Varemed

Ma ei tea, miks ma seda Pariisi peale mõtlemist ja Pariisist kirjutamist kogu aeg edasi lükkan. Liiga palju muljeid vist :-D. Ei viitsi nii palju mõtteid sorteerida. Iseenesest on see muidugi hää, sest kui ühte asja mitte teha tahta, siis saavad kõik teised tehtud. Näiteks memuaarid sellest, kuidas me Kariniga Beaufort'i lossis käisime. 

Tegelikult pole tegu enam päris lossi, vaid pigem varemetega, sest mingil suvalisel ajahetkel oli keegi selle paarisajaks aastaks kasutult seisma jätnud. Ja hästi naljakal kombel asuvad need varemed kahe mäe vahel orus! Ma olin üsna veendunud, et läheme vales suunas, sest no kammoon, kes keenjus selle peale tuli, et kindlus orgu ehitada? Vanadest hallidest aegadest saadik on kõik lossid mäetippudele ehitatud ja siis sinna tuli mäest ALLA minna. Veider. 

Loss ise oli muidu päris nitševoo. Pisut lage ehk... selles mõttes, et noh, selliste kohtade külastamisel peab kotiga fantaasiat kaasa võtma, muidu ei hakka see paik elama, eriti veel siis, kui kuraatorid ka eriti ei pinguta, et sulle mingisuguseid mõtteid sütitavaid killukesi abiks anda. Beaufortis oli ainuke ruum, kus päriselt midagi sees ka oli, piinakamber (mis varemalt isegi polnud piinakamber) ja siis siin-seal oli paar sirgeldist keskaegse lossielu kohta. Noh, sellised, nagu laste värviraamatutes on. Et istub naine, torbik peas, akna all ja vaatab aknast välja. Sellepärast oli mu jaoks pisut raske ette kujutada, et mis ruumi siis milleks võidi kasutada ning kes ja kuidas siin kunagi elas. Aga tant pis, need varemed olid puhtalt varemetena ka hästi maalilised vaadata, pole ju vaja iga asja puhul minevikku sukelduda. See oli täpselt selline esteetilise liikumise stiilis romantiline koht - müüridel kasvasid sinised kellukad, tornide jalamil vohasid hästi ilusad sõnajalad, tibatillukene veenire vulises hästi valjuhäälselt ja põõsad, mis tundusid esialgu häälitsevat ja liikuvat, osutusid elupuudeks, mille alla lihtsalt paar lammast ennast sööma oli peitnud. 

Ja mulle tuli selle lossi pärast mitu korda "Jane Eyre" meelde. Huvitav, miks?

Olen Luksemburgiga kohanenud. Ma olen täitsa võimeline seda jõeks pidama!

Sel pärastlõunal tuli actually päike ka välja... Milline erakordne luksus!