stockholmis rongi peale istusin, tuli üks muldvana mutike mulle ütlema, et ma istusin tema koha peale - ja kui ma talle inglise keeles sorri ütlesin, hakkas isegi tema täiesti korralikku britipärast inglise keelt vatrama... Selgitas mulle kenasti, et jah, ma sattusin sellisesse vagunisse, kus istmed ära on broneeritud, aga et kui ma läheksin sama rongi vagunisse number 4, siis seal on kõik istmed vabad... Ja täna siin ristsetel ka - kõik rääkisid suht kenasti inglise keelt! Hämmastav...

Mis ristsetesse puutub, siis need läksid õite ruttu... Praegu on veel mõned külalised majas, aga üleüldises plaanis käis kõik õite siva. Tseremoonia ise oli ka üpris naljakas, kirikuõpetaja ei jõudnud mulle suurt midagi enne teenistust selgitada, ainult seda, et kui ta ütleb vatten, siis ma pean kannust vett kaussi valama. Jajaa, noh, arvake ära - ta ütles seda vattenit jutu sees umbes kaheksa korda, enne kui see õige vatten kätte jõudis. Päris naljakas oli. Oi, ja kõige keerulisem oli kogu tänase päeva juures see, et Patrik on hirmus raske - teda pool tseremooniat süles hoida oli tõeline trenn. Pärast mul käsi tudises, kui kohvitassi üles üritasin tõsta... Niheleda ka väga ei julgenud seal kõigi ees... IRW. Jah, tähendab, emmemuskel mul puudub... Huvitav miks, ah?

Heh, ma nüüd tegelen oma tekstiga edasi. Enne teisipäeva õhtut veel 122 lehekülge üle lugeda ja näpukatest vabastada...

M.

Nagu Bullerbys

Mulle väiksena hirmsasti meeldisid Astrid Lindgreni raamatud ja "Bullerby lapsed" oli minu meelest tema üks parimaid töid... Novat, seal oli koht, kus kogu küla öösel vähke käis püüdmas ja pärast siis pandi vähipidu püsti. Ja mina olen nüüd ka praegu Rootsis, täpsemalt siis Västerasis, ja me lõpetasime äsja ka päris mitu tundi kestnud vähisöömingu... Nämm-nämm. Täitsa nagu päris! Selgub, et mul on annet vähipeade kehadest eraldamisele! Ja muuseas, tuleb välja, et Rootsi vähid maksavad 800 krooni (Rootsi krooni) kilo, Hiina omad maksavad 89... Hirmus.

Muidu on siin üldse väga äge, ma pole kunagi Rootsis kauem viibinud kui ilmselt viis tundi või nii... Ei, kui järele mõelda, siis kunagi väiksena olen ma ka Stockholmi vanalinnaga tutvunud... aga sedagi ilmselt maksimaalselt kaheksa tunni raames. Ühesõnaga, kõik on minu jaoks uudne ja mõnikord tunnen ma end küll nagu Alice imedemaal või nagu ida-eurooplane Läänes muiste. Neil on siin müügil näiteks banaanikarbid ja banaanilõikurid. Ja siis gaseerimisaparaadid ja siirupid, millest mulliveega oma Coca Colat saab teha. Ja neil on überägedad lemmikloomapoed, kust saab koertele moekaid riideid - ja erinevat värvi ja tegumoega käekotte, kuhu oma lemmikloomad sisse toppida. Mmm... ja neil on maailma parimat jäätist: täpsemalt kujutab see endast siis valge šokolaadiga kaetud vaniljejäätise paadikest, mille sees on ohtralt murakamoosi. Lihtsalt fantastiline! Ahjaa, ja eriti nämmat kebabipitsat tuleb ka mainida... Oi, kaks päeva on siin ruttu läinud - süües, nagu paistab. Aga väga tore on! Ja homme saab minust, põlisest paganast, siis ka muuseas ristiema :). Hämmastav...

Hästi, ma tahaks veel täna pisut tööd tehtud saada, nii et järgmise korrani.

M.

Lõpuks ometi

Vahelduse mõttes on nii tore, et jahedamaks läks ja hallim on. Ma käisin eile linnas, teksased ja mugavad kingad jalas... Niiiiiiiiiiiii mõnus oli! Mul oli vahelduse mõttes igasugustest kleidikestest kopp ees küll. Ärge saage nüüd valesti aru, mul pole suve vastu ka midagi ja mul oleks ilgemalt hea meel, kui nüüd kena pikk vananaistesuvi ka takkapihta tuleks, aga tänavused ilmad olid ikka pisut liiast. Selline 25-kraadine kuldne pikk jätk teeks mulle aga ainult rõõmu. Vähemalt senikaua, kui ma Etioopiasse lähen, võiks ikka kena olla ju :).

Samas see on küll üle mõistuse, et september kohe-kohe käes on. Mõelda vaid, see on esimene päris esimene september, kus mul polegi kooliga seoses mingeid plaane. Noh, ma kirjutasin kord oma kateedrisse mõningate ettepanekutega, aga sealt pole kippu ega kõppu vastuseks kostnud... Tüüpiline. Seega võib vist oletada, et plaanid puuduvad. Heh... Kummaline. Aga suvi tundub kohe tänu sellele, et ma kooli ei pea minema, kauem kestvat, sest ega esimene september õues kohe sügist too - sügis oli pigem ikka meeleolumuutuses. Nüüd aga püsib suvine tunne ehk kauem...

Ega ma ikka veel tea, mis minust edasi peaks saama. Kui mitte midagi paremat, siis kulub septembrikuu ka tõlkimisele ja Etioopia ning LAV-i ja Mosambiigi studeerimisele... Ja oktoobris saab siis jälle kuskile sõita. Muuseas, kas keegi äkki tahaks oktoobris minuga Egiptusesse Niiluse kruiisile tulla? Etioopiasse saaks ka veel iseenesest tulla... ja LAV-i/Mosambiiki. Ja tegelikult on emmega võimalus ka Taisse sõita... Keegi ju võiks tahta...

Aga hästi, mul on nüüd hädapärast vaja kraamima asuda...

Järgmise korrani.

M.

Lihtsalt ülestähendusi

Ma jõudsin täna harukordselt varajase inimesena juba pool kümme Rakverest Tallinnasse ja nüüd ei oska ma oma käsutuses oleva ajaga kohe midagi tarka ettegi võtta, järgmise kellaajalise kokkusaamiseni on mul ju tervelt kaks ja pool tundi aega. Istun siis siin oma uues elukohas suure aknaaluse laua taga, joon kohvi, söön šokolaadi ja vaatan õue, kus üks must kass hoovis oleva garaaži katusel turnub. Me nimelt teisipäeval kolisime siis Tallinnas ametlikult uude korterisse sisse - esialgu Marju asjadega, aga mul on ka ikka üht-teist juba siin olemas. Surem osa kraami tuleb muidugi Pärnust kunagi autoga tuua, kui jälle sellega linna tulekut on. Aga siin on äge! Toad on suured ja selline hubane, täpselt parajalt mööblit mu meelest ja korterinaabrid (keda on siis 3 tüdrukut ja eraldi vanas teenijakorteris veel mingi valgevene Dmitri) tunduvad ka toredad olema... Rääkimata suurepärasest asukohast. Võtmepunti kuulub vist umbes kuus võtit, sellist pommi juba naljalt kotti ära ei kaota (kuigi täna hommikul pakkisin ma tegelikult tänaval kogu seljakoti lahti, sest need olid kõige sügavamale kotipõhja sattunud).

Aga Rakveres käisin ühel sõbrantsil külas. Me saime temaga kunagi ühel mu Egiptuse reisil tuttavaks ja pärast on ta minuga veel reisil käinud, samas nüüd polnud me tükk aega suhelnud. Tal saab poja nüüd juba kaheseks, aga meie nägime viimati, kui ta veel kõhuga oli... Oh jah. Aga ta on musternäide sellest, kui usin saab üks inimene üldse olla: täiskohaga tööl käia, last kasvatada, korralikku mõõtu aiamaaga majapidamist käimas hoida ja vaaritada... Ossa poiss, te oleks pidanud ta hoidisteriiulit nägema - tomati- ja sõstramahlad, kurgid, tomatid, vaarika-, sõstra-, maasikamoosid ja ma ei tea, mida kõike veel... Kokkab teine ühesõnaga nagu professionaal! Hämmastav... Mul tekkis kohe tunne, et temaga võrreldes ma ainult logelen :-D.

Tegelikult on mul vahepeal isegi üksjagu tõlkeid liikunud - tähendab lisaks nendele kahele raamatule, mis mul praegu töös on. Nagu alati - kui tööd on, on kõik korraga postkastis, kui tööd pole, siis pole justkui ühestki kohast tulemas. Nojah... Aga iseenesest äärmiselt tore muidugi!

Muidu... käisime eile Rakveres ja sealkandis...  Selles külas ka, kus mu vanaema kunagi elas ja kus mina ikka väiksena tihti käisin. Täiesti masendav, mis sellest paigast nüüd järgi on... või õigupoolest ei ole. Muuhulgas käisime siis vanaema töökaaslase juures ka sees (noh, idee järgi tema tütrel vististi pigem, too oli mu ema pinginaaber)... Nende jutust selgus, et neil on seal elu kui pommiaugus... Poest oli järele jäänud ainult puruks pekstud ja kokkukukkumisohus hoone, mõis ja selle abihooned olid mingi aeg tagasi kinnisvarabuumi aegu müüdud maha 60 000 krooni eest, sest need olid nii korrast ära ja kasutud (nüüd on need seda veel rohkem - huvitav, kas saab 20 000 krooniga kätte?), poeauto pidi eile korra käima, aga ei ilmunudki välja - uurimisel selgus, et autojuhil on kaheksanda septembrini puhkus ja inimesed ei saagi nüüd kuskilt süüa. Aiandid on sööti jäetud, vanades õunaaedades oli palju õunu, aga keegi neid enam ei korjavat ja oksad olid heinte sisse peitu vajunud, sest see seal suisa lokkas... Siis loeti meile ette umbes kolmkümmend nime, kes kõik vahepeal ära on surnud... Nukker! Tõeliselt nukker. Ainuüksi sellest paaritunnisest külaskäigust tekkis mul üpris must masendus - selline suuremat sorti. Ahjaa, ja too suur torm, mis Väike-Maarja kirikutorni minema oli puhunud, no vat see oli seal ka teinud päris korraliku laastamistöö, pool linna oli oksi ja langenud puid täis, rääkimata kõrvalküla mõisapargist, kus enam praktiliselt ühtegi tervet puud püsti polnud... Torm oli ju ammu, aga keegi polnud midagi ära korjanud-koristanud, tänavad olid hagu ja oksi täis. No kas tõesti siis surevad sellised väiksed kohad päriselt välja või? Kui tore oleks, kui seal vanas suures mõisas oleks kohvik, raamatukogu, käsitöökoda, väike kino võib-olla... toidupoodi oleks ka tarvis. Hmpf... Aga selle asemel on laudadega üle löödud aknad ja tilbendav eterniit ning elanikud ei viitsi isegi tänavaid blokeerivaid kergemaid oksaraage kokku korjata. Kurb.

Õige, siis sai meil ju veel eelmisel nädalavahetusel Peterburis käidud. Noh, sellega on see tore lugu, et mul on siiani sellest karm köha ja puha... Teate küll: palav ilm + bussikonditsioneer = külmetus. Ma tundsin end pool reisi ajast veits tatisena ja kõrvad kumisesid ka. Aga Peterburg oli päris äge, selline Euroopalik Venemaa võiks mulle potentsiaalselt täitsa meeldida kohe. Muuseumidesse, mille poolest see linn kuulus on, me vabal ajal küll ei jõudnudki, me otsustasime nimelt, et oleme samade maalide reprosid EKA päevil vahtinud ja pähe ajanud küll, et need vähesed vabad tunnid linnas tuleb ikka muudmoodi ära kasutada. Käisime siis lisaks ekskursioonis hõlmatud vaatamisväärsustele paaris kirikus, puhkasime ühes pargis jalga (kus meid kõigepealt üks vanamoor läbi sõimas, et me puu all istusime, aga kui me ei reageerinud, kutsus ta turva, kes meid vilet puhudes ja kulmu kortsutades ikka minema kupatas), sõime-jõime, marssisime mööda Nevski prospekti ja käisime Ermitaaži fassaadi ikka imetlemas jms. Isegi kohaliku marsaga sõitsime, kui meil see vajalik number lõpuks üles õnnestus leida. Oi, ja milline äike seal viimasel ööl oli - mina, kes ma omal ajal pommiplahvatusegi olen praktiliselt maha maganud, ärkasin selle mürina peale ehmatusega üles... Järmisel päeval oli justkui tellitult täpselt senikaua ilus, kui me Peterhofi pargis jalutasime, aga kui meil seal aeg täis hakkas saama, tuli jälle meeletu valing taevast alla. Ma küll peitsin ennast nutikalt õigel ajal mõnusasse kohvikusse ära, aga olin sunnitud lõpuks ikka kõige kõvema saju ajal bussi tagasi minema, ise pahkluudeni vees ja puha... Näib, et inimestel oli igav ja kõik peale minu ja veel kahe inimese passisid juba ammu enne saju hakku bussis, kuigi isegi tol saju kõrghetkel hetkel oli meil veel pool tundi aega jäänud... Oi, ma olin torssis, kui bussi jõudsin - niigi olin ju pooltõbine ja läbimärg ka, samas selgus, et kõik oli asjata - ülejäänud kaks ilmusid ikka hiljem, kui vihm juba oluliselt vaiksemaks oli jäänud. Lihtsalt neile ei saadud enne sõnumit saadetud, eks, aga minu number oli (paraku) me giidile teada. Sellest vahejuhtumist saadik köhin ma nüüd nagu tiisikushaige. Aga see selleks, kõik möödub, ma tean. Pilte tegin muidu ka, küll umbes nii neljasaja ringis, aga mingil imelikul moel pole ma neid veel vaadanudki! Appike, tore, et meelde tuli. Ma asun kohe nüüd nende kallale... Kunagi ehk viitsin mõned siia ka üles panna.

Aga hästi, tegelikult olen ma seda posti nüüd juba ilgelt pikka aega jupikaupa kirjutanud siin ja aitab kah.
Järgmise korrani,
M.

IRW

Mu kõrvu jõudsid just kuuldused sellest, kuidas ühe konkureeriva reisifirma giid, kes endast tohutult hästi arvab, oma reisil kõva häälega kuulutas, et tema ongi kõige-kõige-kõige parem giid kogu maailmas ja et reisijad tegid õige otsuse, kui nad temaga reisile tulid.

Mille peale üks naine olla talle teadustanud, et Gondvanas töötab ka üks väga hea giid Maris. Küll nooruke, aga parem kui sina. Selle peale sai giiditädi kuuldavasti kreepsu.

Ma küll ei tea, kes see huvitav hingeline oli, kes mind niimoodi kõrgeks kiitis, aga päris tüng sellele hüpersupergiidile :-D.

IRW.

Muidu on nii, et ma siis lähen öösel Kerliga Peterburgi avastama ja enne seda on vaja kahe eraldi dokumendi tõlked lõpetada ja raamatuga ka veel tegeleda... Hetkel on jälle palju tööd, nagu näha võib. Kohe teen kohvi ja asun jälle tööle, vahepeal käisin vahelduse mõttes Karli kaemas ja Elleniga peitust mängimas. Ahjaa, ja täna käisime Kadi, Tony ja Patrikuga Punases tornis klaasikojas klaasi sulatamas... Järgmise nädala hakul saab näha, mis mu Aafrikahõngulisest meistriteosest välja tuli... Äge!

Aga pakaa praegu,

M.

Põmmpea

Tal ikka teinekord tuleb ette, et keel ununeb suust välja...

Üks väga tore koorilaager

Meil oli siis sellel nädalavahetusel Mulgimaal koorilaager, mida andis tükk aega oodata ja organiseerida, aga mis vähemalt minu meelest lõpptulemusena ka hullult toredaks kujunes. Mina jõudsin kohale juba neljapäeva õhtul, aga ülejäänud tulid järgmisel päeval järele. Eriti pühendunud laagripäev oli muidugi laupäev, kui me kell 8 juba maast lahti olime ja asjatamiseks läks. See oli meie meelest täiesti kangelaslik, arvestades tõika, et ega me ühelgi päeval enne sügavat ööd magama ka saanud, pärast proove oli ju vaja mängida ja muidu lustida, kassidega jännata ja... Maffiat polnud mina näiteks kunagi varem mänginud, aga see osutus hästi lõbusaks. Ja psühholoogi mängisime ühel õhtul... Hirnu end või herneks... Kets õnneks pole seda siiani mänginud, nii et ka järgmiseks korraks jäi mõni asjassepühendamata inimene, kellega mängida. Holstre järves käisime ujumas ja lendavat taldrikut mängimas üks õhtu, pühapäeval esinesime kirikus ja turnisime tornis, pärast tegime aga koorile reklaamvideot ja puha. Ja mulle nii meeldis, et meil täiesti spontaanselt kukkus välja absoluutselt alkovaba koorilaager ja et kõik aitasid kokata ja koristada ja üldse oli kuidagi hästi ühtne meelsus. Ja siis meil oli veel kolm uut lauljat, kes said väga hästi hakkama. Ja... Ja... Ja... Ühesõnaga, hästi tore oli! Täielik positiivne emotsioonilaks. Tahaks juba järgmist laagrit orgunnima hakata :-D. IRW.

See oligi kõik, mida öelda tahtsin! EKA kammerkoor ruulib, meil on kõige vahvamad inimesed ever!

Kunagi panen pilte ka.

M.

Ometi

Ometi üks jahe ilm vahelduseks! Kohe tore on! Aga ülehomseks lubati ika sooja kuni 37 kraadi... Oh jah. Ma ei ole üldse kuumavastane muidu. Aafrika 47C oli täiesti vahva kogemus, aga siin on ju selline rõskus ka kuumal taga, et kogu aeg on mingi rõve kleepekas peal. Seal vähemalt sirises päeval küll igast poorist vett, aga öösiti oli ikkagi normaalne ja kuiv (nii õhk kui nahk), ei olnud nii, et kui jala magades vastu seina toetasid, siis see sinna lõplikult kinni kleepus...

Muidu suundun ma kohe üsna pea Tallinnasse ja homme hommikul lähme sealt koos pundiga Viljandimaale koorilaagrisse. Jippiiii. Magamiskoti peaks üles otsima ja esinemisriided kokku vaatama... Praegu nagu väga ei viitsiks üldse liigutada, aga ometi on ju tore ja tükk aega oodatud seda üritust... Tegelikult oleks kõige toredam lihtsalt juba kohal olla, mitte kaks päeva Tallinna kaudu Viljandisse logistada :-D. Aga noh, pole hullu.

Hästi, aga ega mul tegelikult polnudki midagi suuremat öelda. lähen otsin asjad kokku...

M.

Veel mõned pildid

Olgu siin siis ka pildiliselt üles tähendatud mu poolenädalane suvepuhkus Kesk-Eestis. Järgmine nädalavahetus peame samas kohas koorilaagrit, muide...

On maantee ja maanteel on käänak

'

Ma armastan rapsipõlde, need näevad lihtsalt überilusad välja