Kolmekesti jälle Pärnus

Nüüd me oleme siis kõik kolmekesti 30. eluaasta piiri ületanud :). Ja kui minu sünnipäevadel tehtud klõpsud välja arvata, ei olegi meist pärast keskkooli lõppu vist ühtegi sellist fotot, kus me kolmekesti peal oleksime :). Seda ägedamad need fotod on! No Mann sattus ka mõne pildi peale neljandaks rattaks, sest ta ei olnud päriselt nõus meist kaugemal kannatama :). Aga see teeb minu meelest pildid veel lustlikumaks... Äge, ilus, mina olen rahul! Ja fotograafi leiab aadressilt www.kristhelfoto.com.

Välismaalane

Kummalisel kombel on mind seekord siin Eestis eriti mitu korda välismaalaseks või väliseestlaseks peetud. Ühel eriti markantsel korral õpetas üks asjapulk hambaarsti registratuuriletis teist, et küsi ta käest aadressi asemel ainult riiki, näed ju, et ta ei ela Eestis. Teisel korral räägiti minuga Rimi kassas kõigepealt soome keelt, kui mina vastasin omast arust eesti keeles, mindi üle inglise keelele, ning kui ma lõpuks järjekindlalt selges eesti keeles teatasin, et te võite ju mulle igaks juhuks need kleepsud anda, hakkas müüja järsku korralikult kokutama ja punastas kah veel. Nagu päriselt... Kas mulle on kuskile tätoveeritud, et ma ei ela Eestis või? Mis värk on?

Muidu on puhkus äge. Ainult soojem võiks olla. Pärnus eile päriselt lund ei sadanud, aga sigakülm oli küll. Läksin rattaga Manni trenni viima ja tõmbasin lolli peaga T-särgi peale ainult kileka. Hea on, et eluga tagasi jõudsin, ning veel parem, kui ma nüüd haigeks ei jää. Räme tuul oli, trenn jäi kah hiljaks ja kogu selle pooleteise tunni jooksul, mis ma seal lageda peal ootasin, läks tuul aina tugevamaks. Tagasi pidime sõitma veel vastutuult kahvel :). Kohati oli ikka nii külm, et käed olid pakasest punased ja karedad, nina jooksis vett, lõug oli kogu aeg vastu rindu, et tuult põuest eemal hoida, tuult täis kapuuts tahtis mind lendu viia, põlved hakkasid suurest vasttuult rühkimisest valutama, nii et trepist oli pärast raske üles saada, kurk on nüüd karedavõitu ja terve õhtu oli külm kontides, kuigi ma tegin endale koju jõudes rummikohvi, et veri uuesti ringi käima saada. Feissaris jagavad inimesed aga pilte juunikuus tehtud lumememmedest... See on nati ebaaus. Nüüd on siis kindel, et sel suvel ma pruuniks ei saa, sest järgmisest nädalast läheb ju jälle kontorielu lahti ja siis ei näe ma ka üldse päikest :). Aga kui nüüd karge ilm välja arvata, on puhkus igati tore :). Ma võtaks kuu aega veel :). Kohe praegu :). Ja see on ikka täiesti fenomenaalne, kuidas Eestis tundub Luxi elu nii ebareaalsena ja Luxis tundub Eesti elu mingisuguse unenäona. Siin on mul Lux meelest läinud, Frantsuaa ja Eliane'iga hoian küll ühendust, aga see ei muuda midagi. Luxis on hoopis teine rütm, ma mõtlen teiste asjade peale ja olen sellest johtuvalt hoopis teistsugune inimene kui siin, aga siia tulles olen umbes kolme päeva pärast täiesti ümber kohanenud, teen vanu asju ja olen teistsugune. Ja vastupidi. Naljakas asi see paralleelmaailmadesse kuulumine.

Aa, jajaa, Murphyga on mul siin ka tegemist olnud. Murphy on, muide, üks naljakas asi - mitte ükski mu Luxi tuttavatest polnud Murphy seadustest midagi kuulnud. See tuli enne me Šotimaa reisi kuidagi jutuks ja nüüd nad siis avastavad rõõmuga jälle iga nädal midagi, mida võib Murphy seaduste alla kuuluvaks lugeda. Mina sain neile ka nüüd ühe hea näite tuua... Vaadake, tavaliselt ei kohta ma siin jõeäärsel koertejalutamisplatsil kunagi tuttavaid. Naabreid või mingeid suvalisi tüüpe liigub siin küll, aga mitte minu minevikust pärit tuttavaid. Aga Murphy tõestas mulle jälle, et kui sa näed välja ERITI halb, hakkad sa neid va tuttavaid nägema kohe igal pool. Hih, ühel hommikul magasin ma nimelt nii kaua, et mõtlesin, et viin koera enne kohvi tegemist ja duši all käimist ruttu õue, et ta ei peaks siis jalgu risti hoides kannatama ja minu järel ootama. Juuksed olid mul rasvased ja turris peas, nägu oli puhastamata ja punaseplekiline, selga tõmbasin suvalised kortsus kokkusobimatud riided, jalga lükkasin plätud ja marssisin ilma kohvita ja seega täiesti torssis olekuga koeraga jõe äärde (st paljaste varvastega porilompide vahele). Loomulikult kohtasin seal esimese asjana üht oma vanadest õpetajatest, kes oli pealaest jalatallani firmakates ja kelle koer Mannile hirmsasti närvidele käis, seejärel tuli aga vastu üks vana trennikaaslane, kes oli ka pealaest jalatallani firmakates, aga kelle koer oli vähemalt jube stoiline ja tore. Naljakas lugu ikka küll... Ma polnud kumbagi vähemalt seitse aastat näinud. Edaspidi ei maksa ikka kunagi selle peale välja minna, et ega mind keegi tuttav ikka näe. Tuleb enne koeraga õue minemist meik pähe teha ja riided kokku passitada. Hmpf... ja ega see polnud ainus õppetund! Teinekord läksin koeraga kell viis hommikul välja, sest ta jõi õhtul liiga palju vett ja ajas mu seejärel öösel üles. Loomulikult nägin ma välja umbes samasugune ning õues nägin ma ka esimese asjana üht üksinda ringituuseldavat suurt peni, kes meid märgates kohe suure kapakuga minu poole tüürima hakkas. Mannil on parajasti jooksuaeg, nii et ma sättisin ennast Manni ja peni vahele ja käskisin tollel kõva häälega uttu tõmmata. Mille peale astus garaažide tagant ruttu välja üks ilus kutt, kes osutus tüübiks, kelle kohta emme mulle ütles, et tema ja ta peni on Mannil suured sõbrad. Brr... See ei kukkunud küll hästi välja, sest ma juba olin nendega platsi peal juttu ka rääkinud, aga kust mina pidin kell viis hommikul selle koera ilma ilusa kutita ära tundma, ah? Sellel tüübil on muidu ilgelt ägedad silmad ja temal lähebki iga päev uni kell viis ära, kujutate ette! Ja siis olen mina seal turris juuste ja uriseva tujuga ja kisan ta peni peale kahvel... Ups noh...

Muidu olen ma jälle jõudnud igasuguseid asju ära teha. Laupäev... Laupäeva ma väga ei mäletagi. Juuksuris käisin vist, ahjaa, ja siis Supelsakstes jäätisekokteili joomas ja Liisi, laste ja Manniga pargis müramas. Mürasime ja mürasime ja õhtuks olin jummala kutu. Pühapäeval oli meil Liisi aias hirmus äge grill ja Karini 30. sünnipäeva tähistamine - sõime ennast ogaraks ja käisime rannas fotograafiga pildistamas ka. Ootan huviga, mis nendest piltidest välja tuleb. Samuti olen jõudnud lihtsalt laisk olla - jalgpallineeduse vahepeale olen näiteks avastanud igasuguseid huvitavaid saateid, sh My Kitchen Rules ja Bunheads. Klaasikojas sain eile Frantsuaa peatselt tulevaks sünnipäevaks kingituse valmis meisterdatud, homme või ülehomme peaksin kõik seekordsed meistriteosed ahjust kätte saama. ID-kaardi sain ka juba eile kätte, see on ju täitsa uue kujundusega ja ilus! Täna lähen kohe saunakeskusesse, sest meil läks eile soe vesi ära ja teadete kohaselt jääb see ära nädala lõpuni, lisaks on külm kahvel, nii et vanade kontide soojendamine on täitsa näidustatud kohe :). Liisi poe vaatasin veel ükspäev üle, siis veel ostsin endale kingad ja homme peaksime Kariniga kokku saama. Reedel ootab hambaarst ja eeljaanipidu noja siis tulebki kohvrid pakkida ja Luxi poole teele asuda. Ma tegelikult üritasin mõned asjad juba ära pakkida ka, aga mul jäi JUBA kohvris ruumi väheks, ehkki ma olen sinna praegu kokku ostnud täpselt tiramisu mandleid, linnaseekstrakti, natuke apteegikraami ja paar raamatut. Õnneks helistas eile õhtul just emme, kes leidis mulle Horvaatiast kauaotsitud ideaalse suure kohvri :). Sellesse peaks kõik oluline ära mahtuma, sh seni käsipagasi eest olnud seljakott, väike kohver tuleb siis seljakoti asemel käsipagasisse ja ongi hästi. Veel üks poolik asi lahenduse leidnud (mu uuel kohvril lõhuti ju aasta alguses kohe rattad ära, vanal kohvril lõhuti Šotimaalt tulles veel ka lukk ära ja uut ideaalset kohvrit pole ma siiani leidnud - ma ju tahan riidest kohvrit, millel oleks külje sisse peidetud rattad ja mis ei oleks must). Küll see on üks kasulik puhkus olnud :).

Aga mis ma siin ikka pajatan. Pakin ennast sisse ja lähen sauna, täna vast keegi mind enam hambaarsti juurde ei kutsu. Lähen higistan paar tundi ning õhtul on plaanis veel üks Steffi pitsa sisse toppida (küll ma Luxis jälle salenen) ja pärast karvanditega telekat vaadata. Mmm... idüll!!!

Pakaa
M.

Agility

Elu on ilus! ID-kaart ja retseptid on uuendatud, kaks korda on juba hambaarstil käidud ja järgmisel nädalal saan veel mõned asjad seal korda aetud (olen väga sillas hambaarst Mari Adlerist, minu lugupidamine, au ja kiitus talle!), klaasikojas on kaks ägedat asja valmis meisterdatud ja inspiratsioon järgmisteks kinkideks on ka juba soojas, esimene grill vanaema juures on peetud, Steffis ja saunas on käidud, Liisiga saime kokku ja täna lähme Kariniga Steffi, mitu aastat minu nimel olnud Tallinna korteri netileping on lõpuks lõpetatud, Mann nõuab Pärnu peal pikki jalutuskäike ja tegelemist, poest leidsin mõistliku hinnaga ilusa valge pluusi (viimane ilus valge pluus, mis mulle Luxis silma jäi, maksis 720 euri), ma toitun jäätisekokteilist, liha- või rummipallidest, pitsast, juustuvorstist, kohukestest, suitsukanast, šašlõkist ja grillribidest, öösel on valge, mõni klaveripala tuleb täitsa veel meelde ja mul tuleb õlgade pealt nahka. Ja nüüd ma pistan Manni jalgrattakorvi ja väntan X km kaugusele Tammistesse agility trenni. Agility on väga äge, Mannile väga meeldib! Seal saab joosta ja on treener ja teised koerad ka. Vaadake ise!

Plaanide uperpallid

Aeg läheb nii, et ei saa arugi. Eelmisel pühapäeval hakkasin kirjutama, aga sissekanne jäi lõpetamata. Lugege kõigepealt siis nüüd see jupp takkajärge ära, sest see on ikka asjakohane...

Mehed, juuni on! Kuidas see võimalik on? Eile oli iga-aastane öömaraton juba. Ja varsti on jaanipäev. Ja üldse on niimoodi ju varsti suvi läbi? Appiiiiii... Mis minu ajatajuga valesti on? See läheb mul iga aastaga järjest rohkem paigast ära.

Uudiseid mul väga ei ole. Pesin täna kaks laari pesu, lugesin fotoajakirju, tuulasin netis ja kuulasin muusikat, vaatasin ära kaks esimest osa Rookie Blue uuest hooajast, sõin jäätist, pesin pead ja mõtlen siiani, et peaks linna peale minema. Täna on juunikuu esimene pühapäev ja seega on poed lahti ja linnas elu. Aga kell on juba neli ning mina olen ikka hommikumantlis ja kuivatan juukseid. Homme on mul ka vaba päev. Kunagi sai puhkuste tabelisse nii märgitud ja kuigi plaanid kujunesid teistsugusteks, otsustasin selle päeva ikkagi välja võtta - algselt mõtlesin, et sõidan kuskile, siis mõtlesin, et ootan kodus kullerit, nüüd mõtlen, et käin lihtsalt linna peal, kui teised inimesed on tööl. See on mõnikord nii tore tunne :). Homme peaks uue fotoka uus obje ka Luxi jõudma, nii et saan sellele järele minna ja seda siis kohe katsetama asuda. Tahtsin 18-55mm standardobje asemel 18-270mm telezoomi, et suuremat tegevusulatust saada. See peakski homme nüüd siis kohale jõudma. Eile käisin Trieris, emme nägi seal ilusaid kohvreid ja kuna minule on Luxis silma jäänud täpselt üks väga nunnu, aga väga kallis firmakas, otsustasin Trieri omadele ka pilgu peale visata. See ei lähe ju kohe mitte, et ma ostan endale üliilusa ja ülikalli kohvri ja hakkan siis ta pärast iga kord muretsema, kui ma olen ta lennujaamas käest andnud. Kohver peab ikka praktiline olema. Nojah, lõpuks ostsin Trierist ilusa käsipagasi mõõtudes punase kohvrikese, suurt ja sobivat asja ei leidnud ma ikka. Kõik on nüüd kas plastikust või on neil valed rattad. Eks ma otsin edasi. Või vaatan suviste allahindluste aegu uuesti sinna poodi, et mis selle kalli kohvri hinnast saanud on :). Lähimate reisiplaanide jaoks piisab väikesest kohvrist ka ideaalselt.

Nüüd aga siis edasiarengutest.

Mul hakkas eilsest puhkus. See programm, kus muidu on näha kõik eesootavad tööd, sai nii tühjaks, et seal ei olnud enam mitte midagi. Mitte tööpoegagi! Ja kuna eilseks oli kavandatud ka osakonna piknik, ilm oli suvine ja kõik olid heas tujus, oli mul kogu eilse päeva täpselt selline tunne, et eksamid on tehtud ja nüüd ootab ees pikk suvepuhkus ja priius :). Nii. Algne plaan oli selline, et me sõidame Frantsuaa ja Eliane'iga neljaks päevaks Eestisse, siis ma tulen nendega paariks päevaks Luxi tagasi, käin siin paaril üritusel ja sõidan seejärel nädalaks Rootsi oma ristipojale ja tema perele külla. Trallallaa. Ja siis läks järsku üleöö nii, et nüüd on kõik plaanid ümber tehtud ja pea jummala sassis. Asi selles, et Eliane'i ema on juba mõnda aega põdur ja sellest ajast saadik, kui me Eliane'iga Šotimaal käisime, on ta pidanud õige mitu ööd kiirabis veetma. Häda on selles, et vahepeal võeti see ema isegi paariks päevaks haiglasse, aga muidu putitatakse ta öösel kiirabis lihtsalt üles ja siis lüüakse ta jälle kodusele ravile. Kus poolseniilne ja kõike ära unustav vanatädi kõik jälle tuksi keerab (unustab süüa ja rohud ja sondid ja selle, et ta ei tohi poolt kilo ka tõsta jne jne jne). 16. juunil on tal nüüd operatsioon, aga kuna seniks teda haiglasse ei võeta ja kõikide sugulastega (peale tütre) on ta riius, ei saa Eliane praegu kuskile sõita. Noja kenam on sellisel juhul kolmekesti sõitmine edasi lükata kui üks selliste probleemide juurde maha jätta, eks. Väga nukker lugu.

Kui Eliane selle nüüd lõplikult ära otsustas (tükk aega kaalus ta neljaks päevaks lihtsalt koduõe palkamist), tuligi kõik üleöö täielikult ümber mõelda. Mõttetöö tulemus - deserteerin ja sõidan üksi. Ainult et üksi Eestisse tulemiseks on neli päeva täielik narrimine. Kui ma oleksin tulnud koos nendega, siis ma oleksin olnud neli päeva nende päralt ja mitte oma Eestis, aga kui nüüd üksi tulla, siis ei jõua selle ajaga isegi maitset suhu saada. Enda pärast Eestisse tulles tahaks ju igast asju teha ja vajalikke toimetusi korda ajada ja inimesi näha ja... Lühidalt: neli päeva ei lähe mitte! Õnneks pidime seekord sõitma Lufthansaga ja tänu nende ülitõhusale ja sõbralikule klienditeenindusele õnnestus mul pärast lühikest mõttepausi oma lennupileti kuupäevad niimoodi ära muuta, et olen nüüd nelja päeva asemel Eestis kogu puhkuse aja, st kaks nädalat jutti. Vahemärkusena peab ütlema, et mina isiklikult hakkan küll Lufthansast järjest paremini arvama - näiteks Czech Airi telefonikeskus tahtis mind halliks ajada, aga Lufthansa oma oli tõsiselt operatiivne. Aga see selleks. Rootsi plaanid ja ostetud lennupiletid lendasid paraku tuulde, paar siin Eesti ja Rootsi vahelisse aega planeeritud üritust ka. Aga see-eest saan kaks nädalat kodus karvaseid ja sulelisi kratsida, šašlõkihooaega avada, vanade sõpradega kokku saada, Pärnu suvest maitse suhu saada, loodetavasti hambaarstile mõne aja jne jne jne. Ei kõla ka üldse halvasti, ega ju :D?

Vot. Homme hommikul siis sõidangi. Kets, mis sa teed järgmised kaks nädalat? :) Ja Marju? Äkki annab mõne kohtumise kokku keevitada? Andke teada!

Muidu lähen nüüd selga päevitama. Sain eilse piknikuga rinnaesise ja käed väääääääga punaseks, aga selg jäi endiselt marmorvalgeks. Käin paaris poes, pakin kohvri kokku ja siis ongi päev otsas. Uued uudised juba Eestist. Pakaa seniks!
M.

Käisin Šotimaal

Et kõik algusest peale ära rääkida, tuleb öelda, et mul oli maikuusse üks puhkusenädal märgitud. Veebruaris, kui puhkuste märkimine käis, leppisime Eliane'iga kokku, et sõidame varasuvel mõneks päevaks Istanbuli. Panimegi puhkused paika, aga kui ma millalgi kõvasti hiljem küsisin, et kas hakkame nüüd lennupileteid vaatama, lõi tema vedelaks. Liiga palju möllu ja mässu olevat seal. Mõtlesime siis igasuguste alternatiivide peale, aga ei leidnud tükk aega ühtegi muud mõlemale huvi pakkuvat sihtkohta. Noja lõpuks tuli siis kuskilt lambist mõte, et läheks õige Šotimaale. Tema olla ammu tahtnud seal ära käia ja mina olin seal ühe korra ammu küll käinud, aga tahtsin uuesti minna, sest ega ma sellest varasemast korrast suurt mäletanud - isegi seda ei suutnud meelde tuletada, KUS me siis täpselt toona käisime. Ma tean, et elasime paaris lossis ja külastasime paari lossi, proovisime viskit, nägime Elgini katedraali (see on ainus koht, mis mul nimeliselt meelde jäi) ja käisime ühes lõbustuspargis peol, aga see oli enam-vähem kõik. Tore oli, seda mäletasin. Niisiis... saigi valitud Šotimaa.

Plaane me eriti ei teinud. Ostsime ära lennupiletid, panime kinni rendiauto, broneerisime ühepäevase väljasõidu lääneranniku saartele ja ostsime ära Harry Potteri rongisõidu pileti, aga ülejäänu suhtes otsustasime järgida vabakava ja kõhutunnet. Eliane ütles, et tema võib autoga sõita küll, kui me suurtes linnades ei kakerda. Mina olin sellega rõõmuga nõus ning lubasin niisama ilus olla ja kaarti lugeda, sest seda ma vähemalt oskan. Kaarti lugeda siis... Noja selline süsteem toimis meil hästi. Olime pool tundi pärast Glasgows maandumist juba rõõmsalt karjamaade vahel ja hoidsime kogu nädala linnadest kõrvale. Linna võib teinekord kas või nädalavahetuseks sõita, aga maakohtadesse ja lossidesse ju ilma autota ei saa. Vot. Hotelle me ka ette ei broneerinud, otsustasime, et sööme ja magame seal, kus me enam-vähem kell kaheksa õhtul oleme. Enamasti leidsime mõne toreda pisikese B&B, kuigi paar korda jäime nendega päris hilja peale ja paar korda võtsime ka toa mingis suures suvalises hotellis, et mitte päris ilma peale jääda. Vaatamisväärsusi me ka välja ei valinud, mõtlesime, et vaatame selle järgi, mis teed mööda me siis lõpuks sõidame. Noja nii oligi. Läksime lihtsalt olema ja nädal kujunes väga mõnusaks. Meil oli üsna sarnane rütm, me tegime mõlemad hästi palju pilti ja olime mõlemad võimalike valikute suhtes üsna ühel nõul. Nii võib teinegi kord luurele minna küll...

