Nüüd on nii, et ma võib-olla hakkan jälle natuke sagedamini kirjutama. Võib-olla. Sest ma ostsin eile uue arvuti. Ja see soodustab kirjutamist kahel põhjusel. Esiteks olen ma sellest nii tohutult sisse võetud, et olen nüüd vähemalt mõnda aega ilmselt kodus selle taha liimitud. Ja teiseks... Noh, teiseks oli mul siiani (lisaks päevatööst väsinud silmadele) natuke ka see teema, et kui ma tahtsin kodus õhtul Eesti teleka mängima panna (näiteks Ringvaadet või AKd vaadata õhtul), siis ma ju pidin selle arvutist mängima panema ja arvuti suurema ekraaniga ühendama. Aga see tähendas üksiti seda, et arvuti pidi jääma kapi peale ja mina ei saanud samal ajal ju midagi teha ka, kui sealt täisekraanil saade tuli... Novat. Aga nüüd jääb mu vana läpakas mulle teleka eest tuppa mõnusat helitausta tekitama ja juttu rääkima, aga samal ajal võin mina uue arvutiga diivani peal klõbistada ja pilte näppida või lobiseda või mida iganes teha. Kas või joonistada, sest üksiti on mu arvutil just selleks mõeldud puutetundlik ekraan, mis käib arvuti küljest ära nagu tahvelarvuti, ja ka pliiats, millega seal lapiku ekraani peal siis toimetada saab :). Nii on jube šeff ja jube mugav igasuguseid tavalisigi asju teha, pilditöötlemisest rääkimata. Ja, päriselt, joonistada saab sellega ka! Ma juba proovisin. Olen kõikidest nendest võimalustest lihtsalt no täiega sillas :). Juhhuuuu...
Igatahes. Ma olen tegelikult juba tükk aega uue läpaka koha pealt silmi lahti hoidnud, sest vana ehmatas mu juba ammu, vähemalt aasta tagasi kringliks, kui mingi uuendus tal pea nii sassi lõi, et ta mulle kaks nädalat ainult sinist erroriekraani näitas. Ma olin juba toona veendunud, et pean uue läpaka muretsema, sest asi tundus päris lootusetu. Lõpuks aga õnnestus mul kuidagi siiski see tüli tekitanud uuendus maha võtta ja värskendused üldse kinni keerata, et sama enam ei korduks. Aga no ta on mu peale sellest ajast saadik veel paar korda turtsatanud ja ma ei julge teda enam päris välja lülitada või restartida ka väga, sest ma kunagi päris täpselt ei tea, kuidas see lõpeb. Noja DVD-mängija juba ka tal enam ei mängi ja USB portidest töötab veel ainult üks ja tal läheb kõigega järjest rohkem aega ja ma hiljuti märkasin ka, et ta kaas/ekraan on ära vajunud ja enam ei sulgu korralikult ja nii... Niisama netis istumiseks ja teleka vaatamiseks on ta veel ok küll, aga piltidega tegelemine võiks küll märksa lihtsamalt minna ja no see väike ekraan ei innusta mind sugugi ka kodutööpäevi proovima. Pmst on meil nüüd tööl reeglid natuke leebemad, nii et ma saaksin ka jätta mõnikord kontorisse minemata ja kodust töötada, aga see eeldab siiski koostöövõimelist arvutit ka, eks.
Noja nii ma siis otsisin vaikselt ja tasahilju. Niimoodi mitte paaniliselt, et kohe on vaja, vaid lihtsalt silmi lahti hoides. Ja otsisin. Ja otsisin. Tükk aega mõtlesin selle peale ja otsisin, isegi suvel vaatasin mitmesugustes poodides selle pilguga ringi. Aga ei leidnud midagi. Küll ei olnud kõvaketas piisavalt suur, küll pakuti selliseid protsessoreid, mis mu fototöötlus- ja tõlkeprogramme ilmselt väga ei armastaks. Küll ei olnud ilus :). Sest, noh, väljanägemine ja kaasaskantavus ja aku olid ka olulised kriteeriumid. Ja kuna ta Mac ei tohtinud ka olla, siis tundus, et korraga kõikidele mu nõudmistele vastavat arvutit ei olegi lihtsalt normaalsetes poodides olemas. Kuniks ma täiesti kogemata eelmisel nädalal poes oma uut nunnut nägin ja temasse kohe paugupealt ära armusin. Võtsin endale küll nädal aega guugeldamiseks, mõtlemiseks ja arvustuste lugemiseks, sest no tegemist oli minu jaoks mõnevõrra üllatava firmaga. Aga kõik loetu tundus ilus ja eile ei suutnudki ma enam vastu panna, vaid läksin poodi ja tõin ta koju ära. Seadistan teist siin nüüd ja kopeerin fotosid :). Milline puhas rõõm! Jagugu seda nüüd siis temast aastateks!
Igatahes, nüüd ongi korrapealt nädalavahetus ka sisustatud. Tõstan siin juba teist päeva tasapisi vanast arvutist faile ümber, installin programme, salvestan paroole ja login ennast igale poole sisse, kuhu vaja... :). Taustaks tuleb teiselt ekraanilt aga Tallinnas toimuv iluuisuvõistlus ja akna taga sajab vihma. Päris õdus on, ma ütleks.
Vot. Aga muust ma parem ei hakkagi praegu suurt miskit mõtlema ega rääkima. Olen veel ülejäänud elu mõttes niikuinii vähe talveunes. Jõulupuhkus oli see aasta kuidagi eriliselt mõnus, selline rahulik ja turgutav, valged jõulud olid veel ka ja siis aastavahetuse veetsime me Soomes Vuokattis suusatades... Seal oli ka nii äge, imeilus lumevatine ja metsane ja järvine ja õdus. Sellest kõigest on veel tõeline hingerahu ja aeglasem rütm sisse jäänud ja ma siis üritan neil päevil veel neid iga hinna eest säilitada. Noh, lihtsalt ilusaid ja mitmekesiseid mõtteid mõelda, ringi vaadata, teed juua, häid raamatuid lugeda, vannis liguneda, inimestega söömas ja väljas käia, uisutada, jala käia ja vara magama minna. Ja kohe päris kindlasti mitte muretseda kõige selle pärast, mis on tegemata või mis homme või üleüldse saab. Siiani on õnnestunud. Eks näis, kaua veel :).
Novat. Aga sellega ma siinkohal nüüd siis ka lõpetan. Tõden ainult, et uue arvuti klaviatuur tõestas ennast päris mugava asjandusena. Päris hästi saab trükitud. Ainult "Home" klahv pole seal, kus ma teda tahaks. Või õigupoolest ei tundu seda üldse olevat. Noja HDMI porti ja DVD-lugejat pole ka üldse, mis on minu jaoks ainsad päris täiuslikkusest puudu jäävad elemendid. Aga no päris kõike ei saagi saada, eks, sellest ma olen juba aru saanud :). Noja muidu olen ma temast ikka päris sillas. Ta reageerib nii kiiresti ja ärkab nii ruttu ja ta aku on imeline ja siis veel see säravselge ekraan... :). Oeh. Võrratu. Jätangi teid nüüd sinnapaika ja paitan teda edasi...
M.
Igatahes. Ma olen tegelikult juba tükk aega uue läpaka koha pealt silmi lahti hoidnud, sest vana ehmatas mu juba ammu, vähemalt aasta tagasi kringliks, kui mingi uuendus tal pea nii sassi lõi, et ta mulle kaks nädalat ainult sinist erroriekraani näitas. Ma olin juba toona veendunud, et pean uue läpaka muretsema, sest asi tundus päris lootusetu. Lõpuks aga õnnestus mul kuidagi siiski see tüli tekitanud uuendus maha võtta ja värskendused üldse kinni keerata, et sama enam ei korduks. Aga no ta on mu peale sellest ajast saadik veel paar korda turtsatanud ja ma ei julge teda enam päris välja lülitada või restartida ka väga, sest ma kunagi päris täpselt ei tea, kuidas see lõpeb. Noja DVD-mängija juba ka tal enam ei mängi ja USB portidest töötab veel ainult üks ja tal läheb kõigega järjest rohkem aega ja ma hiljuti märkasin ka, et ta kaas/ekraan on ära vajunud ja enam ei sulgu korralikult ja nii... Niisama netis istumiseks ja teleka vaatamiseks on ta veel ok küll, aga piltidega tegelemine võiks küll märksa lihtsamalt minna ja no see väike ekraan ei innusta mind sugugi ka kodutööpäevi proovima. Pmst on meil nüüd tööl reeglid natuke leebemad, nii et ma saaksin ka jätta mõnikord kontorisse minemata ja kodust töötada, aga see eeldab siiski koostöövõimelist arvutit ka, eks.
Noja nii ma siis otsisin vaikselt ja tasahilju. Niimoodi mitte paaniliselt, et kohe on vaja, vaid lihtsalt silmi lahti hoides. Ja otsisin. Ja otsisin. Tükk aega mõtlesin selle peale ja otsisin, isegi suvel vaatasin mitmesugustes poodides selle pilguga ringi. Aga ei leidnud midagi. Küll ei olnud kõvaketas piisavalt suur, küll pakuti selliseid protsessoreid, mis mu fototöötlus- ja tõlkeprogramme ilmselt väga ei armastaks. Küll ei olnud ilus :). Sest, noh, väljanägemine ja kaasaskantavus ja aku olid ka olulised kriteeriumid. Ja kuna ta Mac ei tohtinud ka olla, siis tundus, et korraga kõikidele mu nõudmistele vastavat arvutit ei olegi lihtsalt normaalsetes poodides olemas. Kuniks ma täiesti kogemata eelmisel nädalal poes oma uut nunnut nägin ja temasse kohe paugupealt ära armusin. Võtsin endale küll nädal aega guugeldamiseks, mõtlemiseks ja arvustuste lugemiseks, sest no tegemist oli minu jaoks mõnevõrra üllatava firmaga. Aga kõik loetu tundus ilus ja eile ei suutnudki ma enam vastu panna, vaid läksin poodi ja tõin ta koju ära. Seadistan teist siin nüüd ja kopeerin fotosid :). Milline puhas rõõm! Jagugu seda nüüd siis temast aastateks!
Igatahes, nüüd ongi korrapealt nädalavahetus ka sisustatud. Tõstan siin juba teist päeva tasapisi vanast arvutist faile ümber, installin programme, salvestan paroole ja login ennast igale poole sisse, kuhu vaja... :). Taustaks tuleb teiselt ekraanilt aga Tallinnas toimuv iluuisuvõistlus ja akna taga sajab vihma. Päris õdus on, ma ütleks.
Vot. Aga muust ma parem ei hakkagi praegu suurt miskit mõtlema ega rääkima. Olen veel ülejäänud elu mõttes niikuinii vähe talveunes. Jõulupuhkus oli see aasta kuidagi eriliselt mõnus, selline rahulik ja turgutav, valged jõulud olid veel ka ja siis aastavahetuse veetsime me Soomes Vuokattis suusatades... Seal oli ka nii äge, imeilus lumevatine ja metsane ja järvine ja õdus. Sellest kõigest on veel tõeline hingerahu ja aeglasem rütm sisse jäänud ja ma siis üritan neil päevil veel neid iga hinna eest säilitada. Noh, lihtsalt ilusaid ja mitmekesiseid mõtteid mõelda, ringi vaadata, teed juua, häid raamatuid lugeda, vannis liguneda, inimestega söömas ja väljas käia, uisutada, jala käia ja vara magama minna. Ja kohe päris kindlasti mitte muretseda kõige selle pärast, mis on tegemata või mis homme või üleüldse saab. Siiani on õnnestunud. Eks näis, kaua veel :).
Novat. Aga sellega ma siinkohal nüüd siis ka lõpetan. Tõden ainult, et uue arvuti klaviatuur tõestas ennast päris mugava asjandusena. Päris hästi saab trükitud. Ainult "Home" klahv pole seal, kus ma teda tahaks. Või õigupoolest ei tundu seda üldse olevat. Noja HDMI porti ja DVD-lugejat pole ka üldse, mis on minu jaoks ainsad päris täiuslikkusest puudu jäävad elemendid. Aga no päris kõike ei saagi saada, eks, sellest ma olen juba aru saanud :). Noja muidu olen ma temast ikka päris sillas. Ta reageerib nii kiiresti ja ärkab nii ruttu ja ta aku on imeline ja siis veel see säravselge ekraan... :). Oeh. Võrratu. Jätangi teid nüüd sinnapaika ja paitan teda edasi...
M.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar