Agility

Elu on ilus! ID-kaart ja retseptid on uuendatud, kaks korda on juba hambaarstil käidud ja järgmisel nädalal saan veel mõned asjad seal korda aetud (olen väga sillas hambaarst Mari Adlerist, minu lugupidamine, au ja kiitus talle!), klaasikojas on kaks ägedat asja valmis meisterdatud ja inspiratsioon järgmisteks kinkideks on ka juba soojas, esimene grill vanaema juures on peetud, Steffis ja saunas on käidud, Liisiga saime kokku ja täna lähme Kariniga Steffi, mitu aastat minu nimel olnud Tallinna korteri netileping on lõpuks lõpetatud, Mann nõuab Pärnu peal pikki jalutuskäike ja tegelemist, poest leidsin mõistliku hinnaga ilusa valge pluusi (viimane ilus valge pluus, mis mulle Luxis silma jäi, maksis 720 euri), ma toitun jäätisekokteilist, liha- või rummipallidest, pitsast, juustuvorstist, kohukestest, suitsukanast, šašlõkist ja grillribidest, öösel on valge, mõni klaveripala tuleb täitsa veel meelde ja mul tuleb õlgade pealt nahka. Ja nüüd ma pistan Manni jalgrattakorvi ja väntan X km kaugusele Tammistesse agility trenni. Agility on väga äge, Mannile väga meeldib! Seal saab joosta ja on treener ja teised koerad ka. Vaadake ise!

Plaanide uperpallid

Aeg läheb nii, et ei saa arugi. Eelmisel pühapäeval hakkasin kirjutama, aga sissekanne jäi lõpetamata. Lugege kõigepealt siis nüüd see jupp takkajärge ära, sest see on ikka asjakohane...

Mehed, juuni on! Kuidas see võimalik on? Eile oli iga-aastane öömaraton juba. Ja varsti on jaanipäev. Ja üldse on niimoodi ju varsti suvi läbi? Appiiiiii... Mis minu ajatajuga valesti on? See läheb mul iga aastaga järjest rohkem paigast ära.

Uudiseid mul väga ei ole. Pesin täna kaks laari pesu, lugesin fotoajakirju, tuulasin netis ja kuulasin muusikat, vaatasin ära kaks esimest osa Rookie Blue uuest hooajast, sõin jäätist, pesin pead ja mõtlen siiani, et peaks linna peale minema. Täna on juunikuu esimene pühapäev ja seega on poed lahti ja linnas elu. Aga kell on juba neli ning mina olen ikka hommikumantlis ja kuivatan juukseid. Homme on mul ka vaba päev. Kunagi sai puhkuste tabelisse nii märgitud ja kuigi plaanid kujunesid teistsugusteks, otsustasin selle päeva ikkagi välja võtta - algselt mõtlesin, et sõidan kuskile, siis mõtlesin, et ootan kodus kullerit, nüüd mõtlen, et käin lihtsalt linna peal, kui teised inimesed on tööl. See on mõnikord nii tore tunne :). Homme peaks uue fotoka uus obje ka Luxi jõudma, nii et saan sellele järele minna ja seda siis kohe katsetama asuda. Tahtsin 18-55mm standardobje asemel 18-270mm telezoomi, et suuremat tegevusulatust saada. See peakski homme nüüd siis kohale jõudma. Eile käisin Trieris, emme nägi seal ilusaid kohvreid ja kuna minule on Luxis silma jäänud täpselt üks väga nunnu, aga väga kallis firmakas, otsustasin Trieri omadele ka pilgu peale visata. See ei lähe ju kohe mitte, et ma ostan endale üliilusa ja ülikalli kohvri ja hakkan siis ta pärast iga kord muretsema, kui ma olen ta lennujaamas käest andnud. Kohver peab ikka praktiline olema. Nojah, lõpuks ostsin Trierist ilusa käsipagasi mõõtudes punase kohvrikese, suurt ja sobivat asja ei leidnud ma ikka. Kõik on nüüd kas plastikust või on neil valed rattad. Eks ma otsin edasi. Või vaatan suviste allahindluste aegu uuesti sinna poodi, et mis selle kalli kohvri hinnast saanud on :). Lähimate reisiplaanide jaoks piisab väikesest kohvrist ka ideaalselt.

Nüüd aga siis edasiarengutest.

Mul hakkas eilsest puhkus. See programm, kus muidu on näha kõik eesootavad tööd, sai nii tühjaks, et seal ei olnud enam mitte midagi. Mitte tööpoegagi! Ja kuna eilseks oli kavandatud ka osakonna piknik, ilm oli suvine ja kõik olid heas tujus, oli mul kogu eilse päeva täpselt selline tunne, et eksamid on tehtud ja nüüd ootab ees pikk suvepuhkus ja priius :). Nii. Algne plaan oli selline, et me sõidame Frantsuaa ja Eliane'iga neljaks päevaks Eestisse, siis ma tulen nendega paariks päevaks Luxi tagasi, käin siin paaril üritusel ja sõidan seejärel nädalaks Rootsi oma ristipojale ja tema perele külla. Trallallaa. Ja siis läks järsku üleöö nii, et nüüd on kõik plaanid ümber tehtud ja pea jummala sassis. Asi selles, et Eliane'i ema on juba mõnda aega põdur ja sellest ajast saadik, kui me Eliane'iga Šotimaal käisime, on ta pidanud õige mitu ööd kiirabis veetma. Häda on selles, et vahepeal võeti see ema isegi paariks päevaks haiglasse, aga muidu putitatakse ta öösel kiirabis lihtsalt üles ja siis lüüakse ta jälle kodusele ravile. Kus poolseniilne ja kõike ära unustav vanatädi kõik jälle tuksi keerab (unustab süüa ja rohud ja sondid ja selle, et ta ei tohi poolt kilo ka tõsta jne jne jne). 16. juunil on tal nüüd operatsioon, aga kuna seniks teda haiglasse ei võeta ja kõikide sugulastega (peale tütre) on ta riius, ei saa Eliane praegu kuskile sõita. Noja kenam on sellisel juhul kolmekesti sõitmine edasi lükata kui üks selliste probleemide juurde maha jätta, eks. Väga nukker lugu.

Kui Eliane selle nüüd lõplikult ära otsustas (tükk aega kaalus ta neljaks päevaks lihtsalt koduõe palkamist), tuligi kõik üleöö täielikult ümber mõelda. Mõttetöö tulemus - deserteerin ja sõidan üksi. Ainult et üksi Eestisse tulemiseks on neli päeva täielik narrimine. Kui ma oleksin tulnud koos nendega, siis ma oleksin olnud neli päeva nende päralt ja mitte oma Eestis, aga kui nüüd üksi tulla, siis ei jõua selle ajaga isegi maitset suhu saada. Enda pärast Eestisse tulles tahaks ju igast asju teha ja vajalikke toimetusi korda ajada ja inimesi näha ja... Lühidalt: neli päeva ei lähe mitte! Õnneks pidime seekord sõitma Lufthansaga ja tänu nende ülitõhusale ja sõbralikule klienditeenindusele õnnestus mul pärast lühikest mõttepausi oma lennupileti kuupäevad niimoodi ära muuta, et olen nüüd nelja päeva asemel Eestis kogu puhkuse aja, st kaks nädalat jutti. Vahemärkusena peab ütlema, et mina isiklikult hakkan küll Lufthansast järjest paremini arvama - näiteks Czech Airi telefonikeskus tahtis mind halliks ajada, aga Lufthansa oma oli tõsiselt operatiivne. Aga see selleks. Rootsi plaanid ja ostetud lennupiletid lendasid paraku tuulde, paar siin Eesti ja Rootsi vahelisse aega planeeritud üritust ka. Aga see-eest saan kaks nädalat kodus karvaseid ja sulelisi kratsida, šašlõkihooaega avada, vanade sõpradega kokku saada, Pärnu suvest maitse suhu saada, loodetavasti hambaarstile mõne aja jne jne jne. Ei kõla ka üldse halvasti, ega ju :D?

Vot. Homme hommikul siis sõidangi. Kets, mis sa teed järgmised kaks nädalat? :) Ja Marju? Äkki annab mõne kohtumise kokku keevitada? Andke teada!

Muidu lähen nüüd selga päevitama. Sain eilse piknikuga rinnaesise ja käed väääääääga punaseks, aga selg jäi endiselt marmorvalgeks. Käin paaris poes, pakin kohvri kokku ja siis ongi päev otsas. Uued uudised juba Eestist. Pakaa seniks!
M.

Käisin Šotimaal

Et kõik algusest peale ära rääkida, tuleb öelda, et mul oli maikuusse üks puhkusenädal märgitud. Veebruaris, kui puhkuste märkimine käis, leppisime Eliane'iga kokku, et sõidame varasuvel mõneks päevaks Istanbuli. Panimegi puhkused paika, aga kui ma millalgi kõvasti hiljem küsisin, et kas hakkame nüüd lennupileteid vaatama, lõi tema vedelaks. Liiga palju möllu ja mässu olevat seal. Mõtlesime siis igasuguste alternatiivide peale, aga ei leidnud tükk aega ühtegi muud mõlemale huvi pakkuvat sihtkohta. Noja lõpuks tuli siis kuskilt lambist mõte, et läheks õige Šotimaale. Tema olla ammu tahtnud seal ära käia ja mina olin seal ühe korra ammu küll käinud, aga tahtsin uuesti minna, sest ega ma sellest varasemast korrast suurt mäletanud - isegi seda ei suutnud meelde tuletada, KUS me siis täpselt toona käisime. Ma tean, et elasime paaris lossis ja külastasime paari lossi, proovisime viskit, nägime Elgini katedraali (see on ainus koht, mis mul nimeliselt meelde jäi) ja käisime ühes lõbustuspargis peol, aga see oli enam-vähem kõik. Tore oli, seda mäletasin. Niisiis... saigi valitud Šotimaa.

Plaane me eriti ei teinud. Ostsime ära lennupiletid, panime kinni rendiauto, broneerisime ühepäevase väljasõidu lääneranniku saartele ja ostsime ära Harry Potteri rongisõidu pileti, aga ülejäänu suhtes otsustasime järgida vabakava ja kõhutunnet. Eliane ütles, et tema võib autoga sõita küll, kui me suurtes linnades ei kakerda. Mina olin sellega rõõmuga nõus ning lubasin niisama ilus olla ja kaarti lugeda, sest seda ma vähemalt oskan. Kaarti lugeda siis... Noja selline süsteem toimis meil hästi. Olime pool tundi pärast Glasgows maandumist juba rõõmsalt karjamaade vahel ja hoidsime kogu nädala linnadest kõrvale. Linna võib teinekord kas või nädalavahetuseks sõita, aga maakohtadesse ja lossidesse ju ilma autota ei saa. Vot. Hotelle me ka ette ei broneerinud, otsustasime, et sööme ja magame seal, kus me enam-vähem kell kaheksa õhtul oleme. Enamasti leidsime mõne toreda pisikese B&B, kuigi paar korda jäime nendega päris hilja peale ja paar korda võtsime ka toa mingis suures suvalises hotellis, et mitte päris ilma peale jääda. Vaatamisväärsusi me ka välja ei valinud, mõtlesime, et vaatame selle järgi, mis teed mööda me siis lõpuks sõidame. Noja nii oligi. Läksime lihtsalt olema ja nädal kujunes väga mõnusaks. Meil oli üsna sarnane rütm, me tegime mõlemad hästi palju pilti ja olime mõlemad võimalike valikute suhtes üsna ühel nõul. Nii võib teinegi kord luurele minna küll...

Ilmad olid Šotimaal ilusad. Üle ootuste ilusad. Kaks päeva olid ainult pilves ja hallid. Sellest on mul pisut kahju, sest piltide värvid jäävad siis ju palju tuhmimad, aga ülejäänud aja paistis niikuinii vapsee päike ja soe oli ka. Samal ajal olla Luxis olnud hirmus külm ja sajune. Ma jätsin Frantsuaa oma fuksiaperekonna eest vastutama, tema käis neid külmahirmus suisa igal õhtul akna pealt tuppa tõstmas ja hommikuti jälle välja päikese kätte panemas. IRW. Lilledele meeldis selline hoolitsus väga. Mina jätsin nad juba kuu aega varem ka ööseks välja ja ei juhtunud nendega midagi, aga kui ma Šotimaalt tagasi tulin, oli silmagagi näha, et nad olid Frantsuaa hoolitsuse all ja toas magamisega hulganisti õienuppusid kasvatanud ja kõvasti kasvanud... Aga jah, Šotimaale tagasi...

Minule meeldis kõige rohkem me ühepäevane väljasõit lääneranniku saartele. See oli ainus väljasõit, mis me päriselt kohalikust agentuurist ostsime, sest praamide, laevade ja busside klapitamine oleks muidu kujunenud liiga suureks peavaluks. Agentuuris oli aga kogu töö ära tehtud ja nii me siis sõitsimegi bussiga mööda Mulli saart, siis paadiga Staffa saarele, sealt edasi Iona saarele, siis uuesti Mullile ja lõpuks praamiga tagasi Obanisse, kust me hommikul alustasime. Staffa saarel oli hästi uhke koobas, Fingal's Cave, mis inspireeris Mendelssohni kirjutama sellenimelist teost (nime poolest on see avamäng, aga ma pole väga süvenenud, kas see ikka on avamäng või eraldiseisev teos...). Koobas ise oli fantast ja saar ka, pärast koopas käimist sai koopa kohale kaljunukile ronida ja millised värvid ja vaated sealt avanesid... Oo, see oli nii ilus. Iona saarel oli seevastu vägev vana klooster, mida me kunagi kunstiajaloos õppisime, sest sealt on pärit ägedaim/tuntuim illumineeritud käsikiri the Book of Kells. Lisaks armastasid nad seal Iona saarel fuksiaid - kõik aiad olid neid täis ja fuksiaid oli kasutatud isegi teeäärsete hekkide kasvatamiseks. See muutis saarerahva mulle kohe väga sümpaatseks :). Kogu päeva oli ilm suurepärane ja mina nautisin kogu seda väljasõitu täiega. Eliane'ile seal vist jälle nii väga ei meeldinud, aga tema oli juba ette vaimustuses Harry Potteri raudteest ja Glenfinnani viaduktist, mida nendes filmides näidati. Nii me siis sõitsimegi järgmisel päeval Eliane'i pärast Potteri aururongiga, tegime rongiaknast pilte, imetlesime viadukti ja läksime õhtul veel selle juurde tagasigi, et rahulikumalt pilte teha. Minu arvestuste järgi pidi üks aururong sellest õhtul ka üle sõitma, aga kuskil tegin ma oma arvestustes vea. Me istusime seal ühe mäe otsas kivi peal kaks tundi ja muudkui ootasime ja ootasime ja ootasime, aga rongi ei tulnudki. Kui me sealt lõpuks poole üheksa paiku alla kobisime, jäimegi hotelli otsimisega nii hilja peale, et Fort Williamis olid kõik hotellid viimseni täis. Parema puudumisel sõime linnas kõhu täis ja põrutasime siis väiksemaid kohti otsima. Valmistusime juba ka häda korral autos magama, aga leidsime siis kell 11 täiesti suvalisest pärapõrgust kõige ägedama meie nädala öömajadest - metsavahelise väikese B&B, mis oli hästi õdusas majas ja täiesti imelise teenindusega. Pean meeles pidama ja neile TripAdvisorisse või kuskile kiitva kommentaari kirjutama.

Ahjaa, kohe esimesel päeval pärast saabumist käisime ühes väikeses linnakeses mägismaa mängusid vaatamas. Paistab, et Šotimaal korraldatakse suvel igas vähegi väärikas linnakeses rammumeeste päev, kus puhutakse torupilli, korraldatakse laste rahvatantsuvõistlusi ja võisteldakse vasaraheites, kivitassimises ja palgiheitmises. Selles mõttes läks meil hästi, et me leidsime hooaja kõige esimese ürituse üldse. Neid pidavat korraldatama eriti sageli juunis-juulis, aga tore oli see rahvapidu ka oma silmaga ära näha. Ajastusega ühesõnaga vedas.

Noja siis sõitsime veel peamiselt losside vahet ja hängisime muudes väikestes paikades - käisime Eilean Donani lossis ja Cawdori lossis, Loch Nessi ääres Urquharti lossi varemetes, Cullodeni lahingu toimumispaigas, Šotimaa vanimat silda vaatamas, Dalwhinnie ja Edradouri viskikodades, vaateplatvormidel, sinikellukatest sinetavaid metsaaluseid pildistamas, Pitlochry kalatreppi vaatamas jne jne jne. Kuna ma ostsin enne reisi uue fotoka (Pentax K-500), millega ma hirmsat moodi rahul olen, tegin ma nädala jooksul ka igavesti palju pilte. Nüüd olen ma pärast mitmekordset fotode läbivaatamist suutnud paarsada pilti ära kustutada ja järel on 2597 fotot. Nendest õnnestust mul täna välja valida 650 parimat pilti ja ma nüüd ei teagi, kuidas ja mille alusel nendest omakorda 5-10% blogisse riputamiseks välja selekteerida... Keeruline. Aga jah, fotokas on super. Värvid on ägedad, aparaat on kiire ja tubli ja ma ostsin paar nippe tutvustavat fotoajakirja ka, nii et nüüd on mul mõneks ajaks katsetamist ja mängimist küllaga. Katsetan teist kindlasti varsti Eestiski, sest nüüd on pooleteise nädala pärast ees reis Frantsuaa ja Eliane'iga Tillinna ja Pärnussegi. Juhhuu :).

Hästi, aga aitab nüüd jutust küll. Pilte ei suuda ma veel täna siia üles riputada, nii et jääme järgmise korrani :). Meil on nüüd pikk nädalavahetus ja mul on kavas seni kodus istuda, kuni kuller on tellitud mööblitükid ära toonud. See juhtub paraku aga täiesti ettearvamatul hetkel kas täna, homme või esmaspäeval, mis omakorda tähendab, et mul peaks ootamise kõrvale ka blogi ja piltide jaoks mõni minut aega jaguma. Eks vaatame siis, kuidas mul see sorteerimine edeneb. Annan endast parima. Aga pakaa praeguseks.

M.

Pildikesi elust 2

Pildikesi elust

Ma teadsin, et see läheb nii - Liis tuleb, alguses tundub, et meil on hästi palju aega, aga siis ta juba läheb ära. Alati on nii :). See nädal saigi siis nüüd läbi. Me ei teinud küll midagi asjalikku või kultuurset, aga puhatud ja lobisetud sai mehe eest. Olen väga rahul!

Ahjaa, ma olen juba mitu aastat teadlik, et siin on lihavõtteesmaspäeval vilepillipüha, aga ma olen selle alati maha maganud. Nüüd hoiatati mind aga aegsasti ette ja me jõudsimegi Liisiga esmaspäeva hommikupoolikul vilepillilaadalt läbi astuda. Selle püha nimi on siin Éemaischen ja väidetavalt on see kuidagi seotud Emmausega, aga kuidas, sellest pole ma veel aru saanud. Igatahes on neil juba 19. sajandi teisest poolest saadik komme sellel päeval linnukujulisi vilepille müüa. Iga käsitööline katsub igaks aastaks uue mudeli valmis nuputada ja siis saab neid hirmkalli raha eest osta. Mõned viled olid tõsiselt ilusad ka, aga kuna ma pole lapsest saadik tundnud suurt vajadust vilepilli pläristada, ei hakanud ma neid 30 euro eest siiski ostma. Ostsin hoopis ilusa punase savikannu, mille sees keefiri hoida :). Tundus vähe praktilisem.

Veel ostsin lambi ning kasutasin oma pikka pinginaabrit häbitult ära - lasin tal päris mitu korda kõrgustesse turnida ja seda laest lakke riputada. Oli ju vaja mitmes toas proovida, et näha, milliste toonidega see paremini sobib. Lõpliku seisukohani ei olegi ma veel jõudnud. Lamp heidab nimelt vägevaid varje, aga elutoa jaoks on see liiga pime ja magamistoa jaks pisut liiga kirju. Ma pole endiselt kindel, kas ma jään selle juurde või viin poodi tagasi. Paar nädalat on veel aega mõelda, kuu aega saab teist tagastada...

Fuksiavaimustus on mul endiselt täies hoos. Eelmisest kirjutamisest saadik pole ma küll ühtegi taime juurde ostnud, aga olemasolevaid olen püganud ja aknakastidesse istutanud küll. Tõstsin kastid nüüd lõpuks välja ka, kuigi jahedamateks öödeks toon neid ikka igaks juhuks veel tuppa varju. Frantsuaa märkis, muide, et minu aken on kogu tänava peale ainus, kus lilled on. Ja mul on hea meel näha, et ma muudkui nakatan inimesi. Emme otsib ka juba eelmisest suvest saadik siit-sealt fuksiapoegi kokku, Hellele viisin mitu võsukest, millest ta nüüd innukalt noorukeid kasvatab, Liis vaatas siin minu lilledega jutlemisi ja mõtles kohe mitu päeva aia kordategemise ja lillede istutamise peale ning nüüd teatas isegi Frantsuaa, et kuna ma räägin talle juba nädalaid lilledest ja tuletasin talle muu hulgas meelde, et tal on aed, mis on ilma lilledeta suisa tühi ja igav, vahib ta nüüd ka lahtiste silmadega ringi, et aeda värviilu tuua. Muu hulgas lubas ta maha istutada vähemalt ühe fuksia :). Nii nakkav ma siis olengi :).

Tema peale ma veel mõtlen ja tegelt jäi mulle ehituspoes üks valge-sinine sort ka silma, aga mul on täpselt ühes aknakastis üks koht veel vaba (ja ülejäänud ruum peab jääma emme toodavatele istikutele ja siin oma juurutatud võsukestele, kui ma just ei taha endale koju plaanitud 4 aknakasti asemel päris kasvuhoonet tekitada), nii et ma siis nüüd vesistan. Kinnismõte missugune.

Ahjaa! Käisime ükspäev korra väljas ning leidsime uuesti koju jõudes välisukse metallvõre küljest valges kilekotis kompsu. Kotis oli pruun karp ning karbis... LAMMAS. Lihavõttelammas :). Keeksist ja šokolaadiglasuuriga. Nämm-nämm oli. Ja nii nunnu üllatus. Veelgi enam - keegi ei olnudki jõudnud/tahtnud seda ukse küljest pihta panna! Hihii... Selline üllatus tegi tuju kohe heaks :). 

 Tegelt räägiks veelgi, aga järsku tuli kange uni, nii et lähen ära magama. Käisime täna töökaaslastega ühe kolleegi sünnipäeva puhul restos. Pugisin seal kõhu nii täis, et siiani oli raske. Nüüd hakkab aga juba täitsa hea ja pea on ka juba täiesti väss... Kahesõnaga - head ööd!

M.

Ilus vaade ja fuksiaogarus

Frantsuaa juhendamisel leidsin Luxi linnast ühe ilusa vaatega kohviku

Klaasipeegeldus jäi peale, aga mis siis!

Veel üks peegeldav kohvik :)

Kevad!

Frantsuaa, Eliane ja Patrick :D

Nii, ja minu fuksiavaimustus... Hetkel on mul eelmisest suvest üks rippuv taim ja kolm selle poega, millest ühest kasvatan puu ja üks läheb Eestisse, neile lisaks on mul akna peal konteinerites neli sel kevadel ostetud püstist fuksiat ja üks rippfuksia. Emme toob varsti veel viis pisikest istikut ja siis on mul kodus fuksiakasvandus. Kõik on isesugused ja niiiiiiiiiiii ilusad :). Kinnisidee!

Pühad on käes ja Liis tuleb külla

Jee! Pühad on käes! Puhkus! Rõõm! Kevad! Külalised! See nädal läks kuidagi kiiresti ja häguselt, eredaid hetki eriti ei olnud. Mul on viimasel ajal mingid pentsikud tervisehädad, ei midagi tõsist, aga sageli on kogu aeg tüütult halb ja sellises uimases ei-liha-ei-kala olekus ma siis vaikselt tiksungi. Ei märkagi justkui, millal üks päev otsa saab ja uus hakkab, sest energiat millekski eriliseks pole. Hea, kui töö tehtud saab ja Frantsuaa teed joomas käib ja mina kell 10.30 voodis olen :). Sellel nädalal oli muidu selle parlamendikoosseisu viimane istung ja siis sai see läbi. Ilma selle tohutu paanikata, mida kõik pool aastat ootasid. Eks siis nüüd paistab, mis edasi saab, kas järgneb prognoositud vaikus või lööb välk hoopis ootamatult kuskile sisse. Kohe huvitav on.

Täna on meil aga lihavõtete puhul juba vaba päev ja vabadust jagub kohe nii, et alles kolmapäeval tuleb tööle minna. Ja tunni aja pärast hakkan ennast Liisile vastu sättima :P. Talvel arutasime teisega põgusalt, et ta võiks millalgi külla tulla, siis jäid aga puhkusepäevad märkimata ja millalgi hakkas tunduma, et selle aastanumbri sees ta siiski Luxi ei jõua. Noja mingil hetkel tegin ma täiesti huupi soovituse, et tulgu ikka, aga lihavõteteks, sest see on ainus, mis selleks aastaks võiks üldse klappida. Mõte juurdus, võttis vastunäidustustest hoolimata jumet ning arenes nii kaugele, et ma sain just sõnumi, et mu kõige pikaajalisema staažiga sõbrants sai Frankfurt Hahni lennujaamast tund varasema bussi peale ja on kohe varsti-varsti Luxis. Hurraa. Hakkan varsti vastu minema :).

Muidu olen täna hirmus varakult jalul ja sain ka korraliku üllatuse osaliseks. Ma olin nimelt veendunud, et Luxis ei kasva täna lihavõttereede puhul ka mitte kõige tavalisem rohi. Kohe vähemalt esmaspäevani (k.a). Siis tegin aga hommikul kell pool kaheksa silmad lahti (jah, mul on ka lõpuks rütm kehas) ning avastasin, et alati väga konservatiivseid sulgemiskellaaegu järgiv kondiitriäri on teisel pool tänavat täiesti lahti. Keemiline puhastus kubises ka elust. Ja isegi juveeliäris oli sellel kellaajal kliente. Tegin akna lahti, pistsin pea välja ja nägin ära, et lahti on ka apteek ja toidukas, mistõttu panin ma end siva riidesse ja kiirustasin poodi, sest ehkki ma varusin meile mõlemale vähemalt viieks päevaks süüa, jäi viimase poeskäigu ajal ostmata mereannipasta koorekastme jaoks hädavajalik valge vein ja ühe teise roa jaoks ette nähtud kookospiim. Mõlemad kripeldasid mul juba mitu päeva hingel ja mõlemad sain nüüd kätte, lillemulla tõin veel kauba peale ära ning tripi käigus täheldasin tänaval nii erakordset elu, et julgesin minna veel 300 meetrit kaugemale, et vaadata, kas mul õnnestub asendada ka eile kraanikausis kildudeks löödud presskann. Ausõna, ka see pood oli lahti ning presskann on homseks hommikuks täitsa olemas! Noja see andis mulle sellist söakust, et edasi julgesin ma juba päris linna minna, et pühademunade kaunistamiseks ka vildikaid ja pitsi osta ning omandada täiesti plaaniväliselt ka kauakiibitsetud hommikumantel. Olen hommikupoolikuga ühesõnaga täiesti sigarahul. See on juba jõudnud ületada kõik mu ootused!

Aga mis ma siin nüüd ikka pläran. Viimane kord õnnestus Liisil (tõsi küll, keset ööd) saabudes raudteejaamast ehk bussi lõpp-peatusest mööda sõita ja tükk aega kuskil parklas kükitada, nii et seekord lubasin ma tal eriti varakult vastas olla. Hakkangi siis kohe astuma, ilm on täna veel päris heade killast ja väike jalutuskäik teeb ka kindlasti ainult head. Järgmist postitust ei pruugi lähipäevadel küll järgneda, aga Liis hoiab teid kindlasti asjade käiguga kursis :).

Pakaa praeguseks!
M.

Ei saa aru

Meil siin laupäeviti post ei käi. No ei käi! Mitte kunagi ei käi, kui vaja. Aga siis kord aastas täiesti ettearvamatul laupäeval käib. Olen suures segaduses. Magasin siin laupäeva hommikul õndsa und, nägin väga tempokat unenägu, mille sündmused toimusid Egiptuses. Täpsemalt ei mäleta, aga tegemist oli äreva põnevikuga, millest ma ühel hetkel väga pettunult täie hooga lihtsalt PÜSTI hüppasin, sest uksekell helises. Esimese hooga ei saanud ma mitte millestki aru, siis tegin plärina allika kindlaks, lasin helistaja alt sisse. Astusin taas elegantselt uksele, ise pidžaamas ja pesemata juuksed turris püsti. Tulijaks oli postimees, kes tõi mulle raamatu, mille ma tellisin... detsembris (räägib Egiptusest, muide :)). Mitte millestki ei saa aru.

Raamatutest rääkides - olen viimasel ajal üksjagu palju lugenud. Lugesin läbi töökaaslase käest eelmisel aastal laenuks võetud Julian Fellowesi raamatu "Snobs", mis oli päris tore, siis lõpetasin ära iidamast-aadamast pooleli olnud raamatu "The Last secret of the temple" ning siis maadlesin Paul Hardingi raamatuga "Tinkers", mis on esimene Pulitzeri auhinna võtnud romaan, mida ma kohe silmaotsaski ei kannata. Melanhoolne, raskemeelne ja uinumuinu, brr... Ainus hea asi selle juures oli selle lühidus ja suur kirjastiil, nii et vähemalt läks see piin kiirelt. Järgmiseks... ei teagi. Alustasin Pat Barkeri raamatut "Regeneration", aga esimesed kümme lehekülge ei olnud väga haaravad... Eks paistab.

Ja siis veel tahtsin seda öelda, et sain kinnitust, et mitme aasta pikkusele Lääne-Euroopas elamisele vaatamata olen ma endiselt idaeurooplaslikult viisakusetu ja matslik. No mina ei tule iseseisvalt selle peale, et pangas tuleb pärast järjekorramasinast numbri võtmist kõikidele ülejäänud järjekorras ootajatele kõva häälega tere öelda. Ja arsti ooteruumis ka. Kui ei ütle, siis vaatavad kuni 20 inimest sind nii etteheitvalt, et isegi siilile oleks selge, et ta on mingi tõsise fopaaga hakkama saanud. Ja igale tulijast teretajale tuleb loomulikult kõva häälega kooris vastata. Ja üldse tuleb igasuguseid arste (kuulu järgi ka näiteks hambaarste) kättpidi tervitada. Jah, harjumist on veel küllaga :). Ja arstidest rääkides - sain ükspäev vereproovi eest postiga koju saadetud arve avamise järel ka kultuurišoki. See oli nii uskumatu, et panen teile siia esimesest leheküljest pildi ka.

Utoopia mu meelest :). 

Aga nüüd aitab, lähen ära magama! Head ööd ja uut nädalat!

M.

Elan, suppi keedan ka mõnikord... :)

Meil oli vahepeal kevad ära, nüüdseks on see puu täitsa ära õitsenud!

Sain Emilia käest ka pildid kätte. Nii oli märtsi alguses Londonis :). 

Ükspäev tegin läätsesuppi. Praadisin peekonit ja sibulat ja lõin need punaste läätsedega potti keema. Kõik. Lihtne ja hea. Teine päev tegin sibulasuppi ka. Ja siis leiba. :). Viimaste nädalate tähtsündmustest võib veel esile tõsta kohtumise Frantsuaa koertega, kes on äärmiselt armsad, paid ja kuulekad. Noja veel vestlen igapäevaselt lilledega. Kolm fuksiaistikut on juured alla võtnud ja esimene, mis sai juba eelmisel nädalavahetusel potti istutatud, on jõudnud endale vahepeal 8 lehekest kasvatada. Sõpradega teen reisiplaane: Liis tuleb varsti külla ja siis emme ja suvel Naira ja vahepeal lähme Frantsuaa ja Eliane'iga Tillinna ja Eliane'iga vist korraks Šotimaale. Praegu on ühesõnaga selline blogiväline eraelukese aeg... :). Kirjutatavat kraami on vähevõitu :). Aga pole midagi, küll tuleb!

Ilusat pühapäeva! :)

Perenaiselik nädalavahetus nr 2

Sel nädalal ei jõudnudki ma nädalavahetuseks plaane teha. Istung oli :). Eilseks hommikuks ootasin nädalavahetust juba nagu hingeõnnistust. Olin ikka üsna kaputt. Kohe nii, et pistsin koju jõudes leiva ahju ja siis needsin ennast kõvasti, sest kell kuus õhtul tuli nii suur uni, et oleksin tahtnud kohemaid magama minna, mitte ahju passida. Nojah, leib sai õnneks aru, et minuga ei maksa reede õhtul mängida. Kerkis teine kenasti ja sõnakuulelikult ning kukkus üleüldse väga hästi välja. Elu teise leiva kohta eriti. Ma pole muidu kunagi olnud eriti suur leivasööja, aga tänaseks on suurem osa sellest pätsist juba otsas. Hommikusöögiks pistsin vist viis võileiba kinni. Sealihaviilu ja hapukurgiga, mmm. Siiani peeretan :). Panin nüüd uue taigna hapnema, sest lubasin esmaspäeval viia tüki leiba ka sellele töökaaslasele, kelle käest juuretise sain :). Loodetavasti kukub elu kolmas leib ka sama hea välja. Et kõlbaks ikka viia, noh.

Täna käisin duši all ära ja olin hommikusöögiga poole peal (nii pool üks päeval vist), kui järsku helises uksekell. Viimane kord lasi keegi päriselt minu juurde tulija mul kutsumata ukse taga kella ilmselt siis, kui ma veel põhikoolis käisin, nii et ega ma päriselt arvanud, et keegi võikski mind otsida. Kellapirin oli aga väga järjekindel, nii et ma lasin helistaja lõpuks altuksest sisse, mõtlesin, et äkki jättis ülemine naaber võtmed koju või midagi. Aga ei. Järsku hallootas mul ukse taga üks paks kutt. Mina olin pidžaamas, märgade juustega ja paljajalu, aga astusin siiski elegantselt uksele ja sain teada, et minu aadress valiti välja statistikaameti uuringuks, nii et kas ma räägin prantsust ning annaksin ühe lüheldase intervjuu ELi teemadel. Tüüp näitas ette tunnistused ja puha - noja nii ma siis kutsusingi ta sisse, pakkusin talle kohvi ja vastasin 35 minutit küsimustele, et mis seondub minu jaoks ELiga ja milliseid väärtusi EL minu meelest esindab. Naljakas oli kohe :). Aga tore ka. Tüüp oli väga muhe.

Muidu valmistun suveks. Ostsin endale akna peale lillekasti ja juurutan fuksiaistikuid. Käisin muidu juba lillepoodides uurimas, kust veel teistsugust värvi fuksiaid lisaks saada, aga siin tulevad need müüki alles kuu aja pärast. Või enam-vähem nii. Eks ma siis kannatan. Aga idee on suveks fuksiad aknakastiga õue panna :P. Mida rohkem eri värve, seda parem :). Olen põnevil.

Siis tegin pekanipähklikooki. Ei ole veel jõudnud proovida, see alles jahtub, aga lõhnab igatahes hästi. Ja rohkem polegi vist uudist. Olen vaadanud uuesti üle kaks hooaega sarja "Oru valitseja". Küll see on ikka positiivne ja muhe. Keeletundidesse sel nädalal ei jõudnud, olin kaks õhtut ületundides ja kolmandal tahtsin lihtsalt kodus vedeleda :). Kirjutan homme õpetajale kirjandi, et teda veenda, et ma ikka päriselt olen motivéiert :D. Ja nüüd aitab. Siin pisut pildipuru. Ja head nädalavahetuse jätku!

M.

Oi, meil oli siin vahepeal kevad ära. 21 kraadi ja kõik õitses!

Rätiku all palav leib...

Palun tutvuge, minu keefiriseen Mushy :)

Perenaiselik nädalavahetus

Küll ma olin sel nädalavahetusel tubli. Kõik sai pestud-koristatud-triigitud, lisaks tegin suure potitäie suppi, tegelesin lilledega ja küpsetasin esimest korda elus leiba. Maitse poolest tuli päris õige kohe, aga pärast kergitamist vajus ta kolinaga kokku ja jäi seetõttu tihke ja väike. Ja koorik on kõva ja kuna ta jäi nii väike, siis on kogu leib pmst koorik. Aga no elu esimese leiva kohta on tulemus siiski täiesti söödav. Ja küll ma ta õigeks timmin, nii et on pehme ja kohev. Muidu reedel käisime veel töökaaslastega väljas ja täna Merli pargis parte vaatamas ja kasse paitamas. See oli rahvast pungil täis. Meil oli nimelt 16 kraadi, päike siras ja dressikaväel oli täiesti paras olla. Saate aru! Suvi!!! Hurraa...

Aga nüüd tõstan lilled õuest tuppa tagasi, käin pesus ja siis panen vaimu homseks valmis. Homme on istung.

Pakaa!
M.

Badass

Keefiriseenest ja Londonist

Kuidagi on kätte jõudnud kevad. Minu jaoks tähendab märts nimelt alati kevadet, olgu siis lumi maas või lilled õitsmas. Ja kuidagi tuli see minu jaoks täiesti ootamatult. Istusime Emiliaga Londonis Vodafone'i teeninduses, kui ma järsku kalendrist avastasin, et plirts-plärts, käes on märts. Täiesti jabur. Selline tunne on nagu hommikul kell pool kaheksa! Äratuskell helises ja nüüd kohe ei teagi, milllises suunas kapata ja hüpata, et õigel ajal igal pool olla ja mitte millestki ilma jääda. Ühesõnaga pentsik on!

Jagan siis uudiseid ka. Mul on nüüd koduloom. Selleks on keefiriseen Mushy! Tegelikult on tema eestikeelne nimi vist Tiibeti piimaseen, aga inglise keeles milk kefir grains (kui keegi tahab guugeldada või midagi). Tema ülesanne on piimast keefiri teha ja ta sisaldab 35 kasulikku bakteriliiki ja on täitsa elav organism, mis iga piimalaariga kasvab ja võimsamaks muutub. Varsti on ta mul juba nii suur, et võin hakata teda poolitama ja jagama. Koduloomaks ristis ta mul Emilia, sest ma tundsin Londonis muret selle pärast, kust oma seenekesele pühapäeva õhtul Luxis värsket piima saada. Ta kasvab küll jõudsalt, ent ei ole minuga veel päriselt harjuda jõudnud ja seetõttu ei tahtnud ma tema külmikussepanemisega riskida. Muidu saab keefiriseene kaheks nädalaks külmkappi "magama" panna ja pikemateks perioodideks lihtsalt ära kuivatada ja kappi tallele panna, aga selleks peab ta enne täies elujõus olema. Mina sain enda oma aga alles eelmisel nädalal ja ei julgenud teda veel niimoodi ehmatada. Mõtlesingi end seega halliks, kust talle värsket piima saada - et kas tuleb näiteks esmaspäeva hommikul enne tööd poes ära käia või mis. Lõpuks lahenes piimaprobleem aga nii, et selgub, et Gatwickis müüakse teispool turvakontrolle ka igal pool piima. Tõin sealt väikese pudelikese kaasa, nii et seeneke sai omale eile õhtul värske piima ette.

Londonis oli meil Emiliaga spontaanne ja lõbus nädalavahetus. Emiliaga oli tore kohtuda, ka teda nägin viimati aasta tagasi, kui ta mul Luxis külas käis. Vahepeal on ta kooli ära lõpetanud ja Londonis endale nii imehästi passiva töö leidnud. Selle üle on mul väga hea meel. Londonis on ta olnud ainult kaks kuud, mistõttu on selles linnas tema jaoks ka veel üksjagu avastamist ning lepliku inimesena oli ta nõus kõikide plaanidega, mis ma suutsin välja käia. Peab ka ütlema, et kõik kukkus ülimalt suurepäraselt välja. Seekord oli minu põhiunistus nimelt Camden. Emilia ei olnud selle fenomeniga veel tuttav ja mul oli hea meel näha, et see linnajagu istus talle väga hästi. Mina tahtsin sealt natuke poolkiiksuga riideid (loe korsetti ja mu ribadeks kulunud sajanööbise mantli teisikut) ja tema kiikas kleite ja meil oli mõlemal selle käigus sigalõbus. Nööbimantlit ma ei saanud, sest kui minu oma oli velvetist, siis nüüd pakuti samasugust ainult sametversioonina, aga samet mulle ei meeldi. Selle asemel leidsin hoopis teistsuguse kiiksuga mantli :). Väga minu moodi lõikega ja lisaks veel lillat värvi! Korsetigi sain! Nüüd tuleb garderoobist nende juurde ainult hästi lihtsad riided välja vaadata, muidu ehmatan konservatiivse Luxi viimati veel väga ära. Enivei, kui me olime mõlemad korralikult raha laiaks löönud, astusime uiu ajel sisse stuudiosse, kus sai eri ajastute kostüüme proovida ja nendes pilte teha. Valisime teema välja ning lasime Bulgaariast pärit tüdrukutel meid tund aega riidesse panna ja poosidesse sättida. Kohutavalt lõbus oli ja tulemust näete siis, kui olen pildid plaadilt arvutisse kopeerinud :).

Seda teadsin ka, et tahaksin Londonis teatrisse minna. Minu esimene valik oli Billy Elliott, sest olen kunagi filmi näinud ja see lugu oli nii südamlik ja armas. Emilia ei vaielnud ka vastu, sest temale meeldib kõik tantsuga seotu. Ainult esimesest piletiputkast teatati meile, et see on välja müüdud. Õnn oli, et me alla ei andnud, vaid valisime palju pikema järtsuga piletikioski ja võtsime nõuks enne teisele etendusele pileti nõutamist igaks juhuks sealt ka Billy järele küsida. Saimegi löögile, nii et Camdenist tulles viskasime ostukotid koju ja kiirustasime Victoria Palace'isse teatrisse. Londonile omaselt olid istmeread teatris järsud nagu Moseli viinamäed. Jalgadele oli ruumi sigavähe ja kui üks onkel tagumises reas kummardus, istus ta täpselt Emiliale pähe. Aga etendus oli fantast. Meil pannakse lapsi mängima mingid 25-aastased näitlejad, seal mängis 12-aastast poissi päriselt laps, kes oskas superhästi tantsida, väga hästi laulda ja lisaks mängis ta kogu aja sellise innuga, et ma olin väga üllatunud. Mina selles vanuses võisin kõik kenasti ära õppida - klaveripala või luuletuse või mille iganes -, aga ma küll ei läinud seda esitades niimoodi põlema või sellesse sisse. Ma kandsin kõik lihtsalt äraõpitult ette. Aga see poiss... See poiss... vau!

Nojah, laupäeva õhtul hängisime veel siin-seal, sõime keset ööd väga head burksi ja lobisesime ennast magama, pühapäeva hommikul ootas meid aga kultuurišokk. Mõte oli inglise hommikusöök. Pubis. Kell 9 hommikul. Astusimegi hommikuselt tühjas linnas ühte suurde korralikku pubisse sisse ja pidime pikali kukkuma. See oli paksult mehi täis, kõigil viimseni õlleklaasid käes. Meie olime peale ettekandjate ilmselgelt ainsad naisterahvad ja ainsad, kes ei tahtnud pühapäeva alustuseks alksi. Me olime kohe nii valged varesed, et meid saadeti alumise korruse möllu eest (no oma 40-50 juba näost õhetama löönud meest oli seal juba julgelt ja nad paljunesid uskumatu kiirusega) ülemisele korrusele omaette ruumi sööma, meile lisaks saadeti altkorruselt juba vinti jäävate meeste seast ära kaks saledamat, nooremat ja kenamat ettekandjatüdrukut (alla jäid tursked ja kandilised matroonid). Nii me siis seal üleval sõimegi, kaks klienti ja kaks ettekandjat. Nood selgitasid meile, muide, et kohe-kohe on algamas jalkamatš ja tüübid kogunevad pubidesse seda vaatama. Kõigepealt on jooming, et end soojaks saada, ning siis on jooming, sest tuleb tähistada oma meeskonna võitu või unustada kaotusvalu. Nende arvestuste kohaselt pidi kogu möll võtma vähemalt viis tundi. Ainult et siis tuli teade, et matš lükati edasi kella kahele pärastlõunal. Trallallaa... Maailm on mõnikord uskumatu!

Lennuajad olid mul sellised, et jõudsin linna reedel õhtusöögi ajaks ning pidin pühapäeval kella kaheteistkümne paiku hakkama end lennujaama poole teele sättima. Luxi jõudsin kohaliku aja järgi kell viis ja olin sigarahul. Väga optimaalne variant. Jõudsin end veel ka järgmiseks päevaks välja magada. Oh. Täna ei saanud ma siiski veel kuidagi töö lainele :). Pea on Londoni muljeid täis :). Aga küll ma lähen millalgi varsti uuesti :). Ja ükskord jõuan teiste sealsete tuttavate-sõpradega ka kokku saada :). Ja raamatupoodi :). Ja igale poole. Ainult praegu lippan keeletundi, eelmisel nädalal hakkas uus kursus pihta. Seekord on mul kuidagi vana grupp, üle poole õpilastest on pensionärid või vähemalt tugevalt üle keskea. Aga kuna teine tase jäi mul vahele ja see on kohe kolmas, tuleb ilmselt mõnda aega päris korralikult rassida ja viimati veel õppidagi. Vaatame-vaatame.

Eelmisel nädalal käisin teisipäeval veel, muide, ooperis Roosikavaleri vaatamas ja neljapäeval Fernande'i sünnipäeval, lisaks sain leivajuuretise, aga sellest pajatamiseks pole praegu aega. Võib-olla kunagi hiljem. Võib-olla :).

Pakaa,

M.