Oh, esimene tööpäev on siis nüüd möödas. Kohutavalt palju sai tehtud, hirmus põnev oli ja kogu päev möödus nii kiirelt, et kui ma pool kuus läbi kogemata kella vaatasin, ei suutnud ma kohe kuidagi uskuda, et tööpäev on juba kena kümme minutit täitsa läbi. Mina olin alles hoogu sattumas! Ega ma polekski vist kella uskunud, aga aknast paistis lihtsalt kole palju bussi ootavaid inimesi - see sai tähendada ainult tipptundi, nii et ma siis otsustasin ka lõpuks ikka ka kontorist varvast lasta.
Igatahes, suurem osa päevast möödus mul ringi joostes. Hommikul käisin pea lõunani eri kontorite vahet asju ajamas, allkirju ja tõendeid kogumas, turvakaarti tegemas ja muud sellist eluliselt olulist korraldamas. Siis käisin vahepeal oma tööpostil, viskasin kotid uue kabineti nurka ja jooksin edasi. Lõunale ei jõudnudki, pistsin niisama ühe sändvitši pintslisse (aga no selle oma tellimuse peale tehtud kanasändvitši, mis on lihtsalt kõige parem!) ja avasin lõunatunni tegemise asemel hoopis pangakonto. Sedakorda otsustasin, muide, päris panga kasuks (mäletatavasti eelmine kord oli mul konto postimajas). Juhhuu, ma saan nüüd selliseD kaardiD (jah, kohe kaks kaarti!), millega saab igasuguseid asju teha (maksta näiteks)! Halleluuja! Nojah, ja pangaandmetega käisin muidugi veel mitmes majas pabereid klaarimas, sõnastikke otsimas ja tehnilist nõu küsimas, siis jõudsid tulla ka esimesed tööd ja isegi vajalike programmide paroolid sain peaaegu kätte. Peaaegu tähendab praeguses kontekstis seda, et ma leidsin viimaks kellegi, kes oskas mulle konkreetselt öelda, kuidas need saab, nii et homseks jäi õige inimese poole pöördumise vaev! Ma ise arvan, et olin ületamatult tubli - jõudsin kõik asjad enam-vähem niimoodi ära korraldada (isegi kohvi ostsin valmis), et homme peaksin saama juba rahulikult töösse sukelduda ja ennast kabinetis sisse seada, selmet ringi joosta ja avaldusi täita. Ma vähemalt loodan. Kabinet on mul nüüd, muide, seitsmendal korrusel. Linn paistab sinna täitsa kätte ära ja vaade on aus, enne nägin esimeselt korruselt ainult teeparandust :). Tähendab, nüüd näen ka teeparandust, aga palju ülevaatlikumalt, lisaks paistavad ka linna kirikutornid ja kindlustused täitsa kenasti ära :). Vot.
Pärast tööd tõin kohvri raudteejaamast ära ja seadsin sammud kolleeg U juurde, kelle korterisse ma nüüd ennast siis ka sisse seadsin. Tulles sai muidugi nalja ka - kui raudteejaamast juba siiapoole sõitsin, vajutasin bussis küll nuppu, et bussijuht teaks minu peatuses kinni pidada, aga bussi peatumise ajaks olin mina millegi üle nii sügavalt mõttesse vajunud, et ei märganud sugugi maha astuda. Kui ma ükskord millestki aru sain, olime juba otsapidi poolel teel järgmisesse peatusesse. Ega's midagi, kobisin parlamendi juures bussist maha (mhmh, ma elan nüüd tööst ainult bussipeatuse kaugusel, st vannun pühalikult, et hakkan tööl käima jalgsi või rattaga) ja sõitsin järgmise bussiga tagasi. Udu, mis udu... Sellist asja ei ole minuga veel juhtunud, aga no ma ajan selle äparduse möödunud ööde magamatuse kaela (eile jõudsin hotelli küll varakult, aga suurest väsimusest jäin tunnikeseks tukkuma, magasin end erksaks ja ei saanud pärast enam pea hommikuni und). Aga jah, U on ikka tubli inimene - ta jõudis vaid paar tundi enne minu tulekut Eestist kohale, aga samas oli ta jõudnud minu tulekuks juba kõvasti koristada ja mööblit ümber paigutada, nii et tuba sai mul mõnus ning see elamine on ka absoluutselt suurepärases asukohas. Küll mul on hea meel, et ta oskas mulle nii sobival hetkel nii sobivat elukohta pakkuda! Koduküsimuse lahenemine on ikka hirmus suur asi!
Oh... ja ma võiks siin praegu kõikidest tänase päeva eredatest hetkedest lõpmatuseni pajatada, aga kell on pagana paljuvõitu ja minu lõuad ei püsi enam üldse koos, lihtsalt kole uni on. Ega's midagi, vajun kotile. Järgmise korrani!
M.
Igatahes, suurem osa päevast möödus mul ringi joostes. Hommikul käisin pea lõunani eri kontorite vahet asju ajamas, allkirju ja tõendeid kogumas, turvakaarti tegemas ja muud sellist eluliselt olulist korraldamas. Siis käisin vahepeal oma tööpostil, viskasin kotid uue kabineti nurka ja jooksin edasi. Lõunale ei jõudnudki, pistsin niisama ühe sändvitši pintslisse (aga no selle oma tellimuse peale tehtud kanasändvitši, mis on lihtsalt kõige parem!) ja avasin lõunatunni tegemise asemel hoopis pangakonto. Sedakorda otsustasin, muide, päris panga kasuks (mäletatavasti eelmine kord oli mul konto postimajas). Juhhuu, ma saan nüüd selliseD kaardiD (jah, kohe kaks kaarti!), millega saab igasuguseid asju teha (maksta näiteks)! Halleluuja! Nojah, ja pangaandmetega käisin muidugi veel mitmes majas pabereid klaarimas, sõnastikke otsimas ja tehnilist nõu küsimas, siis jõudsid tulla ka esimesed tööd ja isegi vajalike programmide paroolid sain peaaegu kätte. Peaaegu tähendab praeguses kontekstis seda, et ma leidsin viimaks kellegi, kes oskas mulle konkreetselt öelda, kuidas need saab, nii et homseks jäi õige inimese poole pöördumise vaev! Ma ise arvan, et olin ületamatult tubli - jõudsin kõik asjad enam-vähem niimoodi ära korraldada (isegi kohvi ostsin valmis), et homme peaksin saama juba rahulikult töösse sukelduda ja ennast kabinetis sisse seada, selmet ringi joosta ja avaldusi täita. Ma vähemalt loodan. Kabinet on mul nüüd, muide, seitsmendal korrusel. Linn paistab sinna täitsa kätte ära ja vaade on aus, enne nägin esimeselt korruselt ainult teeparandust :). Tähendab, nüüd näen ka teeparandust, aga palju ülevaatlikumalt, lisaks paistavad ka linna kirikutornid ja kindlustused täitsa kenasti ära :). Vot.
Pärast tööd tõin kohvri raudteejaamast ära ja seadsin sammud kolleeg U juurde, kelle korterisse ma nüüd ennast siis ka sisse seadsin. Tulles sai muidugi nalja ka - kui raudteejaamast juba siiapoole sõitsin, vajutasin bussis küll nuppu, et bussijuht teaks minu peatuses kinni pidada, aga bussi peatumise ajaks olin mina millegi üle nii sügavalt mõttesse vajunud, et ei märganud sugugi maha astuda. Kui ma ükskord millestki aru sain, olime juba otsapidi poolel teel järgmisesse peatusesse. Ega's midagi, kobisin parlamendi juures bussist maha (mhmh, ma elan nüüd tööst ainult bussipeatuse kaugusel, st vannun pühalikult, et hakkan tööl käima jalgsi või rattaga) ja sõitsin järgmise bussiga tagasi. Udu, mis udu... Sellist asja ei ole minuga veel juhtunud, aga no ma ajan selle äparduse möödunud ööde magamatuse kaela (eile jõudsin hotelli küll varakult, aga suurest väsimusest jäin tunnikeseks tukkuma, magasin end erksaks ja ei saanud pärast enam pea hommikuni und). Aga jah, U on ikka tubli inimene - ta jõudis vaid paar tundi enne minu tulekut Eestist kohale, aga samas oli ta jõudnud minu tulekuks juba kõvasti koristada ja mööblit ümber paigutada, nii et tuba sai mul mõnus ning see elamine on ka absoluutselt suurepärases asukohas. Küll mul on hea meel, et ta oskas mulle nii sobival hetkel nii sobivat elukohta pakkuda! Koduküsimuse lahenemine on ikka hirmus suur asi!
Oh... ja ma võiks siin praegu kõikidest tänase päeva eredatest hetkedest lõpmatuseni pajatada, aga kell on pagana paljuvõitu ja minu lõuad ei püsi enam üldse koos, lihtsalt kole uni on. Ega's midagi, vajun kotile. Järgmise korrani!
M.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar