Viimastel päevadel ei ole mul transpordiga kohe mitte üks raas vedanud. Aruma’isaa, kas ma olen mingiks äpuks muutunud või mis, äpardusi juhtub igal sammul. Võta või eile näiteks – läksin õhtul külla ja istusin täiesti süüdimatult vale trolli peale. Rääkisin parajasti telefoniga, eriti ei keskendunud ka ja mõtlesin, et ah, ju ma kuuega ka saan. No võta näpust – kui ma juba hipodroomist olin mööda sõitnud, siis tuli pähe mõte, et oi, natuke kaugele olen sattunud justkui, ta ju siin küll ei ela. Kiire telefonikõne kinnitas, et ega mul muud varianti pole, sõitku aga linna tagasi ja istugu ümber. Võite isegi arvata, et ma polnud just eriti õnnelik, ma parem käin jala kui ühistranspordiga üldiselt.
Noh ja siis markantne juhus täna hommikul – ajasin end kell 8.15 suure surmaga voodist välja – no nii oleks tahtnud edasi magada, et isegi seeneleminekualternatiiv ei tundunud piisavalt ahvatlev. No suutsin ennast lõpuks siiski voodi ülaltkorruselt alla kukutada ja bussijaama vedada… Aga mis selgub? Buss on välja müüdud. Oi pagan, ma olin tige. Ega’s midagi, läksin mina ja veel mitu-setu vanakest uurima, millal järgmine buss läheb. Aga läks alles kahe tunni pärast. Ma ei tea küll, mida nad mõtlevad – muidu käivad bussid iga poole tunni takka, aga laupäeva hommikul äkki piisab nende meelest siis sellest, kui üle kahe tunni üks käib. Eurolines’i kassast saadeti mind ka üpris tõredalt minema, et see nende ainus buss, mis pidi kohe Riiga minema, see ei tohi võtta Pärnusse rahvast peale.
Läksin mina siiski kurjade kavatsustega otse Eurolines'i bussijuhi käest asja uurima – too osutus õnneks hästi toredaks meheks ja kui ma olin talle oma kurva jutu ära rääkinud, et muidu ma pean siin ilusast laupäeva hommikust poolteist tundi lihtsalt maha passima, võttis mu peale. Aga unustas ütlemata, et enne kui see buss ükskord minema hakkab, tuleb tõeline Tallinna-tuur veel ära teha. Nimelt käisime me läbi pool linna ja sadamad ja selleks ajaks, kui iga normaalne buss oleks juba Pääskulast möödas olnud, jõudsime meie ringiga alguskohta tagasi. Oh jah. Ainsad kaks meetilka tõrvapotis olid asja juures need, et see bussijuht mu ikkagi peale võttis – noh, isegi pooletunnise ekstratiiruga jõuan ma niimoodi koju poolteist tundi varem kui järgmisega… ja see, et siin on mingid kanadalased bussi peal, kes kõva häälega prantsuse keelt kaagutasid ja kellega ma siis juttu alustasin ning sain natukene oma prantsuse keelt harjutada jälle. Aga imelikult räägivad küll, pole ikka päris prantsuse keel – selline ilma põriseva rrrrrr-ita ja kohati ingliskeelsete sõnadega. Naljakas kohe. Ma tükk aega nuputasin, kust nad võiks olla, enne kui küsisin – ise kahtlustasin, et Québecist, aga tegelikult Montréalist. Ja teevad kolmenädalast põhjamaade-tuuri viiekesti perekonnaga. Vot nõnda.
Aga positiivsest küljest vaadatuna – täna oli ikka veel ilus ilm, aga eilse õhtu järgi olin ma juba arvestanud, et kohe täna hakkab kallama ja läheb külmaks ja koledaks. Metsas sai jälle käidud, nagu allolevast näha. Praegu keedame jälle fanaatiliselt seeni. Ega's midagi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar