Ilus Vichy

Jõudsin lõpuks Vichys tehtud piltide sorteerimiseni ja panen mõned teile vesistamiseks siia ka.

Minu lemmikkoht Vichys - suur saal, kuhu on kokku juhitud eri allikate veed. Seal käiakse siis mitu korda päevas ette kirjutatud allikast sobivate omadustega vett joomas.

 Vichy ilus-ilus ooperimaja.

Sellistes ägedates koridorides saab linnasüdamele tiiru peale teha. Vihmase ilmaga asendamatult äge!

Ütleks, et peegeldus tundub reaalsem kui reaalsus...

Tõeliselt äge art-déco stiilis kirik. 

Ma ei saanud seal oma silmi sellest lauast lahti. Kuidagi väga romantiline oli mu meelest...

Ja see oli kuidagi väga unenäoline mu meelest...

Sääsepesa

Kust sääsed tulevad? Kas on võimalik, et mul on akna taga mingis minule tundmatus pütis sääsepesa? Midagi tõsiselt imelikku on lahti! Kui ma Luxi tulin, nägin ma nelja aasta peale kokku umbes kolme sääske. Nüüd aga on eelmisest suvest saadik selline jant, et kui väljas on +13 kraadi või soojem ja tiba vihma tuleb ka, on minul kohe sääsed toas ja no enam magada ei saa. Sügisel lohutasin ma end sellega, et kohe läheb külmaks ja siis saab neist lahti. Ainult et ei saanud. Kevadtalvel oli ka korra selline soojem poolnädal, millega kaasnesid väikese viiteajaga toas sääsed, ja nüüd terve selle nädala olen ma juba jälle öösiti magamistoas sääski taga ajanud. Kust nad siis niimoodi nüüd kõik välja kargavad? Miks just minu magamistuppa? Noja ausõna, tegemist ON sääskedega, ma võin maha löödute laibad tõestuseks ritta laduda! Ma ei mõista! Eriti vihale ajab veel see, et muidu magan ma küll sügavalt, aga üheainsa pisikese verejanulise sääsepoja pirin kõrva ääres ajab mu niimoodi üles, et see rikub terve öö ära. Mida ma siis nüüd tegema pean? Hakka või sääsevõrku ostma, ainult kinnitada pole seda ju kuskile... Appiiiii!

Hmm. Muidu tahtsin selle ära mainida, et eelmisel nädalavahetusel käisime Katriniga iluuisuvõistlust vaatamas. Või noh, sellega läks nii, et me tahtsime omast arust paar tunnikest võistlust vaadata ja siis gala ka lõpetuseks ära vaadata, aga kui me kohale jõudsime, selgus, et nad on oma kavast nii palju ees, et võistelda oli jäänud veel täpselt viimasel grupil, st kuuel võistlejal. Veelgi enam - enne galat tõotas tulla päris pikk auk. No mis siis ikka. Need viimased kuus olid õnneks muidugi need kõige paremad, nii et neid oli lust vaadata, aga mul oli vaim palju rohkemaks ja pikemaks valmis. Nojah. Galale, muide, olid pääsenud praktiliselt ainult jaapanlased, sest nemad panid kõik kategooriad kinni. Nad tõepoolest olidki teistega võrreldes täitsa ekstraklass, ei saa midagi öelda. Aga kõik pärast naljatlesid, et huvitav, kas võistlustel osales ka mõni selline jaapanlane, kes medalikohale ei tulnud? Igatahes, väga tore päev oli. Ma polnud varem ühelgi iluuisuvõistlusel ise kohal käinud, olin ikka ainult telekast vaadanud. Aga kohapeal pani kogu see olustik ikka rohkem kaasa elama ja üleüldse, hull uisutamise isu tuli ka. Ma isegi küsisin järgmine päev füsioterapeudilt, et mis ta arvab, kas ma võiks proovida, ainult naaaaatukene ja hellalt, kui ma ei ürita ühtegi trikki teha, vaid lihtsalt liuglen ilusti ja ettevaatlikult :). Aga eks vastus oli ju ette teada - oota veel paar kuud. Grrr. Kui saaks siis paari kuuga hakkama! Aga aprilli lõpus pannakse liuväli ju suveks kinni ja tegelikkuses tuleb siis septembrini välja oodata. No enivei. Tegelikult ma ju teadsin seda. Ma niisama vahutan. Muidu tekkis  mul kohe tahtmine mõnele suurejoonelisemale uisuvõistlusele ka sõita. Helsingi võistlused on nüüd ju tulemas, aga sellele rongile ma isegi ei ürita enam poole sõidu pealt hüppama hakata. Võib-olla sätin end siis järgmisel kevadtalvel hoopis Milanosse MMi vaatama. See on siit üsna lihtsasti ligipääsetav koht...

Järgmisel nädalavahetusel peaks mulle aga Naira oma peiksiga Berliinist külla tulema. See tundub praegu veel siiski üsna hägune kauge tulevik olevat, sest plaanid on meil puhta tegemata ja meil kummalgi pole üldse olnud aega külaskäiku isegi ootama hakata. Lennupiletid said neil ostetud juba detsembris, aga me ei ole sellest ajast saadik rääkima trehvanud ja ma nüüd avastasin, et ma isegi ei tea, millal nad konkreetselt siis jõuavad :). Nojah, küll see saab siis jooksvalt ära lahendatud. Muidu olen aga mõttest üsna vaimustuses. Naira on selline hästi positiivne inimene ja kohe nii hoopis teistmoodi, et mõnikord mulle lausa tundub, et meil ei olegi midagi ühist. Meile meeldivad absoluutselt erinevad asjad, alates riietest ja filmidest ning lõpetades hobide ja toiduga, ja omavahel hakkama saamiseks tuleb meil seega mõlemal ikka üüratuid kompromisse teha. See aga ongi tema puhul hästi tore. Minule ei meeldi tema valik, temale ei meeldi minu valik ja siis me lõpetame kompromissi raames alati mingi sellise senitundmatu kolmanda lahendusega, mida ei mina ega tema poleks eales muidu kaalunud, ja mõlemad saavad uue ja teistmoodi kogemuse. Või välimuse. Sest temaga on tõeliselt äge ka šoppamas käia, kuna ta sobitab mulle asju, mida mina eluilmaski puu peal teist korda ei oleks vaadanud. Aga tulemus on tegelikult alati tõeliselt lahe... Selles mõttes on temaga kohtumine alati hästi inspireeriv ja kuidagi... harjumuspärasest mugavustsoonist väljaraputav. Vot. Ja ma olen juba seega ette 120% kindel, et meil saab tore olema.

Selle nädalavahetuse molutan aga maha. Jalg oli nädala lõpuks jälle üsna paistes ja armutust üleekspluateerimisest hell, nii et rahu kulub talle ära. Endal on ka sellest füsio-töö-ujula vahet silkamisest hull väss peal, nii et ma tõesti ei plaaninudki selleks nädalavahetuseks peale frikadellisupi tegemise mitte midagi. Loen raamatu läbi, vaatan kolm-neli osa oma El Internadot ja pesen pesu. Mõned füsioteraapiast tulnud arved peaks ka ära maksma ja paarile kirjale vastama.

Hmm. Ja mis veel? Mu jõulukaktused on hakanud jälle uusi lülisid kasvatama, see on nii tore. Aaloe on ka oma aknalauda nii ära armunud, et kasvab mühinal ja on kohe iga järgmise pooltunniga jälle äsja saadud suuremast potist välja kasvanud. Istutasin ta jälle ükspäev ümber, võtsin ühe juurtega suuremat sorti poja ka ta küljest ära. Nüüd tänaseks oli jälle üks uus pojake varre küljest pea välja pistnud. Pak choi seemned pistsid samuti kõik ninad välja ja neli potitomati taime panin ka jälle idanema. Kolmel neist on nüüdseks nina väljas. Üle-eelmisel aastal lõppes mu tomatisaaga teadupärast täieliku fiaskoga, sest nad kõik lendasid tormiga akna pealt minema või surid muidu ära. Eelmine aasta ma siis kohe nimme ei püüdnudki midagi söödavat kasvatada. Aga paistab, et nüüdseks olen traumast üle saanud ja valmis uuesti proovima. Mastaape võtsin aga arvestatavalt koomale. Toona alustasin ju kümnekonna taimega, mida on korteris aknalaual kasvatamiseks ilmselgelt liiga palju.

Sellega ma nüüd aga ka lõpetan. Aku saab tühjaks ja seega on vabandus arvuti käestpanemiseks täiesti olemas.

Sau-pakaa!

M.

Turbokiirendus

Teate, nii kui märts kätte jõudis ja ma kontorisse tagasi maandusin, läks elu jälle nii intensiivseks, et blogisse ma enam ei jõua ja kirjutada ka niikuinii midagi huvitavat enam ei ole, vähemalt nii tundub mulle endale. Aega jääb ainult töö ja trenni-füsio vahet sebimiseks. Jõle vara peab üles tõusma, et hommikul enne tööd veel seal va kliinikus käia, ja jõle hilja jõuab koju, kui pärast tööd ka trenni minna. Ükspäev ma just võtsin aega ja tõdesin, et läksin punkt kell 7 majast välja ja jõudsin kell 21 tagasi, see aga omakorda tähendab, et kella kümneks oli mul juba surmauni ja sellise graafiku juures rohkem tõesti midagi ei jõuagi. No hea küll, mõni päev saan ma siiski ka kell 8 majast välja, aga ega see eriti päästa, sest sellise päevakava juures on ikkagi kõige suurem puudus lihtsalt niisama olemise ajast ning kella seitsmest kaheksani hommikul ma kindlasti lihtsalt niisama olemiseks üles ei tõuse. Aga noh, see selleks. Üksiti on mu päevaprogrammi lisandunud selline energiamahukas ja mõtlemist nõudev päevakorrapunkt nagu kottide suurpakkimine, st eri trenniasjade igapäevane kuivatamine ja kokku-lahku pakkimine. Midagi ei tohi ju kuskile maha unustada ega segamini ajada, muidu on kohe ikka väga ebamugav. Proovige näiteks ise pärast ujulast tulekut ja peapesemist end ilma juukseharjata inimestele näidatavaks saada või pärast jõusaalist tulekut ja enda ärapesemist avastada, et teised alukad jäid maha ja ainus võimalus on tõmmata jalga higist läbimärjad ja haisvad püksid. Veel hullem on ujula kabiinis avastada, et trikoo jäi koju nagisse kuivama, või jõusaali minnes tossude asemel ujula plätud kaasa võtta. Novat, nii ma siis pakingi igal hommikul ülima keskendumisega suurt seljakotti kokku-lahku ning üritan üleüldiselt lihtsalt päevagraafikul sabast kinni hoida. Jalale selline tempo muidugi eriti ei meeldi, mis iseenesest pole ka ime. Õhtuks on ta tavaliselt paks kui pakk, nädala lõpupoole ei lähe paistetus enam magamisega ka üle. Plaanin talle nüüd homme täieliku puhkusepäeva anda, ehk see veenab teda uut nädalat jälle ilusamalt alustama. Eks me näe. Aga ega tal muud üle ei jää, peab ära harjuma. Ja ma ka.

Kui nüüd aga elutempo välja arvata, siis tööl tagasi olemisega muidu harjusin ma küll paari päevaga ära. Tõesti, pärast kahte päeva oli juba selline tunne, nagu ma poleks ära olnudki. Kõik oli nii tuttavlik ja samamoodi. No hea küll, kraanivesi tundub siiani kole jäine, sellest asjast olen ma ikka tõesti välja harjunud (meil on majas ainult külm vesi. VÄGA KÜLM vesi.). Aga muu tundus kõik täiesti vana ja tavaline. Klahvikombinatsioonid tulid täitsa endal meelde, ei pidanud kelleltki küsima minema. Paroolid olid ka kõik meeles. Samad näod liikusid samamoodi koridori peal - kes hõikas kaugelt ja entusiastlikult tere, nagu alati, kes tegi teretamise iga hinna eest vältimiseks näo, et ta on kõndides hirmsasti raamatusse süvenenud, nagu alati jne jne jne. Väga paljud tulid muidugi esimestel päevadel mu lahtist ust märgates juttu ajama ja järele pärima, et kus ma siis kõik see aeg olin. Ka teistest üksustest. See oli väga tore :). Aga päriselt... esimese reede pärastlõunaks tundusid pea neli kuud kodust elu juba eelmisesse aastasse olevat jäänud... Naljakas asi see inimese mõistus.

Hispaania keele uus semester hakkas ka kohe, kui olin tööle tagasi jõudnud. Sain oma kõige esimese siinse õpetaja tagasi, mul on selle üle väga hea meel. Ta meeldib mulle ja ta on hästi tihedalt seotud ka siinse Hispaania kultuurikeskuse tööga, nii et ta alati promob mingeid üritusi ja kutsub meid sinna-tänna. Võib-olla ma nüüd leiangi juba energiat ja julgust mõnele üritusele minna. Neljandal tasemel ei olnud mu keeleoskus veel nii hea, et oleksin suutnud neid üritusi nautida, aga nüüd peaksin ma juba oma ümber toimuvast väikesema vaevaga aru saama. Mmm, täitsa võtan vist ükskord asja ette, kui neil jälle mingi filmi- ja snäkiõhtu on. Keelerühm on meil nüüd muidu väiksem kui varem ja pentsikul kombel on minu eelmisest kursusest veel kolm õpilast maha jäänud, nii et pooled on mul selles grupis juba varasemast tuttavad. Ei teagi, mis nendega juhtus, ei ole veel olnud aega pikemalt rääkida. Ei usu, et nad päriselt istuma jäeti, aga võib-olla jäi neil siis suure töökoormuse tõttu eksam tegemata või tuli ka kokku liiga palju puudumisi. Mmm, muidu enda juures panin küll juba esimeses tunnis tähele, et talvisest iseõppimisest ja sarjade vahtimisest tundub kasu olevat, ma sain enda kohta tunnis päris ladusalt jutustatud, sõnad tulid lihtsamini kätte ja tunnis vaadatud filmist sain ka täitsa hästi kuulmise peale aru. Olen rõõmus. Ja väga motiveeritud, sest selle nädala jooksul ajasin käigu pealt suvise keelekursuse paberid ka korda ja ootan nüüd innukalt augusti lõpus kolmeks nädalaks Malagasse sõitmist. Tahaks juba väga merd ja päikest ja õues olla... Mere ja kajakate puudumine on Luxi kõige suurem miinus üldse... Päriselt!

Mm. Päike on meil aga täna õnneks siin ka üle pika aja väljas. Võib-olla peaksin jõusaaliratta asemel hoopis enda jalgratta otsa kargama ja sellega sõitma minema, et erakordsest ilmast viimast võtta. Terve selle nädalavahetuse on meil siin Kockelscheueris rahvusvahelised iluuisuvõistlused. Vbla peaks sinna välja väntama ja vaatama, kuidas asi välja näeb. Me plaanime homme Katriniga niikuinii pikemalt võistlusi ja galat vaatama minna, aga kui ma tänaseks pärastlõunaks paremaid plaane välja ei mõtle, siis võiks ju iseenesest täna ka korraks vaatama minna, et mis seal siis toimub. Kaks eestlast on ka võistlemas, üks neist just täna õhtupoolikul... Täitsa põnev oleks näha! Samas võib-olla jään ikka selle juurde, et istun tõeliselt intensiivse nädala lõpetuseks terve päeva kodus, puhkan jalga, vaatan sarja ja panen seajalad keema... Sest molutaminegi kuluks ära.

Aa, sarjadest rääkides - võtke teadmiseks, et ma pole ammu kohanud nii põnevat sarja nagu Hispaanias tehtud El Internado. Näete, treiler on SIIN. See on selline žanriülene asi, et ühest küljest on nagu noorte kooli- ja suhtedraama, aga teine süžeeliin on täitsa krimka moodi (endisest vangist spioonid, kunstivargused ja salamõrtsukad), kolmas natuke ulmeline, valgusvoogude, geenimutatsioonide ja helendavate silmamunadega, neljas tõeline Mehhiko armastusromaanikestest võetud ammukadunud poja lugu, viies ajaloo ja natsidega seotud saladuste ja meditsiinikatsetuste teema ja üldse... Ja kõik see on kuidagi nii läbi põimunud, et ma ei saa siiamaani, st kolmanda hooaja lõpuski veel aru, kuhu nad siis omadega tüürivad ja mis kõige selle taga on. Kõikmõeldavad asjad on sinna ühesõnaga kokku keevitatud ja eks ta selline seikluslik tiinekate film kokkuvõttes ole, aga tulemus on minu jaoks tõeliselt ootamatu ja mitmekesine ning tihti oskavad nad seeriad nii põnevates kohtades pooleli jätta, et lihtsalt EI OLE VÕIMALIK jätta järgmist osa kohe otsa vaatamata. See on tõeliselt sõltuvusttekitav. Päriselt.

Enivei. Aga sellega ma tänaseks ka lõpetan. Annan teile ainult veel ühe retseptiidee, mis sedakorda on SELLINE. Päris lollikindel asi, ma ütleks. Tulem on hea ja valmistamine on ka lihtne. Ei ole vaja eriti mökerdada ja pärast poolt kapitäit nõusid pesta. Tomat annab üllatava meki. Ja külmalt on need isegi paremad kui soojalt! Olen mitu päeva neid õhtul näksinud, sest mul tuli sellest kogusest 10 pätsi ja no seda ikka jagub ühele inimesele. Vot.

Aga nautige siis nädalavahetust ja olge toredad!

M.

Vichy tervisevetest

Homme on tööpäev! Kui harjumatu! Mõistus saab sellest aru, aga tunnet küll ei ole. Kardetavasti ootab mind homme šokk :). Mis tabab mind nii umbes pärast kolmandat tundi töölaua taga, ma pakuks. Või noh, maksimaalselt kell kaks pärastlõunal... Ma olen muidu püüdnud valmistuda küll, näiteks üritanud viimased kaks nädalat oma unerežiimi jälle kohandada ja ärkamisaega ettepoole tuua. Pean ju lisaks niisama tööl käimisele endiselt kaks korda nädalas enne tööd veel ka füsioteraapiasse jõudma. Aga üldse veel ei taha selliste asiste asjade peale mõelda...

Reaalsuse eest põgenemiseks veetsin ma viimased tööeelsed päevad hoopis sanatooriumis. Kesk-Prantsusmaal Vichys. Tuli selline mõte, et läheks ja prooviks need terviseveed ka ära, kui ma niikuinii veetrenni pean tegema ja kui mul veel aega natuke vabamalt käes on. Ja no mis ma oskan öelda. Üleüldises plaanis väga tore ettevõtmine. See on üks väga armas linn. Natuke Pärnu moodi - suurte kuurordiparkide ja laia jõega. Jõeäärne oli neil ka kenasti korda tehtud, selliseks pikaks ja mõnusaks promenaadiks, kus on kohvikuid, mänguplatse, harjutusmasinaid, lamamistoole, kanuulaenutusi ja mida iganes. Neil oli jõe ääres isegi rand, kus suvel ujuda tohib. Eriti kui ma seal ühes välikohvikus jalga puhkasin, tekkis Pärnu tunne, sest taamal paistis veel samasugune sild ka nagu meil Pärnus too kesklinna sild on. Väga kodune ja mõnus!

Linnakeskus on ka ilus, neil on seal hästi palju juugendit ja art déco stiilis maju. Üleüldse, belle époque on seal igal pool. Näiteks on seal igasuguseid metallkarkassiga ägedaid struktuure, nagu pikad pargikoridorid, mis võimaldasid tervele kuurordikvartalile kenasti katuse all tiiru peale teha (ükspäev sadas õhtul vihma, siis oli see nii tänuväärne asi), arvukad allikapaviljonid ja siis muidugi nende eriliselt uhke ooperimaja! Tõeliselt elegantne, ma ütlen.

Mis puutub allikatesse, siis neid on seal palju. Kuulus pudelivesi tuleb ainult ühest, Célestines'i allikast, aga neil on seal eri temperatuure ja eri mineraalide poolest rikkaid allikaid veel vähemalt 4-5 (kui mitte 12). Keset linna on neil selline suur veepaviljon, kust saab kraanist vähemalt neljast eri allikast pärit vett. Kõik käivad seal regulaarselt joomas ja pudeleid täitmas. Mujal on siin-seal veel väiksemaid paviljone, kust saab ainult ühest konkreetsest allikast pärit vett. Nendesse saab sisse ainut sanatooriumi väljastatud magnetkaardiga. Ei ole midagi nii, et mine ja joo, millist vett tahad, see käib ikka vastavalt sanatooriumiarsti ettekirjutustele. Sinna kesksesse suurde veepaviljoni pääseb õnneks niisama ka (kui õige uks üles leida) ning ma käisin seal iga hommik pudeleid täitmas ja pilti tegemas. See on lihtsalt nii väga ilus ja eksootiline. Mulle väga meeldis.

Ent kui linn ise oli tõeliselt tore, siis Vichy spaaline külg ei vastanud kohe üldse mu ootustele. Esimene probleem tulenes juba sellest, et praegu on talvehooaeg, nii et mitmed kohad olid sellepärast kinni, ning topeltebamugavust tekitas asjaolu, et sealne nädalavahetus tundub langevat pühapäevale ja esmaspäevale, mistõttu olid lahtiolekuajad nendel päevadel kohe eriliselt ebamugavad. Ma näiteks muidu ei tuleks ilmaski selle peale, et minna kell 9 hommikul sauna. Aga seal tuli mul näiteks pühapäevane päev kujundada lahtiolekuaegade tõttu just nii, et alustad kell 9 hommikul mullivanni ja saunaga ning trenni ja harjutusi teed pärastlõunal. Mis on minu meelest natuke ebaloogiline, aga no nii oli. Noja kuigi ma olin plaaninud käia ära Vichy kolmest termaalkeskusest vähemalt kahes, pidin lõpuks leppima ikka iga päev sama kohaga, sest Callou avatakse alles märtsi lõpus (seda ma teadsin ette) ning Dômes'i kassiir väitis mulle uksel, et minu välja vaadatud päevapakette hakkavad nad oma spaahotelli välistele klientidele müüma alles 1. märtsist, ehkki seda muidugi ei olnud nende kodukal kuskil kirjas. Niisiis saingi ma kõik plaanid käigu pealt ringi teha ning ainult Célestines'i terme proovida. Noja need olid natuke naljakad. Mitte halvad, aga minu ootustele absoluutselt mittevastavad :D.

Esimene üllatus oli seal see, et kogu see kolmekordne spaahoone oli paksult täis valges riides zombisid. Pooled neist olid laksualuselt õndsa näoga ja tasasel sammul kulgevad valgetes kitlites saledad töötajad, kes olid kõik kuidagi võltsblondid naisterahvad, hoolitsetud, ühesugused ja mingis oma mullis viibivad ajakirjailu etalonid, kelle peamiseks suhtlusviisiks oli hillitsetud naeratus ning kes rääkisid ainult äärmise vajaduse korral ning siis ka nii mahedalt, et neid nagu hästi ei kuulnudki. Ülejäänud pooled kandsid valget hommikumantlit ja froteesusse ning olid sama silmnähtavas ja sama õndsalt reaalsuskauges transis kui töötajad. Ma ei tea, nad vist olid juba kell kuus hommikul sinna ajatusse vaiksesse valgete hõlstide keskusesse kulgema läinud või hommikusöögi kõrvale mingit rahustit joonud, muidu nad ei oleks kindlasti jõudnud kella üheksaks sellist seisundit ja nii kaetatud pilku saavutada. Igatahes, kui ma fuajeesse sisse astusin, seljakott seljas, värvilised tsiviilriided üll ning meel ilusast ilmast ja hommikukohvist ärgas, tundsin ma end kohe tõeliselt sobimatu, kaugelt liiga energilise ja rohmakalt silmariivava sissetungijana.

Noja ma ei olnud päriselt enne adunud, et selle spaa näol on tegemist peamiselt sanatooriumiga, mitte veekeskuse või muuga. Sealne teenustekaart, mis ka veebis ülal, oli mitmekümne lehekülje pikkune ja põhimõtteliselt lubati kuuritajatele suurusjärgus sada imet, muu hulgas lubati vabastada kõik soovijad hoobilt näiteks tselluliidist, rasvast, ülekilodest, stressist, artriidist, reumast, nahaprobleemidest, seedehäiretest ja kõigest muust. Ainult et mulle sai alles täpselt kohapeal selgeks, et kui mitte soovida seedeelundkonna tegevust ergutavat massaaži või kortsudevastast näohooldust, jäävad võimalused ikka kohe väga kesiseks. Selles spaas ei olnud nimelt isegi ühteainumastki basseini, olid ainult ilusad pisikesed arstikabinetid... Ja minul on raske sellist maja spaaks nimetada.

Eelnevalt valisin ma enda jaoks välja spaa- ja spordipaketid, mis olid neil nii veebis kui ka brošüüridel ilusasti ette nähtud, ning olin vaimus valmis tõsiselt treenima. Ainult et nende pakettide kirjeldused ei valmistanud mind kuidagi ette selleks, et 40-eurose poolepäevase pileti eest saab juurdepääsu ainult täpselt ühele Vichy kloorivee ja viiekümne inimesega täidetud 10-meetrise läbimõõduga mullivannile ja et muid veega täidetud anumaid ega basseine ei ole seal mitte ühtegi! Noja pmst veel sai selle raha eest käia 80-kraadises soome saunas ja juua nii palju värsket vurtsuga Vichy vett kui kõhtu mahtus. Noh. Ma ei tea, minu jaoks jäi kuidagi midagi puudu. Aga kuna mul midagi muud üle ei jäänud, käisin ma siiski iga päev pool päeva selle mullivanni ja sauna vahet ning siis igapäevaselt võimlemas ka. Jõusaal oli neil õnneks väga hästi varustatud ja üks ilus lihaseline noormees käis musklikasvatusmasinate vahel pea kaotanud vanaprouadele lahkesti ka näitamas, milleks see või teine masin ette on nähtud. Seda oli tore jälgida :). Armas kuidagi.

Muidugi ma olen täitsa valmis tunnistama, et see nende visioon tervisevetel käimisest on ka omaette võetuna äge, ainult et kellel tänapäeval kõige selle jaoks nii vabalt aega käes on? Ma küll ei usu hästi, et mina kunagi sellise ettevõtmiseni jõuaksin. Vichy leivanumbriks on nimelt kolmenädalased kuurid, mis algavad sellega, et kõik sanatooriumi arstid vaatavad su üle ja siis esitavad sinu kohta hinnangu. Edasi sööd sa kolm nädalat ainult nende ette kirjutatud sööki, käid kolm korda päevas ette nähtud allikal ravivett joomas, teed igapäevaselt treeneriga trenni, käid iga päev Vichy (kloori)vee vannis ja mõnel raviseansil ning oledki kolme nädala pärast uus inimene. Pärast seda jälgitakse sind veel distantsilt regulaarselt kena kuus kuud, et sa ikka jätkaksid samamoodi söömist ja treenimist. Ja tulemused on kuulu järgi väga head. Mis ei ole muidugi ime, sest selle ajaga peaks uus eluviis külge hakkama ja tulemusi andma küll. Aga no päriselt, kust inimesed võtavad ühekorraga nii palju raha JA nii palju aega??? Minu kogemused on näidanud, et neid kahte ressurssi üheaegselt omada ei ole võimalik... Enivei, lühemaid pakette pakutakse muidugi ka. Näiteks selliseid iga-aastase tervisekontrolli lahendusi, et kui seal viis päeva järjest nende juures viibida, siis pannakse sulle järjest kinni konsultatsioonid igasuguste eriarstide ja meditsiinitöötajatega alates günekoloogist ja lõpetades toitumisnõustajaga. Need olid neil seal kõik majasiseselt olemas ja seega oli randevuu kindlustatud. Päris hea mõte mu meelest! Teed kõik korraga ära ja rahu majas. Oleks prantslane, tasuks see täitsa vist kaalumist.

Aga jah. Ilm oli ka tõeliselt kevadine, väljas oli 16 kraadi, kohvikuterrassid olid lahti, nartsissid õitsesid ja rahvas oli õues. Üleüldse oli Vichy selline mõnus provintsilinnake, kus inimesed olid lihtsad ja kus nägi veel ka kunagisi stereotüüpe. Näiteks jõin ma igal hommikul eri brasseries kohvi. Igaühes neist oli vanamoodsa leti taga üksainus keskealine ülitõhus proua, kes kuivatas pidevalt klaase ning võttis minult tellimuse intensiivse pilgu, kulmukergituse ja sõnatu noogutamise abil, pidades ise katkematut vestlust leti ümber passivate vanameeste kambaga, kes kõik üksteist ilmselgelt tundsid ja kes veetsid sama ilmselgelt kõik oma hommikud muu seltskonna puudumisel seal niimoodi koos. Viimne kui üks papi oli ehtne prantslane, ruudulise sonimütsi ja halli habemega ning lahtiste hõlmadega pruuni jopega, mille all oli triiksärgi peale tõmmatud kampsun. Mõnel oli väike kannatlik (või siis ilmselt lootuse kaotanud) terjer paela otsas ja nii umbes veerandil kuulusid varustuse hulka jalutuskepid või rulaatorid. Kõik olid sinna ilmselgelt ükshaaval kokku tuianud ning nad rääkisid katkematult kõva häälega juttu, enamasti kasvavate üürihindade teemal. Mõni lehitses omaette nohisedes kohalikku ajalehte ka, telekas hääletult taustaks üürgamas. Lotopiletid ja hobuste võiduajamiste kihlveosedelid olid neile soola- ja pipratopside kõrvale juba hommikul vara keset iga lauda valmis pandud ning baariletil kõrgus suur kuhi sarvesaiu... Ühesõnaga... See oli veel sihuke vana Prantsusmaa, mida varsti näeb ainult muistsetest filmidest.

Ja muud nagu ei tulegi praegu pähe. Seega viskan pesu masinasse ja asun kokkama. Tahan homme tööle viimiseks juustupulki küpsetada. NEID. 

Järgmise korrani!

M.

Ühe juustu-singi stritsli lugu

Küpsetasin juustu-singi stritsli. Imelise, mõnusa, pehme ja rasvase (retsepti sain siit! Täiesti fantast - nii blogi kui ka retsept!). Seda tuli terve mägi, nii et mõtlesin kontorist läbi astuda ja töökaaslastele ka kohvi kõrvale viia. Postkontorisse oli niikuinii asja. Tõstsingi stritsli suurele taldrikule, mässisin toidukilesse ja panin kotti. Hakkasin astuma. Poole tee peal tuli mõte, et vaataks, kas mul ikka sissepääsukaart on kotis. Tuhnimise käigus pillasin koti maha ja mis te arvate? Muidugi oli taldrik peenikesteks kildudeks ja sai üleni kilde täis. Sissepääsukaarti ka kotis polnud. Nii palju siis sellest. Viskasin endiselt isuäratavalt lõhnava stritsli kõige oma ilusa suure taldriku jäänustega lähimasse prügikasti ja marssisin koju tagasi. Sedasorti päev siis täna!

Selles mõttes muidugi läks hästi, et tänu sellele jäi mul sadu kaloreid sisse söömata. Ma siin olen neid üritanud viimasel ajal nimelt pisut lugeda, sest garderoobiga läheb asi juba kriitiliseks. Riided hakkavad diivanil veedetud talvehooaja lõpetuseks igast kumerusest kiskuma. Nii ma siis olen mitu nädalat hoolega suutäisi lugenud ning iga viimse kui juustu- ja ananassiviilu kaalu ja kaloreid arvestanud, et päevas üle 1500 kalori kokku ei tuleks. Sporti olen ka niikuinii teinud vähemalt viis päeva nädalas. Ja noh, nii ma siis elan. Ainult kaalu peal ei muutu midagi. Eks ta ole, rasv asendub lihastega. Tean-tean. Aga jube tüütu, tahaks natukenegi näha, et asi edeneb!

Nojah. Igatahes, pärast stritsli parki prügikasti viimist tegelesin koristamisega, sest Paula jäi angiini ja nii tuleb mul sel nädalal ise vahelduse mõttes oma majapidamisega hakkama saada. Täheldasin majandamise käigus, et mul on praegu suuremat sorti ostuhoog peal. Teen nüüd talve tagasi vist. Või siis on süüdi kevad ja see, et energiat ja mõtteid on rohkem. Ükspäev ostsin endale näiteks balance padi, mille peal ma füsios ka kogu aeg harjutusi teen. Nüüd ma siis iga natukese aja takka turnin ta otsas. Naljakas, mis asju kõik ikka välja mõeldakse ja kalli raha eest poes müüakse :). Ja siis minusugused tunnevad, et ei saa ilma selliste vidinateta üldse hakkama :). Tegelikult võiks muidugi lihtsalt diivani peal ka püsti seistes neid harjutusi teha. Aga ei, mul oli selleks täitsa eraldi matti tarvis! No hea küll, tegelikult on mul plaan ta tööle kaasa võtta, siis ma saan iga kord printeri juurde minnes ta peale kolm korda astuda. Seal ei ole diivanit, eks. Nii et õigustus on olemas.

Üleeile tellisin Amazonist ka pak choi seemned. Vaatasin ükspäev Terevisiooni ja sain teada, et neid saab täitsa vabalt aknalaual lillekastis ka vähehaaval kasvatada, kui neil mitte lasta väga suureks minna, vaid nad noorest peast supi sisse võtmiseks ära kaksata. Ja need tegelt väga maitsevad mulle ning käivad ka väga paljude aasiapäraste toitude sisse. Nämm! Mul oli kohe vaja proovida.

Ja siis eile tellisin veel hispaaniakeelse sarja El Internado. Tundub väga põnev, ma esimese osa vaatasin isutekitamiseks juba netist ära. Muidu tegelikult ingliskeelseid sarju ma vahingi netist, eks, aga hispaania keeles on mul praegu veel DVDsid tarvis. Ma ainult kuulmise peale ei jõua kõike jälgida, nii et mul on hispaaniakeelseid supakaid ka alla abiks tarvis. Nädala lõpuks peaks DVDd kohal olema. Ei jõua ära oodata.

Lähitulevikuks nillin endale veel seenepotti, kus ise endale panni peale panekuks seeni kasvatada. Näiteks SELLIST. Helle andis mõtte ja nüüd ma muudkui otsin netist sortimenti :). Tegelt ma leidsin varem šampinjonide karbi ka, aga praegu blogi jaoks otsides enam mitte... Hm. Aga ma otsin edasi.

Noja mis veel... Mm, ostusid rohkem õnneks ei meenu. Jala paranemise rindelt nii palju, et viimase pooleteise nädalaga on mu kõndimises toimunud tõeline arenguhüpe nii tempo kui ka tehnika vallas. Vahepeal oli see teema veel ainult, et sisetaldade ja endiselt kergelt paistes jalaga hakkasid kõik jalanõud hõõruma. Ühekorra sain villi ka, mis läks muidugi katki, ja ossa, kus ma siis sain terapeudi käest peapesu. Aga no see vill nüüd on peaaegu ära paranenud ja Compeedi plaastrid aitavad edasise hõõrumise vastu ka, olgu taevas nende eest tänatud! Aga muidu ma just täna täheldasin, et ma nüüd juba lihtsalt kõnnin, ei mõtlegi iga jummala sammu juures igasuguste keeruliste valemite peale. Tore.

See on ka tore, kui saab sellel ajal linnas käia, kui kõik teised töötavad. Mõnikord ma kohe ei salli pühapäevi, sest esiteks telekast ei tule ühtegi tavalist huvitavat saadet ning teiseks on kõik kohad kinni, isegi kui tuleb millegi ägeda tegemise mõte. Pühapäeval on natuke jube isegi aknast välja vaadata, siis on väljas nii staatiline ja väljasurnud atmosfäär, et selline tunne tekib, nagu ma oleks viimane hingeline siin maamunal. Ei, hoopis ägedam on siis kodus olla ja linnas käia, kui kõik teised asjatavad ja kõik kohad on lahti. Seda lõbu ei jagu mulle muidugi enam kauaks. Järgmisel nädalal lähen ise ka tööle tagasi. Ühest küljest on nüüd tõepoolest aeg juba, nüüd ma liigun piisavalt vabalt juba küll. Teisest küljest ei tahaks veel, sest alles nüüd hakkas lõpuks ju hea :). Veel kaks nädalat tagasi ei jaksanud ma ära oodata, et kodust välja saaks. Aga nüüd, kus ma reaalselt juba saangi, on päris mõnus niimoodi, et hommikul kell kümme alles ärkad, siis väike kohv-kaks-kolm Terevisiooni kõrvale, siis ujulasse või füsiosse või jõusaali, siis on veel vaja näiteks midagi ostmas või korraldamas käia, siis kokkad vaikselt, sööd Ringvaate ajal ja siis vaatad õhtu lõpetuseks mõnda filmi või loed rahumeeli... Selline elurütm on päris tore, ausalt :)! Selle jätkamise vastu mul ei olekski midagi.

Aga olgu peale. Ma nüüd lähengi ja jätkan teda seni, kuni saan, mujal kui arvutiekraani taga. Olge siis selleks korraks jälle toredad ja rääkimiseni!

M.

Maailma kõige õigem spa

Kas teie teadsite, kust sai oma nime spa kui asutus? Mina ei teadnud. Kuniks emme pooljuhuslikult mainis, et maailma kõige esimene spa asus samanimelises Belgia külakeses. Mis omakorda sai nime ladinakeelsest sõnapaarist sparsa fontana ning mis oli juba renessansiperioodil nii arvestatav kuurort ja nii kuulsate ravivetega, et seal käis koos kogu Euroopa koorekiht. See pani minu igatahes kõrvu kikitama. Ja siis ma hakkasin asja uurima. Tuleb välja, et see Spa küla on tõepoolest täitsa olemas, siiani asustatud ning lisaks tervisevetele veel nii mõnegi asja poolest kuulus. Näiteks muu hulgas toimus just Spas 1888. aastal väidetavalt maailma esimene iludusvõistlus. Samuti asub Spas maailma kõige esimene ja vanem kasiino, mis asutati 1763, st ligi 100 aastat enne kuulsat Monte-Carlo kasiinot. Ja siis olevat Hercule Poirot Spas sündinud. Veel pidavat Spa kõrval põlluvahel olema Belgia üks kõige tähtsamaid ringradasid, mis toob sinna kokku massidena rallihuvilisi, ning üksiti toodetakse seal suuremas koguses mineraalvett. Mida ma olen isegi et nii mõnelgi puhul joonud, ehkki ma pole kunagi varem adunud, et Spa võiks ka kohanimi olla. Naljakas! Minu jaoks tuli kogu see teave praegu täiesti selgest taevast!

Nojah. Asja edasi uurides selgus, et Spas on praeguseks järel ainult 10 000 elanikku, nii et kaartidele ta hästi ei mahu. Aga kui Google'ile lõpuks õnnestub selgeks teha, et ma soovin andmeid Spa küla ja mitte maailma miljoni spakeskuse kohta, tuleb välja et seal on muu hulgas täitsa raudteejaam olemas ning et ta ei asugi minu juurest üle mõistuse kaugel, kõigest Liège'i lähistel. Ja kuna mul on kodus istumisest ametlikult 100% siiber ning järgmise kliinikuseansini on mul vaja pea nädal aega omaette treenida, otsustasin ma oma jala kandevõime proovile panna ning jätkata liikumisharjutusi paaripäevase spakuuriga. Käia ma ju eriti ei jaksa, nii et suurtest kohtadest hoiangi hea meelega ikka veel eemale, aga nii väike küla peaks ikka jõukohane olema, veekeskus ja jõusaal on vägagi näidustatud noja termaalveed ja massaaž ei teeks ka paha. Vot. Seega broneerisin endale kaheööse spaapaketi ja kavatsen nüüd paar päeva ainult vees vedeleda.

...

Nii. Ja kui eelneva jutu kirjutasin ma veel kodus Luxis, siis nüüdseks olen ma oma päevad seal Spa termaalvetes ära veetnud ning juba jälle Luxis tagasi, ise kogemuse võrra targem ja rõõmsam. Spa linnake on tõepoolest olemas! Iseenesest tilluke ja üsna kole, eriti raudteejaama ümbruses ja praeguse raagus ilmaga. Kesklinna pool on neil siiski üks päris kena park ja mõni ilus kuurordilik villa ka, nii et suvel leiab sealt kindlasti ka päris toredaid nurgataguseid. Noja võib-olla veel kiriku poole edasi minnes läheks linnake ka ilusamaks, aga ma otsustasin mõningase mõtisklemise järel oma jalga seekord vaatama minemisest säästa, sest see polnud minu jaoks spakuuriga võrreldes praegu absoluutselt oluline. Termid ja Radissoni hotell olid seal mu jaoks täiesti eluks piisavad. Kahepeale pakuvad need asutused kallitele klientidele kogu aeg kõiki eluks vajalike teenuseid ning kuna termid kuuluvad hotellile ja hotellist saab erafunikulööriga hommikumantlis kohe termidesse välja sõita, ei tekkinudki mul mingit erilist tahtmist rohkem riidesse panna ja vihmase küla peale ronida. Ma mõtlen, et küll ma sinna kunagi tagasi lähen, see on sõitu väärt küll. Küll ma siis vaatan ringi ka. Seal pidavat ägedaid matkaradu ka olema.

Sealsed termid on iseenesest väga ägedad, mulle meeldisid need nt tunduvalt rohkem kui Baden-Badeni Caracalla veekeskus (Friedrichsbad oli siiski veel vahvam!). Spa veekeskus on Baden-Badeni omaga võrreldes näiteks tunduvalt väiksem, aga arvestatavalt puhtam ja ilusam. Väga sooja veega ja hästi liigendatud on ta ka. Igasuguseid mullitavaid ja voogavaid nurkasid, asemeid, istmeid ja kraane on arvutult, nii et kõigile jagub, ja koridoris voolab purskkaev, kust saab juua ja võrrelda kolmest eri allikast ja seega täiesti eri maitsega mineraalirikast vett. Rahvast oli seal päris palju, aga mitte ülemäära, sissepääs on hotellis ööbijatele tunduvalt odavam kui päevaklientidele ning üleüldse, termide asukoht on ka äge. Need on nimelt ehitatud mäe otsa, kust kogu Spa linnake kenasti pihu peal kätte ära paistab. Keskusesse tuleb sõita funikulööriga, mis on tõeliselt järsk ja iseenesest väga vinge. Vaade on vahva, ehkki allasõit on isegi natuke pelutav! Ja külma ilmaga on seal üleval kuuma termaalveega täidetud auravas välibasseinis ka tõsiselt äge. Ümberringi paistavad ainult sünkmustad raagus puud, mille vahele basseinivete aur ära hajub ja tõelise õuduka efekti tekitab... Ainult saunade pool on seal veidi vilets, põhimõtteliselt ongi valikus ainult üks aurusaun ja üks 80-kraadine soome saun. Mis on veidi igav, aga ajab asja siiski ära. Puhkeruume on seevastu igasuguseid: kottpimedaid ja lugejatele mõeldud, infrapunalampidega ja vooditega, lõhnastatud ja lõhnastamata... Nojah. Noja päris ujujatele see spa ka tegelikult eriti ei sobi, sest sellist päris ujumisbasseini neil seal ei ole, on ainult ligunemise basseinid, kus igal pool on hästi soe ja voolab ja seinad on nii asümmeetrilised, et tulevad maksimaalselt 20 meetri pärast jälle kuskilt vastu... Aga vesi ise on tõepoolest super ja nahk jääb sellest pärast märgatavalt siidine... Olen nõus küll, et raviveed! Ja oleksin takkajärge tahtnud seal isegi kauem olla.

Termidega liidetud Radissoni hotell oli ka tore, ehkki... noh, järele mõeldes kõige tavalisem standardsem Radisson, st mitte eriti kohaspetsiifiline ja eriline. Aga kodus istumise vahelduseks mõnus ikka :). Seal sai keset päeva ka süüa (ärge naerge, siinkandis ei ole üldse imelik, et kella kahest kuueni ei ole kuskilt võimalik mingit leivakübet ka saada, sest ükski normaalne inimene ju nendel kellaaegadel süüa ei taha ja seega on kõik toitlustusasutused või vähemalt nende köögid kinni - ja viimasel päeval otsisin ma näiteks enne rongi peale minekut asjatult mõnda muud kohta, mis oleks avatud ja serveeriks midagi nii elementaarset kui kohv!). Üksiti oli hotelli jõusaal tunduvalt mitmekesisem ja kauem lahti kui näiteks Luxi peamise ujulakeskuse La Coque'i oma, nii et ma veetsin seal iga päev kena tunnikese ja olin enda üle väga uhke. Veel rõõmustasin ma tõsiselt selle üle, et hotell lausa aktiivselt soovitas toast saunalinad ja hommikumantlid üles termidesse kaasa võtta, et seal ikka mõnus oleks. Hommikusöök oli neil ka väga mitmekesine :P. Ja üldse, elu on ilus, kui putitatakse ja puha :).

Noja põhimõtteliselt olin ma kogu aja seal Spas enda kohta väga sportlik ja tubli. Käisin hommikust õhtuni muudkui usinalt nii jõusaalis kui ka basseinis ja saunades, ehkki ma muidugi hoidsin ennast kogu aeg tagasi ka ja veetsin päriselt kogu sportimisest ülejäänud aja horisontaalis, et mitte jalga liiga ära ehmatada. Ja strateegia töötas. Teise päeva lõpuks oli ta juba õige hell, kange ja väss küll, aga siiski mitte murettekitavalt. Pärast väikest jääkotitamist, massaaži ja ööund oli ta jälle koostööaldis ning lubas mul veel enne rongi peale ronimist hommikul ka tunnikese jõusaalis tegutseda. Olen väga rahul. Juba saab täitsa tervete inimeste elu elada! Hurraa! Praegu lubasin ma talle muidugi tänutäheks terve puhkepäeva ka. Aga nii võib juba peaaegu luurele minna! Jess!

Noja sellega ma täna ka lõpetan. Spa termid on ägedad, soovitan! Ja muidu jääme praeguseks nägemiseni!

M.

Järgmine reisisihtkoht

Üks tuttav vana reisikaaslane käis ema grupiga jaanuari alguses Omaanis. Ja tegi sealt nii ägeda video, et ma nüüd muudkui vaatan ja vesistan. Olen teise juba mitu korda läbi vaadanud ja võtsin suht-koht nõuks, et järgmisena tahan oma vana pundiga sõita just sinna. Oaasid ja liivadüünid ja beduiinilaagrid ja datlipalmid ja mošeed ja meri ja kuumaveeallikad ja kooruvad kilpkonnad ja üldse...

Näe, vaadake ka!

M.

13. nädal - Laske välja!

Ma küll justkui lubasin, et ma rohkem jalaopist möödunud nädalaid ei loe ja üksikasjalikke saavutusi üles ei märgi, aga nüüd on see kuidagi harjumuseks saanud juba :). Alustan seetõttu ikka selle teemaga. 13. nädal on olnud selline... hmm... ma ütleks, et peamiselt kohutavalt tüütu. Selles mõttes iseenesest on geniaalne, et tavaline elu tundub nüüdseks juba täitsa peaaegu et käes. See nädal ma nt ei käinudki enam kliinikus ratastoolibussiga, vaid läksin tipa-tapa linnaliinibussi peale ja sõitsin sellega kohale. Mu kõndimisraadius suureneb iga väljaskäimisega ning nüüd ma olen ikka peaaegu iga päev juba kodust paariks tunniks väljas ka käinud. Ujumas ja rattatrennis ja kliinikus ja poes ja korra töökaaslastega lõunal ja kontoris ja üldse. Asi edeneb. Aint et võiks veel kiiremini edeneda, palun! Nüüdseks olen ma jõudnud sellesse punkti, et umbes 21 tundi ööpäevast on mul päris tõsiselt kõrini kõige tasa ja targu tegemisest ja nelja seina vahel oma mõttemullis kinni istumisest. Ma olen juba nii kannatamatuks muutunud, et lahvatan varsti kärsitusest suure leegiga põlema. Ja mõnikord on juba selline tunne, et kutsuks isegi EMORi küsitlejad, petitsioonidele allkirjade kogujad või ukselt-uksele käivad jehoovatunnistajad päris hea meelega sisse juttu rääkima, aint et nagu kiuste ei ole ükski selline päris mitu nädalat kella lasknud. Hirmsasti tahaks ühesõnaga aktiivsust ja elavate inimeste sekka ja reisima ja pidu ja pillerkaart ja üldse... Samas tuleb kogu aeg veel ikka elul käsipidurit peal hoida, sest kohe, kui ma midagi liiga hoogsalt ette võtan, liiga kaua jalanõusid kannan või liiga pikalt ringi müttan, läheb jalg jälle närvi ja siis ta ei luba mul ju üldse paar päeva mitte midagi teha. Hirmus tüütu. Aga no mis teha. Eks tuleb siis plaane vorpida, kui midagi reaalset ei saa veel ette võtta. Õnneks tundubki, et kui ma ükskord jalad päris alla võtan, kujuneb ülejäänud aasta põnevaks ja liikuvaks. Külalisi tuleb ja ise plaanin paar korda Eestis käia, suvel satun töö pärast paar korda Strasbourgi ning nende käikude vahepeal ka kolmeks nädalaks Hispaaniasse. Ei jõua ära oodata! Noja aasta lõpetuseks tahaks veel vana pundiga soojal maal ka ära käia. Paar mõtet on täitsa soolas, ehkki täpsemad üksikasjad on veel kokku leppimata. Aga loodan igatahes väga, et saame sügisel kõrbesse :). Kui ammu ma pole üheski kõrbelaagris käinud! Oeh, saaks aint juba kohe!

Muidu ma õpin neil päevil aja veetmiseks peamiselt hispaania keelt. Selliste kodukootud meetoditega. Vaatan sarja "Isabel" ja kirjutan sealt korduvaid tundmatuid sõnu välja. Hispaaniakeelse ajakirja ECOS uus number tuli samuti, selle olen ka peaaegu läbi saanud. Harjutusi teen ka ja üldse. Olen tubli :). Ma pean ausalt tõdema, et siiani olen ma sõnavara poolest peamiselt prantsuse keele peal liugu lasknud. Olen katsunud läbi ajada nende sõnadega, mis on prantsuse keelele sarnased, ning muid pole eriti viitsinud pähe õppida. Tänu sellele on mul aga ka elementaarses sõnavaras siiani hästi kentsakaid lünki, mis end kohe tunda annavad, kui ma pean ise hakkama midagi hispaania keeles ütlema, ning mõnikord võib niimoodi keelte sarnasusele panustades ka arusaamise seisukohast päris puusse ka panna. Näiteks kordus seal sarjas pidevalt sõna "espalda" ja ma olin veendunud, et noh, kui see on kehaosa, siis on tegemist kindlasti õlgadega, sest prantsuse keeles on see nii sarnane sõnale "épaules". Panin selle kõrva taha ja olin teadmisega rahul. Kuniks seesama sõna tuli ette mingis muus kontekstis ja sinna juba enam õlad hästi ei sobinud. Noja nii ma siis kontrollisingi lõpuks asja igaks juhuks sõnaraamatust järele. Tuleb välja, et tegemist on hoopis seljaga! Aga kuidas on hispaanlastel selg nii samasugune kui prantslastel õlad, ah??? Miks? Heh, või teine naljakas segadus oli sellega, et ma ei saanud kuidagi aru, mis piima soojendamist need printsid ja printsikesed seal magamistoas voodi kõrval pahutsedes alatasa nõuavad. Et kas neil on voodi soojendamiseks kasutatavates kuumaveepudelites hoopis kuum piim või? Et siis on peenem ja kuninglikum? Nojah. Imestasin, kuniks jõudsin sõnastikku lapates teadmiseni, et "leche" on piim küll, aga seevastu "lecho" on hoopis säng. Ilmselgelt nõudsid nad kõik täiesti lihtlabast magamisaseme soojendamist. Vot. Aga selle peale ma ometi ei tulnud, sest voodi on ju minu teavuses "cama". Nojah, nii see sõnavara tuleb :). Mida räigem on esialgne möödapanek, seda kindlamini sõna pähe jääb :). Nii et pole viga.

Hispaania keelega seoses on mul aga ka üks küsimus neile, kes Hispaaniast midagi teavad! Nüüd on enam-vähem selge, et saan millalgi sel aastal kolmeks nädalaks Hispaaniasse keelekursustele sõita. Aga kus oleks äge eeldatavasti augustis kolm nädalat veeta? Valik on järgmine: Almeria, Barcelona, Tenerife, Malaga, Palma de Mallorca või Marbella. Ma kohe ei oska nende vahel valida. Väga ainult puruturistikat ei tahaks, ikka kohalik elu võiks seal ka olla, vanalinn ja poed ja inimesed ja nii. Noja oleks tore, kui rand oleks eriti käeulatuses, et ma saaks iga õhtu pärast tunde ikka lihtsa vaevaga ujumas ka käia, mitte ei peaks mõnusa ranna jaoks linnast 30km välja sõitma. Ja siis tahaks ühtlasi, et seal oleks midagi teha ja vaadata ka ja et ümberringi nii kuni saja kilomeetri raadiuses oleks veel ägedaid kohti (stiilis lossid, matkarajad, vanalinnad), kuhu võiks nädalavahetustel päevaks-paariks sõita. Vot. Oskab keegi neist midagi esile tõsta? Mul on muidu nati kahju, et valikus ei ole ühtegi põhjaranniku paika. Mulle meeldiks San Sebastian või La Coruna ka väga, aga mõne sealse kooli aktsepteeritavate õppeasutuste nimekirja kandmiseks tuleb vist enne kõvasti vaeva näha ja koolitusosakonda moosida. Seda ma hästi ei vinni... Nii et võtan parem mõne eespool toodud loetelust. Aga millise?

Muud tarka ei olegi teile rääkida. Ükspäev tegin kaneelirulle. Teine päev käisin kohvi ostmas ja avastasin, et praegu müüb Nespresso mingit imehead limited edition kohvisorti, mida ma endale pärast selle maitsmist kohe suuremas koguses tagavaraks varusin. Ja kolmas päev imestasin end lolliks, et siinsete veekeskuste juures olevates jõusaalides tohib treenida ainult varbavahedes või crocsides! Vahimehe terav silm nägi kohe mu näpus tilpnevaid tossusid ning seejärel tehti mulle puust ja punaselt selgeks, et ma ei tohi jätta neid ei jalga ega ka kuhugi nähtavale kohale toanurgas, vaid pean need päris kindlasti kohe riietusruui tagasi viima, et need mitte kellegi silma ei riivaks. Noja enamik inimesi oli tõepoolest jooksulintidel, ergomeetritel ja rattatrenažööridel kas siis sokis või varbavahedega (üks oli puhta paljajalu)! Maailma kõige veidram vaatepilt! Muidugi täna lugesin ma Postimehest uudist, et Tallinnas Kalev Spas treenivad vene tšikid üleüldse kontsakingades... (http://elu24.postimees.ee/4010993/vaata-ja-minesta-vene-tsikid-teevad-kalev-spas-trenni-kontsadel). Siis vist ei olegi siinne nõue nii imelik.

Enivei, kui tüütustest rääkida, siis selle nädala raamat (Monica Ali "Brick lane") oli ka kokkusattumusena kuidagi eriliselt veniv, aga ma lugesin ta, hambad ristis, ikkagi läbi. Ainult sellepärast, et see oli mul niigi teine katse. Omal ajal jätsin ma ta pooleli, sest ei näinud veel poole raamatugi peal, kuhu see uinumine peaks välja jõudma. Noja nüüd ma siis tean, et see raamat oli 470 lk liiga pikk. Asi hakkas liikuma viimasel kolmekümnel leheküljel. Natuke üllatav, sest sisukokkuvõte tundus iseenesest äge (tundub siiani!) ja raamat kandideeris kümme aastat tagasi isegi Bookeri auhinnale, aga mina tema võlu igatahes ei näinud. Ei enne, ei nüüd. Nojah. Vähemalt on üks poolik asi lõpetatud ja esimesel võimalusel jätan ma ta KADi hoone raamatuvahetuslauale, mina ei taha teda enam endale riiulisse ruumi võtma. Ja kindlasti on maailmas keegi, kellele ta meeldib.

Aga sellega ma tänaseks lõpetangi. Lähen kulgen edasi, tänaseks ilmselt voodi poole. Uue, loodetavasti põnevama raamatuga. Olge siis mõnusad ja head nädalavahetust!

M.

11-12 nädalat ehk nüüd aitab ka sellest nädalate lugemisest

Eelmisel nädalal jäi jalapostitus tegemata ja üldiselt tundub, et see teema hakkab ennast vaikselt ammendama. Noh, et nüüd on paranemisetapp suuremalt jaolt läbitud ja kõõlus on korralikult kokku kasvanud, edasine on peamiselt järjekindla harjutamise, käimaõppimise ja lihaste treenimise teema. See võtab veel muidugi omajagu tegemist, praegu suudan ma normaalset sammu teha ainult masinas ja 45-protsendise keharaskuse juures, siis ka nii umbes 10 minutit. Aga kui nüüd mitte sammu väljanägemisest ja õigsusest, vaid jala vastupidavusest rääkida, siis on see juba nii kindel, et ma julgen näiteks selle jala peal - st ühe jala peal - seista (ainult täistalla peal muidugi veel) ning masinast väljaspool saan ma ka täitsa kindlalt juba edasi, mis siis, et aeglaselt ja imelikul sammul. Viimasel ajal olen ma, muide, nüüd lõpuks karkudest ka päriselt lahti saanud. Eelmise nädala külmadega võtsin veel õue minnes ühe kargu kaasa, aga pigem julguse pärast ja libedusohule mõeldes. Reaalselt see siiski kõndimisele enam midagi juurde ei andnud ning nii arst kui ka terapeut soovitasid selle pigem kõrvale panna ja sammule hakata keskenduma. Ja see nädal ma siis käisingi esmakordselt päris ilma karguta väljas, täitsa nagu normaalne inimene. Kaks kätt kõrval ja puha. Kusjuures käisin lõpuks siis ka esmakordselt ujulas, nii et olin eriti vapper. Aga jah, nüüd ongi vaja pmst ainult lõputult harjutada ja pöid piisavalt tugevaks saada, et see kõndimine ka korralik ja inimtempos oleks. Noja siis võib edasi vaadata, mis saab jooksmisest ja muudest sportlikumatest asjadest.

Arst oli muidu ka paranemisega rahul. Kutsus teine eelmisel nädalal isegi selle Luksemburgi kõige tähtsama kirurgiguru vaatama, kes laksas mulle mu jala liikuvust imetledes kämblaga õlale ja rõõmustas kui hää arsti juurde ta mu saatis. Veel kirjutati mulle eelmisel kolmapäeval välja sellised kingade sisse käivad sisetallad, mis kõõlusele langevat koormust leevendavad ja kõik jalavarjud tunduvalt mugavamaks muudavad. Tänu sellele ei väsi jalad nii ruttu ära, samm õnnestub tiba normaalsemini ja palju parem on püsti seista ka. Noja nii ongi. Saan ühesõnaga järjest vähem jala peale mõelda ja muudele mõtetele ruumi teha. Sellistele, et läheks jalutama või midagi. Või et tahaks jõusaali juba. Või et köögi kraanikausi torud on hakanud haisema ja neile tuleb miskit sisse valamiseks muretseda. Eks ma järk-järgult ja ettevaatlikult hakkangi neid mõtteid ellu rakendama, sest nüüd hakkab diivani peal juba tüütu ka olema.

Või noh, mitte just tüütu, aga nüüd hakkab juba tekkima tunne, et tahaks nelja seina vahel istumisele juba tiba aktiivsemat vaheldust küll. Midagi põnevat tahaks teha ja kuskil käia ja inimesi näha ja muud säärast. Ma muudkui istun siin ühes diivaninurgas ja siis teises diivaninurgas ja siis vahepeal voodis ja vannis ja jälle diivaninurgas. Teen küll kogu aeg igasuguseid asju, nii et aeg kulub ruttu ära ja igav ei ole ikka veel, suured eesmärgidki on endiselt saavutamata, aga noh, natuke tahaks nüüd juba elavust ka. Need ajaviited on mul kõik siin ju sellised passiivsed ja omaette asjad, mis mu pikapeale omaenda ajukurdudesse puhta ära eksitavad. Nt haiglasse kaasa ostetud ajakirjahunnikust olen nüüdseks kaanest kaaneni läbi lugenud vist kolm ajakirja, pluss veel paar vahepeal postkasti potsatanud vihkut (mulle lisanduvad regulaarselt International Figure Skating ja ECOS - Die Welt auf Spanisch). Raamatuid olen läbinud ahvikiirusel, hetkel saan neid selle aasta nimekirjas mitu tükki nädalas maha kriipsutada. Fotosid olen viimase kahe nädalaga ära puhastanud ja fotopanka üles laadinud nii saja ringis. Arvuti kõvaketast ummistavaid mõttetuid fotosid olen ära kustutanud tuhandeid. Fotokooli teooriapeatükke olen hetkeks läbinud kaks. Sarju olen ära vaadanud... oi, mitu (Isabel, War & Peace, Breathless, Land Girls, pool Oru valitsejat, Chicago Medi ja Call the Midwife'i uued osad, Grantchester ja... siis vist on kõik). Hispaania keelt olen lugenud, vaadanud ja harjutuste abil õppinud usinamalt ja rohkem kui eales varem. Kõhulihaseid olen teinud viimase kahe nädalaga ausalt oma 1400 tükki. Kanniharjtusi olen ka teinud, nii vbla 500. Lisaks triljonile pöiaharjutusele, mis niikuinii kõige taustaks käivad. Vot.

Kõige vaimustunum olen hetkel põhimõttest "kapid tühjaks", sest igasuguste seni seisma jäänud asjade äratarbimine ja nende arvelt ruumi juurde saamine on osutunud üllatavalt hasarti tekitavaks. Põhimõtteliselt kukkus see kuidagi iseenesest nii välja, sest poes käimine on mul olnud mõnda aega raskendatud, eks. Hea küll, toidupoodi saatsin ikka teisi, aga lemmikšampooni järele pole küll vaja kedagi minema käsutada, kui mul teisi šampoone küll on, eks. Noja nii ma siis avastasin, et tegelt on päris tore kuskile seisma jäänud, ent kõlbavate asjade ärakasutamise arvelt elamises ruumi juurde saada. Näiteks köögikapis võtsid mul tükk aega ruumi kunagi näidiskomplektiga saadud kohvikapslid, mille kõrvaleheitmise ainsaks põhjuseks oli see, et nad meeldisid mulle lihtsalt vähem kui mu lemmiksordid. Noja seal nad siis seisidki... kuniks lemmiksordid otsa said ja ma avastasin, et need kõlbavad ka täiesti juua ja ongi tore vaheldus täitsa. Lisaks sellele otsustasin kasutada järjest ära igasugused pisikesed näidistotsikutes kreemid, palsamid ja hambapastad, mis siit-sealt siginenud on. Lihtsalt selleks, et kõik need üleliigsed tuubid ja pudelid jalust ära saada. Noja eriti sageli olen tegutsenud loova kokkajana ning otsinud uusi põnevaid retsepte, et näiteks millestki üle ja seejärel seisma jäänud kikerherned ära kokata vms. Hetkel paelub mind väga mõte kokata oma kuivainekapp tühjaks, et sinna vähem ja hoolikamalt valitud värskeid tagavarasid asemele soetada. Ja sellega ma siis tegelengi üsna igapäevaselt. Vot.

Ahjaa, ühe vigade paranduse pean ka tegema. Täpselt päev pärast seda, kui ma olin eelmise postituse ravikulude kohta valmis saanud, sain kindlustuselt kirja, et haigla on otse neile opi kohta veel ühe arve esitanud. Sedakorda 4609 euro peale :). Näed siis! Ma tõesti hakkasin juba arvama, et see 400+ oligi opi kohta siis kõik, sest tunduvalt hilisemad arved olid ka juba kohal ja ma hästi ei uskunud, et enam kuskilt midagi nii vana võiks ilmuda. Samas mingi kahtluseuss oli küll kogu aeg. Aga vot siis! Muidugi kõlab see summa palju luxilikumalt ja õigemini. Kõigest 400+ oleks Luxi kohta olnud ikka üle mõistuse võileivahind. Ühesõnaga - korrektsioon: Achilleuse kõõluse rekonstrueerimine + 3 ööpäeva haiglas maksab siin riigis suurusjärgus 5000 eurot.

Muud justkui ei oskagi lisada. Päevad lähevad akna taga silmnähtavalt pikemaks, aga kütet tuleb ikka huugamas hoida. Ju siis on tuul kuidagi halva nurga alt, sest mul on tunne, et viimased kaks nädalat on mul kodus kogu aeg külmavõitu. Tänu taevale, et mul on kodus vann, saan sinna sooja pugeda. Ainult dušinurgaga elamises ei peaks mina ilmselt kauem vastu kui paar kuud. Hirmus magusaisu on ka neil päevil, mis on minu kohta väga ebaharilik. Tavaliselt püsivad mul maiustused kodus kuid, nüüd olen nädalaga peaaegu terve tahvli šokolaadi ja pool purki murakamoosi ära söönud! Minu kohta on seda erakordselt palju! Hmm. Jõulukaunistusi ei ole ma endiselt veel alla võtnud. Talv ju kestab veel :). Aga kevadine rahutus hakkab ka peale tulema ja tahaks juba hirmsasti igale poole reisima minna. Kohe igale poole. Kui ma Hispaaniast artiklit loen, tahaks sinna, asun aga Inglismaast rääkiva jutu juurde, tahaks tänna. Vaatan Omaanist rääkivat filmi, tahaks kohe hommepäev sinna teele asuda. Noja samal ajal tahaks kohe hommepäev Austriasse mägedesse ja Šveitsi mägedesse ja glamuursesse Baden-Badenisse ja Kariibi mere äärde ja üldse, kuhu iganes. Nojah. Kunagi ehk saab ka. Kuhugi.

Aga tänaseks aitab. Lähen ja loen edasi. Olge toredad!

M.

Ravikuludest Luksemburgis

Võtsin lõpuks kätte ja hakkasin oma arstiarvetega tegema. Noja mõtlesin siis, et panen siia ka mõned arvud kirja, siis saavad uudishimulikud neid soovi korral Eesti hindadega võrrelda. Minu jaoks on suur uudis, et Eestis saab nüüd ka näha, kui palju Haigekassa mingi protseduuri või teenuse eest tegelikult haiglale/arstile maksab. Väga põnev mu meelest! Siit võib veel üllatusi välja kooruda! Mulle juba tundub, et nii mõnigi asi on Eestis hoopis kallim kui siin... Siiani on see lihtsalt Haigekassa saladuseloori varju jäänud.

Nagu eelmises postituses öeldud, on meie süsteem siin selline, et haiglad, arstid, apteegid ja kõik muud tegelased esitavad arved otse mulle. Mina maksan need omast taskust ära, esitan siis nõude ja 85 % sellest makstakse mulle tagasi. Omavastutuse taks on seega enamasti 15 %, ehkki see sõltub ka natuke sellest, millega tegemist on. Päris ränkade eluohtlike ja pikaajalist või ülikallist ravi vajavate haiguste puhul saab esitada taotluse ka kõikide kulude täismahus kinnimaksmiseks. Näiteks. Aga ilulõikuste või sanatooriumikuuride puhul võidakse kinni maksta heal juhul 20 % kuludest.

Hea on see, et ilma mingi jamata võib käia mis tahes arsti juures ja kus iganes: Eestis, Luxis, Mehhikos, Singapuris, whatever. Kompenseerimisele lähevad kõik arstivisiidid igal pool ja kogu aeg, kus aga parajasti ravi vaja on või kus tingimused raviks kõige sobivamad tunduvad. Kindlaks on muidugi määratud teatud piirmäärad, noh, et üldarsti konsultatsiooni eest makstakse tagasi maksimaalselt 50 eurot, aga kui sa ise tahad käia mõne arsti juures, kelle visiiditasu on 180 eurot, siis iseenesest on see lubatud, lihtsalt siis tulebki arvestada sellega, et limiiti ületav osa tuleb endal kinni maksta. Õnneks on need laed, mulle tundub, siiski reaalse olukorraga kooskõlas ja nende ületamise oht on tavaolukordades üsna väike. Vbla mõne eriti spetsiifilise juhtumi puhul tuleb tõesti ette seda, et maailmas on ainult üks spetsialist ning see praktiseerib kuskil Saudi Araabias ja küsib 600 eurot pooltunnis. Enamasti on aga täiesti võimalik piirmäärade sisse jääda.

Eriti tore on veel see, et meil hüvitatakse ka hambaravi. Küll 80 % määraga, aga see on ikkagi väga arvestatav ju! Minu meelest on täiesti õudne, et Eestis on hambaravikulud kõik inimeste enda kanda, see on ju siililegi selge, et paljudes peredes jääb hambaravi niimoodi viimaseks prioriteediks, sest seda raha lihtsalt ei ole. Hambaravi on ju Eesti palku arvestades lihtsalt üle mõistuse kallis ja see imetilluke aastane hüvitis on suisa mõnitamine mu meelest. Meie puhul on ka muidugi mööndus, et eriti mastaapsete tööde (nt implantaatide paneku) puhul on vaja enne loataotlus ja hinnakalkulatsioon esitada ning kui leitakse, et see ei ole hädavajalik tegemine, vaid pigem kosmeetiline putitamine, siis võidakse otsustada, et kinni makstakse väiksem protsent. Aga see on ka tegelt normaalne, et kellegi kosmeetilisi operatsioone ei hüvitata, eks.

Kui nüüd aga mu viimaste kuude reaalselt arvetest rääkida, siis natuke muudab ülevaate saamise keeruliseks asjaolu, et nad löövad siin kulud hästi juppideks ja iga asja eest saadetakse patsiendile posti teel kohe peoga arveid. Oleks siis nii nagu Eestis hambakliinikus, et käid arstil ära, maksad vastuvõtus oma koondarve ja jalutad minema. Ei. Siin on nii, et kui käia MRT uuringul, siis selle kohta saadetakse kõigepealt masina kasutamise arve (156 euri) ja sellest eraldiseisvana ka ruumide kasutamise arve (144 euri). Ehk siis kokku tuleb tegelikult protseduuri maksumuseks 300 euri, aga ära tuleb oodata kaks eri arvet kahest eri raamatupidamisosakonnast. Või kui ma käisin pärast operatsiooni kirurgi juures ja ta mul õmblused välja võttis, sain selle ühesainsas kabinetis viibitud pooltunni eest postiga kolm arvet: kirurgi konsultatsioon (35,19 euri), õmbluste väljavõtt, materjal ja sidumine (24,84 euri) ja haiglaruumide kasutamise arve (40 euri). Ehk siis kokku 100.03 euri. Natuke tülikas, ma ütleks. Eriti see, et aru saamiseks, mis kui palju maksab, tuleb kuude viisi oodata, sest kõik need arved tulevad vahel ise kohtadest ja mõnikord kuni kolmekuulise viiteajaga! Noja kui need on ära tilkunud, siis tuleb need kindlustusele ka eraldi esitada, mis muidugi kolmekordistab bürokraatiat. Aga nii see elu siin kiviaegsete süsteemidega Lääne-Euroopas käib.

Konkreetsemaks minnes - kõige suuremaks üllatuseks oli mulle see, et operatsioon + 3 ööpäeva haiglasviibimist läks maksma ainult 439 eurot, sellest siis 233 eurot opi eest ja 206 eurot haiglasviibimise eest (ja kui kindlustus on oma osa ära maksnud, jääb minu enda kanda 65 euri). Ma olin vaimu mitu korda suurema summa jaoks valmis pannud, ausalt! Muidugi endiselt on õhus väike võimalus, et mõned arved on veel tulemata, op oli ju kõigest 2 kuud tagasi ja vbla pole nad veel kõiki arveid jõudnud teele panna. Anesteesiat pole näiteks justkui kuskil konkreetselt märgitud, selle eest saaksid nad veel kena paarsada euri juurde tahta või midagi... Aga mine sa neid tea. Eks paistab.

Füsioteraapia hindu ma samas veel ei tea, nende eest saadetakse loodetavasti koondarve ja see ilmselt tuleb siis kunagi kolm kuud pärast viimast seanssi. Tähendab, ma loodan, sest ma hakkan küll vanduma, kui nad lõpuks iga jummala korra eest mulle eraldi arve saadavad ja ma siis pean kindlustusele kõik 30 arvet ka eraldi ära esitama!!! Mõtlema hakates - eriti suurejooneliselt tüütu oleks veel see, kui iga korra kohta saabuks mitu arvet, nt üks terapeudi teenuste, üks selle masina kasutamise, üks teise masina kasutamise ja üks masseerimiskreemi kasutamise eest... Brr, ei, kui nüüd järele mõelda, on see täitsa võimalik. Ma loodan, et ma nüüd midagi ära ei sõnanud... Brr...

Enivei, aga panen siis veel siia järjest nende arvete näidissummad, mis ma täna sisse skaneerisin ja mille kohta ma täna hüvitiseavalduse ära esitasin. Äkki kedagi huvitab.

Kirurgi konsultatsioon 35,19 euri.
Anestesioloogi konsultatsioon 28,47 euri.
MRT uuring 300 euri.
Robotsaabas VACOped 1187 euri.
Opieelne põhjalik vereproov 152 euri.
Opijärgne kordusvereproov 17,68 euri.
Opijärgselt välja kirjutatud rohud (peamiselt siis 40 päeva trombivastaseid süste) suurusjärgus 180 euri.
Niitide väljavõtmine 24,84 euri.

Sellega aga praegu lõpetangi. Peotäis väiksemaid papreid ja särki-värki jäi täna veel esitamata, aga küll mulle järgmistel nädalatel jälle arveid juurde tilgub ja ju ma siis esitan need ükskord jälle suurema portsuna. Põhiasjad said aga nüüd kirja.

Nii et tänan tähelepanu eest ja järgmise korrani!

M.

10 nädalat ehk ei maksa korraga liiga suurt ampsu haugata

See nädal sain ma juba neljapäeval oma kolm füsioteraapiat tehtud ja sain jala nüüd kolmeks järjestikuseks päevaks seinale riputada. Hea, olen tõesti rõõmus! Paistab, et ta ei olnud sellise ootamatu tempotõusu ja aktiivsusega sugugi rahul ja kuna nüüd on neid teraapiaseansse nii tihti, et need satuvad mõnikord ka järjestikustele päevadele, otsustas ta lõpuks korralikult protesteerima hakata. Paisus teine nimelt ärritava regulaarsusega füsiopäeva õhtuks hellaks elevandijalaks ning seejärel nõudis enne leebumist vähemalt tervet päeva täielikku rahu. Ilmselgelt ei olnud see aga järjestikku pandud teraapiapäevade kalendriga kooskõlas ning nii ta siis järjest ärritus. Eilseks hommikuks oligi ta veel kolmapäevast nii paistes ja hell, et terapeut vaatas talle otsa ega söandanud enam ühtegi harjutust anda. Kamandas mu hoopis lauale ning tegi pool tundi esmaklassilist massaaži ja üle mitme nädala igaks juhuks ka ultraheli. Edasi sain käsu jala jääkotiga patjadele sättida ning ta paariks päevaks täielikult ja totaalselt rahule jätta. Noh, pole hullu. Tänaseks ongi juba tunduvalt parem, aga see oli ilmselgelt meeldetuletus sellest, et kuigi kõik tundub kenasti paranevat, ei maksa temalt liiga ruttu liiga palju nõuda. On teine veel kerge vihastama.

Füsiost üle jäänud nädal on aga möödunud jälle Harry Potteri tähe all (see on ilmselt viimane kord mul sellest kirjutada, nii et pidage vastu!). Esmaspäeval saabusid nimelt viimased kaks raamatut, mis õnneks Katrinile postkontorist ka kaasa anti, ja nii ta siis hüppaski õhtul mu juurest läbi ja viskas need mulle ära. Ja no mis te arvate, millega ma siis edasi tegelesin? Kolmapäeva õhtuks sain päris viimase raamatuga ka ühele poole ja neljapäeva pühendasin filmidele. Rohkem millekski muuks aega ei jäänud :). Kusjuures ma olin raamatusarja lõpust täiesti sillas kohe, sest see viienda raamatu tujukas ja igal võimalikul juhul kõigile ninna kargav Harry oli jälle normaalsemaks muutunud ja kõik need lahingud ei olnudki nii sünged kui oleks võinud karta. Hmm... Ma arvan, et viies osa meeldiski mulle kõige vähem ning kõige rohkem meeldinute koha pealt ei oska ma kuidagi esimese, kolmanda ja kuuenda vahel valida. Vot. Mis aga filmidesse puutus, siis nendes ma olin natuke pettunud. Palju teemasid oli välja jäetud, mingid seigad täiesti lambist välja mõeldud, teismeline Harry oli üsna kole ja see lõpp mulle ka ei meeldinud. Miks nad pidid Voldemortiga seal kuskil tornitippudes ringi lendama, miks nad ei võinud siis normaalselt kõigi ees oma võitlust ära pidada nagu kirjutatud oli? Aga muidu McGonagall ja Snape on filmis ägedamad kui raamatutes :). See on tore :).

Järgmise suure projektina mõtlen vahepeal natuke asjalikumaks hakata. Pean nimelt hakkama neil päevil oma lõputuid arstiarveid sisse skaneerima. Meil käib ju see süsteem nii, et haiglas viibimiste korral saab küll paluda nn direct billingut, st et haigla esitaks haiglas viibitud päevade eest arved otse kindlustusele, kes siis maksab kõik neile ise ära ja nõuab pärast omavastutuse osa minult tagasi. Ülejäänud korraliste visiitide, retseptide, teenuste, vereproovide, piltide ja muu kraami arved saadetakse aga mulle ning kui ma olen need ära maksnud, pean ise kindlustusele nõude esitama ning kindlustus maksab siis 80 % kuludest mulle tagasi. Vot... Mulle nüüd ongi siia neid arveid muudkui postiga tilkunud, oma paar-kolm tosinat ikka, kokku umbes suurusjärgus kahe tuhande euro eest. Hea olekski need nüüd järjest koos retseptidega sisse skaneerida ja ära grupeerida, siis saan neid tasapisi esitama ka hakata. Kui see ikka veebi kaudu võimalik on, võib-olla saab seda ainult intranetis teha... Enivei, eks paistab.

Praegu sätin ma ennast aga küla peale minema. Eks järgmine nädal on ka aeg!

Head nädalavahetust!

M.

2017. aasta reading challenge

Tegelikult ma tahaks selle reading challenge'i asemel mingit toredat, täpset ja kõlavat eestikeelset sõna kasutada, aga no ühtegi sellist ei tule pähe, millega ma rahul oleksin... Lugemisväljakutse kohe üldse ei kõla. Raamatunimekiri on liiga üldine. Lugemiseesmärk... Hmpf, no ka päris mitte. A noh, las ta praegu olla.

Mina avastasin sellised kategooriatest koosnevad nimekirjad enda jaoks 2015. aastal ja kaks aastat olen ma neid siis ka usinalt täitnud. Need ripuvad mul köögiukse küljes ja sinna mina siis aeg-ajalt oma konkse teengi. Motiveerib küll! Vahepeal oli päris pikk periood, kus ma tõesti ei leidnud üldse lugemiseks aega. 2015. aastal hakkasin aga tänu sellele nimekirjale jälle NATUKE rohkem lugema - ja kuigi mul jäi eesmärgist puudu 31 raamatut, lugesin ma siiski tänu sellest saadud motivatsioonile toona juba rohkem kui aasta varem. Nüüd 2016. aastal jäi puudu aga ainult 14 teost (krt, mul oli tunne, et isegi vähem jääb). Huvitav, kas ma kunagi saan päriselt kogu nimekirja ära konksutatud? Nii, et iga raamat läheb kirja ainult ühe korra?

Sest mina, jah, panen iga raamatu kirja ainult ühe kategooria alla, isegi kui see sobiks mitmesse kohta. Kategooriaid, muidugi, tõlgendan ma ka natuke vabalt, selles mõttes, et kui ma olen läbi lugenud raamatu, mis ühegi konkreetse kategooria alla ei sobi, no siis võib juhtuda küll, et panen Harry Potteri "sci-fi" alla. Selle nimekirja tarbeks kärab küll, ehkki Harry Potterist rääkides ma ei lahterdaks teda muidugi kunagi sci-fi kategooriasse. Vot. Aga samas vaatan ma nii mõnigi kord üle kategooriad, mis mul lugemata on, ja valingi siis nende järgi raamatuid. Nii on võimalik enda jaoks päris huvitavaid avastusi teha. Ma nt ei oleks ausõna võtnud niisama kätte raamatut "Persepolis", mida oli vaja kategooria graphic novel ärakonksutamiseks. Aga sain ootamatult positiivse elamuse ja enam koomikseid ei karda.

Enivei... Täna tuli meelde, et pean uue nimekirja üles riputama. Paar raamatut on see aasta juba läbi loetud ja need tahaks ju kuskile kirja panna. Asjade nimekirjas ärakonksutamine on nii mõnus!

M. 

Kaks kuud ehk tempo taga

Neil päevil läheb elu kohe kuidagi eriti kiiresti, mis siis, et ma tegelikult ju endiselt tööl ei käi ja peale teraapia ühtegi kellaajalist kohustust ei oma. Aga päevad muudkui vuhisevad mööda ja jaanuar on kuidagi juba poole peal! Mis mõttes??? No muidugi ma magan igal võimalusel lõunani, nii et päev jääb juba selle võrra lühemaks. Ja taastusravi on nüüd kolm korda nädalas ning iga selline päev läheb juba üksnes selle väsitava ringreisi tõttu täiena kirja ja saab ruttu otsa. Noja veel on vaja kokata ja kodus viis korda päevas jalaharjutusi teha ja kolm korda päevas lihtsalt jalga masseerida ja natuke suhelda ja vannis käia ja ongi üks tavaline päev otsas, tunnid lihtsalt kuluvad ära kuskile musta auku. Taastusravist vabadel päevadel õnnestub mul hädapärast natuke lugeda ja piltidega tegeleda, olen fotokooli ja fotopanga piltide üleslaadimise nüüd jälle usinamalt kätte võtnud. See eesmärk, mille ma endale eelmise aasta lõpuks seadsin, jäi väga pika puuga täitmata. Nüüd ma siis teen seda tagasi ja praegu tundub, et kui ma sama tempoga jätkan, jõuan vähemalt jaanuari lõpuks tahtmistele järele.

Alustasin esmaspäeval pühadepekist vabanemiseks ka projekti "100 kõhulihaseharjutust päevas", mis on jalaharjutuste vahepeale täiesti tehtav, läheb väga märkamatult. Muidu oleksidki need pöialiigutamised liiga üksluised. Ning siis olen hakanud hispaania keele arendamise eesmärgil vaatama kunagi tellitud telesarja Isabel. Ikka üks osa päevas, et aju mitte üle kuumutada. Aga isegi üks osa haukab poolteist tundi päevast ära. Sarjast, muide, saan täitsa aru, pmst kohe igast lausest. No OK, erandiks on mõned üksikud, mis on nii pikad ja kiired, et saavad enne otsa, kui mu aju järele jõuab. Aga neid tuleb väga harva, ühe osa peale näiteks paar-kolm. Nii et mu hispaania keel hakkab juba kasulik olema. Väga hästi. Ühel päeval tahan mina seda keelt ladusalt osata! Kusjuures tundub, et see on võimalik ka. Tuleb teine igatahes oluliselt lihtsamalt kui prantsuse keel omal ajal... Vähemalt mulle endale tundub.

Jala rindel on päris palju uut. Sel nädalal olen juba kodus mõne sammu kaupa ilma ühegi karguta ka komberdanud, ehkki pikalt nii ei veel ei saa. Jalg ei anna veel painduma ja nõrk on teine ka, nii et minu kõndimine näeb ikka no väga pentsik ukerdamine välja. A pmst on oluline see, et ma saan juba jalale täielt peale toetada ja edasine on harjutamise asi. Samuti olen nüüd taastusravis teinud mõned harjutused püsti ka. Noh, näiteks seisnud või nii! Päriselt! Alustuseks pandi mind esmaspäeval mõlema jalaga pehmele matile peegli ette seisma ja selles pehmel matil seismises ja püsti püsimises harjutus seisneski. Kusjuures jummala raske oli :). Hoopis ebastabiilsem ja keerulisem kui kõva palja põranda peal, sikutas ja tuikas ka natuke. Ja terapeut seisis, käed õieli, selja taga, juhuks kui harjutus üle jõu käivaks osutub ja ma ümber kukun :). Selline ettevaatus tundus alguses nii jabur, et võttis kohe muigama, aga tegelt ega see matt nüüd ülemäära lihtne ei olnud tõepoolest :). Täitsa totter ikka, kui keerulised võivad järsku tunduda ka kõige elementaarsemad asjad, millele muidu ei mõtlekski.

Noja eile riputati mind ka lõpuks püksepidi selle anti-gravity treadmilli sisse, pumbati masin õhku täis ja vähendati minu kaal 20 kiloni, misjärel kästi haige jala hoidmine teadlikult ära lõpetada ja hakata hoogsalt harjutusi tegema ja võimalikult normaalsel sammul kõndima. Sa pühade püss, lõpuks oli mu vaene jalg sellest mõnekümneminutisest kasutamisest nii väsinud, et lihas täiesti nähtavalt võdises pingutusest all. Just lihas, mis pole ammu niimoodi vaeva näinud. Kõõlusel polnud midagi häda. Üleüldises plaanis sai jalg igatahes sellise kreepsu, et oli eile õhtuni suht täitsa tuim kohe. Surises ainult, nagu oleks ära surnud, ja põlv nõtkus vahetevahel, sest lihased ei jaksanud teda hoida :). Ma tegelikult arvasin, et täna ma ei saa temaga üldse läbi, aga õnneks täna vähemalt ei oldagi väga valus. Igatahes, paistab, et nüüd hakkabki teraapias ka tamp taga olema. Terapeut teatas, et aitab küll mudimisest ja varbaliigutamisest. Järgmine kord ilmugu ma päris trenniriietuses ja tossudega, nüüd läheb andmiseks! Vot. Ühest küljest väga tore, teisest küljest hirmutav ka. Üks etapp on läbi, nüüd hakkab kõige raskem töö.

Veel käisin sel nädalal päris esimest korda ise poes. Ehk siis paarisaja meetri kaugusel kodust :). Sain jummala asjalikult ühe kargu ja korvi-kotiga hakkama ning tõin ise oma leiva ja peekoni koju. Parajasti oligi vist hädiste poeskäimise tund. Terve Alima oli täis vanamutikesi, üks kiduram kui teine, pooltel sotsiaaltöötajad kaasas. Kakerdasid teised oma rulaatoritega üksteise võidu ja sotsiaaltöötajad siis vaatasid mind ja neid ja üritasid neid kuidagi koomale karjatada, et ma neist oma karguga mööda saaksin. Üldjoontest oli aga täitsa tore üle pika aja kohe nii iseseisev olla. Kusjuures kõige raskem oli vist tagasitee, sest loomulikult nägin ma selle paarisaja meetri peal järjest kõigepealt oma maja kebabirestorani poissi, siis vaibapoe poisse ja lõpuks ühte kohvikututtavat, kelle kõigi reaktsioon oli muidugi "iiiisssandmariiiiiismisssssinugajuhtus?", nii et see kojujõudmine võttis mul isegi üksikasjalikest vastustest kõrvale põigeldes päris palju aega. Ilmselgelt on mul siin rohkem teretuttavaid, kui muidu meelde tuleks.

Aga praeguseks lõpetan kah. Mõnusat nädalavahetust!

M.

8 nädalat ehk uuesti kõndima õppimisest :P

Päris hull - kui nii mõelda, siis kaheksa nädalat on ju tegelikult peaaegu kaks kuud! Ma olen kaks kuud kipsjalg olnud :)! Aga noh, vähemalt elu juba edeneb. Kodus ma enam väga ei panegi seda plastikjalga külge, vaid harjutan niisama paljajalu komberdamist ning suurema osa ajast käin ma nüüd ringi ühe karguga, nii et teine käsi on täitsa vaba kohe! Üleeile tulin trepist üles (seda siiski saapa ja kahe karguga) nii, et astusin kohe täitsa igale astmele ainult ühe jalaga, mitte ei jäänud igal astmel mõlema jalaga seisma. Ja eile käisin esimest korda haiglas ka ainult ühe karguga - nii pikka maad ma polnud enne julgenud niimoodi ette võtta. Paistetust vist on üldiselt ka tiba vähem. Mõned kohad on veel ikka kummis edasi, aga vähemalt pole need kohad enam soojad, vaid põletik on nii palju alla läinud, et nüüd on kogu jalad ühtlaselt külmad. Edasiminek seegi!

Järgmisest nädalast peaksin ma aga plastikjala asemel üldse tavalise saapa jalga panema, kui haiglasse lähen. Veits hirmutav, aga tore ka... Saavad mõlemad jalad jälle ühekõrguseks ja puha! See VacoPED on ju lisaks oma tohutule kaalule ka nii kobakas, et tegelikult on sellega nüüd juba väga paha ja kõndimist see eriti harjutada ei lase. Lõigatud jalg on temaga lihtsalt palju kõrgem kui teine, nii et ma pean teise jalga panema kas kontsakinga (haa-haa) või siis lihtsalt leppima sellega, et ma lonkan tänu sellele monstrumjalale praegu veel rohkem kui muidu lonkaksin. Selles mõttes on mul hea meel, kui ma võin täitsa ametlikult selle asemel tavalise jalavarju jalga panna. Ma täna kodus juba proovisin ka, tavaliste saabastega on tunduvalt normaalsem (ja päris hea) tunne ja ma saan päriselt kohe kõndimise moodi liikumist harjutada... Aga veits imelik perspektiiv ikkagi :). Ma olen selle VacoPEDiga juba nii ära harjunud, et mõte tavaliste jalavarjudega välja minemisest võrdub mõttega alasti inimeste sekka ilmumisest :). Hihii... see on tõestus, et kõigega harjub...

Aga noh, kui ma võin juba päris jalanõudega päriselt kõndimise moodi kakerdama hakata, siis lähen võib-olla järgmisel nädalal ühe ilusa ilmaga lõpuks ujulasse ka, nagu arst käskis. St ehk saan nii seiklushimuliseks :). Ujula iseenesest teeks juba kindlasti head ja aitaks leebel moel lihaseid taastada, aga ujulasse saamine ja eriti ujulas basseinini jõudmine tunduvad sellised... suuremat sorti ettevõtmised, mis eeldavad eelnevalt strateegia väljamõtlemist :). Aga eks tuleb ära proovida! Millalgi ikka...

Muud? Jõudsin lõpule Harry Potteri viienda raamatuga ja ootan nüüd kahe viimase osa saabumist. Ma pean tõdema, et esimesed kolm osa meeldisid mulle rohkem, need olid kuidagi kergemad ja fantaasiaküllasemad. Nüüdseks on neil seal juba päris sõda lahti ning Harry on muutunud depressiivseks ja tujukaks teismeliseks, kes kipub natuke liiga palju karjuma ning peab huvitavate elukatega tutvumise ja lendluudpalli mängimise asemel katkematult surmale mõtlema. Natuke sünge või nii... Aga sellegipoolest ootan viimaseid raamatuid kannatamatult ning muretsen juba võõrutusnähtude pärast, mis mind siis kindlasti tabavad, kui päris viimane raamat ka läbi saab... Naljakal kombel loevad seal taastusravis ka kõik Potteri raamatuid praegu :). Ükskord oli mul endal raamat seal kaasas, siis tuli jutuks :). Ja eile jõudsin ise varem, siis nägin üht nende praktikanti ka Potteri raamatut kõrvale panemas :). Vot.

Rohkem uudist aga justkui ei olegi ning mul sai nüüd kirjutamisest ka kopp ette. Lähen teen endale ühe korraliku kannutäie smuutit ja hakkan siis hoopis filmi vaatama :). Olge mõnusad ja järgmise korrani!

M.

Yakudoshi

Nüüd on nii, et mul läks selle yakudoshi-sissekande kirjutamisega nii palju aega, et see on juba natuke iganenud. Või noh, mitte iganenud, aga ma juba tahaksin rääkida uutest asjadest. Samas tahan ma selle ka ikka siia nüüd jäädavalt kirja panna ja ära avaldada. Sellest johtuvalt teeme siis nüüd nii, et kõigepealt tuleb siia vana jutt kaldkirjas ja siis vaatame, mis ma sellele lõpuks külge keevitan. Ärge siis väga lühikesele sissekandele panustage :)!

28.-29. detsember 2016

Selle aasta pühad on nüüd siis ka läbi. Läinud, täiesti erakordselt, kogu erakordse aastaga täiuslikult sobitudes. Läinud, esimest korda kodust kaugel ja omaette. Läinud nii ebatraditsiooniliselt, et jõulude moodi ei olnud need kohe üldse mitte. Aga no mis siis ikka. Vähemalt kuna polnud jõulutunnet, polnud sellist tunnet ka, et üksi Luxis olles midagi valesti oleks. Niisiis ei lasknud ma end asjaoludest kurvastada ning korraldasin endale jõulude asemel sellel aastal lihtsalt sellise tõeliselt mõnusa, rahuliku, laiskleva puhkusenädala. Talvepuhkuse, millega seostus pidžaamas vedelemine, ports inimesi, kellega ma muidu sageli ühel ajal internetti ei satu, ning täielikult kohustustevaba aeg, sest vahepeal ei olnud mul ju vaja pea nädal aega isegi kliinikus käia. Oli terve nädal rahulikku kulgemist, mis möödus diivanil koledat ilma ignoreerides ja küünlaid põletades, varbaharjutusi tehes, lummatult Harry Pottereid lugedes, süüa tehes, filme vaadates ja tundide kaupa skaibis lobisedes :).

Õigupoolest jõululaupäev oli mul tegelikult isegi päris jõululaupäeva moodi - Marika tuli külla mu värske söögikraami varusid täiendama, mina pistsin verivorstid, hapukapsa ja kartulid ahju ning siis pidasime me maha täitsa korraliku jõululõuna :). Raadio oli ka selleks ajaks otsustanud jõululaule hakata mängima (neid ei kuulnud siin enne jõululaupäeva ikka kohe üldse), lõhnaküünlad huugasid aroome ja täitsa õdus oli. Noja sealt ma siis kulgesin rahulikult edasi. Ühe päeva sisustasin tervelt sünnipäevaõnnitluste vastuvõtmisega, mis andis võimaluse lobiseda kohe hommikust hilisõhtuni toredate inimestega, kellega muidu enam väga rääkima ei satugi. Paar päeva olin hommikust õhtuni Harry Potteri maailma süvenenud, nii et ma ei saanud vahepeal üldse aru, mis päev või kuupäev on. Ja üleüldisele moraalile aitas olulisel määral kaasa see, et Emilia sattus ootamatult minuga samasse paati. Ta pidi nimelt Londonist pühadeks koju Rumeeniasse sõitma, aga jäi vahetult enne pühi kõrvapõletikku ja ka temal keelati lendamine ära. Tema oli uudise ootamatuse tõttu muidugi eriti õnnetu, mina vähemalt olin juba ammu jõudnud mõttega harjuda, nii et ma siis sain teda kõvasti lohutada ja lõppkokkuvõttes veetsime me päris mitu õhtut skaibis lobisedes ja vahepealset aega kokku võttes :). Ostsime muu hulgas talle lennupiletid ära, et lihavõtete aegne külaskäik kindlalt lukku panna, ning muu hulgas vahetasime ka raamatu- ja filmikogemusi ja arutasime smuutiretsepte. Tuleb nimelt välja, et tema on suur smuutisõber ja mina sain just sünnipäevaks smuutimasina, millele ma olen ikka iga päev tööd andnud :). Sellest siis sihuke teema. Nämm-nämm! Kas kellelgi on veel lemmiksmuutisid, mille retsepte jagada?

Muidu aga mõtlesin siin vahepeal põhjalikult ka mööduva aasta üle järele. Minul on küll hea meel, et see otsa sai, ei olnud teine just suurem asi. Jaapanlastel on üks uskumus, mille nimi on yakudoshi. See põhimõtteliselt seisneb veendumuses, et 33. eluaasta on naise jaoks üks kõige ebasoodsamaid, pöördelisemaid ja halvemaid üldse. Et siis halb õnn muudkui jälitab ja juhtuvad igasugused viletsad sündmused ja üldse, kogu aasta on kohe õige närune. Samas avavat sellel aastal toimuvatest sündmustest tingitud muutused jälle uued ja eriliselt õnnelikud rajad ning algab omamoodi uus elutsükkel. Ja vot ma praegu täitsa panustan selle peale, sest minu 33. aasta paistis teiste seas tõepoolest oma erakordsuse ja murrangulisusega silma ja tegelt oleks väga tore, kui nüüd mõnda aega kohe mitte midagi untsu ei läheks. Tähendab, rõõmustavaid sündmusi, toredaid inimesi ja vahvaid ettevõtmisi mahtus ka 2016. aastasse kamaluga, st tegelikult igapäevaselt ei olnud kõik sugugi halb, aga tihti oli ka toredalt aega veetes pisut nagu selline tunne, et tegu on peoga katku ajal, sest toreda taustal juhtus päris mitmeid mastaapseid kurbi asju ka. Selliseid asju, mis annavad kauaks ajaks mõtteainet ja tulevad veel aastategi pärast teinekord meelde. Inimesed surid või läksid otsustavalt oma teed ja majakoht sai maha müüdud ja aasta lõpuks tuli veel ka see pagana jalaoperatsiooni teema, ehkki see viimane on muidugi selline kahe otsaga asi, mitte ilmtingimata negatiivne uudis. Eesmärk on ju tegelikult positiivne, väljavaated on head, aja maha võtminegi kulub väga marjaks ära, aga selle aasta viimased kuud möödusid kõik siiski kipsitamise, kargutamise ja üldse kogu selle ettevõtmise valusama poole tähe all. Nii et noh, seda aastat too lõikus just säravamaks ei muutnud, aga selles ma ei kahtlegi, et edaspidi toob see ainult head :). Irw... Näete, see ajastus klapib ka selle yakudoshi teooriaga. Pöördepunkt oli 2016. aasta lõpus ära. Edasi läheb jälle tõusvamas joones :).

Noja tõepoolest avanes ettepoole ka päris mitu uut rada - läks vana maja, aga tuli uus korter ja tulid uued plaanid. Teatud inimeste ärakadumisega tekkis palju aga ja ruumi teistele samuti toredatele ja inspireerivatele inimestele, kellele edaspidi rohkem tähelepanu pühendada. Ning kui mu täielikult äraremonditud jalg jälle kandma hakkab, on ka nii mitu rada jälle ees lahti. Äkki ma hakkan ikka jälle sportlikumaks ja saan saledamaks, kui jalg jälle lubab normaalselt igasuguseid asju teha... Mõtteid jagub. Eks me näe, kas mõni neist realiseerub ka.

Ma muidugi kordan, et 2016. aastas oli ikka tõepoolest palju toredat ka. Minu 2016. aasta hetkede absoluutne lemmik on vist veebruarikuine suusareis, mis oli Katrini ja Tuuli seltsis tõeliselt vaimustav! Sain sealt korraliku suusapisiku ning nii tahaks juba mägedesse tagasi. See talv ma paraku sporti veel ei tee, aga eks siis kunagi hiljem! Muidu kindlasti tahan, sest nii šeff oli tundide viisi järjest ainult mäest alla vihiseda, pehmetesse lumehangedesse maanduda ja külmast õhetavate põskedega hõõgveini juua, aroomisaunas higistada ja praksuva kaminatule paistel palkmajakeses sõpradega rammusat fondüüd mugida! Absoluutselt fantastiline! Tahaaaaaan veeeeeeeel! Aga OK, pöördume jutu juurde tagasi. Veel üks fantastiline kogemus oli Baden-Baden oma Friedrichsbadi saunakompleksi ja eksklusiivse üliglamuurse kasiinoga. 2016. aastal mängisin ma seal esimest korda elus ruletti ja veetsin koos Katrini ja Marikaga täiesti totralt ägeda ja glamuurse õhtu. Üldse oli see Baden-Badeni tripp üks tõeliselt mõnus nädalalõpp, mida mina tahaksin kindlasti veel korrata! Noja siis veel see oli tore, et suvel sain ma inspiratsiooni suure innuga fotograafiakursustesse sukeldumiseks, mis pakkus palju mõnusaid hetki ja millega ma pean nüüd kiiremas korras hakkama edasi tegelema, sest muidu jään ajaga jänni. Ning mul on hea meel, et me jõudsime Frantsuaaga enne kogu järgnenud draamat vähemalt Marrakechis ära käia, nii jäi temast üks helge mälestus rohkem :). Kevadisel Hollandi lilleparaadilgi oli üle mitme aasta väga vahva, sain jälle korraks pilgu oma vanasse giidiellu heita ja ekspromt emme ja Varnoga keset Euroopat kokku saada. Ka Hellega oli tema siinoleku ajal tore ohtralt koos aega veeta - kokata, sarju vahtida, ennast liigutada, matkata, Düsseldorfis käia ja ohtralt naerda. Suvel pakkusid mõnusaid hetki ja Luxi vihmale vahelduseks natukenegi päikest Deauville ja Trouville, millest mulle jäi väga sümpaatne mulje ja kus ma käisin koos Marikaga muu hulgas esimest korda elus hobuste võiduajamisel. Sügisel ostsin korteri, millest ma pärast selle nägemist enam kuidagi väljuda ei suutnud. Siis tegin enne jalalõikust uisutrennis oma esimesed korralikud hüpped ja juba pirueti moodi piruetid, sain liuväljalt ka vähemalt ühe uue potentsiaalika tuttava ja üleüldse, veelgi suurea uisupisiku. Ja nüüd talvel olen saanud veeta tervelt kuus kiirustamisvaba nädalat koos emmega ning valmistun peatselt mõnusaks aastavahetuseks Katrini juures :P. Seegi saab tulla ainult vahva. Tegelikult päris korralikult rõõmu ka, eks!

3. jaanuar 2017

Ja nüüd ma istungi siin Katrini juures diivanil, telekas taustaks üürgamas ja kolmekordseks paisunud kõhuvoldid läpakaga süles ruumi nimel võitlemas. Süda on kerge ja meel on hea ning kui jõulude ajal jõulutunnet ei tulnudki, siis aastavahetus lõi asjad jälle balanssi. Seekord oli mul nimelt täiesti totralt mõnus aastavahetus, mis algas tohutu kokkamisega ning jätkus mitmepäevase seltsis õgardamise, telekavahtimise, lobisemise ja õdusa vedelemisega, ehk siis kõige hea-ja-paremaga. Tõepoolest, ka jõulutunne andis ennast lõpuks näole, kuigi ma enam ei lootnudki! 31. detsembri hommikuks olid nimelt puud akna taga imekaunilt ära härmatanud ning piparkoogilõhnalises köögis lõbusa vestluse kõrvale kohvi lürpsides ja salatit hakkides jõudsid pühad mulle ikka lõpuks sajaga kohale :)! Nii mõnus ja kerge oli olla ning aeg muudkui lendas, nagu toredate hetkedega ikka juhtub! Täna läks Katrin juba tööle ja mina alustan homme jälle taastusraviseansse, nii et kolin mõne tunni pärast jälle oma koju ümber. Kohe kahju, et see pikk nädalavahetus otsa sai. Samas kisub suu mul siin praegu vägisi kõrvuni, sest mul on ikka sõpradega vedanud! Nendega läheks iga kell luurele - ning karkude ja kipsjalaga saadud kogemused ainult kinnitavad seda teadmist, sest nad siis täitsa luuravad minu eest ka :)! Äge!

Ja selle tähelepanekuga ma praegu nüüd lõpetangi. Lähen tassin endale veel salatit ette ja otsin vahelduse mõttes raamatu välja. Teile aga soovin head uut aastat ja alustage seda siis hästi!

Rääkimiseni!

M.