Lellingen ehk Luxembourgi imeline nartsissimets

Mul ei ole tegelt praegu üldse aega kirjutada. Mul on kodus nett terve nädal otsa ära olnud ja ma nüüd tulin lõpuks oma arvutiga korraks suure südametäiega tänavanurga peale pubisse. Vähemalt jõudsin ma siin mõned eelmise nädalavahetuse väljasõidu pildid üles laadida. Aga kuna täna on reede õhtu ja see koht hakkab juba ülerahvastuma ja mulle tehti just äsja väga viisakas märkus, et neil on kõik lauad õhtusöögiks broneeritud, nii et ma võiksin nüüd vaikselt astuma hakata, siis ma rohkem pikemat juttu teha ei saa. No mis siis ikka. Loogiline ka ju. Vaadake siis praegu vähemalt neid üles laetud pilte! Lellingenist, sellisest imelisest seninägematust Luxi metsast, kus on lihtsalt ruutkilomeetrite viisi narsisse.

Ja olge terved!

M.

 

 

 

 

 

Räägime siis uisutamisest

Selle postituse ajastus on tegelikult muidugi mõnevõrra irooniline, sest ma ei ole umbes täpselt kuu aega liuväljal käinud. Olin siin vahepeal haige ega ole pärast seda siiani oma vastikust kinnisest köhast päris lahti saanud. Nüüd ma juba julgen liuvälja suunas juba vähemalt mõelda, aga põhimõtteliselt olen ma siin jaanuari keskpaigast alates kuu aega ainult juutuubist ja FB Adult Figure Skaters grupist videoid vaadanud ja pöia ja puusa väljapööramise harjutusi teinud :).

Hihhii. See muidugi lahendas mu võistluste dilemma. Eelmise aasta lõpus tekkis meil trennis nimelt mingi kevadiste võistluste jutt ja mina ei suutnud kuidagi otsustada, kas ma tahan treeneri pakkumisest kinni haarata ja osaleda või mitte. Seda ma tean, et mina kindlasti erilise graatsilisusega ei hiilga ja meiesuguste täiskasvanud algajate amatööride võistlus ilmselt kujuneks mõnevõrra piinlikumaks, kui mulle meeldiks. Aga no natuke kiusatus oli ka. Nüüd läks aga nii, et ma jõudsin endale 10 potentsiaalset muusikapala kava jaoks välja mõelda, aga siis jäin haigeks enne, kui liuväljale neid testima jõudsin. Noja nüüd on sellest ajast nii palju vett merre voolanud, et ma arvan, et kui ma nüüd trenni tagasi lähen, siis ma olen nendeks võistlusteks kava koostamisega lootusetult hiljaks jäänud. Ju siis lähen seekord vaatama, harjutan selle hooaja lõpuni lihtsalt tehnikat ja osalen järgmisel aastal.

Igatahes. Aga kui nüüd lähemalt rääkida, et mida ja kuidas, siis… Mina isiklikult kuulun siin Luxis kahte klubisse ja käin mõlema klubi alt üks kord nädalas trennis. Lihtsalt sellepärast, et kuigi mõlemad klubid pakuvad täiskasvanutele umbes kolme trenniaega nädalas, on need ülejäänud tunnid kõik sellisel ajal, mis mulle kohe üldse ei sobi. No kes tuleb selle peale, et panna täiskasvanute trenn teisipäeva hommikusele ajale, ah? Või siis reede hommikule. Kui täiskasvanud inimesed tavaliselt tööl on. Ei mõista. Novat. Sellepärast ongi nii, et kui ma tahan kaks korda nädalas uisutada, pean ma kuuluma kahte klubisse, sest mõlema klubi aegadest sobib mulle ainult üks.

Kui nüüd aga hooaja alguse paberimajandus välja arvata (ja see, et mõlemal klubil on vaja tohututes kogustes mu passipilte - igal aastal tahavad nad mõlemad igast inimesest 3 passipilti, nad vist söövad neid), siis muidu trennis ei saa arugi, et tegemist on eri klubidega. Kõik käib samamoodi, trenni ülesehitus on sama, õpime samu asju ja treener on ka mõlemas klubis üks ja sama (peamiselt üks endine jäätantsija Steve). Ka rahalisest küljest pole kahte klubisse kuulumine hull - kuna riik subsideerib siin sporti väga innukalt, maksab terve septembrist aprillini kestev hooaeg ühes klubis 120 eurot ja teises 170 eurot. Mis minu meelest on täiesti üliodav, sest see teeb ikkagi kaheksa kuud iganädalasi trenne, mis tähendab, et iga 2,5-tunnine trenn maksab ühes klubis 3.50 ja teises klubis ja teises klubis 5 eurot. Mis minu meelest on pmst tasuta... Eriti Luxi tavalisi hindu arvestades.

Vot. Noja siis tunnid on mul kolmapäeva õhtuti ja pühapäeva õhtuti. Kui üldse millegi üle nuriseda, siis selle üle, et need on päris hilised - kestavad kell 20.00-22.30. Kusjuures pühapäevane trenn läheb vahel kella üheteistkümneni välja, sest noh… meil on pundis mõned fanatid kah, eesotsas treeneriga :). Mina siiski enamasti nii kaua ei jaksa. Esiteks on mul pärast kahte tundi jalad ikka täitsa pehmed ja ma kipun isegi kõige elementaarsemate asjade pärast kukkuma hakkama. Teiseks peaksin ma end järgmise hommiku huvides kella üheteistkümne paiku juba voodisse sättima. Mis tähendab, et mina enamasti tulen tunni lõpust lihtsalt varem ära. Õnneks pole Steve'il midagi selle vastu. Ja ma pole ka sugugi ainus. Viimaseks pooltunniks jääb tegelikult enamasti jääle ainult 4-5 uisutajat, sest ülejäänud tahavad koju magama ära minna :).

Trenn ise on meil selline, et me teeme kõiki asju koos. Treener näitab harjutuse ette (mõnikord annab ta siiski sellest ühest harjutusest korraga kätte lihtsama ja keerulisema versiooni) ja siis kõik teevad seda ühte harjutust until further notice. Ja siis treener vaatab ükshaaval kõiki ja parandab ükshaaval kõiki ja kui ta on kõik üle vaadanud, siis tuleb uus harjutus. Tavaliselt on tal harjutused ka teema kaupa plokkideks jaotatud. Me alustame soojenduse mõttes alati lihtsalt kandiharjutustega, siis tulevad keerulisemad sammud ja pöörded ja siis hüpped. Hüppeid me teeme kohe oma pool tundi järjest ja pärast hüpete plokki paneb ta tavaliselt meile mingi Frank Sinatra või Dirty Dancingu loo peale ja käsib kõigil käigu pealt ühe kava improviseerida, kus peab olema tema poolt ette antud arv elemente - stiilis kümme hüpet, kaks piruetti, spiraalid jms. Noja tema ainult vaatab :). Vot. Pärast seda teeme kõik koos kõrvu rivis üle kogu jää eri spiraale ja väljaasteid edaspidi ja tagurpidi, siis tuleb piruettide plokk ja lõpetuseks teine "kava", mille puhul paneb treener kõik enda selja taha hanerivvi ja siis me kõik sõidame tema järel ja teeme seda, mida ta meile parajasti ette näitab. See on päris äge, sest ma ise ei oska nii hästi mõelda, mida mille järel teha, aga kellegi eessõitja järgi on mõnus... Ja siis ei tohi muidugi temast maha ka jääda ja kõike tuleb teha eessõitja tempos, aga tema tempo on selline ikka korralik… Kui see pala otsa saab, mille järgi me seda parajasti teeme, siis on ikka võhm päris väljas... :).

Minu jaoks tuli muidu kuidagi üllatusena, et neid tunde saab ka teistmoodi teha. Kuniks üks trenni tulnud Kanada tüdruk rõõmust lausa ruigama hakkas, et nii tore, et teie tunnis saab justkui kogu aeg tunnis olla... Mina hästi ei saanud ta ivast aru ja siis ta seletas, et tema on Kanadas kokku puutunud ainult selliste treeningutega, kus kõik teevad tunnis pmst seda, mis ise tahavad. Treener pühendab igale õpilasele 15 eraminutit ja õpetab ja vaatab selle jooksul ainult teda, samas kui kõik teised teevad samal ajal jääl omi asju. Noja siis võtab treener ülejäänute pundist jälle järgmise ette ja siis järgmise… Ja siis sina harjutad enne ja pärast oma 15 minutit seda, mida tahad. Vot. Ma ei teagi nüüd, nii mulle vist ei meeldiks. Ma saaksin sellisel juhul küll vältida neid harjutusi, mis mulle kohe üldse ei meeldi ja mida ma ei tahagi harjutada, sest ma ei saa ega hakkagi saama neid oma jalgade pärast hästi teha. Aga siis ma vist jääksin samas väga ühekülgseks ka. Sest nüüd meil treener ikka varieerib harjutusi päris palju. Me ei tee iga kord täpselt samu asju samas järjekorras. Omapäi ma kindlasti ei suudaks nii mitmesuguseid eksertsiise välja mõelda ja siis vist muutuks see harjutamine rutiinsemaks ja tüütumaks ka, kui ma ainult omale tuttavaid ja meelepäraseid asju teeksin…

Mis puutub nendesse asjadesse, mis mulle kohe üldse ei meeldi ja mida ma ei tahagi kuidagi harjutada, siis neid mul siiski õnneks väga palju pole. Paar väga üksikut sakisammu, sakkide peal galopp ja ülisügavad väljaasted. Need viimased on kuidagi mu põlvede jaoks hästi ebamugavad. Aga me treenerile need lihtsalt meeldivad nii kolehirmsasti, et ta tahab neid ikka no üle trenni vähemalt teha ja siis ma üritan alati nende ajal joogipausi teha või pean ilmtingimata minema uisupaelu uuesti siduma või midagi :). Noja siis rittbergerit ma ka natuke pelgan, ehkki ma tegelikult ei ole seda mitte kordagi isegi proovinud :). Kui prooviks, küll see siis tuleks ilmselt välja. Sest tegelikult hüpped on mu jaoks näiteks palju mugavamad ja lihtsamad kui igasugused piruetid. Need viimased tulevad mu jaoks õige vaevaliselt - ma olen siiani isegi kõige tavalisema ühel jalal piruetiga hädas, sest tasakaal tahab kuskilt kolmandast ringist alates käest ära kaduda, tee või tina. Ma saan iga trenn no vast ühe ilusa pirueti ka ikka tehtud paljude untsuläinute sekka, aga mingist stabiilsusest pole juttugi :). Hüpped see-eest pole minu jaoks probleem…

Mnjah. Trennis on meil muidu korraga jääl ma arvan nii 15-20 inimest. Mida nüüd ühest küljest nii väga vähe ei olegi, aga teisest küljest on see OK ikka, sest me tegelt ei jää väga üksteisele jalgu, kui kõik teevad samas suunas ja enam-vähem sama tempoga ühte ja sama harjutust. Ainult mõnikord on meil paar eriti tugevat uisutajat ka jääl, no sellised, kes on ikka 20 aastat uisutanud, ja nemad siis üritavad teiste vahel nõeluda ja mingeid oma keerulisi sammukombinatsioone teha ja on vahel ikka meile sisse ka sõitnud nii. Aga see on ikka suht harv asi. Enamasti ei pea ruumi pärast üldse muretsema.

Vot. Ja uisutamine on ikka hirmus äge! Jääl avastab nii palju ootamatuid asju, mis pole peale vaadates üldse iseenesestmõistetavad. Näiteks minu jaoks on siiani rabav, et pääsukese tegemise tunne võib otse sõites ja tagurpidi sõites nii erinev olla. Noh, sest tasakaalukoht on hoopis teine. Tavalise maa peal ju ei ole vahet, keera nina ükskõik kuhu suunda :). Aga uiskudel on tunne no nii teine, et ma olen ikka hea mitu korda endal kanni pelgalt selle äraunustamise tõttu siniseks saanud. Nii lihtne on tagurpidi pääsukest tehes ninapidi liiga ette vajuda ja sakkipidi jäässe kinni jääda ja lõpuks külili käia :).

Isver, muide, isegi see on täiesti omaette teadus, kuidas uisud kinni tuleb siduda. No ausalt, mul ei tule see siiani alati hästi välja. Mingit sellist mõõturit oleks vaja, mis ütleks täpselt ära, kui tugev see nööri surve igas augus peab olema, et kõige parem oleks :). Sest no see võib kohe igast otsast valesti olla - vahel on nt varbad liiga kõvasti, nii et nad hakkavad verevarustuse puudumise pärast külmetama, aga vahel on varbad hästi ja keskelt liiga kõvasti, nii et jalavõlv hakkab valutama, siis vahel on varbad liiga lõdvad ja keskelt hästi, aga pahkluu ümber kõvasti, et lõtvasid varbaid kompenseerida, aga nii ei saa enam hästi põlve painutada, või siis on varbad liiga lõdvad ja keskelt on ka lõdva ja pahkluu ümbert on võib-olla isegi hästi, aga jalg hakkab lõdva keskosa pärast uisu sees liiga ette vajuma, ja mõnikord õnnestub mul jalg uisu sisse kuidagi niimoodi kinni siduda, et väliskant on jube mugav, aga sisekant ei taha hästi reageerida ja... Pole lihtsalt võimalik, et ma oskaksin need va uisud kaks trenni järjest ühtmoodi hästi kinni siduda :). Iga kord tuleb uiske pärast soojendust vähemalt ühe korra ümber siduda :). Täiesti jabur :). Kes oleks osanud seda enne arvata, ah? Sille, ütle, et see on normaalne?

Mm. Nojah. Nüüd on selline eepos kirja saanud, et on kohe… Aga ühte asja tahaksin veel tähendada, enne kui punkti panen. Nimelt seda, et uisutamine on osutunud täiesti hämmastavalt intensiivseks spordialaks. Minul on näiteks suurema osa trennist (ehk siis umbes kohe, kui lihtsalt soojendusringid tehtud saavad) pulss permanentselt üle 130, peaaegu iga kord jõuab see kavade või hüpete juures 160ni välja ja pärast on alati nii tore vaadata, et mu trennikella meelest kaotasin ma üheainsa 2h+ trenniga oma 1200 kalorit. Mis on ikka nii suur number, et ma iga kord imetlen seda näitu :). Samas peale vaadates ei tundu ju need harjutused üldse eriti rasked olema ja ega mul endal ei ole tegelikult trennis ka sellist tunnet, et ma nüüd hullult rassiksin... Rulluisutamine või vesiaeroobika või mis iganes muu sport tundub sama pulsi juures juba ikka nagu... noh, füüsiliselt raske ja pingutav. Aga uisutades tunnen ma ennast täiesti normaalselt - kergelt ja täitsa tavaliselt, kuigi pulss ütleb, et ma justkui täiega rahmeldaks. See on üks petlik värk, ma ütlen! Aga parem nii kui vastupidi. Arvan ma :).

Vot. Siinkohal ma nüüd aga selleks korraks ka lõpetan. Aeg on sealmaal, et ma nüüd pakin päriselt ka üle kuu aja uisud kotti, tõmban trenniriided selga ja lähen jäähalli. Vaatama, mida mu kopsud asjast arvavad :). 

Olge siis jälle toredad ja rääkimiseni!

M.

Camino de Santiago: päevad 3 + 4 (13,48 + 25,98 km) ehk Boo de Pielagosest läbi Santillana del Mari Comillasesse

Nojah, olen ajast maas, olen. Neis paigus sai ju hulgutud pool aastat tagasi. Aga ma ei ole retke kajastamisest päris loobunud :). Lihtsalt siiani pole väga olnud ühtegi sellist sobivat hetke, et selle juurde tagasi pöörduda. Nüüd üks hetk tekkis, teeme siis seepärast ruttu ja võtame kärmelt läbi meie camino päevad 3 ja 4. 

Need viisid meid vahepeal mere äärest natuke kaugemale, põldude ja külade vahele. Ning kuigi need mereäärsed päevad meeldisid mulle muidugi vaieldamatult kõige rohkem, oli ka see Kantraabria külavaheteede rägastik väga tore. Selline mõnus kulgemise tunne tekkis seal :). Neil olid seal sellised lainetavad põllud ja aasad, igalt poolt levis ohjeldamatult silo- ja sõnnikulõhna, igalt poolt jooksis vastu sõbralikke pitsusid ja rändajaid oli suhteliselt vähe. Mis oli tore, sest nii sai nendega, kes meiega enam-vähem ühte sammu käisid, nägupidi tuttavaks ja jutule ning lisaks olid kohalikud tänu rändajate vähesusele kuidagi palju avatumad ja sõbralikumad kui näiteks Astuurias, kuhu me reisi lõpuks välja jõudsime. 

Kolmanda matkapäeva hommikul tuli meil esimese hooga rongi peale minna. See oligi marsruudis niimoodi ette nähtud, sest jala oleks tulnud teha hirmus pikk ja tühi tiir ümber mingi abaja, rongiga sai aga üle raudteesilla. Isegi konduktorid teadsid, et see peatusevahe on osa caminost ning et ränduritelt ei tohi selle eest piletit küsida. See oli nii tore mu meelest. Neil oli kõik ikka hoolega läbi mõeldud.

Mul on ka kodus selline vanaemalt päranduseks saadud haisupelargon. Mida ma muudkui paljundan, sest ta kasvab nii mühinal, et ma pean teda iga natukese aja takka trimmima. Noja ega ma ju raatsi siis äralõigatud otsi minema visata, vaid panen need jupid ikka ilusasti kõik vette ja siis need võtavad raudselt juured alla ja siis neid tuleb mu juurest nagu Vändrast saelaudu.... Aga ma nägin esimest korda, et keegi teine tunneb seda taime ka. Ja et seda peetakse Hispaanias lausa sääsepeletajaks! Nii äge! Nüüd on mul hea argument juures, mida kasutada, kui jälle kellelegi vaja taimelapsekest pähe määrida...

Muidu see kolmas matkapäev oligi meil vist peaaegu kõige lühem. Kokku tuli mul sammulugeja meelest kilomeetreid 13,48, aga tegelikult pool sellest läks meil öömajakülas (Santillana del Mar) edasi-tagasi kõndimisele ja poodides käimisele. Küladevaheline teekond ise oli aga ainult võib-olla 7-8 km pikk. No max 10. Aga see oli ka hästi, sest see päev kippus mu põlv kuidagi eriti valjusti kõndimise üle protesteerima. Mul oli hea meel temaga varakult õhtule saada ja teda kõikide võimalike ravimöksidega plötserdada. Õnneks selle päevaga mu põlvevalu enam-vähem pärast päädiski. Ju ta harjus pärastpoole lihtsalt kõndimisega ära. Päris arvestatavalt segaski ta mind ainult sellel päeval.

Enivei, Santillana oli selline tilluke ajalooline tore külake. Tilluke, aga võluv. Seal oli hirmus palju igasuguseid siidri- ja singiurkaid ja toredaid nurgataguseid, uhke klooster ja täitsa palju turiste ka :). Öömaja leidsime seal kohe küla ääres, ühe tisleritöökoja omaniku vaaaaaaaaaaaanas, lilledesse mattunud majas. Mis oli täis sellist mööblit, nagu Lumivalgekese muinasjutt, ja mis lõhnas natukene kopitanult, aga kus meil oli suuuuuuuuuur terrass… Ja majapidajannaks vanaldane tädi, kes oli südamest mures sellepärast, et tema lapsed ei taha enam terrassile nii palju lilli, nii et kui tema enam ei jaksa neid kõiki kasta, siis ta peab need ära viskama...

See oli siis meie õhtusöök. 

Järgmisel hommikul sõime aga küla ainsas hommikul avatud kohvikus tomatisaia, jõime värsket apelsinimahla ning tegime muu hulgas tutvust väga omanäolise matkajapaariga, kuhu kuulusid pisike, paks ja äärmiselt joviaalne inglane ning pisike, kõhetu ja ainult vaikiv prantslane. Nad olid nii naljakad, nii vastandlikud… Inglasel oli pohmakas, prantslane ei jõudnud ära oodata, et juba marssima saaksid… Paksuke inglane ei saanud isegi aru, mis tal arus oli olnud, et ta matkama tuli, muudkui hädaldas. Kleenuke prantslane oli aga silmaga nähtavalt atleetlik ja kadestamisväärselt heas vormis. Me sattusime nendega pärast päeva jooksul veel mitu korda kokku… Alati oli naljakas :). No ehtsad Ah ja Oh. 

Igatahes. Lõpuks vantsisime külast välja, vaatasime sellist liiklusmärki, ja hakkasime aga astuma. 

Lõunapaus.

See oli üks imeline küla. Sellised tänavad olidki. Ülenisti ainult kivi, kivi ja veelkord kivi. Ma läksin isegi sinna silmapiiril oleva käänakuni välja, et vaadata, kas kuskilt mõni maja või uks paistab või midagi… Aga ei. Ma saaks veel aru, kui see asuks mere ääres. Noh, et kartsid mereröövleid ja siis tegid endale tänavate asemele kindlusemüürid. Aga see oli merest ikka veel kaugel. Ja niiiiiiii eriline!

Oeh, see päev läks meil tegelikult eelmisele vastukaaluks hirmus pikaks, sest alguses oli meil hoog nii sees, et välja mõeldud ööbimiskoht tundus liiga vara kätte jõudvat. Tegime seal õhtule jäämise asemel hoopis ujumispeatuse, sõime lõunat ja otsustasime ikkagi lõpuks edasi vantsida. Edasi minnes aga ei tulnud enam tükk aega ühtegi sobivat ööbimisvõimalust… Ja kui me lõpuks mägedes ühe ägeda kloostrini jõudsime, kus oleks peregrinona öömaja saanud küll, oli Anne meil eest minema jooksnud (meie tempod olid ikka no väga erinevad), nii et meilgi ei jäänud muud üle kui talle järele sibada. 

Oi, see päev ma vihastasin Anne peale küll hirmsasti, sest no ta kimas meil eest ära, siis eksis rajalt ära, kõndis lõpuks mööda suurt sõiduteed poole tunniga Comillasesse ja jäi seal küla sissesõidu juurde liiklusmärgi alla ootama, kuniks me talle järele jõuame. Ainult noh, kuna tema põrutas mööda sõiduteed otse, jõudis tema pärast meil eest ära jooksmist kohale nii umbes tunniga, aga meie tulime korralikult ikka mööda märgistatud rada... vist ikka no 10 kilomeetrit temast rohkem. Mis tähendab, et me jõudsime kohale temast märkimisväärselt hiljem ja märkimisväärselt väsinumana. Tema oli aga sellele vaatamata seal sildi all kõik need 2,5 tundi oodanud ja kella vaadanud ja kui meie lõpuks surmväsinuna mäe otsast alla jõudsime, ajas tema end püsti, ringutas, vinnas koti selga ja teatas, et tore, et ka lõpuks jõudsite, otsi meile nüüd öömaja. Oi, kurja. Selleks ajaks oli kell 6 õhtul ja mina ei jaksanud enam peale makstes ka kõndida :). Emmel oli ka varvas see päev hull, talle läksime õhtul veel apteegist antibiootikumisalvi otsima. Ainult Anne oli rõõsa ja värske ja ei jõudnud ära oodata, millal kõik ta eest ära tehakse. Urr. 

Albergo oli muidugi täis, see pidavatki seal hästi väike olema ja kohe lõunaks täis saama. Kõik esimesed hotellid olid ka täis. Üks 3* hotell oleks saanud meile küll kolmese toa anda 85 euro eest, aga seda põlgas ta kalliks. Ja siis ma küll tigetsesin. No, krt, kasutanud siis neid paari tundi ise sellise öömaja leidmiseks, mis talle sobib! Aga ise külitas ta kõik selle aja rohu sees ja siis tuleb veel pirtsutama ka... Urr.

Õnneks märkasid meid sel hetkel, kui mul kõrvust päris suitsu välja tulema hakkas, ühed toredad inglased, kellega me olime ka kuskil juba varem kohtunud. Nemad teadsid meile öelda, et nende võõrastemajas on täpselt üks kolmene tuba veel vaba, kui me huvitatud oleme. Vot. Hästi toredad Sheila ja Tom olid :). Ja nad kukkusid nii õigel hetkel justkui taevast ja olid nii armsad, et viisid meid igaks-juhuks käekõrval oma võõrastemajja kohale, et me ikka ära ei eksiks… Tänu neile oli meil ka selleks õhtuks peavari olemas. Ja kõhutäiteks säärane praekalaroog.

Nii palju siis sellest...

… sellest lootusest, et ma hakkan tihemini kirjutama :).

Tegelikult ma armastan oma uut arvutit siiani väga aktiivselt. Temaga on piltide putitamine nii kiire ja hõlbus ja trükkida on väga hea ja ekraan on hästi särav ja puha… Ainus, mis ei vasta lubadustele, on ehk aku kestus - too pidavat nimelt kuni 17 tundi kestma, aga kui ma fotoprogrammi jooksutan, saab ta umbes nelja-viiega tühjaks. Aga no eks sellised suured programmid ongi nõudlikud. Netis surfata saab palju kauem. Ehkki ka siis saab ta ikka ühe täispäevaga otsa… Hihii. Muidugi no vana läpakaga ei anna sedagi võrrelda, nii et ega ma tegelikult kurda. Lihtsalt nendin, et see on ainus aspekt, mis paberil esitatud ilusatele lubadustele päriselt ei vasta.

Aga kirjutamiseni ma sellegipoolest ikka no kuidagi ei jõua. Ma ei tea. Tegelikult olin ma vahepeal muidugi tükk aega haige ka ja pärast seda edasi veel lihtsalt kuidagi nii uimane, väsinud ja unimütsike, nagu mind oleks hammustanud kolm tse-tse kärbest korraga. Nii et ma kohe tükk aega peamiselt magasin, molutasin, lugesin ja jõin teed. Ja vaatasin ära terve sarja Vera :). Hmm. Või tegelt ma isegi kirjutasin küll, hirmus pika uisupostituse kirjutasin paari nädala peale valmis, aga see sai jälle liiga pikk ja nii üksikasjalik ja triviaalne, et ma jõudsin lõpuks ikka järeldusele, et see küll ilmavalgust ei näe, et see tuleb üleni ümber kirjutada. Mida ma muidugi enam ei viitsinud. Noja… pmst selle tähe all ongi kuu aega niuhti käest läinud…

Hmm. Muide, arvutist rääkides… Alguses tundus mulle mõnevõrra ehmatuslikult, et see arvuti ei taha kuidagi Eesti ID-kaardi tarkvaraga koostööd teha. No panka sisselogimine oli üks kolmveerandtunnine jebla, süsteem ei tahtnud mind kuidagi ära tunda. Geenivaramu küsimustikku ei saanud ma üldse täitma hakata, eesti.ee's tuli mailide ümbersuunamisel error ette ja telefonioperaatori kontole sisselogimine võttis ka miljon aastat, misjärel ei saanud ma sealt otse makset teha, sest ta ei suutnud mind sealt panka sisse logida… Lõpuks muidugi selgus tänu geenivaramu lehele, mis teatas, et nemad uusi ID kaarte ei tunnista, et asi ei olegi üldse mu arvutis, vaid selles, et mul on ju nüüd maailma kõige uuem ID-kaart, mis on nii uus, et vanad süsteemid sellega ei tööta. Nagu mis mõttes??? Kas ma ikka valida saan selle uue kaardiga või??? Ma tean, muide, küll, et smart-ID on ka olemas, aga seda ei saanud ma ka kuidagi tehtud, sest, ülla-ülla, ka see nõudis ID-kaardi kasutamist. Mida ma küll üritasin kasutada - ja üritasin ja üritasin, kuniks rakendus mu üritamisest ära tüdines ja mu ära blokeeris. Urr… Äärmiselt ebamugav, ma peaks mainima! Kusjuures mõnikord saan ma terve aasta hakkama nii, et mul ei olegi ID kaarti vaja. Aga nüüd on kuu aja jooksul nii mitu identimist vajavat asja ette tulnud, et see ajab kohe närvi… Ja no valida ma tahan ju varsti ka, põhimõtte pärast. Ükskõik keda, et EKRE-l üks hääl vähem oleks :D.

Enivei. Kui nüüd aga ilusamatele asjadele mõelda, siis võtke teadmiseks, et meil näitas kraadiklaas täna 18 kraadi sooja ja päike säras nii ennastunustavalt, et see teeb tuju kõigil kohustuslikus korras paremaks ja annab energiat ka. Hommikuti on ainult hästi karge veel, ikka alla nulli. Aga paar pärastlõunat on olnud juba täitsa kevade moodi. Varsti peaksid siin ka krookused õide puhkema. Ma olen neid igal aastal 1. märtsil pildistamas käinud… See on ju kohe. Isegi valimised ja Brexit ja Euroopa Parlamendi valimised tunduvad juba kohe! Lausa nii kohe, et nüüd hakkab juba natuke kõhedaks ka kiskuma, sest ega need Euroopa väljavaated nüüd just kõikse hiilgavamad ei ole...

Noh.  Aga mis siis uudist? Ega väga midagi… Paari nädala pärast on mul ühel nädalavahetusel portreefoto koolitus, see on selline esimene rutiiniväline asi, mida oodata. Ja märtsis püüaks ehk nädalavahetuseks Pariisi sõita. Tahaks raamatupoodi. Ja LIDOsse ja näitusele. Les Halles'i kaubanduskeskus peaks nüüd valmis olema, seda tahaks näha. Uisupoes peaksin ka käima ja laskma ülejäänud kruvid ka sisse keerata. Ja Lululemoni poodi ka tahaks :). Neil on seal ALATI midagi, mis mulle väga meeldib, mis siis, et tegelt on mul igaks spordiks riided olemas :).

Mm. Noja mais lähen Gruusiasse. Ainult see on veel vaja välja mõelda, et kuidas täpselt. Mul oleks nimelt lisaks Gruusias mõeldud programmile kasutada veel 5 vaba päeva. Ja ma nüüd ei tea, kas ma peaksin a) minema ja veetma veel 5 päeva omal käel Gruusias b) veetma need 5 päeva omal käel Armeenias c) veetma need 5 päeva vahepeatusena Istanbulis d) jätma need 5 päeva üldse kasutamata. Naira paraku otsustas minuga Armeenias kohtumise asemel hoopis Austrias abielluma hakata. Nii et esialgne plaan lendas kergelt vastu taevast. Ja nüüd ma ei suuda otsustada, kas ja mida siis nüüd selle asemel teha… Hmpf. Kui juba seal olla, oleks ahvatlev Armeenias ka ära käia. Aga ma natuke ei ole kindel, kas see kant seal on ikka selline, et ma tahaksin seal 5 päeva täitsa üksi ringi seigelda. On või? Kui ma ei taha ainult pealinnades kolada, vaid ikka mägedevahelistes kolgastes ka konnata :). Koos vene keelt kõneleva kohaliku sõbrantsiga oleks äkki ikka kindlam. Rääkimata sellest, et toredam. Hmpf. Must meri on ka sellel ajal veel külm, et lihtsalt rannapuhkust planeerida. Gruusias vist saaks seda aega liiga palju, sest me käime ju Gruusia üsna läbi ja ega see nüüd nii suur riik ka pole. Ja Istanbulis olen ma nii mitu korda käinud, et ma ei tea, kas ma oskan seal 5 päevaks uut ja huvitavat tegevust leida. Viis päeva järjest ju hammamis ja vesipiibutamas ja krevette söömas ja turul pildistamas ei käi. Aga samas ma ju saaksin 5 päeva reisida, mõelge. No kuidas ma siis ei reisi??? Suunavaid/abistavaid mõtteid, anybody?

Oeh. Isver. Aitab. Tuleb punkt panna. Teate, ma keedan praegu läätsesuppi. Mõtlesin nüüd siin, et see vist peaks hakkama valmis saama, on juba keenud küll. Läksin maitsma. Arvake, mis supi seest puudusid????

Õige, läätsed!

Ühesõnaga, ma nüüd siis lõpetan tänaseks ja tegelen ühe asjaga korraga :).

Olge toredad!

Maris.

Esimese maailma probleemid

Kujutage nüüd ette probleemi. Mul on vaja ära planeerida selle aasta puhkused. Enne maid puhkust ei saa, nii et sinnani on hea lihtne. Aga edasi läheb väga keeruliseks, sest ma tahaksin teha nii palju aeganõudvaid asju. Ideaalis näiteks (kronoloogilises järjestuses):

- minna Gruusiasse (ja sealt ka korraks Armeeniasse, kui Naira tõesti sellal Jerevanis on)

- veeta vähemalt kaks nädalat Eestis

- kaevata Belize'i džunglis toimuvas väliakadeemias kolm nädalat (pluss mereäärne nädal) maiade linna välja

- matkata emmega veel nt kaks nädalat nt Hispaanias

- rühmata kaks nädalat Iisraelis arheoloogilistel väljakaevamistel

- käia Katrini ja Marikaga Sardiinias nende stammkohas puhkamas

- teha lõpuks ära selle kauamõeldud Omaani reisi

- jätta nädala jagu puhkust jõulupuhkuse pikendamiseks

Veel oleks mul vaja mahutada sellesse sügisesse kolm nädalat keelekursust Hispaanias, sest sellesse nimekirja ma juba kunagi sain ja sellest ma ka loobuda ei raatsiks. Ja kuskile suve algusesse tuleb paigutada ka emme külaskäik. Ja, Klairi, sinagi tahtsid külla tulla? Pluss üldiselt ma muidugi tahaks teha veel mustmiljon muud vähem aeganõudvamat trippi, väljasõitu ja asja. Käia pikkadeks nädalavahetuseks ehk Berliinis ja Londonis ja siis juulis on mul Pariisis teatripiletid ja Emiliaga oleks vaja üle kahe aasta midagi koos teha ja üks pikk nädalavahetus oli vaja teha Nairaga ka Roomas, juba eelmisel aastal tegelt. Ja iseenesest ma juba mitu aastat mõtlen, et tahaks ükskord käia sügisel nädal aega lihtsalt New Yorgis linnapuhkusel ja shoppamas. Ja järgmise talve suusapuhkuse jaoks peaks ka nädalake puhkust varuks jääma. 

Aga... Kust kõik see puhkus võetakse? Kuhu see kõik seal kalendris paigutatakse, nii et kõik olulised perioodid saaks tööl oldud ja reiside vahele ikka ka natuke riiete vahetamise ja muljete maitsmise aega jääks? Ja kui ma niimoodi mööda maailma ringi trööpan, kuna ma siis üldse kodus saaksin olla? Ja Eestis? IRW. Ja millal ma üldse töötaksin, et kogu seda kremplit endale lubada saada??? :) :) :)

Ilmselge on see, et puhkusepäevi mul kõige jaoks ei jagu. Ja igal tekkival võimalusel ei jaksa ma kauge tuleviku nimel ületunde ka teha, ehkki vähemalt sellekohaseid võimalusi tekib praegusel ajal väga tihti. No vähemalt nädalake ilmselt sigineb nendest kevadeks puhkuselisa ikka. Aga ei maksa ka unustada, et kui üleüldse kõik tahavad pärast maid korraga võimalikult pikaks ajaks jeehat tõmmata, tuleb kõikide tahtmiste vahel kompromiss leida ja oma puhkused soovitatavalt ka sellisele ajale paigutada, et need heakskiidetavad oleksid. Noja siis see pisiasi on ka veel, et nende asjade kuupäevad, mille osas mul erilist sõnaõigust ei ole, kipuvad ka omavahel mõnevõrra kattuma. Noh, Gruusia reisi ja selle aasta Belize'i väliakadeemia omad näiteks. Nii et ma kohe üldse nüüd ei tea. Väga raskeid valikuid tuleb igasuguste inimeste, tahtmiste, kohtade ja plaanide vahel teha. Ja seejärel tuleb need veel kuidagi enam-vähem mõistlikult ja heakskiidetavalt kalendrisse ka paigutada... Nii võib täitsa nupu ära nikastada!

Esimese maailma probleemid, ausõna.

Uus mänguasi

Nüüd on nii, et ma võib-olla hakkan jälle natuke sagedamini kirjutama. Võib-olla. Sest ma ostsin eile uue arvuti. Ja see soodustab kirjutamist kahel põhjusel. Esiteks olen ma sellest nii tohutult sisse võetud, et olen nüüd vähemalt mõnda aega ilmselt kodus selle taha liimitud. Ja teiseks... Noh, teiseks oli mul siiani (lisaks päevatööst väsinud silmadele) natuke ka see teema, et kui ma tahtsin kodus õhtul Eesti teleka mängima panna (näiteks Ringvaadet või AKd vaadata õhtul), siis ma ju pidin selle arvutist mängima panema ja arvuti suurema ekraaniga ühendama. Aga see tähendas üksiti seda, et arvuti pidi jääma kapi peale ja mina ei saanud samal ajal ju midagi teha ka, kui sealt täisekraanil saade tuli... Novat. Aga nüüd jääb mu vana läpakas mulle teleka eest tuppa mõnusat helitausta tekitama ja juttu rääkima, aga samal ajal võin mina uue arvutiga diivani peal klõbistada ja pilte näppida või lobiseda või mida iganes teha. Kas või joonistada, sest üksiti on mu arvutil just selleks mõeldud puutetundlik ekraan, mis käib arvuti küljest ära nagu tahvelarvuti, ja ka pliiats, millega seal lapiku ekraani peal siis toimetada saab :). Nii on jube šeff ja jube mugav igasuguseid tavalisigi asju teha, pilditöötlemisest rääkimata. Ja, päriselt, joonistada saab sellega ka! Ma juba proovisin. Olen kõikidest nendest võimalustest lihtsalt no täiega sillas :). Juhhuuuu...

Igatahes. Ma olen tegelikult juba tükk aega uue läpaka koha pealt silmi lahti hoidnud, sest vana ehmatas mu juba ammu, vähemalt aasta tagasi kringliks, kui mingi uuendus tal pea nii sassi lõi, et ta mulle kaks nädalat ainult sinist erroriekraani näitas. Ma olin juba toona veendunud, et pean uue läpaka muretsema, sest asi tundus päris lootusetu. Lõpuks aga õnnestus mul kuidagi siiski see tüli tekitanud uuendus maha võtta ja värskendused üldse kinni keerata, et sama enam ei korduks. Aga no ta on mu peale sellest ajast saadik veel paar korda turtsatanud ja ma ei julge teda enam päris välja lülitada või restartida ka väga, sest ma kunagi päris täpselt ei tea, kuidas see lõpeb. Noja DVD-mängija juba ka tal enam ei mängi ja USB portidest töötab veel ainult üks ja tal läheb kõigega järjest rohkem aega ja ma hiljuti märkasin ka, et ta kaas/ekraan on ära vajunud ja enam ei sulgu korralikult ja nii... Niisama netis istumiseks ja teleka vaatamiseks on ta veel ok küll, aga piltidega tegelemine võiks küll märksa lihtsamalt minna ja no see väike ekraan ei innusta mind sugugi ka kodutööpäevi proovima. Pmst on meil nüüd tööl reeglid natuke leebemad, nii et ma saaksin ka jätta mõnikord kontorisse minemata ja kodust töötada, aga see eeldab siiski koostöövõimelist arvutit ka, eks.

Noja nii ma siis otsisin vaikselt ja tasahilju. Niimoodi mitte paaniliselt, et kohe on vaja, vaid lihtsalt silmi lahti hoides. Ja otsisin. Ja otsisin. Tükk aega mõtlesin selle peale ja otsisin, isegi suvel vaatasin mitmesugustes poodides selle pilguga ringi. Aga ei leidnud midagi. Küll ei olnud kõvaketas piisavalt suur, küll pakuti selliseid protsessoreid, mis mu fototöötlus- ja tõlkeprogramme ilmselt väga ei armastaks. Küll ei olnud ilus :). Sest, noh, väljanägemine ja kaasaskantavus ja aku olid ka olulised kriteeriumid. Ja kuna ta Mac ei tohtinud ka olla, siis tundus, et korraga kõikidele mu nõudmistele vastavat arvutit ei olegi lihtsalt normaalsetes poodides olemas. Kuniks ma täiesti kogemata eelmisel nädalal poes oma uut nunnut nägin ja temasse kohe paugupealt ära armusin. Võtsin endale küll nädal aega guugeldamiseks, mõtlemiseks ja arvustuste lugemiseks, sest no tegemist oli minu jaoks mõnevõrra üllatava firmaga. Aga kõik loetu tundus ilus ja eile ei suutnudki ma enam vastu panna, vaid läksin poodi ja tõin ta koju ära. Seadistan teist siin nüüd ja kopeerin fotosid :). Milline puhas rõõm! Jagugu seda nüüd siis temast aastateks!

Igatahes, nüüd ongi korrapealt nädalavahetus ka sisustatud. Tõstan siin juba teist päeva tasapisi vanast arvutist faile ümber, installin programme, salvestan paroole ja login ennast igale poole sisse, kuhu vaja... :). Taustaks tuleb teiselt ekraanilt aga Tallinnas toimuv iluuisuvõistlus ja akna taga sajab vihma. Päris õdus on, ma ütleks.

Vot. Aga muust ma parem ei hakkagi praegu suurt miskit mõtlema ega rääkima. Olen veel ülejäänud elu mõttes niikuinii vähe talveunes. Jõulupuhkus oli see aasta kuidagi eriliselt mõnus, selline rahulik ja turgutav, valged jõulud olid veel ka ja siis aastavahetuse veetsime me Soomes Vuokattis suusatades... Seal oli ka nii äge, imeilus lumevatine ja metsane ja järvine ja õdus. Sellest kõigest on veel tõeline hingerahu ja aeglasem rütm sisse jäänud ja ma siis üritan neil päevil veel neid iga hinna eest säilitada. Noh, lihtsalt ilusaid ja mitmekesiseid mõtteid mõelda, ringi vaadata, teed juua, häid raamatuid lugeda, vannis liguneda, inimestega söömas ja väljas käia, uisutada, jala käia ja vara magama minna. Ja kohe päris kindlasti mitte muretseda kõige selle pärast, mis on tegemata või mis homme või üleüldse saab. Siiani on õnnestunud. Eks näis, kaua veel :).

Novat. Aga sellega ma siinkohal nüüd siis ka lõpetan. Tõden ainult, et uue arvuti klaviatuur tõestas ennast päris mugava asjandusena. Päris hästi saab trükitud. Ainult "Home" klahv pole seal, kus ma teda tahaks. Või õigupoolest ei tundu seda üldse olevat. Noja HDMI porti ja DVD-lugejat pole ka üldse, mis on minu jaoks ainsad päris täiuslikkusest puudu jäävad elemendid. Aga no päris kõike ei saagi saada, eks, sellest ma olen juba aru saanud :). Noja muidu olen ma temast ikka päris sillas. Ta reageerib nii kiiresti ja ärkab nii ruttu ja ta aku on imeline ja siis veel see säravselge ekraan... :). Oeh. Võrratu. Jätangi teid nüüd sinnapaika ja paitan teda edasi...

M.

500 A4 lehekülge

Istun jälle lennujaamas. Seekord Kopenhaagenis, O'Learyse pubis. Ootan pulled pork burgerit ja jõuluõlut. Magasin äsja just kuskil hüljatud väravas kolm tunnikest pehmel diivanil õndsa und ja ärkasin üles suure näljaga. Kaks tundi on veel istuda. Siis saab selle aasta viimase lennuki peale ronida, aju välja lülitada ja järgmised kaks nädalat vegeteerida. Sest ma ei kavatse küll mitte ühtegi asjalikku mõtet enam sel aastal mõelda. Ja üldises plaanis kavatsen ma järgmisest kahest nädalast vähemalt nädala lihtsalt magada, neljajalgsed kaisus, ja siis ülejäänud nädalast poole pidžaamas ringi käia. Eks mul, noh, juuksur on ja nahaarst on ja pass tuleb ära vahetada ja muud säärast ka. Ja siis on jõulud ja sünnipäevad ja suusapuhkus ja muud säärast. Aga see kõik peab mahtuma sellesse aega, kus ma ei maga. Sest unevõlg on mul selline, et seda on oma 500 A4 lehekülge. Või 600. Ja sellega tegelemine on kõige-kõige esmatähtsam. Arvan ma praegu.

Tegelt ma muidugi ei tohikski veel üldse kuskile minna. Kõrgemalt poolt tuli juba suvel käsk inimestele septembrist aprillini puhkusi mitte anda. Ja ega olukord tõesti vist ei võimaldaks ka. Sellist absurdset töökoormust, mis meid on tabanud, ei osanud vist kohe mitte keegi ka kõige kurjemate hoiatuste peale ette prognoosida. Aga otsene ülemus on meil üks ütlemata armas inimene ja püüab alati võimaluste piires siin-seal kõigile vastu tulla. Nii et ma sain siiski loa ammu kokkulepitud puhkuste graafiku järgi siiski nädal enne ametlikku jõulupuhkust puhkusele minna. Ehkki eile tuli üks korralduslemb kolleeg korra juba lagedale mõttega, et äkki ma siiski tühistaksin oma puhkuse, sest tal on vaja täna hommikul keeletunnis olla ja keegi peale minu ei saa tema tööd sellel ajal ära teha... Tjah... Aga siin ma siis nüüd siiski olen.

Enivei. Nagu näha, on meil ajad endiselt sellised, et töö kõrvale justkui enam muid mõtteid ega tahtmisi ega asju mahugi. Nagu silmaklapid oleks pähe pandud. Ja sellest konkreetsest hullusest saavadki aru ainult need, kellega me siin ühes paadis oleme. Selles mõttes on hästi tore, et meil on kõik (või noh, peaaegu) üksteise suhtes kuidagi palju hellemaks muutunud. Kuidagi väga kokku on võetud endid. See on nii armas. Kõik pingutavad, kuidas oskavad, et kuidagi endaga hakkama saada ja siis võimalusel veel ka teiste elu lihtsamaks teha või nende käest läinud asju lahendada aidata. Mõnikord läheb mul kohe meel härdaks, kui ma näen, et mu järgmine töö on niimoodi ette valmistatud, et assistent on välja otsinud, üle vaadanud ja ära lokaliseerinud või lukku pannud kõik töös esinevad 101 linki, mis hoiab mul kokku ikka no tunde. Või kui mõni teine on RRi ettevalmistuse käigus usaldusväärsest allikast tulnud 100% vastetele Bold/Italic makro ka juba peale tõmmanud, nii et mulle jääb ainult segmentide ülelugemise ja kinnitamise vaev. Mis jällegi teeb mul elu nii palju hõlpsamaks ja talutavamaks, et kohe tahaks kallistama minna kedagi... Ja üldse. Omavahel ollakse kuidagi hästi hellad, mu meelest. Kuigi kõigil sõidab juba katus ära. Aga õnneks siiani on läinud nii, et keegi saab ikka veel appi tulla, kui viimane häda käes, ja natukeseks ajaks olukorra päästa, kuniks jälle on kellegi teise kord ja... Noh, sihuke kamraderii on :). Mida pole ammu tunda olnud, mu meelest. Ja mis on hästi mõnus.

Eks me oleme viimasel ajal üritanud tööväliselt ka oma pundiga üht-teist toredat teha, et auru välja lasta ja meelemõistust säilitada. Peamiselt siis söömas käia, ühiseid pidusid korraldada, laterdada ja nii... Katriniga oleme mitu korda veini- ja telekaõhtuid korraldanud, siis eile oli üksuse jõulupidu, ükspäev käisime jõuluturul ja eelmine nädalavahetus oli minu juures suuremat sorti söögiorgia jms. Teatris-kontserdil olen ka sõpradega viimasel ajal päris palju käinud, noh, et oleks mõnikord millestki muust ka rääkida peale töö. Et üldse OSKAKS enam millestki muust rääkida. Selles vallas oli mu jaoks muidu viimase aja toredaim elamus üks USA orelipoiss Cameron Carpenter, kes pani saalis mängima mingi 1926. aasta tummfilmi ja siis mängis sellele poolteist tundi bäkki. Noja kuna see film oli päris naljakas ja ta ise päris osav, oli lõpptulemus päris vinge. Vot.

Noja kui ma kord kümne päeva takka (viimase aja keskmine) end uisutrenni ka vean, siis ongi kõik päevad nii otsas, et ega ma jõuagi ükski päev naljalt enne kümmet õhtul koju :). Mis on ühest küljest natuke hirmus, aga teisest küljest ainuvõimalik, sest TORE peab ju ka millalgi olema! Eks.

Sellest uisuteemast muidugi lubasin ka ammu juba rohkem kirjutada. Aga nüüd jälle ei jõua, sest veerand tunni pärast hakkab pardaleminek. Aint seda mainin, et kuidagi kerkis meil ka esile mingi kevadiste võistluste teema... Et kui tahta, tuleks muusika välja otsida ja aprilli lõpuks mingi kava ära harjutada :). Ma siiani ei ole suutnud otsustada, kas ma tahan või mitte :). Ja kas ma jõuan või mitte. Aga no paistab... Sille, kes teil kavasid välja mõtleb? Teie ise või treener :)? Lihtsalt uudishimu pärast küsin... Ja kirjutan millalgi rohkem meie trennist ka, ausalt!

Muidu aga pean praegu jooksma. Võtan viimase lonksu õlut, haaran oma seljakoti ja lendan õiged väravat otsima.

Olge siis jälle toredad ja järgmise korrani!

M. 

Elust ja peamiselt uutest uiskudest

Tegelikult ega mul sellest elust pole väga suurt rääkida midagi :). Oktoobrikuu on mul siin põhimõtteliselt möödunud ainult töö lainel, nii et Camino pildid on mul endiselt lõpuni läbi vaatamata ja pliidiplaat endiselt remontimata ja üldse... :). Käin ainult tööl ja siis mõnikord jõuan trenni ja mõnikord mõnele kontserdile, teinekord kellelegi külla ka, aga toidupoodi näiteks enam ei jõua isegi kord nädalas ja kodus käin ka üldse ainult magamas. Seda va uneaegagi jääb viimasel ajal kogu aeg liiga väheks...

Sest tööl on meil juba ammu ametlikult hullumaja. Iga jummala inimene selles meie tohutus institutsioonis on otsustanud saata iga päev tõlkesse miljon lehekülge midagi, ilma milleta kukub maailm lihtsalt kokku, nii et me oleme siin viimasel ajal kõik permanentselt hinge vaakumas... Tõsiselt, vahepeal on selline tunne, et hakka või töökuulutusi vaatama, sest kuigi ma pean ennast päris võimekaks ja üsna hästi stressi taluvaks inimeseks, ei ole ma enam suuteline kogu aeg ainult kasvavatele ootustele vastama. On ainult aja ja võib-olla ainult nädalate küsimus, kui kuskilt midagi suure raksakaga lõhki käriseb - ja ma väga loodan, et see ei ole mina ise... Sest no lihtsalt iga töö on juba millegi poolest kõige prioriteetsem ja vajab teoorias erilist lähenemist, aga mul ei jää juba ammu aega isegi mõelda, mis ma sinna kirja panen, rääkimata kirja pandu üle lugemisest, nii et ikka täielik jama on majas. Jama tellija jaoks, kes saab keskpärase või kehva (või igatahes mitte hea) töö, ja jama minu jaoks, sest mina tunnen end ka halvasti, kui ma saadan välja huupi tehtud toortöö, kuhu said kirja kõige esimesed sõnad, mis pähe tulid, sest rohkemaks ei olnud aega. Samas töö eest vastutan ju ikka mina - ja kui keegi peaks kunagi me töö üle kobisema, siis... No paraku peab siis nentima, et ta kobin võib olla täitsa õigustatud. Noja keda see siis enam huvitab, et meil oli hullumaja tempo peal ja et ma andsin endast niigi parima ja mul tõesti ei olnud selle tööga isegi viite minutit rohkem aega tegeleda, sest mul hakkas juba ka järgmise töö tähtaeg kõrbema??? Oh jah. Noja ega ma tegelikult ei jaksa ka juba enam teha iga päev tööd 120%ga. Lihtsalt füüsiliselt ei jaksa nii, et varahommikust kuni õhtuni välja ongi paanika ja süda kurgus, sest ma lihtsalt ei tea, kuidas ma peaksin kõik selle päeva tööd tähtajaks kuidagigi tehtud saama... Aga kuidagi on saanud noja eks kuidagi peab edasi ka saama...

Oh jah. Elame ja näeme, kuidas täpselt.

Õnneks oli meil see nädal neljapäev ja reede ka vaba... Jõudsin natukenegi unevõlga likvideerida ja niisama olla - ja isegi sellisteks asjadeks energiat leida, mida ma ise tahan teha :). Kokkamiseks ja piltide albumisse panemiseks näiteks. Tegelikult mõtlesingi ma seekord kõik need neli päeva lihtsalt kodus rahus olla ja toibuda. Aga päris nii ei mänginud välja. Mul läks nimelt viimases trennis uisk katki. Kõige olulisem haak murdus ära ja no täitsa jama oli kohe majas. Kui ma selle haagi vahele jätsin, ei hoidnud uisk mind enam piisavalt ja surus täiesti valesse kohta takkapihta ja põhimõtteliselt olid järgmised trennid selle paariga välistatud... Sellest johtuvalt ostsin ma täiesti lampi üleöö neljapäevaks rongipiletid ja sõitsin Pariisi uisupoodi. Käisin pool päeva niisama poodides, õhtul teatris (vaatasin Donizetti ooperit "Armujook", mis oli üle ootuste lustakas) ja siis järgmisel hommikul suundusin esimese asjana Billancourt'i äärmiselt teadliku ja meeldiva uisupoisiga asju ajama.

Muidu ma olin juba suht välja mõelnud, et ma tahan Jackson Debuti või Jackson Premieri saabast ja Coronation Ace terasid. Koju tulin aga ikka täitsa teise kombinatsiooniga :). Kuigi mu vana Jacksoni saabas oli suuruses 8,5 ja jalas täiesti mugav, olid uued 8,5 mõõtu saapad mulle no täiega väiksed... Vist sellepärast, et uute saabaste kannaosa kuju on kergelt teine ja see surus jalga saapas nii palju ettepoole, et varbad ei mahtunud kohe üldse enam ära... Suuremat Jacksoni saabast tal aga poes ei olnud. Seda oleks pidanud laost tellima hakkama ja sellega oleks vähemalt nädal aega aega läinud, misjärel oleksin ma pidanud ju jälle Pariisi seda proovima minema... Kratsisime seal siis mõlemad kukalt, aga lõpuks pistis poiss mu jalad prooviks hoopiski Edea Concertodesse, mis osutusid väga mugavaks, nii et ma otsustasin kohe joonelt ära, et need ma siis nüüd võtangi. Noja edasi arvas poiss üksiti, et ma võiksin neile alla panna hoopis Majesticu tera, mitte Coronation Ace'i. See olevat vähe odavam, aga sama profiiliga ja sobib ka kahekordseteks hüpeteks, kui ma peaksin kunagi tahtma nendeni jõuda... Noja nii siis saigi. Poiss pani krips-kraps uued terad alla, teritas need ära ja pistis mulle karbi kaenlasse. Mina kõndisin nendega veel pool päeva linnas ringi, imetlesin ja nuusutasin neid vahepeal ka, noja siis tulin nendega nüüd üleeile õhtul koju ja ootan juba kannatamatult jääle pääsemist, et vaadata, kas ma ikka oskan üldse täitsa uue kombo otsas uisutada või mitte... :). Võib-olla tuleb nüüd kõike jälle otsast peale õppima hakata :). Ma läksin tegelikult eile õhtul juba liuväljale, aga mul oli meelest läinud, et meil on koolivaheaja nädal ja seega on kõik ula peale jäetud kooliõpilased liuväljal troppis koos. Seal oli juba eesruumis niisugune rahvasumm, et ma ei mahtunud välisuksestki sisse. Seega tegin ma kohe uksel kannaka ja lippasin bussi peale tagasi. Nüüd ei jää muud üle, kui tuleb täna õhtul otse päris ametlikku trenni uusi uiske katsetama minna... Ma loodan, et ma kohe soojendusringi peale kõhuli ei maandu, vaid oskan ikka teistsuguste sakkide ja võõra kumeruse peal ka ühte jalga teise ette panna... :).

Sille, muide, mis uiskudele sina pärast Jackson Classique'i üle läksid? Ja millega sa nüüd sõidad? Lihtsalt uudishimu pärast tahaksin teada... Tegelikult ma oleksin tahtnud seda muidugi üldse ENNE uute uiskude ostmist teada, aga no nüüd läks nende väljavahetamine nii hirmus kiiresti, et ei jõudnud ette nõu küsida. Räägi siis nüüd takkajärgi, palun, ja jaga kogemusi!

Vot. Muidu ma olen nüüd see hooaeg katsunud kaks korda nädalas trennis käia, sest meil on väga tore uus treener ka. Ta on küll jäätantsija ise olnud (Prantsusmaa koondises), nii et mõned kauem uisutanud trennitüdrukud kirtsutavad nina, et ta tahab hoopis teistsugust lähenemist kui nemad on õppinud ja et nad peavad kõiki samme sisseharjunuga võrreldes täiesti teistmoodi tegema. Aga mind ta nõudmised ei sega, sest mulle ei ole nii sisse veel miskit harjunud - ja ta on lihtsalt nii särtsakas ja rõõmus ja energiline kogu aeg, et ma saan iga kord trennist tõsiselt positiivse laengu. Ta on ka esimene treener, kes päriselt käibki ringi ja tuletab kõigile seitse korda tunnis meelde, et uisutades peab NAERATAMA. Mis teebki kohe tuju heaks, kui natuke naeratama hakkad :). Ja siis me peame iga trenn "super music" järgi kava välja mõtlema :). Nii et selles mõttes rõhub ta varasematest treeneritest tunduvalt rohkem iluuisutamise ILU poolele ja artistlikkusele ja loomingulisusele. Mis mulle tegelikult väga meeldib, sest see on mu kõige nõrgem külg ever :). Aga temaga ei tundugi see nii hirmus ja valulik, vaid tundub täitsa lõbus ja teostatav kohe :).

Jah. Veel olen ma endale viimasel ajal ka üksjagu toredaid kultuuriüritusi, kontserte ja ringisõitmisi organiseerinud. Kõike ma isegi ei mäleta enam, aga kindlasti viimase paari aasta kõige suuremad elamused sain ma paari nädala tagusest La Traviatast, mida me siinsamas Luxi teatris vaatamas käisime. Oi, see oli kuidagi nii kvaliteetselt tehtud ja imeline, et ma olin pärast mitu päeva veel pooltransis ja muudkui ümisesin neid Verdi viise :). IRW, ma vist kuulasin takkajärge seda Brindisit juutuubist vist nii palju, et mulle jäid sõnadki meelde, võin nüüd ise laulma hakata :). Aga jah, ühesõnaga, sellest pühapäevast sain ma teada, et mulle väga meeldib dirigent nimega Teodor Currentzis, nii et kui ta jälle kuskile siiakanti peaks sattuma, siis ma kindlasti lähen teda kuulama, mängitagu siis mida tahes. Sain teada, et Permi ooperiteater on väga viis pluss-pluss-pluss tasemel. Ja sain teada, et lavastaja Robert Wilsonil on väga eriline stiil. Noja... Ei, tõsiselt, väga äge oli. Väga harva mängitakse midagi NIIIIIIIIIIIIIII hästi, et etendus ei jää lihtsalt üheks etenduseks teiste seast, vaid et sellest saabki täiesti emotsionaalse elamuse... Mina igatahes sain nüüd suure tõuke hakata rohkem muusikaüritusi mööda käima... Äkki kuuleb mõnikord veel midagi niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii ilusat...

Mm, ja siis käisime paar nädalat tagasi koos Kadiga lõpuks Verdunis ära, kuhu ma olen kõik siin oldud seitse aastat tahtnud minna, aga kuhu ilma autota väga ei saa. Selle üle oli mul ka väga hea meel. Juhtus väga ilus kuldne sügisnädalavahetus olema ja huupi õhku paisatud mõte võttis lihtsalt iseenesest üleöö kuju... See oli selle aasta viimane selline päris vananaistesuve nädalavahetus, et sai veel ilma jopeta õues olla, ja väga mõnus oli niimoodi seal tohutus värvilises metsas luusida... Kuidagi rahulik ja koha ajaloo tõttu muidugi natuke melanhoolne, aga ilus. Vaikne, mõtlik ja väärikas koht oli :). Ja sügis on ka ilmselt seal käimiseks meeleolu poolest kõige õigem aeg... Väga meeldis... Vot.

Aga no nüüd on nii, et ma pean hakkama end trenniks valmis seadma. Olge siis jälle toredad ja eks ma kunagi kirjutan jälle.

M.

Päevad 1 & 2: Santander - Boo de Pielagos, +/- 42 km

Ühesõnaga. Pöördudes nüüd siiski tagasi reisimuljete juurde. Meie elu esimene Camino jupp. Algas nii.

Mina tulin Luxist, teised Eestist. Saime Madridis ühel reedel kokku, istusime siis rongi peale ja loksusime peaaegu viis tundi Santanderi. Kohale jõudes olime üsna kapsad, aga läksime ikka natuke välja linna peale. Jõime esimesed sangriad, võtsime pärast pikka Annega kauplemist mõned tapased ja tegime esimesed pildid. Linnal polnud viga. Suuri masse ei olnud ja kana maitses hästi. Lisaks jalutati seal koertega koos ka kasse.

Hommikul võtsime kõigepealt plaani katedraalist palveränduri passi hankimise. Neid saab peamiselt suurematest kirikutest ning kuna ilma selleta rändureid albergodesse öömajale ei võeta, oli ka meil seda vaja. Albergod on ju üliodavad, enamasti kuskil 10-15 eurot nägu/öö, nii et selleks, et kõik muidu puhkajad ka albergodesse ei trügiks ja et need hotelle põhja ei ajaks, lubataksegi sinna ainult passiga palverändureid. Meie küll mõtlesime ööbida valdavalt pansjonaatides, kodumajutustes ja hostelites, aga no igaks juhuks - ja suveniiriks - tahtsime ikka passi ka. 

Nii me siis käisime mitu tiiru ümber katedraali ja vaatasime seda muudkui seest ja väljast ja ülevalt ja alt, kuni lõpuks leidsime kuskilt maalrite selja tagant ärapeidetud kontorist ühe tüdinud onu, kes meile sahtlist passid välja koukis.

Noja edasi asusime piki rannikut teele. Ametlik rada läheb tegelikult Santanderist sisemaa poolt edasi - vonkleb pikalt mööda Santanderi eeslinnu ja sõiduteed, kuniks jõuab ca 26km pärast Boo de Pielagosse. Kuna mul oli aga tark raamat, mis ütles, et piki rannikut läheb sinnasamasse välja alternatiivne rada, mis pidada olema palju ilusam, kuigi ka jupp maad pikem, siis me otsustasimegi pigem seda mööda matkata ja ilusaid vaateid nautida. 

Santander on aga siiski päris suur linn, selline 200 000 elanikuga, nii et selleks ajaks, kui me päriselt raja algusesse jõudsime, olime me juba vist 8-9 kilomeetrit mööda linna vantsinud - mulle laadijaid otsinud ja passi otsinud ja Magdalena palee juures käinud, nii et minul olid igatahes jalad juba täitsa väsinud. Mingil hetkel tundus mulle isegi, et ma võiks veel ühe öö Santanderis magada, et siis värskete jalgadega matkarajale karata. Aga kui me kord raja peale saime, siis hakkas kogu aeg nii ilus olema, et esiteks ma unustasin mõneks ajaks üldse ära, et hästi enam ei jaksa. Noja kui ma uuesti ära väsisin ja hakkasin virisema, et ma nüüd tahaks öömajale jääda, selgus, et ega seal mereäärse raja peal ainult üks ööbimisvõimalus ongi ja sinna tuleb välja kõndida, tahad või mitte. See oli aga Santanderist sealt raja algusest ei rohkem ega vähem kui 16 kilomeetri kaugusel. Nii me siis vantsisime ja vantsisime ja lugesime aga lahesoppe (tee pealt öeldi millalgi poole maa peal, et kämping on neljanda lahe ääres). Kohalejõudmise hetkeks lõid jalad ikka juba päriselt tuld välja. Aga ei saa kuidagigi salata, et kohutavalt ilus oli!

Seal oli natukene Iirimaa ja natukene Šotimaa ja natukene Saaremaa moodi. Nad armastasid ka väga kiviaedu. Ja igal pool oli elukaid. Ja igasuguste kivihammaste otsas päevitati ja puhati. Oli ju nädalavahetus. 

Muidu pidavat see mereäärne Camino del Norte olema üks kõige vähem käidavamaid palverännutee marsruute. Primitivoga võrreldes oli ikka tunduvalt hõredamalt käijaid tõesti. Aga see-eest oli nendel ilusamatel mereäärsetel lõikudel üksjagu selliseid päevakõndijaid, kes tulid nädalavahetuseks kogu pere ja mansaftiga ilusaid kohti avastama. Meie olime nende seas praktiliselt ainsad suure seljakotiga rändurid. Ühte Kanada meest nägimegi ainult veel, kelle järel me ühest suletud teelõigust mööda saime...

Vot. Meie esimeseks matkaööks oli üks kämping Virgen del Mar, mis tegelikult pidi paar nädalat hiljem juba hooajaks uksed sulgema. Oli teine täitsa toredas kohas, üsna mere lähedal ja basseiniga. Kuivaineid ja saia müüdi ka. Nii et selline laager sai siis:

Järgmisel hommikul aga hakkas vist kõige-kõige ilusama loodusega matkapäev üldse. Terve päeva märksõnaks olid tõeliselt uhked kaljunukid ja karid ja saarekesed ja rannasopid ja natuke turnimist nõudvad rajad ja lihtsalt... nii kohutavalt äge oli. Vot sinna ma tahangi ükskord korraliku fotokaga ka tagasi minna ja siis päikesetõusust loojanguni mööda kaljusid roomata ja ronida ja igasuguste rakursside alt pilte teha ja valgust taga ajada.

Päeva lõpus õnnestus meil juba ka natukene ära eksida. See rannarada oli muidu selles mõttes hästi selge ja kuidagi intuitiivne, et ta ei olnud küll kuidagi märgistatud, aga no rada oli rohtu tallatud ja kuskile mujale justkui minna ei olnudki. Aga me magasime maha selle küla, kust me oleksime pidanud sisemaa poole tagasi minema, et Boo de Pielagosse välja jõuda. Õigupoolest... no seda küla lihtsalt ei paistnud mere äärde! Me vaatasime kogu aeg, et seal kaugel suurema ranna ääres ta peab ilmselt olema... Ja kui sinna jõudsime, ütlesid vetelpäästjad, et jajah, et see on selle küla rand küll, aint et küla ise - ja see tee, mida meil vaja on - on 3 km tagasisuunas... :). Olime ilma mingisugust küla märkamata temast mööda tulnud.

No mis meil siis muud üle jäi. Tegime veel vastu õhtut ringe. Marssisime läbi looduskaitsealuse männimetsa ja paar kilomeetrit piki sõiduteed Boosse. Kus selgus, et nende hotell on kinni pandud ja ainus ööbimisvõimalus ongi kohalik albergo. Seal õnneks anti meile 10 lisaeuro eest neljane tuba kolme peale kasutada ja iseenesest oli kõik okei. Väike miinus oli see, et meie tuppa sai läbi suurema magala, nii et kui ma öösel pissile läksin, kuulsid seda kõik ka seal magalas... Muidu aga oli albergo renoveeritud ja korralik ja selles mõttes läks isegi hästi. Need ei olnud mitte kõik sellised :). Lutikahirmus olid selles konkreetses öömajas põrandad ära plaaditud ja puust narid asendatud metallnaridega. Kõik oli puhas. Söök oli toitev. Veini ka müüdi :). Rohkem nagu ei osanudki midagi tahta. No vetsusid ja dušše oleks võinud paar tükki rohkem olla :).

Kokku ööbisime me muidu kogu reisi jooksul 2,5 korda albergos, muidu katsusime ikka pansjonaate ja hosteleid vaadata. 2,5 tähendab seda, et kolmandas me juba maksime toa eest ära, sest seda ei oldud nõus enne näitama, aga kui me siis üles tuppa jõudsime, avastasime, et see on pmst 40 aastat remontimata ühikas. Magamiseks anti mingi paberist aluslina. Duššidega olid seal viletsad lood, vetsudega ka, toad ei käinud lukku ja kotid kästi metallkappi luku taha panna, lutikate pärast. See oli nii hirmus, et meie emmega otsisime enne õhtut endale parema hotelli. Anne keeldus lisaraha kulutamast ja magas üksi seal...

Aga no sellest kunagi hiljem. Siin veel mõned pildid sellest meie esimesest, täitsa toredast albergost.

Vuot. 

Aga ikka üliilus oli see maastik seal Kantaabria rannikul. Ja rada oli kõigile jõukohane, ei olnud väga palju turnimisi ega ohtlikke kohti. Väga soovitan... Mina ise lähen sinna ka ükskord tagasi, ausõna! Suure fotoka ja statiiviga. Ja küll ma siis pildistan veel ja rohkem!

M.