Apardused: jatk

Peale ronimisharjutusi, ulenisti aramarrastatud ja sinist kasivart ja hallitanud leiva tottu hommikusoogita jaamist laks saaga edasi nii: kohver laks vahetult enne mu kodust valjaastumist katki (nimelt see osa, millest kohvrit jarele veetakse), mistottu ma olin sunnitud selle napu otsa votma, mistottu mul liikumine nii kaua aega vottis, et ma jain bussist maha ja pidin taksoga lennujaama minema, lennujaamas olles check ini ara teinud, tahtsin kohvikus kohvi osta ja maksin 100-kroonisega, millest muuja mulle raha tagasi ei andnud, vaid pani selle kassaaparaati ja laks minema, nii et ma pidin seal seisma ja hoikuma, et tahaks raha ka tagasi saada... Edasi oeldi mulle pardale minnes, et minu hea koht koige esimeses reas (mille aarmiselt kena teenindaja mulle mu hobekaardi peale andis) tuleb loovutada, sest lennuki nina on liiga raske ja mind tuleb taharitta panna (ma ei teadnudki, et ma nii paks ja raske valja naen) ja Prahasse kohale joudnuna selgus, et siinses internetikohvikus on internet ara (aga ma joudsin enne kohustusliku kohvi ara tellida)... Oeh. No siis ma passisin siin oma kohviga lihtsalt niisama kaks tundi ja lugesin, kuni silmanurgast nagin, et mingi itimees arvutid ara parandas ja uuesti lahti tegi (joudsin ara oodata, ajee). Ja siis ei tulnud meil, mida mul koige enam oli vaja uuesti ule vaadata, siin arvutis lahti...

PS: minu tanane horoskoop:

It might be a good day to spend on your own. You will enjoy a more peaceful time.

Someone you haven't heard from in a long time is trying to reach you, but might not be having much luck for various electronic reasons. Try to make it easier on them, if possible, even without knowing who they are yet.

Paradoksaalne uhesonaga... Kastigi uksi kodus istuda :D Hea veel, et ei oeldud, kobi keldrisse ja tomba kott pahe...

Muuseas, reisinarvi ei tulnudki, ainult igasuguste napakate aparduste pahurus ja resignatsioon... Imelik. Mis vark on??? Miks ma uldse narvis pole???

Mul on veel tud ja veerand vaja passida, siis hakatakse ehk varavasse laskma ja peale seda on lootust tunni aja jooksul ohku ka tousta. Eks me nae, utles pime.

Aga ma nuud jatan teid siiapaika.

Ronimisharjutused

Tänane hommik oli absoluutselt rabav, ma loodan, et sellest mingit reisiennustust ei saa.

Kukub telefon ilgelt võõra häälega pinisema - ronin lae alt alla, vaatan, et ühe sõbrantsi sünnipäev, vajutan kinni, ronin tagasi.

Saan kolmveerand tundi magada, heliseb äratus, vaatan kella, aru ei saa, ronin voodist alla - siis selgub, et toanaabri oma. Ronin voodisse tagasi.

Saan pool tundi magada, heliseb äratus, sedakorda minu oma. Ronin alla. Panen kinni. Ronin üles.

Jõuan üles, saan korraks silma kinni. Telefon heliseb. Hakkan alla ronima, vahepeal on aga voodi alumisele äärele käkra sattunud mingi tekiniru, mis mul sujuvalt jalge alt ära libiseb - kukun alla. [Ma elan narivoodis, kui keegi ei mäleta]

Siis läks uni ka ära.

Urr. Käsi on nüüd üleni sinine ja poolteist tundi magamist raisus. Olgu see viimane kord, kui ma kellegi sünnipäevameeldetuletuse kella üheksaks panen, kui see on ainus päev, kus ma kaua magada tahan! Urr. Täitsa kohe nõme.

Ahjaa, leib läks ka hallitama...

Aga pidu oli tore ja ma nüüd lähen pakkima hoopis.

Leiutasin jalgratta

Ma tulin iseseisvalt selle peale, et kui varem magama minna, siis läheb uni varem ära ka. Geniaalne, kas pole? Lihtsuses peitub võlu... Ma olen kohe päris mitu päeva läinud magama kell kaksteist ja täitsa kell 8-9 on uni ära minemas ja ärkamine palju lihtsam. Kolmanda säherduse hommiku järel tegin kokkuvõtlikud järeldused ja - voilà.

Aga mulle näib, et ma olen tekitanud uneblogi... Kogu aeg üks unejutt: on uni, pole und, ärkasin üles, ei ärganud üles... Ma katsun muutuda, luban.

Aga jah, update muudest eluvaldkondadest siis: raamatut on veel vaid 20 lk tõlkida ja kui ma oleks jube usin, siis ma saaksin sellega täna ühele poole, aga ma arvan, et ma ei viitsi nii usin olla. Aga küll on tore, jõuan ta tagasitulles ära toimetada ja ongi asi ants.

Grupitöödest ühega olen enam-vähem kuskile jõudnud, teisega on endiselt krõška. Hirmus-hirmus.

Täna käisin mööda raamatukogusid ja tassisin kojutaritud raamatuid laiali. Ilus ilm oli ka ja mul tuli üle mitme aasta meelde kondenspiimaga meekooki osta :P Aga see võidusamba alus on päris jõle, näeb välja nagu peenem lauluväljaku tuletorn. Ja väljaku remont on ka ikka päris tüütu, no kaua sa käid seal ringi mööda kõiki neid valgusfoore ja sebrasid, enne kui soovitud nurka saad...

Eile õhtul tegime Kerliga piibuõhtu ekspromt. Mul on ikka Siili peatusega head mälestused, kogu aeg elab seal keegi, kellel külas käia ja kellega ekpromt midagi ette võtta :D Eile kurtsime üksteisele, et ei viitsi käsilolevat asja teha ja lõpptulemusena saime kokku ja ei teinudki...

Homme õhtul tuleb korraldada Pariisi pidu - näidata pilte ja seletada kõigile, mismoodi Prantsusmaal õppida oli. Iseenesest küll väga ei viitsi, aga see ühise õhtu mõte tundub küll täitsa tore olevat. Eks me vaata, kuidas kulgeb.

Ülehomme hommikul jälle Egiptusesse. Sedakorda ei tundugi väga hirmus see alternatiiv imelikul kombel - sabinat pole veel tekkinud. Kummaline-kummaline. No ju millalgi tuleb, ma eeldan - kui mitte, on päris imelik. Aga kuna eestis lubas teisipäeval lörtsi, siis mina saan sooja ilma kätte minema :D Päris äge.

Ja sellest tulenevalt - mind siis nüüd mõnda aega ei ole kuuldel.

Kus on, sinna tuleb juurde

Minu tänase päeva tipphetk oli kell 17.15, mil ma pidin korraga olema neljas kohas: loengus, kahe eraldi grupiga kuskil meeskonnatööd tegema ja neljandas kohas uue aasta reisidest rääkima :D [Lahendus: jooksin loengust minema; lubasin ühele töögrupile täna õhtul helistada; teisele töögrupile jooksin koridoris otsa ja ütlesin, et kui nad veel kaua asjaga tegelevad, siis ma jõuan kahe tunni pärast tagasi; reisiõhtule jõudsin 20-minutilise hilinemisega :D]. Ülejäänud päev möödus suht samas vaimus, aga igal ajahetkel oli mul lihtsalt vaja olla ühes-kahes kohas korraga, mitte neljas.

Muuhulgas tuleb aga tänasele päevale toetudes tõdeda, et koolid on Eestis muutunud nagu kindlusteks - ühe kooli ümber ma täna käisin nagu kass ümber palava pudru (hoolimata sellest, et olin sinna majja täiesti põhjendatult ühele üritusele kutsutud); lõpuks ronisin mingist aiamulgust sisse; siis katsusin läbi kõik uksed ja lahtist ust leidmata võtsin natist kinni ühel tüübil, kes koolist parajasti välja tuli - tema hakkas mind parajasti võimla ja meeste sauna kaudu sisse smuugeldama (ise posises õpetussõnade mantrat: uksest sisse, otse, otse, paremale, otse, otse, vasakule, trepist üles, paremale, otse otse, teine uks vasaskule jne jne jne), kui teisest uksest üks õpetaja välja tuli ja minu palve peale mu sisse lasi ja eskordiks hakkas. Ja eskorti polnud mul vaja mitte seetõttu, et ma oleksin kriminaalne välja näinud, vaid kooli koridoris oli lihtsalt vähemalt 3 vaheust ka veel ees, kõik lukus... Kui ma lõpuks sihtkohta (koolimaja neljandale korrusele) jõudsin, oli kogu trall kestnud 20 minutit... Ahjaa, noh, ja millegipärast oli mu telefon unustanud mu sinna kutsunud inimese numbri ära ja helistada ma ka ei saanud - nii oligi üks põnev orienteerumisretk.

Enam ei lasta poppi ka teha

No pagan, kes seda ennem on näinud, et kui üliõpilane jätab loengusse minemata, helistab õppejõud kakskümmend minutit peale loengu algust ja küsib meeldivalt, et kus sa oled... ning röögatab siis: kobi kohe tundi, ma kavatsen nüüd rääkimist alustada!

Enda õigustuseks (igaüks oskab jube hästi õigustusi välja mõelda, ma saan aru) tuleb öelda, et mul on selle aine punktid olemas ja rangelt võttes ma ei pea seal kohe mitte sugugi käima, aga siiani olen ma puhtast kohusetundest kohale ilmunud, sest see on muuhulgas ka tõesti huvitav loeng ja noh - meil ei ole just palju rahvast kursusel, nii et teistel ka parem, kui ühe-kahe inimese asemel kuus kõrva loengut kuulamas on. Aga kuna praegu löövad kõik tähtaja- ja ülesandelained mul pea kohal kokku ja nii palju tööd on vaja enne järgmist nädalat ära teha, ilm on jubehirmuskole, väsinud ka olen ja täna oli koolis niigi pikk päev, tulin ma koju ära tööd tegema ja otsustasin selle õhtuse MITTE KOHUSTUSLIKU loengu sinnapaika jätta. Urrrrr. Praeguseni. Urrrrr. Aga eks mul vist enam ei jäägi muud üle, kui vihmaga välja kobida ja minna kuulata, mida neil siis öelda on. Sedakorda suurima tõenäosusega personaalselt mulle mõeldud juttu, sest vaevalt, et keegi oleks võtnud vaevaks mulle helistama hakata, kui kasvõi mõni inimene seal kohal oleks olnud... No tõeliselt minge sinna kohta ka kõik!!! Ma olen magistri teisel kursusel ja minult nõutakse esimest korda puudumise põhjendamist, kurat, isegi keskkoolis oli meil puudumisõigus... No tõesti, sõnatuks võtab.

Tartu

Käisin eile (tahaks kangesti öelda, et nädalavahetusel, aga tegelikult on asi nädalavahetusest kaugel, kesknädal oli hoopis) Tartus :D Kobisin hommikul varakult rongi peale ja jõudsin juba kümnest Tartusse. Liis oli rongijaamas vastas ja ilm oli kui tellitult absoluutselt fantastiline. Et seda maksimaalselt ära kasutada, loivasime kohe päris hea mitu tundi Tartus ringi, muuhulgas igasugustes kõrgetes kohtades nagu Toomkiriku torn ja Plasku, ma tegin jälle üpris meeletus koguses pilte (millest Liisil eile õhtul suure surmaga umbes 40tk õnnestus siia üles riputada - vaadake neid sealt, ei mina viitsi neid topelt laadida), siis käisime talle fööni šoppamas ja muud säärast. Õhtustest seiklustest Wilde pubis ja interneti teemadel kirjutab ta väga emotsionaalselt sealsamas :D

Üldiselt aga - jube tore oli. Minu eelnevad tutvused Tartuga on olnud üsna negatiivsed (äärmisel juhul neutraalsed) ning eelnev arvamus sellest linnast oli olematu. Noh, peale eilset võib öelda, et see tõusis kohe oma kena poole võrra. Täitsa tore linn, eriti kui ilus ilm on :D Ja äkki ma olen nüüd suuteline isegi Tartu linnas natukene orienteeruma... Või vähemalt noh, kesklinnas siis...

Õhtul mõtlesime, et tuleme ikka bussi asemel rongiga tagasi ka (neiuke pidi Tallinnasse tulema minuga) - palju mugavam ja odavam, ainult et jõle vara tuli tõusta... ja mõeldud-tehtud. Olimegi kell 6 püsti, rongis norskasime kuni Tallinnani, siis sõime kõhutäie pelmeene mingis uues Narva maantee pelmeenirestos ja lappasime tund aega raamatupoes lasteraamatuid - küll on tore, mida nad kõik pole uuesti vanas kuues välja andnud!

Unetus

Täitsa lõpp, ma ei tea, mis aja järgi mul unetusehood peal käivad, aga nüüd on juba poolteist nädalat täiesti krõška. Eile läksin näiteks kell 12 öösel und ootama ja ootasin aktiivselt lambaid lugedes kella poole viieni, pärast seda millalgi jäingi tukkuma. OK, kella kahe paiku, kui ikka kuskilt und ei paistnud, katkestasin lambalugemise, tõusin üles, lugesin kaks peatükki raamatut ja istusin natukene arvutis... Eelmistel öödel on ka kogu aeg olnud suht sama lugu, aga siis ma ei hakanudki heaga enne kolme-nelja voodisse ronima. Hommik on muidugi seejärel surm, tänane hommik olin kohe eriti zombi, sest üle pika aja oli vaja enne üheksat tõusta. Ohhoiaiaa, homme peaksin üldse kell seitse tõusma siis... Igatahes, tulemus on selline, et praegu on jõle nõme peavalu ja mitte midagi teha ei viitsi, kuigi tegemist oleks.

Ja praegune tunniplaan ei aita ka kuidagi kaasa. Mulle niikuinii meeldib hommikul magada, aga nii kümnest tahaks ikka üles tõusta - mul naiivselt kell ka tiriseb igal hommikul kell 10, aga kus sa saad, kui kell viis alles uni tuleb. Noh, igatahes, kui mul ei ole reaalselt VAJA hommikul üles tõusta ja kell 10 kellegagi kokku saada või loengusse minna, ma lihtsalt ei suuda ennast kuidagi voodist välja tirida. Isegi mõtlemine, et ma hommikul töötan, ei aita, sest point on selles, et mulle nimelt ei meeldi tööd teha nii, et mul on selle järel mingi ajapiir - et à la, nüüd saan teha poolteist tundi ja siis peab kogu aeg kella vaatama, et kuskile pärast minekuga hiljaks ei jääks. Mulle meeldib tööd teha pärast kõiki muid asju ja siis nii kaua, kui torust tuleb. Ja ühesõnaga, ma võin endale rääkida või musta valgeks, et kui ma hommikul ei tõuse ja tööle ei hakka, laguneb maailm koost ära, aga novat unisest peast tean ma väga hästi, et ei lagune ja ega ma siis ei tõuse ka. Ja magangi kaua ja siis ma jälle poole ööni tõlgin ja siis selle peale uni ka veel ei tule ja üks pagana nõiaring :D

Aga nojah, tegelikult ma tahtsin midagi muud öelda, kui unetuse üle kurta - ja tegelikult ega ma väga kurdagi, pigem nendin; see on ennekõike tüütu, mitte miskit muut -, aga ma ju ammu enam ei mäleta, mis see olla võis... Ahjaa, seda, et rahu on nüüd jalgele säätud ja too eelmises postituses mainitud intsident on lahenduse leidnud.

Ja positiivsema poole pealt veel - täna hakkasid meil demograafialoengud, mis olid täitsa huvitavad (kuigi iseenesest mitte midagi uut rääkivad); ühe projekti vaheettekanne sai ära kannatatud, nii et järgmiste tähtaegadega saab natukene hingata; eile hakkasime Tuljakut laulma ja seega ka polkat tantsima kooriproovis; üks sõbrants sai täna hommikul pojaraasu; ma lähen homme Tartut avastama ja loodan saada märksa targemaks ja orienteeruvamaks, kui ma oma elu ehk umbes kümne eelneva Tartu külastamisega saanud olen; siis saab rongiga ka muide sõita (jehuu, ma tunnen tõeliselt rongidest puudust) jne jne jne.

Üks tähelepanek veel - kui inimene end suure surmaga hommikul voodist välja veab, siis EI TOHIKS lasta raadiojaamad AINULT kõhuvalumuusikat. See tuli mulle meelde seoses sellega, et üks lugu, mis hommikul mängis, tuleb nüüd uuesti - "eleeeeeeeeeeeektrisiiiiiiiiiiiiiiiiiiiniseeeeeeeeeees kleeeeeeeeidiiiiiiiiiis"... See on niigi uinutav, asja on neil siis hommikul masendust tekitada sellega...

Nii tige, et käed värisevad kohe

Oimaivõipangepõlemaennast, kuhu Eesti jõudnud on! Ma olen tõepoolest praegu nii vihane, et käed värisevad ja mõtted on täiesti sassis.

Tulin siis Pärnust bussi peale. GO Busi buss. Mingi mühkam bussijuht loomulikult, aga noh, seda ma niikuinii enam ammu ei pane tähele, et enamik neist tere, palun, aitäh, head-aega ei ütle - see on suht-koht normaalne staadium Eestis. See konkreetne isend (krt, nime ta mulle ei öelnudki) ei olnud erandiks - möhhitas inimesed bussi.

Hakkas siis sõit pihta. Kohe alguses tundus selline eriti nurgeline juhtimisstiil, aga siis hakkasid pihta mingid eriti hullud möödasõidud. Kõige koledam oli enne Kernut, kus ta mingi rohelise kastiga rekka tagant välja tuhises niimoodi, et jättis tähele panemata valge auto, mis oma sõidusuunast meile kohe-kohe vastu oli tulemas. Lahendus: auto sõitis teekamarale teelt välja, sõitjad olid ülinärvilised, sest bussijuht siis üritas oma sõiduritta tagasi pöörata ja pidi peaaegu sellele rekkale sisse sõitma... Ülejäänud tee istusid kõik sirge seljaga ja raputasid iga manöövri peale päid.

Jõudsime Pääskülla. Nõudepeatus, eksole. Noh, tahtsidki mingi viis-kuus inimest maha minna, kõige viimasena üks vanaproua. Vanaproua ütles bussijuhile, et temal on kott all pagasnikus ja et kas too luugi lahti teeks. Bussijuht röögatas jõle valjusti ja ebaviisakalt vastu, et tema teeb luugid lahti alles bussijaamas; istus demonstratiivselt rooli ja hakkas edasi sõitma. Bussist me ka mitmekesti hõikasime jahmunult selle peale, aga tüüp siis jäi igavese jõnksuga lõpuks ikka seisma (vanatädi katsus kuidagimoodi järgi joosta) ja kiskus selle vanatädi nööridega kokkupakitud kompsu (millest oli kohe näha, et tädi on maal käinud ja aiast nasvärki kaasa toonud) välja, ise lõugas nii kõvasti, et bussi sisse tahaistmeni, kus mina istusin, kõik sõim kuulda oli. Ja see ajas mu nii vihaseks, et tõesti käed hakkasid värisema ja silme eest läks mustaks. Imelik, minuga ei olnud ju asjal miskit otsest pistmist.

Igatahes. Bussijaam:

Läksin tagauksest välja ja seadsin end parajasti luuke avava bussijuhi ette, küsisin tema nime. Seda ta muidugi mulle ei öelnud, küsis, et mis viga on. Mina siis kuulutasin talle, et pole mitte ühtegi eeskirja ega käsku, et inimene, kes tahab nõudepeatuses maha minna, ei võiks oma kotti pagasnikusse panna ja et ta teeb teenindustööd, mis tähendab, et ta peab inimestega ikka viisakas olema, mitte esimesel hädisemal babuškal nägu täis sõimama. Tema röögatas mulle vastu: "Aga kui inimene võtab seal vale koti, siis mina pean oma palgast koti õigele omanikule selle välja maksma." Mina vastu, et see on sinu kohus sellegipoolest ja isegi kui sa keeldud talle kotti andmast, siis tuleb seda öelda varem ning igatahes mitte sõimates. Siis oli meil väike poleemika sõimamise definitsiooni üle ja tema põhjustatud liiklusohtlike olukordade üle. Asja hea külg oli see, et kuna ma läksin kohe tema juurde ja rääkisin tahtlikult kõlava selge häälega, siis ülejäänud inimesed, kes bussist välja tulid, jäid ka huviga kuulama, et mis nüüd edasi saab. Edasi sai aga see, et üsna kohe oli bussi juures üks kontroll, kes muidu ka pidavat tegema pistelisi kontrolle ja tema ka kohe kuulis ja nägi seda sõnavahetust. Tuli siis kuulama ja lisaks minu jutule siis päris mitu teist reisijat ka pistsid sõnad sekka ja toetasid mind - nii et see kontroll pani kõik ilusasti kirja ja lubas homme hommikul kaebuse esitada - ja kinnitas, et bussijuht peab ka nõudepeatuses luugid lahti tegema, kotid kliendile kätte andma ja loomulikult viisakalt. Aga ma olen ikkagi nii vihane, no kurat võtaks, selles mõttes, et norigu siis omasuguste kallal, mitte mingite vaeste haigete pensionäride kallal, kes talle niikuinii vastu ei saa. Ja see teelt väljasurutud auto ikka - kurat küll, tal on bussis 40 inimest. Jaa, ja siis ta kuulutas võidukalt, et tema oli Eurolinesis bussijuht, et tema oskab sõita küll. Mina siis naersin vastu, et ahjaa, see selgitab küll, miks sa sõita EI oska. Ahjaa, ja ta soovitas mul rohkem bussiga sõita, et ma õpiksin eristama liiklusohtlikke olukordi mitte liiklusohtlikest. See ajas mind veel kõvemini naerma, loomulikult ma ütlesin siis talle, et ma töötangi reisibussis, misjärel tal muidugi enam midagi head kommenteerida ei olnud. Aga täiesti haige vend ikka. Kahju ainult, et ma ta nime ja bussinumbrit kirja ei saanud (ma olin sõnavahetusega liiga ametis ja kuna sappa tekkis järjekord, siis pidi buss eest ära sõitma ja meie jäime selle kontrolli ja ülejäänud kolme-nelja inimesega sinna seletama).

Aga OK, arvake, mis tahate, igatahes homme hommikul, kui viha lahtunud on, kirjutan mina isiklikult ka veel ühe kaebekirja GO Busi, sest et selline alandamine ja ebaprofessionaalsus ajas mul lihtsalt kopsu absoluutselt täiesti üle maksa. Mul poogen, kas sellest midagi tuleb või saab ka või kas ma saan endale sellega kitupunni maine külge, aga kurat küll, vot kirjutan ja kõik.

Homme tuleb lõpetamiste päev

Homme tõotab tulla selline päev, kus päris mitu asja saab ära lõpetatud ja see on ilgelt kergendav tunne. Teatavasti nimelt on mul kombeks lugeda korraga vähemalt 3-4 raamatut, et ikka vaheldust oleks. Ühest küljest hea - vaheldust on tõesti; teisest küljest jõle paha - selle ajaga, kui ma muidu oleksin terve ühe raamatu läbi saanud, olen ma enda tava järgides seisus, kus mul on igast raamatust läbi ainult veerand ja ühegi lõpp ei paista veel. Noh, homme peaksin ma kõigi eelduste koahselt jõudma lõpule kolme raamatuga ja ühega täna õhtul. Hurraa :D:D:D See muidugi ei tähenda tegelikult suurt midagi, kolm tükki on mul sellegipoolest neile lisaks veel pooleli (aga mitte nii pakilised) ja terve kuhi on neidki, mis veel alustatud pole, ent mis on vaja kiiremas korras läbida. Aga ikkagi, saavutus - üks nendest 1100 leheküljelistest Arsène Lupini kogumikest saab täna õhtul läbi (30lk veel, selle jõuabki just dušijärjekorras läbi lugeda... kuigi alati, kui ma raamatuga alla lähen, on duširuum vaba ning alati, kui ma raamatu tuppa jätan, on seal järts). Homseks jääb 24lk "Géopolitique de l'Égypte'i", 220 lk "The color of cities" (seal on fotosid enam kui teksti, jõuab vabalt) ja 80 lk "Light, color and environment". Noh, ja homme on eelviimane maastikuarhitektuuri loeng selle kuulsa külalisameeriklasega ka, nii et see saab ka peaaegu ühele poole (jee, 2AP puhtalt nädalase huvitavates loengutes istumise eest - ja ei mingit esseed, seminari, eksamit ega midagi... Huvitav, miks nad nii lahked on?). Ja õhtul jõuab ehk peale kooriproovi ühele poole ka neljanda peatükiga mu praegu tõlgitavast raamatust (kokku 10 ptk) :P Niiiiiiiii tore... saab jälle uusi ja huvitavaid etappe alustada _D

Porgandit ja keppi...

...just nii kõlab prantsuskeelne vaste meie väljendile "piitsa ja präänikut". Noh, ok, ehk oleks ilusam öelda "porgandit ja malakat" või "porgandit ja vitsa"... Aga mulle näib, et prantsuse keele kõnelejad arvavad, et nende alamad on jänesed ja meie omad peavad meid lihtsalt jõmpsikateks - või vähemalt mingisugustekski inimesteks.

Värvivalgusõpetus

Mulle sattus kätte üks 1969. aasta raamat ja täitsa lõpp, mis infi seal kõik see pole. Ma olen pool päeva ainult jahmunult lugenud ja jõle palju hämmastavat teada saanud, kuigi tegelikkuses olen ainult kaks peatükki läbi saanud... Raamatu idee on see, et kui kuskile teha tehiskeskkond ja ainult tehisvalguses elaks, mida see siis kõik mõjutaks. Täiesti teaduslikult, tõsiselt on mõeldud asja. Aga oi, mis kõik välja tuleb... (Noh, mõned on ilmselt vanamoodsad veendumused ka, sellest ajast ammu edasistele järeldustele jõutud ja uued asjad tõestatud...)

• See, kui mitu tundi päevavalgust väljas on, mõjutab otseselt näiteks inimese hemoglobiini taset rääkimata igasugustest vitamiinidest ja muudest eks
• Imetajate (sh inimesed) seksuaalsus on valgusega seotud - need liigid, kes muidu on päevase eluviisiga, muutuvad eriti kiimaks pimedas; öise eluviisiga liigid aga valges. Polaaröö võib aga mõjuda nii drastiliselt, et selle raamatu järgi jääb Eskimo naistel pool aastat kuupuhastus ära ja meeste libiido läheb ka talveunne; kevade tulekuga tuleb ka valgus ja suguiha ja sellepärast on kõikidel Eskimodel sünnipäev sügisel, sest kevade tulekuga kukuvad kõik lapsi vorpima... Issand kui jabur. Kuigi selles mõttes, Eestis on minu meelest ka ülekaalus need, kes sünnivad talve hakul eelmise kevade laksust... Aga et see päris teaduslik jutt kohe on...
• Päevitamine tõstab pulssi, langetab vererõhku ja tekitab näljatunnet - ja mina mõtlesin veel, et ujumine teeb rannas näljaseks... (Ahjaa, päevitamine ja sinine värv mõlemad alandavad vererõhku, et siis ettevaatust :D)
• Punaste aknaklaaside taga elavad isendid (ükskõik mis imetaja) muutuvad vihasteks, kontrollimatuteks, tülinorijateks ja saavad palju vähem ja väiksema tõenäosusega järglasi; siniste aknaklaaside taga elavad isendid muutuvad eriti malbeteks, tublideks ja leebeteks ja igast sugutegemisest kohe lapsed sabas...
• Linnud söövad maasikaid ja kirsse esmajärgus sellepärast, et rohelist nad näiteks ei näe üldse, aga punast näevad kõige paremini. Sellepärast on Ameeriklastel kõik linnumajad (eriti nendele koolibridele) erkpunased, sest see on täielik linnumagnet.
• Mida rohkem päevavalgust, seda võimsamad sarved sõralistel kasvavad... Sellepärast kaljukitsedel ka nii uhked sarved, et mägede harjadel kogu aeg intensiivse päikese käes.
• Päikeseprille ei tohi kanda, sest inimkeha on kohandunud kogu päikesevalguse spektri jaoks, aga kui mingid värvilised klaasid vahele panna, siis mõni spektri osa ei pääse läbi ja teine pääseb, tekivad ohtlikud mutatsioonid ja üleüldse on kõik metsas.
• Päevitamisel on jõle tark nimi ka - helioteraapia :P
• Kui karusloomi vajaliku kunstvalgusega kohas kasvatada, siis saab isegi suvisel ajal neil täiesti talvise karva väljanägemise, mis siis, et tegelikult on väljas palav - järelikult neil käib see karvavahetus hoopis valguse, mitte temperatuuri järgi :D
• Varjust ereda päikese kätte astumine tekitab inimesel adrenaliinivoo...
• Kui tuulerõugete ajal inimest punase valguse käes lasta olla, siis ennetatakse armkoe teket.
• Inglased tahtsid lennuväljadel muru lillaks värvida, sest see olevat lindude meelest kõige jõledam värv ja lillade asjade juures linnud ei lenda, järelikult ennetatakse ohtu, et mõni propellerisse või kuhu iganes lendab. (Lilla muru, khmm...)
• Punases ruumis või punase lambi all hakkab inimene aega palju kiiremini tajuma ja alati pakutakse, et kell on rohkem, kui tegelikult on. Sinises või rohelises ruumis või sedakarva lambi all hakkab aeg aeglasemalt minema ja alati arvatakse, et kell on vähem.
• Kõva lärm, tugev hais või maitse muudavad inimsilma rohelise värvi suhtes tundlikumaks ja punase värvi suhtes tuimemaks.
• Rohelisega leevendatakse näiteks Parkinsoni tõve nähtusid - roheliste klaasidega prillid leevendavad sümptomeid kõvasti, sest kaitsevad punase ja kollase eest; punane kleit aga näiteks sellisele haigele selga panna, siis ta ei saa enam mitte millegagi hakkama.
• Sinises toas või sinise lambi all nutavad beebid väga palju vähem kui muud värvi ümbruses.

Vot nii palju siis igasugust veidrat juttu. Ja tundub, et järjest jaburamaks läheb edasi.

Muuhulgas

Igasuguseid mainimisväärseid asju on juhtunud küllaga, aga kuna ma ei viitsi praegu kirjutada, siis siin on kõik, mida te mult selle nädalavahetuse peale saate. Ahjaa, ma pole mingi kahepaiksete huviline, aga kuna need ja sõralised olid praktiliselt ainsad, keda loomaaias näha oli, siis on teemavalik pealesunnitud...

Veidi masendust ka vahepeale

Pähh. Mul oli just praegu järjekordne kogemus teemal, et suuga teeb suure linna ja kui lõpuks tegemiseks läheb, siis visatakse peale esimest ebaõnnestunut (oodatavalt ebaõnnestunut seejuures) katset asi nurka ja ongi tühi töö ja vaevanägemine. Nukker. Ajas tuju kohe täiesti ära. Kuigi ma ei peaks laskma ennast sellest häirida. Vist. Ühesõnaga tegelikult on nii, et inimesed lihtsalt räägivad, ise üldse teadmata, kuidas asi tegelikult on ja ilma reaalsusega kokkupuutumata ehitatakse üles mingid hullud teooriad. Ja siis lööb reaalsus täiesti ootamatult kõik segi ja siis on kaos ja kari peata kanasid. Masendav. Ja eriti masendav on see, et mõnikord ma muutun sinisilmselt naiivseks ja jään neid lennukaid ja raskestiteostatavaid (aga võimalikke, lihtsalt vaevanõudvaid, saate aru jah) teooriaid-mõtteid uskumagi, kuigi ma peaks juba targem olema - nagu ma poleks piisavalt paljude inimestega kokku puutunud juba.

Äh,aga ma nüüd unustan selle ära ja loen hoopis kaks peatükki ja kell seitse teeme väikse peo-eelse peo :D Tuju tuleb jälle üles saada :D Ja siis on õhtu! Huvitav, kaua meil sedakorda läheb? Eile tegime me igatahes veel kolmveerand kaks öösel Estonias peaproovi nii et mühises... Küll on tore, et mina muidu ka suht öise eluviisiga inime olen :D Seal oli üksjagu selliseid, kes pidid kell seitse hommikul tööle minema... Aga igatahes, üritus ise kui selline peaks lõppema pool üksteist, eks siis näis, mis edasi juhtub...

Reisile!

Kes tuleks minuga oktoobri lõpp-novembri algus Egiptusesse???? Ruttu vaja üks-kaks ära otsustada!

Ja siis Tai on ka välja pakkuda :D Mõlemad on megaägedad :D

Päikesepäev

Noh, kuna seda lubatud vihma veel pole tulnud ja täna hommikult ärkasin ma hoopis mõnusalt soojas päikeselaigus, vormus mul kiirelt mõte - tuleb ruttu välja pildistama minna, enne kui vananaiste suvi otsa saab. Ja eks ma siis kargasingi voodist otse pükstesse ja mugavatesse kingadesse (tavapäraste kontsakate asemel :D), haarasin õuna ja fotoka ja kihutasin linna. Alustasin enda koduaknast, siis Rotermanni kvartalist, edasi turnisin Linnahalli juures, käisin veel korra Oleviste tornis, traavisin pisut vanalinnas... ja oligi kell kaks nagu niuhti ja vaja ruttu kooli ronida ja presenteerida seda, mida ma polnud absoluutselt teinud :D Seal läksid asjad sellegipoolest tippen-toppen, lõppkokuvõttes sain jälle mitme asja võrra targemaks ja sain lõputöö suhtes ka pisut nõuandeid ja nüüd ongi parajasti enne järgmist kooriproovi nii palju aega, et pildid üles riputada. Voilà...

Minu absoluutne lemmik - Roostemaja

See Rotermanni peatänav seal

Oleviste torn hullult vahvalt paistab sealt - täpselt selline mulje nagu oleks tehasele kirikutorn otsa pandud ja see oleks ka sealsamas

Täiesti müstiline - hele pilt küll, aga mina ei saa aru, kuidas saab Olümpia tagant hakata mingi mets ja linna enam ei paistagi. Mitte ainult pildi asi pole see, vaid tegelikult ka ei paistnud sealt metsa tagant enam midagi... Kuhu Tallinn jäi???

Seal taga natuke paistab üks trepp, mida mööda torni saab :P

Toompeakene

Üks uks Tallinna vanalinnas ja teine Roomas...

Hullult äge veerenn

Elamusi ooperilavalt

Jajah, esimene oktoober tuleb muudkui galopiga lähemale ja nüüdseks oleme oma proovidega kolinud ringi juba Estoniasse. Täna veetsime seal 5 ülitoredat tundi - noh, olid muidugi varjuküljed ka asjal (jõlehirmusumbneproovisaal näiteks ja mikrite puudumine, mistõttu me kõik lõpuks natukene kähisesime), aga üldiselt oli megamõnus atmosfäär ja seltskond on meil igatahes ka apsaluutselt-täiesti viis pluss. Noh, ja lõpuks kui meid nelja tunni pärast lavale lasti, siis kõlas vingelt kah, see õhtujuht ise ütles, et kuradi kihvtilt kõlate, tehke kauemgi :D (me oleme nimelt õhtu kõige viimane ülesastuja ja paugu-kärtsu ja mürtsuga muusikaauhindade jagamise tseremoonia ülekande ja ooperigala lõpetajad, meil on aega rohkem käes kui teistel :D). Ja noh, vahepeal saime täna vaadata teiste proove ja käisime Karja keldris söömas ja siis tantsisime pimedas pargis kankaani ja jalutasime poole öö aegu teatrist tagasi ja - ühesõnaga et vahva aeg on. Väga vahva. Ja siis veel üks asi. On väga vahva :D

Selle peale, et homme on vaja mingi projekti suund ära rääkida, selle peale ei taha nagu eriti mõelda. Eks me vaata, mis homme saab - peedistamist missugust, on alust arvata. Aga ega ma lase sel praegu oma taevasseulatuvat tuju rikkuda :D Küll kuidagi ikka välja veab. Meid on õnneks päris mitu, kamba peale ehk kokutame asjad kokku... Igatahes, praegu ma olen nii vaimustuses ja teatri-muusika lainel, et ma küll ei viitsi/suuda/taha end maa peale tagasi kukutada ja tüpomorfoloogiaga tegelema hakata... Ehk hommikul ka jõuab natukene vaadata. Ah, poogen :D

Ja siis veel et - on väga vahva :D:D:D

Ja ma ei mäletanud, et see saal nii tilluke on.

Ja homme jälle siis, ei jõua juba ära oodata :D

Transpordiäpardustest kah

Viimastel päevadel ei ole mul transpordiga kohe mitte üks raas vedanud. Aruma’isaa, kas ma olen mingiks äpuks muutunud või mis, äpardusi juhtub igal sammul. Võta või eile näiteks – läksin õhtul külla ja istusin täiesti süüdimatult vale trolli peale. Rääkisin parajasti telefoniga, eriti ei keskendunud ka ja mõtlesin, et ah, ju ma kuuega ka saan. No võta näpust – kui ma juba hipodroomist olin mööda sõitnud, siis tuli pähe mõte, et oi, natuke kaugele olen sattunud justkui, ta ju siin küll ei ela. Kiire telefonikõne kinnitas, et ega mul muud varianti pole, sõitku aga linna tagasi ja istugu ümber. Võite isegi arvata, et ma polnud just eriti õnnelik, ma parem käin jala kui ühistranspordiga üldiselt.

Noh ja siis markantne juhus täna hommikul – ajasin end kell 8.15 suure surmaga voodist välja – no nii oleks tahtnud edasi magada, et isegi seeneleminekualternatiiv ei tundunud piisavalt ahvatlev. No suutsin ennast lõpuks siiski voodi ülaltkorruselt alla kukutada ja bussijaama vedada… Aga mis selgub? Buss on välja müüdud. Oi pagan, ma olin tige. Ega’s midagi, läksin mina ja veel mitu-setu vanakest uurima, millal järgmine buss läheb. Aga läks alles kahe tunni pärast. Ma ei tea küll, mida nad mõtlevad – muidu käivad bussid iga poole tunni takka, aga laupäeva hommikul äkki piisab nende meelest siis sellest, kui üle kahe tunni üks käib. Eurolines’i kassast saadeti mind ka üpris tõredalt minema, et see nende ainus buss, mis pidi kohe Riiga minema, see ei tohi võtta Pärnusse rahvast peale.

Läksin mina siiski kurjade kavatsustega otse Eurolines'i bussijuhi käest asja uurima – too osutus õnneks hästi toredaks meheks ja kui ma olin talle oma kurva jutu ära rääkinud, et muidu ma pean siin ilusast laupäeva hommikust poolteist tundi lihtsalt maha passima, võttis mu peale. Aga unustas ütlemata, et enne kui see buss ükskord minema hakkab, tuleb tõeline Tallinna-tuur veel ära teha. Nimelt käisime me läbi pool linna ja sadamad ja selleks ajaks, kui iga normaalne buss oleks juba Pääskulast möödas olnud, jõudsime meie ringiga alguskohta tagasi. Oh jah. Ainsad kaks meetilka tõrvapotis olid asja juures need, et see bussijuht mu ikkagi peale võttis – noh, isegi pooletunnise ekstratiiruga jõuan ma niimoodi koju poolteist tundi varem kui järgmisega… ja see, et siin on mingid kanadalased bussi peal, kes kõva häälega prantsuse keelt kaagutasid ja kellega ma siis juttu alustasin ning sain natukene oma prantsuse keelt harjutada jälle. Aga imelikult räägivad küll, pole ikka päris prantsuse keel – selline ilma põriseva rrrrrr-ita ja kohati ingliskeelsete sõnadega. Naljakas kohe. Ma tükk aega nuputasin, kust nad võiks olla, enne kui küsisin – ise kahtlustasin, et Québecist, aga tegelikult Montréalist. Ja teevad kolmenädalast põhjamaade-tuuri viiekesti perekonnaga. Vot nõnda.

Aga positiivsest küljest vaadatuna – täna oli ikka veel ilus ilm, aga eilse õhtu järgi olin ma juba arvestanud, et kohe täna hakkab kallama ja läheb külmaks ja koledaks. Metsas sai jälle käidud, nagu allolevast näha. Praegu keedame jälle fanaatiliselt seeni. Ega's midagi.

Mets ja kassi karbi sisse mahutamine vol 2

Vot oli selline ilus, valge ja helge (ma loomulikult tean, et ülevalgustatud pilt on jah - meelega vastu päikest tegin, aga mulle meeldib :D).

Jõhvikad. Ilma tuhksuhkruta veel.

Kanarbik ja põdrasammal ja võib-olla mõne põdra ampsukad kah...

Perekond (vanemad juba koonduslaagrisse saadetud):

Talle juba on omane selline pisut nukker-üleolev kaugussesuunatud pilk - ja ta omandab selle eriti kiiresti fotoka ees.

Moosi jaoks sai piisavalt:

Ega ma vägisi seda vaest kassi käsi pisikestesse karpidesse pugeda, talle meeldivad sihukesed asjad...

Järjekordsed avastusretked Tallinnas

Ma üllatan iseennastki. Täna võtsin ma tänu ilusale ilmale ette veel ühe ringkäigu Tallinna linna peal - avastasin sedakorda vanalinnast tundmatuid nurgataguseid (kus mingid ratastele pandud raudrüüs rüütlid mulle mööda munakive vastu koperdasid ja neid saatnud fotograaf minu jahmunud-hämmeldunud näoilme peale laginal naerma hakkas) - näiteks leidsin ma mingi pisikese kolmekäelise jumalaema kiriku, mis on kuskile vanasse kaupmehemajja tehtud - see on ainult reede hommikuti ja pühapäeva õhtuti lahti, peab kunagi tagasi minema, et see imeasi seestpoolt ka ära näha. Käisin Oleviste kirikus ja turnisin 15 krooni eest üles sinna torni, mis kunagi Euroopa kõige kõrgem oli... See oli küll täiesti vahva, seal üleval oli nii megakitsas, umbes nagu kolm puulauakest oli jalgealuseks kokku löödud ja kogu moos. Aga vaated olid ilusad, eriti arvestades tänast päikest. Ja jälle ei jõua ma ennast ära needa, et ma kõik fotokad koju jätsin. Nojah, nagu ma juba ütlesin, eks ma siis pea lootma, et järgmine nädalgi mõni ilus ilm on, et ma saaksin spetsiaalsele pildistamisretkele minna. Ma tegin täna tornis oma telefoniga küll ka mõned pildid, aga see pole ikka päris. Siis ma veel ukerdasin siin-seal ringi, leidsin antikvariaadist 1937. aastal välja antud Pariisi giidiraamatu, mille ma loomulikult pidin ära ostma, mis sest, et tegu on saksakeelse asjaga ja minu saksa keel on ligadi-logadi, aga nii palju saan ma ikka aru, et seal oli päris ägedat juttu sees. Ja illustratsioonid, ooooooooooo...... Väga põnev! Kõndisin veel Rottermanni kvartalis ja oleks arhitektuurimuuseumigi läinud, aga kiireks läks. Praegugi on kiire, kui järgi mõelda. Kell kuus hakkab linnalabori infotund Raekoja platsis ja pärast on jälle poole ööni kooriproovi. Ma vist ei ole avaldanud, miks meil need meeletud pikad ja sagedased proovid praegu on - me nimelt lähme kolmapäeval Estoniasse esinema ja ETV-gi kannab seda üritust üle, nii et... nagu meile eile öeldi, on meil vaja saada jõle ruttu Eesti kõige parema koori kõla :D:D:D Nojah siis...

Veel mõned kiired tähelepanekud (hiljemalt 9 minuti pärast pean uksest väljas olema): jõle hea on nari ülemisel korrusel magada; kui kell tiriseb ja sealt alla turnida kella kinni panema, pole nii lihtne uuesti magama kukkuda - see on mind mitu hommikut päästnud! Täna ka, mis siis, et ma hommikul surmväsinud olin (jälle ei tulnud kella poole viieni und noh, ega siis pole kell kümme tõusmine mingi lihtne asi :D)... Ainult et pärast oli pea küll nii tühi, et ma unustasin ennast kassi moodi laua taha päikeselaiku vedelema :D

Ahjaa, siis oli minu tänane suursaavutus munakeetmine. Võtsin kohe kaks tundi hoogu, enne kui kümme muna potti kupatasin. See on lihtsalt seetõttu raskendatud, et meil nüüd on ühikas mingi venku koll, kes luurab koridoris, kui keegi kempsu või kööki läheb ja siis loodab, et tuba on tühi ja läheb vargile. Kellelgi läks niimoodi telefon, teisel arvuti ja kolmandatega oli nii, et kaks toanaabrit läksid toast välja ja tüüp arvas, et nüüd on tuba tühi, aga kolmas tüdruk oli toas ja tegi talle tuule alla. Asja point on selles, et nüüd peab vetsu ja kööki minnes uksed lukustama ja kui niisuguseid ettevalmistusi kohe teha, tundub isegi munakeetmine ilgelt raskena. Aga hakkama sain, juhhei.

Ja siis - olgu taevas tänatud sõprade eest, kes viitsivad mõnikord kaasa mõtelda ja huvi tunda. Täiesti absoluutselt ootamatust allikast langes mulle sülle magistritöö jaoks täiesti asendamatu dokument... Juhhuuuuuuuu! Aitähhhhh!

PS: venkud olid kunagi külma sõja ajal tahtnud teha sellist projekti, et mingi kunstpilv-plaat oleks taevas ja see peegeldaks päikesekiiri kogu aeg, ükskõik mis kell ja kas päikest konkreetselt selles kohas sellel hetkel on või ei ole - ma lugesin ühest targast raamatust. Nemad tahtsid niimoodi põllumajandust tootlikumaks muuta. Mina mõtlen, et kuidagi võiks orgunnida nii, et Eestis tihemini ilus selge ja päikeseline ilm oleks, küll ma oleks õnnelik!

Meeldivalt üllatunud (urbanistlikke tõdemusi Tallinnast)

Täna (ja ka eile ka, kui harukordne) oli nii ilus ilm, et ma kohe ei raatsinud koolist otse ühikasse tulla ja läksin seega mõlemal päeval linna peale lonkima. Tallinnas ei ole ma sedasorti tegevust kunagi väljaspool vanalinna eriti harrastanud - justkui pole kuskil väga kõndida olnud ja kuidagi kole on ka tundunud alati see alternatiiv (noh, koledad rajoonid, rääkimata koledast ilmast). Aga nojah, ühesõnaga, Pariisis tekkis harjumus sisse ja ma mõtlesin, et ehk on aeg siingi üritada. Ja teate, tulemused olid täiesti hämmastavad...

Mõte oli selles, et tahtsin minna Linnahalli katusele, sest Linnahalli teema on millegipärast mu ümber jõle aktiivne olnud viimasel ajal. Läksingi siis Viru keskusest mööda ja Coca Cola Plaza nurga taha... ja jäin hämmastusest absoluutselt tummaks. Esiteks ma polnud tõesti arvanud, et see Rottermanni kvartal omadega juba nii kaugel on, teiseks polnud ma ilmaski mõistnud, et need hooned hakkavad seal nii ägedad välja nägema. Nojah, tähendab, see kolme roosa "kuusekesega" asi on kergelt sürreaalne ja mitte just ehk kõige ägedam lahendus, aga no sellelgi pole tegelikult väga viga... Ja ülejäänud majad on seal täiesti šeffid... need kaks tekstuuriga tellistest asja ja eriti too roosteplaatidest asjandus olid tõeliselt vinged, täiesti uskumatu. Ma olin eelnevalt suhteliselt õnnetult meelestatud selle kandi koha pealt, mõtlesin, et need on seal kindlasti samasugused käkid nagu neid tavaliselt Eestisse tehakse. Aga võta näpust. Ja asja võlu oli veel see, et kuna see kant on endiselt ehituses ja valmis majades on ka veel suht vähe asunikke, siis see on nii ilus ja rahulik ja vaikne, päikeselise ilmaga täiesti armas ja äge. Ma olen suisa vaimustuses ja ei jõua ennast ära kiruda, et ma nüüd just fotoka koju viisin... Ilusa ilmaga oleks sealt saanud apsaluutselt fantast pilte... Noh, eks ma looda, et järgmine nädal siis ka mõni päikeseline ilm tuleb, kus mul ka linnas jalutamiseks aega on.

Igatahes, ja siis Linnahalli juurest leidsime veel mingisuguse äärmiselt lihtsustatud versiooni Pekingi olümpiastaadionist - valge, väike ja mitte nii kumer, aga üldjoontes tekitas see meis mõlemis üheaegselt sama seose, nii et ju ta siis ikka sinnapoole kisub...

Linnahalli katusel harjutasid pisikesed iluuisutajad hüppeid kellegi kiitsaka onu käe all ja mingid välismaalased tulid meie käest küsima, et mis peletis see plats on, kus me istume, ja kas sellel otstarve ka on. Kopterit nägime tulemas ja minemas. Tuulevarjus sai täitsa ilma jakita-mantlita päikese käes peesitada. Ja seda tehes tõdesime me, et kaldaäär on siin ikka uskumatult kole. Brr. Ma ei tea, mujal maailmas ikka rannaäärt ja jõgede ääri ikka nimme väärtustatakse ja tehakse atraktiivseks ja ligipääsetavaks; meil aga on need aga siiani jäetud nii tühermaaks kui võimalik - ja siis nüüd on tulnud mõte, et appike-appike, peaks midagi sinna ikka tegema, ja siis hakatakse väevõimuga tegema mingisuguseid terviklahendusi, mis on nii mastaapsed ja utoopilised, et keegi nende tegemiseni kunagi ei jõua... Ja kui ka jõutaks, oleks need majad ilmselt järgmised kümme aastat tühjad, sest need on tehtud kohe nii kaugele tulevikkukiikamise ja perspektiivitundega, et reaalsus ei jõua järgi ja rahvastki pole Eestimaal nii palju. Ühesõnaga - midagi on selle linnakorrastusskeemi juures viltu, aga ma ei oska ise täpselt ka öelda, mida tuleks teistmoodi teha, et kuskilt muust küljest väga suurt lõivu maksta ei tuleks... Ja siis samas nad tahavad nagu promoda hullult rannaäärt, aga teha mingi krdi kiirtee, mis selle linnast ikkagi täiesti ära lõikaks. Ei saa mina aru, kuskil kellegi loogika (või vähemalt koostöö) longab mõlemat jalga ja kepp on kah veel kõver...

Ahjaa, nii, ja siis veel see õnnetu postimaja - ma tõesti vaatasin eile ja täna, et Narva maantee äär on täiesti kummaliselt ühtne tekkinud - kõik need uued hooned on täpselt ühekõrgused (!!! oleksite te uskunud, et see on võimalik? Kõrgusepiirangutest hoolimata on need tavaliselt ikka pisut sakilised, aga siin tulid kuidagi sellised äärmiselt ühtlased välja) ja ühte stiili klaasfassaadidega; nende vahel näeb see postimaja ikka eriti õnnetu ja kökats välja. Varemalt ei olnud mul selle maja vastu midagi, aga nüüd on tema seltskond ikka kõvasti teistsugune ja ta lihtsalt tundub nii armetult matsakas seal... Ma nüüd ei oskagi kumbagi poolt toetada - ühest küljest ei saa ju võtta kõiki selle aja asju maha - see on ka siiski ajalugu ja päris nulliga paljaks ajada nõuka perioodi nagu ka ei saa ja ei tohi, aga samas ta ei sobi sinna enam küll jah... (Linnahalli peaksid nad aga päris kindlasti korda tegema ja sellele rohkem kasutust leidma minu meelest, seda oleks küll päris lollus maha lõhkuda).

Ja seda mõtlesin ma ka, et enne aerofotosid ei ehitatud linnu ainult sellest vaatenurgast, et kuidas plaan ülevalt vaadatuna ilus mustriline välja näeks, vaid ehitati nii, kuidas selles linnas elada oli. Nüüd on aerofotod ja satelliidid ja Google Earth ja millegipärast on kõigil hiiglama vaimustus peal, et kui teeme kavandeid ja plaane, teeme ilmtingimata sellised, et need mustrid ülevalt vaadates ägedad tunduksid. Teeme näiteks kristalli ja korrutame seda lõpmatuseni. Aga asja juures on see nüke, et mustritele ja majade paigutamisele keskendudes minu meelest nad tihtipeale unustavad terve mõistuse ära ja teevad suhteliselt imelikke otsuseid ja loovad üsna veidraid mittefunktsionaalseid keskkondi... Linnaplaneerimine ikka ei tohiks olla ainult mingi vormi- ja mahuõpetus, kuskil peaks elamise ja sotsioloogia pool ka esindatud olema. Ja isegi siis, kui tõdetakse, et mingi hullem geograafiline paigutus reaalsuses ei ole tööle hakanud, tahetakse asja sotsioloogilisest vaatepunktist lähenedes parandada, ja ikkagi hakatakse tegema elumajadest mustreid, noma'isaa aru küll...