Nii. Karin läks eile ära. Oodatust märksa varem - st poole öö asemel õhtul kella kaheksase bussiga juba. Õigele bussile olid piletid välja müüdud ja nii pidi ta kurval kombel ööseks lennujaama passima minema. Mitmed plaanid jäid seetõttu ka poolikuks - üks matk jäi jalutamata, üks juustukook söömata ja üks film lõpetamata. Aga vähemalt olid need paar päeva, mis ta siin oli, hästi toredad ja igasuguseid tegemisi täis. Käisime kuulsates Luksemburgi rauamaagikaevandustes ja Beauforti lossivaremeid vaatamas, kõndisime kogu Luxi linna läbi, veetsime pool ööd minu lemmikbaaris, vaatasime mitut prantsuse filmi, sõime Mehhiko sööki ja tegime värskeid türgi ube võiga, pidasime mitu piknikku maha ja üleüldse... Hästi palju asju jõudsime ära teha. Mõnest suuremast üritusest on mul plaan pikemalt ka kirjutada, ma ainult ei tea, millal selleni jõuan. Rattaõhtu on ka vaja veel ära muljetada enne... Oh.
Siis on mul nüüd septembriks elukohta tarvis. Ajee, kuulasin täna tööl maad, esimese hooga ei hakanud kahjuks midagi kõrva. Uurin homme rohkematelt. Ehk ikka on kellelgi puhta juhtumisi üks vaba tuba, mida ta septembrikuuks mulle välja üürida tahaks. Kindlasti oleks tuttavate kaudu lihtsam midagi leida, mõistlikud majaomanikud ju eelistaksid kauemaks jäävaid kostilisi. Ideaalis ei tohiks see ühe kuu elamine mind ka pankrotti ajada, sest praegused majaomanikud pakkusid asemele 150 euri kallimat varianti kuskil linnast väljas - see on igast küljest välistatud. Ainult bussidest ma küll sõltuma ei tahaks hakata, ratta saadan emmega augusti lõpus koju ja 700 euri kuus on niikuinii üle mõistuse palju.
Reede hommikul sõidan Pariisi. Ma juba väga ootan. Plaane on ka palju. Esimese hooga on kindel see, et pühapäev kulub muuseumide peale - kuu esimesel pühapäeval on muuseumid teatavasti tasuta. Paar ajutist näitust on küll piletiga, aga üleüldises plaanis on sääst siiski tuntav. Laupäeva õhtul lähme Marie ja Sweniga Versailles' parki öist vetemängu vaatama ja reede õhtu lihtsalt TULEB Montmartre'il veeta. Oh, kus ma seda taga olen igatsenud :). Noh, ülejäänud aega peab mahtuma veel triljon erinevat asja - sibulasupp ja eskalopp, koduhiinakas ja Luxembourgi aed, Père Lachaise ja Les Halles, reisiraamatute pood, potentsiaalselt mõni Montparnasse'i teater, vesipiip ja Aux Tois Mailletz, üks korralik galette, juukselõikus ja terve lehekülg muid asju (jaa, ma kirjutasin endale need kõik üles, sest muidu läheks raudselt midagi meelest ära).
Operatsioonist "Prantsuse filmid" ütlen ka ülestähendusena niipalju, et kaks täitsa toredat filmi on "Mon Pote" ja "Le Diner des Cons". Paar filmi on vastukarva ka olnud, aga need ei tule mul praegu isegi meelde. Selline valikuline mälu mul siis ongi :). Ahjaa, ja siis teise teema jätkuks - tellisin endale Paul Sontagi plaadi ja nüüd ketran siin Kättchenit ja hookus-pookuse laulu :-). Leidsin hämaratel asjaoludel mõlema laulu sõnad kah. Karini kotist. IRW. Viimane kord oskasin juba niisama kõrva järgi kohvikus üht-teist kaasa laulda ja juba siis küsiti kõrvallauast entusiastlikult, kas me oleme luksemburglased :-D. Ma olen üsna veendunud, et järgmiseks korraks kulub mul nii ehk teisiti ülejäänud laul ka pähe :-D. Hii...
Kodus on meil ka jälle äärmiselt palju muudatusi toimunud. Aurore kolis välja ja tema asemele tuli kolmeks nädalaks keegi sakslasest Marius, kes pole üldse pai Lukase moodi. Ja Frank kolis välja. Ta leidis nii ruttu endale uue eluaseme, et põhimõtteliselt reedel kuulis, et peab minema, aga esmaspäevaks oli juba läinud. Millest on natuke kahju, sest tema oli tore ja rõõmus lõppude lõpuks - paistis ainult alguses pisut hirmuäratavana. Ta küll oli veidi... valjuhäälne oma tegemistes ja paugutas uksi, aga see mind niikuinii ei häirinud. Nüüd on elu kodus jälle palju mornim ja vaiksem. Marion, tema muidugi pidi rõõmust peaaegu hõiskama hakkama, kui kuulis, et Frank (kes kogu oma valjuhäälsuses täpselt Marioni kõrvaltoas elas) ära läks. Hämmastav, kuidas mõnikord ühest inimesest nii palju sõltub. Ja kuidas kõikidel on asjadest erinev arusaam :-D.
Täna oli üle pika aja jälle imeilus ilm. (Tõele au andes oli ka eilne pärastlõuna täitsa mõnus). Tegin sööklas käimise asemel lõunapikniku herilaste seltsis ja lugesin kaks peatükki apteeker Melchiori läbi. Põnev-põnev, nad just jõudsid poolsurnu leida! Kohe nii põnev oli, et ma otsustasin raamatut see nädal tööl hoida, muidu loen veel kogemata enne läbi, kui rongi peale lähen :-D.
OK, aga ma olen seda üllitist siin juba terve igaviku kirjutanud, mul on nüüd tõesti vaja homseks asjad valmis panna. Täna hommikul olin näiteks nii udune, et unustasin isegi töö turvakaardi maha. Selle, mis peab KOGU AEG NÄHTAVAL KOHAL olema. Trenniriideid ei jõudnud ka hommikul kokku panna, ehkki tõusin piisava varuga. Ega's midagi... Juhtub. Mõnikord.
Hästi, aga järgmise korrani siis.
M.
PS: ja mul oli eile nimepäev :-).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar