Meditsiinilistest imedest

Niisiis. Pärast mitmepäevast diivanil lebamist ja valutava jalaga läbiräkimiste pidamist võtsin ma taas kasutusele oma ustavad kargud ja kalpsasin jälle ühel jalal kliinikusse arstile. Ja olgu öeldud, et armsa doktori esimene reaktsioon mind karkude otsas nähes oli täiesti hindamatu - ta lõug vajus keset koridori sõna otseses mõttes töllakile ja silmad läksid murest suureks kui tõllarattad. Küll see oli südantsoojendav osavõtlikkus, selle eest andestan ma talle kõik meie suhtlemisraskused :D.

Igatahes, vaatas teine mind ja vaatas jalga ja ütles, et tema küll aru ei saa, miks ta mul nii valus on. Vaatas uuesti mind, vaatas uuesti jalga, katsus siit ja sealt, vaatas üle kõik pildid. Kutsus radioloogi ja teise arsti ka pilte vaatama. Noja siis selgus, et kahe seniteada mõra taga on tõenäoliselt kolmas ja tunduvalt suurem väsimusmurd. Mis pidi olema nii anomaalne, nii erandlik ja nii sitt, et ta ei teadnud, kas naerda või nutta. Leidis, et ma olen kõige erilisemate vigastuste tekitaja tema karjääri jooksul, ja teatas, et parem loodame, et ta nüüd eksib, sest selle uue häda puhul on vaja taas vähemalt kuus nädalat kipsi või kõige halvema stsenaariumi korral koguni uut operatsiooni.

Prognoosi kinnitamiseks realiseeris ta aga Luxi mõistes tõelise meditsiinilise ime ja pani mulle IRMi (ehk MRI ehk MRT) aja juba tervenisti järgmise nädala teisipäeva hommikuks. Ärgem unustagem, et meil tuleb praegu pikk nädalavahetus, nii et põhimõtteliselt tekitas ta mulle IRMi aja kolme päeva pärast, ehkki radioloogias teatati nii talle kui ka mulle, et IRMi järjekorrad ulatuvad praeguse seisuga septembrisse ja no erakorralistel juhtudel saaks selle ehk juuniks. Tema saatis vastuvõtutädi kukele, helistas isiklikult radioloogile, teatas, et teisipäeval ma tulen ja kõik. Muljetavaldav saavutus. Mul tekkis päris uhke tunne, kui ma vastuvõtus pärast uut arstiaega kinni pannes ütlesin, et mulle pandi IRM järgmiseks nädalaks ja mul on uut arstiaega vaja kohe pärast seda. Kolm registratuuritädi ei suutnud oma kõrvu uskuda ja küsisid paberit näha, et veenduda, ega ma ei eksi ja kas mu IRM on ikka 2. mail 2017, mitte 2. mail 2018. Sest tõesti, nii võimatu on see IRMide asi siin tavaliselt...

Nojah, ega siis nüüd pole midagi teha. Seni keelati jalga sekundikski maha panna, soovitati süüa valu ja põletiku vastu karpide viisi ibuprofeeni, kirjutati välja järjekordne ortoos ja haigusleht. Noja paistab, et ma näen ka oma kallist doktorit lähiajal jälle päris palju... Hmm. Ta on tegelikult mul muidu väga äge - suht noor ja energiline ning alati ka väga põhjalikult tubli, seda pean ma ta kohta ütlema. Mitu korda, kui ta on mind näiteks enne või pärast mu füsioseanssi kliiniku kohvikus näinud, on ta alati iseseisvalt otsejoones minu laua juurde tulnud, et küsida, kas kõik on ikka hästi või et miks ma jälle kliinikus olen ja ega ometi midagi tema parandatud jalaga viltu pole... Sellist osavõtlikku suhtumist muidu ei leia kuskilt, teistel on kõikidel sinust suva, kui nad sulle väljaspool oma kabinetti vastu jooksevad. Selles mõttes ta mulle meeldib. Aga teisalt on meil temaga mõnikord tõelised suhtlemisraskused, sest kohati peab ta mind väga intellektivaeseks blondiks ja seega me räägime üksteisest pooltel kordadel väga mööda. Mis on mõnikord ka veidi frustreeriv. Enamasti tekivad sellised probleemid muidugi sellest, et tema on itaallane ja mina eestlane, aga omavahel räägime me prantsuse keelt - ja kuigi me mõlemad räägime seda täiesti hästi, on see meie mõlema jaoks siiski võõrkeel, nii et mõnikord tekib ikka vajadus täpsustada, mida ta nüüd sellega mõtles või mida mina sellega mõtlesin. Noja kui mina täpsustusi küsin, siis ma pigem tahaks, et ta räägikski mulle meditsiiniliste terminitega ja anatoomilisi nimesid kasutades, milles asi on või mis ta nüüd täpselt tegi, sest need on vähemalt sellised kindlad fikseeritud asjad, millest ma ise ka aru saan või mille järgi ma saan pärast uurimistööd teha. Aga tema peab mind võimetuks sellist kraami mõistma ja vastab mulle nii huupi lasteaiaasju, et põhimõtteliselt seda ma ta käest pooltel kordadel ikka teada ei saa, mis ma tahan. No à la küsisin ta käest haavaniitide väljavõtmise ajal, et mis materjali ja kuidas ta operatsiooni ajal kõõluses endas kasutas. Pidasingi silmas reaalselt materjali, et kas ta kasutas klambreid või mis niiti ja kuidas täpsemalt (see on oluline informatsioon, kas või sellest seisukohast, et mõni materjal on jäigem kui teine ja sellest sõltub, kuidas arm selle ümber paraneb ja kui elastne see koht jääb ja mida ma hiljem selle jalaga julgen teha), aga tema vastas rõõmsalt, et ärgu ma muretsegu, ei, haava ei pea uuesti lahti võtma. Seda veel sellise hääletooniga, et ma otsustasin täpsustamise sinnapaika jätta... Vot. Aga noh, parem ikka hea arst väikeste suhtlemisprobleemidega kui hea suhtleja väheste ravimisoskustega. Nii et ma olen temaga kokkuvõttes ikkagi väga rahul... Ja tõesti, tema tänane näoilme mind karkudel nähes oli lihtsalt nii hindamatult eriline, et oleks tahtnud suisa kallistada teda...

Kui aga pikk jutt nüüd lühidalt kokku võtta, siis laud on mul nüüd jälle saatekirjadest ja retseptidest lookas. Taksojuht aitas mul apteegis käia, Katrini saatsin poenimekirjaga mu toiduvarusid täiendama... Algab järjekordne diivanielu ajastu...

Tänan tähelepanu eest!

M.

Sellest, kuidas ma Amsterdami ei läinud

Ma pidin reedel Amsterdami minema, eks. Ja siin ma siis nüüd olen, kõhuli kodus Luxis põrandal, läpakas ees ja jalg jääkoti otsas. Oli teine reedeks jälle nii hell ja pirtsakas, et ma ei söandanud teist kuidagi rohkem retsida. Pärast saavad nendest mõradest viimati veel murrud ja kus seda jama siis veel... Sedakorda on kõiges süüdi eelmise nädala lollakas tuletõrjeõppus. Enne oli kõik OK, aga seitsmendalt korruselt mööda treppe alla ronimine ei olnud mu jalale tuntavalt kuigi meeltmööda. Keset nädalat ei saanud talle puhkusepäeva ka anda ja nii oligi tal reedeks kannatus juba üsna viimase piiri peal. Nojah. Aga samas mis ma ikka virisen. Tuletõrjedrill on iseenesest ju vajalik ja ega mul üksi ebamugav polnud - Marika aeti üldse ilma igasuguste õueriieteta majast välja, sellise külma ja vastiku tuulise ilmaga...

Enivei. Eks ma siis veetsin terve eilse päeva sohval piltidega jännates ja tänane saab olema eilse kordus. Emiliaga sai loomulikult jälle astronoomilistes kogustes fotosid tehtud ja nii ma siis üritan nendest mingit mõistlikku kogust välja sortida. Kusjuures ma pean tõdema, et ehkki tema on oma fotoka üldse nurka visanud, peaks hoopis tema rohkem fotodega hakkama tegema, sest tal on nii hea silm, et kohe kadedaks teeb! Ta oskab isegi täiesti ebafotogeenilisest minust kenasid pilte teha :). Juba kümme aastat tagasi tegi ta minust ühe mu lemmikpildi ever. Jaa, me tunneme üksteist kümme aastat! Ja ta pildistab endiselt hästi.

Hmm. Eelmisel nädalal laadisin ma muidu ühe kontrolltöö fotod ka fotokooli serverisse üles ja eile sain nende kohta tagasiside. Ootasin huviga, aga sedakorda sain ikka no tõelise mulli vastuseks. Põhimõtteliselt käib see süsteem neil nii, et mina laen ülesanded üles, siis seal keegi vaatab neid pilte ja salvestab oma kommentaarid audiofailiks, mida mina pärast oma kodus diivanil kuulan, kohvikruus käes. Ainult et päris näost-näkku vestlusega võrreldes on sellise süsteemi miinus see, et nende jutt läheb mõnikord kohe üle mõistuse rändama ja piltidest suudavad/viitsivad nad rääkida heal juhul kaks minutit ning sellele eelneb või järgneb 28 minutit lihtsalt heietamisi. Eilne hindaja rääkis maast ja ilmast, sellest, kuidas ta on juba nii vana, et uni läheb hommikul ära ja nii ta siis juba istubki kohvikruusiga arvuti taga, sest New Yorgis on väga kole ja hall ilm ja mitte miski vägi ei vii teda tänase ilmaga majast välja. Siis eksis ta ära lapsepõlvemeenutustesse ja oma igapäevaelusse jne. Iseenesest muidugi oli kõik tore ja norm, ta tundus väga vahva inimene olema ja see oli selline mõnus laupäevahommikune kultuuridevahetus, et ühest küljest mul oli täitsa õdus kohe kuulata, kuidas tema teises maailma otsas oma hommikut veedab ja aknast välja vaatab. Teisest küljest lihtsalt ma oleks täitsa huvitunud ka sellest, mis tal mu piltide kohta öelda on... Nojah. Samas piltide hinded jäid kõik A, A- või B+ raamesse, nii et ju tal siis lihtsalt ei olnudki midagi rohkemat öelda. Noja tõele au andes olid seekordsetest piltidest üle poole ka tehnilised näpuharjutused valguse kontrollimise ja peegelduste ja muu säärase kohta, nii et ega ta kunstiteoseid ei saanudki, vaid lihtsalt enamasti vaikelusid, mis pidid illustreerima valgust selle, teise ja kolmanda nurga alt. IRW. Näete, niimoodi ma siin näiteks ühte enne kodus tegin (sellest ma parem ei hakka siia pilte üles panema, kuidas ma kraanikausis istusin, ise kapi all käkras, et Emiliast aknast tuleva valgusega samuti kooli jaoks vajalikke portreesid teha):

Enivei. Emiliaga hakkasime vaatama jälle uut hispaaniakeelset sarja Gran Reserva. Selle tegevus toimub Rioja veinitootjate seas ja issand, vot see on juba selline tõeline hispaania seep, mis annab peaaegu Mehhiko telenoveladelegi silmad ette. Juba esimeses osas oli selge, et inimesi hakkab surema kui kärbseid, absoluutselt igal abielus inimesel on vähemalt üks armuke (kes on enamasti tema õe või venna abikaasa) ja sel vaesel külapolitseinikul seal ei ole tolle ühe perekonna tõttu absoluutselt ainsatki hingetõmbeminutit. Tõtt-öelda see sari mulle väga ei meeldi, aga no kuna ta mul nüüd olemas on, siis ma vaatan ta ikkagi lõpuni. Üks osa õhtu kohta ja tasapisi. Hispaania keelele tuleb ikka kasuks. Aga El Internado oli nii äge :). Seda võiks ühel päeval suisa uuesti vaadata :).

Jaa, ma saan ise ka aru, et ma olen täiesti ära mandunud. Muust pole enam rääkida kui valutavatest jäsemetest, diivanil istumisest ja järgmistest seepidest. Aga noh, küll see aeg ka üle läheb ja kus ma siis hakkan ringi müttama! Tulgu ainult see va suvi juba! Ja paranegu see va jalg ära! Kus ma siis teen endal elu jälle põnevaks! Ausõna!

Aga mis siis ikka. Aitab küll heietustest. Lähen teen hispaania keele kodutööd ära ja võtan siis jälle pildid ette. Näete, eile läbi sorditutest mõned on siin.

 

Pakaa!

M. 

Pool üksteist

Emiliaga oli meil ülitore nädalavahetus. Me kokkasime, veinitasime, pildistasime, vaatasime hispaaniakeelseid filme, käisime kolm korda ujulas, saunatamas ja korra Mondorfis spas, jalutasime minu jala võimalust mööda linna peal ja värvisime mune. See viimane tegevus lõppes muidugi teatava fiaskoga, sest kui me olime munadele lilleõiekeste ja oksakestega filigraansed mustrid peale saanud, otsustasime me nad õlise lapiga üle pühkida, et nad kenamini säraksid. Ainult et kui me olime nad linaseemneõliga üle tõmmanud, otsustasid nad hakata valgeks tagasi tõmbuma. Lõppkokkuvõttes olid meil seega taldrikutäis seest siniseks keenud ja pealt jälle kaameks tõmbunud munasid. Millest meil üsna ruttu kopp ette sai, nii et kuus tükki ootavad mind veel külmikus :).

Ilmadega oli nii ja naa. Tema tuleku ajal jagus veel paariks päevaks päris viisakat sooja kevadilma, nii et mõned fotosessioonid saime me puhta pluusiväel ära tehtud. Siis kiskus ilm aga käest ära ja nüüd tuli radikad jälle sisse lükata ning äravisatud kindaid tahaks ka kangesti jälle tagasi. Paljakäsi on ikka päris jahe ja tatitõbi ähvardab ka kallale kiskuda. Just siis, kui ma hakkasin lootma, et mul õnnestus sellest sel hooajal lõplikult pääseda.

Emiliaga on meil muidu viimasel ajal elu kuidagi väga koordineeritud. Meil juhtuvad kõik asjad enam-vähem ühel ajal. Viimase sünkroniseerimise tulemusena hakkab tema nüüd ka korterit ostma. Londonisse, muidugi. Nairagi on korteriostu lävel, tema siis Berliinis. Mina olen juba pool aastat, st 10% pangalaenu tagasi maksnud, aga see aeg on nii ruttu läinud, et ma pole seda veel märgatagi jõudnud. Küll me oleme kõik suureks saanud. Räägime omavahel pangalaenust, mööbliostust, IKEA abil sisustamisest, investeerimisest, omakapitalist ja muust säärasest. Millal me kõik niimoodi igavaks täiskasvanuks muutuda jõudsime?

Fotokooli peatükid lähevad nüüd ludinaga, hoog tuli kohe tagasi, kui väljas valgeks läks ja mina jälle liikma sain. Sain mitu kontrolltööd jälle tehtud ja praegu kaalun ma siin välkude teemat. Ühte on nimelt vaja, aga ma ei suuda ma kuidagi otsustada, kas ma peaksin investeerima kohe korralikku välku või piisaks mõnest vähem võimsast ja odavamast vidinast ka. Tähendab, probleem seisneb selles, et ma ei tea, kas mulle siis hakkab välgu kasutamine meeldima, kui ma oskaks temaga juba midagi oma tahtmist mööda teha ka. Kui ei, siis kolme korra pärast pole ju kallist välku vaja. Kontrolltööde pildid saaks kindlasti tehtud mõne odava vidinaga ka ja odavamast jubinast poleks mul väga kahju, kui ta suurema osa ajast lihtsalt kotis seisaks. Aga kui mulle jälle see välgutamine meeldima hakkab ja kasutamine paremini selgeks saab, siis oleks mõttekas ju kohe korralik ja kallim asjandus muretseda, et ma ei peaks midagi topelt soetama. Ohjah, elu väiksed dilemmad :).

Ühtegi rabavat uudist ei ole mul teile aga seegi kord. Elan siin vaikselt oma elu - pääsesin füsioteraapiast, otsin Amazonist sääsevõrku, alla olen võtnud täpselt 300 grammi, üleeile tegin sibulasuppi, täna sain kätte Andaluusia Lonely Planeti ja pikemat aega teen juba suvise Malaga jaoks plaane. Igakevadisel kombel tahaks muudkui igale poole minna ja sõita ja poodelda ja reisida ja kohvikuterrassil istuda ja üldse, naerda ja inimeste seltsis toredalt aega veeta. Tuju läheb muudkui ülesmäge, selja taga on pikk tore nädalavahetus ning tänu vabale esmaspäevale on ka see töönädal kuidagi eriliselt lilleliselt lühike. See nädalavahetus saan Amsterdamis emmega kokku :). Nad tulevad lilleparaadi vaatama. Ma siis lähen ka. Panen jala tõeliselt proovile. Vot.

Aga praegu lähen magama. Pool üksteist, nagu ontlikule tööinimesele kohane.

Head ööd!

M.

Arenguruumi veel on

Ma käisin täna arsti juures. Sain teada, et mul on pöid valus sellepärast, et seal on kaks luumõra. Ülekoormusest. Jalg pole enam harjunud õigesti käima. Tere-tore. Ja noh, kuna midagi pole teha, siis tuleb samas vaimus - ainult vaiksemalt - edasi lasta ja vaadata, mis saab. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Rääkida tahtsin hoopis sellest, kuidas ma eelmisel nädalal jalast pilte käisin tegemas. Sest see oli jälle paras anekdoot, ehkki seekord said pildid kohe esimese korraga õigest jalast ja puha.

Lihtsalt kui ma olin pildid ära teinud ja koridoris plaati ootasin, tuli radioloog (mitu korda) välja küsima, et vabandage, madamm, kas te olete ikka kindel, et te pole midagi ära murdnud. Mille peale mina hämmeldunult vastasin, et olen küll, jah, ainult Achilleuse kõõlust on opereeritud, aga seda ma ju teile ütlesin juba. Vot, aga seal mu kõrval toolis istus üks hästi kirjudes riietes tädi, pealtnäha nii kuuekümnene ehk. Kõhn ja kena ja energiline. Tema siis kuulas pealt, muigas ja astus ka vestlusse. Ütles, et tal oli ka novembri alguses operatsioon. Ja küsis, et mida minusuguse noore inimesega siis täpselt tehti.

Mina muidugi viisaka inimesena vastasin, et bla-bla-blaa. Jesver, ja kus ta siis kukkus seletama. Jajaa, Achilleuse kõõlus, jaa, mu mehel oli ja mul ka, jaa, oi, see on karm... Jaa kargud ja taastusravi ja... Kõõlused on üldse hirmsad. Ma ükskord võtsin autopagasnikust poekotte ja tõstsin natuke kätt ja õlakõõlused läksid. Kaua aega ei saanud kätt üldse liigutada, aga siis opereeriti. Ja pöid teeb nüüd haiget? Oi, teate, see on kinnnndlasssssti väsimusmurd. Mul oli ka, mõlemal jalal. Esimese opereerimise olid nad just jõudnud lõpetada noja siis ma kargasin natuke kargu ja teise jala peal ringi ja kohe oli sellest kargamisest teisel jalal ka väsimusmurd. Ja pärast seda kukkusin ma kodus karkudega ukerdades trepist alla. 15 astet. Täitsa teadvusetu olin, mees kutsus kiirabi. Pähe tehti 27 õmblust, näete, siia! Aga eiei, ärge muretsege, ma tunnen end hästi, eiei, see juba on üle läinud, üldse ei anna tunda. Täna olen ma siin radioloogias hoopis sellepärast, et ma detsembris pärast seda kukkusin kodus selili ja mu hingetoru nihkus suure põrutusega paigast. Mitu sentimeetrit. Oi, kui valus see oli. Kolm päeva jõulude ajal olin arsti nägemata haiglas ja milline valu... Opereerida ka ei saa. Kuude viisi kestis. Aga siis ma nüüd lihtsalt korra köhisin ja järsku läks üle. Nüüd saadetigi vaatama, et mis toimub...

Ja mina muudkui kuulasin ja imestasin ja tänasin taevast ja mõtlesin, et ma ei olegi oma hädiste jalgadega maailma kõige suurem hädapätakas. Arenguruumi veel on... Annaks taevas, et ei peaks sellistesse stratosfääridesse arenema...

M. 

Pika nädalavahetuse ootuses

Eelmine nädal läks niimoodi mööda, et ei jõudnud hingata ka. Põhimõtteliselt läksin ma iga päev enne normaalset aega kodust välja ja jõudsin tagasi enam-vähem kella üheksaks õhtul. Küll oli vaja käia hommikul kliinikus, küll teha hommikul vara või õhtul kauem istungitööd, küll käia pärast tööd trennis jne jne jne. Ainult ma vist hakkan vanaks jääma - terve nädal otsa sellist jooksmist jutti võtab nädala lõpuks ikka korralikult kutuks. Kui vähegi saab, siis ma rohkem füsiot ei taha, sest mina ei jõua lihtsalt hommikuti selle kliiniku vahet enam siblida. Aga eks viimane sõna jääb homme muidugi arstile.

Õnneks oli nädalavahetus eriliselt soe ja päikeseline ning see enam-vähem kompenseeris kogu möödunud eriliselt nõmedat nädalat. Sain täna kohvikuterrassil istudes isegi selle aasta esimese päikesepõletuse ja 22-kraadise ilmaga võis täitsa kohe lühikeste varrukatega ringi lasta. Samuti sain lõpuks ometi jälle lihtsalt täie mõnuga fotokaga linna peal luusida ja rattaga sõita. Mul on vaja takkajärge fotokooli päris palju pilte esitada ja harjutada ka. Kusjuures nüüd on mul ka kaamerat armastavat modelli tarvis, sest viimased peatükid on kõik olnud portreefotodest ja inimeste pildistamisest ning kontrolltööde ülesanded on ka vastavad. Õnneks tuleb kolmapäeval Emilia külla. Temal on alati hea meel, kui keegi tema peal kätt harjutab, ning ma andsin talle juba teada ka, et mul on plaanis teda fotokaga alatult ära kasutada. Ta ütles ahah ja lubas enne juuksurist läbi käia :D. Milline meeldiv suhtumine!

Muidu viimastest uudistest nii palju, et eile aitasin Katrinil uued rulluisud sisse sõita - tema rullides, mina jalgrattaga kõrval. Nii tore oli! Vahepeal istusime kohvikuterrassil (sealt see päikesepõletuski) ja vahepeal nautisime jõeäärset rattarada. Kõik oli juba nii roheline ja õites, et täitsa suve tunne tuli! Eelmisel kolmapäeval käisin aga elus esimest korda tai chi tunnis. Mis oli ühest küljest päris tore, aga teisest küljest võib-olla mitte päris minu jaoks. Või noh, tunni esimene osa, kus kõik koos harjutusi tegid, oli päris mõnus, aga pärast seda pidid kõik tund aega ise omaette harjutama ja õpetaja käis siis igaühe juures 15 minutit abiks. Ainult et kuna mina päris rohelisena ühtegi erilist harjutust ei teadnud, tekkis mul pärast käte kolmesajandat korda tõstmist ja langetamist seal peegli ees kergelt totter tunne. See osa, kus minuga tegeleti ja näidati, mis ma tegema pean, oli muidugi tore. Aga no maitea. Ma mõne korra võib-olla käin ikka veel. Pikemalt ma sellega vist aga tegeleda ei kavatse. Mul on ikka veidi aktiivsemat sporti vaja, sest ma olen niigi nii suure osa ajast omaette oma mõttemulli sees, et mediteerimine ajab mu viimati suisa koomasse. Pigem on mul vaja rahmeldada ja samas midagi koordineeritut teha. Midagi sellist, millega mu hädised jalad ka rahul oleksid. Küll ma midagi sellist ka leian.

Veel tellisin esimest korda Soome pagarite käest päris õiget leiba ja mägede viisi Karjala pirukaid ka. Neilt saab kord nädalas endale kraami tellida ja see tuuakse siis meile suurte kastidega tööle, kus üks usin Soome osakonna töötaja tellimused laiali jagab. Nii äge! Nende leivapakk oli muidugi selline, et ma söön seda vist kena kolm nädalat, aga mis siis. Vahelduseks maitseb väga hea :).

Noja mis veel? Vist ei olegi rohkem midagi öelda... See nädal on meil ainult kolm tööpäeva ja kolmapäeva õhtuks jõuabki Emilia külla. Ootan juba hirmusväga, mulle tundub plaanide järgi, et meil saab eriti vahva olema! Muu hulgas pidime me minema salsapeole ja Mondorfi spasse, värvima mune ja korraldama mitu fotosessiooni... Kõlab lõbusalt :). Loodetavasti pole ilmad väga koledad ja jalg teeb ka koostööd.

Enivei. Söök sai valmis ja ma nüüd lähengi laon endale pajaroamäe taldrikule ja hakkan filmi vaatama.

Olge mõnusad ja rääkimiseni!

M.

Chiri Biri Binn

Olin ühel ilusal õhtul kohalikus hiinakas. Tellisin toidu ära ja suundusin allkorrusele vetsu. Kus muusika mängis. Tunduvalt kõvemini kui söögisaalis.

Ajasin omi asju. Ja järsku avastasin, et millegipärast ronivad pähe Kuldse Trio lollakad laulusõnad sellest, kuidas kaugel-kaugel Hiinamaal elas kord üks armund paar. Edasi tulid kivirünta-punta-anta änta ja muud sellised.

Ega ma oma mõistusest sel hetkel eriti hästi ei arvanud. Aga neid laulusõnu muudkui tuli kuskilt mu alateadvusest edasi ja lõpuks sain ma aru ka, et see on tingitud kõlaritest kostuvast muusikast. Kus üks malbe häälega neidis sama meloodia järgi äärmiselt melanhoolset hiinakeelset lugu leelutas ja minu ajukurdude vahelt vastavaid eestikeelseid sõnu välja koukis.

Ma tõesti ikka veel saan regulaarselt tünga sellega, et usun, et mõni laul võiks ka Eestist pärit olla. Kas või kõige lollim. Või kõige isamaalisem. Ma ei oska teile kirjeldadagi oma pettumust, kui avastasin, et "Kas tunned maad, mis Peipsi rannalt" on Normandia rahvalaul ja ka "Vändra metsas, Pärnumaal" ei ole ka sugugi Eesti laul. Nüüd tuleb välja, et isegi Kuldse Trio lollakas pilalaul tuli kaverdada...

Mis siis ikka. Vähemalt tuleb välja, et ma tean ka mõnda päris hieroglüüfides laulu. Oskan kohe laulda teist ja puha. Järgmine kord saan asiaatidega lihtsamini jutu peale :). Aga see oli raudselt selle nädala suurim avastus. Kuulake siis teie ka!

Kosmeetikast, ekleeridest ja gentrifitseerimisest

Mul oli terve nädala internet ära. Pildipostitus oli mul ette valmis tehtud ja ajastatud, seegi läks hästi. Muidu aga elasin terve nädala justkui keldris. Ei saanud ei ilmateadet vaadata ega uudiseid jälgida, skaibis hängimisest ja plaanitud arvete maksmisest rääkimata. Isegi piltidega ei saanud tegeleda, sest üles neid ju ilma netita ei riputa ja printer on mul ka läpakaga üle wifi ühendatud. Naljakas ikka. Vanasti ei olnud kõik asjad nii omavahel seotud. Nüüd tõmbab aga keegi kuskil lukus ruumis ruuteri kogemata seinast välja ja kohe pooled asjad muutuvad ümberringi kasutuskõlbmatuks! Kui lihtne on tegelikult igapäevaelu halvata! Ja kui külmkapid, pliidid ja südamehaigeid jälgivad monitorid hakkavad ka internetist sõltuma, võib sellistest ootamatutest katkestustest sõltuda palju rohkematki... Enivei. See selleks. Elasin üle - vaatasin DVDsid, lugesin ja tegin süüa. Polnud hullu midagi. Lihtsalt natuke tüütu.

Muu poolest oli üsna sündmustevaene nädal. Või noh, kui välja arvata neljapäevane Pomme Cannelle'i restoranis käik ja Kirchbergi kinole-ostukeskusele tehtud pommiähvardusest tekkinud kumu. Päevad läksid linnutiivul, nii et eile jõudiski Naira oma peiksiga mulle järsku juba kuidagi külla. Ja nii tore on! Ma pean jälle tõdema, et nad on ikka nii teistmoodi eluviisiga, et mõjuvad minu kindlaks kujunenud rutiinis kui värske ja üllatav tuuleõhk :D. Mul on isegi raske välja tuua, et mille poolest me siis nii erinevad oleme, sest meil justkui sarnast ei olegi midagi. Mina panen näiteks ennast oma praktilisuses hommikul valmis no maksimaalselt 15 minutiga, enamasti veel kiiremini. Nairal läheb hommikuti enda presentaabliks saamisega aga poolteist tundi, sest kõigepealt on vaja juukseid sirgendada, siis salke lokitada, siis kulme kammida, küüsi lakkida ja teha umbes 13x põhjalikum näomeik kui mina ka kõige erilisematel elupuhkudel vaevuksin. Lõpptulemus on muidugi väga hoolitsetud, läbi mõeldud ja ilus. Ja tema siiras vaimustus lennujaamast ostetud kallist lauvärvikomplektist on nii nakkav, et mul tekib ka kohe väike tahtmine endaga rohkem tegeleda ja naiselikumaks hakata. Mis on tegelikult ülimalt tänuväärne! Mul ei oleks midagi selle vastu, kui me üksteisele lähemal elaksime ja tihemini kokku saaksime. Ma olen täiesti veendunud, et ta avaldaks minu väljanägemisele, hoolitsetusele ja naiselikule käitumisele väga positiivset mõju. Juba ainuüksi tänahommikune doos Nairat pani mu näiteks tundma, et mul on vaja KOHE kulme kitkuda, endale lauvärvid osta ja päikseprillid ka tunduvalt kallima margi vastu välja vahetada! Mõelda ainult, mida ma kõike tahaksin teha, kui ma temaga kord kuus või kord nädalas kohtuksin!!! Mul ei oleks, muuseas, midagi proovimise vastu. Päris huvitav oleks.

Olgu veel mainitud, et nädalavahetuseks saabusid nad suurema kohvriga kui mina viieks nädalaks Kuubale kaasa võtsin. Eilse pärastlõuna jooksul jõudsid nad juba kaks korda riideid vahetada (reisitunked Luxi sobiva esimese komplekti vastu ja Luxi sobiva esimese komplekti õhtusöögile minemise riiete vastu). Kolm paari kõrge kontsaga saapaid oli tal ka igaks juhuks nädalavahetuseks kaasa võetud, et ikka valikut oleks. Pluss sussid, föön, juuksesirgendaja ja veel mingi muu juukseaparaat, mille kasutamist ma veel pole näinud. Nende kõige esimene ettevõtmine Luxis oli aga kondiitripoodi ekleeride järele sööstmine. Nad ei mallanud isegi kohvrit minu juurde maha panna, vaid tormasid kõige pagasiga minu koduuksest mööda kondiitriärisse, sest mõlemad on tohutud magusasõbrad ja Naira igatses minu kodukondiitri ekleere nii väga, et tegi neist alatasa vestlustes juttu. Täna hommikul toimus meil majas ka põhjalik keskustelu teemal millisesse kondiitripoodi täna ilmtingimata jõudma peab ja kas homme on neist mõni lahti ka või tuleb täna homsed varud ära osta. Lõpuks jäi jutt nii, et täna käivad nad linna minnes Oberweisis, proovivad seal paari head küpsetist, siis vaatavad paar tundi poodides ringi ning söövad seejärel Chocolate House'is kooki, joovad kakaod ja proovivad paari käsitööšokolaadi. Õhtul enne kojutulekut on neil aga plaan Arensist homseks ka piisavalt küpsetisi kaasa tuua. Vot nii siis. Olgu öeldud, et minu eilsed ekleerid on tänaseni külmkapis, sest vastupidiselt neile isutab minul 99% ajast soolase järele ja magus tõmbab mind mõnikord küll, aga üsna limiteeritud kogustes. Mina ei jõudnud eilset annust lõpetada :D.

Igatahes. Praegu näitab Naira Alexile Luxi, ise pidasin ma targemaks nendega mitte linna peale minna. Jalg tahab nädalast hädasti puhkust ning kuuetunnine jalgsiekskursioon oleks talle kindlasti liiast olnud. Tegelt on sellest kahju, sest ilm on ilus ja külalistega tahaks ju ka võimalikult palju aega veeta. Sest kui teile jäi eelnevast jutust mulje, et tegemist on mingi mõttetu blondi bimboga, siis te eksite! Sellel vabalt nelja keelt rääkival tütarlapsel on nimelt magusa- ja kosmeetikaarmastusele lisaks doktorikraad endiste tööstuskvartalite gentrifitseerimise vallas! Temaga on huvitav ja õpetlik ka muudel teemadel rääkida. Näiteks arhitektuurist, disainist, olukorrast Mägi-Karabahhis, Armeenia genotsiidist, joogast, ühistest tuttavatest, reisidest ja kingadest. Ja kuna ta vaatab nii hoopis teisi asju, on mul temaga tavaliselt huvitav omaenda linnaski ringi kolistada. Ma tõesti pole kohanud veel mitte kedagi teist, kellele oleks Luxi kateraali sisse astumise järel tekkinud esimese asjana põletav küsimus, et miks selle tillukeses apsiidis on võlvi asemel tavaline sirge lagi, kui hoone ise näeb välja vanem kui sirge lae tegemise oskus. Küsimus oli nii põletav, et me vaatasime pärast kodus giidiraamatust järele. Kirikule on nimelt juurdeehitus tehtud...

Vot. Aga hästi. Aitab ka tänaseks latramisest. Kõigi eelduste kohaselt on külalisi varsti tagasi oodata. Kokkamisplaanid ootavad. Olge siis teie mõnusad ja nautige kevadist nädalavahetust. Kui internetti antakse, kirjutan varsti jälle! :)

M.

Ilus Vichy

Jõudsin lõpuks Vichys tehtud piltide sorteerimiseni ja panen mõned teile vesistamiseks siia ka.

Minu lemmikkoht Vichys - suur saal, kuhu on kokku juhitud eri allikate veed. Seal käiakse siis mitu korda päevas ette kirjutatud allikast sobivate omadustega vett joomas.

 Vichy ilus-ilus ooperimaja.

Sellistes ägedates koridorides saab linnasüdamele tiiru peale teha. Vihmase ilmaga asendamatult äge!

Ütleks, et peegeldus tundub reaalsem kui reaalsus...

Tõeliselt äge art-déco stiilis kirik. 

Ma ei saanud seal oma silmi sellest lauast lahti. Kuidagi väga romantiline oli mu meelest...

Ja see oli kuidagi väga unenäoline mu meelest...

Sääsepesa

Kust sääsed tulevad? Kas on võimalik, et mul on akna taga mingis minule tundmatus pütis sääsepesa? Midagi tõsiselt imelikku on lahti! Kui ma Luxi tulin, nägin ma nelja aasta peale kokku umbes kolme sääske. Nüüd aga on eelmisest suvest saadik selline jant, et kui väljas on +13 kraadi või soojem ja tiba vihma tuleb ka, on minul kohe sääsed toas ja no enam magada ei saa. Sügisel lohutasin ma end sellega, et kohe läheb külmaks ja siis saab neist lahti. Ainult et ei saanud. Kevadtalvel oli ka korra selline soojem poolnädal, millega kaasnesid väikese viiteajaga toas sääsed, ja nüüd terve selle nädala olen ma juba jälle öösiti magamistoas sääski taga ajanud. Kust nad siis niimoodi nüüd kõik välja kargavad? Miks just minu magamistuppa? Noja ausõna, tegemist ON sääskedega, ma võin maha löödute laibad tõestuseks ritta laduda! Ma ei mõista! Eriti vihale ajab veel see, et muidu magan ma küll sügavalt, aga üheainsa pisikese verejanulise sääsepoja pirin kõrva ääres ajab mu niimoodi üles, et see rikub terve öö ära. Mida ma siis nüüd tegema pean? Hakka või sääsevõrku ostma, ainult kinnitada pole seda ju kuskile... Appiiiii!

Hmm. Muidu tahtsin selle ära mainida, et eelmisel nädalavahetusel käisime Katriniga iluuisuvõistlust vaatamas. Või noh, sellega läks nii, et me tahtsime omast arust paar tunnikest võistlust vaadata ja siis gala ka lõpetuseks ära vaadata, aga kui me kohale jõudsime, selgus, et nad on oma kavast nii palju ees, et võistelda oli jäänud veel täpselt viimasel grupil, st kuuel võistlejal. Veelgi enam - enne galat tõotas tulla päris pikk auk. No mis siis ikka. Need viimased kuus olid õnneks muidugi need kõige paremad, nii et neid oli lust vaadata, aga mul oli vaim palju rohkemaks ja pikemaks valmis. Nojah. Galale, muide, olid pääsenud praktiliselt ainult jaapanlased, sest nemad panid kõik kategooriad kinni. Nad tõepoolest olidki teistega võrreldes täitsa ekstraklass, ei saa midagi öelda. Aga kõik pärast naljatlesid, et huvitav, kas võistlustel osales ka mõni selline jaapanlane, kes medalikohale ei tulnud? Igatahes, väga tore päev oli. Ma polnud varem ühelgi iluuisuvõistlusel ise kohal käinud, olin ikka ainult telekast vaadanud. Aga kohapeal pani kogu see olustik ikka rohkem kaasa elama ja üleüldse, hull uisutamise isu tuli ka. Ma isegi küsisin järgmine päev füsioterapeudilt, et mis ta arvab, kas ma võiks proovida, ainult naaaaatukene ja hellalt, kui ma ei ürita ühtegi trikki teha, vaid lihtsalt liuglen ilusti ja ettevaatlikult :). Aga eks vastus oli ju ette teada - oota veel paar kuud. Grrr. Kui saaks siis paari kuuga hakkama! Aga aprilli lõpus pannakse liuväli ju suveks kinni ja tegelikkuses tuleb siis septembrini välja oodata. No enivei. Tegelikult ma ju teadsin seda. Ma niisama vahutan. Muidu tekkis  mul kohe tahtmine mõnele suurejoonelisemale uisuvõistlusele ka sõita. Helsingi võistlused on nüüd ju tulemas, aga sellele rongile ma isegi ei ürita enam poole sõidu pealt hüppama hakata. Võib-olla sätin end siis järgmisel kevadtalvel hoopis Milanosse MMi vaatama. See on siit üsna lihtsasti ligipääsetav koht...

Järgmisel nädalavahetusel peaks mulle aga Naira oma peiksiga Berliinist külla tulema. See tundub praegu veel siiski üsna hägune kauge tulevik olevat, sest plaanid on meil puhta tegemata ja meil kummalgi pole üldse olnud aega külaskäiku isegi ootama hakata. Lennupiletid said neil ostetud juba detsembris, aga me ei ole sellest ajast saadik rääkima trehvanud ja ma nüüd avastasin, et ma isegi ei tea, millal nad konkreetselt siis jõuavad :). Nojah, küll see saab siis jooksvalt ära lahendatud. Muidu olen aga mõttest üsna vaimustuses. Naira on selline hästi positiivne inimene ja kohe nii hoopis teistmoodi, et mõnikord mulle lausa tundub, et meil ei olegi midagi ühist. Meile meeldivad absoluutselt erinevad asjad, alates riietest ja filmidest ning lõpetades hobide ja toiduga, ja omavahel hakkama saamiseks tuleb meil seega mõlemal ikka üüratuid kompromisse teha. See aga ongi tema puhul hästi tore. Minule ei meeldi tema valik, temale ei meeldi minu valik ja siis me lõpetame kompromissi raames alati mingi sellise senitundmatu kolmanda lahendusega, mida ei mina ega tema poleks eales muidu kaalunud, ja mõlemad saavad uue ja teistmoodi kogemuse. Või välimuse. Sest temaga on tõeliselt äge ka šoppamas käia, kuna ta sobitab mulle asju, mida mina eluilmaski puu peal teist korda ei oleks vaadanud. Aga tulemus on tegelikult alati tõeliselt lahe... Selles mõttes on temaga kohtumine alati hästi inspireeriv ja kuidagi... harjumuspärasest mugavustsoonist väljaraputav. Vot. Ja ma olen juba seega ette 120% kindel, et meil saab tore olema.

Selle nädalavahetuse molutan aga maha. Jalg oli nädala lõpuks jälle üsna paistes ja armutust üleekspluateerimisest hell, nii et rahu kulub talle ära. Endal on ka sellest füsio-töö-ujula vahet silkamisest hull väss peal, nii et ma tõesti ei plaaninudki selleks nädalavahetuseks peale frikadellisupi tegemise mitte midagi. Loen raamatu läbi, vaatan kolm-neli osa oma El Internadot ja pesen pesu. Mõned füsioteraapiast tulnud arved peaks ka ära maksma ja paarile kirjale vastama.

Hmm. Ja mis veel? Mu jõulukaktused on hakanud jälle uusi lülisid kasvatama, see on nii tore. Aaloe on ka oma aknalauda nii ära armunud, et kasvab mühinal ja on kohe iga järgmise pooltunniga jälle äsja saadud suuremast potist välja kasvanud. Istutasin ta jälle ükspäev ümber, võtsin ühe juurtega suuremat sorti poja ka ta küljest ära. Nüüd tänaseks oli jälle üks uus pojake varre küljest pea välja pistnud. Pak choi seemned pistsid samuti kõik ninad välja ja neli potitomati taime panin ka jälle idanema. Kolmel neist on nüüdseks nina väljas. Üle-eelmisel aastal lõppes mu tomatisaaga teadupärast täieliku fiaskoga, sest nad kõik lendasid tormiga akna pealt minema või surid muidu ära. Eelmine aasta ma siis kohe nimme ei püüdnudki midagi söödavat kasvatada. Aga paistab, et nüüdseks olen traumast üle saanud ja valmis uuesti proovima. Mastaape võtsin aga arvestatavalt koomale. Toona alustasin ju kümnekonna taimega, mida on korteris aknalaual kasvatamiseks ilmselgelt liiga palju.

Sellega ma nüüd aga ka lõpetan. Aku saab tühjaks ja seega on vabandus arvuti käestpanemiseks täiesti olemas.

Sau-pakaa!

M.

Turbokiirendus

Teate, nii kui märts kätte jõudis ja ma kontorisse tagasi maandusin, läks elu jälle nii intensiivseks, et blogisse ma enam ei jõua ja kirjutada ka niikuinii midagi huvitavat enam ei ole, vähemalt nii tundub mulle endale. Aega jääb ainult töö ja trenni-füsio vahet sebimiseks. Jõle vara peab üles tõusma, et hommikul enne tööd veel seal va kliinikus käia, ja jõle hilja jõuab koju, kui pärast tööd ka trenni minna. Ükspäev ma just võtsin aega ja tõdesin, et läksin punkt kell 7 majast välja ja jõudsin kell 21 tagasi, see aga omakorda tähendab, et kella kümneks oli mul juba surmauni ja sellise graafiku juures rohkem tõesti midagi ei jõuagi. No hea küll, mõni päev saan ma siiski ka kell 8 majast välja, aga ega see eriti päästa, sest sellise päevakava juures on ikkagi kõige suurem puudus lihtsalt niisama olemise ajast ning kella seitsmest kaheksani hommikul ma kindlasti lihtsalt niisama olemiseks üles ei tõuse. Aga noh, see selleks. Üksiti on mu päevaprogrammi lisandunud selline energiamahukas ja mõtlemist nõudev päevakorrapunkt nagu kottide suurpakkimine, st eri trenniasjade igapäevane kuivatamine ja kokku-lahku pakkimine. Midagi ei tohi ju kuskile maha unustada ega segamini ajada, muidu on kohe ikka väga ebamugav. Proovige näiteks ise pärast ujulast tulekut ja peapesemist end ilma juukseharjata inimestele näidatavaks saada või pärast jõusaalist tulekut ja enda ärapesemist avastada, et teised alukad jäid maha ja ainus võimalus on tõmmata jalga higist läbimärjad ja haisvad püksid. Veel hullem on ujula kabiinis avastada, et trikoo jäi koju nagisse kuivama, või jõusaali minnes tossude asemel ujula plätud kaasa võtta. Novat, nii ma siis pakingi igal hommikul ülima keskendumisega suurt seljakotti kokku-lahku ning üritan üleüldiselt lihtsalt päevagraafikul sabast kinni hoida. Jalale selline tempo muidugi eriti ei meeldi, mis iseenesest pole ka ime. Õhtuks on ta tavaliselt paks kui pakk, nädala lõpupoole ei lähe paistetus enam magamisega ka üle. Plaanin talle nüüd homme täieliku puhkusepäeva anda, ehk see veenab teda uut nädalat jälle ilusamalt alustama. Eks me näe. Aga ega tal muud üle ei jää, peab ära harjuma. Ja ma ka.

Kui nüüd aga elutempo välja arvata, siis tööl tagasi olemisega muidu harjusin ma küll paari päevaga ära. Tõesti, pärast kahte päeva oli juba selline tunne, nagu ma poleks ära olnudki. Kõik oli nii tuttavlik ja samamoodi. No hea küll, kraanivesi tundub siiani kole jäine, sellest asjast olen ma ikka tõesti välja harjunud (meil on majas ainult külm vesi. VÄGA KÜLM vesi.). Aga muu tundus kõik täiesti vana ja tavaline. Klahvikombinatsioonid tulid täitsa endal meelde, ei pidanud kelleltki küsima minema. Paroolid olid ka kõik meeles. Samad näod liikusid samamoodi koridori peal - kes hõikas kaugelt ja entusiastlikult tere, nagu alati, kes tegi teretamise iga hinna eest vältimiseks näo, et ta on kõndides hirmsasti raamatusse süvenenud, nagu alati jne jne jne. Väga paljud tulid muidugi esimestel päevadel mu lahtist ust märgates juttu ajama ja järele pärima, et kus ma siis kõik see aeg olin. Ka teistest üksustest. See oli väga tore :). Aga päriselt... esimese reede pärastlõunaks tundusid pea neli kuud kodust elu juba eelmisesse aastasse olevat jäänud... Naljakas asi see inimese mõistus.

Hispaania keele uus semester hakkas ka kohe, kui olin tööle tagasi jõudnud. Sain oma kõige esimese siinse õpetaja tagasi, mul on selle üle väga hea meel. Ta meeldib mulle ja ta on hästi tihedalt seotud ka siinse Hispaania kultuurikeskuse tööga, nii et ta alati promob mingeid üritusi ja kutsub meid sinna-tänna. Võib-olla ma nüüd leiangi juba energiat ja julgust mõnele üritusele minna. Neljandal tasemel ei olnud mu keeleoskus veel nii hea, et oleksin suutnud neid üritusi nautida, aga nüüd peaksin ma juba oma ümber toimuvast väikesema vaevaga aru saama. Mmm, täitsa võtan vist ükskord asja ette, kui neil jälle mingi filmi- ja snäkiõhtu on. Keelerühm on meil nüüd muidu väiksem kui varem ja pentsikul kombel on minu eelmisest kursusest veel kolm õpilast maha jäänud, nii et pooled on mul selles grupis juba varasemast tuttavad. Ei teagi, mis nendega juhtus, ei ole veel olnud aega pikemalt rääkida. Ei usu, et nad päriselt istuma jäeti, aga võib-olla jäi neil siis suure töökoormuse tõttu eksam tegemata või tuli ka kokku liiga palju puudumisi. Mmm, muidu enda juures panin küll juba esimeses tunnis tähele, et talvisest iseõppimisest ja sarjade vahtimisest tundub kasu olevat, ma sain enda kohta tunnis päris ladusalt jutustatud, sõnad tulid lihtsamini kätte ja tunnis vaadatud filmist sain ka täitsa hästi kuulmise peale aru. Olen rõõmus. Ja väga motiveeritud, sest selle nädala jooksul ajasin käigu pealt suvise keelekursuse paberid ka korda ja ootan nüüd innukalt augusti lõpus kolmeks nädalaks Malagasse sõitmist. Tahaks juba väga merd ja päikest ja õues olla... Mere ja kajakate puudumine on Luxi kõige suurem miinus üldse... Päriselt!

Mm. Päike on meil aga täna õnneks siin ka üle pika aja väljas. Võib-olla peaksin jõusaaliratta asemel hoopis enda jalgratta otsa kargama ja sellega sõitma minema, et erakordsest ilmast viimast võtta. Terve selle nädalavahetuse on meil siin Kockelscheueris rahvusvahelised iluuisuvõistlused. Vbla peaks sinna välja väntama ja vaatama, kuidas asi välja näeb. Me plaanime homme Katriniga niikuinii pikemalt võistlusi ja galat vaatama minna, aga kui ma tänaseks pärastlõunaks paremaid plaane välja ei mõtle, siis võiks ju iseenesest täna ka korraks vaatama minna, et mis seal siis toimub. Kaks eestlast on ka võistlemas, üks neist just täna õhtupoolikul... Täitsa põnev oleks näha! Samas võib-olla jään ikka selle juurde, et istun tõeliselt intensiivse nädala lõpetuseks terve päeva kodus, puhkan jalga, vaatan sarja ja panen seajalad keema... Sest molutaminegi kuluks ära.

Aa, sarjadest rääkides - võtke teadmiseks, et ma pole ammu kohanud nii põnevat sarja nagu Hispaanias tehtud El Internado. Näete, treiler on SIIN. See on selline žanriülene asi, et ühest küljest on nagu noorte kooli- ja suhtedraama, aga teine süžeeliin on täitsa krimka moodi (endisest vangist spioonid, kunstivargused ja salamõrtsukad), kolmas natuke ulmeline, valgusvoogude, geenimutatsioonide ja helendavate silmamunadega, neljas tõeline Mehhiko armastusromaanikestest võetud ammukadunud poja lugu, viies ajaloo ja natsidega seotud saladuste ja meditsiinikatsetuste teema ja üldse... Ja kõik see on kuidagi nii läbi põimunud, et ma ei saa siiamaani, st kolmanda hooaja lõpuski veel aru, kuhu nad siis omadega tüürivad ja mis kõige selle taga on. Kõikmõeldavad asjad on sinna ühesõnaga kokku keevitatud ja eks ta selline seikluslik tiinekate film kokkuvõttes ole, aga tulemus on minu jaoks tõeliselt ootamatu ja mitmekesine ning tihti oskavad nad seeriad nii põnevates kohtades pooleli jätta, et lihtsalt EI OLE VÕIMALIK jätta järgmist osa kohe otsa vaatamata. See on tõeliselt sõltuvusttekitav. Päriselt.

Enivei. Aga sellega ma tänaseks ka lõpetan. Annan teile ainult veel ühe retseptiidee, mis sedakorda on SELLINE. Päris lollikindel asi, ma ütleks. Tulem on hea ja valmistamine on ka lihtne. Ei ole vaja eriti mökerdada ja pärast poolt kapitäit nõusid pesta. Tomat annab üllatava meki. Ja külmalt on need isegi paremad kui soojalt! Olen mitu päeva neid õhtul näksinud, sest mul tuli sellest kogusest 10 pätsi ja no seda ikka jagub ühele inimesele. Vot.

Aga nautige siis nädalavahetust ja olge toredad!

M.

Vichy tervisevetest

Homme on tööpäev! Kui harjumatu! Mõistus saab sellest aru, aga tunnet küll ei ole. Kardetavasti ootab mind homme šokk :). Mis tabab mind nii umbes pärast kolmandat tundi töölaua taga, ma pakuks. Või noh, maksimaalselt kell kaks pärastlõunal... Ma olen muidu püüdnud valmistuda küll, näiteks üritanud viimased kaks nädalat oma unerežiimi jälle kohandada ja ärkamisaega ettepoole tuua. Pean ju lisaks niisama tööl käimisele endiselt kaks korda nädalas enne tööd veel ka füsioteraapiasse jõudma. Aga üldse veel ei taha selliste asiste asjade peale mõelda...

Reaalsuse eest põgenemiseks veetsin ma viimased tööeelsed päevad hoopis sanatooriumis. Kesk-Prantsusmaal Vichys. Tuli selline mõte, et läheks ja prooviks need terviseveed ka ära, kui ma niikuinii veetrenni pean tegema ja kui mul veel aega natuke vabamalt käes on. Ja no mis ma oskan öelda. Üleüldises plaanis väga tore ettevõtmine. See on üks väga armas linn. Natuke Pärnu moodi - suurte kuurordiparkide ja laia jõega. Jõeäärne oli neil ka kenasti korda tehtud, selliseks pikaks ja mõnusaks promenaadiks, kus on kohvikuid, mänguplatse, harjutusmasinaid, lamamistoole, kanuulaenutusi ja mida iganes. Neil oli jõe ääres isegi rand, kus suvel ujuda tohib. Eriti kui ma seal ühes välikohvikus jalga puhkasin, tekkis Pärnu tunne, sest taamal paistis veel samasugune sild ka nagu meil Pärnus too kesklinna sild on. Väga kodune ja mõnus!

Linnakeskus on ka ilus, neil on seal hästi palju juugendit ja art déco stiilis maju. Üleüldse, belle époque on seal igal pool. Näiteks on seal igasuguseid metallkarkassiga ägedaid struktuure, nagu pikad pargikoridorid, mis võimaldasid tervele kuurordikvartalile kenasti katuse all tiiru peale teha (ükspäev sadas õhtul vihma, siis oli see nii tänuväärne asi), arvukad allikapaviljonid ja siis muidugi nende eriliselt uhke ooperimaja! Tõeliselt elegantne, ma ütlen.

Mis puutub allikatesse, siis neid on seal palju. Kuulus pudelivesi tuleb ainult ühest, Célestines'i allikast, aga neil on seal eri temperatuure ja eri mineraalide poolest rikkaid allikaid veel vähemalt 4-5 (kui mitte 12). Keset linna on neil selline suur veepaviljon, kust saab kraanist vähemalt neljast eri allikast pärit vett. Kõik käivad seal regulaarselt joomas ja pudeleid täitmas. Mujal on siin-seal veel väiksemaid paviljone, kust saab ainult ühest konkreetsest allikast pärit vett. Nendesse saab sisse ainut sanatooriumi väljastatud magnetkaardiga. Ei ole midagi nii, et mine ja joo, millist vett tahad, see käib ikka vastavalt sanatooriumiarsti ettekirjutustele. Sinna kesksesse suurde veepaviljoni pääseb õnneks niisama ka (kui õige uks üles leida) ning ma käisin seal iga hommik pudeleid täitmas ja pilti tegemas. See on lihtsalt nii väga ilus ja eksootiline. Mulle väga meeldis.

Ent kui linn ise oli tõeliselt tore, siis Vichy spaaline külg ei vastanud kohe üldse mu ootustele. Esimene probleem tulenes juba sellest, et praegu on talvehooaeg, nii et mitmed kohad olid sellepärast kinni, ning topeltebamugavust tekitas asjaolu, et sealne nädalavahetus tundub langevat pühapäevale ja esmaspäevale, mistõttu olid lahtiolekuajad nendel päevadel kohe eriliselt ebamugavad. Ma näiteks muidu ei tuleks ilmaski selle peale, et minna kell 9 hommikul sauna. Aga seal tuli mul näiteks pühapäevane päev kujundada lahtiolekuaegade tõttu just nii, et alustad kell 9 hommikul mullivanni ja saunaga ning trenni ja harjutusi teed pärastlõunal. Mis on minu meelest natuke ebaloogiline, aga no nii oli. Noja kuigi ma olin plaaninud käia ära Vichy kolmest termaalkeskusest vähemalt kahes, pidin lõpuks leppima ikka iga päev sama kohaga, sest Callou avatakse alles märtsi lõpus (seda ma teadsin ette) ning Dômes'i kassiir väitis mulle uksel, et minu välja vaadatud päevapakette hakkavad nad oma spaahotelli välistele klientidele müüma alles 1. märtsist, ehkki seda muidugi ei olnud nende kodukal kuskil kirjas. Niisiis saingi ma kõik plaanid käigu pealt ringi teha ning ainult Célestines'i terme proovida. Noja need olid natuke naljakad. Mitte halvad, aga minu ootustele absoluutselt mittevastavad :D.

Esimene üllatus oli seal see, et kogu see kolmekordne spaahoone oli paksult täis valges riides zombisid. Pooled neist olid laksualuselt õndsa näoga ja tasasel sammul kulgevad valgetes kitlites saledad töötajad, kes olid kõik kuidagi võltsblondid naisterahvad, hoolitsetud, ühesugused ja mingis oma mullis viibivad ajakirjailu etalonid, kelle peamiseks suhtlusviisiks oli hillitsetud naeratus ning kes rääkisid ainult äärmise vajaduse korral ning siis ka nii mahedalt, et neid nagu hästi ei kuulnudki. Ülejäänud pooled kandsid valget hommikumantlit ja froteesusse ning olid sama silmnähtavas ja sama õndsalt reaalsuskauges transis kui töötajad. Ma ei tea, nad vist olid juba kell kuus hommikul sinna ajatusse vaiksesse valgete hõlstide keskusesse kulgema läinud või hommikusöögi kõrvale mingit rahustit joonud, muidu nad ei oleks kindlasti jõudnud kella üheksaks sellist seisundit ja nii kaetatud pilku saavutada. Igatahes, kui ma fuajeesse sisse astusin, seljakott seljas, värvilised tsiviilriided üll ning meel ilusast ilmast ja hommikukohvist ärgas, tundsin ma end kohe tõeliselt sobimatu, kaugelt liiga energilise ja rohmakalt silmariivava sissetungijana.

Noja ma ei olnud päriselt enne adunud, et selle spaa näol on tegemist peamiselt sanatooriumiga, mitte veekeskuse või muuga. Sealne teenustekaart, mis ka veebis ülal, oli mitmekümne lehekülje pikkune ja põhimõtteliselt lubati kuuritajatele suurusjärgus sada imet, muu hulgas lubati vabastada kõik soovijad hoobilt näiteks tselluliidist, rasvast, ülekilodest, stressist, artriidist, reumast, nahaprobleemidest, seedehäiretest ja kõigest muust. Ainult et mulle sai alles täpselt kohapeal selgeks, et kui mitte soovida seedeelundkonna tegevust ergutavat massaaži või kortsudevastast näohooldust, jäävad võimalused ikka kohe väga kesiseks. Selles spaas ei olnud nimelt isegi ühteainumastki basseini, olid ainult ilusad pisikesed arstikabinetid... Ja minul on raske sellist maja spaaks nimetada.

Eelnevalt valisin ma enda jaoks välja spaa- ja spordipaketid, mis olid neil nii veebis kui ka brošüüridel ilusasti ette nähtud, ning olin vaimus valmis tõsiselt treenima. Ainult et nende pakettide kirjeldused ei valmistanud mind kuidagi ette selleks, et 40-eurose poolepäevase pileti eest saab juurdepääsu ainult täpselt ühele Vichy kloorivee ja viiekümne inimesega täidetud 10-meetrise läbimõõduga mullivannile ja et muid veega täidetud anumaid ega basseine ei ole seal mitte ühtegi! Noja pmst veel sai selle raha eest käia 80-kraadises soome saunas ja juua nii palju värsket vurtsuga Vichy vett kui kõhtu mahtus. Noh. Ma ei tea, minu jaoks jäi kuidagi midagi puudu. Aga kuna mul midagi muud üle ei jäänud, käisin ma siiski iga päev pool päeva selle mullivanni ja sauna vahet ning siis igapäevaselt võimlemas ka. Jõusaal oli neil õnneks väga hästi varustatud ja üks ilus lihaseline noormees käis musklikasvatusmasinate vahel pea kaotanud vanaprouadele lahkesti ka näitamas, milleks see või teine masin ette on nähtud. Seda oli tore jälgida :). Armas kuidagi.

Muidugi ma olen täitsa valmis tunnistama, et see nende visioon tervisevetel käimisest on ka omaette võetuna äge, ainult et kellel tänapäeval kõige selle jaoks nii vabalt aega käes on? Ma küll ei usu hästi, et mina kunagi sellise ettevõtmiseni jõuaksin. Vichy leivanumbriks on nimelt kolmenädalased kuurid, mis algavad sellega, et kõik sanatooriumi arstid vaatavad su üle ja siis esitavad sinu kohta hinnangu. Edasi sööd sa kolm nädalat ainult nende ette kirjutatud sööki, käid kolm korda päevas ette nähtud allikal ravivett joomas, teed igapäevaselt treeneriga trenni, käid iga päev Vichy (kloori)vee vannis ja mõnel raviseansil ning oledki kolme nädala pärast uus inimene. Pärast seda jälgitakse sind veel distantsilt regulaarselt kena kuus kuud, et sa ikka jätkaksid samamoodi söömist ja treenimist. Ja tulemused on kuulu järgi väga head. Mis ei ole muidugi ime, sest selle ajaga peaks uus eluviis külge hakkama ja tulemusi andma küll. Aga no päriselt, kust inimesed võtavad ühekorraga nii palju raha JA nii palju aega??? Minu kogemused on näidanud, et neid kahte ressurssi üheaegselt omada ei ole võimalik... Enivei, lühemaid pakette pakutakse muidugi ka. Näiteks selliseid iga-aastase tervisekontrolli lahendusi, et kui seal viis päeva järjest nende juures viibida, siis pannakse sulle järjest kinni konsultatsioonid igasuguste eriarstide ja meditsiinitöötajatega alates günekoloogist ja lõpetades toitumisnõustajaga. Need olid neil seal kõik majasiseselt olemas ja seega oli randevuu kindlustatud. Päris hea mõte mu meelest! Teed kõik korraga ära ja rahu majas. Oleks prantslane, tasuks see täitsa vist kaalumist.

Aga jah. Ilm oli ka tõeliselt kevadine, väljas oli 16 kraadi, kohvikuterrassid olid lahti, nartsissid õitsesid ja rahvas oli õues. Üleüldse oli Vichy selline mõnus provintsilinnake, kus inimesed olid lihtsad ja kus nägi veel ka kunagisi stereotüüpe. Näiteks jõin ma igal hommikul eri brasseries kohvi. Igaühes neist oli vanamoodsa leti taga üksainus keskealine ülitõhus proua, kes kuivatas pidevalt klaase ning võttis minult tellimuse intensiivse pilgu, kulmukergituse ja sõnatu noogutamise abil, pidades ise katkematut vestlust leti ümber passivate vanameeste kambaga, kes kõik üksteist ilmselgelt tundsid ja kes veetsid sama ilmselgelt kõik oma hommikud muu seltskonna puudumisel seal niimoodi koos. Viimne kui üks papi oli ehtne prantslane, ruudulise sonimütsi ja halli habemega ning lahtiste hõlmadega pruuni jopega, mille all oli triiksärgi peale tõmmatud kampsun. Mõnel oli väike kannatlik (või siis ilmselt lootuse kaotanud) terjer paela otsas ja nii umbes veerandil kuulusid varustuse hulka jalutuskepid või rulaatorid. Kõik olid sinna ilmselgelt ükshaaval kokku tuianud ning nad rääkisid katkematult kõva häälega juttu, enamasti kasvavate üürihindade teemal. Mõni lehitses omaette nohisedes kohalikku ajalehte ka, telekas hääletult taustaks üürgamas. Lotopiletid ja hobuste võiduajamiste kihlveosedelid olid neile soola- ja pipratopside kõrvale juba hommikul vara keset iga lauda valmis pandud ning baariletil kõrgus suur kuhi sarvesaiu... Ühesõnaga... See oli veel sihuke vana Prantsusmaa, mida varsti näeb ainult muistsetest filmidest.

Ja muud nagu ei tulegi praegu pähe. Seega viskan pesu masinasse ja asun kokkama. Tahan homme tööle viimiseks juustupulki küpsetada. NEID. 

Järgmise korrani!

M.

Ühe juustu-singi stritsli lugu

Küpsetasin juustu-singi stritsli. Imelise, mõnusa, pehme ja rasvase (retsepti sain siit! Täiesti fantast - nii blogi kui ka retsept!). Seda tuli terve mägi, nii et mõtlesin kontorist läbi astuda ja töökaaslastele ka kohvi kõrvale viia. Postkontorisse oli niikuinii asja. Tõstsingi stritsli suurele taldrikule, mässisin toidukilesse ja panin kotti. Hakkasin astuma. Poole tee peal tuli mõte, et vaataks, kas mul ikka sissepääsukaart on kotis. Tuhnimise käigus pillasin koti maha ja mis te arvate? Muidugi oli taldrik peenikesteks kildudeks ja sai üleni kilde täis. Sissepääsukaarti ka kotis polnud. Nii palju siis sellest. Viskasin endiselt isuäratavalt lõhnava stritsli kõige oma ilusa suure taldriku jäänustega lähimasse prügikasti ja marssisin koju tagasi. Sedasorti päev siis täna!

Selles mõttes muidugi läks hästi, et tänu sellele jäi mul sadu kaloreid sisse söömata. Ma siin olen neid üritanud viimasel ajal nimelt pisut lugeda, sest garderoobiga läheb asi juba kriitiliseks. Riided hakkavad diivanil veedetud talvehooaja lõpetuseks igast kumerusest kiskuma. Nii ma siis olen mitu nädalat hoolega suutäisi lugenud ning iga viimse kui juustu- ja ananassiviilu kaalu ja kaloreid arvestanud, et päevas üle 1500 kalori kokku ei tuleks. Sporti olen ka niikuinii teinud vähemalt viis päeva nädalas. Ja noh, nii ma siis elan. Ainult kaalu peal ei muutu midagi. Eks ta ole, rasv asendub lihastega. Tean-tean. Aga jube tüütu, tahaks natukenegi näha, et asi edeneb!

Nojah. Igatahes, pärast stritsli parki prügikasti viimist tegelesin koristamisega, sest Paula jäi angiini ja nii tuleb mul sel nädalal ise vahelduse mõttes oma majapidamisega hakkama saada. Täheldasin majandamise käigus, et mul on praegu suuremat sorti ostuhoog peal. Teen nüüd talve tagasi vist. Või siis on süüdi kevad ja see, et energiat ja mõtteid on rohkem. Ükspäev ostsin endale näiteks balance padi, mille peal ma füsios ka kogu aeg harjutusi teen. Nüüd ma siis iga natukese aja takka turnin ta otsas. Naljakas, mis asju kõik ikka välja mõeldakse ja kalli raha eest poes müüakse :). Ja siis minusugused tunnevad, et ei saa ilma selliste vidinateta üldse hakkama :). Tegelikult võiks muidugi lihtsalt diivani peal ka püsti seistes neid harjutusi teha. Aga ei, mul oli selleks täitsa eraldi matti tarvis! No hea küll, tegelikult on mul plaan ta tööle kaasa võtta, siis ma saan iga kord printeri juurde minnes ta peale kolm korda astuda. Seal ei ole diivanit, eks. Nii et õigustus on olemas.

Üleeile tellisin Amazonist ka pak choi seemned. Vaatasin ükspäev Terevisiooni ja sain teada, et neid saab täitsa vabalt aknalaual lillekastis ka vähehaaval kasvatada, kui neil mitte lasta väga suureks minna, vaid nad noorest peast supi sisse võtmiseks ära kaksata. Ja need tegelt väga maitsevad mulle ning käivad ka väga paljude aasiapäraste toitude sisse. Nämm! Mul oli kohe vaja proovida.

Ja siis eile tellisin veel hispaaniakeelse sarja El Internado. Tundub väga põnev, ma esimese osa vaatasin isutekitamiseks juba netist ära. Muidu tegelikult ingliskeelseid sarju ma vahingi netist, eks, aga hispaania keeles on mul praegu veel DVDsid tarvis. Ma ainult kuulmise peale ei jõua kõike jälgida, nii et mul on hispaaniakeelseid supakaid ka alla abiks tarvis. Nädala lõpuks peaks DVDd kohal olema. Ei jõua ära oodata.

Lähitulevikuks nillin endale veel seenepotti, kus ise endale panni peale panekuks seeni kasvatada. Näiteks SELLIST. Helle andis mõtte ja nüüd ma muudkui otsin netist sortimenti :). Tegelt ma leidsin varem šampinjonide karbi ka, aga praegu blogi jaoks otsides enam mitte... Hm. Aga ma otsin edasi.

Noja mis veel... Mm, ostusid rohkem õnneks ei meenu. Jala paranemise rindelt nii palju, et viimase pooleteise nädalaga on mu kõndimises toimunud tõeline arenguhüpe nii tempo kui ka tehnika vallas. Vahepeal oli see teema veel ainult, et sisetaldade ja endiselt kergelt paistes jalaga hakkasid kõik jalanõud hõõruma. Ühekorra sain villi ka, mis läks muidugi katki, ja ossa, kus ma siis sain terapeudi käest peapesu. Aga no see vill nüüd on peaaegu ära paranenud ja Compeedi plaastrid aitavad edasise hõõrumise vastu ka, olgu taevas nende eest tänatud! Aga muidu ma just täna täheldasin, et ma nüüd juba lihtsalt kõnnin, ei mõtlegi iga jummala sammu juures igasuguste keeruliste valemite peale. Tore.

See on ka tore, kui saab sellel ajal linnas käia, kui kõik teised töötavad. Mõnikord ma kohe ei salli pühapäevi, sest esiteks telekast ei tule ühtegi tavalist huvitavat saadet ning teiseks on kõik kohad kinni, isegi kui tuleb millegi ägeda tegemise mõte. Pühapäeval on natuke jube isegi aknast välja vaadata, siis on väljas nii staatiline ja väljasurnud atmosfäär, et selline tunne tekib, nagu ma oleks viimane hingeline siin maamunal. Ei, hoopis ägedam on siis kodus olla ja linnas käia, kui kõik teised asjatavad ja kõik kohad on lahti. Seda lõbu ei jagu mulle muidugi enam kauaks. Järgmisel nädalal lähen ise ka tööle tagasi. Ühest küljest on nüüd tõepoolest aeg juba, nüüd ma liigun piisavalt vabalt juba küll. Teisest küljest ei tahaks veel, sest alles nüüd hakkas lõpuks ju hea :). Veel kaks nädalat tagasi ei jaksanud ma ära oodata, et kodust välja saaks. Aga nüüd, kus ma reaalselt juba saangi, on päris mõnus niimoodi, et hommikul kell kümme alles ärkad, siis väike kohv-kaks-kolm Terevisiooni kõrvale, siis ujulasse või füsiosse või jõusaali, siis on veel vaja näiteks midagi ostmas või korraldamas käia, siis kokkad vaikselt, sööd Ringvaate ajal ja siis vaatad õhtu lõpetuseks mõnda filmi või loed rahumeeli... Selline elurütm on päris tore, ausalt :)! Selle jätkamise vastu mul ei olekski midagi.

Aga olgu peale. Ma nüüd lähengi ja jätkan teda seni, kuni saan, mujal kui arvutiekraani taga. Olge siis selleks korraks jälle toredad ja rääkimiseni!

M.

Maailma kõige õigem spa

Kas teie teadsite, kust sai oma nime spa kui asutus? Mina ei teadnud. Kuniks emme pooljuhuslikult mainis, et maailma kõige esimene spa asus samanimelises Belgia külakeses. Mis omakorda sai nime ladinakeelsest sõnapaarist sparsa fontana ning mis oli juba renessansiperioodil nii arvestatav kuurort ja nii kuulsate ravivetega, et seal käis koos kogu Euroopa koorekiht. See pani minu igatahes kõrvu kikitama. Ja siis ma hakkasin asja uurima. Tuleb välja, et see Spa küla on tõepoolest täitsa olemas, siiani asustatud ning lisaks tervisevetele veel nii mõnegi asja poolest kuulus. Näiteks muu hulgas toimus just Spas 1888. aastal väidetavalt maailma esimene iludusvõistlus. Samuti asub Spas maailma kõige esimene ja vanem kasiino, mis asutati 1763, st ligi 100 aastat enne kuulsat Monte-Carlo kasiinot. Ja siis olevat Hercule Poirot Spas sündinud. Veel pidavat Spa kõrval põlluvahel olema Belgia üks kõige tähtsamaid ringradasid, mis toob sinna kokku massidena rallihuvilisi, ning üksiti toodetakse seal suuremas koguses mineraalvett. Mida ma olen isegi et nii mõnelgi puhul joonud, ehkki ma pole kunagi varem adunud, et Spa võiks ka kohanimi olla. Naljakas! Minu jaoks tuli kogu see teave praegu täiesti selgest taevast!

Nojah. Asja edasi uurides selgus, et Spas on praeguseks järel ainult 10 000 elanikku, nii et kaartidele ta hästi ei mahu. Aga kui Google'ile lõpuks õnnestub selgeks teha, et ma soovin andmeid Spa küla ja mitte maailma miljoni spakeskuse kohta, tuleb välja et seal on muu hulgas täitsa raudteejaam olemas ning et ta ei asugi minu juurest üle mõistuse kaugel, kõigest Liège'i lähistel. Ja kuna mul on kodus istumisest ametlikult 100% siiber ning järgmise kliinikuseansini on mul vaja pea nädal aega omaette treenida, otsustasin ma oma jala kandevõime proovile panna ning jätkata liikumisharjutusi paaripäevase spakuuriga. Käia ma ju eriti ei jaksa, nii et suurtest kohtadest hoiangi hea meelega ikka veel eemale, aga nii väike küla peaks ikka jõukohane olema, veekeskus ja jõusaal on vägagi näidustatud noja termaalveed ja massaaž ei teeks ka paha. Vot. Seega broneerisin endale kaheööse spaapaketi ja kavatsen nüüd paar päeva ainult vees vedeleda.

...

Nii. Ja kui eelneva jutu kirjutasin ma veel kodus Luxis, siis nüüdseks olen ma oma päevad seal Spa termaalvetes ära veetnud ning juba jälle Luxis tagasi, ise kogemuse võrra targem ja rõõmsam. Spa linnake on tõepoolest olemas! Iseenesest tilluke ja üsna kole, eriti raudteejaama ümbruses ja praeguse raagus ilmaga. Kesklinna pool on neil siiski üks päris kena park ja mõni ilus kuurordilik villa ka, nii et suvel leiab sealt kindlasti ka päris toredaid nurgataguseid. Noja võib-olla veel kiriku poole edasi minnes läheks linnake ka ilusamaks, aga ma otsustasin mõningase mõtisklemise järel oma jalga seekord vaatama minemisest säästa, sest see polnud minu jaoks spakuuriga võrreldes praegu absoluutselt oluline. Termid ja Radissoni hotell olid seal mu jaoks täiesti eluks piisavad. Kahepeale pakuvad need asutused kallitele klientidele kogu aeg kõiki eluks vajalike teenuseid ning kuna termid kuuluvad hotellile ja hotellist saab erafunikulööriga hommikumantlis kohe termidesse välja sõita, ei tekkinudki mul mingit erilist tahtmist rohkem riidesse panna ja vihmase küla peale ronida. Ma mõtlen, et küll ma sinna kunagi tagasi lähen, see on sõitu väärt küll. Küll ma siis vaatan ringi ka. Seal pidavat ägedaid matkaradu ka olema.

Sealsed termid on iseenesest väga ägedad, mulle meeldisid need nt tunduvalt rohkem kui Baden-Badeni Caracalla veekeskus (Friedrichsbad oli siiski veel vahvam!). Spa veekeskus on Baden-Badeni omaga võrreldes näiteks tunduvalt väiksem, aga arvestatavalt puhtam ja ilusam. Väga sooja veega ja hästi liigendatud on ta ka. Igasuguseid mullitavaid ja voogavaid nurkasid, asemeid, istmeid ja kraane on arvutult, nii et kõigile jagub, ja koridoris voolab purskkaev, kust saab juua ja võrrelda kolmest eri allikast ja seega täiesti eri maitsega mineraalirikast vett. Rahvast oli seal päris palju, aga mitte ülemäära, sissepääs on hotellis ööbijatele tunduvalt odavam kui päevaklientidele ning üleüldse, termide asukoht on ka äge. Need on nimelt ehitatud mäe otsa, kust kogu Spa linnake kenasti pihu peal kätte ära paistab. Keskusesse tuleb sõita funikulööriga, mis on tõeliselt järsk ja iseenesest väga vinge. Vaade on vahva, ehkki allasõit on isegi natuke pelutav! Ja külma ilmaga on seal üleval kuuma termaalveega täidetud auravas välibasseinis ka tõsiselt äge. Ümberringi paistavad ainult sünkmustad raagus puud, mille vahele basseinivete aur ära hajub ja tõelise õuduka efekti tekitab... Ainult saunade pool on seal veidi vilets, põhimõtteliselt ongi valikus ainult üks aurusaun ja üks 80-kraadine soome saun. Mis on veidi igav, aga ajab asja siiski ära. Puhkeruume on seevastu igasuguseid: kottpimedaid ja lugejatele mõeldud, infrapunalampidega ja vooditega, lõhnastatud ja lõhnastamata... Nojah. Noja päris ujujatele see spa ka tegelikult eriti ei sobi, sest sellist päris ujumisbasseini neil seal ei ole, on ainult ligunemise basseinid, kus igal pool on hästi soe ja voolab ja seinad on nii asümmeetrilised, et tulevad maksimaalselt 20 meetri pärast jälle kuskilt vastu... Aga vesi ise on tõepoolest super ja nahk jääb sellest pärast märgatavalt siidine... Olen nõus küll, et raviveed! Ja oleksin takkajärge tahtnud seal isegi kauem olla.

Termidega liidetud Radissoni hotell oli ka tore, ehkki... noh, järele mõeldes kõige tavalisem standardsem Radisson, st mitte eriti kohaspetsiifiline ja eriline. Aga kodus istumise vahelduseks mõnus ikka :). Seal sai keset päeva ka süüa (ärge naerge, siinkandis ei ole üldse imelik, et kella kahest kuueni ei ole kuskilt võimalik mingit leivakübet ka saada, sest ükski normaalne inimene ju nendel kellaaegadel süüa ei taha ja seega on kõik toitlustusasutused või vähemalt nende köögid kinni - ja viimasel päeval otsisin ma näiteks enne rongi peale minekut asjatult mõnda muud kohta, mis oleks avatud ja serveeriks midagi nii elementaarset kui kohv!). Üksiti oli hotelli jõusaal tunduvalt mitmekesisem ja kauem lahti kui näiteks Luxi peamise ujulakeskuse La Coque'i oma, nii et ma veetsin seal iga päev kena tunnikese ja olin enda üle väga uhke. Veel rõõmustasin ma tõsiselt selle üle, et hotell lausa aktiivselt soovitas toast saunalinad ja hommikumantlid üles termidesse kaasa võtta, et seal ikka mõnus oleks. Hommikusöök oli neil ka väga mitmekesine :P. Ja üldse, elu on ilus, kui putitatakse ja puha :).

Noja põhimõtteliselt olin ma kogu aja seal Spas enda kohta väga sportlik ja tubli. Käisin hommikust õhtuni muudkui usinalt nii jõusaalis kui ka basseinis ja saunades, ehkki ma muidugi hoidsin ennast kogu aeg tagasi ka ja veetsin päriselt kogu sportimisest ülejäänud aja horisontaalis, et mitte jalga liiga ära ehmatada. Ja strateegia töötas. Teise päeva lõpuks oli ta juba õige hell, kange ja väss küll, aga siiski mitte murettekitavalt. Pärast väikest jääkotitamist, massaaži ja ööund oli ta jälle koostööaldis ning lubas mul veel enne rongi peale ronimist hommikul ka tunnikese jõusaalis tegutseda. Olen väga rahul. Juba saab täitsa tervete inimeste elu elada! Hurraa! Praegu lubasin ma talle muidugi tänutäheks terve puhkepäeva ka. Aga nii võib juba peaaegu luurele minna! Jess!

Noja sellega ma täna ka lõpetan. Spa termid on ägedad, soovitan! Ja muidu jääme praeguseks nägemiseni!

M.

Järgmine reisisihtkoht

Üks tuttav vana reisikaaslane käis ema grupiga jaanuari alguses Omaanis. Ja tegi sealt nii ägeda video, et ma nüüd muudkui vaatan ja vesistan. Olen teise juba mitu korda läbi vaadanud ja võtsin suht-koht nõuks, et järgmisena tahan oma vana pundiga sõita just sinna. Oaasid ja liivadüünid ja beduiinilaagrid ja datlipalmid ja mošeed ja meri ja kuumaveeallikad ja kooruvad kilpkonnad ja üldse...

Näe, vaadake ka!

M.

13. nädal - Laske välja!

Ma küll justkui lubasin, et ma rohkem jalaopist möödunud nädalaid ei loe ja üksikasjalikke saavutusi üles ei märgi, aga nüüd on see kuidagi harjumuseks saanud juba :). Alustan seetõttu ikka selle teemaga. 13. nädal on olnud selline... hmm... ma ütleks, et peamiselt kohutavalt tüütu. Selles mõttes iseenesest on geniaalne, et tavaline elu tundub nüüdseks juba täitsa peaaegu et käes. See nädal ma nt ei käinudki enam kliinikus ratastoolibussiga, vaid läksin tipa-tapa linnaliinibussi peale ja sõitsin sellega kohale. Mu kõndimisraadius suureneb iga väljaskäimisega ning nüüd ma olen ikka peaaegu iga päev juba kodust paariks tunniks väljas ka käinud. Ujumas ja rattatrennis ja kliinikus ja poes ja korra töökaaslastega lõunal ja kontoris ja üldse. Asi edeneb. Aint et võiks veel kiiremini edeneda, palun! Nüüdseks olen ma jõudnud sellesse punkti, et umbes 21 tundi ööpäevast on mul päris tõsiselt kõrini kõige tasa ja targu tegemisest ja nelja seina vahel oma mõttemullis kinni istumisest. Ma olen juba nii kannatamatuks muutunud, et lahvatan varsti kärsitusest suure leegiga põlema. Ja mõnikord on juba selline tunne, et kutsuks isegi EMORi küsitlejad, petitsioonidele allkirjade kogujad või ukselt-uksele käivad jehoovatunnistajad päris hea meelega sisse juttu rääkima, aint et nagu kiuste ei ole ükski selline päris mitu nädalat kella lasknud. Hirmsasti tahaks ühesõnaga aktiivsust ja elavate inimeste sekka ja reisima ja pidu ja pillerkaart ja üldse... Samas tuleb kogu aeg veel ikka elul käsipidurit peal hoida, sest kohe, kui ma midagi liiga hoogsalt ette võtan, liiga kaua jalanõusid kannan või liiga pikalt ringi müttan, läheb jalg jälle närvi ja siis ta ei luba mul ju üldse paar päeva mitte midagi teha. Hirmus tüütu. Aga no mis teha. Eks tuleb siis plaane vorpida, kui midagi reaalset ei saa veel ette võtta. Õnneks tundubki, et kui ma ükskord jalad päris alla võtan, kujuneb ülejäänud aasta põnevaks ja liikuvaks. Külalisi tuleb ja ise plaanin paar korda Eestis käia, suvel satun töö pärast paar korda Strasbourgi ning nende käikude vahepeal ka kolmeks nädalaks Hispaaniasse. Ei jõua ära oodata! Noja aasta lõpetuseks tahaks veel vana pundiga soojal maal ka ära käia. Paar mõtet on täitsa soolas, ehkki täpsemad üksikasjad on veel kokku leppimata. Aga loodan igatahes väga, et saame sügisel kõrbesse :). Kui ammu ma pole üheski kõrbelaagris käinud! Oeh, saaks aint juba kohe!

Muidu ma õpin neil päevil aja veetmiseks peamiselt hispaania keelt. Selliste kodukootud meetoditega. Vaatan sarja "Isabel" ja kirjutan sealt korduvaid tundmatuid sõnu välja. Hispaaniakeelse ajakirja ECOS uus number tuli samuti, selle olen ka peaaegu läbi saanud. Harjutusi teen ka ja üldse. Olen tubli :). Ma pean ausalt tõdema, et siiani olen ma sõnavara poolest peamiselt prantsuse keele peal liugu lasknud. Olen katsunud läbi ajada nende sõnadega, mis on prantsuse keelele sarnased, ning muid pole eriti viitsinud pähe õppida. Tänu sellele on mul aga ka elementaarses sõnavaras siiani hästi kentsakaid lünki, mis end kohe tunda annavad, kui ma pean ise hakkama midagi hispaania keeles ütlema, ning mõnikord võib niimoodi keelte sarnasusele panustades ka arusaamise seisukohast päris puusse ka panna. Näiteks kordus seal sarjas pidevalt sõna "espalda" ja ma olin veendunud, et noh, kui see on kehaosa, siis on tegemist kindlasti õlgadega, sest prantsuse keeles on see nii sarnane sõnale "épaules". Panin selle kõrva taha ja olin teadmisega rahul. Kuniks seesama sõna tuli ette mingis muus kontekstis ja sinna juba enam õlad hästi ei sobinud. Noja nii ma siis kontrollisingi lõpuks asja igaks juhuks sõnaraamatust järele. Tuleb välja, et tegemist on hoopis seljaga! Aga kuidas on hispaanlastel selg nii samasugune kui prantslastel õlad, ah??? Miks? Heh, või teine naljakas segadus oli sellega, et ma ei saanud kuidagi aru, mis piima soojendamist need printsid ja printsikesed seal magamistoas voodi kõrval pahutsedes alatasa nõuavad. Et kas neil on voodi soojendamiseks kasutatavates kuumaveepudelites hoopis kuum piim või? Et siis on peenem ja kuninglikum? Nojah. Imestasin, kuniks jõudsin sõnastikku lapates teadmiseni, et "leche" on piim küll, aga seevastu "lecho" on hoopis säng. Ilmselgelt nõudsid nad kõik täiesti lihtlabast magamisaseme soojendamist. Vot. Aga selle peale ma ometi ei tulnud, sest voodi on ju minu teavuses "cama". Nojah, nii see sõnavara tuleb :). Mida räigem on esialgne möödapanek, seda kindlamini sõna pähe jääb :). Nii et pole viga.

Hispaania keelega seoses on mul aga ka üks küsimus neile, kes Hispaaniast midagi teavad! Nüüd on enam-vähem selge, et saan millalgi sel aastal kolmeks nädalaks Hispaaniasse keelekursustele sõita. Aga kus oleks äge eeldatavasti augustis kolm nädalat veeta? Valik on järgmine: Almeria, Barcelona, Tenerife, Malaga, Palma de Mallorca või Marbella. Ma kohe ei oska nende vahel valida. Väga ainult puruturistikat ei tahaks, ikka kohalik elu võiks seal ka olla, vanalinn ja poed ja inimesed ja nii. Noja oleks tore, kui rand oleks eriti käeulatuses, et ma saaks iga õhtu pärast tunde ikka lihtsa vaevaga ujumas ka käia, mitte ei peaks mõnusa ranna jaoks linnast 30km välja sõitma. Ja siis tahaks ühtlasi, et seal oleks midagi teha ja vaadata ka ja et ümberringi nii kuni saja kilomeetri raadiuses oleks veel ägedaid kohti (stiilis lossid, matkarajad, vanalinnad), kuhu võiks nädalavahetustel päevaks-paariks sõita. Vot. Oskab keegi neist midagi esile tõsta? Mul on muidu nati kahju, et valikus ei ole ühtegi põhjaranniku paika. Mulle meeldiks San Sebastian või La Coruna ka väga, aga mõne sealse kooli aktsepteeritavate õppeasutuste nimekirja kandmiseks tuleb vist enne kõvasti vaeva näha ja koolitusosakonda moosida. Seda ma hästi ei vinni... Nii et võtan parem mõne eespool toodud loetelust. Aga millise?

Muud tarka ei olegi teile rääkida. Ükspäev tegin kaneelirulle. Teine päev käisin kohvi ostmas ja avastasin, et praegu müüb Nespresso mingit imehead limited edition kohvisorti, mida ma endale pärast selle maitsmist kohe suuremas koguses tagavaraks varusin. Ja kolmas päev imestasin end lolliks, et siinsete veekeskuste juures olevates jõusaalides tohib treenida ainult varbavahedes või crocsides! Vahimehe terav silm nägi kohe mu näpus tilpnevaid tossusid ning seejärel tehti mulle puust ja punaselt selgeks, et ma ei tohi jätta neid ei jalga ega ka kuhugi nähtavale kohale toanurgas, vaid pean need päris kindlasti kohe riietusruui tagasi viima, et need mitte kellegi silma ei riivaks. Noja enamik inimesi oli tõepoolest jooksulintidel, ergomeetritel ja rattatrenažööridel kas siis sokis või varbavahedega (üks oli puhta paljajalu)! Maailma kõige veidram vaatepilt! Muidugi täna lugesin ma Postimehest uudist, et Tallinnas Kalev Spas treenivad vene tšikid üleüldse kontsakingades... (http://elu24.postimees.ee/4010993/vaata-ja-minesta-vene-tsikid-teevad-kalev-spas-trenni-kontsadel). Siis vist ei olegi siinne nõue nii imelik.

Enivei, kui tüütustest rääkida, siis selle nädala raamat (Monica Ali "Brick lane") oli ka kokkusattumusena kuidagi eriliselt veniv, aga ma lugesin ta, hambad ristis, ikkagi läbi. Ainult sellepärast, et see oli mul niigi teine katse. Omal ajal jätsin ma ta pooleli, sest ei näinud veel poole raamatugi peal, kuhu see uinumine peaks välja jõudma. Noja nüüd ma siis tean, et see raamat oli 470 lk liiga pikk. Asi hakkas liikuma viimasel kolmekümnel leheküljel. Natuke üllatav, sest sisukokkuvõte tundus iseenesest äge (tundub siiani!) ja raamat kandideeris kümme aastat tagasi isegi Bookeri auhinnale, aga mina tema võlu igatahes ei näinud. Ei enne, ei nüüd. Nojah. Vähemalt on üks poolik asi lõpetatud ja esimesel võimalusel jätan ma ta KADi hoone raamatuvahetuslauale, mina ei taha teda enam endale riiulisse ruumi võtma. Ja kindlasti on maailmas keegi, kellele ta meeldib.

Aga sellega ma tänaseks lõpetangi. Lähen kulgen edasi, tänaseks ilmselt voodi poole. Uue, loodetavasti põnevama raamatuga. Olge siis mõnusad ja head nädalavahetust!

M.

11-12 nädalat ehk nüüd aitab ka sellest nädalate lugemisest

Eelmisel nädalal jäi jalapostitus tegemata ja üldiselt tundub, et see teema hakkab ennast vaikselt ammendama. Noh, et nüüd on paranemisetapp suuremalt jaolt läbitud ja kõõlus on korralikult kokku kasvanud, edasine on peamiselt järjekindla harjutamise, käimaõppimise ja lihaste treenimise teema. See võtab veel muidugi omajagu tegemist, praegu suudan ma normaalset sammu teha ainult masinas ja 45-protsendise keharaskuse juures, siis ka nii umbes 10 minutit. Aga kui nüüd mitte sammu väljanägemisest ja õigsusest, vaid jala vastupidavusest rääkida, siis on see juba nii kindel, et ma julgen näiteks selle jala peal - st ühe jala peal - seista (ainult täistalla peal muidugi veel) ning masinast väljaspool saan ma ka täitsa kindlalt juba edasi, mis siis, et aeglaselt ja imelikul sammul. Viimasel ajal olen ma, muide, nüüd lõpuks karkudest ka päriselt lahti saanud. Eelmise nädala külmadega võtsin veel õue minnes ühe kargu kaasa, aga pigem julguse pärast ja libedusohule mõeldes. Reaalselt see siiski kõndimisele enam midagi juurde ei andnud ning nii arst kui ka terapeut soovitasid selle pigem kõrvale panna ja sammule hakata keskenduma. Ja see nädal ma siis käisingi esmakordselt päris ilma karguta väljas, täitsa nagu normaalne inimene. Kaks kätt kõrval ja puha. Kusjuures käisin lõpuks siis ka esmakordselt ujulas, nii et olin eriti vapper. Aga jah, nüüd ongi vaja pmst ainult lõputult harjutada ja pöid piisavalt tugevaks saada, et see kõndimine ka korralik ja inimtempos oleks. Noja siis võib edasi vaadata, mis saab jooksmisest ja muudest sportlikumatest asjadest.

Arst oli muidu ka paranemisega rahul. Kutsus teine eelmisel nädalal isegi selle Luksemburgi kõige tähtsama kirurgiguru vaatama, kes laksas mulle mu jala liikuvust imetledes kämblaga õlale ja rõõmustas kui hää arsti juurde ta mu saatis. Veel kirjutati mulle eelmisel kolmapäeval välja sellised kingade sisse käivad sisetallad, mis kõõlusele langevat koormust leevendavad ja kõik jalavarjud tunduvalt mugavamaks muudavad. Tänu sellele ei väsi jalad nii ruttu ära, samm õnnestub tiba normaalsemini ja palju parem on püsti seista ka. Noja nii ongi. Saan ühesõnaga järjest vähem jala peale mõelda ja muudele mõtetele ruumi teha. Sellistele, et läheks jalutama või midagi. Või et tahaks jõusaali juba. Või et köögi kraanikausi torud on hakanud haisema ja neile tuleb miskit sisse valamiseks muretseda. Eks ma järk-järgult ja ettevaatlikult hakkangi neid mõtteid ellu rakendama, sest nüüd hakkab diivani peal juba tüütu ka olema.

Või noh, mitte just tüütu, aga nüüd hakkab juba tekkima tunne, et tahaks nelja seina vahel istumisele juba tiba aktiivsemat vaheldust küll. Midagi põnevat tahaks teha ja kuskil käia ja inimesi näha ja muud säärast. Ma muudkui istun siin ühes diivaninurgas ja siis teises diivaninurgas ja siis vahepeal voodis ja vannis ja jälle diivaninurgas. Teen küll kogu aeg igasuguseid asju, nii et aeg kulub ruttu ära ja igav ei ole ikka veel, suured eesmärgidki on endiselt saavutamata, aga noh, natuke tahaks nüüd juba elavust ka. Need ajaviited on mul kõik siin ju sellised passiivsed ja omaette asjad, mis mu pikapeale omaenda ajukurdudesse puhta ära eksitavad. Nt haiglasse kaasa ostetud ajakirjahunnikust olen nüüdseks kaanest kaaneni läbi lugenud vist kolm ajakirja, pluss veel paar vahepeal postkasti potsatanud vihkut (mulle lisanduvad regulaarselt International Figure Skating ja ECOS - Die Welt auf Spanisch). Raamatuid olen läbinud ahvikiirusel, hetkel saan neid selle aasta nimekirjas mitu tükki nädalas maha kriipsutada. Fotosid olen viimase kahe nädalaga ära puhastanud ja fotopanka üles laadinud nii saja ringis. Arvuti kõvaketast ummistavaid mõttetuid fotosid olen ära kustutanud tuhandeid. Fotokooli teooriapeatükke olen hetkeks läbinud kaks. Sarju olen ära vaadanud... oi, mitu (Isabel, War & Peace, Breathless, Land Girls, pool Oru valitsejat, Chicago Medi ja Call the Midwife'i uued osad, Grantchester ja... siis vist on kõik). Hispaania keelt olen lugenud, vaadanud ja harjutuste abil õppinud usinamalt ja rohkem kui eales varem. Kõhulihaseid olen teinud viimase kahe nädalaga ausalt oma 1400 tükki. Kanniharjtusi olen ka teinud, nii vbla 500. Lisaks triljonile pöiaharjutusele, mis niikuinii kõige taustaks käivad. Vot.

Kõige vaimustunum olen hetkel põhimõttest "kapid tühjaks", sest igasuguste seni seisma jäänud asjade äratarbimine ja nende arvelt ruumi juurde saamine on osutunud üllatavalt hasarti tekitavaks. Põhimõtteliselt kukkus see kuidagi iseenesest nii välja, sest poes käimine on mul olnud mõnda aega raskendatud, eks. Hea küll, toidupoodi saatsin ikka teisi, aga lemmikšampooni järele pole küll vaja kedagi minema käsutada, kui mul teisi šampoone küll on, eks. Noja nii ma siis avastasin, et tegelt on päris tore kuskile seisma jäänud, ent kõlbavate asjade ärakasutamise arvelt elamises ruumi juurde saada. Näiteks köögikapis võtsid mul tükk aega ruumi kunagi näidiskomplektiga saadud kohvikapslid, mille kõrvaleheitmise ainsaks põhjuseks oli see, et nad meeldisid mulle lihtsalt vähem kui mu lemmiksordid. Noja seal nad siis seisidki... kuniks lemmiksordid otsa said ja ma avastasin, et need kõlbavad ka täiesti juua ja ongi tore vaheldus täitsa. Lisaks sellele otsustasin kasutada järjest ära igasugused pisikesed näidistotsikutes kreemid, palsamid ja hambapastad, mis siit-sealt siginenud on. Lihtsalt selleks, et kõik need üleliigsed tuubid ja pudelid jalust ära saada. Noja eriti sageli olen tegutsenud loova kokkajana ning otsinud uusi põnevaid retsepte, et näiteks millestki üle ja seejärel seisma jäänud kikerherned ära kokata vms. Hetkel paelub mind väga mõte kokata oma kuivainekapp tühjaks, et sinna vähem ja hoolikamalt valitud värskeid tagavarasid asemele soetada. Ja sellega ma siis tegelengi üsna igapäevaselt. Vot.

Ahjaa, ühe vigade paranduse pean ka tegema. Täpselt päev pärast seda, kui ma olin eelmise postituse ravikulude kohta valmis saanud, sain kindlustuselt kirja, et haigla on otse neile opi kohta veel ühe arve esitanud. Sedakorda 4609 euro peale :). Näed siis! Ma tõesti hakkasin juba arvama, et see 400+ oligi opi kohta siis kõik, sest tunduvalt hilisemad arved olid ka juba kohal ja ma hästi ei uskunud, et enam kuskilt midagi nii vana võiks ilmuda. Samas mingi kahtluseuss oli küll kogu aeg. Aga vot siis! Muidugi kõlab see summa palju luxilikumalt ja õigemini. Kõigest 400+ oleks Luxi kohta olnud ikka üle mõistuse võileivahind. Ühesõnaga - korrektsioon: Achilleuse kõõluse rekonstrueerimine + 3 ööpäeva haiglas maksab siin riigis suurusjärgus 5000 eurot.

Muud justkui ei oskagi lisada. Päevad lähevad akna taga silmnähtavalt pikemaks, aga kütet tuleb ikka huugamas hoida. Ju siis on tuul kuidagi halva nurga alt, sest mul on tunne, et viimased kaks nädalat on mul kodus kogu aeg külmavõitu. Tänu taevale, et mul on kodus vann, saan sinna sooja pugeda. Ainult dušinurgaga elamises ei peaks mina ilmselt kauem vastu kui paar kuud. Hirmus magusaisu on ka neil päevil, mis on minu kohta väga ebaharilik. Tavaliselt püsivad mul maiustused kodus kuid, nüüd olen nädalaga peaaegu terve tahvli šokolaadi ja pool purki murakamoosi ära söönud! Minu kohta on seda erakordselt palju! Hmm. Jõulukaunistusi ei ole ma endiselt veel alla võtnud. Talv ju kestab veel :). Aga kevadine rahutus hakkab ka peale tulema ja tahaks juba hirmsasti igale poole reisima minna. Kohe igale poole. Kui ma Hispaaniast artiklit loen, tahaks sinna, asun aga Inglismaast rääkiva jutu juurde, tahaks tänna. Vaatan Omaanist rääkivat filmi, tahaks kohe hommepäev sinna teele asuda. Noja samal ajal tahaks kohe hommepäev Austriasse mägedesse ja Šveitsi mägedesse ja glamuursesse Baden-Badenisse ja Kariibi mere äärde ja üldse, kuhu iganes. Nojah. Kunagi ehk saab ka. Kuhugi.

Aga tänaseks aitab. Lähen ja loen edasi. Olge toredad!

M.