Avantüürid öös ALIAS maailmas pole mitte midagi muud nii ilusat!

Jaa, eilne õhtu oli ülim. Täiesti vapustav. Unustamatu. Rabav. Ootusi ziljonikordselt ületav. Meeletu elamus. Uskumatult vinge!!! Kui sellele tulevärgietendusele täna õhtuks veel pileteid oleks, jätaks ma "Don Carlo" kohe sinnapaika ja läheks hoopis sinna tagasi. Võrratu!!!

Aga et alustada algusest - alguses ei tundunud meie eilsed õhtuplaanid kohe kuidagi kulgeda tahtvat, alustades sellest, et ma unustasin piletid koju ja pidin neile järgi tormama. Õnneks avastasin ma seda üsna kodu lähedal, nii et mul oli lihtsalt kümme minutit paanilist tormamist, kuigi see oli suhteliselt asjatu - mina jõudsin ikka õigeks ajaks kohale, aga ma olin ka ainus. Oi, ma ei kannata hilinemist, eriti kroonilist hilinemist. Selles mõttes, et andke andeks, ükskõik, kui kiire elu kellelgi ka poleks, kui juba aeg kokku leppida, siis võiks sellest ka kinni pidada ning aru saada, et teiste elu on ka kiire ja et hilineja raiskab oma hilinemisega eelkõige teiste aega, mis on ka äkki väärtuslik või nii... Mõnikord on muidugi erandeid ja mõistetavaid vabandusi (no tõepoolest ummik, õnnetus, whatever), aga E näib lihtsalt olevatki parandamatult krooniline hilineja, ta on iga kord hiljaks jäänud, kui mul temaga tegemist on olnud - ja hilineb ta vahemikus veerand tundi kuni kaks tundi... Noh, sellel teemal me siin siiski pikemalt ei peatu. Aga ma ei saa lihtsalt märkimata jätta, et tegelikult pidi ta täna siia tulema - täpsemalt öeldes pidi ta juba natuke aega tagasi siin olema... Võite ise arvata, kas keegi jääb meil jälle hiljaks või mis...

Eileõhtused kerged ebameeldivused jätkusid aga sellega, et selgus, et neljas inimene oli hommikul E-le öelnud, et tema ei saa eri põhjuste kokkulangemisel ikkagi tulla; tant pis, kohe oli tema asemele keegi leitud ka, aga too keegi oli vahetult enne meie kokkusaamisaega öelnud, et ta ei saa ikka ka tulla - lühidalt, meil oli üks pilet üle. Olgu. Ning muuseas jõudsid need teised üleüldse perroonile poolteist minutit enne rongi väljumist ja piletite ostmisele polnud nad muidugi mõelnud. Eks me siis sõitsimegi jänest... ise närveldasime küll kogu aeg, et mis siis saab, kui trahvi saame :D Ühesõnaga: adrenaliin oli püsti ja tuju üsna kõikuv. Soit.

Jõudsime lõpuks ilma ebameeldivate konduktorikohtumisteta Orry-la-Ville'i. Minu andmetel pidi sealt lossi kõndida olema umbes nelikümmend minutit - ja vahemaa pidi olema ca 2 kilti. Kuna see vaksal oli põhimõtteliselt ainus tsivilisatsiooni märk kuskil keset metsa, otsustasime me igaks juhuks siiski jaamatöötajate käest järgi uurida, kuhu poole üleüldse minema peaks hakkama. Siis hakkas tsirkus pihta. Üks mees ütles nimelt: oi, aga siit jala minna on oma 2 tundi, läbi metsa ja üle põllu. Teine: ei ole, see on ainult kaks kilomeetrit. Kolmas tüüp: ei ole, üheksa kilomeetrit on, jalgrattaga sõitsin ma seda maad pool tundi. Neljas ütleb: ei, aga mis te jala tahate minna, veerand tunni pärast läheb rong, sellega järgmisesse peatusesse sõites on teil ainult kümme minutit kõndida. OK. Siis hakkasid nad üksteise võidu seletama, kuidas siis sealt järgmisest peatusest edasi minna. Esimese tüübi väitel tuli minna kõigepealt jaamast välja, siis vasakule ja pärast paremale. Teise kuti sõnutsi pidime minema kõigepealt jaamast välja ja pärast paremale. Kolmas ütles, et me võime otse läbi metsa lõigata. Nii. Selle koha peal avanesid muuseas ka taevaluugid ja vihma hakkas kallama. Te võite isegi arvata, et me muutusime kergelt murelikeks. AGA... ronisime siis pikemalt mõtlemata sellesse rongi, mille poole need jaamaonud näpuga näitasid. Pileteid meil iseenesestmõistetavalt ei olnud. Piletikontroll oli seevastu küll. Siinkohal oskan ma öelda vaid seda: Jumal tänatud kahekordsete rongide eest. Too mundrimees hakkas pileteid kontrollima nimelt ülaltkorruselt, meie olime all... ning senikaua, kuni tema seal üleval kohmis, jõudis järgmine peatus juba kätte, nii et me pääsesime napilt-napilt. Oi, aga liblikad olid kõhus küll...

Olgu. Järgmises jaamas küsisime igaks juhuks veel, kuidas lossi juurde saaks, aga seal oli see küsimine juba tarbetu. Muidu väljasurnud pisikeses kenas kohakeses võis täheldada suuri rahvahorde, kõik pampude ja soojade riietega ühes suunas voolamas. Eks me lihtsalt läksime järgi. Otse-otse-otse, üle hipodroomi. Ei vasakule, ei paremale, ei läbi metsa... Aga ma polnud varem mitte kunagi ühelgi hipodroomil käinud. Isegi kui ma oleksin mõne hipodroomiga tuttav olnud, ei ole ma seda varem kindlasti mitte hobuse vaatenurgast näinud - üüratult muruplatsilt ja piiretega ääristatud jooksurajalt... Laternapostid olid seal ka nagu lennujaamas, sellised hästi kiiskavat valgust heitvad prožektorid. Hull värk ikka...

Lossile lähenedes hakkas ilm ka, muuseas, tänuväärselt kiiresti paranema. Päike tuli välja, pilved läksid punaseks, lossi juurest kostis juba kaugele klassikalist muusikat, muru oli vihmast nii ilusasti hõbedane ja märgi ja kõik oli üldse ilus-ilus...

Siis tekitas meis aga kerget hämmingut ja tuska see, et sissepääsu juures oli tohutu silt: klaaspudelitega sisse ei lasta. Mul oli kotis nimelt päris mitu klaaspudelit - šampust ja veini tuli ju ometi sääraseks sündmuseks kaasa varuda... ja päris kahju oleks olnud see käest ära anda. Ega muud jäänud üle, ma otsustasin siis ruttu, et julge hundi rind peab ju ometi rasvane olema ja kuigi eespool kontrolliti küll kõigil kotid läbi, otsustasin ma vahelejäämise korral nukralt öelda, et meie pole küll mingit silti näinud. Marssisingi nõnda enesekindlalt piletikontrolli, näitasin pileti ette ja astusin otsustavalt edasi ka - ja millegipärast küsiti kõigi teiste käest viisakalt, et tehke kott lahti, ent minule ainult naeratati, viibati käega edasi minema ja oligi kogu moos. Nii et jälle joppas. Muide, me ei olnud ainsad pätid ja kaabakad, meie kõrval istusid pärast mingid tüübid, kes ka rahumeeli klaaspudelist veini kallasid... Üldjoontes ega prantslasi see väga ei morjenda, kui keegi end just maani täis ei joo või lollusi tegema ei hakka, ei huvita see kedagi, et avalikus kohas tegelikult ei tohiks alkoholi tarbida ja muud säärast. Nad lihtsalt vaatavad sellise teadva naeratusega ja lasevad kõigil rahus edasi mõnuleda :D

Loss ise oli üüratult uhke. Valgus oli ka meie sinnajõudmise ajaks muutunud täiesti uskumatuks, selliseks soojaks ja kuldseks ja me liikusime edasi täiesti teosammul - meil kõigil kolmel oli ju vaja kogu aeg pildistada. Ning see üritus oli ikka hirmsuur ka, paksud rahvamassid olid koos - no mõelge ise, rahvusvaheline pürotehnikute konkurss ikka ja puha - täiesti unikaalne sündmus Euroopas, nagu meile seal väideti. Tegelikult on sellega nii, et see festival-konkurss kestab kolm päeva, igal õhtul on kolm eri esinejat ja siis lõpuks valitakse neist välja üldvõitja ja publiku lemmik. Meil läks selle poolest kohutavalt hästi, et esimesel päeval olid kõige paremad tüübid kohal - eelmiste festivalide võitjad ja publiku lemmikud. Ja nad tegid ikka niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii vapustavad šõud... See oli nii ilus, et kogu aeg jooksid külmavärinad üle selja... Uskumatu.

OK, aga meil olid pargipiletid - ehk siis, istu maha, kuhu tahad ja vaata. Ümberringi olid kallid tribüünid ka, aga me leidsime, et kõvadel ja ebamugavatel pinkidel küll õhtu otsa olla ei tahaks niikuinii. Meil oli kaasas magamiskott, mille me maha laotasime ja mille peal me end hästi tundes vedelesime; meil oli veini, šampust ja igasugust söögikraami, soojad riided, kolme peale neli fotokat (ma laenasin Triinu oma ka kaasa) ja tuju oli selleks ajaks juba ka täiesti joviaalne... Natukene jaanipäeva või laulupeo tunne tuli muuseas peale - suur plats, palju inimesi, murulõhn ja selline mõnus vabaõhuolemine :D Oi, see oli mõnus...

Ja šõu oli ikka ülim, ma pean seda veel kord ütlema. Täiesti hämmastav... Kõikidel võistlejatel oli aega veerand tundi, vahepeale tehti veel laseriteetendusi ja mõned mitte konkursil osalejad lasid ka rakette taeva poole - à la, noh, et korraldajavald organiseeris vahepeal mingi ilutulestiku, siis tutvustati ajaloolisi ilutulestikke - et näidati visuaalselt ette, milliseid rakette ja tehnikaid nt Louis XIV ajal kasutati jne. Vaatajad ja tavainimesed nemad loomulikult ei lõhanud midagi... Ühesõnaga, aga põhimõtteliselt poole kümnest kuni poole üheni oli taevas kogu aeg rakette täis ning kolm kõige pikemat setti olid nendelt võistlejatelt. Kõik ilutulestikud olid muidu temaatilised ja pikad ja väga palju ilusamad kõigest muust, mida minu silmad siiani näinud on (isegi siis, kui ma lapsehoidja olin ja seal šveitsi rikkurite pulmas käisin, kus Šveitsi Alpides ka hull tulevärk korraldati klassikalise muusikaga, nii et kõik mäed olid valged... isegi see ei olnud nii ilus)!!!

Teemaks oli esinejaile eile õhtul antud "maal" - ehk siis, nad pidid tegema šõu, mis oleks inspireeritud maalikunstist. Muusika, valgus, eri stiili raketid, laserid - kõik see oli kokku pandud, nii et kogu aeg üürgas hästi ägedat muusikat - esimene, prantsuse kava kasutas peamiselt klassikat; itaallasest võistleja kasutas elektrot ja sellist kaasaegset musa ning kolmas õhtu esineja oli hispaanlane, temal oli üldse segu - ta vahetas muusikat hästi ruttu ja tundus, nagu oleks keegi pidevalt raadiojaama otsinud... Aga see oli äge ja vahva, tavaliselt ongi kõigi lemmikuks klassika, nii et ta oli originaalne ja kasutas popmuusikat, tal oli seal kõike alates Madonnast ja lõpetades ma ei tea kellega... Jube äge oli! Prantslane võitis lõppeks ja minule meeldis tema oma ka kõige rohkem, hispanalane oli ka originaalne, itaallane, tema oli kõige nirum... Aga no tõesti, maaliga oli seoseid loodud küll - variante oli meeletult, näiteks kasvõi sõjamaalidest inspireeritud raevukas ja verine taevas ning leegid, loodusmaalidest inspireeritud tulekosed, rohelised pommid ja lilleõied jne jne jne...

OK. Ma laen siia varsti terve hulga pilte üles, siis näete ise, et see oli nii ilus, et ajab või nutma, mis siis, et pildid ei anna isegi ühte tuhandikku selle tegelikku olemust edasi. Tõesti, kohati oli meil seal väljas sama valge kui päeval - terve taevas oli nii suures mahus, kui silm nägema ulatus, imelisi kujundeid ja värve täis, võrratu muusika resoneeris ja kõmises kontides ja rinnus vastu, maast tõusis sellist ähvardavat/romantilist auru, sest õhtul läks jahedaks jne... Täiesti uskumatu, mida inimesed on võimelised looma! No tõepoolest, ma olen sellest õhtust ahvivaimustuses...

Aga olgu. Ilmselge on see, et kui see ime ükskord läbi sai, tõusis loomulikult päevakorrale kojusaamise küsimus. Me olime alguses mõelnud, et tuleme viimase rongiga tagasi - aga rongijaam oli üsna kaugel ja me ei raatsinud sealt enne lõppu ära tulla, see oli lihtsalt nii uhke - me oleksime muidu pidanud juba teise konkurendi etenduse keskelt jalga laskma. Nii et eks me siis mõtlesime, et veini meil veel on - esimene rong pidi tulema umbes kella poole viie paiku, mis see neli tundi siis oodata pole. Aga kui etendus läbi oli ja kell oli alles natukene üks läbi, siis ei tundunud see enam NIIIIIIIIIIVÕRD hea mõttena. Tõele tuleb au anda, päris külmaks läks kätte ära ikka... Niisiis, seisime parajasti vetsusabas, kui mulle tuli geniaalne mõte - aga hääletaks õige! Selles mõttes, et meid oli kaks tüdrukut ja üks poiss, see üks poiss jõudis üleüldse Prantsusmaalegi häälega... Noh, et kui me oleme kindlad, et me lahku ei lähe, siis pole ju viga. Läksimegi parkimisplatsile. Seal olid loomulikult koos tohutud massid, kelle seast me autonumbrite järgi Pariisi numbreid otsima asusime. Esialgu käis E juhtidega rääkimas, aga ei näkanud kuidagi. Üks oli nõus võtma ühe, teine kaks, aga meie otsustasime, et lahku me ikkagi ei lähe. Kõndisime-kõndisime, lõpuks märkasin mina puhtjuhuslikult mingit Peugeot'ga tüüpi, koputasin talle aknale ja küsisin, et ega ta juhuslikult Pariisi lähe. Tema vastu, et läheb küll. Mina siis tegin halerõõmsanaljaka näo ja küsisin, et ega ta ei tahaks meid kaasa võtta, meid on tervelt kolm... Teate, mul kukkus ausõna karp töllakile, kui ta kohe kõpsti autost välja astus ja ütles, et oot, las ma tõstan lihtsalt oma asjad eest ära. See oli äärmiselt uskumatu. Ja saimegi sooja autoga ilusti Pariisi keskele välja, ta rääkis meiega juttu terve tee ja puha - kutt olla juba viis aastat iga kord seal tulešõul käinud ja ta läheb ka homme tagasi; ta oskas meile kenasti rääkida, kuidas see eelmistel aastatel olnud on ja puha... Lisaks kõigele oli ta äärmiselt intelligentne ka - eriti veel prantslase kohta, me rääkisime maad ja ilmad kokku - alustades hobumatkast Vologdas, Hiina keelest ja Prantsuse köögist ning lõpetades Inglise kooliharidusega... Tuleb märkida, et ta oli veel ka väga nunnu, parimais aastais ja ta elab KUUEteistkümnendas... Täiesti uskumatu! Some people just have it all! Hmm, igatahes lõppeks ei tahtnud ta isegi raha meie käest! Nii äge.

Noh, ja nii me hakkasimegi siis kolmekesti poole kolme paiku öösel Chatelet' juurest itta jalutama. Koju jõudes ei olnud mul suurest läbielatud põnevusest ja seiklustest loomulikult isegi und mitte ja magama jäin alles mingi nelja paiku... Aga arvestades seda, et muidu oleksime me poole viieni kuskil pärapõrgu raudteejaama taga kükitanud, läks ikka jube hästi... Nii et ülimalt megašeff õhtu oli, hullult joppas kõigega ja see etendus oli absoluutselt surmkindlalt kõikse ilusam asi üleüldse maamunal, mida võib ette kujutada!

One down...

"Hoffmanni lood" oli megaäge! Tõsiselt vinge. Valgustus oli ülimalt šeff, kogu see kujundus Senati fassaadi taustal oli jõle uhke, muusika oli ka isegi väljas väga hea kvaliteediga, hämmastavalt palju tehnikat oli neil õnnestunud keset parki tööle panna ja üldjoontes oli see tükk ise ka vahva - mõned stseenid olid suisa nii humoorikad ja hästi tehtud, et kõik itsitasid. Ja tantsiti ka väga hästi, muuseas! Ahjaa, ja rääkimata sellest ühest aariast, mis mul ühe ammust aega armsa klassikaplaadi peal oli ja millest ma ei teadnudki, et see ka siit ooperist pärit on ja mis on nii ilus-ilus :D Ahjaa, ja kuna minu ees istus üks vanamees, kes ei jaksanud istuda, nii et ta läks kaks minutit peale avaakordi minema, ning siis veel kaks tüdrukut, kes olid poolpaljad, külmetasid ning ka varsti minema läksid, oli mul üsna segamatu vaade kõigele toimuvale, mis oli täiesti fantastico. Sellele vaatamata on naljakas, et ma salamisi (pildistada ei tohtinud) katsusin kaks pilti ikkagi teha sellest lavast ja särgist-värgist, aga neile jäi millegipärast ikka kellegipeanupp natukene nurga peale, kuigi seal ideeliselt ei oleks nagu tohtinud kedagi olla. Sellepärast ma teile siia pilti ei pane ka, vot.

Igasugust kõrget rahvast oli ka kohal, alguses loeti suisa ette, kes kõik meid "täna õhtul oma kohaloluga austavad". Kusjuures nii naljakas, prantslastel on ikka seda senjöörikultust vist veel veres, sest see läks neile nii peale. Mina neid nimesid, keda nimetati, ei tundnud, ma eeldan, et enamik neist olid mingid senatitegelased või poliitikud-diplomaadid, mingisuguseid hästi kõrgeid mundrikandjaid oli ka... Ja siis kui nende nimesid öeldi, siis kostis selline kiitev mõmin, aplausikatked ning kõik hakkasid omavahel otsekohe aupakliku häälega arutama, et näe ja oo. Veider. Ja muidugi need "rikkad ja ilusad" olid eriti hulludes tualettides ka - ma nägin, et ühel oli kleidi ülaosa tervenisti ainult mingitest hõljuvatest linnusulgedest :D Üleval tribüüni peal oli rohkem igasugust rahvast, seal oli üks tips isegi dressipluusiga :S. Rabav. Ei, aga põhimõtteliselt õhtul läks päris jahedaks. Ja prantslastele tüüpiliselt jäi asi palju hilisemaks ka, kui algselt plaanitud. Pileti peal oli paksus kirjas märgitud, et etendus hakkab 21.15, peale seda on sissepääs võimatu. Kell pool kümme oli "rikaste ja ilusate" poole peal endiselt pikk saba kohanäitajate juurde (sest siin on nii, et igaüks peab ootama kohanäitajat, kes talle koha kätte näitab, need ongi need kõige defitsiitsemad ja nende juurde tekib alati mingisugune saba. Ainuüksi minuga tegeles eile õhtul kolm kohanäitajat - üks näitas väljaku ees kätte õige trepi, trepi peal olnu näitas kätte õige sektori ja sektori oma näitas kätte õige pingi). Üheksa kolmkümmend viis ütles valjuhääldi, et viie minuti pärast alustame, istuge, palun. Üheksa nelikümmend viis tõstis dirigent oma kepikese. Nii et pool tundi jäädi hiljaks, aga prantslaste mõttes on seegi vist isegi päris hästi saavutatud ja sellegipoolest sai etendus läbi pisut enne keskööd ja kuna ma olin veel ooperi lummuses, siis mõtlesin, et tulen õige jala koju - ja marssisingi Luxembourg'i aiast jalgsi läbi Marais' koju. Triin ütles enne nimelt, et ta kutsub mõned sõbrad veinile ja ma lootsin, et kui ma jõuan koju peale viimast metrood, siis on ehk kodu tühi selleks ajaks ja ma saan magama minna. Noh, tutkit, see seltskond oli endiselt siin - enamik mulle täitsa tuttavad ja toredad inimesed seejuures, ainus AGA oli see, et nad olid kõik juba päris purjus ja mina olin sellel hetkel täiesti teisest maailmast sisse sadanud, eks (kenasti riides ja üles löödud, absoluutselt kaine ja lisaks kõigele veel ka ooperiaariate lummuses)... Oleks tahtnud magama minna ja etendust meenutada lihtsalt. Aga nojah. Vein oli neil selleks hetkeks peaaegu otsas, nii et ma ei saanud seltskonda sissesulandumiseks ka selles osas mitte midagi ette võtta. Aga ma pole tõtt-öelda siiani suutnud kokku lugeda, kui palju siin täpselt tühje veinipudeleid on ja... noh, ütleme siis nii, et koristamist ikka jagub. Aga Triin asus juba usinalt selle kallale.

Aga jah. Täna on ilm jälle suhteliselt kole, mis on natukene kurb, aga no elame üle. Õhtul kell seitse saan ma oma kokkukraabitud seltskonnaga kokku ja me sõidame Chantilly'sse seda rahvusvahelist pürotehnika konkurssi vaatama. Näib, et kokku on meid vist minemas neli. Äge. Mida ma tänase päevaga ENNE seda peale hakkan, ma veel päris täpselt ei teagi... Eks takkajärge räägin.

Meie hiinlasetädist

Ma tulin just hiinakast süüa toomast ja jälle sain selle müüjatädi üle kõvasti naerda. Ta on hästi tore - selline asjalik, kärme, kraps ja rõõmus kogu aeg. Aga no ta on ka nii hajameelne, et sellest hullem ei anna enam olla :D Ta juba tunneb mind küll, ammust aega, ja mina tunnen isegi ta lapsi juba tänaval ära :D Aga mis siis, et iga kord ostan ma süüa kaasa, iga kord ühte mõõtu karbiga ja iga kord lasen tal söögi soojaks ka teha, ei püsi see tal kohe üldse meeles. Kohe MITTE üks raas ei püsi meeles, sest ta alustab sellekohasteküsimuste esitamist juba iga kord, kui ma uksest sisse astun, ning jätkab sellega seni, kuni ma ükskord läinud olen. Täna nägi meie vestlus välja selline:

Mina: "Tere päevast."

Tema: "Oooo, tere päevast, preili. Kas te soovite siin süüa või toidu kaasa võtta?"

M: "Kaasa palun."

T: "Olgu, valige välja. Kas teen soojaks ka?"

M: "Seda mõõtu karbiga seda riisi ja samasugust mõõtu karbiga seda kastet. Tehke jah soojaks ka, palun."

T: "Olgu pealegi. Kaasa?"

M: "Kaasa jah."

T: "Seda kastet oli suure karbiga?"

M: "Ei, kastet ka väikese karbiga."

T: "Olgu pealegi. Kaasa?"

M: "Kaasa jah, palun."

T: "Kas teen soojaks ka?"

M: "Tehke jah soojaks ka, palun."

T: "D'accord. Head isu, kena päeva, nägemist, preili"

M: "Aitäh, teile ka."

Tähendab, selles mõttes, et ta on alati nii kõrvuni naeratusega ja tõeliselt õnnelik iga kliendi üle, aga ta ei suuda kahte sekunditki meeles pidada, mida see klient talle ütles :D Muidugi on tal alati seal leti taga mustmiljon last, kelle peale ta alati jõle kõva häälega (aga rõõmsalt, ta pole üldse kuri, aga ma ei tea, miks nende peres kõik suhtlus hõikumise teel käib) karjuma peab ning kindlasti on tal veel sada muud asjaajamist, aga see on nii naljakas lihtsalt! Ma peaksin endale puhtalt tema pärast papagoi muretsema, kes mul õlal vahetpidamata kraaksuks: "Väike karp riisi, väike karp kastet, kaasa, soojaks" :D Aga ta on ikkagi nii üdini positiivne tädi :D

Hihii. Aga njah. Ma nüüd hakkan ooperisse minekuks riideid valima. See pole üldse lihtne, sest nagu kiuste läks nüüd õhtupoolikul jälle päris pilve ja üsna kõva tuul on. See etendus on ju väljas ja lisaks sellele on veel tegu öö peale jääva ning kerget pidulikkust ja üleslöömist nõudva sündmusega. Väga keeruline ühesõnaga.

Nüüd läks küll naljakasti

Selles mõttes läks naljakasti, et mulle hakkab juba endalegi tunduma, et ma olen mingisugune ooperihull... Sest ma jalutasin täna rõõmsalt Luxembourg'i aias, otsisin kohta, kus mõnusalt raamatu ja kohviga kerra tõmmata. Aga nad panevad praegu senati ette püsti selle "Hoffmanni lugude" lava ja tribüüne. Neil nimelt kolme õhtu jooksul alates homsest on siin Offenbachi "Hoffmanni lugude" suurejooneline vabaõhuspektaakel, pärast seda näeb seda veel viies erinevas lossis üle terve Prantsusmaa, igal pool kolm õhtut. Kui see reklaam esimest korda ilmus, tahtsin ma sinna kohe minna - toona oli Triin nõus ka tulema, sest see peaks olema hulluhke šõu ja puha, aga siis oli see häda, et ma tahtsin internetist pileteid osta ja seni, kuni me Triinuga arutasime, mis kuupäev nendest kolmest siis võtta, olid kõikideks kuupäevadeks odavad piletid välja müüdud. See käis kähku. Noh, aga täna jalutasin seal pargis, vaatasin, kuidas lava üles seatakse ja kuulasin, kuidas muusikaaparatuuri katsetati... Ja siis vaatasin puhtjuhuslikult, et näe, mingi vabaõhuputka, kus pileteid müüakse. Ega ma arvanudki, et ma sealt peaksin pileti ostma, aga ma niisama mõtlesin, et uurin, et kas neil on tõesti siis neid odavaid pileteid ka müügis... (noh, nende kõige odavamad on sellegipoolest üsna kallid, peaaegu 40 eurot, aga hinnalt järgmised on juba 80 jne jne jne). Ma olin kindel, et niikuinii ei ole, seepärast ma üldse südamerahustuseks küsima läksingi, eks. Aga mida tema, kallis hing, ütleb - et on küll, kaheksa viimast veel on. No teate, ja mida ma siis ikka teha sain - ostsin homseks õhtuks ka ooperipileti :D Triin keeldus minuga ainult sedakorda tulemast, talle jääb indie-muusika ikka südamelähedasemaks, nii et tema läheb homme kuskile indie-peole. Heh. Ma ei ütle selle peale midagi. Maitse üle ei vaielda. Aga nii üldises plaanis - kust ma võiksin küll leida kellegi, kes oleks minuga nõus aeg-ajalt teatris-ooperis käima, ah??? Ma saan aru, et see on üsna palju tahetud, eriti minuvanuste seltskonnas, aga kasvõi mõni üksik kord ei võta ju tükki küljest ära? Help?!?!?

Noh, igatahes, nüüd kukkuski välja nii, et homme õhtul on "Hoffmanni lood", ülehomme õhtul on see ilutulestikuvõistlus, mis on ka suur spektaakel klassikalise muusikaga, reede õhtul on "Don Carlo", järgmine neljapäev on "Falstaff" ja järgmine laupäev "Kameeliadaam". Oi, ma käin nüüd kohe põhimõtteliselt pooleteise nädalaga rohkem ooperis-balletis kui kogu oma eelneva elu jooksul kokku :D Peen värk, ma ütlen. Ja tegelikult, ausalt ka, ma ei ole mingi ooperimaniakk, lihtsalt kukkus nii välja. Kuulge, kui see lett sinna just niimoodi pandud oli, et ma sellele otsa koperdaksin, ning kui seal oli veel neid pileteid, no millal ma siis veel saaksin minna vabaõhuooperisse Prantsusmaa Senati aias, lisaks kui mulle veel meeldib Offenbach kah???? :D See oli ju nii määratud, et ma selle pileti ikkagi ära ostaksin. Eks ju?

Vot. Et läks naljakasti. Aga tant pis, ma arvan, et mul saab lõbus olema. Ikka tuleb sajaga Pariisist viimast võtta :D

Aga ma nüüd lähen välja tagasi.

Oiiiiii kui palju ägedaid asju on jälle muljetada!

Kes see oli, kes meile Päikese ja ilusad ilmad tagasi saatis, nagu ma palusin? Olgu see isik tänatud :D Meil oli üle pika aja täna suurepärane ilm - õigupoolest hakkas juba eile õhtul sinnapoole kiskuma, nii et me otsustasime Triinuga seda tähistada ja Montmartre'ile minna :D Aeg on näidanud, et Montmartre'il käimistest on targem vaikida, nii et ma eilsest väga veidrat teed mööda kulgenud õhtust ka ei räägi, vaid tekitan paha lapse kombel ainult uudishimu... :D Aga vähemalt ilus ilm kestab siiani edasi - mis oli ilmselge märk sellest, et ma ei peaks täna kooli minema, vaid hoopis igasuguseid põnevaid asju tegema.

Niisiis - ja nagu lubatud, kasutasin ma ära esimest võimalust, et õhupalliga sõitma minna. Noh-jah. Tähendab, kümne euro eest oli seda küll natuke vähevõitu, mingi veerand tundi kõigest. Aga samas iseenesest hea ka, sest tegelikult oli ikka päris kõhe ikka seal üleval. Põhimõtteliselt oli nii, et pall oli kogu aeg vintsi pidi maa küljes kinni, aga nad lasid palli 150 meetri kõrgusele õhku ja siis hoidsid seda seal natukene, lõpuks sikutasid vintsiga uuesti alla ka. Kogu aeg võis seal võrgu sees ringi ka käia, aga see oli päris jube, sest iga kord, kui keegi sammu tegi, siis kõik kõikus ja hüppas... Ja tegelikult on ikka ilgelt õige ka, et tuulega ei sõideta, sest täna praktiliselt tuult ei olnudki - ainult mõned üksikud kerged hood - ja isegi nendega oli seal pallis väga kole olla :D Väga tugevalt oli tunda, kuidas miski tahaks hirmsat moodi seda palli pillutada... Brrr. Ma küll eriline kõrgusekartja pole, aga seal ma küll hoidsin kogu aeg kuskilt ühe käega kõvasti-kõvasti kinni ja ma polnud kindlasti mitte ainus - üks tüdruk klammerdus nii kõvasti oma vanaema külge, et see ei saanud liigutadagi. Hehee.

Pärast lendu võtsin jalad selga ning marssisin Pariisist välja - noh, teispoole ringteed lihtsalt... Seal on mingisugune suur ja äge park nimega St. Cloud. Kunagi oli seal künka otsas loss, mis on nüüdseks maha põlenud, igavesed ägedad aiad, pargid ja purskkaevud-kosed on ikka alles. Kuna see on aga Pariisi südamest natuke väljas, siis seal keegi peaaegu ei käi ja raha sellele ka pole jätkunud, nii et see park on pisut metsistunud - seal on küll sellised uhked prantsuse stiilis geomeetrilise kujundusega terrassid ka olemas, aga ülejäänu on selline pooleldi metsik või lihtsalt välja/sissekasvanud, väga vähe rahvastatud ja ülimalt äge. Ma lonkisin seal päris mitu tundi ringi, siis sõin muru peal lesides võileibu, päevitasin, harjutasin käte peal seisu ja lugesin natuke. Oiiiiiiiiiiiii, kui mõnus oli. Ja selgub, et seal pannakse ka pühapäeviti purskkaevud ja kosed tööle, nii et ma vist lähen pühapäeval tagasi, tahaks neid suuri kaskaade töötamas ka näha.

Tagasi linna jõudes käisin Champs-Élysées teatris, mis nägi ilgelt šeff välja ja kole luksuslikus kandis ka... Aga ma võtsin julguse kokku ja tõin omale teatripileti ära - Verdi "Falstaff", järgmisel neljapäeval :P (aidake, mida ma selga panen...). Tulevärgipiletid ostsin ka ära, need tuleb homme ära tuua. Šoppasin ka natukene, kuigi Liisiga seda kaunikesti juba tehtud sai. Aga niikuinii tuleb enne siit äratulekut raha laiaks lüüa :D ja pealegi on ju vaja ninni-nänni teile tuua, ma tean küll. Lisaks olid mul Liisiga poodide kammimisest mõned asjad meelde jäänud ja ma olen täheldanud, et kui miski asi mul nädal otsa järjest kogu aeg iga natukese aja tagant meelde tuleb, siis on kõige õigem see ära osta :D Vottttttt.

Niisiis, ja nüüd on kell kaheksa, väljas on 32 kraadi sooja, mina olen läbi kui läti raha, mu voodi on ostukotte täis, arvutis ilutseb jälle mitu kaustatäit uusi pilte ja elu tundub täiesti konkurentsitult ilusana.

POSTSCRIPTUM: ja ma otsustasin, et seni, kuni Xanga lubab, laen ma teile siia nii palju pilte üles, kui jaksan, mis siis, et mu limiit peaks juba kordades ületatud olema :D

Sellisesse kaadervärki aeti meid sisse - ei olnudki romantilist korvi, millel liivakotid külgedel ripuvad :(:D

Ja auk oli sellel kaadervärgil keskel kahvel...

Ülevalt vaadates nägime me kogu kupatusega välja sihukesed - ja see täht, millel ring keskel on, on ideeliselt maandumiskoht, aga tuul sikutab palli õhus sealt päris tugevasti ära.

Vot sihuke. Pidavat olema maailma suurim õhupall. Sinna "korvi" mahub umbes 30 inimest korraga.

St. Cloudi park.

Mõned purskkaevud on täiesti rohu sisse jäänud.

Le Notre'i kavandatud terrassid ja sealt tagant paistab Pariis.

Mõned trepid lõppesid lihtsalt keset muru.

Ja mõned skulptuurid on puudesse-põõsastesse kasvanud.

Päeva kild & Maisons-Lafitte

Umbes kell kaks päeval heliseb täna mu telefon. Võõras Eesti number. Võtan vastu. Toru otsas on mingi vanatädi, kes räägib, et kuule, sa oled mulle helistanud. Mina vastu, et ei, oma teada küll mitte. No tema ikka minu nime teab ja plärab kohutavalt enesekindlalt pika jutu maha; küsib, et millal ma talle helistasin ja kas ta saab kuidagi aidata. Minul juhe täiesti koos, lõpuks taipasin selle sõnadevoolu peale küsida, et kes tema siis üldse sihuke on. Olgu, selgub, et tegu oli ühe vanaprouaga, kes minuga märtsis reisil käis, reisil olles kuskile ära kadus, kellele ma helistasin ja kes siis kõnele ei vastanud... ning kes nüüd, kolm kuud hiljem, oma telefonist vastamata kõne leidis. Noh, ja tema siis arvas, et ma nüüd helistasin ja mul oli millegipärast mingi suur mure, et ma just nimelt teda tahtsin kätte saada ning tema nüüd kohusetundlikult helistab tagasi, et kuidas ta mind aidata saab. Hihii. Vahva tegelane ikka... Andke andeks, see lihtsalt oli nii naljakas :D Ega ta jäänudki mind uskuma, et see kõne sai ammu tehtud...

Muidu käisin täna siis Maisons-Lafitte'is, nagu hommikul lubatud saigi. Hoolimata sellest, et on pühapäev, oli see koht kõigi poolt täiesti hüljatud. Ma sain seal lossis ihuüksinda ringi kõndida, isegi piletimüüja-tütarlaps kadus sealt peale mulle pileti müümist. Päris äge oli.

Ja loomulikult täpselt siis, kui ma Pariisi tagasi jõudsin, läks ilm ilusaks ning päike tuli välja. Oh, aga oleks seda ka homme... Mind kummitab ikka see õhupall, mis peaaegu kunagi ei sõida, sest peaaegu kunagi pole selle jaoks piisavalt sobivat ilma. Esimesel võimalusel torman palli peale, je vous jure! Homme tahaks minna veel St. Cloudi, mis on mingi teadmata-tundmatu park ka kuskil Pariisi lähedal; St. Germain-en-Laye lossi arheoloogiamuuseumisse peaks ka minema ning teatrist tuleb pilet ära tuua - ehk jõuab kõik ära tehtud, kui varakult pihta hakata.

See on Maisons-Lafitte. Ja ma tean, alles hiljuti mul üks säherdune peegeldusega pilt juba oli Vaux-le-Vicomte'ist, aga see on see barokklosside häda - Le Notre armastas nende parkidesse teha peegeldavaid tiike ja purskkaeve, noh, ja kui need seal juba on, siis mina ei suuda nende pildistamisele vastu panna :D Pealegi on aiapoolne fassaad tihti see ainumas, mida saab korralikult pildistada, nii et kõik peale mahub, sest pargis on ainsana võimalik piisavalt kaugele minna, et suur ehitusekobakas kaadrisse mahuks. Eespool on igasugused teised majad jalus ;):D

See oleks nagu impressionistide foto, ütleks mina :D Impressioon lossifassaadi detailist :D

Ja jõle nunnud inglikesed laulsid seal koridoris. Nad olid täpselt seda nägu, et sõnad pole päris hästi peas ja on vaja üksteisel sõnadevihik eest ära tõmmata.

Päris kena toakene :D Naiselik selline. Tegelikult kuulus mingile marssalile... Njah. Aga see oli kogu lossi kõige hubasem.

Ja toona armastasid nad veel kohutaval kombel ka peegleid. Siin on tegu ainult ühe pärislühtri tekitatud hullunud peegeldustega...

Ja siin ainult ühe yours truly tekitatud hullunud peegeldustega :D

Lossimaniakk

Oeh, ma ei tea, kuidas eilne päev niimoodi möödus - ma käisin küll vahepeal natukene linnas, aga nii paha ilm oli (seejuures täpselt selline raamatuga kodus voodinurgas istumise ilm), et ma tulin sealt üsna ruttu tagasi, ei orgunninudki ühtegi pikemat uurimisretke ning veetsin suurema osa päevast ja õhtust raamatuga arvuti ees märkmeid tehes. Täiesti sündmustevaene laupäev ühesõnaga. Natuke tundsin kohe süümekaid :D

Tänaseks seevastu on mul plaanid täitsa olemas. Nii umbes tunni aja pärast hakkangi minema, kaema säärast lossi nagu Maison-Lafitte. See on minu kooli viiva RER-i ääres, Pariisi südamest ainult mingi 20 minuti kaugusel ning idee järgi samuti suurejooneline barokkehitis, mis kõikides arhitektuuriajalugudes mainimist on leidnud. Vot siis. Ma ei olnud senini päris kindel, kas seda ikka üldse saab külastada, aga eile õhtul juhtusin internetist puhtjuhuslikult avastama, et saab küll. Niisiis... here I come! Ainus häda on see, et taevas on ikka veel pilvedest valge (mis tähendab, et pildid ei jää üldse nii ilusad kui võiks), külmavõitu on ja päikest ei paista kuskilt - aga ma ei saa ju samas ka jääda lootma, et ehk homsest alates on päike väljas ja et ma jõuan kõik kohad siiski ilusa ilmaga ära käia. Nii et ajab asja isegi tänasega ära.

Oih, nüüd juhtus küll naljakasti, ma hakkasin nimelt seda postitust kirjutama hommikukohvi kõrvale, aga unustasin selle postitada. Vahepeal toimus igasuguseid arenguid ja ma kirjutasin neist järgmise lühikese posti ja laadisin selle üles. Siis vaatasin, et seda siin ei olegi... Nii et nüüd läks järjekord sassi...

Ups.

Spektaaklid

Oooooooo, ja ma tahan neljapäeval minna sellist asja vaatama! Ainus häda on see, kelle ma kaasa leian, sest ma ei tahaks öösel hakata hästi kuskilt umbluu kohast üksi tagasi tulema, vot. Ja Triinul on sellal siin järjekordne külaline (kes õnneks meie kodus ei ööbi) ning neil on selleks õhtuks mingi (indie)kontserdi piletid ostetud; ülejäänud kahe päevaga on nii, et tulevärgipiletid on välja müüdud, lisaks olen mina kolmeteistkümnendal ooperis :D Vot. Nüüd asun ma Pariisi eestlaste seast endale aktiivselt kaaslast otsima. Oi, järgmised kaks nädalat saavad ägedad olema. Neljapäeval Chantilly lossi tulevärk, reedel Bastille' ooperis "Don Carlo", siis järgmine neljapäev Champs-Elysées teatris Verdi "Falstaff" ja laupäeval enne ärasõitu Garnier' ooperis "Kameeliadaami" ballett :P Hihii. Kui põnevvvvvvvvvvv!!!

POSTSCRIPTUM: ei olnudki väga raske, kümne minutiga sai endale orgunnitud päris mitmeinimeseline seltskond kohe. Hihii. Mida rohkem, seda uhkem. Oi, ma olen rahul :D

Näib, et järgmine on ilmunud

Hmm, näib jah, et vahepeal on jõudnud ilmuda üks raamat, mida ma siin kevadel hullupööra tõlkisin :D Voilà.

Aga muud... Ma ei tea ikka veel, mida ma tänase päevaga laias laastus peale hakkan... Kes annaks meile ilusad ilmad tagasi, palun???

Täna mul ei olegi midagi öelda

Sest täna käisin ma ainult koolis. Olgu, ja koolis vaatasime me oma viimases filmiloengus Amélie'd, mida ma siiani koledal kombel kordagi näinud ei olnud ja mis on tõeliselt armas, vahva, nunnu, tore ja positiivne film... Aga rohkem mul ei olegi muud teile rääkida, sest ülejäänud aja ma lihtsalt lugesin, paljundasin, kirjutasin, istusin raamatukogus ja metroos. Vot nõnda. Eks homme lähen jälle kuskile kondama, eks homme näis, kuhu nimelt.

Tähendab...

Kas ma kirjutan liiga palju???

Surnuaedadest

Nii. Ma tean, et see on morbiidne teema, aga ma elan siiski Pariisi ühe kõige kuulsama surnuaia kõrval ja sellest ei saa kuidagi üle ega ümber. Ma olen meie Père Lachaise'il loendamatuid kordi jalutamas ning niisama raamatut lugemas käinud ja nüüd olen ma läbi uurinud ka kõik ülejäänud Pariisi tähtsamad kalmistud, pilte on mul neist kolmest (Père Lachaise; Montparnasse ja Montmartre) terve üüratum hunnik ja ma siis vaikselt mõtlesin siin, et teeks ühe temaatilise postituse. Mingil imelikul kombel laseb Xanga mul endiselt pilte üles laadida, hoolimata sellest, et mu 30-pildi kvoot on see kuu juba vähemalt poole võrra ületatud... Nii et kuniks seda õnne jätkub: laseme käia.

Nimelt Pariisi ja üldse Prantsusmaa kalmistud on kõik märkimisväärselt erinevad meie kodustest surnuaedadest... Kui meil on enamasti tegu parkidega - rohelusse mattunud vaiksete kohtadega, siis siin on ka pargid... AGA puid on neis märkimisväärselt vähem kui meil ning väikeste muldhaudade asemel on siin üldlevinud kombeks tohutud kivist sarkofaagid, kabelikesed ja üldse võimalikult eripärased ning surnu elu, ametit, hobisid, kultuuri ja tegevusvaldkondi illustreerivad hiiglaslikud hauamonumendid. Olgu, tähendab kõige valdavamad on neis kõigis surnuaedades neogooti kabelikesed, mis näevad suuremalt jaolt välja nagu Londoni telefoniputkad (andke andeks, see ei ole väga respektuoosne, aga ma ei mõtle sellega midagi paha, eks), aga mis on iseenesest väga muljetavaldavad. Need on tavaliselt terve perekonna mausoleumid ning kadunukesed maetakse kõik üksteise otsa (eeldusel, et nad üksteisest märgatava ajavahega surevad, saab neid üksteise peale matta küll, eksju) kabeli alla; kabeli seinal on nimeplaat, kuhu uued nimed siis juurde graveeritakse ning kabelisse toovad omakesed aeg-ajalt pühade ajal krüsanteeme (krüsanteemid on neil ühemõtteliselt surnuaialilled, neid ei kingi keegi kunagi elavale inimesele... Tasub meeles pidada, et mitte kellelegi külla minnes krüsanteeme kaasa võtta) - muidu on seal mõned kunstlilled, küünlad, pildid ja sellised pisikesed marmorplaadikesed, kuhu on kas luuletused või soovid peale graveeritud... Kuulsuste haudadel on muidugi rohkem lilli - isegi Wiiralti haual on pidevalt lillepotte ja Eesti lipuke, ma isegi olen talle ühe lillepoti kunagi sinna viinud, mis endiselt üsna hästi elab. Oscar Wilde'i haud on täis rasvaseid huulejälgi (eri värvi huulepulkadega kaetud huulte jäetud), sest see on homode pühapaik. Lauljad on reeglina kõige populaarsemad - Jim Morrisonist ei maksa rääkidagi, tema haua juurde nii lihtsalt isegi ei pääse - see on paksult rahvast täis; Edith Piafiga on sama lugu. Ülejäänud kuulsuste hauad kihavad samuti lilledest. Poeetidel ja kirjameestel on seal tavaliselt raamatuid, kirju, käsitsi paberile kirjutatud luuleridasid jne. Tavalised inimesed on aga unarusse jäetud. Siin perekonnad eriti oma haudade eest ei hoolitse, selleks on kalmistuvõimud, aga nemad ka ju kõiki ei jõua korraga korras hoida. Kasvavad puud ja nende juured teevad veel kivimausoleumidele kõvasti kahju ka ning paljud hauad on ikka päris puruks. Paljudelt on nimed kustunud. Paljude steelid on ümber kukkunud. Père Lachaise on üldiselt kõige korralikum, Montmartre'i surnuaed on kõige halvemas seisukorras. Ja kui igal pool on hästi palju ronkasid, siis Montmartre'i surnuaias kubises ka kassidest, enamik neist seejuures mustad või tumehallid. Päris õudne hakkas lõpuks...

Üldse on nii, et kui keegi on oma elu jooksul millegi poolest silma paistnud, siis kajastab tema haud seda ka. See tähendab, et tegu peab olema piisavalt tähtsa tegijaga, et tal oleks oma isiklik haud, mitte perekonnakabel, eks. Näiteks sagedasti on muusikute hauale tehtud muusikainstrumente (enamasti pronksist valatud või kivist raiutud), tantsijaile balletisussid või muu säärane kujundatud, skulptorite haudadel on mõnede nende kuulsaimate tööde koopiad, aadlike vanadel sarkadel on nende perekonnavapid, mõne kuulsa iluduse haual on kujutatud teda ennast, kunstnikel ripub tavaliselt kuskilt mausoleuminurgast värvipalett, kirjanike haudadel võib olla nimi graveeritud raamatukujulisele steelile, Egiptuse hieroglüüfide dešifreerija Champollion puhkab Egiptuse obeliski all, markantsete suitsetajate haudadel on topsike suitsudega, sõdurite viimsed puhkepaigad on otse loomulikult kaunistatud lippude, medalite ja muu säärasega... Ja loomulikult on haudu paljudes eri keeltes - on venelaste haudu, kus kirjad on kirillitsas; heebreakeelseid steele, hiinakeelseid kuldseid hieroglüüfe ja isegi araabiakeelseid järelehüüdeid... Väga mitmekesine.

Ja kõikidel surnuaedadel on kaardid, sest siinsed kalmistud on nagu linnad linnas - siin on nimelised tänavad, nummerdatud kvartalid ja kõike muud säärast. Kaartidele on kantud ka surnuaia kuulsaimate asukate hauad - need on nummerdatud kujul ja siis on pikk nimekiri juures, kust igaüks võib enda lemmikud üles otsida ning neid siis kaardi abil surnuaiast üles leida. Need on tõelised turistilõksud, need siinsed kalmistud. Nukker. Ja kogu see kivi on ka tegelikult väga kõle. Tähendab, oleneb ilmast. Ilusal päikeselisel sügispäeval, kui puud on värvikirevad, on kalmistu ka päris ilus. Muidu, eriti halli talveilmaga, on need väga kurvad ja õnnetud paigad. Mina ei tahaks säärasesse kohta maetud olla. Et keegi haudade vahel fotoka, Pariisi giidiraamatu ja kaardiga ringi jookseks ning õnnetuid ammusurnud kuulsusi taga ajaks...

Aga olgu, nüüd on teil piisavalt taustainfot, ma rohkem teid ei piina, nüüd on piltide kord enda eest kõneleda... Mõned pildid on mu eelnevate pildipostide sekka ka sattunud, eks... Aga siin on põhjalikum lähenemine...

Sügisene Père Lachaise...

Ja niisama Père Lachaise'i vaade...

Montparnasse'i surnuaed.

Montmartre'i oma - siin on ikka eriti jube, selle kohalt läheb läbi teeviadukt ning ports haudu ongi igaveses maanteevarjus otse silla all.

Montparnasse'i surnuaia kaart.

Üsna leebe näide sellest, mida puujuured kivist haudadega teevad.

Temaatiline Bizet haud. Suurmeeste haudu kaunistavad sageli ka nende büstid, siin oli see ka kaua aega olemas, aga alles hiljuti oli keegi Berliozi pea ära ajanud. Mõttetu. Igatahes on büstidest suur abi, kui kedagi surnuaial taga otsida. Näiteks Zola leidsin ma täna üles puhtalt selle järgi, et ma nägin kaugelt hunniku büstide seas ühte meest, kelle nägu mulle tuttav ette tuli - ilmselt oli kirjanduse õpikus kunagi ta näopilt olnud ja ma tundsin ta tõesti ära, ilma et ma oleksin teadnud, et Zola Montmartre'i surnuaiale maetud peaks olema.

Värvipaletiga maalikunstnik Daubigny.

Vaclav Nižinski. Tema oli meil siis tantsija, kui keegi ei tea.

Serge Gainsbourg. Laulja. Üsna hiljuti surnud, nagu näha võite. Ja tema haual on actually tops sigarettidele ja metroopiletitele, mida kõik külastajad sinna jätavad. Ma ei tea, mis kamm tal suitsude ja metroopiletitega oli, aga ma eeldan, et ju need illustreerivad mõnda ta laulu.

Mingite Bourge'ist pärit krahvide perekonnahaual ilutsev ilmastikust kannatada saanud vapp.

Ilmselgelt keegi kunagine baleriin, kelle nime enam vihmast uhutud hauaplaadilt välja lugeda ei õnnestunud.

Keegi minu jaoks tundmatu piloot on enda hauale tiivad saanud.

Cesar. Skulptor. Üllatus, eks? :D

Baudelaire. Ilmselt ei vaja selgitust.

Lihtsalt üks üsna silmatorkav haud.

Ja teine, väga ilus ja väga kurb.

Ning see haud oli suisa nimetu. Ja mitte selliseid kasse ei pidanud ma silmas. Aga nagu näha, on kalmistutel nii elusaid musti kõutse kui nende pronkskoopiaid.

Mõnedele märgitakse suisa nimeplaadile, mille poolest tema kuulus oli. La Goulue oli siis üks kuulsamaid Moulin Rouge'i kankaanitantsijaid, keda ta hauaplaadil nimetatakse suisa kankaani loojaks.

Sartre ja Beauvoir. Ilmselt ei vaja ka selgitusi.

Ja see foto räägib suisa enda eest.

Säherdune haud kuulub ühele oma aja kõige kuulsamale kurtisaanile, kelle sarkofaagile on kinnitatud ka tema legendaarset ilu demonstreeriv portree. Tema oli muide too proua Plessis, kes oli Dumas' Kameeliadaami prototüüp... Mina, kes ma seda balletti varsti vaatama lähen, otsisin teda ekstra taga täna pool tundi... Isegi kaartidest hoolimata ei ole haudade lokaliseerimine eriti kerge töö.

Midagi heebreakeelset - see peaks selle kalmistupapi sõnade kohaselt olema mingi Rotschildi perekonna liige... Ei oska heebrea keelt kahjuks.

Ning lõpetuseks üks elus kalmistuelanik.

Tänase päeva kild: selline tänav on Pariisis

Täiesti teine Pariis

Nii. Täna hommikul (tähendab umbes kella ühe paiku, peale kahetunnist hommikusööki arvuti seltsis) võtsin ma kavva järgmise paiga, kuhu ma senini jõudnud polnud: Montmartre'i surnuaia. Mul oli udune aim sellest, kuskandis ta võiks asuda ning suundusin siis huupi sinnapoole seda otsima. Nii. Jõudsin metroopeatusesse nimega Abbesses... ja avastasin sealt täiesti teistsuguse Pariisi. Sellise Pariisi, kus kohvikutel on veel rohkem sajandialguse hõngu, kus iga nurga peal on mingi moosekant, kes mängib akordioni või saksi või midagi sellist; kus kõik metroopeatused on Guimard'i sissepääsuga, kus majad on kergelt kooruva värviga ja uhkete asutusesiltidega - selliste skulpturaalsete ja figuraalsetega, kus hinnad on märksa odavamad kui mujal ning turiste vähem kui mujal, kus kõigil on aega küll, kõik lõhnad on sadu kordi tugevamad ja helid ka, kus kohvikutel on tüüpiliselt prantslaslikud veidrad nimed à la Kassisaba, Koorekohvi, Kohvi, kes räägib jne. Ma istusin tükk aega ühes pisikeses pargis ja lugesin raamatut ning tegin sinna sekka mõningaid märkmeid sellest, mida ma ümbruses tajun, sest see oli nii Pariis, et see oli kohe uhke. Sinna parkigi kostis kellegi akordionisti mängitud Piafi lugusid, karusselli tininat, kirikukelli ja prantsuskeelset häältesuminat; laste kilkamist ja lapsevankrite rataste kahinat kruusatatud teedel ja mõne väga üksiku möödasõitva auto vurinat. Lilled lõhnasid hästi tugevalt, kõrvalpingilt tuli kerget aromaatse tubaka lõhna, mingi prantslanna oli endale kahtlemata Chaneli peale kallanud, minuga ühel pingil istus eriti isuäratavat lõhna eritavat sändvitši mugiv kutt, plaatanite ja kastanite lehed liikusid kerges tuuleõhus ja kõik oli nii romaanilik... täpselt nagu oleks kuskile Maupassant'i raamatusse sattunud. Väga vinge oli. Äge.

Ja õhtu möödus Triinu perega süües ja pärast vesipiipu popsutades, nii et ma olen ülimalt heas tujus...

La vita è bella.

Kas tõesti on nii raske aru saada...

...et vetsupoti kaas ei lähe iseenesest alla?

...et tühjakssaanud vetsupaberi rulli asemele ei tule kapist ise uus rull?

...et isegi kui panni kolm päeva pesemata pliidi peal hoida, ei saa see ise puhtaks?

...et loendamatud krõpsupakid ja tühjad kokakoolapudelid ei jaluta ise allakorrusele prügikonteinerisse, isegi kui terve köögipõrand neid juba täis on?

...ja samas vaimus edasi.

Mõnikord viskab ikka üle küll!

Ja siis veel: minu meelest on veelgi hullem see, kui inimene peseb nõusid nii, et need puhtaks ei saa, kui et ta neid üleüldse ei pese. Sest kui ta neid üldse pesnud pole, siis saab neid vähemalt vaadata ja nina kirtsutada või mõnikord sellekohase kommentaari teha ning siis loota, et kunagi peseb ta need siiski ära, aga kui need on idee järgi ära pestud ja samas on need ikkagi nii räpased, et klaaski ei paista läbi, siis ei ole küll lihtsalt mingit muud lootust, kui et need tuleb ise üle pesta või räpastest asjadest süüa (teha). Urr.

C'est génial

Heheh, lisaks vahvale hommikusele e-mailile oli täna üleüldises plaanis ka üks ülimalt äge päev!!! Nimelt see, millest ma eile rääkimata jätsin, on fakt, et ma avastasin puhtjuhuslikult, et lisaks jõepaatidele saab Pariisis veel muudmoodi ka paadiga sõita - St. Martini kanalil näiteks. Ja need paadisõidud on 2,5 tunnised, mõnusalt rahulikud ja hästi ilusad. Muuhulgas sõidetakse umbes kaks kilomeetrit maa-alustes tunnelites, siis sõidetakse suure paadiga läbi kaheksast paarist lüüsidest ja nii äge on vaadata, kuidas alguses on paadi ees tohutu kõrge metallsein, siis muutub see koseks ning laev hakkab tõusma ning kümne minuti pärast on vesi nii kõrgel, et saab nendest lüüsidest täiesti rahulikult läbi sõita. Siis on veel igasuguseid põnevaid sildu - mõned on pöördsillad, nii et terve sild lihtsalt keeratakse 90 kraadi kõrvale ja tehakse kanalikohane vabaks; teised on sellised, et mingi mehhanism tõstab kogu silla üles - mitte nii, nagu tavaliselt suurtel sildadel käib ___/ \___, vaid kohe terve sild kergitatakse kõige täiega ülespoole mööda poste... Jube põnev! Kõik see võtab muidugi päris palju aega, siis sellepärast võtabki see sõit nii mitu tundi... Aga hirmus äge on! Oi, ma olen rahul ja ei kahetse seda 11 eurot mitte üks sent! Seal oli üks päris tore jutustaja-poiss ka, kes pidi siis sõitjatele tutvustama, mida kaldal näeb ja kuidas süsteemid funkavad...

Paadi pealt sain ma maha teises kohas, kuhu ma olin ka juba pikemat aega minna plaaninud - nimelt Villette'i pargis. See on meil siis Bernard Tschumi kujundatud Pariisi suurim park väidetavalt - seal on igasuguseid kaasaegseid veidrusi ja hästi palju pisikesi erkpunaseid paviljonikesi... Üldjoontes käib see park kokku sealsamas oleva Teaduslinnakuga ja on seetõttu igasuguseid imevigureid täis. Ja park ja see Teaduslinnak on päris kõval tasemel, aga seal ümber on üsna hull geto... Pantin ja sealsed kurikuulsad vanad ja lagunenud veskid on ka sealt pargist ainult kiviga visata... Ma siis võtsingi kätte ja jalutasin sealt pargist välja, Pariisi ringtee alt läbi Pantini ja tegin seal ka ammuihaldatud pilte - hullem prügila ja agul on see seal ikka. Lisaks - terve selle aja jooksul, mis ma seal Pantinis jalutasin, tuli mulle vaid üks suhteliselt heledanahaline inimene vastu. Mina olin ilmselgelt ka säärane vaatamisväärsus, et kõik põrnitsesid mind nagu tulnukat ja mingi tõmmu vanatoi, kes oma papagoisid (!) jalutas kanali ääres, jooksis mul tükk aega sabas ning katsus minuga kui eksootilise isendiga juttu teha. Aga igatahes, pildid sain tehtud ja kuna ma olin tõesti juba mõnda aega kavatsenud sinna minna, siis ma ütlen jälle, et ma olen nüüd ilgelt rahul endaga :D

Vaatame siis, kui palju pilte ma teile siia toppida saan...

Kanalisõidust siis kõigepealt:

Andestage, kui kergelt hägune on, aga vaat, pimedas ja liikuva laeva peal ei aita isegi see, et ma leidsin endale üsna püsiva ja hea statiivi... Aga igatahes oli väga äge. See siin on Bastille' väljaku all.

Muidu nägi sõit välja suht sellises ümbruses: Oi, minu meelest on laevadele mõeldud liiklusmärgid nii vahvad! Uskumatu, et kanali ääres on tõesti sildid: parkimine keelatud; parkimine maksimaalselt 6h, suunavööndid ja isegi kilometraaž laevadele... Need on säärased asjad, mida ma kunagi pole taibanud täheldada...

Ja siin teile üks lüüs ka, nagu ta laevale ette jäi:

Kanali ääres oli igasugust rahvast. Need konkreetselt mängisid enne meiega kohakutijäämist jalkat, aga lõid siis kogemata palli vette ja jäid meie möödudes sinna kaldale nukrutsema... Aga see siin on siis tüüpiline Ida- ja Kirde-Pariisi tänavapilt jah.

Ja need jõmpsikad ei jõudnud ära imetleda, kuidas kogu süsteem töötas!

Pantini veskid nägid välja sedapsi: Idee järgi käivad seal juba pikemat aega meeletud ümberehitustööd, et veski väljast endiselt samamoodi välja jääks nägema, aga et sisse saaks teha uhked kontoriruumid ja särgid-värgid. Aga üldjoontes on see küll Pariisi üks kurjakuulutavamaid paiku.

Ning Villette'i pargist: siia pildile on kokku pressitud nende suur peegeldav muna, üks nendest punastest paviljonidest, mida kutsutakse muuseas folie'deks ehk lollusteks, üks allveelaev ning taga paistab veel Teaduskeskuse hoone sinist ka natuke...

Lastele oli sinna parki tehtud megavinge liuväli: selline hullunud draakon-koletis, kellel oli jõle pikk keel - ja see keel oligi üheks liutoruks. Sabas ja jalgades ja igal pool mujal oli sellel monstrumil ka veel igasuguseid allalaskmiskohti ja mängupaiku. Vinge.

Uhhuu, ja veel üks neist punastest lollustest:

Sinine ja must ja valge, kaunistagu Eestimaad...