Ilmad olid Šotimaal ilusad. Üle ootuste ilusad. Kaks päeva olid ainult pilves ja hallid. Sellest on mul pisut kahju, sest piltide värvid jäävad siis ju palju tuhmimad, aga ülejäänud aja paistis niikuinii vapsee päike ja soe oli ka. Samal ajal olla Luxis olnud hirmus külm ja sajune. Ma jätsin Frantsuaa oma fuksiaperekonna eest vastutama, tema käis neid külmahirmus suisa igal õhtul akna pealt tuppa tõstmas ja hommikuti jälle välja päikese kätte panemas. IRW. Lilledele meeldis selline hoolitsus väga. Mina jätsin nad juba kuu aega varem ka ööseks välja ja ei juhtunud nendega midagi, aga kui ma Šotimaalt tagasi tulin, oli silmagagi näha, et nad olid Frantsuaa hoolitsuse all ja toas magamisega hulganisti õienuppusid kasvatanud ja kõvasti kasvanud... Aga jah, Šotimaale tagasi...

Minule meeldis kõige rohkem me ühepäevane väljasõit lääneranniku saartele. See oli ainus väljasõit, mis me päriselt kohalikust agentuurist ostsime, sest praamide, laevade ja busside klapitamine oleks muidu kujunenud liiga suureks peavaluks. Agentuuris oli aga kogu töö ära tehtud ja nii me siis sõitsimegi bussiga mööda Mulli saart, siis paadiga Staffa saarele, sealt edasi Iona saarele, siis uuesti Mullile ja lõpuks praamiga tagasi Obanisse, kust me hommikul alustasime. Staffa saarel oli hästi uhke koobas, Fingal's Cave, mis inspireeris Mendelssohni kirjutama sellenimelist teost (nime poolest on see avamäng, aga ma pole väga süvenenud, kas see ikka on avamäng või eraldiseisev teos...). Koobas ise oli fantast ja saar ka, pärast koopas käimist sai koopa kohale kaljunukile ronida ja millised värvid ja vaated sealt avanesid... Oo, see oli nii ilus. Iona saarel oli seevastu vägev vana klooster, mida me kunagi kunstiajaloos õppisime, sest sealt on pärit ägedaim/tuntuim illumineeritud käsikiri the Book of Kells. Lisaks armastasid nad seal Iona saarel fuksiaid - kõik aiad olid neid täis ja fuksiaid oli kasutatud isegi teeäärsete hekkide kasvatamiseks. See muutis saarerahva mulle kohe väga sümpaatseks :). Kogu päeva oli ilm suurepärane ja mina nautisin kogu seda väljasõitu täiega. Eliane'ile seal vist jälle nii väga ei meeldinud, aga tema oli juba ette vaimustuses Harry Potteri raudteest ja Glenfinnani viaduktist, mida nendes filmides näidati. Nii me siis sõitsimegi järgmisel päeval Eliane'i pärast Potteri aururongiga, tegime rongiaknast pilte, imetlesime viadukti ja läksime õhtul veel selle juurde tagasigi, et rahulikumalt pilte teha. Minu arvestuste järgi pidi üks aururong sellest õhtul ka üle sõitma, aga kuskil tegin ma oma arvestustes vea. Me istusime seal ühe mäe otsas kivi peal kaks tundi ja muudkui ootasime ja ootasime ja ootasime, aga rongi ei tulnudki. Kui me sealt lõpuks poole üheksa paiku alla kobisime, jäimegi hotelli otsimisega nii hilja peale, et Fort Williamis olid kõik hotellid viimseni täis. Parema puudumisel sõime linnas kõhu täis ja põrutasime siis väiksemaid kohti otsima. Valmistusime juba ka häda korral autos magama, aga leidsime siis kell 11 täiesti suvalisest pärapõrgust kõige ägedama meie nädala öömajadest - metsavahelise väikese B&B, mis oli hästi õdusas majas ja täiesti imelise teenindusega. Pean meeles pidama ja neile TripAdvisorisse või kuskile kiitva kommentaari kirjutama.

Ahjaa, kohe esimesel päeval pärast saabumist käisime ühes väikeses linnakeses mägismaa mängusid vaatamas. Paistab, et Šotimaal korraldatakse suvel igas vähegi väärikas linnakeses rammumeeste päev, kus puhutakse torupilli, korraldatakse laste rahvatantsuvõistlusi ja võisteldakse vasaraheites, kivitassimises ja palgiheitmises. Selles mõttes läks meil hästi, et me leidsime hooaja kõige esimese ürituse üldse. Neid pidavat korraldatama eriti sageli juunis-juulis, aga tore oli see rahvapidu ka oma silmaga ära näha. Ajastusega ühesõnaga vedas.

Noja siis sõitsime veel peamiselt losside vahet ja hängisime muudes väikestes paikades - käisime Eilean Donani lossis ja Cawdori lossis, Loch Nessi ääres Urquharti lossi varemetes, Cullodeni lahingu toimumispaigas, Šotimaa vanimat silda vaatamas, Dalwhinnie ja Edradouri viskikodades, vaateplatvormidel, sinikellukatest sinetavaid metsaaluseid pildistamas, Pitlochry kalatreppi vaatamas jne jne jne. Kuna ma ostsin enne reisi uue fotoka (Pentax K-500), millega ma hirmsat moodi rahul olen, tegin ma nädala jooksul ka igavesti palju pilte. Nüüd olen ma pärast mitmekordset fotode läbivaatamist suutnud paarsada pilti ära kustutada ja järel on 2597 fotot. Nendest õnnestust mul täna välja valida 650 parimat pilti ja ma nüüd ei teagi, kuidas ja mille alusel nendest omakorda 5-10% blogisse riputamiseks välja selekteerida... Keeruline. Aga jah, fotokas on super. Värvid on ägedad, aparaat on kiire ja tubli ja ma ostsin paar nippe tutvustavat fotoajakirja ka, nii et nüüd on mul mõneks ajaks katsetamist ja mängimist küllaga. Katsetan teist kindlasti varsti Eestiski, sest nüüd on pooleteise nädala pärast ees reis Frantsuaa ja Eliane'iga Tillinna ja Pärnussegi. Juhhuu :).

Hästi, aga aitab nüüd jutust küll. Pilte ei suuda ma veel täna siia üles riputada, nii et jääme järgmise korrani :). Meil on nüüd pikk nädalavahetus ja mul on kavas seni kodus istuda, kuni kuller on tellitud mööblitükid ära toonud. See juhtub paraku aga täiesti ettearvamatul hetkel kas täna, homme või esmaspäeval, mis omakorda tähendab, et mul peaks ootamise kõrvale ka blogi ja piltide jaoks mõni minut aega jaguma. Eks vaatame siis, kuidas mul see sorteerimine edeneb. Annan endast parima. Aga pakaa praeguseks.

M.

Pildikesi elust 2

Pildikesi elust

Ma teadsin, et see läheb nii - Liis tuleb, alguses tundub, et meil on hästi palju aega, aga siis ta juba läheb ära. Alati on nii :). See nädal saigi siis nüüd läbi. Me ei teinud küll midagi asjalikku või kultuurset, aga puhatud ja lobisetud sai mehe eest. Olen väga rahul!

Ahjaa, ma olen juba mitu aastat teadlik, et siin on lihavõtteesmaspäeval vilepillipüha, aga ma olen selle alati maha maganud. Nüüd hoiatati mind aga aegsasti ette ja me jõudsimegi Liisiga esmaspäeva hommikupoolikul vilepillilaadalt läbi astuda. Selle püha nimi on siin Éemaischen ja väidetavalt on see kuidagi seotud Emmausega, aga kuidas, sellest pole ma veel aru saanud. Igatahes on neil juba 19. sajandi teisest poolest saadik komme sellel päeval linnukujulisi vilepille müüa. Iga käsitööline katsub igaks aastaks uue mudeli valmis nuputada ja siis saab neid hirmkalli raha eest osta. Mõned viled olid tõsiselt ilusad ka, aga kuna ma pole lapsest saadik tundnud suurt vajadust vilepilli pläristada, ei hakanud ma neid 30 euro eest siiski ostma. Ostsin hoopis ilusa punase savikannu, mille sees keefiri hoida :). Tundus vähe praktilisem.

Veel ostsin lambi ning kasutasin oma pikka pinginaabrit häbitult ära - lasin tal päris mitu korda kõrgustesse turnida ja seda laest lakke riputada. Oli ju vaja mitmes toas proovida, et näha, milliste toonidega see paremini sobib. Lõpliku seisukohani ei olegi ma veel jõudnud. Lamp heidab nimelt vägevaid varje, aga elutoa jaoks on see liiga pime ja magamistoa jaks pisut liiga kirju. Ma pole endiselt kindel, kas ma jään selle juurde või viin poodi tagasi. Paar nädalat on veel aega mõelda, kuu aega saab teist tagastada...

Fuksiavaimustus on mul endiselt täies hoos. Eelmisest kirjutamisest saadik pole ma küll ühtegi taime juurde ostnud, aga olemasolevaid olen püganud ja aknakastidesse istutanud küll. Tõstsin kastid nüüd lõpuks välja ka, kuigi jahedamateks öödeks toon neid ikka igaks juhuks veel tuppa varju. Frantsuaa märkis, muide, et minu aken on kogu tänava peale ainus, kus lilled on. Ja mul on hea meel näha, et ma muudkui nakatan inimesi. Emme otsib ka juba eelmisest suvest saadik siit-sealt fuksiapoegi kokku, Hellele viisin mitu võsukest, millest ta nüüd innukalt noorukeid kasvatab, Liis vaatas siin minu lilledega jutlemisi ja mõtles kohe mitu päeva aia kordategemise ja lillede istutamise peale ning nüüd teatas isegi Frantsuaa, et kuna ma räägin talle juba nädalaid lilledest ja tuletasin talle muu hulgas meelde, et tal on aed, mis on ilma lilledeta suisa tühi ja igav, vahib ta nüüd ka lahtiste silmadega ringi, et aeda värviilu tuua. Muu hulgas lubas ta maha istutada vähemalt ühe fuksia :). Nii nakkav ma siis olengi :).

Tema peale ma veel mõtlen ja tegelt jäi mulle ehituspoes üks valge-sinine sort ka silma, aga mul on täpselt ühes aknakastis üks koht veel vaba (ja ülejäänud ruum peab jääma emme toodavatele istikutele ja siin oma juurutatud võsukestele, kui ma just ei taha endale koju plaanitud 4 aknakasti asemel päris kasvuhoonet tekitada), nii et ma siis nüüd vesistan. Kinnismõte missugune.

Ahjaa! Käisime ükspäev korra väljas ning leidsime uuesti koju jõudes välisukse metallvõre küljest valges kilekotis kompsu. Kotis oli pruun karp ning karbis... LAMMAS. Lihavõttelammas :). Keeksist ja šokolaadiglasuuriga. Nämm-nämm oli. Ja nii nunnu üllatus. Veelgi enam - keegi ei olnudki jõudnud/tahtnud seda ukse küljest pihta panna! Hihii... Selline üllatus tegi tuju kohe heaks :). 

 Tegelt räägiks veelgi, aga järsku tuli kange uni, nii et lähen ära magama. Käisime täna töökaaslastega ühe kolleegi sünnipäeva puhul restos. Pugisin seal kõhu nii täis, et siiani oli raske. Nüüd hakkab aga juba täitsa hea ja pea on ka juba täiesti väss... Kahesõnaga - head ööd!

M.

Ilus vaade ja fuksiaogarus

Frantsuaa juhendamisel leidsin Luxi linnast ühe ilusa vaatega kohviku

Klaasipeegeldus jäi peale, aga mis siis!

Veel üks peegeldav kohvik :)

Kevad!

Frantsuaa, Eliane ja Patrick :D

Nii, ja minu fuksiavaimustus... Hetkel on mul eelmisest suvest üks rippuv taim ja kolm selle poega, millest ühest kasvatan puu ja üks läheb Eestisse, neile lisaks on mul akna peal konteinerites neli sel kevadel ostetud püstist fuksiat ja üks rippfuksia. Emme toob varsti veel viis pisikest istikut ja siis on mul kodus fuksiakasvandus. Kõik on isesugused ja niiiiiiiiiiii ilusad :). Kinnisidee!

Pühad on käes ja Liis tuleb külla

Jee! Pühad on käes! Puhkus! Rõõm! Kevad! Külalised! See nädal läks kuidagi kiiresti ja häguselt, eredaid hetki eriti ei olnud. Mul on viimasel ajal mingid pentsikud tervisehädad, ei midagi tõsist, aga sageli on kogu aeg tüütult halb ja sellises uimases ei-liha-ei-kala olekus ma siis vaikselt tiksungi. Ei märkagi justkui, millal üks päev otsa saab ja uus hakkab, sest energiat millekski eriliseks pole. Hea, kui töö tehtud saab ja Frantsuaa teed joomas käib ja mina kell 10.30 voodis olen :). Sellel nädalal oli muidu selle parlamendikoosseisu viimane istung ja siis sai see läbi. Ilma selle tohutu paanikata, mida kõik pool aastat ootasid. Eks siis nüüd paistab, mis edasi saab, kas järgneb prognoositud vaikus või lööb välk hoopis ootamatult kuskile sisse. Kohe huvitav on.

Täna on meil aga lihavõtete puhul juba vaba päev ja vabadust jagub kohe nii, et alles kolmapäeval tuleb tööle minna. Ja tunni aja pärast hakkan ennast Liisile vastu sättima :P. Talvel arutasime teisega põgusalt, et ta võiks millalgi külla tulla, siis jäid aga puhkusepäevad märkimata ja millalgi hakkas tunduma, et selle aastanumbri sees ta siiski Luxi ei jõua. Noja mingil hetkel tegin ma täiesti huupi soovituse, et tulgu ikka, aga lihavõteteks, sest see on ainus, mis selleks aastaks võiks üldse klappida. Mõte juurdus, võttis vastunäidustustest hoolimata jumet ning arenes nii kaugele, et ma sain just sõnumi, et mu kõige pikaajalisema staažiga sõbrants sai Frankfurt Hahni lennujaamast tund varasema bussi peale ja on kohe varsti-varsti Luxis. Hurraa. Hakkan varsti vastu minema :).

Muidu olen täna hirmus varakult jalul ja sain ka korraliku üllatuse osaliseks. Ma olin nimelt veendunud, et Luxis ei kasva täna lihavõttereede puhul ka mitte kõige tavalisem rohi. Kohe vähemalt esmaspäevani (k.a). Siis tegin aga hommikul kell pool kaheksa silmad lahti (jah, mul on ka lõpuks rütm kehas) ning avastasin, et alati väga konservatiivseid sulgemiskellaaegu järgiv kondiitriäri on teisel pool tänavat täiesti lahti. Keemiline puhastus kubises ka elust. Ja isegi juveeliäris oli sellel kellaajal kliente. Tegin akna lahti, pistsin pea välja ja nägin ära, et lahti on ka apteek ja toidukas, mistõttu panin ma end siva riidesse ja kiirustasin poodi, sest ehkki ma varusin meile mõlemale vähemalt viieks päevaks süüa, jäi viimase poeskäigu ajal ostmata mereannipasta koorekastme jaoks hädavajalik valge vein ja ühe teise roa jaoks ette nähtud kookospiim. Mõlemad kripeldasid mul juba mitu päeva hingel ja mõlemad sain nüüd kätte, lillemulla tõin veel kauba peale ära ning tripi käigus täheldasin tänaval nii erakordset elu, et julgesin minna veel 300 meetrit kaugemale, et vaadata, kas mul õnnestub asendada ka eile kraanikausis kildudeks löödud presskann. Ausõna, ka see pood oli lahti ning presskann on homseks hommikuks täitsa olemas! Noja see andis mulle sellist söakust, et edasi julgesin ma juba päris linna minna, et pühademunade kaunistamiseks ka vildikaid ja pitsi osta ning omandada täiesti plaaniväliselt ka kauakiibitsetud hommikumantel. Olen hommikupoolikuga ühesõnaga täiesti sigarahul. See on juba jõudnud ületada kõik mu ootused!

Aga mis ma siin nüüd ikka pläran. Viimane kord õnnestus Liisil (tõsi küll, keset ööd) saabudes raudteejaamast ehk bussi lõpp-peatusest mööda sõita ja tükk aega kuskil parklas kükitada, nii et seekord lubasin ma tal eriti varakult vastas olla. Hakkangi siis kohe astuma, ilm on täna veel päris heade killast ja väike jalutuskäik teeb ka kindlasti ainult head. Järgmist postitust ei pruugi lähipäevadel küll järgneda, aga Liis hoiab teid kindlasti asjade käiguga kursis :).

Pakaa praeguseks!
M.

Ei saa aru

Meil siin laupäeviti post ei käi. No ei käi! Mitte kunagi ei käi, kui vaja. Aga siis kord aastas täiesti ettearvamatul laupäeval käib. Olen suures segaduses. Magasin siin laupäeva hommikul õndsa und, nägin väga tempokat unenägu, mille sündmused toimusid Egiptuses. Täpsemalt ei mäleta, aga tegemist oli äreva põnevikuga, millest ma ühel hetkel väga pettunult täie hooga lihtsalt PÜSTI hüppasin, sest uksekell helises. Esimese hooga ei saanud ma mitte millestki aru, siis tegin plärina allika kindlaks, lasin helistaja alt sisse. Astusin taas elegantselt uksele, ise pidžaamas ja pesemata juuksed turris püsti. Tulijaks oli postimees, kes tõi mulle raamatu, mille ma tellisin... detsembris (räägib Egiptusest, muide :)). Mitte millestki ei saa aru.

Raamatutest rääkides - olen viimasel ajal üksjagu palju lugenud. Lugesin läbi töökaaslase käest eelmisel aastal laenuks võetud Julian Fellowesi raamatu "Snobs", mis oli päris tore, siis lõpetasin ära iidamast-aadamast pooleli olnud raamatu "The Last secret of the temple" ning siis maadlesin Paul Hardingi raamatuga "Tinkers", mis on esimene Pulitzeri auhinna võtnud romaan, mida ma kohe silmaotsaski ei kannata. Melanhoolne, raskemeelne ja uinumuinu, brr... Ainus hea asi selle juures oli selle lühidus ja suur kirjastiil, nii et vähemalt läks see piin kiirelt. Järgmiseks... ei teagi. Alustasin Pat Barkeri raamatut "Regeneration", aga esimesed kümme lehekülge ei olnud väga haaravad... Eks paistab.

Ja siis veel tahtsin seda öelda, et sain kinnitust, et mitme aasta pikkusele Lääne-Euroopas elamisele vaatamata olen ma endiselt idaeurooplaslikult viisakusetu ja matslik. No mina ei tule iseseisvalt selle peale, et pangas tuleb pärast järjekorramasinast numbri võtmist kõikidele ülejäänud järjekorras ootajatele kõva häälega tere öelda. Ja arsti ooteruumis ka. Kui ei ütle, siis vaatavad kuni 20 inimest sind nii etteheitvalt, et isegi siilile oleks selge, et ta on mingi tõsise fopaaga hakkama saanud. Ja igale tulijast teretajale tuleb loomulikult kõva häälega kooris vastata. Ja üldse tuleb igasuguseid arste (kuulu järgi ka näiteks hambaarste) kättpidi tervitada. Jah, harjumist on veel küllaga :). Ja arstidest rääkides - sain ükspäev vereproovi eest postiga koju saadetud arve avamise järel ka kultuurišoki. See oli nii uskumatu, et panen teile siia esimesest leheküljest pildi ka.

Utoopia mu meelest :). 

Aga nüüd aitab, lähen ära magama! Head ööd ja uut nädalat!

M.

Elan, suppi keedan ka mõnikord... :)

Meil oli vahepeal kevad ära, nüüdseks on see puu täitsa ära õitsenud!

Sain Emilia käest ka pildid kätte. Nii oli märtsi alguses Londonis :). 

Ükspäev tegin läätsesuppi. Praadisin peekonit ja sibulat ja lõin need punaste läätsedega potti keema. Kõik. Lihtne ja hea. Teine päev tegin sibulasuppi ka. Ja siis leiba. :). Viimaste nädalate tähtsündmustest võib veel esile tõsta kohtumise Frantsuaa koertega, kes on äärmiselt armsad, paid ja kuulekad. Noja veel vestlen igapäevaselt lilledega. Kolm fuksiaistikut on juured alla võtnud ja esimene, mis sai juba eelmisel nädalavahetusel potti istutatud, on jõudnud endale vahepeal 8 lehekest kasvatada. Sõpradega teen reisiplaane: Liis tuleb varsti külla ja siis emme ja suvel Naira ja vahepeal lähme Frantsuaa ja Eliane'iga Tillinna ja Eliane'iga vist korraks Šotimaale. Praegu on ühesõnaga selline blogiväline eraelukese aeg... :). Kirjutatavat kraami on vähevõitu :). Aga pole midagi, küll tuleb!

Ilusat pühapäeva! :)