Poolaasta elumärk

Pole vist eriti mõtetki teha nägu, et ma blogin veel aktiivselt ja korraks on lihtsalt mingi kirjutamispaus tekkinud :). Enamasti ei tule mulle enam isegi meelde, et mul on blogi või et võiks kirjutada. Kui tulebki meelde, on jälle mitu probleemi - kust üldse pärast nii pikka pausi peale hakata, mida avalikult kirjutada võib ja kas ma ikka viitsin VEEL oma vabast ajast ka arvuti taga passida.

Aga nojah. Täna on nüüd täpselt selline auk, et kolm tundi on vaja täita, piltide sorteerimisest on kopp ees, välja ei viitsi minna ja midagi muud kasulikku ka ei taha teha. No kes tahaks vabatahtlikult kööki kraamida??? Eks ma siis kirjutan hoopis mõne sõnaga, et olen elus, olen tegus ja nii. 

Seni olen 2021. aastat päris nautinud. Aasta esimeses kvartalis läks mu vaba aeg peamiselt uisutamisele. Hooaja lõpuks hakkasid mõlemad klubid pakkuma nii palju lisatunde, et käisin ikka kohe no neli-viis päeva nädalas trennis. Mõned hommikud alustasin jääl lausa kell 7.00. Mulle väga meeldis. Alguses oli raske küll, eelkõige füüsiliselt, aga pärast harjus keha ka ära ja siis oli kuidagi hirmus suur šokk, et järsku hooaeg otsa sai. Arumaisaa, miks nad ei võiks Luxi liuvälja suviti ka töökorras hoida? Meil on siin NIIIIIIIIII palju uisutajaid ja trenne, kõik oleksid õnnejunnis. Ma küll nuiasin, et nad võiksid teha suvel siis vähemalt rulluisutundegi. Pärast pikka vaikust saingi vist kaks nädalat tagasi kirja, et nüüd need trennid siis hakkavad. Aint et... kolmapäeval kella neljast kuueni või midagi. No johhaidii. Lux on ikka imelik riik. Siin tuleb kogu aeg kõikidele jälle otsast peale seletama hakata, et täiskasvanud tegelikult tihti töötavad ka ja et isegi kõik täiskasvanud naisterahvad ei ole ilmtingimata ülalpeetavad kodukanad, kes saavad keset päist päeva oma äranägemist mööda trennis käia. Nomaitiea.

Igatahes, pärast uisuhooaja lõppu mais oli mul üle tüki aja pikk puhkus ja selle arvelt käisin ma elus esimest korda Kanaaridel. Fuerteventural ja Lanzarotel, kui nüüd täpne olla. Sellal ei olnud saartel veel kedagi, sai päris mõnusalt omapäi ringi tiirutada ja rahvamassideta puhata. Kuna turiste ei olnud, olid muidugi paljud restoranid ja külastuskohad ka kinni. Aga matkata ja supata ja pildistada ja muud õuevärki sai teha ikka. Lanzarotel näiteks ohtralt mööda vulkaane turnida ja Fuerteventural veesporti harrastada. Oli väga mõnus küll, see puhkus kulus ülenisti marjaks ära. Ja pilte tõin tagasi üle viie tuhande. Tegelen siin nüüd nendega siis vähehaaval.

Nüüd, nüüd pärast Kanaare olen üritanud lihtsalt kuidagi jälle järje peale saada nii töö- kui ka sotsiaaleluga. Peaaegu vist juba ongi õnnestunud kõik äraoleku ajal kogunenud lubadused ja kohustused täita. Ja äsja käisin nädalakese autoga siin ka ekskurseerimas, Šveitsi piiri ääres Prantsusmaal. Oli ka väga mõnus - silmiavav, naerune, kurviline ja värskendav. Ma nüüd kogu aeg üllatun, KUI palju huvitavaid kolkaid ikka siin igal pool on. Sest, vaat, ma ei sõitnud ju autoga aastaid, kohe üldse, ja käisin ainult sellistes kohtades, kuhu sai ühistranspordiga. Kui need kohad end ammendasid, hakkas mul tekkima tunne, et siin ongi üldse kõik nüüd ammendunud. Aga siis tuli Kadi, kellega sai aastakese Luxi ümber ringi tiirutatud, ja tasapisi hakkasid mu silmad avanema. Eelmisel aastal võtsin ma ise paar autotundi ja julguse kokku, et nädalavahetustel paari tunni raadiuses pisut ringi sõita... Ja ohsinamait, kus siis tuli välja, et Luxist täiesti mõistliku sõidu kaugusel on alles teha ja vaadata! Vägev! See tuleb nüüd kõik ette võtta!

Ehkki eks muidugi paistab, kaua seda saab ja millal jälle piirid kinni pannakse. Praegu on COVIDiga Luxis iseenesest päris hästi. Nakatunuid on vähe, vaktsineerimine käib ja põhimõtteliselt peaksin ma oma sünniaastast lähtuvalt vist kuskil augusti teises pooles hakkama jälle osa aega regulaarselt kontoris tööl käima. Aga no eks me veel vaatame seda asja! Delta tõstab pead ja mu nahaarst alles sel nädalal ütles, et tema puhkus peaks hakkama 8. augustil, aga ta juba enam väga ei usu, et ta selleks ajaks veel kuskile sõita saab, sest delta tulekuga lähevad riigid jälle paanikasse ja hakkavad kõik taas üksteise võidu piiranguid kehtestama. See tundub päris tõenäoline, mulle ka. Ja sügisel uuesti koju barrikadeeruminegi tundub üsna usutav. Sest COVID-19 maailmast küll veel otsa ei saa, mu meelest.

Muu tulevik tundub ka tegelikult praegu hästi lahtine. Isegi tööl, sest ülemus sunnitakse meil nüüd millalgi vastu tahtmist roteerumispoliitika tõttu tööd vahetama. Kes asemele tuleb või kuidas kõik edasi hakkab olema, tundub täiesti ettekujutamatu. Üks ajastu saab minu jaoks igatahes sellega läbi ja suht selline... aastatuhandevahetuse tunne on kogu aeg. Ühest küljest kurblik-nostalgiline ja teisest küljest natuke ootusärev pimeduses kobamine ka, sest seda ju ei tea, mis edasi juhtuma hakkab. Ainult see on kindel, et hakkab. Aga nojah, ka mul täitub siin varsti kümme aastat ja siiani on need va eluetapid mul enam-vähem kümne aasta kaupa käinudki. Ongi vist see loomulik murrangukoht siis nüüd jälle kätte jõudnud. Eks siis tuleb nüüd vaadata, kuidas asjad arenevad ja mis sellest uuest kümnendist saab. Oleks see vaid sama hea, kui need eelmised on olnud.

Vot. Aga muidu... Kohe praegu ootab sõit Saksamaale Pireti kirsiaeda. Kirsid ei ole küll valmis, sest see aasta on nii külm ja märg olnud, et kõik on eelmisest aastast umbes kuu aega maas. Aga no siis tuleb hoopis grill, seltskonnas, mida pole ammust aega korraga ühes kohas näinud. Kindlasti on tore. 

Olgu teil ka tore nädalavahetus!

M.