esmaspäev, 16. aprill 2012

Sellest, kuidas me Jägala joa äärde sattusime ja teletornis käisime

Et kõik päris ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, et minu ärasõidupäev sattus täpselt Varno sünnipäevale.  Kuna lend pidi mul olema varakult, ei saanud tähistamist esmaspäevale jätta. Nii saigi siis selleks otstarbeks broneeritud hoopis pühapäev. Ega me emmega teadnudki, mis kavas, aga pühapäeva hommikul tabasime Varno arvutist teletorni infot kiikamast ja siis oli selge :). Minu meelest nii äge mõte, alles see ju tehti lahti ja puha. Täiesti suurepärane valik. 

Novat. Hakkasimegi siis Tallinna poole minema - ja kuidagi sattus meile ette Jägala juga. Vaadake, kuna ma täpselt ei tea, kus see on, siis ma ei tea täpselt ka seda, kuidas me sinna sattusime. Mina polnud igatahes seal kunagi käinud ja juba eemalt paistis, et jões on parajasti palju vett, nii et tegime peatuse: 







- - -
Ja kuigi hommik oli pisut hallivõitu, läks ilm selleks ajaks, kui me ükskord tornis liftisaba olime ka ära seisnud, rõõmsaks ja päikeseliseks. Nii äge oli, nagu tellitud! Liftisaba, tõsi, oli pisut pikavõitu. Päris ukse peal öeldi, et ootamist on poolteist tundi, piletit müües arvati, et saab poolega hakkama, aga no lõppkokkuvõttes seisime ikka vist pigem poolteist. Aga ega me siis enam muidugi kella ei vaadanud, võib-olla saime vähemaga hakkama... Ootaja aeg on ju ikka pikk. Muidugi võrreldes Shanghai teletorni rekordseismisega (kord ootasime ülessaamist tervelt kolm ja pool tundi) oli see muidugi kökimöki. 


Lumi oli mõnes mõttes isegi tänuväärne - tegi vaate palju kontrastsemaks. 

Need allavaatamise aknad olid ikka koledad küll. Tegelikult andis seal serva peal ikka püsti ka seista - päris klaasi peale mind tõepoolest trampima ei kutsunud, aga nii hull ka ei olnud, et oleks põlvist nõrgaks võtnud. Käpuli vajusin ikka pildi tarbeks :)

Vaade iseenesest oli selline. On hullematki nähtud. 

Seal olid väga veidrad interaktiivsed olendid/masinad, kes igasuguseid huvitavaid mõistatusi pakkusid ja tarkusekilde pritsisid. Neil oleks kohe nagu oma mõistus olnud. Nad vahepeal liikusid ja tegid sada imet. 





Botaanikaaed. Ma pole vist lasteaiast saadik botaanikaaias käinud! Eestis siis... Mujal ei loe :).



Väga šefid lambid! Jalgupidi üles poodud mehikesed...






- - -
Pärast sõitsime veel Viimsisse. Sööma ja niisama ringi vaatama. Ilm oli kohe vägamegailus!








Hii. Vot ja nii oligi. Pärast käisime veel Rottermanni kvartalis jalutamas ja siis pandi mind kodinatega Karini juures maha. Jõudsime seal veel pirukat teha, hästi palju teed juua ja natukene imekombel isegi magada ka. Ja siis läkski lennuks. Vot nii!

Aitab nüüd kah jälle selleks korraks. 
Homme jälle. 
M. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar