Olgu pääle, see on siis minu ametlik Pariisi-seikluste avalik kirjeldus kõigile neile, kes tahavad teada, kuidas mul kaugel maal läheb. Et siis võtke teatavaks, see ei ole just täpselt selleks otstarbeks asutatud veebinurgake siin, vaid see on mul olnud oma... Hmm... 1236 päeva tänase seisuga. Aga lihtsalt eelnevad tekstid on "for my eyes only".

Igatahes... Et ikka kõik algusest peale korralikult ära rääkida, siis ma lihtsalt pean ette natuke kiruma; eks siis vaatab, kuidas koha peal edasi saab... võib-olla laabub edasi teistmoodi... Kuid millegipärast on mul prantslasi natuke tundes sügavaid kahtlusi.

Et siis, kes juba teavad mu saagat, kes mitte... Maikuus saatsin ma kellelegi sinna Pariisi sisseastumispaberid ja nad suvatsesid otse loomulikult eeldada, et vaikimine on nõusolek, nii et nad tervenisti kolmekümnendal augustil kirjutasid poolteist rida, et "meie poolest on kõik korras, sellepärast ei vastanudki. Tule-tule." Nojah... See tegi ikka tigedaks mind küll vahepeal - telefonile vastab automaat, kirjadele ei vastata... ainult Sandra kõhutunnet usaldades ju ka ei ütle siin koolis, et kuulge, ma lähen ära, kui tegelikult on mul siingi kasvõi siis koolis käia. Noh, lõpuks sain siiski, närvid juba mõtlemisest ja juurdlemisest läbi, paar päeva tagasi selle kauaoodatud vastuse... Parandus, tegelikult ma enam üldse ei oodanud seda; ma olin just Tallinna bussi peale suundumas, et kooli aktusele minna ja seal kuulutada, et ma jään Eestisse. Et siis väga napilt läks. Aga pange tähele, et kui ma vahepeal olin lubanud, et ma enam isegi ei lähe, kui nad veel pakuvadki... Noh... nii, kui ma selle meili sain, siis ma ju enne korralikult hingegi tõmbamata kellasin kõigile, et lähen, ja alles siis hakkasin asja üle järele mõtlema. Aktusele jäigi minemata.

Muud paberid aga said tänu sellele pooleteistkümnele reale nagu väga imeliselt ruttu korda. Kohe raske uskuda... Mis juhtus meie vana kaootilise kooliga, ah? Vanasti ei teadnud keegi, mis paber ja millal ja kelle käest ja kuhu. Nüüd sai leping nii ruttu tehtud, et ma ei jõudnud kotitäiest särkidest isegi veel endale ühtegi välja valida... Ja rõõmsalt kuulutati, et kanname kogu raha järgmine nädal üle ja... Ja oligi kõik. Et nüüd siis minema. Varsti. Enne veel paar lahkumispidu maha pidada, otse loomulikult oma raamatud ära tõlkida ja asju pakkida ja natuke mõelda. Või ei, mõtlemine pole kõige olulisem. Aga ühesõnaga... Ettevalmistused. Kohtadele, valmis olla... Staaaaaaaaaaaaaaaart!