Sellest, kuidas Pariis muutunud on

Nonii. Nädal aega tagasi olin Pariisis. Hmm, istusin esmaspäeva hommikupoolikul Marie ja Helmiga Sebastopoli bulvari ääres vesipiibukohvikus, jõin piparmünditeed ja lobisesin. Mmm... la belle vie...

Helmiga taastutvust tegemas...

Kõik need neli päeva, mis ma Pariisis olin, läksid jube ruttu. Umbes pooled neist asjust, mis tahtsin ära teha, said tehtud ka. Ülejäänud ei tundunud enam Pariisi kontekstis kuidagi kohased või vajalikud. Nii ei jõudnud ma näiteks ei Père Lachaise'ile ega koduhiinakasse, kuigi elasime üsna meie vana kodu lähedal, Chemin Vert'i kandis ja sealt oleks ainult natukene olnud vaja edasi jalutada. Mulle hakkas lihtsalt tunduma, et mis ma ikka jooksen kohtadesse, mida ma niigi hästi tunnen. Parem avastan uusi paiku. 

Nii saigi tehtud igasuguseid muid toredaid asju. Näiteks õppisin Sweni käest, kuidas valmistada veinis marineeritud rannakarpe koorekastmega, njämm. Siis tegin taastutvust eile aastaseks saanud Helmiga, kes on üks äärmiselt asjalik, tasane ja rahumeelne tütarlaps. Versailles's käisime ka teadupärast ära, Arts-et-Mètiers'i muuseumis käisin samuti (väga äge muuseum, aga loodusteadused pole ikka päris minu begriff), metroo näitust vaatasin, raamatupoed käisin läbi, sõin end silmini sibulasuppi ja galette'isid täis (peaksin vist õppima ise sibulasuppi tegema, see tõesti maitseb mulle!). Fragonardis käisin ja Marie'ga käisime ka šoppamas (ehkki kummalisel kombel ostsin ma lõpptulemusena Pariisist ainult paar raamatut ja ühed nn Aafrika püksid - sellised hallid ja mugavad, mille pealt plekid välja ei paista ja mis on piisavalt odavad, et mul neist kahju ei oleks, kui ma need jälle mingi okkalise põõsa otsa lõhki tõmban), siis tegin Sweni perekonnaga tutvust, käisime Helmiga pikki jalutuskäike tegemas, saime mitu tõsist vihmavalingut kaela (no kohe sellist, et nii suurt veeuputust pole minu silmad ammu näinud), istusime Montmartre'il, ajasime juttu, vaatasime paari prantsuse filmi, jõime veini jne jne jne. 

Samas - nagu öeldud, olid paljud "minu" kohad, kus ma oleksin tahtnud veel käia, ka lihtsalt kinni või tundmatuseni muutunud. Üks ja ainus Jekyss oli kinni, Xanaka pood oli Les Halles'ist üldse ära kaotatud, Toucani restoran oli läinud üle plastmööblile ja kuskussi serveerimisele ning oma ruumid mingile Tai restoranile loovutanud, veel mitu mu lemmikpoodi oli asendunud mingite kettidega jne jne jne. Ühesõnaga, et kuigi kõik ümbrus ja väline oli tuttav, siis tunne oli ikkagi kuidagi võõras. 

Ja oli teisigi, kes samamoodi tundsid. Isegi Pariisis üles kasvanud Swen tõdes, et tal on hea meel, et Tallinnasse kolis, kuna vana Pariis on kadumas ja sellest šarmantsest linnast on järel lärmakas, räpane, ülerahvastatud, kitsas ja ülikallis metropol, mis liiga kiirelt muutub. Mina päriselt nii pettunud selles siiski ei olnud, ehkki pean tõdema, et vanu maju võetakse seal tõesti kiires tempos maha ja nende asemel tehakse metallist ja klaasist kobakaid, mis sellesse linnaruumi ei sobi; igal pool on ainult tellingud ja terve linnasüda ehitatakse korraga ümber. Noh, Zola kirjutas kunagi Les Halles'i kvartalist romaani "Le ventre du Paris" - selles kirjeldas ta hästi põnevalt seda vana ja traditsioonilist Les Halles'i kvartalit, mis seitsmekümnendatel lõplikult kadus, sest kellelgi oli vaja see ümber ehitada. Noja nüüd on otsustatud see jälle täielikult ümber teha. Põhimõtteliselt on kogu see kvartal tellingutes - ja jääb selliseks kuni vist aastani 2014? Oh. Ei ole ju vaja kõike nii eurostada? Tobe... Kahju. Mul on küll kahju. Või noh, OK, ma saan tegelikult suurtest avaliku ruumi projektidest veel aru, aga elukvartalites Haussmanni-aegsete ehitiste asendamine klaasfassaadide ja metallkarkassidega on mu meelest arulagedus. 

Aga OK, veel üks asi, mis minus pisut ebamugavust tekitas, oli see, et kodutuid ja kerjajaid oli Pariisis oluliselt rohkem, kui ma mäletasin. Põhjapoolsemad linnajaod pulbitsesid kuidagi eriti... Seal on alati palju karvaseid ja sulelisi olnud, aga nüüd oli neis piirkondades tänaval looderdajaid ja kisajaid kohe nii palju, et neist ei mahtunud alati möödagi. Äripäeval. Lihtsalt niisama. Eks see ole osaliselt selle Põhja-Aafrika möllu tagajärg ka - ma saan täiesti aru, miks Prantsusmaa vahepeal piiri Itaaliaga kinni pani. Aga tõepoolest, üsna kõhe oli seal raudteejaamate ümbruses ringi liikuda - mulle igatahes piisas ainult raudteejaamast tulekust ja minekust, niisama ma sinna enam minna ei tahtnud. Ma oleksin seal justkui mingisugusele väga valele massiüritusele sattunud - peale minu liikus mitme kvartali peale ringi vaid kolm-neli valget, kõikide tänavatüüpide stiil oli väga... noh, selline... noh, selline... gangsta ja mul oli kogu aeg selline tunne, et ma paistan kõigi hulgast silma nagu mingi valge vares. Kõik olid nii suured ja lärmakad ja sellise äkilise käitumisega ka, et nad võtsid tänaval nii kohutavalt palju ruumi. 2008 oli sealsamas piirkonnas ikka oluliselt teistmoodi. Me käisime Triinuga seal isegi ühte korterit vaatamas, sest see tundus üsna OK kant olema. Täna ma küll sinna väga kolida ei tahaks. Öösel kuskilt koju tulla oleks ikka PÄRIS kõhe. 

Nii, ja kui teatud linnajaod olid hästi getostunud, siis teised olid nii turististunud, et naljakas kohe. Võtkem või Montmartre või Ladina kvartal näiteks. Prantsuse keelt neis kohtades enam praktiliselt ei kuulnudki - ja näiteks prantsuse muusikat ka mitte. Vanasti oli kohvikute ning metroo- ja tänavamuusikute repertuaaris ikka näiteks Montand ja Piaf ja siis äärmisel juhul "Besame mucho", aga seekord ei kuulnud ma nelja päeva peale mitte ühtegi sellist lugu. Kõik oli mingi inglisekeelne tümps või siis kaasalaulmiseks mingi biitlite pala või nii. Mh, ja see turististumine tähendab alati ka hullu klišeestumist mu melest - kõik üritavad vähegi kohalikku hullult rõhutada, et sellega turiste ligi meelitada. Nii näiteks oli seal Montmartre'il treppide juures üks naine endale sellise kunstlilledest pesa teinud, kus tal papist Moulin Rouge ja jumalaema kirik ja Sacre Coeur kõrval olid, ta ise kandis 20. sajandi alguse rõivaid ja kena kübarakest ning mängis seal hommikust õhtuni akordioni (kusjuures isegi tema repertuaaris polnud šansoone, pigem mängis ta mingit Piazzollat). Pildistajaid (kes loomulikult sellise privileegi eest raha pidid välja käima) oli enam kui küll. Ühesõnaga, natuke naljakas oli neis kohtades isegi ringi liikuda, sest mul endal tekkis ka kuidagi liiga turisti tunne. Turist olla pole ju halb, aga teisest küljest on turiste igasuguseid - ja mulle väga ei meeldi, kui mind pannakse ühte patta teismeliste poolpaljaste ja hästi lärmakate Inglise keskkoolijõnglaste või suurte läikivate tossude ja "I love Paris" kirjadega T-särkides veelgi lärmakamate Ameerika keskkoolijõnglastega, sest see tähendab, et ka mulle pakutakse iga kolme minuti tagant inglise keeles õlut või Strongbow siidrit, õnnetoova käepaela punumist ja Iiri pubisse minekut. 

Ühesõnaga, Pariisis valitses teistsugune atmosfäär kui see, mida mina mäletasin. Ma arvan, et osaliselt on selles kindlasti süüdi augustikuu - novembris oleks ilmselt hoopis teised olud. Prantslased oleks puhkustelt tagasi, rohkem asju oleks lahti, Inglise ja Ameerika tiinekad käiksid usinalt koolis jne. Sellepärast ei kanna ma Pariisi veel sugugi maha. Mind lihtsalt üllatas, kui erinev on praegune Pariis mu mälestuste Pariisist ja kui palju asjad muutuda võivad. VÕI siis olen tõesti mina muutunud ja see nädalavahetus oli õppetund selle kohta, kuidas vanu aegu tagasi ei too ja kuidas aeg igas kohas edasi läheb, isegi kui sind seal ei ole :-D. IRW. Sellisel juhul aitaks ilmselt see, kui ma järgmine kord ei lähe otsima vana Pariisi, vaid just muutusi, uut...

OK, aga... tegelikult oli see nädalavahetus ikkagi tore ja Pariis on ka ikkagi tore. Ärge mu juttu virisemisena võtke. Kui keegi pole veel Pariisis käinud, siis kindlasti tasub sinna ikka veel minna. Ma siin lihtsalt nostalgitsen...

M.