Ma jõudsin täna harukordselt varajase inimesena juba pool kümme Rakverest Tallinnasse ja nüüd ei oska ma oma käsutuses oleva ajaga kohe midagi tarka ettegi võtta, järgmise kellaajalise kokkusaamiseni on mul ju tervelt kaks ja pool tundi aega. Istun siis siin oma uues elukohas suure aknaaluse laua taga, joon kohvi, söön šokolaadi ja vaatan õue, kus üks must kass hoovis oleva garaaži katusel turnub. Me nimelt teisipäeval kolisime siis Tallinnas ametlikult uude korterisse sisse - esialgu Marju asjadega, aga mul on ka ikka üht-teist juba siin olemas. Surem osa kraami tuleb muidugi Pärnust kunagi autoga tuua, kui jälle sellega linna tulekut on. Aga siin on äge! Toad on suured ja selline hubane, täpselt parajalt mööblit mu meelest ja korterinaabrid (keda on siis 3 tüdrukut ja eraldi vanas teenijakorteris veel mingi valgevene Dmitri) tunduvad ka toredad olema... Rääkimata suurepärasest asukohast. Võtmepunti kuulub vist umbes kuus võtit, sellist pommi juba naljalt kotti ära ei kaota (kuigi täna hommikul pakkisin ma tegelikult tänaval kogu seljakoti lahti, sest need olid kõige sügavamale kotipõhja sattunud).
Aga Rakveres käisin ühel sõbrantsil külas. Me saime temaga kunagi ühel mu Egiptuse reisil tuttavaks ja pärast on ta minuga veel reisil käinud, samas nüüd polnud me tükk aega suhelnud. Tal saab poja nüüd juba kaheseks, aga meie nägime viimati, kui ta veel kõhuga oli... Oh jah. Aga ta on musternäide sellest, kui usin saab üks inimene üldse olla: täiskohaga tööl käia, last kasvatada, korralikku mõõtu aiamaaga majapidamist käimas hoida ja vaaritada... Ossa poiss, te oleks pidanud ta hoidisteriiulit nägema - tomati- ja sõstramahlad, kurgid, tomatid, vaarika-, sõstra-, maasikamoosid ja ma ei tea, mida kõike veel... Kokkab teine ühesõnaga nagu professionaal! Hämmastav... Mul tekkis kohe tunne, et temaga võrreldes ma ainult logelen :-D.
Tegelikult on mul vahepeal isegi üksjagu tõlkeid liikunud - tähendab lisaks nendele kahele raamatule, mis mul praegu töös on. Nagu alati - kui tööd on, on kõik korraga postkastis, kui tööd pole, siis pole justkui ühestki kohast tulemas. Nojah... Aga iseenesest äärmiselt tore muidugi!
Muidu... käisime eile Rakveres ja sealkandis... Selles külas ka, kus mu vanaema kunagi elas ja kus mina ikka väiksena tihti käisin. Täiesti masendav, mis sellest paigast nüüd järgi on... või õigupoolest ei ole. Muuhulgas käisime siis vanaema töökaaslase juures ka sees (noh, idee järgi tema tütrel vististi pigem, too oli mu ema pinginaaber)... Nende jutust selgus, et neil on seal elu kui pommiaugus... Poest oli järele jäänud ainult puruks pekstud ja kokkukukkumisohus hoone, mõis ja selle abihooned olid mingi aeg tagasi kinnisvarabuumi aegu müüdud maha 60 000 krooni eest, sest need olid nii korrast ära ja kasutud (nüüd on need seda veel rohkem - huvitav, kas saab 20 000 krooniga kätte?), poeauto pidi eile korra käima, aga ei ilmunudki välja - uurimisel selgus, et autojuhil on kaheksanda septembrini puhkus ja inimesed ei saagi nüüd kuskilt süüa. Aiandid on sööti jäetud, vanades õunaaedades oli palju õunu, aga keegi neid enam ei korjavat ja oksad olid heinte sisse peitu vajunud, sest see seal suisa lokkas... Siis loeti meile ette umbes kolmkümmend nime, kes kõik vahepeal ära on surnud... Nukker! Tõeliselt nukker. Ainuüksi sellest paaritunnisest külaskäigust tekkis mul üpris must masendus - selline suuremat sorti. Ahjaa, ja too suur torm, mis Väike-Maarja kirikutorni minema oli puhunud, no vat see oli seal ka teinud päris korraliku laastamistöö, pool linna oli oksi ja langenud puid täis, rääkimata kõrvalküla mõisapargist, kus enam praktiliselt ühtegi tervet puud püsti polnud... Torm oli ju ammu, aga keegi polnud midagi ära korjanud-koristanud, tänavad olid hagu ja oksi täis. No kas tõesti siis surevad sellised väiksed kohad päriselt välja või? Kui tore oleks, kui seal vanas suures mõisas oleks kohvik, raamatukogu, käsitöökoda, väike kino võib-olla... toidupoodi oleks ka tarvis. Hmpf... Aga selle asemel on laudadega üle löödud aknad ja tilbendav eterniit ning elanikud ei viitsi isegi tänavaid blokeerivaid kergemaid oksaraage kokku korjata. Kurb.
Õige, siis sai meil ju veel eelmisel nädalavahetusel Peterburis käidud. Noh, sellega on see tore lugu, et mul on siiani sellest karm köha ja puha... Teate küll: palav ilm + bussikonditsioneer = külmetus. Ma tundsin end pool reisi ajast veits tatisena ja kõrvad kumisesid ka. Aga Peterburg oli päris äge, selline Euroopalik Venemaa võiks mulle potentsiaalselt täitsa meeldida kohe. Muuseumidesse, mille poolest see linn kuulus on, me vabal ajal küll ei jõudnudki, me otsustasime nimelt, et oleme samade maalide reprosid EKA päevil vahtinud ja pähe ajanud küll, et need vähesed vabad tunnid linnas tuleb ikka muudmoodi ära kasutada. Käisime siis lisaks ekskursioonis hõlmatud vaatamisväärsustele paaris kirikus, puhkasime ühes pargis jalga (kus meid kõigepealt üks vanamoor läbi sõimas, et me puu all istusime, aga kui me ei reageerinud, kutsus ta turva, kes meid vilet puhudes ja kulmu kortsutades ikka minema kupatas), sõime-jõime, marssisime mööda Nevski prospekti ja käisime Ermitaaži fassaadi ikka imetlemas jms. Isegi kohaliku marsaga sõitsime, kui meil see vajalik number lõpuks üles õnnestus leida. Oi, ja milline äike seal viimasel ööl oli - mina, kes ma omal ajal pommiplahvatusegi olen praktiliselt maha maganud, ärkasin selle mürina peale ehmatusega üles... Järmisel päeval oli justkui tellitult täpselt senikaua ilus, kui me Peterhofi pargis jalutasime, aga kui meil seal aeg täis hakkas saama, tuli jälle meeletu valing taevast alla. Ma küll peitsin ennast nutikalt õigel ajal mõnusasse kohvikusse ära, aga olin sunnitud lõpuks ikka kõige kõvema saju ajal bussi tagasi minema, ise pahkluudeni vees ja puha... Näib, et inimestel oli igav ja kõik peale minu ja veel kahe inimese passisid juba ammu enne saju hakku bussis, kuigi isegi tol saju kõrghetkel hetkel oli meil veel pool tundi aega jäänud... Oi, ma olin torssis, kui bussi jõudsin - niigi olin ju pooltõbine ja läbimärg ka, samas selgus, et kõik oli asjata - ülejäänud kaks ilmusid ikka hiljem, kui vihm juba oluliselt vaiksemaks oli jäänud. Lihtsalt neile ei saadud enne sõnumit saadetud, eks, aga minu number oli (paraku) me giidile teada. Sellest vahejuhtumist saadik köhin ma nüüd nagu tiisikushaige. Aga see selleks, kõik möödub, ma tean. Pilte tegin muidu ka, küll umbes nii neljasaja ringis, aga mingil imelikul moel pole ma neid veel vaadanudki! Appike, tore, et meelde tuli. Ma asun kohe nüüd nende kallale... Kunagi ehk viitsin mõned siia ka üles panna.
Aga hästi, tegelikult olen ma seda posti nüüd juba ilgelt pikka aega jupikaupa kirjutanud siin ja aitab kah.
Järgmise korrani,
M.
Õige, siis sai meil ju veel eelmisel nädalavahetusel Peterburis käidud. Noh, sellega on see tore lugu, et mul on siiani sellest karm köha ja puha... Teate küll: palav ilm + bussikonditsioneer = külmetus. Ma tundsin end pool reisi ajast veits tatisena ja kõrvad kumisesid ka. Aga Peterburg oli päris äge, selline Euroopalik Venemaa võiks mulle potentsiaalselt täitsa meeldida kohe. Muuseumidesse, mille poolest see linn kuulus on, me vabal ajal küll ei jõudnudki, me otsustasime nimelt, et oleme samade maalide reprosid EKA päevil vahtinud ja pähe ajanud küll, et need vähesed vabad tunnid linnas tuleb ikka muudmoodi ära kasutada. Käisime siis lisaks ekskursioonis hõlmatud vaatamisväärsustele paaris kirikus, puhkasime ühes pargis jalga (kus meid kõigepealt üks vanamoor läbi sõimas, et me puu all istusime, aga kui me ei reageerinud, kutsus ta turva, kes meid vilet puhudes ja kulmu kortsutades ikka minema kupatas), sõime-jõime, marssisime mööda Nevski prospekti ja käisime Ermitaaži fassaadi ikka imetlemas jms. Isegi kohaliku marsaga sõitsime, kui meil see vajalik number lõpuks üles õnnestus leida. Oi, ja milline äike seal viimasel ööl oli - mina, kes ma omal ajal pommiplahvatusegi olen praktiliselt maha maganud, ärkasin selle mürina peale ehmatusega üles... Järmisel päeval oli justkui tellitult täpselt senikaua ilus, kui me Peterhofi pargis jalutasime, aga kui meil seal aeg täis hakkas saama, tuli jälle meeletu valing taevast alla. Ma küll peitsin ennast nutikalt õigel ajal mõnusasse kohvikusse ära, aga olin sunnitud lõpuks ikka kõige kõvema saju ajal bussi tagasi minema, ise pahkluudeni vees ja puha... Näib, et inimestel oli igav ja kõik peale minu ja veel kahe inimese passisid juba ammu enne saju hakku bussis, kuigi isegi tol saju kõrghetkel hetkel oli meil veel pool tundi aega jäänud... Oi, ma olin torssis, kui bussi jõudsin - niigi olin ju pooltõbine ja läbimärg ka, samas selgus, et kõik oli asjata - ülejäänud kaks ilmusid ikka hiljem, kui vihm juba oluliselt vaiksemaks oli jäänud. Lihtsalt neile ei saadud enne sõnumit saadetud, eks, aga minu number oli (paraku) me giidile teada. Sellest vahejuhtumist saadik köhin ma nüüd nagu tiisikushaige. Aga see selleks, kõik möödub, ma tean. Pilte tegin muidu ka, küll umbes nii neljasaja ringis, aga mingil imelikul moel pole ma neid veel vaadanudki! Appike, tore, et meelde tuli. Ma asun kohe nüüd nende kallale... Kunagi ehk viitsin mõned siia ka üles panna.
Aga hästi, tegelikult olen ma seda posti nüüd juba ilgelt pikka aega jupikaupa kirjutanud siin ja aitab kah.
Järgmise korrani,
M.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar