Kui ma oskaks luuletada, siis ma kirjutaksin tingimata tänasest päevast ühe luuletuse. Ma räägiksin seal sellest, kuidas taevas olid kogu aeg ähvardavad vihmapilved, aga need läksid minust kogu aeg mööda; sellest, kuidas nende vahelt piilus soe päike, nii et Moseli viinamarjaväljad kõik roheliselt läikisid ja rasked viinamarjakobarad kuldselt kumasid; sellest, kuidas tuulekene kõrvus vihises ja ratas mõnusalt surises; sellest, kuidas Mosel laisalt loksus ja inimesed tee ääres mulle käega viipasid ja moien hõikasid; sellest, kuidas kohalik crémant klaasis kihises ja kuidas üks habemik papi oma häbeliku naisega mulle teed juhatas; sellest, kuidas veinikohviku ettekandja kahetsedes ütles, et nad süüa ei paku, aga tõi mulle siis tavalise toosikese asemel suure kausitäie küpsisesegu; sellest, kuidas bussijuht ei teinud teist nägugi, et ma tahtsin ratta bussi peale võtta - ja sellest ka, kuidas mul päev otsa kummitas üks teatud laul õitsevast viinapuust, mille marjadest voolab välja magus vein.
Mõelda ainult, ma jätsin peaaegu minemata, sest uksest välja astudes tuli paar tiba vett krae vahele...
Kas te kujutate ette: olid lillepeenrad ja silt, et siit võib ise lilli valida, siis oli vana plastikust veetünn kassaks pandud ja hinnatahvel kõrval. Ainsamatki müüjat ei passinud läheduses ja autod lihtsalt pidasid kinni, lõikasid endale paar gladiooli jms, LASID RAHA TÜNNI ja sõitsid minema!
Uus-Egiptus?
Suured laevad läksid lüüsidest läbi ja kõik kogunesid seda muudkui vaatama.
Taas punab päiksekiirtes pihlapuu...
Päris magusad olid juba, mis siis, et veel pooltoored
Minu nunnu on mind hästi teeninud
Andestage, kui neid pilte nüüd tiba palju sai. Mul keevad hetkel veel muljed üle ääre...
M.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar