Darmstadt

Sellest ajast, kui ma siia viimati pilte riputasin, on küll aastaid juba möödas. Aga näe, nüüd järsku tuli tuju uuesti proovida! IRW. Sest sel nädalavahetusel sain ühe väljasõidu pildid lõpuks sorteeritud :). Ja kohe tekkis tahtmine nendega midagi teha :). 

Vot. Võtke siis teatavaks, et me käisime hiljuti Saksamaal Darmstadti ümbruses huvireisil. Et valitseks võrdsus ja et me ei käiks kogu aeg Prantsusmaal või Belgias. Prantsuskeelsetesse kohtadesse kisub mind tavaliselt rohkem, sest, noh, selle va saksa keele olen ma täielikult ära unustanud ja prantsuskeelsetes kohtades on palju mugavam :). Ka seekord sai peaaegu juba la France valitud. Aga siis selgus, et soovitud kohas on parajasti mingi muuseumide nädalavahetus või midagi muud sellist, mis tõotas iga vaatamisväärsuse juures suuri järjekordi ja soovimatut tunglemist. Mistap langes liisk lõpuks Saksamaale.

Sai tehtud selline pisikeste kohtade tiir (ma suurlinnadesse väga autoroolis ei kipu, veidi hirmus on ja päris kurnav on ka, kui kogu aeg on tihe ja võõras liiklus ümberringi). Kõige suurem koht oli Darmstadt, ülejäänud kohad olid kõik tillu-lillu külakesed ja linnakesed seal lähistel, ümbruskonnas. Huvitaval kombel oli see kolme liidumaa piiriala, nii et ehkki kohad olid üksteisest mõnekümne kilomeetri kaugusel, sai nädalavahetusega külastatud kolme eri liidumaad. Aga hästi, mul on tiba kiire, nii et pikalt ei räägi, teen pildilise ülevaate ja panen kohanimed alla.

Disclaimerina ütlen, et ma täpselt ei tea, kuidas ja mis mõõdus Blogger neid pilte üldse pärast avaldamist näitab. Ma lihtsalt vahelduse mõttes teen mõned pildid suuremaks, aga kui siis pärast postitamist selgub, et nad on liiga suured või liiga rõhulised, siis... Noh. Vaatame veel, kas ma viitsin neid tagasi väiksemaks teha kõiki ükshaaval või ei viitsi :).

Esimese öö veetsime täiesti tundmatus Heppenheimis. Mis oli väga nunnu linnasüdamega. Ja seal oli 150 uhkelt kaunistatud tänavalaternat. Need olid kõik muinasjuttude teemalised ja iga viimane kui laternaklaas kujutas erinevat muinasjuttu.

Heppenheimi peaplats

Lorsch

Staatspark Fürstenlager

Saksamaal oli ette nähtud, et iga vaatamisväärsuse või ilusa maja ette peab tingimata olema pargitud suur valge kaubik. No selle ilusa sammastel seisva raekoja ees oli ka neid kogu aeg. Käisime küll mitmetunnise vahega seda uuesti vaatamas, aga lõpuks pidimegi pildistama ainult ülemist korrust.

Eulbach

See oli üks loomapark, aga sama hästi oleks võinud seda nimetada seenepargiks. Seal kasvas ilusasti niidetud muruväljadel männiriisikaid, pilvikuid, puravikke, austerservikuid, tõmmuriisikaid, tindikaid ja ka hulgaliselt tundmatuid seeni. Oma prae jagu oleks ikka saanud. Ma tahaks endale ükskord sellist imeliselt niidetud seenevälja.

Amorbach

Miltenberg

Bronnbach

See Bronnbach oli üks naljakate kaunistustega kompleks. Need putod näevad välja nii, nagu nad oleks äsja taibanud, et kukuvad kohe lae alt alla, ja alljärgnev hobune on ka, selline omamoodi :).

Wertheim

Aschaffenburg

Bernt Notke, et te teaksite!

Darmstadti linnasüda ei olnud teab mis ilus. Et mitte öelda - oli päris kole. Küll aga oli neil seal üks uhke Hundertwasser ja terve Mathildenhöhe nimeline juugendstiilis kunagine kunstnikelinnak, mis nüüd kuulub UNESCO maailmapärandi nimekirja. 

Hundertwasser

Mathildenhöhe

Mathildenhöhe

Oi, ja siis ma polnud nii ammu käinud kunstimuuseumis vana maalikunsti vaatamas. Nüüd käisime Hessisches Landesmuseumis. Nii huvitav oli üle pika aja!

No eriti mulle :)

Vuot. Selline tore, suurte ettevalmistusteta spontaanne nädalavahetus oli! Ja takkajärgi on mul hirmus hea meel, et Saksamaa sai valitud. Ma kipun sellest nii kergekäeliselt üle vaatama, aga tegelikult on alati tore, kui sinna jälle satub. Peab teine kordki pilgu itta suunama :). Ja, noh, tasapisi harjutama end suuremates linnades ja kohtades ka sõitma.

Enivei, aga sellega ma tänaseks ka lõpetan. Kiiremas korras on vaja sättima hakata. Uisutama, loomulikult. Seega jooksen!

Tšau-pakaa!

Maris

Kui uni ei tule

Mul on juba umbes poolteist nädalat unevõlg. No küll ei saa õigel ajal magama, sest trenn lõpeb hilja ja buss jõuab veel hiljem ja siis ei tule uni. Küll peab eriti vara üles ärkama, et kontorisse või tööeelsesse trenni minna. Küll ei tule lihtsalt uni. 

Täna on variandid kaks ja kolm. Tahtsin juba kell pool kümme magama minna, sest niigi oli hull väss ja hommikul peab 5.50 ärkama, et trenni jõuda. Ja no siis see uni ei tule. Vahepeal käisin tegin veinipudeli lahti, sest punane vein teeb garanteeritult uniseks. Aga mitte täna. 

Noja nii ma siis siin keerutan. Üks mõte ajab teist taga. 

Kuidas ma jaksan homme koolitust kuulata, kui ma olen maganud vähem kui viis tundi? 

Ma tahan autot! Eile õhtul oli kohe eriti tõbras bussijuht ka, ei lasknud mind trennist tulles bussi sooja ootama. Niigi käib sellel kellaajal busse vähe, pean alati 20 minutit lõpp-peatuses bussis istuma, enne kui too liikuma hakkab. Koju jõuan enne südaööd. Aga nüüd oli mingi Erdogani välimusega papi, kes mind üldse bussigi ei lasknud, teatas, et temal on oma asjad ajada ja oodaku ma õues. Ootasin siis, üleni higine, eriti jäisel õhtul seal õues. Urr. Autoga oleksin ma olnud kodus ja pestud kümme minutit enne, kui see tüüp mind bussi lasi.

Kas ma ikka tõesti tahan autot?

Kui ma tahan autot, siis millist?

Kuhu ma sellega siis läheks, peale trenni, ja kuhu ma teda pargiks?

Kui palju see kõik maksab ja kuidas see kõik käib?

Ja kui ma Luxist ära kolin? Kas ma kolin Luxist ära?

Tegelt ei peaks ikka autot ostma. Vist. Veel.

Või tegelt tahaks ikka kohe homme autot. Oeh.

Autoga saaks sõita Verduni. Ei tea küll, miks, ma olen seal käinud. Aga tore oli, ilus karge sügispäev oli.

Kuidas küll kõik olema hakkab, kui meie ülemus mujale sunnitakse?

Huvitav, millised filmid sel aastal filmiauhinnale LUX kandideerivad? Kas ma saan ka mõnda tõlkida?

Kuidas ma järgmisel nädalal nahaarstile saan, kui nahaarst on kell 8 teises külas, aga eelmisel õhtul on vaja teha ülekaid, nii et õhtul ei saa ennast külla sättida, hommikusne liiklus on õudne ja üleüldse on mul nahaarstiga samal ajal hispaania keel, millest ka nagu puududa ei saaks?

Kas ma harjutan hommikul piruette või pöördeid või  olen üldse magamata ööst laip seal jää peal? Kas ma jõuan pärast trenni ja enne tööd veel 15 minutit magada?

Ei tea, kas peaks mingiks nädalavahetuseks Pariisi sõitma? Või Orkney saartele?

Ei tea, kuidas küll see kool ikka olema hakkab, kui ta  nüüd ükskord lõpuks hakkab? 

Ei tea, kas peaks kandideerima sinna ja tänna ja kolmandasse kohta?

Kust ma uue koristaja võtan? Minu oma teatas, et ta on ikka liiga vana, et nii palju tööd teha. Oeh.

Üleüldises plaanis oleks vaja selleks, et teha kõike, mida tahaks teha, täispalka ja nulltööaega. Kuidas ma jõuan jõulukingid ette valmistada, kui jõuludeni on vähem kui 3 kuud???

Puslet tahaks kokku panna. Sellist 3000-tükist. Aga puslet pole ja aega on veel vähem.

Kui mul on nädalavahetusel üks päev, milleks mul ei ole ühtegi plaani, siis mille peale ma seda kulutan? Ajan asju, molutan niisama või saan kellegagi kokku? Ahjaa, uisulaat on ju.

Homme õhtul saab magada, jess.

Issand, mis kell juba on. Kurat, ma nüüd proovin magada!

Meelde mul jäävad septembrikuu päevad, kui päike see meil puistas tuld veel...

Meil oli eile tööl pidu. Kohe peaaegu kahekümne inimesega ja puha. Õues ja eestlaslikku distantsi hoides, aga PIDU! Üks töökaaslane hakkab pensioneeruma. Ja siis oli piknik. Šampanja ja kookidega. Isegi ilm võimaldas. Uskumatu.

Sellega seoses oli meid eile kontoris ka erakordselt palju. Tundus natuke nagu päris elu. Teate küll, selline, mis oli enne COVIDit. Koridorides tuli mõni inimene vastu. Mõnes kontoris põles tuli. Mõnes istus inimene! Ma sain kõrvalkabinetti astuda ja Katrini kohvile kutsuda! Sest, noh, me olime lausa ühel päeval kontoris. Fenomenaalne! Peaaegu nagu vanasti! Ainult teises majas.

Ja siis on september. Naljakas, see aasta mulle lausa meeldib see „uued asjad uue hooga“ tunne. Varasematest aegadest ma seda väga ei mäleta. On olnud aastaid, kus mul oli hea meel, et inimtühi Luxi suvi otsa sai ja rahvas jälle keskpõrandal kokku sai. Päris vanasti oli mul ikkagi eelkõige suve lõpust kahju :). Aga nüüd – täitsa uskumatu lugu, septembrist on kohe lausa hea meel! Lihtsalt, sest nii palju huvitavaid asju toimub kogu aeg.

Näiteks sel nädal sain ühena vähestest parlamendi esindajatest osaleda esimesel rahvusvahelisel audiovisuaaltõlke konverentsil. See toimub Portugalis, aga no osalemine käib virtuaalselt, eks. Juba mitu päeva olen õhtuni välja igasuguseid loenguid kuulanud. Hästi huvitav vaheldus. Siis ootab ees tõlketöötoa korraldamine kahe nädala pärast toimuval mitmekeelsuse päeval. See on ka väga lahe väljakutse. Ja ei tundu enam isegi hirmus, sest pärast pikka vaikust on selle laiemad korraldajad nüüd tegevusse astunud ja nad paistavad oma töös täiesti ebaharilikult pädevad. Mis nii viga teha! Noja. Varsti hakkavad jälle keeletunnid, küll parlamendi kõige igavama õpetajaga, aga siiski. Päris mitu muud koolitust on ka siginenud. Ja isegi ilmad on veel nii kobedad, et eelmise nädalavahetuse neli päeva kestnud Belgia huvireis oli kohe nagu juulikuine! Päike kõrvetas ja sandaalirandid muutusid jala peal jälle täitsa eristatavaks. Ja see nädalgi sai veel üks õhtu pimedas restoraniterrassil süüa, külm ei olnud sugugi. Nii mõnus!

Ühtlasi hakkas eile ka uisuhooaeg. Tavapärasest paar nädalat varem ja mõnevõrra intensiivsemalt. Mõlemad klubid soovisid alustada erilise mürtsuga ning lisasid kavva väidetavalt eelmise pooletoobise hooaja kompensatsiooniks päris palju lisatrenne ja tasuta jääaegu. Läksin nendega vist lausa ahneks, sest paar hooaja algusnädalat said mul nüüd kuuetrennised. Hihhii, esmaspäeval näiteks saan uisutada 18.00–22.30, pmst nii palju kui süda lustib. Ja siis teisipäeva hommikul kell 6.30 on järgmine trenn :). Ja nii edasi. Kuni jalad jaksavad. Hihii. Päriselt see muidugi nii ei jää. Eks paari nädala jooksul loksuvad asjad paika ja kujuneb ka jätkusuutlikum graafik. Pärast pikka pausi tundus lihtsalt hädavajalik kõik võimalused ära kasutada. Lisavariandid ka. Ja ega see vöökohalegi paha tee.

Noja siis ma läksin vahepeal ka ülikooli, teist magistrit tegema. Või õigemini, siiani ma veel midagi õppinud ei ole, ainult pabereid olen ajanud. Sest näiteks tuli kooli umbes tervenisti neli nädalat veenda, et ühe magistrikraadi juba inglise ja prantsuse keeles õppinud inimene, kes liiatigi töötab juba kümme aastat tõlkijana (ega tõlgi seejuures mingeid sopakaid, vaid tema kätte võib usaldada ka näiteks Euroopa Liidu seadusandlust, mille tegemiseks ta on muuseas pidanud läbima võõrkeelsed eksamid), oskab inglise keelt nii piisavalt, et ta võiks selles keeles õppimisega ka edaspidi toime tulla. Einomaitiea. Lõpuks pidi mu ülemus parlamendi blanketi peal kinnitama, et ma siiski mõikan seda va inglist nii palju, et õpitud saan. Ja nii edasi.

Põhimõtteliselt hakkavad nüüd kuu aja pärast tunnid ka. Mm. Ega ma täpselt muidugi ei tea, kuidas see kõik hakkab välja nägema. Noh, et. Mõnikord natuke vaba aega ka jääks. Ja et paar korda kuus saaks ka näiteks telekat vaadata. Aga eks siis paistab. Esialgu on mott laes :).

See on ka muidugi kõige põrutavam uudis. Rohkem midagi sarnast välja käia pole. Seepärast ma enam pikka juttu ei tee kah. Arvuti vahtimisest on kopp ees ja kõht on hirmus tühi. Lähen diilin nüüd nende probleemidega.

Eks teinekord jälle!

Olge tublid!

M.

Poolaasta elumärk

Pole vist eriti mõtetki teha nägu, et ma blogin veel aktiivselt ja korraks on lihtsalt mingi kirjutamispaus tekkinud :). Enamasti ei tule mulle enam isegi meelde, et mul on blogi või et võiks kirjutada. Kui tulebki meelde, on jälle mitu probleemi - kust üldse pärast nii pikka pausi peale hakata, mida avalikult kirjutada võib ja kas ma ikka viitsin VEEL oma vabast ajast ka arvuti taga passida.

Aga nojah. Täna on nüüd täpselt selline auk, et kolm tundi on vaja täita, piltide sorteerimisest on kopp ees, välja ei viitsi minna ja midagi muud kasulikku ka ei taha teha. No kes tahaks vabatahtlikult kööki kraamida??? Eks ma siis kirjutan hoopis mõne sõnaga, et olen elus, olen tegus ja nii. 

Seni olen 2021. aastat päris nautinud. Aasta esimeses kvartalis läks mu vaba aeg peamiselt uisutamisele. Hooaja lõpuks hakkasid mõlemad klubid pakkuma nii palju lisatunde, et käisin ikka kohe no neli-viis päeva nädalas trennis. Mõned hommikud alustasin jääl lausa kell 7.00. Mulle väga meeldis. Alguses oli raske küll, eelkõige füüsiliselt, aga pärast harjus keha ka ära ja siis oli kuidagi hirmus suur šokk, et järsku hooaeg otsa sai. Arumaisaa, miks nad ei võiks Luxi liuvälja suviti ka töökorras hoida? Meil on siin NIIIIIIIIII palju uisutajaid ja trenne, kõik oleksid õnnejunnis. Ma küll nuiasin, et nad võiksid teha suvel siis vähemalt rulluisutundegi. Pärast pikka vaikust saingi vist kaks nädalat tagasi kirja, et nüüd need trennid siis hakkavad. Aint et... kolmapäeval kella neljast kuueni või midagi. No johhaidii. Lux on ikka imelik riik. Siin tuleb kogu aeg kõikidele jälle otsast peale seletama hakata, et täiskasvanud tegelikult tihti töötavad ka ja et isegi kõik täiskasvanud naisterahvad ei ole ilmtingimata ülalpeetavad kodukanad, kes saavad keset päist päeva oma äranägemist mööda trennis käia. Nomaitiea.

Igatahes, pärast uisuhooaja lõppu mais oli mul üle tüki aja pikk puhkus ja selle arvelt käisin ma elus esimest korda Kanaaridel. Fuerteventural ja Lanzarotel, kui nüüd täpne olla. Sellal ei olnud saartel veel kedagi, sai päris mõnusalt omapäi ringi tiirutada ja rahvamassideta puhata. Kuna turiste ei olnud, olid muidugi paljud restoranid ja külastuskohad ka kinni. Aga matkata ja supata ja pildistada ja muud õuevärki sai teha ikka. Lanzarotel näiteks ohtralt mööda vulkaane turnida ja Fuerteventural veesporti harrastada. Oli väga mõnus küll, see puhkus kulus ülenisti marjaks ära. Ja pilte tõin tagasi üle viie tuhande. Tegelen siin nüüd nendega siis vähehaaval.

Nüüd, nüüd pärast Kanaare olen üritanud lihtsalt kuidagi jälle järje peale saada nii töö- kui ka sotsiaaleluga. Peaaegu vist juba ongi õnnestunud kõik äraoleku ajal kogunenud lubadused ja kohustused täita. Ja äsja käisin nädalakese autoga siin ka ekskurseerimas, Šveitsi piiri ääres Prantsusmaal. Oli ka väga mõnus - silmiavav, naerune, kurviline ja värskendav. Ma nüüd kogu aeg üllatun, KUI palju huvitavaid kolkaid ikka siin igal pool on. Sest, vaat, ma ei sõitnud ju autoga aastaid, kohe üldse, ja käisin ainult sellistes kohtades, kuhu sai ühistranspordiga. Kui need kohad end ammendasid, hakkas mul tekkima tunne, et siin ongi üldse kõik nüüd ammendunud. Aga siis tuli Kadi, kellega sai aastakese Luxi ümber ringi tiirutatud, ja tasapisi hakkasid mu silmad avanema. Eelmisel aastal võtsin ma ise paar autotundi ja julguse kokku, et nädalavahetustel paari tunni raadiuses pisut ringi sõita... Ja ohsinamait, kus siis tuli välja, et Luxist täiesti mõistliku sõidu kaugusel on alles teha ja vaadata! Vägev! See tuleb nüüd kõik ette võtta!

Ehkki eks muidugi paistab, kaua seda saab ja millal jälle piirid kinni pannakse. Praegu on COVIDiga Luxis iseenesest päris hästi. Nakatunuid on vähe, vaktsineerimine käib ja põhimõtteliselt peaksin ma oma sünniaastast lähtuvalt vist kuskil augusti teises pooles hakkama jälle osa aega regulaarselt kontoris tööl käima. Aga no eks me veel vaatame seda asja! Delta tõstab pead ja mu nahaarst alles sel nädalal ütles, et tema puhkus peaks hakkama 8. augustil, aga ta juba enam väga ei usu, et ta selleks ajaks veel kuskile sõita saab, sest delta tulekuga lähevad riigid jälle paanikasse ja hakkavad kõik taas üksteise võidu piiranguid kehtestama. See tundub päris tõenäoline, mulle ka. Ja sügisel uuesti koju barrikadeeruminegi tundub üsna usutav. Sest COVID-19 maailmast küll veel otsa ei saa, mu meelest.

Muu tulevik tundub ka tegelikult praegu hästi lahtine. Isegi tööl, sest ülemus sunnitakse meil nüüd millalgi vastu tahtmist roteerumispoliitika tõttu tööd vahetama. Kes asemele tuleb või kuidas kõik edasi hakkab olema, tundub täiesti ettekujutamatu. Üks ajastu saab minu jaoks igatahes sellega läbi ja suht selline... aastatuhandevahetuse tunne on kogu aeg. Ühest küljest kurblik-nostalgiline ja teisest küljest natuke ootusärev pimeduses kobamine ka, sest seda ju ei tea, mis edasi juhtuma hakkab. Ainult see on kindel, et hakkab. Aga nojah, ka mul täitub siin varsti kümme aastat ja siiani on need va eluetapid mul enam-vähem kümne aasta kaupa käinudki. Ongi vist see loomulik murrangukoht siis nüüd jälle kätte jõudnud. Eks siis tuleb nüüd vaadata, kuidas asjad arenevad ja mis sellest uuest kümnendist saab. Oleks see vaid sama hea, kui need eelmised on olnud.

Vot. Aga muidu... Kohe praegu ootab sõit Saksamaale Pireti kirsiaeda. Kirsid ei ole küll valmis, sest see aasta on nii külm ja märg olnud, et kõik on eelmisest aastast umbes kuu aega maas. Aga no siis tuleb hoopis grill, seltskonnas, mida pole ammust aega korraga ühes kohas näinud. Kindlasti on tore. 

Olgu teil ka tore nädalavahetus!

M.

2020

On ikka eriline aasta olnud! Kohe uskumatu. Ma nii mäletan, kuidas ma aasta alguses kellelegi mingis vestluses ütlesin, et no hea küll, on seal Wuhanis see viirus, siis on. Elame ja reisime edasi. Ega nad kogu maailma lukku ikka ei saa panna sellepärast. 

Ja siis selgus, et sai ikka küll. 

Nii pea peale keerdus kõik. Tea, mis kõik veel siis edasi juhtuda võib?

Õnneks ma ei saa vähemalt öelda, et minul isiklikult oleks olnud halb aasta. Ei, oma isikliku mätta otsast ütleks, et oli lausa täitsa hea. Noh, oli küll asju, mis jäid tegemata, aga elu olulisimad aspektid, need püsisid korras ja koos. Õnneks. Ptüi-ptüi-ptüi. Mul õnnestus kuni märtsikuuni veel reisidagi. Omaani ja Londonisse. Nii et ei saa sugugi kurta.

Töö mõttes oli üle pika aja üldse eriti põnev ja arendav aeg, millest päris suur tükk aega läks subtitreerimiskoolitustele ja vastavatele näpuharjutustele, et valmistuda aasta lõpul ootavaks suurprojektiks - täispikkade mängufilmide tõlkimiseks. Nendest langes nüüd mu kontole kaks elu esimest, seejuures veel kvaliteetset ja ägedat! Üks neist kandideeris eelmisel aastal parimale võõrkeelse filmi Oscarile (Jan Komasa film "Corpus Christi") ja teine esitatakse sama auhinna kandidaadiks järgmisel aastal (Thomas Vinterbergi "Järgmine ring"). Just tänu sellele esmakordsele projektile oli kogu aasta omamoodi uudne ja huvitav. Mulle väga meeldis see vaheldus ja asjatamine ja koosolekud ja kõige pidev muutumine. Filmide tõlkimine meeldis ka. See on ikka hoopis teistmoodi, sõnad ei ole üldse nii olulised, aga samas on veel olulisemad... Ülilahe. Eriline. Nüüd on kohe kahju, et tuleb tavalisema, vanamoodsa, hariliku rassimise juurde tagasi pöörduda...

Kõige rohkem on mul kahju sellest, et mul oli algselt plaanis veeta kevadel ja suve hakul poolteist kuud Belize'is ja Mehhikos ja Guatemalas ja Panamas. Arheoloogilistel väljakaevamistel ja purjeka peal ja džunglis jne jne jne. See pidi olema kohe selline üle mitme aasta hästi eriline projekt, unistuste järeleproovimine või nii. Ja loomulikult pidi see ära jääma. Tühistati nii väljakaevamised kui ka lennud. Põhimõtteliselt nende plaanidega ongi nüüd vist päriselt kööga, sest muud reisid saab järele teha - kaugel see Garda või Berliin siis ikka on, käi mis tahes nädalavahetusel ära. Aga selliste plaanide jagu aega töölt ära kaubelda, vot see on juba keerulisem... Sellest ei maksa küll igal aastal unistadagi...

Õnneks oli Luxiski suvi sel aastal imeline, täiesti erakordselt soe, päikeseline ja kuiv. See võimaldas Luxi lähedal ka ringi sõita, matkata Saksamaal ja Prantsusmaal ja Belgias... Oleks veel rõdu või aiake ka olnud, kus vahepeal värske õhu käes töötada, oleks eriline idüll olnud!  

Sügist nautisin ma ka. Mul oli hiigelhea ujumise ja uisutamise ja töö rutiin, mis mulle hirmus hästi sobis. Kohe kõik oli hästi. Töö oli huvitav, lisaks filmidele oli tükk aega tegemist ühe kunstispetsiifilise asjaga, mis oli ka üle pika aja eriti vahva. Kehaliselt olin tänu uisutamisele parajalt väsinud, vahtimise aega eriti ei jäänud, aga liiga tempokas ka ei olnud, uisuoskused arenesid tuntavalt... Meile tuli uus jube äge treener, Daniel Aggiano. Ta oskab nii hästi õpetada, et isegi mu piruetid muutusid kord-korralt paremaks ja ma jõudsin novembri viimaseks trenniks oma counteritega ka suht stabiilsele järjele. Aga siis pandi kõik ujulad ja uisuhallid järsku üleöö kinni ära ja vot siis novembri lõpus ja detsembris hakkas küll see kodus istumine ajudele käima. Ma ei saa siiani aru, kellele ja miks see sport nii ette jäi. Max 20 inimest veekeskuses või max 12 inimest kogu suures jäähallis ei ole kaugeltki nii ohtlik kui kahetunnine rabelemine täis kaubanduskeskuses. Urr. 

Nojah, ja nüüd on talvepuhkus. Selline rahulik. Viimased kümme päeva on möödunud peamiselt lugedes. Lugesin läbi Elena Ferrante Napoli sarja teise osa ja Silver Anniko "Rusikad". Tahtsin läbi lugeda ka Juri Kozlovi raamatu "Jalgratta leiutamine", mis jäi kappe harvendades näppu kui äraviskamisväärne teos. Noh, aga kuna raamatuid ei kõlba lihtsalt niisama ära visata, siis ma mõtlesin, et loen ta igaks juhuks diagonaalis läbi ikka. Saan ühe raamatu veel kirja ja siis tean, kas võib ikka ära visata või peaks ikka veel paarkümmend aastat teda alles hoidma. Õnnetuseks osutus ta nii halvaks, et ma teist poolt enam ei suutnud, saatsin ta ikka kohe paberikorvi. Ehkki mul on selle aasta lugemiseesmärgist üle ootuste palju puudu ja üks lisaraamat oleks sinna äärmiselt ära kulunud. Ma ikka olen juba viimased 6-7 aastat endale jaanuaris 52 raamatust koosneva nimekirja seinale riputanud ja üritanud iga nädala kohta ühe raamatu läbi lugeda. Päris täit nimekirja pole kunagi loetud saanud. Kõige vähem on mul üldse puudu jäänud 13 raamatut. Sel aastal jäi puudu vist aga 22. Huvitav küll, ometi sai nii palju kodus istutud...

Igatahes. Praegu särisevad pannil liharullid ja varsti saab saun sooja. Aasta viimane õhtu võib alata. Suurt ilutulestikku tänavu ei toimu, järelikult tuleb täiesti tubane-kodune õhtu. See on ka tore. 

Ja vaatame siis, mis uus aasta toob... 

Head vana aasta lõppu ja leebet, siledat uut aastat!

M.

Mida kõike tõlkijal vaja teada pole (ja mida guugel sellest arvab)

 Ma üldse ei hakka rääkimagi, miks ma sellist asja guugeldasin. 

Aga ilmselgelt peaksin eelistama rihtimist või vähemalt seksi.

Sama hea, kui too turupapi, kes mulle tutipäeva valgete põlvikute soovi peale kostis, et oi, valgeid põlvikuid tal küll ei ole, aga tal on väga ilusad stringid.

Huumor!

Suitsuhais

On pühapäeva hommik ja mina olen tige kui sitikas. Minu korteri all tehakse ehitustöid. Meie armsa vana maja alumisele korrusele tehakse Lähis-Ida restorani. Ehitajaks naabermaja kebabipoiss. Juba mitu kuud. Majas on meil permanentselt nagu lumi maas, tolmu tuleb nii palju. Lärm ja lõputu toksimine, puurimine ja uksepaugutamine käivad ka protsessi juurde. Aga kõige võimatum on see, et see kebabipoiss muudkui suitsetab seal all töö kõrvale non-stop. Tema ise ju ei tööta, vaatab töölisi. Ja muudkui suitsetab. Ja meie vanas majas tõuseb kogu see toss läbi mu muistse puitparketi kõik minu korterisse. Nagu suitsetataks mu kõrval. Mu riided haisevad, mu korter haiseb ja lihtsalt rõve on, veel tunde pärast seda, kui nad on selleks päevaks lõpetanud. Lahtistele akendele ja lõhnaküünaldele vaatamata. Ta tõmbab ka mingeid eriti räigeid, kange kõrvetava haisuga Türgi plärusid. Fuihh. Ofkoors ma olen käinud neile ütlemas, korduvalt. Olen roninud alla kell seitse hommikul otse voodist, sest mul on juba suitsupilv ümber. Olen läinud õhtul pärast pikka kannatamist. Kogu aeg kinnitatakse, et oi, ahsoo, jälle tunnete suitsulõhna, me enam kunagi ei suitseta. Ja paar päeva hiljem hakkab kõik otsast pihta. Novat.

Viimaseks tilgaks mu karikas sai tänane pühapäevahommik, kui ma tõusin üles, tegin esimese tassi kohvi, panin Anu mängima ja istusin maha... suitsupilve. Kurat, pühapäeval ei tohi Luxis üleüldse ehitustöid teha! Ja kui ma töödest veel saan aru, nad praegu pole väga lärmakate asjade juures, siis SUITSETAMINE ei ole küll hädavajalik asi, mida ma peaksin pühapäeval oma kodus taluma. Läksin vihast roheliseks, kaalusin siis võimalusi ja helistasin lõpuks esimest korda elus oma majaomanikule ja tegin skandaali. Viis minutit hiljem oli mu ukse taga kebabipoiss, silmad suured, et mis ma kaeban! Nad ju suitsetavad niigi kõige kaugemas toas, mis on peamiselt niigi trepikoja all! No fakk juu, ma ütlen. Nuusuta siis, koridoris on valge suitsupilv ja räige tõrvahais, minu toas ka. Suitsetagu mis tahes toas, minul on ikka probleem, saagu juba aru. NELI korda olen ma temaga isiklikult ja kenasti rääkinud, NELI korda on ta mulle üllatusega otsa vaadanud ja lubanud, et ta enam ei suitseta. Rohkem ma kenasti ei mängi. Võivad küll suitsetamiseks õue minna. Krdi jobukakud. Mis veel siis saab, kui resto valmis saab ja nad hakkavad iga päev kokkama??? Isolatsioon on neil juba valmis. Ei tööta, nagu näha. Ilmselt pean hakkama vaikselt uut korterit otsima. 

Ühest küljest üldse ei tahaks, ma elan nii hea koha peal ja praegused üürihinnad on ikka juba hoopis teisest klassist kui need, mis veel minu lepingus kirjas. Praegu on mu üür koos enamike kommunaalidega 1250 eurot kuus. Praegu üürides oleks kõige odavam variant ilmselt 1500-1600 kuus + suurusjärgus 200-250 eurot kommunaale. Aga no krt, kui nüüd on niikuinii 100% kodutööd ka, siis kaua ma kannatan, ah? Vbla polekski paha kolida kuskile suuremasse majja, kus kõik toimib, nõudepesumasin ei löö korke välja, keldriboksid on ka olemas, samuti klaasi- ja paberikonteinerid. Selle maja suured plussid on kõik juba kadumas. Mu magamistoa tagune sisehoov ei ole enam vaikne ja rahulik, nüüd on seal teise restorani köök ja laoruum ja hull möirgamine ja lärm poole ööni ja hommikul varast alates. Toas on kebabipoisi pärast kogu aeg rõve suitsuhais ja millegipärast ma ei usu, et ta oma tossamise ka siis lõpetab, kui restoran avatud on.. Elutoa akna tagune liiklus on aastate jooksul muutunud järjest intensiivsemaks, nii et see ka pole väga ideaalne. Ja tegelt kuluks juba väga ära mingi kelder või panipaik, sest igasuguseid asju on vaja nii palju talletada. Parlamendi antud IT-vahendite kastidki kas või lisandusid alles äsja.

Oh häda!

Ja siinkohal panen ma nüüd puntki, sest ma jätsin eile hiiresõrme ukse vahele ja see on valus. 9 sõrmega trükkimine on aga piisavalt ebamugav, et sellest jutust sai juba kopp ette. Vähemalt läks viha enam-vähem üle :D. Suitsuhais ei ole veel ära läinud. 

Aga head pühapäeva!

M.

00:00

Oli üks nõme päev. Üldjoontes täiesti okei, suht märkamatult möödunud nädal, aga nõme nädala viimane päev, mis ajas oma iga aspektiga hommikust õhtuni ainult närvi ning põhimõtteliselt läks hullupööra rapsides sellele ja teisele ja kaheksandale, millest miski ei läinud nii, nagu oleks tahtnud, ja millelegi polnud aega ka vääriliselt mõelda. Töid lendas sisse ja välja kohe arvuti avamisest saadik, kirjutamist oli kilomeetri jagu, segadusi, ehmatamisi, apsakaid ja tehnilisi probleeme miljon, internet käis kümme korda ära, Studio mökutas, ise olin unine, sest need mu magamistoa akna alla sisehoovi kolinud uue restorani vennad äratasid mu keset ööd oma taaraviskamisega nii närvi, et ma ei jäänud enne kahte uuesti magama... Kõik läks untsu, lollakad kirjavahetused olid, allkorrusel puuriti mul põrandat jalge alt ära, naaber kuulas hommikust õhtuni ülimürtsuga salsat ja muudkui suitsetas mu köögiaknast sisse, nii et ma tahtsin tema ja kõigi teistega ainult tüli norida, lambist laekunud ülipakiline töö jäi 25 minutit hiljaks (ja minu tööd põhimõtteliselt EI JÄÄ MITTE KUNAGI hiljaks, kui mina sinna vähegi midagi parata saan) ja üleüldse. Tuju oli kapitaalselt ära. Ammu pole nii ära olnud. See on see lollakas ilm. Kolmas nädal permanentset vihma. Pime, hall, märg ja tormituulene ilm ei saagi mingeid muid tundmusi produtseerida.

Vedasin ennast tujuparandamiseks lõpuks suure surmaga ujulasse. Badanstaldt on nüüd vist kolmandat nädalat lahti, aga kohalkäimisvõimalusi on veelgi vähem kui eelmisel kahel nädalal. Nüüd alustasid nad ka õhtusi rühmatreeninguid, mille arvelt on pooltel päevadel tööpäevajärgne vabakäiguaeg tühistatud. Reede on edaspidi vist üks väheseid päevi, mis sobib. Lisaks pühapäeva hommikule. Aga ma ei julge väga broneerida endale pühapäeval kella kaheksaks aega. Ega ka kümneks. Ühe korra võib hädapärast sissemagamise ettekäändel minemata jätta, aga rohkem küll ei sobi :D. Kuidas minule küll niimoodi magada meeldib? Miks mina ei saa kella kahekskas ujulasse, kui kõik teised saavad? Ma ei saa nädalavahetusel isegi kümneks. Mul on vaja hoopis kümme tundi ööpäevas magada.

Pärast ujulat läksin toidukasse ja ostsin lisaks kahele kilole kanatiibadele ka veini. Ehkki mul tegelt oli Oiviku Oktoober. Sest mul oli juba Absoluutselt Alkovaba August ja siis mul oli ka Sober September, mis nii absoluutselt sober ei olnud, sest ma siiski paar korda patustasin. Mispärast ma tahtsin teha Oiviku Oktoobri ka, aga täna ma nüüd rikkusin selle ka patustamisega ära, sest mul oli hirmsasti ja absoluutselt hädasti vaja Bordeaux'd. Tummist ja punast. Ja siis ma nüüd jõin seda veini üle teabmisaja ja jäin sellest hästi ruttu purju, sest ma enam pole üldse alkoholiga harjunud. Kohe nii kergesti jäin purju, et ei olegi tore. Ei taha isegi väikest pudelit lõpuni juua ja mis ma tast siis üldse jooma hakkasin ja oma Oiviku Oktoobri ära rikkusin??? Ja siis ma lugesin oma vindise peaga lõpuni Elena Ferrante Napoli sarja esimese raamatu, mis mulle meeldis märksa vähem kui telesari "Minu geniaalne sõbranna". Kohe nagu täiesti mõttetu päev, you see. :) Isegi raamat ei olnud nii hea, nagu ma oleksin tahtnud! Isegi vein ei olnud!

Päeva kõige toredam osa oli kiri Londonist. Sellel imelikul aastal on ka positiivseid pooli. Päris mitu. Üks nendest on umbes 20 aastat pausil olnud kirjavahetuse jätk lapsepõlvesõbrantsiga :). Väga hea on, et midagi on selles maailmas ka nii nagu kunagi päris vanasti, mu mäletamise varastel, kõige selgematel aegadel. Siis, kui kõik kogu maailma asjad tundusid hästi selged ja normaalsed ja kõige õigemad ja nii ainuvõimalikud, et mitte mingeid alternatiive ja muid võimalusigi ei tundunud. Ja see tunne tuleb nüüd natuke selle kirjavahetuse teel mõnikord nagu tagasi.

Eino, tegelt pole elul häda midagi. Vähemalt jalad ei valuta see nädal enam. Vahepeal valutasid. Aga kolmapäeval käisin jälle uiskamas ja pärast ka ikka ei valutanud. Ei jõua juba ära oodata seda pühapäeva õhtut, kui saaks jälle jääle. Aga päriselt, kui mul oleks auto, siis ma saaks sinna selles lõputus ladistavas vihmas omal ajal ei vähem ega rohkem kui 9 minutiga. Selmet veeta hullu sättimise, kellavahtimise, ümberistumiste ja bussipeatustes passimise peale 2 x 36 minutit per õhtu ülerahvastatud ja covidit täis bussis. Nii mugav oleks. Kas ma peaksin päriselt auto ostma või? See oleks nii mõttetu. Kui ei, siis palun, võtke see lakkamatu vihm ära! Kas või see, kui COVIDist kuidagi lahti ei saa.

Mul tekkis nüüd ületamatu tung minna Ravennasse. Lihtsalt, sest ma kunagi käisin, ja sealsete hämaralt valgustatud kirikute tuhmilt sädelevad bütsantsiaegsed mosaiigid olid nii maagilised, et ma tahan nüüd tagasi minna, kohe, praegu. Järsku, lihtsalt niisama. Aga ei saa ju, vist, sest kindlasti on midagi, mis selles sinnaminemise ja tagasitulemise valemis viltu läheb. Lisaks lennukite või rongide tühistamistele ja muutmistele võib vahele tulla kõikide UNESCO maailmapärandi kohtade rahvusvaheline sulgemine või mõne asjassepuutuva riigi piiride sulgemine või mingi suvalise pikkusega karantiini kehtestamine paarituarvulistele lendudele või kartulikoorevärvi juustega naisterahvastele või maitiea, mingi kohaliku omavalitsuse lamp otsus, et järgmised kolm nädalat võivad muuseumis käia ainult alla 35-aastased blondide lokkidega mehed või et kõik muuseumid on lahti ainult viiest hommikul kuni poole kümneni hommikul või midagi. Mingeid mõistlikke ja sidusaid otsuseid ei tee neil päevil siin maailmas igatahes mitte keegi. 

Ühesõnaga. Ma nüüd lähen magama ära, et sellest nõmedast päevast lahti saada. 

Olge siis toredad, eksju!

M.

PS: on homme ja päike särab, hommikust saadik! Sellist asja polnud kuskil lubatud ja ma juba olin päriselt valmis selleks, et see aasta enam päikest ei näegi. Ühesõnaga, autot ei pea ostma! :D

Uued kombed

Noh. Ma mõtlesin, et ütlen teile, et meil tehti nüüd siin ujulad lahti. Sellest teisipäevast. Lõpuks. Sisse pääseb ainult ette registreerimisega, korraga täpselt kuni 20 inimest. Igaüks võib üheks nädalaks kinni panna ainult ühe aja ja seda tuleb teha AINULT telefoni teel. Sauna ei saa ja kompleksi jõusaaliossa ka mitte. Ja kohale tuleb tulla täpselt ja pärast iga külastajat desinfitseeritakse riidevahetuskunku ja duširuum väidetavalt ära. Igaühele on ette nähtud 2 tundi, sellest täpselt tund ja viisteist minutit vees. Sest muidu tuleb koroona. Ahjaa, ja põhimõtteliselt on lahtiolekuajad nüüd keskpäevast kuni kaheksani õhtul, mis tähendab, et töötaval inimesel ei ole sinna praktiliselt võimalik minna. Varem oldi lahti seitsmest hommikul poole kümneni õhtul.

Samas olen ma kaks nädalavahetust auto rentinud ja käinud Belgias Spa termides, sest no veeisu oli juba ammu. Saunad olid lahti ja ajalimiit oli ikka samasugune nagu vanasti (3h ja edasi lisatasu eest). Ette tuli registreerida küll, aga varem jõudes lasti sisse ikka, ei mingit kontrolli - ega ka desinfitseerimist kuskil. Luxi omast kaks korda suuremas basseinis võetakse korraga vastu kuni 300 inimest. Pole vaja ei mütsi ega ka maski, plätud on lausa keelatud. See-eest oli nende koroonavastane võluvits see, et ära olid kaotatud kõik maailma föönid. Tahad või ei taha, nüüd tuleb Belgia ujulast lahkuda märja peaga, ei, lausa tilkuvate juustega. Sest muidu tuleb koroona.

Eile uurisime, kuidas oleks kontserdipiletitega. Philharmonie pakub nüüd ikka kontserte ka, sotsiaalselt distantseeritutele ja maskistatutele loomulikult. Aga kujutage nüüd ette. Kontserdil võib käia ainult oma majapidamise liikmetega ja pileteid saab broneerida ainult kahekaupa. Kaks on okei ja 2+2 ka. Aga paaritut arvu pileteid saab broneerida ainult telefonitsi! Palju õnne. ühelapselised perekonnad! Kusjuures need paarituarvulised pered peavad istuma ka ette helistamisele vaatamata nii, et kaks on kõrvu ja enne kolmandat peab jääma tühi koht. Palun, keda see säästab? Ja huvitav, kas muusikutel on ka maskid ees või?

Prantsusmaal ja Belgias on nüüd igal pool keskkülades ja -linnades maskikandmine igavesest ajast igavesti ka kohustuslikuks tehtud. Päris halb on. Sellekohased käsud on asfaldile värvitud ja postidele kleebitud. Neist ei saa enam küll niisama lihtsasti lahti. 

Peaaegu hea uudis on see, et Luksemburgi post on hakanud töötama ka laupäeviti. Tellisin siin eelmine nädal midagi ja Amazon teatas, et kohaletoimetamise aeg on laupäeval. Mina rõõmustasin, et väga hea, laupäeviti ju post ei käi, aga esmaspäeval olen kakrass kodus. No arvake ära, sellel ajal kui mina laupäeval Belgia rabades müttasin, oli vähemalt üks postimees Luxis tõepoolest laupäeval tööle tulnud ja jätnud mu postkasti mitu kirjakest, et oh häda, ta käis ja nii laskis kella, aga mind polnud, nüüd pean ise pakile järele minema... 

Ainult jäähallis ei ole midagi muutunud. Seal võib uisutada ilma maskita ja kas või päev otsa järjest, koos kõigiga, kes soovivad tulla. Ja olenemata sellest, mis trenni minna (jäätants, jääballett või hoopis tehniline uisutamine), on õpetaja ikka sama ja tund ja harjutused ka ikka samad. Ma küll käisin jääballeti esimeses tunnis ära, aga ma siiani ei tea, mis eristab seda meie senisest tavalisest uisutunnist :D. Küll on hea, et midagi on ka samaks jäänud!

Olge terved!

M.

Juhuslikust kohast

Ma ei tea, mis värk nende kärbestega sel aastal on. Neid on hirmsat moodi ja nad on paganama kleepekad. Lahti nendest ei saa, tüütud muudkui tiirlevad igal pool ja sörgivad sabas. Praegu on mul neid köögis 4 tükki. Pluss äädikakärbsed. Hakka või kärbsepaberit ostma. Esimest korda siin Luxis!

Mulle kolis täna ülesse uus naaber. Enne oli seal üks soomlane, Jussi, kes igal õhtul oma mööblit ümber korraldas ja päris kõvasti (st ka minu voodisse kostvalt) norskas. Samas ei olnud mul ta vastu midagi, sest muidu ta vähemalt pidu ei pidanud ja kontsakingadega toas ringi ei jooksnud. Ta on juba tükimat aega kadunud olnud, vist leidis endale tüdruku, kelle juurde ta nüüd permanentselt kolis. Mul on natuke kahju ka. Ma rääkisin temaga ilmselt üldse kaks korda elus, aga ta oli selline viisakas pankurist vanapoiss. Mine tea, mida sellest uuest oodata. Näiteks oleks tore, kui ta ei istuks õhtuti magamistoa akna peale suitsetama, nii et see suitsuhais minu aknast sisse tuleb. Või et tal ei oleks kombeks võrkpalli harjutada või hüppenööritrenni teha või saksofoni mängida. Või et ta ei hakkaks mingisuguseid läbusid siin korraldama. 

Mul on neid müraallikaid siin see suvi isegi palju. Esmaspäevast laupäevani alustab nurgapealse restorani remonditiim iga jummala hommik kell seitse metalli saagimist. Mul on isiklikult tunne, et nad ei remondi mitte restorani, vaid ehitavad mingit üüratut kaevandust, sest see saetud metalli vajadus ei paista neil lõppevat. Täiesti hambaidloksutav müra ja vibreerimine kestab mu lahtise akna all iga päev kuni kella kaheksani. Ülejäänud päeva teevad nad õnneks vaikset tööd. Ja kui mõnele tundub, et kell seitse võib üles tõusta küll, siis seda ma veel ei öelnud, et enamasti saabuvad töömehed kohale kell 6.30, pargivad auto hoovi minu juba osutatud lahtise akna alla ja virutavad uksed tagantkätt niimoodi kinni, et ma hüppasin selle peale ühel hommikul istuli. Nojah. Pühapäeviti nad ei tohi õnneks midagi teha. Aga ühel pühapäeva hommikul ärkasin ma see-eest kell 5 selle peale, et mu maja kõrval hakati suurt ristmikku üles puurima. Sellist, mida ei saa tööpäeval kinni panna. Ma saan aru küll, et no seda ei saanud muud ajal remontida, aga põhimõtteliselt käis siin hull kolin ka terve pühapäeva kuni järgmise keskööni. Värske asfaldi haisust ei olnud ka mitu päeva enam mitte mingit pääsu. Noja kui sellest veel vähe on, siis alates märtsis ehitab teise maja naaber, kellega mul on paraku suuuuuuuuuur ühine sein, oma korterit ringi ja taob mu peamise koduse istumiskoha taha seintesse naelu vist vähemalt 12 000 foto jaoks. Sellest ma ei hakka rääkimagi, et ühel päeval, kui mul pidi hakkama veebikoosolek, tulid remontijad ka korteri kolmandasse külge - täpselt mu sõiduteepoolse akna alla, kus otsustati gaasitööde pärast majaesine kõnnitee üles künda. Lõpuks pärast mitmetunnist puurimist ja kaevamist tehti seal mingi naks-naks ja siis pärast veetsid mehed jälle tunde sealsamas pinnast kinni tampides. Uff. No ausõna, noh! Kas siis kõik ikka peavad korraga? Isegi kontoris on remont :D. Seal pannakse maja alumistel korrustel mingeid vahelagesid vist ja nii. No pmst ka puuritakse permanentselt :). Ja lisaks on seal ka mingi sotsiaalmeetme raames koristajaks palgatud araabia tšikid, kes peaksid kõike desinfitseerima, aga kes istuvad lihtsalt kabinetiuste taga pimedas koridoris tundide viisi ristijalu maas ja vahivat telefonist juutuubi. Häälega. St kuuldavalt. Kõikidesse kabinettidesse kuuldavalt! Ohjah. Hakka või metsa kolima :).

Muidu aga... Muidu on meil igavesti pikalt olnud lihtsalt fantastiline suvi. Kohe no ikka nii 34-35-36-37-38 kraadi iga päev. Mulle väga meeldib! Ma tunnen end kuidagi nii vabana, kui õhk ümber on kehatemperatuuriga samasugune. Nii hea on olla. Oleks meil veel meri ka...

Nojah. Mere puudumisel käisin eelmisel nädalavahetusel hoopis siinsete märgalade vahel senise elu pikimal rattatiirul. Pikimal as in kokku tuli 80 km jutti. Mu seni pikim järjest sõit võis olla ehk 55km ja see oli aastaid tagasi Hollandis, Emilia juures. Seega purustasin rekordi ikka väga pika puuga. Lisaks oli see retk eriline ka selle poolest, et meil oli siin tol päeval 37 kraadi sooja. Meteoroloogide ennustused panid mu enne tegelikult vähe muretsema küll. Aga poleks pidanud. Ratta seljas oli väike tuuleke, tee oli lauge, suur osa marsruudist kulges vee ääres puude vilus ja lõppkokkuvõttes võib öelda, et väga tore oli! Sain teada, et kui mitmepäevast rattamatka kaaluda, siis oleks 50km päevas selline optimaalne. Aga ühekordse pingutusena elab 80km ka üle. Noja kümne kilomeetri või paari tõusu jagu võib-olla jäi tegelikult veel ka varu. Lihtsalt see poleks enam olnud mõnus 10 km. Igatahes. Sõitsime Nancyst Metzi piki igasuguseid kanaleid, jõgesid ja tiigivaheteid. Aega läks vist 6h 06 ja selle käigus sai ära joodud 3,5 liitrit vett. Mis kohe otsa eest jälle alla tilkus. 

Muu hulgas selgus vändates, et siin Lorraine'is on täitsa ilusaid senitundmata kohti, mis väärivad palju põhjalikumat süvenemist. Pont-à-Mousson näiteks. Seal on mingi udupeen premonstrantslaste klooster, kuhu ma pean nüüd jala tagasi pildistama minema. Oleks täna läinud, aga nad panid selleks nädalavahetuseks Prantsusmaa poole viiva raudtee remonti. Hurraa. See ainus riik, kuhu veel oleks saanud vabalt ilma piiranguteta minna, on nüüd ka parandamist vajava raudtee pärast kättesaamatu :)!

Tegelt valetan. Ei ole Prantsusmaa ainus riik, kuhu ma veel minna saan. Tegelt saab Luxist praegu ilma testi või karantiinikohustuseta koguni vist suurusjärgus viide maailma riiki! Prantsusmaale, Hispaaniasse, Itaaliasse ja... äkki oli Horvaatia ja miskine koht veel... Vägev, kas pole!?!? Aastal 2020!!! Saksamaa nõuab Luxist tulnutelt kas värsket negatiivset koroonatesti või siis peab sinna minemiseks olema vabandatav põhjus. Belgial on ka oma mingid tingimused, aga tõtt-öelda ei ole ma pidanud vajalikuks järge pidada, mida nad siis soovitavad või tahavad praegu. Suur osa ülejäänud Euroopast on samuti Luxi kui Euroopa musta koroonalamba ammu endast ära lõiganud. Mõnevõrra ärateenimatult mu meelest, sest ajal, mil Eesti tegi 300-400 testi päevas, tegi Lux kuni 12 000 testi päevas. Mõni ime siis, et nii neid asümptomaatilisi nakatunuid järjest üles leiti. Oleks mujal rohkem testitud, oleks ka neid nakatunuid rohkem tuvastatud. Päris kindlasti kohe. 

Mis testidesse ja nakatunute arvu puutub, siis praegu iseenesest läheb Luxil natukene paremini ka. Aga ainult sellepärast, et süvaaugustis on kõik, kes vähegi saavad, Luxist läinud, nii et praegu on linn umbes sama tühi kui karantiini kõrgajal. Sellepärast olid eelmise nädala testide tulemused ka väga kenad. Nakatunuid leiti ikka mitusada vähem kui varasematel nädalatel. Saja asemel paarkümmend päevas. Muidugi kui kõik paari nädala pärast tagasi hakkavad tulema, siis hakkab alles nägema... Ei oska kohe arvatagi, mis sellest sügisest saab! 

Igatahes. Veel käisin siin vahepeal mitut puhku autosõidutundides. Mõtlesin, et oleks aeg roostetama kippuvaid lube üle aastate natuke lõpuks jälle poleerida. Sõitsin nüüd viimane kord Eestis käies seal ka täitsa mitu kilomeetrit maha ja sain Luxi tagasi jõudes siin ühe poolakast õpetajaga mitu korda linna peal ja kiirteedel sõitmist proovida. Tema arvas muidugi pärast esimest korda, et ma peaksin hakkama lihtsalt sõitma, et tema meelest polevat mul küll põhjust tundide peale raha raisata. Ma päris sellega ikkagi ei piirdunud, sest paus oli vahepeal ju nii pikaks veninud. Aga nüüd millalgi peaks püüdma vist küll ikkagi päris ise lihtsalt kuskile sõita. Harjutamise pärast. Vaatasin selle mõttega juba ühe silmaga rendifirmade pakkumisi ka. Ja tegin Luxi ja Prantsusmaa külastamisväärsetest väikekohtadest nimekirja valmis :). Hetkel kogun veel julgust.

Rulluisud olen ka jälle tolmust puhtaks pühkinud. Eelmine aasta jäi mul nii rullitamishooaeg kui päris uisuhooaeg vahele, sest jalg tegi häda. Nüüd sai paar nädalat tagasi korra uudishimu pärast rullid jalga pandud ja - ärasinaräägi, ei olnudki valus! Hoopis tore oli! Nüüd ma siis olen sellesuvist head ilma igal võimalusel ära kasutanud ja natuke ennast jälle liigutanud. Oli ka aeg, ma ütlen! Kui enam kontoris ka iga päev käima ei pea, on seda diivanilt maha saamist eriti väheks jäänud!

Tegelt ma käin ikka mitu korda nädalas vabatahtlikult kontoris ka. Printimas ja suure laua taga ja korralikul toolil istumas ja nii. Me peaksime praegu kohal käima täpselt kaks päeva kuus. Mina käin enamasti kaks pärastlõunat nädalas. Vähemalt. Aga selle kuumaga on see ka mõnikord problemaatiline :). Kaks korda on juhtunud, et ma läksin lõunapausi ajal jala tööle. Kõndisin see 2,5km kuuma päikese all rõõmsalt maha. Kohale jõudes selgus aga, et päike oli mu naha ja pea nii kuumaks kütnud, et kehatemperatuuri masin läks punaseks ja keelas mind majja sisse lasta. Mispeale tuli mul viis minutit trepikojas seista ja siis uuesti katsetada. Koroonaaja elu, ma ütlen!

Vot. Aga täpselt niisama juhuslikust kohast, kui ma kirjutama hakkasin, jätan ma selle jutu nüüd katki ka. Kopp sai ette kirjutamisest ja tegelt ma tahtsin täna veel ühe rattatiiru teha. Aint et kell on kuidagi kolmveerand kaheksa saanud ja kui ma kohe ei lähe, läheb pimedaks. Seega ei hakka ma enam juttu seostatumaks siluma ega kirjavigasid otsima, vaid panen siiasamasse ühe suure rasvase punkti ja vaadake ise, kuidas loetud saate :). Mina tõmban nüüd rattapüksid jalga ja kaon.

Olge mõnusad ja head suve jätku!

M.