Tegelikult oli meil plaan eile Lätti sõita ja sealseid mägesid proovida. Kes oleks osanud plaanide tegemise ajal seda kahtlustada, et ilm päriselt nii külmaks läheb - ja no mis sa -26 kraadiga ikka suusatad, nina kukub ju otsast ära! Nii ma siis olengi endale terve hommikupooliku tubast tegevust otsinud. Sukeldusin oma kirjutuslaua sahtlitesse, kuhu ma juba ammu kaevunud ei ole. Topin sinna kogu aeg asju nii palju peale, kui suudan sisse suruda, aga seda, mis seal sahtlipõhjas on, pole keegi juba aastaid uurinud. Nüüd tegin põhjaliku suurpuhastuse - ja küll ma olen ikka imelikku kraami alles hoidnud. Sellest me üldse ei räägi, et mul on kottide ja kaustade viisi keskkooliaegseid konspekte ja aastatööde materjale, National Geographicuid ja Economiste, reisikonspekte, linnade kaarte või siis kriipseldatud pabereid selliste inimeste aadresside või telefoninumbritega, keda ma isegi enam ei mäleta, aga mingil põhjusel olen ma komplekteerinud ka kaustatäite viisi "Kroonika" väljalõikeid printsess Diana elu ja käekäigu kohta (ilmselgelt veel sellel ajal, kui ta elas) ja ajalehereportaaže New Yorgi kaksiktornide langemisest, siis on seal näituseflaiereid ja kontserdikavasid, teatripileteid (sellistest etendustest, mida ma isegi enam ei mäletanud, et näinud olen), keskkoolis väljakirjutatud laulusõnu, medaleid kergejõustiku tegemise perioodist ja igasugust muud kraami. Väga põnev ikka! Totaalne retk minevikku. Seejuures pidin ma järjekordselt imestama, et mul polegi nii hea mälu, kui alati arvanud olen. Mingid kümne aasta taguste sündmuste detailid on mul ikka peas väga hägused - oma lapsehoidjaks olemise ajast mäletan ma näiteks üsna vähe konkreetset ja nüüd avastasin üllatusega oma toonase Prantsusmaa aadressi. Ma ei mäletanud prauhti muidu seda külanimegi (ehkki, tõesti, mäletan liiklusmärke, jalutusradasid ja naabritädi ning Daniele mõningate sugulaste nimesid, kes meil külas käisid :-D).
Nüüd sain paljudest asjadest jälle parema ülevaate, palju asju ära visatud ja sahtlitesse ka ruumi juurde. Lisaks jõudsin enam-vähem kõik niimoodi ära sorteerida, et Hiinat käsitlevad artiklid ja paberid-kriipseldised said nüüd Hiina konspektide juurde, Mehhiko omad Mehhiko konspektide juurde jne. Kohe palju organiseeritum tunne on :). Tuhin tuli sisse ka, aga nüüd on kõik väiksemad mahutid läbi sorteeritud ja ainus, mille kallale ma võiksin veel asuda, on voodialune. See on aga umbes samast klassist ettevõtmine kui Augeiase tallide puhastamine - seal on mul kilekottide, kaustade, mappide ja kingakarpide viisi brošüüre ja konspekte ja mälestusesemeid ja lapsepõlvejoonistusi ja maitieamisveel tähtsat, mida ma omal ajal ei raatsinud ära visata. Noh, näiteks klaaskuule ja võtmehoidjaid, sünnipäevakaarte, võistlusnumbreid, kirjasõprade kirju (oo jaa, mul oli omal ajal 80+ kirjasõpra - olin tõeline grafomaan!), koolipäevikuid ja muud säärast. Ühesõnaga see on päris pelutav ülesanne... Kui ma nüüd sealt mõne koti välja kisuksin, siis ilmselt istuksin terve veebruarikuu kottide vahel ja sorteeriksin. Seejuures ei anna ma pead, et ma nüüdki raatsiksin VÄGA PALJU ära visata - ma ilmselt ainult korrastaks neid natuke, süstematiseeriks ja pühiks kogu selle kraami tolmust puhtaks. Aga... kui pikalt seda külma nüüd lubaski???
Nüüd sain paljudest asjadest jälle parema ülevaate, palju asju ära visatud ja sahtlitesse ka ruumi juurde. Lisaks jõudsin enam-vähem kõik niimoodi ära sorteerida, et Hiinat käsitlevad artiklid ja paberid-kriipseldised said nüüd Hiina konspektide juurde, Mehhiko omad Mehhiko konspektide juurde jne. Kohe palju organiseeritum tunne on :). Tuhin tuli sisse ka, aga nüüd on kõik väiksemad mahutid läbi sorteeritud ja ainus, mille kallale ma võiksin veel asuda, on voodialune. See on aga umbes samast klassist ettevõtmine kui Augeiase tallide puhastamine - seal on mul kilekottide, kaustade, mappide ja kingakarpide viisi brošüüre ja konspekte ja mälestusesemeid ja lapsepõlvejoonistusi ja maitieamisveel tähtsat, mida ma omal ajal ei raatsinud ära visata. Noh, näiteks klaaskuule ja võtmehoidjaid, sünnipäevakaarte, võistlusnumbreid, kirjasõprade kirju (oo jaa, mul oli omal ajal 80+ kirjasõpra - olin tõeline grafomaan!), koolipäevikuid ja muud säärast. Ühesõnaga see on päris pelutav ülesanne... Kui ma nüüd sealt mõne koti välja kisuksin, siis ilmselt istuksin terve veebruarikuu kottide vahel ja sorteeriksin. Seejuures ei anna ma pead, et ma nüüdki raatsiksin VÄGA PALJU ära visata - ma ilmselt ainult korrastaks neid natuke, süstematiseeriks ja pühiks kogu selle kraami tolmust puhtaks. Aga... kui pikalt seda külma nüüd lubaski???
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar