Talvest, rahulikust ajast ja esimese maailma probleemidest

Mulle meeldivad jaanuari lõpud ja veebruarid. Need aasta algused on selline… teretulnud ja vaikne hingetõmbeaeg talvepühade ja kevadärevuse vahel, kui hakkab olema vaja juba igale poole sõita, kogu aeg õues olla, üritusi mööda käia…. Terve detsember ja uue aasta algus on ju ka alati hästi põnevad, üritusterohked ja reisilised. Sest, noh, ma ikka lähen alati pühadeks koju. Eesti koju. Aga enne on alati mitu nädalat kestev paanika, et asjad siin kodus kokku tõmmata, peod ära pidada, kõiki veel näha, jõuluturgudele jõuda, tatitõved ära tohterdada, tööd ära lõpetada, korralduslikud asjad organiseerida. Siis sõidan ära, trügin lennujaamades ja lennukites, elan mitu nädalat kohvrist, suhtlen palju, omaette kunagi ei ole, oma tavalisest suhtlusringkonnast peaaegu midagi ei kuule, magan ja söön harjumuspäratutel aegadel ning üleüldse elan täiesti paralleelmaailmas. Noja siis… Kui ma lõpuks kohvritäie Eesti kraamiga jälle teises kodus maandun, saan asjad lahti pakitud ning olen jõudnud esimese nädalaga tööasjadesse sisse elada, koju kohvipiima osta, lilled ära kasta ja kohvri tühjaks teha… No siis on kohe täitsa tore vahelduseks omada veel täitsa mitut rahulikku nädalat, kus mitte midagi ei juhtugi. Ei ole pühasid, erilisi üritusi ega sundi kuskile sõita. Saab hoopis mõtteid koguda, plaane hellitada, tööle keskenduda, uude aastasse vaadata ja näiteks… terve nädalavahetuse hommikust õhtuni lihtsalt mingit topakat sarja vaadata :D.

Reise ma ei planeeri Harju keskmistel aastatel tavaliselt enne märtsi, ainult Pariisis käin peaaegu igal aastal jaanuari lõpus mingi nädalavahetuse, sest on allahindlused ja ka mõnus rahvavaesem periood. Sel aastal ka käisin. Eelmisel nädalavahetusel, ooperis. Elusuuruses ja elusat Anna Netrebkot kuulamas. Mh. Jah, ma tean, et Netrebko on Putini armastatud laulik ja toetaja. Mul olid teda vaadata tahtmise pärast väga suured süümepiinad. Aga ma ikkagi otsustasin lõpuks, et tahan teda kuulda, päriselt, elusast peast, ühe korra elus. Ja nüüd olen kuulnud. Süda on rahul. Kaunis, helisev, selge kõrge register on tal ikka tõesti. Aga saan märkida, et salvestustel on ta hääl mulle isegi rohkem imponeerinud. No näiteks mul ei hakka vist kunagi olema lemmikumat versiooni Offenbachi kuulsast „Hoffmanni lugude“ barkaroolist kui see https://www.youtube.com/watch?v=0u0M4CMq7uI.

Nüüd see-eest, nüüd siis olen kohe mitu nädalat ja isegi nädalavahetust järjest kodus. Plaanin lihtsalt olla. Lugeda, Suriname pilte näppida, Haydni kontserdil käia, vbla uisutada, üle pika aja korralikult ja mõnuga kokata, vannis käia, otsa saanud olulisi toiduaineid juurde hankida ning muud säärast tagasihoidlikku, praktilist ja introvertlikku teha. Juba olengi vaiksetel õhtutel ja rongides jõudnud paar raamatut alla neelata ka. Neist kõige rohkem on meeldinud Sven Mikseri „Vareda“. See oli väga meeldiv üllatus. No eks ma ikka arvasin enne, et ta sai selle romaaniauhinna sellepärast, et kõik lihtsalt teadsid, kes ta on. Aga nüüdseks olen arvamust muutnud. Pean nentima, et tunnustus oli tegelikult täitsa asja ette. Mitte isegi ilmtingimata loo pärast, see oli selline lihtsalt vaikne ja armas. Aga nii nauditavat, väljendusrikast, nüansirohket ja puhast eesti keelt ei ole ma lugenud kohe aastaid. Päriselt. Viimase nii meeldiva elamuse pakkus aastaid tagasi Leelo Tungla „Seltsimees laps“. Loodetavasti tuleb sellest allikast lugemismaterjali edaspidi nüüd ikka siis veel juurde. Eesti keelele kuluks see väga marjaks ära. Sest head, masintõlkest või võõrkeelsest lausestruktuurist üle olla oskavaid autoreid-tõlkijaid on tänapäeval ikka väga väheks jäänud. Selliseid inimesi, kes suudavadki teksti mõtte enda jaoks oma peas nii hästi läbi mõelda, et oskavad seda siis väljendada tabavalt, selgelt, ladusalt ja loomulikult.

Igatahes. Aga jah. Nojah. Mm. Mõne sõnaga ütlen ka, et jõulupuhkus oli sel aastal väga mõnus. Seekord anti üle pika aja mulle ka ikka lund. Mul on selle üle väga hea meel, sest mulle nimelt väga meeldib üks korralik tali! Ja aastavahetus… Aasta vahetus meil sedakorda Norras, Tromsös, vanas palktares virmaliste all. Tõelises talvemuinasjutus.

See oli üsna viimase hetke otsus. Algselt plaanisime minna hoopis Dresdenisse, aga see reis jäi üsna viimasel hetkel ära. Ning asemele sai käigu pealt kujundatud hiiglama vahva talvine tripp polaaröösse. Nägime imelisi virmalisi, vaaladest kubisevat merd ja linnas kõnniteedel rahumeeli omi asju ajavaid põhjapõtru. Loodusvaated olid kaunid, lumi paks ja lisaks saime omal nahal tunda, kuidas tundub -40 kraadi. See oli päris ekstreemne. Õnneks pidas me auto vastu, ehkki praksus ja naksus ning kaotas võime salongi soojendada. Lõpuks pidi Varno auto nina termoteki sisse mähkima, sest mootori temperatuur üha langes ja langes. Aga see aitas. Me ei jäänud tee äärde. Mm. Näonahk on mul Lapimaa pakasest veel endiselt pisut ehmunud ja sealt hangitud köha ei näita ka pea kuu aega hiljem veel kuskile kadumise märke. Aga mulle tegelikult hirmsasti meeldivad krõbedad külmakraadid ja nendega kaasnev eriline valgus. Ja nii oli ikka parem kui vihma, kiilsasjää, tormi või segava lumesajuga. Kõik plaanitu sai tehtud, muljed on mõnusad ja pildid on imelised :). Nii et jaa. Norrasse võib teinegi kord minna. Lofootidele näiteks. Ja üldse, naasen ka tulevikus hea meelega põhjamaisesse talve ja õdusasse polaaröösse.

Kui nüüd aga kõikidest toredatest teemadest, meenutustest ja olelustest reaalsemasse ellu naasta siis… Noh. Tahate, virisen ka vähe? Sest eks leian ikka virisemist ka, kui otsin :). Näiteks mu magamistoas jälle hallitab ja ma üritan juba detsembri algusest saadik saada kedagi sellega tegelema. Väga hästi ei ole siiani läinud, sest kes ikka tahab paar nädalat enne jõule mingi uue hädaga tegelema hakata ja siis, noh, jaanuariks on ju siginenud kõigilt üürnikelt nii palju hädasid, et kes see siis ikka kohe mingi suure jamaga tahab tegelema hakata. Lihtsam on kõigepealt väikeste jamade mass ära likvideerida. Saan aru. Aga üritan siiski majahaldureid jätkuvalt veenda, võib-olla ei ootaks, kuni kogu korter muutub kasutuskõlbmatuks?

Nagu alati, aitab Brüsselis midagi saada tahtes lõpuks kannatuse katkemine ning kurjustamise ja ähvardamiseni jõudmine. Esmaspäeval saavutasin tänu üsna kuivale ja konkreetsele kirjale selle, et halduri nimel tuli üks Poola Karol ja vaatas, oo, tõepoolest, hallitabki, ikka veel, ei olegi detsembrist saadik ise ära läinud, mõtleks? Kohe hoopis nagu rohkem hallitab??? Ning tõepoolest, ka katuselt lekib, ongi endiselt auk katuses ja vihm sajab sisse, viimased viis nädalat ei olegi kaks aastat teada olnud probleemi ära lahendanud??? Kratsis kukalt, mõtles pisut ja siis soovitas mul hallituse äädikaga ära pühkida ning endale turske mehe voodisoojendajaks hankida, kui ma tõesti arvan, et hallituse pärast peab kogu aeg akent lahti hoidma. Lubas, et teeb midagi, kui ilmad natuke paranevad. Sest vihma ja tuulega ei saa ning toas ju ka pole enne mõtet. Ohjah, maivõi.

Üsna suur peavalu on mul juba kuude viisi olnud ka koristajaga, kelle leidsin kohe pärast siiakolimist ja kes oli umbes aastakese täitsa tubli. Aga siis hakkas võtma vabamalt, alatasa lihtsalt viimasel hetkel tühistama. Nüüd talvel oli vahepeal kaks kuud ära reisil, siis sai tervelt ühe korra lõpuks uuesti käidud ja nüüd ütles jälle lambist, et kolm nädalat ei tule. Kui ta on haige, siis see on muidugi kahetsusväärne, aga ma päris 100% veendunud selles ei ole. Lisaks on minu seisukohast äärmiselt kahetsusväärne ka see, et tema firma saadetud asendajad on sellised võta-üks-ja-viska-teist variandid. Kohe iga nädal tekitavad peavalu.

Üks neist jäi näiteks 50 minutit hiljaks ning kui lõpuks tuli, alustas sellest, et korjas mu majapidamisest kokku kõik paberid, pani need ilma neile midagi vahele panemata ühte hunnikusse ja viis need siis kõik mu töölaua peale ilusasse korralikku torni. Koputas isegi servad ühtlaseks ja nii. Pärast ma siis pidin kena pool tundi seda suurusjärgus 600-700 lehekülge erinevate teemade töötekste, pileteid, märkmepabereid, juhendeid ja isiklikke pabereid uuesti lahti sorteerima. Olin väga tige, sest no koristajate kõige elementaarsem reegel on, et pabereid ei puututa. Ma poleks tulnud selle pealegi, et keegi seda ei tea! Muidu ma oleks teda valvanud nagu kull.

Teine polnud elu sees midagi triikinud. Lähenes siis magamistoas tasahilju ja omaette asjale nii, et triikis kõik asjad ära leige masinaga ja pahupidi – või õigupoolest nii, nagu asjad kuivanud olid. Seejärel voltis ta need kuidagi ebastandardselt kokku ja suutis näiteks otse tissi kohalt pluusidele sisse viikida voltimiskoha, mis ei läinud pärast märja käega siludeski sealt välja. Pmst oli kõikidel rõivastel pärast tema käest läbi käimist sees miljon pisikest kortsu, mis polnud leige masinaga ära läinud, ja neid täiustas eriti jõuline viik kuskil sellises kohas, kus see kindlasti olema ei pidanud. Lisaks olid asjad kokku volditud pahupidi. Kujutage siis mu üllatust, kui hakkasin mõned päevad või nädalad hiljem tahtma just neid riideid selga panna.

Kolmas saabus pooletunnise hilinemisega ja pealaest jalatallani Lacoste’i brändis, nii et ma nägin tema kõrval koduriides välja nagu hulkur. Tuli ja tegi üht-teist, aga nii aeglaselt ja põhjalikult, et suutis pooleteise tunni jooksul ära triikida tervelt kaks padjapüüri ja ühe salli. Need olid, tõsi küll, triigitud luksuskaupluse standardile vastavaks, sisuliselt peaaegu uueks tehtud, triigitud seest ja väljast ja nurgad hambatikuga teravaks lükatud. Aga ülejäänud masinatäis jäi temast endiselt mu magamistoa kapi peale tolmuma ja järgmist asendajat ootama.

Ühtlasi ei ole mu majapidamises praegu ühtegi panni, sest keegi Marcia arvututest asendajatest suutis kuidagi kaks täiesti korralikku panni ülenisti ära kriipida. Üks neist oli, kusjuures, uus, enne jõule IKEAst koos kuusejalaga ostetud. See polnud isegi must, lihtsalt. Läbis heatahtliku küürimise, enne kui talle uus koht leiti. Metallist riivide, sõelade ja muude vidinate all.  

Noja homme hommikul enne kaheksat saabub järjekordne asendaja. Ohmaivõi! Ma kujutan juba elavalt ette, kuidas ma tõusen kell pool kaheksa, et ta sisse lasta, aga siis ta kindlasti just ei tule üldse. Või kui tuleb, siis jääb vähemalt pool tundi hiljaks ja kõneleb raudselt ainult portugali keelt ega saa mitte ühestki sõnast mitte üheski muus keeles mitte midagi aru, nii et ma ei saa talle ühtegi juhist anda. Võin kihla vedada, et ta hakkab tolmuimejaga möllama just siis, kui mul hakkab veebikoosolek ja mul on vaja parajasti sõna võtta. Ja jätab kuskile mingi veelombi, mis rikub ära parketi. Ja ilmselt ei võta ta ka vannitoa peegli alt mu hambaharja ära, enne kui ta seal tillukeses ruumis pool pudelit klaasipuhastusvahendit igale poole laiali pihustab, nii et mu hambahari maitseb õhtul taas ületamatult keemia järele ja tuleb ära visata. Või siis üllatab millegi muuga, mida ma ei oska veel ettegi kujutada :).

Haa, tõeline esimese maailma probleem, onju :). Saan aru. On tohutu õnn, kui probleemid on sellised ja mitte taevast kaela sadavate pommide kujulised!

Selle tõdemusega ma nüüd tänaseks lõpetangi. Aeg magama minna, et hakata pool kaheksa siiski koristajat ootama.

Head ööd ja head uut aastat!

M.

Neljas kvartal

Täna [millalgi neli-viis nädalat tagasi] on siin tõeliselt sügisene ilm. Sabistab vihma, puud on juba poolraagus, tänavad ja pargid on lehehunnikuid täis, ilma mütsi ja kinnasteta on pool aega juba ikkagi külm ja kell pool kuus õhtul on täitsa pime. 

Jälle ma ei märganud, kuidas aasta omadega nii kaugele jõudis. 

Alles oli augusti lõpp, ma tulin pärast suvepuhkust Brüsselisse tagasi ja hakkasin üritama kuidagi töö ja eluga ree peale saada. See saamine võttis hea jupp aega. Ikka oli veel vaja ringi sõita, no näiteks käia Hollandis kanarbikunõmmesid otsimas ja Belgia väikelinnu vaatamas. Või siis töö pärast Strasbourgis. Mis on ka väga äge, mulle tõesti väga meeldib! Aga see nädalaks ärasõitmine siiski ei soodusta Brüsselis eluga reele saamist, hoopis vastupidi :D. 

Nojah. Oktoobriks vist tõesti jõudsin kuidagi sellesse staadiumi, et tööl olid kõik asjad paraja hoo sisse saanud ja mina olin tervelt kaks järjestikust nädalat ühtjutti Brüsselis. Tekkis korra juba nagu süsteem ja elurütm. Et millal on kontoripäevad, millal trennid, millal supermarketipäev jms. 

Aga siis oli vaja järsku sõita Lõuna-Ameerikasse Surinamesse, ja kohe pärast seda Pariisi ja Luxembourgi, vahepeal käia mitmes linnas ooperis ja kontserdil ning kõike tuli teha niimoodi pooljooksu pealt, nii et ega mu aju enam kõike päriselt hallata ei suutnud. Kuidagi õnnestus mul näiteks kutsuda ühele kontserdile kaks eraldi inimest. Ja osta ka pileteid sellele kontserdile kaks korda. Kujutage siis mu üllatust, kui ma teist setti Outlooki kalendrisse hakkasin kandma ja avastasin, et ma juba olen lubanud kellegagi sellele kontserdile minna... Piinlik. Väga piinlik. 

Noja nüüd me siin siis oleme, novembri teises pooles. Ja kui järgmise nädala tempokas Strasbourg otsa saab, siis üldse otsapidi juba jõuluturgude hooajas. Noh, vähemalt pärast Strasbourgi olen ma oma otsatus helduses endale kogunisti ühe terve planeerimata nädalavahetuse kalendrisse jätnud. Brüsseli jaoks. Ju ma siis koristan rõdu, tõstan viimaseid lilli tuppa, pesen pesu, maksan arveid ja teen muid elu käimas hoivaid toimetusi. Ja käin võib-olla isegi tiiru mõnel varajasel jõuluturul. Ja võib-olla panen seinte jaoks ette valmistatud fotod üles. Osad juba panin, oktoobris. Aga siis tuli raamidest puudu ja siis seinakleepsudest ja. Nüüd on need olemas. 

Muidu. Surinamest on mul veel üle nelja tuhande pildi ka vaja läbi vaadata ja ära toimetada. Läksin seal klõpsutamisega kuidagi väga hoogu. Aga no nende loomadega on juba nii. Istuvad võsas, näed neist mingit karvatutti ja pead pilti tegema. Mõne aja pärast pistavad nad ühe käpa välja, siis tuleb jälle pilti teha. Mingil hetkel hakkab paistma terve selg, tuleb jälle pilti teha. Jne jne jne. Eks sa siis pärast vaata ja võrdle neid kõiki mitu kuud, et mida ma neist üldse alles jätan ja mida mitte. 

Reis iseenesest oli väga äge. Suriname on väga väheturistlik, looduslähedane ja ehe koht, kus asjad korraldusliku etapi ebamäärasusele vaatamata siiski kuidagi lõpuks toimivad ja enam-vähem kõik soovitu teoks sai. Samas oli reis ka üsna füüsiliselt ebamugav. Suriname kliima on ikka väga niru, päeval aastaringselt ühtlaselt 37 kraadi ja öösel 27 kraadi. Ja hästi rõske ja niiske ka seejuures. Kogu aeg on palav, kogu aeg on kleepekas. Tuul on nagu föönist. Mõnel päeval olid mul näpuotsad omaenda higis ligunemisest lausa kortsus, nagu oleksin liiga kaua vannis olnud. Ja nii me siis tilkusime, higist ja selle sisse segatud päikesekreemist ja kangest putukatõrjevahendist.

Maanteid on riigis umbes 3, ülejäänud transport käib jõepaaditsi. Kõval kanuulaual ilma seljatoeta tundide viisi tulise päikese praadimine on ka üsna väsitav. Jalgupidi vees veel seejuures, sest need õõnestatud puutüvedest tehtud sõidukid lekivad igast otsast ja paadimees peab pidevalt seda vett paadipõhjast välja ammutama. Mida ta ei saanud kogu aeg teha, sest vahepeal oli tal ka muid ülesandeid. Nagu näiteks meile puu otsast madusid vaatamiseks alla tuua. Aga samas oli see äärmiselt kasulik näiteks kala püüdmiseks. Püüdsid kala kinni, lõid ta nuiaga uimaseks ja lükkasid paadipõhja edasi ulpima ja värske püsima. Jaa. Oli täiesti teistmoodi kui kõik mu varasemad reisid üldse. Oli väga tore. 

***

Nüüd olen ma seda postitust siin vaadanud nii umbes vist kolm nädalat. Vahepeal läks elu kuidagi kiireks. Oli veel üks Strasbourg. Tore ja intensiivne, nagu alati. Seal on alati palju ja erilist tööd, pluss palju ja erilist suhtlemist. On meediaüritusi ja harva kohatavaid inimesi, tavapärane istungitöö + erilisemad ülesanded + Brüsselisse jäänud kolleege on alati vaja selle ja teisega hädast välja aidata. Pluss kindlasti on mingid tehnilised tõrked ja lisaks püüavad kõik alati teatud rühmiti õhtuti pärast kõige kiiremat heinaaega koos sööma ka klapitada, nii et uneaeg ei saa garanteeritult mitte ühelgi ööl täis. Ikka on kell juba hilja ja siis on vaja vara tõusta :). Aga sellegipoolest mulle väga meeldivad need Strassu nädalad. Kohe nii eriline ja elus tunne on seal koridorides niimoodi enesekindlal sammul tõtata, tähtsad asjad ja inspireerivad kohtumised muudkui ootamas ja nii kiire-kiire, aeg muudkui lendab, juba on vaja sellele joon alla tõmmata ja sinna joosta, või mujale, sest keegi ootab ja miski heliseb ja millelgi on tähtaeg ja lõpuks on pissihäda või nälg ka alati nii suur, et enam ei kannata edasi lükata.

Aga jah. Siis edasi. Mis siis edasi oli? Aacheni jõuluturg vist. Kuulus ja ülistatud. Ja täitsa kena, ehkki väga ülerahvastatud. Ja ma kujutasin seda ette kuidagi suuremana. Luxi oma on ikka ägedam :). Küll aga anti meile Aachenis keset jõuluturgu täitsa korralik paks lumesadu. Selle eest saab see weihnachtsmarkt mu eest kõik võimalikud lisaboonuspunktid. Suuuuuuured räitsakad lendasid, entusiastlik koor laulis raekoja treppidel jõululaule, hapukapsas lõhnas üle terve linna ja sinise tunni videvikuvalgus oli kioskite kollase valgustusega visuaalselt nii ilusas kontrastis. Ühtlasi jõin esimest korda kuuma munapunši ja see oli väga hea. See kõik hakkas looma sel hooajal täitsa esimest korda täitsa korralikku grammikest täitsa päris jõulutunnet.

Brüsseli jõuluturule ma pole see-eest veel jõudnud. Nädala lõpus tulevad külalised. Siis ehk, nendega. Kui ma ikka jaksan, sest homme õhtul ootab ees hilisõhtune triloog ja nendel on meil siin viimasel ajal kombeks kesta varaste hommikutundideni. Selle nahka läheb kahjuks sel aastal ka Eesti esinduse jõulupidu :(. Millest mul on väga kahju. Mäletan eelmisest aastast, kui imelised seapraed ja muud söögid-joogid neid seal olid. 

Võib-olla on mul need mälestused nii roosilised muidugi sellepärast, et eelmisel aastal läksin ma sinna peole vahetult pärast COVIDit, olles hea kümme päeva söönud väga vähe ja väga lahjat, no seda, mis kodus kätte juhtus, kui üldse isu oli. Misjärel tundus see pidu ikka kohe no ERITI vinge. Seapraad, verivorstid, kartulisalat, kiluleivad, suitsulõhe, toorjuustukoogid, ehtne Eesti talvine rasvane kraam. Ma ei saanud vist pärast terve öö magada, sest sellest ootamatust rasvalaadungist oli pärast COVIDi paastu nii paha ja raske olla. 

See-eest ilmus mu elamisse vahepeal kuusk. Esimene mujal kui Pärnus minu elamisse ilmunud kuusk üldse. Nii naljakas ikka, mul polnud isegi tol aastal, kui jõulude ajal kipsjalaga Luxis olin, kuuske. Väljamaal on see alati tundunud kuidagi keeruline organiseerida. Pluss ikka ja alati on olnud tunne, et mis ma ikka tapan seda puud, ma ju lähen kohe ära. 

Ega ma nüüd ka ei plaaninud osta. Aga naabripoiss oli kaljukindel, et temal on ikkagi kuuske tarvis. Ja et tulgu ma, aidaku valida, kui endale ei taha. No läksingi siis. Ja aitasin nii hästi valida, et valisin ikkagi lõpuks endale :). Ja nüüd ta lõhnab mul siin. Päriselt, leidsimegi isegi siinmail ehtsad lõhnavad kuused. Kõik ei olegi mingid nulud või muud plastikut meenutavad lõhnatud asjad. 

***

Noja nii mul selle kirjutamisega siin kogu aeg ongi. Vahepeal on eelmise jupi kirjutamisest möödunud veel nädal. Ma ikka avan tegelikult Bloggerit küll teinekord. Hakkan isegi kirjutama. Kirjutan valmis pool või kolmveerand postitust, aga siis on vaja kuskile muud tegema suunduda. Postitus jääb vedelema. Järgmine kord tundub see juba nii aegunud ja vana, et ma jätan selle mustandite kausta ning alustan uue postitusega. Mis jääb jälle pooleli. Täitsa nõiaring. Seekord otsustasin siis teisiti proovida. Tulgugi siis päeviku stiilis postitus, eri ajahetkedest. Sest nüüdseks on eelmise lõigu kirjapanekust möödas veel nii umbes nädal või nii. 

Ja nüüdseks tean juba näiteks öelda, et Brüsseli jõuluturg on sel aastal täitsa tore. Kuidagi rohkem kioskeid, rohkem ja erinevamat süüa, vähem rahvast ja lühemad järjekorrad. Käisime reede õhtul pärast tööd ja seal sai siiski täitsa veel jalutada, vaadata ja olla. Toredaid asju müüdi ka. Püüan sinna mingil hetkel vist tagasigi minna, sest paar söödavat asja jäi silma, mida mul vist oleks vaja. Eestisse kaasa võtta :). 

Jõudsime jõuluturul lonkides muu hulgas ka renoveeritud börsihoone katusele, kus on nüüd õllebaar ja vaateplatvorm väga ilusate vaadetega vanalinnale. Ja käisime vaatamas La Monnaie ooperis Rimski-Korsakovi ooperit "Muinasjutt tsaar Saltaanist". Kentsakal kombel on Brüsseli ooperis juba teist aastat järjest väga venekeskne hooaeg. Pariisis ka tegelikult. Muidu mängitakse ikka umbes ainult Mahleri kontserte ja Itaalia oppereid. Aga just nüüd, kui Ukrainas on sõda, on igal pool võetud kavva nii palju Vene tükke, et neid on kohe nagu raske vältida. Ja eks need on üsna ahvatlevaks ka tehtud. Ma olen mitu korda siin mingis moraalses dilemmas vaevelnud et kas ma näiteks peaksin vältima ooperit, kus laulab peaosas Anna Netrebko, või ma ikkagi võiksin minna seda vaatama, kui see juba kavva on võetud. Noh. Jah. 

Vähemalt tsaar Saltaani loos mängisid koos nii Vene kui ka Ukraina solistid. Ning selliseid tükke kuuleb siin Lääne-Euroopas ikkagi nii üliharuharva, et ma tahtsin juhust kasutada ja läksin. Ja küll oli vahva lavastus. Eriti just kostüümid ja lavakujundus olid nii ägedad, see oli tehtud kõik nii muinasjutuliseks ja multifilmilikuks. Solistid olid väga hääd. Ja no muidugi La Monnaie koor on ülitugev ja nii võimas. Ühesõnaga, väga meeldis. 

No igatahes. 

Suriname pilte on mul ikkagi nüüd veel üle nelja tuhande ära sorteerida :). Ja neile on lisandunud pildid Pariisist, Aachenist ja Brüsselist. Võib-olla jõulupuhkuse jooksul saan neid ka nautida. 

Olge mõnnad. Ma nüüd hakkan uueks nädalaks valmistuma!

Maris

Kohanemine eluga Belgia kuningriigis

Mm. Vahepeale on jäänud õige mitu sündmuste- ja reisiderohket kuud. Ma ei teagi kohe, millal ma jõuan ükskord oma maikuu Tuneesia pildid lõpuni vaadatud. Ja kõik need ülejäänud ka, mis pärast seda tehtud on. Aga. Ma parem ei hakka juttudega ka nii kaugele ajas tagasi üldse minema. Siis venib tekst nii pikaks, et jääb jälle pooleli. Võtame lühemalt, päev korraga, praegusest hetkest.

Brüsselis on uus tööhooaeg suure hooga alanud, kungi endiselt 23-kraadised ilmad jätavad mõnikord petlikult mulje, et alles on augusti lõpp. Aga suviti tühjade tänavate asemel on igal pool rahvahordid, kalender on igasuguseid tööüritusi ja -asju täis ning trennid ja kontserdisarjad on ka jälle käima lükatud.

Need on olulised tähelepanekud, sest ma otsustasin millalgi leida endale selleks hooajaks jõusaali kõrvale ka mingi vesivõimlemise või ujumise või muu sellise trenni, et ennast natuke rohkem ja mitmekesisemalt liigutada. Ja selgus, et mul on kodust 15 minuti kaugusel täitsa kohe nagu linnaosa ujula. Ja seal on täitsa olemas vesivõimlemine, normaalsel kellaajal ja normaalse hinnaga. Stiilis 7.50 kord, ilma mingi 150-eurose kohustusliku kuuabonemendita ja nii. Ostsin sinna pimesi kümne korra kaardi ja olen nüüd jõudnud mitu korda ära käia. 

Ütleme siis nii, et mõnes mõttes on see ujula pakkunud mulle ühe suurematest kultuurišokkidest siin Brüsselis. No sellest ma üldse ei hakka rääkimagi, et see on tilluke, 25-meetrise basseiniga ja hirmsasti ülerahvastatud. Siin riigis vist ei olegi MITTE ÜHTEGI kohta, mis ei oleks ülerahvastatud. Aga ühtlasi on selle ujula dušid absoluutselt avatud, no nagu keset randa oleks. Mis tähendab, et seal ei saa pärast klooriveest tulekut ennast korralikult ilma trikoota pestagi. Siin riigis tuleb ujulast koju duši alla minna.

Lisaks on neil kõrgele lae alla paigutatud ainult umbes täpselt kaks niru fööni, mis käivad 20-sendiste müntidega!!! Ja kui juhtumisi 20-sendist pole, tuleb märja peaga majast ära minna. Ja isegi kui on, tuleb ikka märja peaga majast ära minna, sest need föönid on nii kõrgel ja nii nõrgad ja puhuvad täpselt 2 minutit, et juuksed ei saa sellest tegelikult eriliselt kuivemaks. Esimest korda ujula poole minnes ma just imestasin, et miks küll on kogu tänav täis märja peaga inimesi. Nüüd ma siis tean. (Ja olen nüüdseks omandanud oskuse oma föön-koolutajat kaasa vedada. Seda ei ole veel ära keelatud. Aga võib-olla oli tegu nii ootamatu möödahiilimisega kehtivast korrast, et ujula šokeeritud juhatus valmistab praegu ette kõikide stepslite külge mündipilu kinnitamist. See isegi väga ei üllataks mind.)

Ühtlasi on sinna ujulasse kohutavalt keeruline sisse saada. Sest, noh, lisaks trenni broneerimisele ja selle eest maksmisele tuleb eraldi osta siiski ka ujula sissepääsupilet. Ja ujula kassaonu nõuab sissepääsu lunastada soovijalt Belgia ID-kaarti, millel oleks kirjas inimese aadress. Ikka selleks, et teada, kas ma elan õiges linnajaos. Sest siis on üks hind. Kui ei ela, on teine hind. Aga minul on, vaadake, diplomaatiline ID-kaart, mis on täitsa ilma aadressita. Ja onu siis siunab iga kord mind nähes pikalt ja laialt Belgia riigivõime ja õiendab, et tema ikkagi üldse ei taipa, mis mõistus on välisministeeriumil sellist dokumenti välja anda, kust tema üldse teada ei saa, kes kus elab. Sest ilma selle teadmiseta on tema pandud tanki ja täiesti lahendamatusse olukorda, kus temal on absoluutselt ilmvõimatu ja halb oma tööd teha. 

Oleks siis, et ta lubaks mul osta selle kallima, üldpileti. Eiei, ikka õudne sõda tuleb sellest minu salastatud aadressist teha iga viimane kui kord. Viimane kord tuli mulle siis omast arust geniaalne mõte, et äkki saaks tema käest ka osta kümne korra kaardi, et äkki siis läheksid järgmised korrad hõlpsamalt. Küsisin. "Aga mis te nüüd, madame, see on absoluutselt ilmvõimatu niimoodi, kui teil ID-kaardi peal aadressi ei ole," karjatas onu kohkunult. "Nii ei saa me teile küll mingit abonementi pakkuda! Te peate minema oma tööandja juurde ja paluma tal saata kiri linnaosavalitsusse ja siis te peate minema linnaosavalitsusse ja võtma sealt allkirjastatud ja pitsatiga tõendi, et te elate, kus elate, ja siis kui te sellega tagasi tulete, siis ma saan teile müüa kümne korra kaardi." No ma lõin talle siis linnaosavalitsuse saadetud domiciliationi e-maili letti ja arvasin, et aga äkki see sobib. Ilma kirja vaatamata teatas ta muidugi kohe, et ei sobi. Pikema veenmise peale heitis kirjale ikkagi pilgu. Loomulikult oli see tema jaoks täiesti vales fondis ja vale suurusega ja, noh, minu telefonis, mitte tema ees allkirja ja pitsatiga paberil. Aga lõpuks teatas ta mulle suure hädaldamise ja segaduses olemise peale siiski armulikult, et hea küll, "c'est accepté", ja müüs mulle kümne korra kaardi. Jumal olgu kiidetud! Saan järgmine kord kohe märksa hiljem kodust välja astuda!

Mnjaa. Muidu olen ühtlasi soetanud selleks hooajaks ohtralt kontserdipileteid. Chopini kontserdil juba käisin. See oli kuninglikus konservatooriumis ja oli muidu väga tore. Pianist oli tunnustatud ja imeline. Ainult et TA INISES TERVE KONTSERDI AJA meloodiat kaasa. Kõik kõige lüürilisemad, vaiksemad ja ilusamad kohad tuli saalil kuulata tema hingestatud porgandihäälset üminat. Nomaitiea. Teinekord on orkestridirigentidel selline komme. Aga see ei kosta nii väga välja. Martin Garcia Garciat ma enam rohkem kuulama ei lähe.

Ühtlasi käisin kuningliku akadeemia korraldatud fuuga kui muusikavormi teemalisel loeng-kontserdil. Mida reklaamiti ikka no päriselt loeng-kontserdina. Aga mis oli siiski 99,9% loeng ja 0,1% kontsert - kui kontserdiks lugeda aeg-ajalt ühel käel paari illustreeriva takti mägimist. Tundsin end kohati kui kunstiteadlaste sekka tagasi sattununa. Kuulasin prantsuse keeles juttu stiilis "Ekspositsioon ei pruugi lõppeda ka pärast teema läbiviimist kõigis häältes. Toimuda võivad veel lisaläbiviimised toonika- ja dominanthelistikes. Kui pärast ekspositsiooni lõppu toimub uus teema läbiviimiste laine kõigis häältes, siis sellist nähtust nimetatakse vastuekspositsiooniks ehk kontraekspositsiooniks. Vastuekspositsiooni põhimõtteks on, et dux teiseneb comesiks ja vastupidi, kuid sellel reeglil on ka erandid." Lugesin vahepeal arusaamise huvides eestikeelseid fuugat kui muusikavormi lahkavaid tekste kõrvale ja otsustasin käigu pealt hästi sujuvalt, et sarja järgmisele, sonaadi teemalisele loeng-kontserdile ma siiski ei lähe. 

Kuninglikel teemadel jätkates - ühel päeval astusin sisse Põhjamaade toidukaupa müüvasse poodi, kus ma polnud varem käinud. Seal oli leti tagai üks hästi jutukas onu, kes pani mind natuke mõistma aafriklaste ja ladinaameeriklaste suurt viha kolonisaatorite vastu. Onu küsis nimelt, kust ma pärit olen, ja kui ma ütlesin, et Eestist, leidis tema suure rõõmuga, et oo, siis me oleme ju täitsa naabrid. Ja õigupoolest olime me kunagi lausa kaasmaalased. Ja et Rootsi oli meile ikka väga hea riik, me olime ikkagi rootslastega kõik täiesti võrdsed ja puha. Et kas ma ikka tean, et eestlased peavad Rootsi aega vanaks heaks ajaks. 

Eino. Muidugi ma tean. Aga. Mu meelest on ikka üsna jabur, kui vallutaja vallutatule rõõmsalt ja uhkelt seletab, et ta oli ikkagi NII HEA vallutaja, ikka nii palju parem kui venkud hiljem, nii et palume aplausi ja tänuavaldusi! Mnjah. Kas see ei võiks siiski jääda ainult koloniseeritu poolseks hinnanguks? 

Ahjaa. Aga muusikaürituste juurde tagasi pöördudes. Olen eesootavaks hooajaks varunud ka paar ooperipiletit. Sellest kogemusest õppisin, et siin riigis saab ooperit armastada ainult ÄÄRMISELT otsusekindel ja organiseeritud inimene. Soovitatavalt ka pururikas. Sest see piletite soetamine on siin ülimalt vaevaline. No näiteks, 19. septembril avasid La Monnaie ja Pariisi ooper mitme mind huvitava etenduse piletimüügi. Aga mul oli sel päeval juhtumisi hirmus kiire. No polnud võimalik hakata piletitele mõtlema, kui meeldetuletus tirises. Tulemus: 19. septembri õhtuks oli nii Brüsselis kui ka Pariisis veel mõneks üksikuks jaanuari kuupäevaks mõni üksik pilet alles. Need olid eranditult suurusjärgus 200 eurot tükk või siis piiratud nähtavusega kohad kuuenda korruse viimase rea lisatoolidel prožektorite taga. 

Nüüd, eelmisel nädalal avati veel ühe etenduse müük. Seekord läks vähe paremini, mul oli võimalik kohe veebi tormata, kui äratuskell viis minutit enne õiget aega helises. Loomulikult ei olnud ma aga ei ainus ega ka esimene huviline. Sattusin veebilehe asemel lehe virtuaalsesse sissepääsusappa. Läks isegi hästi, ootasin võib-olla 5-10 minutit. Aga juba sabas kuulutatati kõigile ootajatele rangelt, et igaühel on oma korra ajal aega täpselt 5 minutit kohad valida ja ost sooritada. Kes hakkama ei saa, visatakse lehelt välja. Noja kui ma pääsesin pileteid valima, olid pooled istekohad minu soovitud kuupäevaks juba ära rabatud. Õnneks oli vajalikus hinnakategoorias siiski veel valida täitsa mitme rea vahel ja mul õnnestus ette nähtud viie minuti jooksul vajalikud kolm piletit siiski ära skoorida. Detsembriks. Eks ma siis nüüd ootan huvi ja elevusega. Ja, ai, olgu see etendus parem tasemel!

Vot. 

Aga nüüd saigi mul tänaseks kirjutamise isu jälle otsa. Teeme siis selleks korraks jälle lehva-lehva ja olge tublid!

M.

Aasta ja natuke Brüsselit

Olen nüüd aasta ja natuke Brüsselis elanud. Ma ei ole juba ammu enam üheski seltskonnas värskeim siia linna kolinu. Siin on ikka liikuvus hoopis teisel skaalal kui Luxis. Mu vahetusse töökollektiivi on pärast mind saabunud vähemalt kuus uut inimest. Nendega võrreldes olen ma juba täitsa kogenud brüssellanna ja pressinõunik :). Pean nii mõnigi kord vastama nende küsimustele, kuidas meil tavaliselt see või teine asi käib ja kuidas me mingites situatsioonides peaksime reageerima. See on täitsa meelitav, ehkki naljakas ka. Sest näiteks asjades, mis toimuvad ainult kord aastas, ei ole mul ju ikka veel tavalisusest aimugi. Aga noh, küll jõuame ka sinna. Väga varsti, arvestades, kui kiiresti see esimenegi aasta on läinud. Nojah. Ja alles paar nädalat tagasi sain näiteks ühel eestlaste üritusel tuttavaks inimesega, kellel oli käimas tervelt kuues päev Brüsselis. Ja juba on meie peadirektoraadist ära minemas teine vahetus praktikante, keda ma mäletan :). Siin kogu aeg keegi läheb ja keegi tuleb, see ei tundugi siin kellelegi kuidagi eriline, mulle näib.

Muidu on mul endiselt kogu aeg hästi huvitav. Uus töö, uus osakond, uus ülemus, uus kodu ja Brüsseli mitmekesisus meeldivad endiselt väga. Ja siia seltskonda on olnud nii uskumatult palju lihtsam sisse sulanduda kui Luksemburgis. Inimesed on nii palju avatumad ja suhtlemisaltimad. Luxis läks ikka täitsa mitu aastat, enne kui tekkisid inimesed, kellega päriselt rääkida, vabal ajal koos midagi teha ja kuskil käia. Siin - siin on natuke vastupidine lugu. Aega on vähem kui inimesi, kellele tahaks seda pühendada. Vahvaid mõtteid, kutseid ja huvitavaid võimalusi on rohkem kui päevi nende elluviimiseks. Peab ütlema, et praegusega võrreldes ma ikka täitsa magasin Luxis need kümme aastat. Õnneks ma olin sellega seal ka rahul. Ehkki praegu tundub küll, et natuke liiga kauagi magasin :). Pisut selline tunne on nagu pühapäeviti, kui ma kogemata liiga hilja ärkan ja siis on pärast kahju, et pool päeva on juba otsas. 

Igatahes. Üle-eelmisel nädalavahetusel oli mul muidu vahelduseks jälle Luxi asja. Üle täitsa mitme kuu, viimati käisin vist äkki veebruaris või märtsis. Päris naljakas oli. Seekord ei tundnud ma Luxi suhtes enam üldse mingit nostalgiat. Tänavad tundusid nii laiad ja tühjad ning majad kohe eriti näotud kandilised krohvkarbid. Ju ma olen nende Brüsseli lipp-lipi ja lapp-lapi peal hoonete, jõle ebaühtlaste munakivitänavate ja pidevate rahvamassidega ära harjunud. Sõpru ja vanu kolleege oli see-eest väga tore näha. Seekord oli seal üks pidu ja külaskäik teises kinni ning nägin palju rohkemat rahvast kui viimastel kordadel. Kuulsin lõputult igasuguseid uudiseid, õppisin ära mitu uut lauamängu ja ajasin ära palju tarvilikke asju. No näiteks ostsin kohvi ja paar uut rinnahoidjat. Sest mul on paljude asjadega veel nii, et ega ma täpselt ei tea, kust midagi siin Brüsseli linnas otsida. Luxis see-eest on mul eluks tarvilikeks asjadeks ammu välja kujunenud kindlad kohad ja kui juba Luxis viibida, siis on need alati ka ka palju lähemal ja kättesaadavamad kui siin Brüsselis. Sest, noh, näiteks Nespresso poed satuvad seal mulle kohe igal rajal ette. Aga siin ma tean ainult ühte ning see on mu tavapärastelt trajektooridelt nii kaugel eemal, et kohvivarude täiendamine kujuneb eraldi mitmetunniseks ettevõtmiseks. Hee. Noja ükskord saabusin ma Luxist tagasi näiteks kahe pange ja hiirelõksudega. Sest neid ma ei osanud ka siin Brüsselis kuskilt otsida. Jne jne jne.

Kui nüüd aga jutujärjega Brüsseli poole tagasi tüürida, siis paar nädalat tagasi käisin naabripoisiga vaatamas linna peaväljakul toimuvat UNESCO maailmapärandi nimekirja kuuluvat Ommegangi paraadi. See osutus ülimalt ägedaks. Põhimõtteliselt kordavad nad siin suviti igal aastal 16. sajandil Karl V auks korraldatud rongkäiku, millel osaleb üle 1400 kostümeeritud tegelase ja toimuvad igasugused 16. sajandile omased meelelahutused. Näiteks lipuetendused, skulptuuride ja pühakute vedamised, ratsaesinemised ja kõmpidel kaklused. See viimane oli eriti üllatav. Nagu päriselt, peaväljakule ilmus terve salk kõõõõõõõõrgetel kõmpidel mehi ja poisse ning siis nende eesmärk oli kõik teised kõmpidelt alla kukutada, kuni üksainumas püsti jääb. See oli väga põnev, nad olid nii osavad. Jooksid isegi rahva seas tribüüne mööda üles oma kõmpidega. Kõige üllatavam oli minu jaoks aga see, et midagi säärast üldse tänapäeval lubatakse. Üks osaleja viidi platsilt ikkagi kanderaamil lausa ära. Sest, noh, ega need allasadamised neil seal väga kontrollitult ei juhtunud. Huvitav, kas see läheb neil ravikulude hüvitamise kontekstis tööõnnetusena kirja :)? 

Ühe teise asjaga üllatas Ommegang veel. Mulle nimelt väga meeldis, et pidustuste alguses mängiti kõigepealt Belgia hümni, mida muidugi kuulati püsti seistes ja inimesed laulsid kaasa. Aga siis selle järel mängiti ka Euroopa Liidu hümni, ja inimesed kuulasid seda ka püsti seistes ja laulsid kaasa. Sellist asja nägin ma esimest korda. See komme oleks minu meelest täitsa paslik laiemalt üle võtta. Kuluks täitsa marjaks, et inimesed mõnikord Euroopa Liidust ka pidulikus või positiivses kontekstis mõtleksid. Muidu tuleb EL jutuks ainult kirumistes. Küll jälle otsustati Brüsselis nii nõmedasti ja naa pahasti. Aga Euroopa Liidust on ju ikka päris palju kasu ka olnud. Selle lõputu siunamine ja sellele käega löömine ei ole päris ära teenitud, mu meelest. Ja on natuke ohtlik ka.

Igatahes. See nädal ootab siin ka suur pralle ees, rahvuspüha. Reede, 21. juuli on meil sellel puhul lausa töölt vabaks antud. Eelmisel aastal käisin ma sel peonädalavahetusel veel Luxis asju pakkimas, nii et ma isegi ei adunud, et siin midagi erilist toimub. Aga seekord olen peoplaanidega täitsa kursis ja kavatsen minna fotokaga ringi kolama. Kesklinnas toimub paraad, lisaks on mingisugused riigistruktuuride tutvustamise üritused ja õhtul on minu lähedal pargis suur tasuta vabaõhukontsert ja valgusetendus ka. Mugavalt lähedal. Lähen kindlasti vaatama. Saan ehk mõne Belgia kaasaegse muusiku teada ja puha. 

Muide, see rahvuspüha seati siin sisse 1831. aastal, kui Léopold I andis 21. juulil parlamendi ees kuningaks astumise vande. Ja, üllatus-üllatus,  sellest ajast saadik Belgia kuningaid ei kroonitagi. Rääkis mulle eile üks kirglikust monarhistist tuttav :). Belgia valitsejatel päriselt ei olegi üleüldse krooni olemas ning nad astuvad siiani ametisse parlamendi ees vande andmisega. Väga huvitav, mu meelest! Ühtlasi jõudsin ma sellesama kirglikust monarhistist töökaaslase jutte kuulates järeldusele, et mul oleks ikka hädasti vaja seal Laekeni kirikus ära käia, kuhu kõik Belgia valitsejad maetud on. Üks hea jutuvestja oskab ikka igasuguseid mõtteid ja tahtmisi äratada!

Mnjah. Muidu on siin Brüsseli linnas mu jaoks üheks suurimaks avastuseks kujunenud vist Marolles - ääretult tore linnajagu, millest ma enne kohe mitte midagi ei teadnud. See on üks paras boheemlik segasumma suvila, aga seal on nii palju vaadata. Lisaks on seal nii palju toredaid kohvikuid, söögikohti ja imelikke urkaid, kuhu mahub kokku heal juhul 30 inimest, aga kus on sellele vaatamata näiteks elav muusika (Le Strof näiteks). Veel on seal ka linna eri tasapindu ühendav lift, nagu Luxis! Ja palju päris toredaid katusevaateid ja kentsakaid poode ja, no sellest Jeu de Balle'i uskumatust täikast ma ei hakka parem rääkimagi. Seal oleks keegi nagu miljoni vanaema pööningud tühjaks teinud, kõik kotid suvalistesse hunnikutesse sillutisele tühjaks valanud ja siis on igaühe asi endale sealt midagi meelepärast leida. Kusjuures leiab kõike, alates 70 aastat vanadest ravimitest ja kasutatud aluspükstest kuni mitmesaja-aastaste uksenuppude ja korralike serviisideni. 

Ja siis ma olen praegu vaimustuses ühest ägedast dringikohast, mille leidsin täitsa puhtjuhuslikult tänu naabripoisile. Selle nimi on Goupil Le Fol ja see on nagu Luxi Café des Artistes kunagi oli, ainult et viis korda suurem ja teistmoodi :). Ja Le Jardin de Ma Soeur on ka tore koht. Oi, ja üldse, palju toredaid asutusi on siin Brüsseli linnas. Ma jõuan neisse küll harva, aga näete, aasta peale kokku võttes üht-teist ikkagi sigineb. A muidu ära eksin ma teinekord ikka veel ja mõnikord ma käin punktist A punkti B endiselt kuidagi ringiga, sest ma pole täpselt arusaamisele jõudnud, kuidas need teineteise suhtes asetsevad ja et on ka lühem viis. Aga eks mu teadmistepagas ikka kasvab ka, niimoodi tasapisi ja märkamatult.

Just eile otsustasin ma seda va teadmistepagasit teadlikult laiendada ka näiteks portsu kontserdipiletite soetamisega. Luxis käisin ma viimastel aastatel päris palju igasugustel klassikalise või maailmamuusika kontserditel, ooperis ja tantsuteatris. Aga kolimisjärgses süsteemituses jäi mul see aspekt viimase aasta jooksul üsna unarusse. Ma ju ei osanud midagi oodata ei uutest töörütmidest ega sellest, milliseks kujuneb mu sotsiaalelu või kas ma ka näiteks mingid trennikohad leian ja kui palju mul kõige selle kõrvalt üldse vabu hetki jääb. Nii juhtuski, et sattusin viimase aasta jooksul  täpselt kaks korda ooperisse, aga see oli ka kõik. Mul on siiani käimata isegi nii olulistes kohtades nagu Bozar ja Flagey. Aga nüüd, olles natuke Brüsseli elu juba näinud ja osates midagi ka prognoosida, võtsin kätte ja otsustasin selle suure teadmistelüngaga kõrvaldada. Leppisime ühe sõbraga kokku, et püüame kord kuus koos mõnel kontserdil käia. See lööb kohe kaks kärbest ühe hoobiga - võimaldab olla kultuurne ja püsida teineteise käekäiguga regulaarselt kursis. Noja eilseks olin ma lõpuks siis kontserdimajade kavad läbi töötanud ja sain uueks hooajaks piletid ära osta. Tore, on kohe midagi jälle nüüd oodata. Muu hulgas näiteks Vox Clamantise kontserti! :) Ma väga loodan, et valimiseelse tööhooaja puhul ei lisata meile päris igaks õhtuks mingeid üliolulisi läbirääkimisi või muid vältimatult olulisi tööüritusi, mis võiksid neid kontserte segama hakata... Mõned ooperipiletid tahan muidu veel ka osta. Aga need pannakse alles millalgi septembris müüki. Pean silma peal hoidma....

Nojah. Ühesõnaga. Aeg vist tänaseks otsad kokku tõmmata, on juba kirjutatud ka. Teinekord jälle. 

Olge tublid!

Maris

Hallitus

Rääkisin siin, et avastasin kodust magamistoa nurgast hallituse. Selgus, et katusel kuskil korstnajalamil oli olnud suur pragu ja vihma muudkui solises sealt sisse. Kusjuures see probleem oli ilmnenud juba enne minu sissekolimist, kui seda korterit remonditi. Omanik ütles minu kuuldes arhitektile, et näed, mäletad, see töö seal toanurgas, kus sein hallitas, on halvasti tehtud. 

Selgub, et oli tõesti halvasti tehtud. Keegi ei olnud küll viitsinud viimase remondi ajal katusele probleemi otsima minna. Selle asemel oli tõmmatud seinale krohvi alla kõige märjemasse kohta paar riba õhukest kilet lootuses, et see hoiab katuselt sisse sadava vee seina pealmisest kihist eemal. Aint et... 

Noh, esiteks ei katnud see ära tervet seina ja teiseks hoidis see kile niiskust veel rohkem paigal, nii et kui ma lõpuks sain majaomaniku ja ta arhitekti suure õiendamise, anumise ja ähvardamise peale nii kaugele, et need tulid paari Balkani jorsiga hallitavat ja värvi muutnud seinakatet maha võtma, oli seal krohvi all ikka kohe nagu täiesti lomp. 

Kusjuures nad alustasid seinakatte mahalõhkumist seina ülevalt äärest. Sealt oli krohv ainult kummis ja seal oligi see kile all, aga hallituselaik, selline vbla 40x20cm, oli seina all ääres liistu juures. Aga see neid üldse ei morjendanud. Lõid teised paar korda kelluga seal kummis kohas vastu seina, natuke krohvi kukkus maha ja nemad siis tõdesid, et näe, hirmus märg on tõesti. Aga et sellest nüüd siiski piisab, rohkem ei saa nüüd midagi teha. Las sein hingab nädalakese ja järgmisel nädalal me tuleme mötsime augu uuesti kinni. 

Näitan mina siis aga seina allääres olevat hallituslaiku ja ütlen, et võtke see nüüd ikkagi ka kohe ära. Ja selle peale teatavad nii arhitekt kui ka Balkani jorsid, et ei, sellel küll pole mingit mõtet. See on lihtsalt sellest, et vesi on sinna alla kogunenud, aga kui sein seest ära kuivab, siis ta enam ei hallita ega lõhna. Mina vastu, et aga ta ju ei kuiva, kui te teda lahti ei võta. Nemad jälle, et eiei, sealt ei ole üldse mõtet teda lahti võttagi, sealt pole ju krohv kummis, kõik on nii ilusasti tehtud ka, me pärast värvime selle lihtsalt üle ja siis te enam ei tunne hallituse lõhna. 

Einomaeitea, mis siinsetel inimestel viga on. 

Panidki mehed oma asjad kokku ja läksid minema. Ja mina otsisin oma tööriistakastist tavalise kruvikeeraja ja haamri, lõin kops-kops paar lööki hallitanud laigule ja võtsin poolelt seinalt veel krohvi maha. Muu hulgas sealt, kus hallitus oli. No seal otse loomulikult oli ka sein tagant ikka täiesti nii märg, et käsi sai seina katsudes märjaks. Ja nemad tulevad jutuga, et eiei, las olla, pole mõtet. 

Nad muidugi ilmselt vihastavad hirmsat moodi, kui järgmine nädal tagasi tulevad. Aga ehk panevad ikka kõik kinni, mis ma siin nende tööle lisaks lahti kiskusin. Ma ju siiski säästsin neid sama tööd mitu korda tegemast... Ehkki, samas, see tundus ikka no kohe nii märg, et võib-olla ei saa seda küll järgmine nädal veel kinni panna. Ja saaga niikuinii siis muudkui venib ja venib, kuni ma tahan juba suveks ära sõita, ma võin kihla vedada...

Suurlinna elust

Ah et kuidas ma siin elan? 

Tegusalt.

Kohe nii tegusalt, et mul algab nüüd tervenisti selle aasta viies nädalavahetus Brüsselis. Kõik varasemad olen kuskil ringi trööbanud. Luxis või Pariisis või Berliinis või Hollandis või jumal teab, kus. Hästi tore on niimoodi. Aga vahelduseks oli muidugi tore kodus ka olla ja natuke päriselt puhata. Päev otsa hommikumantlis istuda, vannis käia, elu üle järele mõelda, raamatut lugeda, telekat vaadata, lilli kasta ja vahepeal tehtud pilte sorteerida. Ehkki, kui järele mõelda, siis seda ma nüüd siiski ei tee. Sõidan hoopis homme hommikul kell 8 Hallerbosi metsa vaatama, kas metshüatsindid on juba sinised. Ja kui on, siis pühapäeva hommikul sõidan sinna koguni kell 5.30 hommikul, et neist mõned kaunid päikesetõusupildid teha.

Muidu olen viimasel ajal kuidagi eriti palju tegelenud ja tutvunud ka Brüsseli eluolu ja olmeprobleemidega. Igavest sagimist ja korraldamist peab siin ikka olema. Olen avastanud nii head kui ka halba. Hea on näiteks see, et siin saab täiesti hõlpsalt ja ilma igasuguse tseremoonitsemise, palumise ja hullu ajastamiseta endale arsti koju kutsuda (ma olen see talv kohe enneolematult palju haige olnud, viimati oli mul veebruaris-märtsis korralik põskkoopapõletik). Ainult helista valveperearstide numbrile ja esimene ettejuhtuv saadetaksegi, kohe paari tunni jooksul. Isegi nädalavahetusel, ta täiesti kohe niimoodi KOHE tulebki. See on nii tänuväärne. Ei pea halva enesetundega välja koleda ilma kätte minema, veel rohkemaid haigeid täis ühistransporti ronima ega kuskil ooteruumis tundide viisi elavas järjekorras passima. Hind on natuke kõrgem kui ise kuskile kohale minnes, jah, aga ma olen Luxis sellist hinda ka täiesti tavalise visiidi eest maksnud, nii et pole siiski hullu. Tõeliselt hea asi! Kui mul ühel päeval peaks siginema päris oma perearst, vot siis ma ei tea, kas seda teenust enam kasutada saab, sest nad saadavad ju kelle iganes. Aga kui juhuslik perearst sobib, on see ikka ülihea võimalus.

Teise hea asja sain teada, kui käisin tugitooli ostmas. Leidsin ühe, mis oli mugav, sobivat värvi ja kohe saadaval. Tahtsin ta ära osta. Ja naiivselt ma muidugi arvasin, et kui ma ta ostan, siis ta toimetatakse mulle koju. Et noh, mööblipoes ei ole ju normaalne oodata, et kliendid lahkuvad, kaup kaenla all. Aga võta näpust. Müüja teatas, et põõõõõhimõtteliselt on kojutoimetamisteenus neil olemas küll, aga see on hästi keeruline ja maksab 80 eurot, mööbel pannakse ainult maja ette maha, majja ja tuppa tuleb see ikka ise viia, ja esimene võimalus on viie päeva pärast. Et nende nägemuses peaksin ma selle siiski ise ära viima. Noh, aint tugitool oli nii piisavalt suur, et tavalise rendiauto uksest see küll sisse poleks mahtunud. Vaatasin, kaalusin, ja olin valmis kauba katki jätma. 

Seda ohtu nähes tormati aga olukorda päästma. Mul kästi helistada ühte kindlasse taksofirmasse ja küsida pakitaksot. Väidetavalt nemad ise ei saavat sinna helistada, sest nende helistamise peale ei tulda, aga erakliente teenindatakse. Hirmus segane, hämar ja arusaamatu jutt oli. Et ma helistagu ja siis takso tuleb, aga ma pean enne ise ära minema ja ruttu koju jooksma, sest see takso inimesi ka peale ei võta ja kauba tellija peab olema kodus, muidu jääb kaup katki. Ülikeeruline tundus, mis krdi imelik taksofirma see selline on, mis inimesi peale ei võta? Aga tundus ka ahvatlev kogu selle asjaga samal päeval ühele poole saada, nii et no ma siis ikkagi helistasin. Ja vastas täitsa dispetšer, kes võttis rahulikult teadmiseks, et ma soovin, et nad läheksid minu eest poodi ja tooksid mulle sealt ära tugitooli ja tumba. Küsis täiesti enesestmõistetavalt, kas on vaja rekat või sobib pirukas. Ja siis lubas, et poole tunni pärast on kohal, hind on 15 eurot. Ma pidin istuli kukkuma. Imeline ju! See oli see hea asi.

Küll aga. Kui suur Balkani mehemürakas mu mööbli mu trepikojas maha pani, selgus, et lift ei tööta, nagu kiuste. See enam ei olnud nii tore. Ma elan kuuendal korrusel. 

Ütleme siis nii, et sellel päeval teenisin ma küll magustoidu välja. 

Tõsiselt kehva lugu on aga see, et ühel päeval peaaegu neli nädalat tagasi hakkasin ma magamistoas hallituse lõhna tundma. Kui tuulutamine ei aidanud, hakkasin mööblit ümber tõstma ja uurima, kust see tuleb. Novat, selgus, et katuselt oli kuskilt vett seina sisse lekkinud ja kapi taha seinanurka oli tekkinud hallitus. Oeh. Kuidas ma VIHKAN selliste asjadega tegelemist. Ja selle lahendamine võtab ju kõik hirmus palju aega. Ainuüksi selle peale läks poolteist nädalat, et majaomaniku arhitekt asja vaatama tuleks. 

Lõpuks nüüd sel nädalal käisid katuseparandajad, kes leidsid katuselt lekkekoha üles ja parandasid ära. Olid väga rõõmsad ja teatasid, et nüüd tuleb kuu-paar oodata, kuni sein kuivab. Mille peale mina arvasin, et tore, las kuivab, aga senikaua võetagu mul siit see hallitav krohv juba maha. Kuivabki ju kiiremini ja on mul siin elamine tervislikum ka. Ma olen nimelt juba nädalaid diivani peal maganud ja magamistoas kõiki aknaid lahti hoidnud, sest see haiseb nii kuradima halvasti. Aga nemad arvasid vastu, et ei tea, see töö jupitamine küll pole kellegi asi. Et ootame, kuni kõik ära kuivab, ja siis teeme kuu-paari pärast kõik korraga. Võtame vana krohvi maha, paneme uue peale ja värvime ühe soojaga kohe ära kah. Normull ju.

Võeh. Ma siis sain püha viha täis, võtsin ja kirjutasin üleeile majaomanikule, -haldurile ja arhitektile kõikide õigete aktsendimärkidega peenes prantsuse keeles viisakuse, ähvarduse ja palumise piiril kõikuva kirja sellest, kuidas hallitus on tervisele ohtlik ja kui kohe midagi juhtuma ei hakka, lähen ma seniks hotelli, kuni see on mu kodust likvideeritud. Et Jourdani platsi Sofitel on mu kodule kõige lähem hotell, mistap ma valin selle, ja et me oleme ju kõik nõus, et sellisel juhul on õiglane, kui ma arve neile saadan. Jourdani platsi Sofitelis oli sellel nädalal ühe öö hind keskmiselt 293 eurot, teile teadmiseks. 

Eile ehk päev hiljem oli mul arhitekt ukse taga, kes tänas mind lahkelt ja viisakalt kodus olemise eest, nuusutas, koputas, uuris materjale ja lubas kolme tööpäeva pärast ehitusmeeskonnaga tagasi olla. 

Iseenesest väga tore! Aga kuidas mulle ei meeldi bitch olla. Miks normaalsest rääkimisest ei võiks piisata? Miks peab tingimata ähvardamise ja väljapressimiseni langema?

Aga nojah. 

No igatahes sellises vaimus elan siin. Aga vahepeal käisin ka mitu korda ooperis, mis oli väga huvitav. Sellised teistmoodi mitmeosalised spektaaklid olid. Neljast Donizetti ooperist oli tehtud kaks kolme ja poole tunnist üritust, kus ooperilauljad toodi parterisse inimeste sekka ja koor pandi ümber saali rõdudele, nii et hääli kuulis täiesti ootamatu nurga alt ja see oli väga võimas. Ja üldse oli teistmoodi, taust oli videona tehtud, ooperisüžeed tutvustasid õhtujuhid, peategelasel kuninganna Elizabethil oli kõnelev ja tema tundemaailma selgitav näitlejast alter ego ja nii. Aga mulle väga meeldis, kuigi sellise kaasajastamisega pannakse tihti pigem puusse. Esinejad olid ka megad, üks Austraalia kontratenor võttis ikka kananaha ihule.

Nii et tegelt on ikka äge :). 

Ja rohkem ei viitsigi kirjutada jälle. Lähen hoopis ära õhtule, hommikul on siiski varajased plaanid. 

Ööd!

M.

Elumärk

Olen nüüdseks elanud Brüsselis pisut üle seitsme kuu. Paar nädalat tagasi sain lõpuks isegi Eestist vaibad kätte, tellisin paar väikest mööblitükki ja riputasin mõned pildid seinale! Nõudepesumasina jooksutasin puhastusrežiimil läbi ja koristaja ametliku töölevõtmise paberid lükkan ka kohe-kohe käiku. Külalistevoodit, tugitooli ja telekariiulit on ikka veel vaja, aga põhimõtteliselt hakkab mul kodus juba sellise püsiasustuse moodi välja nägema ja tunduma.

Tööl on endiselt hullult äge. Detsembris-jaanuaris käisin järjest Strasbourgis, see võimalus meeldib mulle väga. Isegi kui detsember oli töö mõttes kreisi ja jaanuaris suutsid prantslased oma streikidega selle rändamise igavesti keeruliseks ja pikaldaseks teha. Ikkagi meeldib mulle Strassus käia. Ja muidu ka meeldib uus töö (ei tea, millal enam ei tundu uus?). Nii vaheldusrikas on! Kogu aeg on uued teemad ja uued üritused ning ümberringi on palju avatud ja suhtlemisalteid inimesi. Ja siis veel see aktuaalsus! Ma nägin eelmisel nädalal oma silmaga isegi Zelenskõid, kujutage ette!

Nüüdseks ikka on juba rohkem neid asju, mida ma päris esimest korda enam ei teegi. Tänu sellele oskan juba paremini ise ka märgata, et tulemas on see või too üritus, milleks on vaja kirjutada seda, lugeda toda või olla ettevalmistunult kuskil kohas. Oskan ka veidi rohkem hinnata, milline jutt võib mulle vajalikuks osutuda ja milline üldse mitte.  See ikka natuke lohutab ja annab kindlustunnet. Ehkki ega ma alati ei oska ikka veel proaktiivne olla ka ning needki situatsioonid ei ole päris harvad, kus tuleb teha pokkerinägu ja siis tasapisi kuskilt kõrvalt uurida, et mida see just tähendas või kust ma seda saan või kuidas kuhugi üleüldse pääseb. Ja no üksjagu igasuguseid esimesi on ikka veel ees ka. Esimene pressikonverents nt ja -briif ja muud säärased. Neid veel kalendris ei paista, aga kunagi nad ikka kätte jõuavad.

Väljaspool tööaega pole ma aga headele kavatsustele vaatamata ka sel aastal Brüsselis kuigi palju paigal püsinud. Vahepeal olid ju pikad jõulud, pluss uus aasta tuli Vilniuses. Siis olin nädalakese Strassus ja nädalavahetuse Berliinis, ühe nädalavahetuse veetsin Luxis, varsti sõidan Pariisi, siis jälle Luxi, siis jälle Pariisi jne jne jne. Põhimõtteliselt ongi siiani olnud kogu aeg nii, et mul on Brüsselis kasutada ainult tööpäeva õhtud, mille jooksul jõuan õnneks siiski nüüd regulaarselt paar korda nädalas trenni ja mõnikord isegi toidupoodi.

Toidupoodide valikust olen ma siin, muidu, endiselt vaimustuses. No et kui tahan päris hapukoort, suitsukana või kohupiima, siis lähen Poola poodi. Kui tahan värsket galangalit, musta äädikat või isutab dim sum, siis lähen Hiina kaubamajja. Kui tahan rukkileiba või Karjala pirukaid, siis lähen Skandinaavia poodi. Kui tahan ndujat, siis lähen Itaalia poodi. Igaks asjaks on oma pood. Kõike saab. Isegi vastlakukleid! Peab ainult teadma, kust. Luxis küll ei olnud nii. Mitte sel määral. Nüüd mul ongi uus projekt - tahan apelsiniõievett. Tuleb tuvastada lähimad ja parimad Maroko poed! Ja siis tahan kuuma piima sisse panemiseks vaniljeekstrakti. Seda saaks Mehhiko või Sri Lanka poodidest. Kas keegi teab mõnda?

Belgia vaatamisväärsustega olen siiski püüdnud end kurssi viia. Tähendab, pean silmas, et olen endale tekitanud külastamist väärivate kohtade ja ürituste nimekirja, aga ühtegi nendest ma veel jõudnud ei ole, sest sõidan igal vabal minutil millegipärast Belgiast ära :). Aga no ma sain näiteks teada, et Ypres’is toimub siin aeg-ajalt kassiparaad - Kattenstoet (järgmine paraku küll alles 2024). See tundub nii naljakas, et sinna on tingimata vaja minna. Ja Andenne’is toimub karuparaad, kuhu võib-olla saab sel pühapäeval mindud. Ja Binche’is toimub lihtsalt kuulus, UNESCO kultuuripärandi nimekirja kantud paraad. Siis on vaja käia Tongerenis, mis on Belgia vanim linn, millest ma polnud kohe kuulnudki. Ja Gentis. Ja vaadata Brüsseli kesklinnas maja, mis otsustas oma sisehoovis muidu maa alla peidetud Senne’i jõe maa peale tuua. Ja siis veel on vaja käia Blegny kaevanduses ja Rekemi hullumaja surnuaias ja igasugustes lossides. Ja Brüsseli jazzi- ja kabareeurgastes. Ja rannikutrammi peal. Jne jne jne. Tuleb orgunnima hakata. Mul on naabriks üks Poola diplomaat. Tema kolis siia umbes kuu pärast mind ja tahab ka kõike hirmsasti avastada. Me räägime juba igavesti ammu nende plaanide ühitamisest ja koordineerimisest. Ainult ühtegi ühist vaba nädalavahetust ei ole võimalik leida enne juulit...

See poolakas on muidu mu siinses suhtlusringkonnas väike erand. Muidu olen ma enda ümber siin ka tekitanud pigem eestlaste ringi. Eestlastega on kuidagi hõlpsam kontakti saada, taust on ju sama ning meid on nii vähe, et kuskilt ikka kaevad ka mõned ühised tuttavad välja ja nii. Pluss eestlaste kogukond tundub siin olevat ka väga suur, aktiivne ja avatud. Ma kuulen siin alatasa kuskil eesti keelt, täiesti võõraste inimeste suust. See on äärmiselt harjumatu. Luxis küll ei olnud nii :). Alles ükspäev vaatasin tänaval, et hmm, see inimene on nii eestlase näoga. Ja siis saabuski minu selja tagant tema juurde keegi, kes alustaski temaga täiesti puhast eestikeelset vestlust. Siin ei saa üldse selle peale loota, et kui tänaval valjul häälel millestki rääkida, siis keegi ei saa sellest aru. Saavad küll ja kuidas veel! Isegi üleeile mu juures maja energiasertifikaati tegemas käinud elektrik ütles minu rahvuse peale: „Tere, minu nimi on XXX, kuidas käsi käib?“ Ta ei olnud eestlane, küll aga oli tal ühe eestlannaga kaks last. Vot nii siis.

Kui nüüd aga vahelduseks mõelda niipidi, et millega ei ole siin veel päris ära harjunud ja mis mulle ei meeldi, siis... Esimesel kohal on kahtlemata endiselt Brüsseli prügimajandus ja sellest otseselt tulenev räpasus. Ma sõna otseses mõttes aktiivselt VIHKAN neid tänavale veetavaid prügikotimägesid, millest ei saa üle ega ümber, mida rotid, koerad, linnud ja rebased katki rebivad ja laiali veavad, millest alatasa midagi välja voolab või lekib või minema lendab ja mis jäävad terveks nädalaks vedelema, kui prügimeestel on parajasti streik või mõni elanik on kotid liiga hilja välja toonud. Ühtlasi, see lihtsalt on nii jabur, et ma pean näiteks vanapaberi äraviskamiseks minema poodi ja ostma kilekoti. Ma ei või ega saagi seda paberit näiteks mõnes poest saadud paberkotis ära visata, sest siis ei ole prügimehed kohustatud seda vastu võtma ja, noh, vihmase ilmaga vettiks see seal tänaval ka lihtsalt läbi. Urr. Selles asjas on neil siin linnas küll väga kõvasti veel arenemisruumi.

Teine asi, mis on siiani natuke harjumatu, on see, et ühistransporti kasutades on vaja piletit. Luxis ju ei olnud enam, juba hea mitu aastat. Kõik oli tasuta. Alguses ma ei arvanud sellest midagi, aga paistab, et harjusin sellega siiski nii ära, et nüüd tundub ühistranspordi eest maksmine mulle igal pool esiteks nii röögatult kallis (kuigi tegelikult pole loomulikult sugugi põhjust kurta, kuna mul pole autot, siis maksis mu aastane kogu ühistransporti hõlmav transpordikaart vist kokku umbes täpselt 52 eurot või nii) ja teiseks ka lihtsalt... arusaamatu ja ootamatu. Ma ei ole selleks lihtsalt enam üldse valmis. Metroos, OK, on lihtne, seal on väravad ees ja ilma piletit või pangakaarti näitamata sisse ei saagi, seal pole vähemalt ohtu kogemata jänest sõita. Aga bussides ja linna piires rongiga sõites tekib mul küll iga kord alles sõidukisse astudes paanika, et oo, aga kas mul pilet ka on? Sest see ei käi mul rahakotis, vaid käekoti eraldi väikeses taskus. Ainult et need käekotid, need ju teinekord vahetuvad... On juhtunud küll, et pean mingiks sõiduks üksikpileti ostma, kuigi mul on tegelikult kogu linna hõlmav aastakaart. Nojah. Oma viga. Seda ei tule siiski väga tihti ette, sest ma ikka üritan seda va piletit nüüd kramplikult meeles hoida ja tegelikult kasutan ma ühistransporti üldse harva, võib-olla korra nädalas. Igapäevased asjad saan kõik kodu ümbruses kondiauruga aetud ning kui midagi rasket tassima ei pea ja ilm on ilus, viitsin ka kaugematesse kohtadesse jala minna. Ainult kiirustades, kottidega ja öösel ma võimaluse korral jalgsimatku ei tee.

Ahjaa, aga üks asi on veel küll, mida ma olen hakanud kirglikult mittesallima. See on nimelt Brüsseli-Luksemburgi vaheline rongiühendus. Marek ütles viimane kord väga hästi, et isegi Indias ei lähe iga viimane kui rong iga jumala kord katki, seda juhtub ainult Belgias. Sest no tõesti. Luxi ja Brüsseli vahel saab punktist A punkti B sujuvalt, õigeaegselt ja vahejuhtumiteta väga heal juhul ehk ainult ühel korral kümnest. Küll on streik, küll on kogu süsteemis üleüldine hilinemine, küll on tehniline rike, küll on kellelgi eluisu otsa saanud, küll on keegi rongi ette tõugatud. Küll tuleb raudteed parandada, küll ütleb veduri mootor üles, küll läheb mõni teine rong meil ees või üherealisel lõigul katki, küll ei saa raudteejaama sisse sõita, küll ei saa raudteejaamast välja. Viimati pidin Luxist tagasi tahtes tulema pühapäeva õhtul kella kaheksase rongi peale. Mingil hetkel märkasin, et oo, sellele trajektoorile on lisandunud 3 ümberistumist ja bussisõit. Ja veidi hiljem tühistati see väljumine üldse ära. Olin natuke murelik, mul oli vaja järgmisel hommikul siiski Brüsselis kontoris olla, nagu füüsiliselt. Kaalusin isegi läbi Pariisi sõitmist, sest sinna saab kiirrongiga ja sealt siia ka, tuleb enam-vähem sama aeg kui Luxist otse :). Ainult et Prantsusmaal oli streik, veebileht soovitas tungivalt seda piletit mitte osta. No halleluuja. Ei jäänudki muud üle kui tõusta üles kell 5 hommikul ja loota, et jõuan esimese rongiga tööajaks Brüsselisse tagasi. Aga ega no siis oli sellegi rongiga põnevust. Elektroonika nimelt ei töötanud, ootasime Arlonis oma 20 minutit tehnikut... Ja üks teine kord istusime õhtul pool üheksa kottpimedas kuskil Libramonti kandis Ardennides metsa vahel, sest rong jäi sõidu pealt lihtsalt seisma ja enam käima ei läinud. Meile otsiti juba mõnda aega alternatiivseid transpordivõimalusi, kui vedur siiski mingi ime läbi eluvaimu uuesti sisse võttis. Või siis üks kolmas kord, või siis üks neljas kord, või siis üks viies kord... Neid lugusid võibki pajatama jääda. Igatahes, kõige kauem on see üks ots mul vist võtnud kuus tundi. Kes ei tea, siis Brüsseli ja Luxi - kahe Lääne-Euroopa riigi pealinna - vahemaa on nii 200 kilomeetrit. Maitiea, ausõna.

Novat. Jah. Selline kurtmisjutt tuli nüüd postituse lõppu. Aga see tegelikult ei loe. Muidu on elu tegelt ikkagi lill ja nii. Hästi põnev ja tegus ja huvitav. Ei ole veel rutiini ega mingeid harjumusi. Isegi akendest avanevat vaadet märkan ja imetlen veel igal hommikul :). Nii tore!

Et olge siis jälle ikka terved ja mõnusat nädalavahetust!

M.

 

 

Viis kuud

On möödunud viis kuud sellest, kui ma Brüsselisse kolisin. Ja kui ma juba silmapiiril olevalt jõulupuhkuselt tagasi tulen, olen justkui juba üle poole aasta brüssellanna olnud. Mu aju ei taha seda päriselt mõista. Kõik tundub alles nii algusjärgus. 

Tõele au andes, muidugi, juulis oli mul ajutine korter ja ma veetsin kõik nädalavahetused Luxis pakkides. Septembris ja oktoobris olin kõigepealt puhkusel ja siis edasi ka kõik nädalavahetused Brüsselist ära. Sisuliselt olen ma Brüsselis koha peal veetnud ainult kaks kuud - augusti ja novembri. See klapib mu sisetundega juba märksa paremini. Aga igatahes. Et kuidas siis nüüd on, see pealtnäha peaaegu pool aastat kestnud brüssellanna elu? 

Noh. Kodu on mul veel natuke poolik. Tähendab, elamiseks igati õdus ja paras, mulle endale väga meeldib, aga külaliste seisukohast on veel vaja areneda, sest neile mõeldud mezzanino on ikka lage. Mõtted külalistetoa sisustamiseks on mul olemas küll, aga teostuseni ei ole ma kuidagi jõudnud, sest muu hulgas võtavad igasugused vajalikud tellimused täpselt nii prognoosimatult palju aega, et alati kui ma midagi tellida tahan, selgub, et ma ei ole asja orienteeruval saabumisajal Brüsselis. Ja nii see kõik kogu aeg lükkub. Nt külalistevoodit, telekaalust lauda, tugitooli ja vaipu olen jõudnud niimoodi täpselt ainult nillida, aga mitte tellida. Ja mu vaesed lilled külmetavad ikka veel rõdul, sest ma pole päriselt aru saanud, et suvi on otsas ja nad tuleks tuppa tõsta. Selle võiks nüüd varsti vist ära teha. Järgmisel nädalal lubatakse juba regulaarseid öökülmi.

Admin asjad edenevad sama aeglaselt. Tervelt eelmisel nädalal sain kätte oma Belgia isikutunnistuse. Nüüd on vaja saada linnaosavalitsusest mingi paber selle kohta, et ametnikud on mu tõesti Etterbeeki elanikuks ära registreerinud. Siis saan institutsioonidega ka ehk kogu kolimise paberimajanduse ära lõpetada. Samas näiteks pangakontot pole mul Belgias siiani. Nad paistavad siin olema äärmiselt valivad ja kohe, kui ma ütlesin, et ma ei taha oma palka Belgiasse üle kanda, saadeti mind pikalt. Eks ma pean veel mõne asutusega proovima. Aga kuna selle taga ei seisa praegu otseselt midagi, siis ma pole selle nimel väga võimelnud. Ma ei oska nimelt validagi, kust alustada ja kelle juurde järgmiseks suunduda. Kõikidest pankadest räägitakse siin lihtsalt ainult ja laushalba.

Tööalaselt on nii, et mõnest asjast ma juba hakkan aru saama. Näiteks mille kirjutamiseks kuhu vaadata ja millele keskenduda. Ka peamised seadusandlusteemad ja tähtsamad näod tekitavad juba teatavaid seoseid. Iseenesest seadusandlikud menetlused ju ei liigu kiiresti ja nendest on võimalik ülevaadet omada küll. Aga alguses olid need kõik viimseni mu jaoks uued ja siis kippusid need mul omavahel ikka segamini minema. Nüüd enam nii väga ei lähe ja üleeile ma isegi oskasin täitsa peast kellegi küsimusele vastata, et millal see minu videomängude INI siis nüüd komisjonis ja täiskogul hääletusele läheb. Olin salamisi enda üle kohe täitsa uhke :). Uus inforuum hakkab ühesõnaga süsteemsemaks muutuma ja mu teadvus on tekitanud suures teadmatuse ookeanis mingisugused Harilaiu suurused infosaarekesed. Ja eks need nüüd siis tasapisi muudkui aina kasvavad, ehkki arenguruumi on mul loomulikult ikka veel tükiks ajaks. Luxis hakkasin ma ennast mugavalt ja töös hästi orienteeruvana tundma umbes pärast kahte aastat. Siis juba teadsin, kuidas asjad "tavaliselt" käivad ja nii. Pole mingit põhjust arvata, et siin kiiremini läheb. Igatahes. Tean juba, et kogu jõulupuhkuseni jääv aeg saab hästi hariv olema. Lähen esimest korda uues ametis Strasbourgi igasuguseid asju kajastama, mida ma kunagi varem kajastanud ei ole, jne jne jne. Jube põnev. 

Brüsseli tundmise küljest - ega ma eriti linna peale pole jõudnud. Peamiselt ainult siis, kui mul on olnud vaja midagi konkreetset kuskilt osta ja siis ma olen seda ostmiskohta avastama läinud. Lihtsalt ringiuitamist ja uudistamist on olnud vähe. Umbes täpselt paar korda omapäi ja paar korda külalistega :). Aga nüüd sel ja järgmisel nädalavahetusel kavatsen ma küll igal võimalusel kesklinnas ringi tuiata. Täna avatakse jõuluturg ja see peaks siin olema tõeliselt suur ja uhke. Brüssel ei teinud minu arusaamist mööda suuri mööndusi isegi valgustuse koha pealt. Nende kokkuhoiumeetmed seisnesid selles, et nad otsustasid valgustust enam mitte päevavalgel ajal sees hoida. Aga laternate arvu nad ei vähendanud. Ootan huviga, mida nad siis kõik üles riputanud on.

Kusjuures ühtegi Brüsseli või Belgia ajalehte pole ma ka veel hakanud regulaarselt lugema. See on minu poolt suur tegematajätmine. Ma loen ikka ERRi ja BBCd ja Guardiani ja l'Essentieli ja Politicot ja selliseid, aga ühtegi normaalset Belgia uudisteportaali pole veel leidnud. Kas keegi teab mõnda? Tegelikult kuluks mulle väga ära natuke asukohamaast ka parem pilt saada. 

Sotsiaal- ja kultuurielu aspektist on nii, et eks ma siin tegelen aktiivselt endale võrgustiku loomisega. Tuttavaid nägusid ikka juba on ja jõudumööda soetan neid ka juurde. See on nii põnev ja värskendav, iga uue inimesega avanevad ju uued maailmad ja mõtteviisid. Aga eks samas jäävad jälle Luxi inimesed iga kuuga kaugemaks. Mitte kõik, muidugi, aga see laiem ring. Hea näide on see, et kutsusin oma tavalised kümme inimest nädalavahetuseks Brüsselisse soolaleivale ja peatsele juubelile ja... Kogunisti kaks inimest jõudsid selleni, et organiseerisid ennast lõpuks tulema. Hmpf. Nojah. Mu enesearmastus sai ikka päris korraliku hoobi, aga ega no seda oli tegelikult muidugi ka arvata. Eks ma olen elus riike vahetanud küll ja tean, mida see inimsuhetega teeb. Peaasi, et need mõned olulised inimesed radarile jääksid!

Noja siis sport... Vot see on jäänud praktiliselt täielikku varjusurma. Augustis käisin usinasti uisutamas, aga septembris-oktoobris olin nii palju ära, et ei jõudnud endale veel mingit püsilahendust välja mõelda. Nüüd tundub ka, et ilmselt peaksin panustama uisutamisele pigem jõulupuhkuse ajal Pärnus, mitte enne siin Brüsselis. Järgmistesse nädalatesse on lihtsalt kogunenud nii palju muid üritusi - mõned kontserdid ja teatrid, osakonna jõulupidu, Eesti esinduse jõuluvastuvõtt, lihtsalt kokku lepitud kohtumised ja tutvumised jne jne jne. Nädal aega olen veel üldse Strasbourgis ära ja... Ongi nii, et vabu õhtuid kuskile veel treenima jõuda praktiliselt enam pole. Uuel aastal püüan asjale teistpidi läheneda. Kõigepealt panen Isabelle'iga paika uisutundide graafiku, mille ümber siis muid üritusi planeerida. Vot. 

Selline elu siis. Jookseb ja kujuneb. Siiani suuremate tõrgeteta ja täitsa kenasti, ptüi-ptüi-ptüi. Aga rohkem ma nüüd täna enam ei kirjuta. Varsti jõuab Katrin Luxist kohale ja ma pean enne veel poes käima, nõudepesumasina käima lükkama jms. Üks teine kord panen võib-olla oma uuest elust mõned pildid ka. Seniks praegu aidaa!

M.

Ühe jalutuskäigu lugu

Eile oli Brüsselis ilus ilm. Ma siis mõtlesin, et lähen fotokaga jalutama. Et teeks oma uuest kodulinnast ka mõne toreda pildi või nii. Plaan oli minna kõigepealt kodust kirdesse, ühte majapidamistarvete poodi. Sealt tahtsin võtta suuna Schumani kanti, et vaadata üle UK ja Skandinaavia asjadele keskenduv toidupood. Ma küll alles tulin UKst ja eile tõin Scanshopist leiba ja Karjala pirukaid ka, nii et mul ei olnud plaanis sealt midagi osta. Tahtsin lihtsalt uudishimust vaadata, mida nad siis ka müüvad. Misjärel tahtsin kõndida edasi botaanikaaia poole.

Ega ma ennast väga linnakõlbulikult riidesse ei pannud. Nädalavahetus ju. Ja üldse. Luxembourgis kohtasin ma puhtjuhuslikult tänaval mõnda tuttavat vist umbes kümne aasta jooksul täpselt kolm korda, aga Brüsselis ei tunne ma veel üldse mitte kedagi. Ja kui ma kedagi ei tunne, siis keda kotib, mis mul seljas on? Kuna oli külm ja tuuline, kuhjasin lihtsalt mitu kihti igasuguseid riideid üksteise otsa. Pead ei hakanud ka sel hommikul pesema, et mitte niiske peaga välja minna.

Täiesti teadlikult jätsin ma ühtlasi maha kõik poekotid, sest mul ei olnud absoluutselt mingit plaani midagi osta. Tahtsin peamiselt pildistada ja selleks tarbeks mõlemad käed vabad hoida.

Noja läksin siis. 

Olin saanud astuda täpselt 400 meetrit, kui märkasin ühte Poola toidupoodi. Neid on siin palju, ma ikka käin neis mõnikord sinki, sülti ja kohukest ostmas. Aga sellesse ma polnud varem sattunud, nii et ma ju loomulikult pidin sinna sisse astuma. Mul ei olnud enda meelest absoluutselt mitte midagi vaja, aga kui ma kõiki kohti üle ei vaata, kuidas ma siis järgmine kord tean, millises poes kõige parem valik on?

Ainult et pood oli ostjatest täiesti tühi ja mu ette rivistus kohe kolm müüjatüdrukut, kes kõik kõik mulle poola keelt pajatasid ja nii lootsid, et ma midagi ostan. Väga ebamugav oleks olnud lihtsalt tühjade kätega välja minna. Mõtlesin siis, et ahjaa, aga võtan õige ühe hapukoore, kui ma juba siin olen. Hapukoort ei ole kunagi ühes majapidamises liiga palju. Aint et. Selle eest maksma hakates nägin ma lihaletis ka päris kõige ehtsamaid suitsuribisid. Selliseid parajalt lihavaid, mida on ideaalne panna hernesupi sisse. Ma pole vist viisteist aastat hernesuppi söönud ja no neid ribisid nähes tabas mind selline hernesupiisu, et minesta või ära. Lühidalt - ma ostsin selle poe ka suitsuribidest tühjaks. Nii palju siis sellest, et hoian käed pildistamiseks vabad. Aga no suitsuribide nimel võib ju väikest ebamugavust taluda ikka.

Natuke edasi jalutades jõudsin ma oma esimeseks sihiks olnud majapidamisasjade poodi. Naljakas, ma praegu isegi ei mäleta, mida ma sealt tahtsin. Aga mis iganes see ka polnud, juba ukselt oli näha, et seda ma sealt ei saa. Kõik tarbeasjad olid sellest poest nimelt välja visatud ja asendatud jõulukraamiga. Iga viimane kui asi selles poes nüüd säras, plinkis, pinises, ajas lõhna välja ning oli roheline või punane. Ainuüksi poe sissepääs pani mu üsna valjult oigama, aga no ma astusin sisse ikka, lootuses, et mõni tagumistest saalidest on jõuluhullusest siiski puutumata jäänud. Ei olnud. Aga täiesti arusaamatul kombel pani miski seal poes mind mõtlema kõikide nende oma laetalade peale, mille külge oleks tore karda mässida. Nojah. Lõpuks väljusin ma sealt kaheksa karravaniku ja õige mitme jõulumunaga. Elagu kotid näpus!

Keerasin plaanile truuks jäädes siiski otsa Schumani poole. Aga, oh avastust! Olin vaid mõne kvartali käia saanud, kui mu teele hüppas järsku ehituspood. Noja kuna mind viimased 7 aastat ustavalt teeninud ühemeetrine IKEA pabermõõdulint oli just parajasti nii ribadeks saanud, et sellega ei olnud enam võimalik imaginaarseid vaipu mõõta ega visualiseerida, ei saanud ma ju ometi sellisest kohast mööda minna. Astusin rõõmsalt sisse. Noja eks ma siis jälle ostsin. Mõõdulindi ja vuugitäidet ja aknasoojustamisribasid ja pikendusjuhtme ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. Sain veel ühe viimase vindini täis kandekoti näppu.

Ja, kui te veel kahtlete, ega sellega see asi ka ei lõppenud. Ma ei jõudnud sellest poest veel korralikult väljagi keerata, kui nägin järgmist tarvilikku kohta - Delhaize'i. Tähendab, ma teadsin täieliku selgusega, et mul ei ole ühtegi toiduasja vaja, aga miski selle poe fassaadis tuletas mulle järsku meelde, et mul sai kodus küpsetuspaber täiesti otsa. No ikka täielik küpsetuspaberikriis oli juba viimane kord, kui ma midagi ahjus tegin. Aga ma ju tahtsin just nädalavahetusel sakes marineeritud kanatiibu küpsetada. Ega's midagi. Hea, et meenus, onju! Astusin sisse. Ostsin küpsetuspaberit. Aga kuna tegemist ei olnud mu kodupoega, siis hakkasid seal silma muidugi veel igasugused ebaharilikud, seninägematud, hädavajalikud asjad. Näiteks eelküpsetatud õunad, millele oli juba jäätise jaoks auk sisse tehtud. Ja siis veel midagi ja midagi ja midagi. Nooooo. Jah.

Astusin aga uue kaubalaariga edasi. Mina, kes ma tegelikult ühtegi toiduainet ei vajanud. Noja arvake ära! Natuke maad edasi vaatasin ma järsku tõtt bioturuga, kust saab lahtiselt igasuguseid terasid ja tõrusid. Selle ukse ees küsisin ma endalt, et aga kuidas ma nendest suitsuribidest siis hernesuppi teen, kui mul herneid pole, ah? Ehk et hädapärast oli vaja sinna ka sisse minna. Ja lihtsalt hädapärast oli vaja osta herneid ja kuivatatud mangosid ja spagetikõrvitsa seemneid ja imeilus baklažaan ja...

Kui ma siis olin sellest poest ka lahkunud ja veel kahesaja meetri pärast jõudnud empanadaküpsetajani, kelle käest mul oli loomulikult empanadasid ka vaja, siis olin ma kotivirna all lookas, kõik käed olid kinni, pildistamiseks polnud vaba ühtegi sõrme, pimedaks hakkas ka minema ja üldiselt tabas mind teadmine, et sinna Schumani juurde poodi tuleb minna üks teine päev. Muigasin, toppisin suu sooja empanadat täis ja võtsin suuna kodu poole.

Ja kui ma seal siis niimoodi lonkisin, pilla-palla riides, pesemata juuste, miljoni koti ja empanadapuruga hambus, kohtasin ma tänaval kolleegi! Kas te saate aru, suures mitme miljoni elanikuga Brüsseli linnas????? 

See oli üks äraütlemata tore jalutuskäik! 

Kuigi ega ma pilte eriti ei teinudki ja kavandatud teekonnast sai ka läbitud heal juhul 15%.

Hiirtest, metskanakestest, mochidest ja muust

Parimale tahtmisele vaatamata on kirjutamisse jälle suur vahe sisse jäänud. Mul pole lihtsalt õnnestunud viimased kaks kuud eriti kodus olla ega midagi regulaarselt teha. Käisin siin vahepeal pikalt Namiibias, enne ja pärast seda korduvalt Luxi vahet. Tööpäevadel üritasin töö ja elukorraldusega kuskile järjele saada, siis tormasin pikaks nädalavahetuseks Londonisse. Elu on põnev, saate aru! :) Ma pole isegi uisutama enam augusti lõpust saadik jõudnud.

Aga no ühte-teist on Brüsseli elust ka ikkagi rääkida. Näiteks olen avastanud soovimatud koduloomad - hiired. See on natuke rõve. Varem pole mul kunagi sellist probleemi kuskil olnud, nii et ma ei oska nendega midagi ka ette võtta. Õnneks nad päris tuppa ei pääse, aga nad käivad torustiku jaoks seina tehtud augu kaudu valamukapis ja ronivad mõnikord mööda seina rõdule. Päriselt, need on mingid ämblikmees-hiired, ma ise nägin, kuidas üks mitu korrust mööda seina üles ronis. Oli teine pisike ja nunnu küll, aga. MA EI TAHA NEID!

Ma ostsin esimese meetmena nende vastu sellised lõksud, kuhu nad toiduga sisse meelitatakse ja siis nad ei saa enam välja. Idee oli, et ma lähen ja lasen nad pärast siis parki lahti, vaadaku ise, mis seal peale hakkavad või kuidas ellu jäävad. Aga see on ka ikka päris rõve, ma olen neid nende lõksudega täitsa mitu nüüd kinni püüdnud, aga ma rohkem ei taha. Mürgitada ka ei taha, siis nad surevad kuskile seina vahele ära ja haisevad seal. Liimipaberiga ka ei taha neid püüda, see tundub väga julm. Mida ma siis teen, ah? Seinaaugule ei saa ka midagi ilma suuremate ehitustöödeta ette panna. Auk on nii suur ja korrapäratu, et selle blokeerimiseks tuleks tervele kapile uus tagasein panna. Hmpf. Vbla peaks hakkama kassihoiuteenust osutama kõikidele Brüsselist ära olevatele inimestele, kellel pole oma lemmikloomi kuskile panna. Aga kuidas, kui ma ise ka kogu aeg jooksus olen???

Nojah. Olgu pealegi. Tuleb mõelda.

Kui nüüd teemat vahetada, siis eelmisel nädalavahetusel käisin ma Belgia metsas seenel. Seekord jäi Eesti seenehooaeg mul kahjuks täiesti vahele, aga seeneisu oli suur. Noja siis hakkas mul siin-seal kirjutistes silma jääma, et Flandrias ehk prantsuskeelses Põhja-Belgias käsitletakse seenekorjamist kuriteona, aga Valloonias, st prantsuskeelses Lõuna-Belgias, käiakse seenel küll ja iga inimene võib riigimetsast koju tuua kuni kümme kilo seeni päevas. Natuke süüvides leidsin ma FBst isegi ühe Valloonia seenesõprade grupi, mis ujutas mu FB üle puraviku- ja lehterkukeseenepiltidega. Selgus, et see aasta oli siinmail eriliselt külluslik puravikuaasta. Noja sellest tulenevalt oligi mul vaja sel ainsal nädalavahetusel, mille ma Brüsselis veetsin, auto rentida ja Ardennidesse seenele sõita.

Seeni oli tõepoolest väga ohtralt. Ainult et puravikud olid juba valdavalt kõik vanad, lehterkukeseeni me ei leidnud ja väga palju oli ka minu jaoks tundmatuid seeni, mis ma rõõmsalt metsa jätsin. Küll aga tarisin koju oma elu esimesed metskanakesed - st seened, mille nimi on prantsuse keeles poule de bois ja ladina keeles sparassis crispa. Eestis on see liik vist looduskaitse all ja üliharuldane, aga Belgia ja Prantsusmaa metsades paistab neid metskanakesi päris ohtrasti olema ning prantslased peavad seda seent isegi paremaks kui paneeritud suurt sirmikut.

Sirmikut ma ei ole söönud, sellepärast ei oska väidet kommenteerida, aga metskanake oli maitsev küll. Praadisin ta küüslaugu ja sibulaga ära, tegin koorekastme peale ja... jube maitsev oli. Eriti ideaalselt sobiks see mingi linguini peale. Pannil pudenes ta sellisteks pisikesteks krõmpsudeks, natuke wakame tekstuuriga tükikesteks, mis oleksid just parajalt pastalintidele külge hakanud ja neile head maitset andnud. Aga ma ei viitsinud esimese korraga kohe nii palju mässata. Sõin esimest korda prooviks lihtsalt niisama, saiaga. Ja otsustasin selle kogemuse põhjal, et järgmisel aastal ajastan oma seenelkäike natuke paremini ja siis kohe lähengi neid konkreetseid kobarseeni otsima. Nüüd tean, millistes metsades neid kasvab, kust leiab ja kuidas nendega toimetada. Seekord ma ei ahnitsenud neid kõiki isegi metsast kaasa ega löönud pärast kõiki kaasa tooduid pannile. Tahtsin alustuseks veenduda, et see mulle üldse maitseb ja ikka vaeva väärt ka on. Nüüd tean, et on.

Hmm. Siis veel on mulle Brüsselis avastatust suurt muljet avaldanud täiesti ebabelgialikud asjad - mochi jäätised. Ma tõesti polnud neid varem kuskil kohanud. Aga siin ostsin sellesuvise tavapärase 32-kraadise ilmaga ühest Aasia poest prooviks mochi jäätiste assortiikarbi ja pidin pikali kukkuma, kui mõnusad need on. (Ma muidu ei ole üldse suur jäätisesõber, võtke teadmiseks!) Need on sellised kuklikujulised ja sorbeti moodi, aga neil on riisijahust koor-taigen ümber, nii et neid on jube hea haugata, üldse kuskilt ei hakka tilkuma ega voolama ega midagi. Maitsed on ka hästi puhtad ja ehedad, kui on mangomochi, siis ongi täitsa päris värske ehtsa mango maitsega. Nämm. No tõesti sattusin vaimustusse.

Selle esimese karbitäie sõin ma pmst kõik korraga ära ja paar nädalat hiljem leidsin kodust mõnesaja meetri kauguselt ühe Jaapani toiduainete poe, kus neid on ka kohe igasuguste maitsetega müügil. Ostsin sealt suurest vaimustusest kantuna ka prooviks vist umbes kaheksa erimaitselist karbitäit (igas karbis on tavaliselt 6-8 mochit). Noja mine pekki, kõik olid nii head, et lõpuks kuluski mul neid suvisel kuumal ajal umbes karp päevas. Nende söömist on nimelt väga raske lõpetada, kui hammas kord juba verel. See tundus mulle endalegi muidugi liig. Praegu olen ma saanud nende tarbimise kontrolli alla sellega, et toppisin jääkapi muud kraami täis :). Aga varsti pean ikkagi uuesti Aasia poodi minema, sest novembris tulevad mõned külalised ja nad lihtsalt peavad ka kõik nüüd kohustuslikus korras selle maitsva fenomeniga tutvuma. Ja eks ma siis lasen endal ka muidugi hea maitsta.

Nojah. Mis veel? Tööl on põnev ja äge. Töökaaslased on hästi meeldivad ja abivalmid ning suhtlemist on palju. Kõik püüavad aidata mul sisse elada ja huvituvad, et kuidas läheb või ega ma abi ei vaja. See on äärmiselt tänuväärne ja tore. Ma ei arvanud, et leian eest sama kollegiaalse ja toetava pundi kui Luxis! Kommunikatsioonivaldkond ja Brüssel seostusid varem mu jaoks ikka mõlemad tiheda konkurentsi ja jõuliste maneeridega. See, et meil on siin ka nii hea ja sõbralik töökliima ning nii tore ülemus, on tõeliselt ootamatu ja äärmiselt rõõmustav leid.

Sisuliselt korduvaid ülesandeid ja teemasid on mul aga siiani väga vähe ette tulnud, nii et põhimõtteliselt vaatan ma ikka veel alatasa midagi suuril silmil, no nagu vasikas uut aiaauku. Minu jaoks tundmatuid tähtsaid inimesi on ka kogu aeg nii palju igal pool, siin ja seal, et ainuüksi nende tuvastamisele läheb korralik aur. Omavahel annavad nad üksteisele sõna hüüdnimedega. Ja mina siis jälle lappan guuglit ja veebisaite, et piltide ja taustaandmete järgi sõnavõtjale ka identiteet leida :). Kui on vaja kõnest märkmeid teha, siis need on mul tihti stiilis „PT keelt rääkiv prillidega blond tädi, ilmselt vasakust“. Kunagi hiljem panen mingis muus kontekstis kaks ja kaks kokku :). Endalgi on naljakas. Aga eks ma õpin :). Mingi raamistik on ikkagi juba tekkinud ning see laieneb iga päeva ja iga koosolekuga.

Vot. Aga sellega ma tõmban nüüd tänasele postitusele joone alla. On juba kirjutatud küll. Aeg selga sirutada ja nädalavahetusele vastu minna.

Nüüd novembris kavatsen ma olla lõpuks terve kuu Brüsselis paigal. Sisustan ära külalistetoa, võõrustan sõpru, leiutan endale uisurutiini ja avastan natuke ka uut kodulinna/-maad. Võib-olla jõuan paiksemaks jäädes natuke tihedamini ka blogisse. Aga võib-olla ei jõua. Eks elu näitab! :)

Igatahes, järgmise korrani ja olge toredad!

M.

 

 

 

Cambiot on kohe vaja igas linnas!

Ma olen nüüd vaimustuses. Brüsseli autojagamissüsteemist Cambio. 

Taustaks kordan, et põhimõtteliselt selgus kohe Brüsseli võimalusi uurima hakates, et ilma autota siin uisutrennis käia ei saa. Sest liuväljad on kõik linnast väljas mingites muudes asulates. Pmst jäävad need valdavalt Brüsselist 30km raadiusse ja on autoga 25-minutilise sõidu kaugusel, aga ühistranspordiga tuleb üks ots ükskõik millisesse neist poolteist-kaks tundi. Sest no midagi jääb hiljaks ja millestki jääd maha ja... Igavene kaka lugu. Suveõhtul võib ju jalutada kapsapõldude vahel need mõned kiltsad ära, aga talvel pimedas ja külmaga, endal veel trennist higised riided seljas, ei tundu see sugugi ahvatlev väljavaade.

Täitsa juhuslikult sattusin ma aga kohe oma esimesel Brüsseli nädalal märkama, et linna peal seisab nii mitmeski kohas ridamisi ühtemoodi värvitud autosid. Et huvitav, mis teenust nendega pakutakse. Luxis on sellise värvikomboga autod kodus vanureid abistamas käivatel sotsiaaltöötajatel, aga siin? Novat, ja siis ma lugesingi täitsa juhuslikult kuskilt välja, et tegemist on ühisautode võrgustikuga, mis toimib nagu teistes linnades rattapunktid. Eesmärk on motiveerida oma autot harva kasutavaid masinaomanike eraautost loobuma, andes neile hõlpsa ja soodsa võimaluse vajaduse korral kodu lähedalt ilma suurema jeblata autot laenutada. Ja see süsteem on neil päris hästi välja kukkunud. 

Ma küll olin enam-vähem arvamusel, et ma pean ikka millalgi auto ostma, kui sissekirjutused ja paberid kõik korras. Vaatasin selleks puhuks ainult garaažiga kortereidki ja nii. Aga nüüd hakkab paistma, et äkki pole ikka nii suurt investeeringut vaja. Äkki on hõlpsam ja soodsam lihtsalt vajaduse korral ühisautot kasutada. Ei pea jamama pesulate, kummivahetuste, tehnoülevaatuste, kindtlustuste ja muu säärasega... Keegi teine koristab ja kontrollib, puhkuse ajal ei pea auto pärast muretsema ja üldse. Tundub ikka lausa no väga praktiline!

Ja see värk käib neil no tõesti hõlpsalt ja vaevatult. Eks muidugi autod on ka parajad künad, üsna kriipsitud ja täkitud teised, aga üllatavalt puhtad ja täiesti töökorras. Ja eriti tore on see, et neil on igasuguseid mudeleid. Tillukesi, suuremaid, kaubikuid, manuaale, automaate... Bronni tehes saad valida, millist täpselt sa tahad. Kõik vajadused on kaetud. Ja abonemendiga saab kasutada kogu võrgustiku autosid just täpselt siis või seal, kus vaja. 

Hinnad on ka äärmiselt konkurentsivõimelised. Pmst makstakse sõitude puhul kulunud aja ja läbisõidu eest, lisaks on mingi väike kuutasu ka süsteemi ülalpidamiseks. Aga see pole suur ja sõltub ka sellest, kui palju tahta autosid üldse kasutada (äkki oli eriti harvadel kasutajatel 4 eurot kuus ja eriti sagedastel 22 vms). Üleüldises plaanis, täitsa kena lugu. Ma arvutasin siin, et üks trennis käimise kord maksab selle autoga käies 17-18 eurot. See on väga hea, sest ühistranspordiga maksaks rongipilet BRU-Leuven-BRU 11 eurot ja sellele lisanduks veel kaks bussipiletit, nii et... noh, umbes täpselt 15 eurot millegagi tuleks ka ikka ära. Lihtsalt autoga on nii palju mugavam. Esimene kord, kui proovisin, jõudsin ma koju duši alla kiiremini kui ma oleksinud ühistranspordiga liuväljalt Leuveni raudteejaama ronge ootama pääsenud! Ehk siis hoidsin kokku vähemalt tund ja veerand. Ühe trenniskäimise ühe otsa pealt.

Ühtlasi tundub Cambio olevat siin ka väga laialt kasutatav ja toimiv lahendus. Ma olen vähemalt kolmelt inimeselt kuulnud, et nemad on seda kasutanud või kasutavad praegu või kasutasid siis, kui oma auto rikkis oli vms. See ei ole mingi nišiinimeste värk. Asi töötab, sest neil on lihtsalt nii suur võrgustik. Mul on üks peatus kodust 270 meetri kaugusel, teine 460 meetri kaugusel, kolmas 650 meetri kaugusel... Kui ühest ei saa sobivat autot, siis teisest ikka saab ja nii. Ei pea minema kuskile pärapõrgusse (stiilis lennujaama) autot ära tooma ja viima nagu tavaliste üürikate puhul. 

Tavaliste üürikate kättesaamine võtab lisaks ka alati nii palju aega ja paberimäärimist - isegi kui ma käisin Luxis kogu aeg sama firma samas kontoris, siis hakkasid nad mu isikusamasuse ja dokumentide kontrolliga iga kord otsast peale. Küll see oli tüütu! Kümnendast korrast alates võiks ju endale kuskile mingi märke teha??? Ja milleks mul see kuradi konto nende juures on? Ainult selleks, et nad saaksid mulle spämmi saata või?

Cambio seevastu võttis mu juhiloa ja ID-kaardi andmed teadmiseks ja andis kahe päevaga vastu kiipkaardi, millega saab edaspidi ilma igasuguse lisajändamiseta broneeritud auto lahti teha ja ära sõita. Kui midagi katki läheb, helistad ja keskus saadab abi. Kui tankida on vaja, võtad auto kindalaekast selleks ette nähtud firma krediitkaardi ja maksad sellega. Kindlustus on, parkimiskoht on tagatud, laenutusi on sõna otseses mõttes iga nurga peal ja keskus töötab 24/7, nii et nendega saab iga kell ühendust, kui vaja! Ma olen praegu nii vaimustuses, et mu meelest peaks sellised olema igas linnas. Maailm saaks kohe hoobilt palju vähemate autodega hakkama!

M.

Täiskohaga brüssellanna

Minust on vahepeal saanud täiskohaga brüssellanna. Ja täna sain lõpuks enda uude koju ka interneti, nii et saan sellest kõigest nüüd pajatada. (Aga kohe pärast pajatamist oleks vaja välja mõelda, kuidas internetimehest seina sisse jäänud suur auk enne kuidagi ära lappida, kui omanik mulle keldrivõtmeid tuleb tooma. Ta ilmselt ei oleks sellest väga suures vaimustuses.)

Ühesõnaga. Pmst sai mul nüüd siis eelmise ja üle-eelmise nädalaga kümne aasta pikkusele Luxi peatükile otsustav joon alla tõmmatud. Orgunnisin Katrini olulisel kaasabil ära oma elu, lepingud, posti, asjad ja korteri. Sõitsin ohtralt edasi-tagasi. Muu hulgas sõitsin ise rendiautoga kaks korda Luxist Brüsseli ja tagasi, suur aaloepott turvavöö all kõrvalistmel, ning tundsin ennast selle saavutuse üle ülimalt uhkena, sest, noh, nii suures linnas ma pole kunagi varem autot juhtinud. Tarisin kotte, kohvreid ja pakke, panin igaks juhuks paari kirikusse paar küünalt, et kogu orgunn kava kohaselt ka välja mängiks ja… Ja nüüd mul on siis Brüsselis kodu, mis mulle meeldib. Ja aadress, millega juba järgmisi toiminguid teha. Ja reageerimisvõimeline korteriperemees. Pluss rohelised karjuvad papagoid terrassi ees suure puu otsas, täiesti korras paberimajandus JA nõudepesumasin! Issand, mul on esimest korda elus nõudepesumasin, mis ei löö majas korke välja ja mida saab kasutada ja mis teeb nõud nii ilusaks puhtaks! Imeline!

Noja paralleelselt Luxis elu kokkutõmbamisega olen siin Brüsselis uut elu sättinud. Ma ütleks, et see on osutunud mõnevõrra keerulisemakski kui Luxi elu kokkutõmbamine, sest Luxis ma vähemalt teadsin, kust midagi saab ja kes midagi teeb. Siin ei tea nagu üldse midagi. Ning guugeldamisele ja nõuannetele vaatamata tuleb enne selguse saamist teha ohtralt tühikäike. No stiilis lähen mina siis suure enda kokkuvõtmise peale lõpuks panka, et konto avada. Aga pangast saadetakse ära, sest konto tuleb avada veebiplatvormil. Seitse lehekülge üksikasjalikku küsimustikku, mille ära täitmisel saadetakse veel paar lehekülge mailiga lisaks. Või siis lähen metroobutiiki, et transpordikaart saada, aga sealt saadetakse ära, sest sinna tuleb oma foto kaasa võtta, sest neil ei ole veebikaameraid ja koha peal pole võimalik pilti teha. Või siis lähen mina omast arust uisutama, st 18.48 rongi peale, aga rongi ei tule, või kui rong tuleb, siis ei tule seda bussi, mille peale ma selle rongi pealt oleksin pidanud ümber istuma. No selles vaimus.

Illustreerimaks, KUI muhvigi ma ei tea, olgu öeldud, et üks terve päev läks mul siin eelmisel nädalavahetusel näiteks prügimajandusega tutvumiseks. No stiilis kuhu ma oma kolimisprahi panen, mis päeviti prügivedu käib, kas meil kuskil konteinerid ka on, ei ole, ahah, kust neid omavalitsuse väljastatavaid prügikotte saab, kui mitut sorti neid on, kuidas neisse prügi jaguneb, kas ma panen need korteriukse taha, trepikotta või õue, mida teeb koristaja ja mida teen mina, aga kui kõik muu on sorteeritud, siis kuhu käib klaas? Noja siis teemad stiilis kuidas saada nimi uksekellale ja postkastile, kui selleks on vaja mingit erilist võtit, ja kuidas saada valesti kirjutatud nimi sealt uuesti ära, kui korteriomanik on sõitnud nädalateks puhkusele, aga mind tahab vbla külastada naabruskonna sandarm (paistab, et Brüsselis peab naabruskonna sandarm kõik uued elanikud isiklikult kodus üle vaatama). Mida teha, kui internetiteenuse pakkuja on veendunud, et mu majas on 13 korterit, aga mina elan korteris nr 14 ja pean ta enda juurde kutsuma… Mida teha, kui ma pean saama postiga kindlustuslepingu, mis tuleb allkirjastada ja tagasi saata, aga postimees ei saa välisuksest sisse ja jätab kogu maja postipatsaka õuevärava alla tuule meelevalda, nii et ma ei tea, kas leping pole veel jõudnud või on jõudnud, aga ära lennanud? Ja kus see va postkontor on, kust see leping ühel päeval siis tagasi saata? Ühtlasi on olulised küsimused, kas sellel lepingu tagastamisel on ka mingi tähtaeg ja kas postkontor on suvel ka tavapärastel aegadel lahti? Ja kust saada ämbrit, harja, moppi, rongipiletit, mõõdulinti, voodiraami, elektrilugeja näitu, vannitoa vaipa, õuetooli või kaktusemulda, kus on mu Luxi aegunud elamisluba, mida aktiivselt tagasi nõutakse, ja kus kohvikapslite prügikott? Nagu triljon küsimust on kogu aeg :). Jumal tänatud, et suvi on töö mõttes rahulik aeg. Jõuab elu sättida. Kui seda kõike oleks pidanud täismahviga töö kõrvalt tegema, siis oleks küll kehvasti. Aga ega mul on suur koolitöö ka vaja esitada 18. augustiks, nii et… Ega tegelt kõik põleb ikka.

Aga muidu on päris tore. Praegu on veel huvitav ja Luxist ei ole asjatoimetuste kõrvale jõudnud veel puudust tundma hakata. Ühtlasi ma praegu veel täiesti aktiivselt naudin seda, et mul on nüüd terrass. Ja nõudepesumasin, nagu ma juba ütlesin! Ja senisest kaks korda suurem jääkapp :). Ja et ilmad on ilusad. Mulle meeldib, et Brüsselis saab iga nurga peal süüa head rameni. Isegi Martensi maja sööklas. Ma olen juba söönud vähemalt viis korda erinevaid ramene. Hirmsasti maitseb. Ja samas on mul ikkagi hiina toidukaupade supermarket ja ladinaameerika kaupade supermarket ja kodu lähedal suur Carrefour. Ma saan sealt Carrefourist osta Luxlait’ tooteid, muide. Ja mulle eriti meeldib, et seal pannakse aegumiskuupäeva hommikul toodetele kleepsud -50%. Mitte et ma ajaksin taga allahinnatud tooteid. On kordi, kui ma ikka tahan, et mu piim säiliks võimalikult kaua. Aga samas kui ma näljasena poes hulgun ega tea, mis salatit ma õhtul tahaksin, ja mozzarella on tänase kuupäevaga ja sellel on peal suur kiri -50%, siis see on hea. Siis mul on valik. Ma ei võta kogemata homme aeguvat asja, ma ei pea sobrama, et leida kauem säilivamaid tooteid, ja nemad ei ole pidanud seda kõike ära viskama, sest mõnest pakist saavad ikka lahti. Ja näiteks lihatooteid saab ju hõlpsasti jääkappi panna, nii et miks siis mitte see ilus lihatükk poole hinnaga ära osta?

Ühtlasi on mul 300 meetri kaugusel veel teinegi toidukas, biosupermarket Sequoia. See on eriti tore. Seal on päris lai ja normaalse hinnaga valik. Ei ole ainult mingid taimeõlid, seebid ja bioõunamahl, vaid saab ikka täitsa külmkapi täis. Või kui ei saagi, siis sellest veel 60 meetrit edasi on ka bioturg, kus müüakse lahtiselt isegi röstitud tatart! Ja veel samm edasi on Põhjamaade kaupu müüv ScanShop, kust saab põhjamaist rukkileiba, ja ainult natuke kaugemal Poola toidupood, kust saab isegi kohukesi ja Poola vorste! Siis on nämma Vietnami resto, rameni resto, Mehhiko resto ja Süüria tänavatoidu koht ka, aga neid viimaseid ma pole veel proovinud. Ja siis on veel kõige ehtsam Belgia fritkot, mis on isegi Brüsseli giidiraamatus ära märgitud kui tõeline institutsioon, mille luugi taga olla järjekorras seisnud isegi Angela Merkel. Sealt peab lähiajal kindlasti friikaid võtma! Ühesõnaga. Selle jutu point oli, et suurlinnal on ikka omad võlud. Kaubavalik on märksa mitmekesisem kui Luxis. 

Pange panemisi ja äpardusi on muidugi ka ohtralt ette tulnud. Kas või kõige esimene kodusöök (isetehtud juustusai) osutus tõeliseks pettumuseks. No ma olin poes ilgelt sillas, sest seal on kohe terve seinatäis eri juuste. Aga mul õnnestus sealt 168 sordi seast võtta mingi laktoosivaba plastmass, mis nägi välja nagu ilus vana oranž Cheddar, aga maitses nagu polüuretaan. Ikka nii halb oli, et ma pidin selle kohe ikka peo peale välja sülitama, et vaadata, ega ma mingit juustu ümbriskihti ei hauganud. Kui selgus, et ei, see vist ikka on juust, tahtsin panna ülejäänud viilu saia peale. Mõtlesin, et see päästab. Sest sai muidu nägi välja nagu ilus kuldne Kirde sai Eestis. Pehme oli ka. Ainult et järgnes uus pettumus. Sai, selgus, koosnes ahvatlevale välimusele vaatamata saepurust ja kaktusemullast. Päriselt, see oli nii maitsetu ja kuiv, et lagunes kohe suhu sattudes selliseks maitsetuks kriipivaks kruusaks, mida polnud ka võimalik alla neelata. Kui ma pakendi järele haarasin ja seda terasemalt uurisin, selgus, et tegemist on gluteenivaba tootega, mis ei kõlvanud kohe tõesti üldse mitte. Mõlemad toiduained rändasid minutilise kaalutlemise järel kõige täiega otse prügisse. Järgmisel korral vaatasin juba hoolsamalt, millist saia ja millist juustu koju toon, ja need paremini valitud produktid osutusid siiski täiesti söödavaks. Uhh. Õnneks.

Teine asi, millega väga hästi pole, on uisuklubid… Ühes ei taheta täiskasvanuid ja ühistranspordiga läheb selle klubi jäähalli ka ikka kena kaks tundi üks ots. Mis on naaaatuke nagu liig, kui tahta täitsa mitu korda nädalas uisutada. Teine ja kolmas on liiga kaugel ja nende trenniajad ka ei sobi. Neljandas taheti mind aga panna sellisesse gruppi, kus kõik viimseni hüppasid kaheseid hüppeid nagu Duracelli jänkud ning harjutuste ajal olid nad juba tervele liuväljale tiiru peale teinud, kuniks mina alles harjutust seedisin ja lahkasin, et seal kõigepealt oli Vene samm ja siis mohawk ja siis vist crossover ja kumba jalaga siis edasi läks??? Nad olid ikka nii tõsine klubi, et kui ma ütlesin, et ma üldse ei hüppa, vana vigastuse pärast, siis said kõik krambid. Põhimõtteliselt pudenes neilt tahtmatult suust, et kas tõesti nagu ühekordseid ka mitte või? (Mitte et ma ever oleksin kahekordseid kunagi proovinudki.) Või siis et mis mõttes sa ei ole kükkpiruetti proovinud, kohe praegu võtad kätte ja teed siin mulle! Või et miks sa teed ainult ühese tviisli? Tee vähemalt viis ringi ja siis nii ja siis nii ja siis teise jala peal. Mul jäi siis üle vaid nentida, et teeks küll hea meelega, kui oskaks :). Ühesõnaga. Jah. Sellesse gruppi ma vist ise ei taha väga. Tasemevahe oli natuke liiga suur. Nii pole eriti tore ja ega ma sellega midagi eriti ei omanda ka, kui ma pean midagi kogu aeg lennult kuidagi kuidasjuhtub hädapärast püsti jäädes ära tegema, sest juba minnakse millegi muuga edasi. Ühesõnaga. Uisutamisvõimaluste koha pealt mul alles otsingud jätkuvad. Loodan sügavalt, et midagi on mul veel kahe silma vahele jäänud või et vähemalt autojagamisplatvorm aitab sõiduajad kontrolli alla saada ja muretult ka natuke kaugemal trennis käia kui ühistransport mugavalt võimaldaks. 

Sest jaa, praegu olen väga lootusrikas paljutõotava ja täitsa paljukasutatava autolaenutusskeemi Cambio pärast. Sellel tundub olevat päris palju laenutuspunkte, normaalsed hinnad ja lihtne keskkond. Mul on kohe kodust ümber nurga üks laenutuspunkt, nii et kui ma olen abonemendi asjad korda saanud, sobiks see trennis käimiseks väga hästi. Autoga on Leuveni liuväljale mu juurest väidetavalt ainult 23 minuti tee, versus vähemalt 1,5 tundi ühistranspordiga. Ühtlasi on täitsa mitu inimest ka maininud, et jajaa, nemad on Cambiot kasutanud ja kõik on alati hästi toiminud. Mis on päris julgustav. Ühesõnaga. Aplikeerusin. Aga näis, millal siis dokumendid ukse alt sisse pistetakse. 

Kena. Aga aitab nüüd küll jälle selleks korraks. Lähen tegelen targemate asjadega. Näiteks selle va kooliesseega teemal riigipiiride relevantsus digiajastul Ukraina sõja näitel. Seda pole enam ka kuskile lükata, kümme päeva veel ainult ongi ja ma pole õieti lugemagi hakanud... Oh ja ah :).

M.

PS: kõige ebameeldivam avastus on see, et Brüsselis on sääsed! See on tõeliselt halb. Luxis ei olnud. Mul on vist lisaks voodiraamile vaja ka sääsevõrku.