Tegelikult ega mul sellest elust pole väga suurt rääkida midagi :). Oktoobrikuu on mul siin põhimõtteliselt möödunud ainult töö lainel, nii et Camino pildid on mul endiselt lõpuni läbi vaatamata ja pliidiplaat endiselt remontimata ja üldse... :). Käin ainult tööl ja siis mõnikord jõuan trenni ja mõnikord mõnele kontserdile, teinekord kellelegi külla ka, aga toidupoodi näiteks enam ei jõua isegi kord nädalas ja kodus käin ka üldse ainult magamas. Seda va uneaegagi jääb viimasel ajal kogu aeg liiga väheks...
Sest tööl on meil juba ammu ametlikult hullumaja. Iga jummala inimene selles meie tohutus institutsioonis on otsustanud saata iga päev tõlkesse miljon lehekülge midagi, ilma milleta kukub maailm lihtsalt kokku, nii et me oleme siin viimasel ajal kõik permanentselt hinge vaakumas... Tõsiselt, vahepeal on selline tunne, et hakka või töökuulutusi vaatama, sest kuigi ma pean ennast päris võimekaks ja üsna hästi stressi taluvaks inimeseks, ei ole ma enam suuteline kogu aeg ainult kasvavatele ootustele vastama. On ainult aja ja võib-olla ainult nädalate küsimus, kui kuskilt midagi suure raksakaga lõhki käriseb - ja ma väga loodan, et see ei ole mina ise... Sest no lihtsalt iga töö on juba millegi poolest kõige prioriteetsem ja vajab teoorias erilist lähenemist, aga mul ei jää juba ammu aega isegi mõelda, mis ma sinna kirja panen, rääkimata kirja pandu üle lugemisest, nii et ikka täielik jama on majas. Jama tellija jaoks, kes saab keskpärase või kehva (või igatahes mitte hea) töö, ja jama minu jaoks, sest mina tunnen end ka halvasti, kui ma saadan välja huupi tehtud toortöö, kuhu said kirja kõige esimesed sõnad, mis pähe tulid, sest rohkemaks ei olnud aega. Samas töö eest vastutan ju ikka mina - ja kui keegi peaks kunagi me töö üle kobisema, siis... No paraku peab siis nentima, et ta kobin võib olla täitsa õigustatud. Noja keda see siis enam huvitab, et meil oli hullumaja tempo peal ja et ma andsin endast niigi parima ja mul tõesti ei olnud selle tööga isegi viite minutit rohkem aega tegeleda, sest mul hakkas juba ka järgmise töö tähtaeg kõrbema??? Oh jah. Noja ega ma tegelikult ei jaksa ka juba enam teha iga päev tööd 120%ga. Lihtsalt füüsiliselt ei jaksa nii, et varahommikust kuni õhtuni välja ongi paanika ja süda kurgus, sest ma lihtsalt ei tea, kuidas ma peaksin kõik selle päeva tööd tähtajaks kuidagigi tehtud saama... Aga kuidagi on saanud noja eks kuidagi peab edasi ka saama...
Oh jah. Elame ja näeme, kuidas täpselt.
Õnneks oli meil see nädal neljapäev ja reede ka vaba... Jõudsin natukenegi unevõlga likvideerida ja niisama olla - ja isegi sellisteks asjadeks energiat leida, mida ma ise tahan teha :). Kokkamiseks ja piltide albumisse panemiseks näiteks. Tegelikult mõtlesingi ma seekord kõik need neli päeva lihtsalt kodus rahus olla ja toibuda. Aga päris nii ei mänginud välja. Mul läks nimelt viimases trennis uisk katki. Kõige olulisem haak murdus ära ja no täitsa jama oli kohe majas. Kui ma selle haagi vahele jätsin, ei hoidnud uisk mind enam piisavalt ja surus täiesti valesse kohta takkapihta ja põhimõtteliselt olid järgmised trennid selle paariga välistatud... Sellest johtuvalt ostsin ma täiesti lampi üleöö neljapäevaks rongipiletid ja sõitsin Pariisi uisupoodi. Käisin pool päeva niisama poodides, õhtul teatris (vaatasin Donizetti ooperit "Armujook", mis oli üle ootuste lustakas) ja siis järgmisel hommikul suundusin esimese asjana Billancourt'i äärmiselt teadliku ja meeldiva uisupoisiga asju ajama.
Muidu ma olin juba suht välja mõelnud, et ma tahan Jackson Debuti või Jackson Premieri saabast ja Coronation Ace terasid. Koju tulin aga ikka täitsa teise kombinatsiooniga :). Kuigi mu vana Jacksoni saabas oli suuruses 8,5 ja jalas täiesti mugav, olid uued 8,5 mõõtu saapad mulle no täiega väiksed... Vist sellepärast, et uute saabaste kannaosa kuju on kergelt teine ja see surus jalga saapas nii palju ettepoole, et varbad ei mahtunud kohe üldse enam ära... Suuremat Jacksoni saabast tal aga poes ei olnud. Seda oleks pidanud laost tellima hakkama ja sellega oleks vähemalt nädal aega aega läinud, misjärel oleksin ma pidanud ju jälle Pariisi seda proovima minema... Kratsisime seal siis mõlemad kukalt, aga lõpuks pistis poiss mu jalad prooviks hoopiski Edea Concertodesse, mis osutusid väga mugavaks, nii et ma otsustasin kohe joonelt ära, et need ma siis nüüd võtangi. Noja edasi arvas poiss üksiti, et ma võiksin neile alla panna hoopis Majesticu tera, mitte Coronation Ace'i. See olevat vähe odavam, aga sama profiiliga ja sobib ka kahekordseteks hüpeteks, kui ma peaksin kunagi tahtma nendeni jõuda... Noja nii siis saigi. Poiss pani krips-kraps uued terad alla, teritas need ära ja pistis mulle karbi kaenlasse. Mina kõndisin nendega veel pool päeva linnas ringi, imetlesin ja nuusutasin neid vahepeal ka, noja siis tulin nendega nüüd üleeile õhtul koju ja ootan juba kannatamatult jääle pääsemist, et vaadata, kas ma ikka oskan üldse täitsa uue kombo otsas uisutada või mitte... :). Võib-olla tuleb nüüd kõike jälle otsast peale õppima hakata :). Ma läksin tegelikult eile õhtul juba liuväljale, aga mul oli meelest läinud, et meil on koolivaheaja nädal ja seega on kõik ula peale jäetud kooliõpilased liuväljal troppis koos. Seal oli juba eesruumis niisugune rahvasumm, et ma ei mahtunud välisuksestki sisse. Seega tegin ma kohe uksel kannaka ja lippasin bussi peale tagasi. Nüüd ei jää muud üle, kui tuleb täna õhtul otse päris ametlikku trenni uusi uiske katsetama minna... Ma loodan, et ma kohe soojendusringi peale kõhuli ei maandu, vaid oskan ikka teistsuguste sakkide ja võõra kumeruse peal ka ühte jalga teise ette panna... :).
Sille, muide, mis uiskudele sina pärast Jackson Classique'i üle läksid? Ja millega sa nüüd sõidad? Lihtsalt uudishimu pärast tahaksin teada... Tegelikult ma oleksin tahtnud seda muidugi üldse ENNE uute uiskude ostmist teada, aga no nüüd läks nende väljavahetamine nii hirmus kiiresti, et ei jõudnud ette nõu küsida. Räägi siis nüüd takkajärgi, palun, ja jaga kogemusi!
Vot. Muidu ma olen nüüd see hooaeg katsunud kaks korda nädalas trennis käia, sest meil on väga tore uus treener ka. Ta on küll jäätantsija ise olnud (Prantsusmaa koondises), nii et mõned kauem uisutanud trennitüdrukud kirtsutavad nina, et ta tahab hoopis teistsugust lähenemist kui nemad on õppinud ja et nad peavad kõiki samme sisseharjunuga võrreldes täiesti teistmoodi tegema. Aga mind ta nõudmised ei sega, sest mulle ei ole nii sisse veel miskit harjunud - ja ta on lihtsalt nii särtsakas ja rõõmus ja energiline kogu aeg, et ma saan iga kord trennist tõsiselt positiivse laengu. Ta on ka esimene treener, kes päriselt käibki ringi ja tuletab kõigile seitse korda tunnis meelde, et uisutades peab NAERATAMA. Mis teebki kohe tuju heaks, kui natuke naeratama hakkad :). Ja siis me peame iga trenn "super music" järgi kava välja mõtlema :). Nii et selles mõttes rõhub ta varasematest treeneritest tunduvalt rohkem iluuisutamise ILU poolele ja artistlikkusele ja loomingulisusele. Mis mulle tegelikult väga meeldib, sest see on mu kõige nõrgem külg ever :). Aga temaga ei tundugi see nii hirmus ja valulik, vaid tundub täitsa lõbus ja teostatav kohe :).
Jah. Veel olen ma endale viimasel ajal ka üksjagu toredaid kultuuriüritusi, kontserte ja ringisõitmisi organiseerinud. Kõike ma isegi ei mäleta enam, aga kindlasti viimase paari aasta kõige suuremad elamused sain ma paari nädala tagusest La Traviatast, mida me siinsamas Luxi teatris vaatamas käisime. Oi, see oli kuidagi nii kvaliteetselt tehtud ja imeline, et ma olin pärast mitu päeva veel pooltransis ja muudkui ümisesin neid Verdi viise :). IRW, ma vist kuulasin takkajärge seda Brindisit juutuubist vist nii palju, et mulle jäid sõnadki meelde, võin nüüd ise laulma hakata :). Aga jah, ühesõnaga, sellest pühapäevast sain ma teada, et mulle väga meeldib dirigent nimega Teodor Currentzis, nii et kui ta jälle kuskile siiakanti peaks sattuma, siis ma kindlasti lähen teda kuulama, mängitagu siis mida tahes. Sain teada, et Permi ooperiteater on väga viis pluss-pluss-pluss tasemel. Ja sain teada, et lavastaja Robert Wilsonil on väga eriline stiil. Noja... Ei, tõsiselt, väga äge oli. Väga harva mängitakse midagi NIIIIIIIIIIIIIII hästi, et etendus ei jää lihtsalt üheks etenduseks teiste seast, vaid et sellest saabki täiesti emotsionaalse elamuse... Mina igatahes sain nüüd suure tõuke hakata rohkem muusikaüritusi mööda käima... Äkki kuuleb mõnikord veel midagi niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii ilusat...
Mm, ja siis käisime paar nädalat tagasi koos Kadiga lõpuks Verdunis ära, kuhu ma olen kõik siin oldud seitse aastat tahtnud minna, aga kuhu ilma autota väga ei saa. Selle üle oli mul ka väga hea meel. Juhtus väga ilus kuldne sügisnädalavahetus olema ja huupi õhku paisatud mõte võttis lihtsalt iseenesest üleöö kuju... See oli selle aasta viimane selline päris vananaistesuve nädalavahetus, et sai veel ilma jopeta õues olla, ja väga mõnus oli niimoodi seal tohutus värvilises metsas luusida... Kuidagi rahulik ja koha ajaloo tõttu muidugi natuke melanhoolne, aga ilus. Vaikne, mõtlik ja väärikas koht oli :). Ja sügis on ka ilmselt seal käimiseks meeleolu poolest kõige õigem aeg... Väga meeldis... Vot.
Aga no nüüd on nii, et ma pean hakkama end trenniks valmis seadma. Olge siis jälle toredad ja eks ma kunagi kirjutan jälle.
M.
Sest tööl on meil juba ammu ametlikult hullumaja. Iga jummala inimene selles meie tohutus institutsioonis on otsustanud saata iga päev tõlkesse miljon lehekülge midagi, ilma milleta kukub maailm lihtsalt kokku, nii et me oleme siin viimasel ajal kõik permanentselt hinge vaakumas... Tõsiselt, vahepeal on selline tunne, et hakka või töökuulutusi vaatama, sest kuigi ma pean ennast päris võimekaks ja üsna hästi stressi taluvaks inimeseks, ei ole ma enam suuteline kogu aeg ainult kasvavatele ootustele vastama. On ainult aja ja võib-olla ainult nädalate küsimus, kui kuskilt midagi suure raksakaga lõhki käriseb - ja ma väga loodan, et see ei ole mina ise... Sest no lihtsalt iga töö on juba millegi poolest kõige prioriteetsem ja vajab teoorias erilist lähenemist, aga mul ei jää juba ammu aega isegi mõelda, mis ma sinna kirja panen, rääkimata kirja pandu üle lugemisest, nii et ikka täielik jama on majas. Jama tellija jaoks, kes saab keskpärase või kehva (või igatahes mitte hea) töö, ja jama minu jaoks, sest mina tunnen end ka halvasti, kui ma saadan välja huupi tehtud toortöö, kuhu said kirja kõige esimesed sõnad, mis pähe tulid, sest rohkemaks ei olnud aega. Samas töö eest vastutan ju ikka mina - ja kui keegi peaks kunagi me töö üle kobisema, siis... No paraku peab siis nentima, et ta kobin võib olla täitsa õigustatud. Noja keda see siis enam huvitab, et meil oli hullumaja tempo peal ja et ma andsin endast niigi parima ja mul tõesti ei olnud selle tööga isegi viite minutit rohkem aega tegeleda, sest mul hakkas juba ka järgmise töö tähtaeg kõrbema??? Oh jah. Noja ega ma tegelikult ei jaksa ka juba enam teha iga päev tööd 120%ga. Lihtsalt füüsiliselt ei jaksa nii, et varahommikust kuni õhtuni välja ongi paanika ja süda kurgus, sest ma lihtsalt ei tea, kuidas ma peaksin kõik selle päeva tööd tähtajaks kuidagigi tehtud saama... Aga kuidagi on saanud noja eks kuidagi peab edasi ka saama...
Oh jah. Elame ja näeme, kuidas täpselt.
Õnneks oli meil see nädal neljapäev ja reede ka vaba... Jõudsin natukenegi unevõlga likvideerida ja niisama olla - ja isegi sellisteks asjadeks energiat leida, mida ma ise tahan teha :). Kokkamiseks ja piltide albumisse panemiseks näiteks. Tegelikult mõtlesingi ma seekord kõik need neli päeva lihtsalt kodus rahus olla ja toibuda. Aga päris nii ei mänginud välja. Mul läks nimelt viimases trennis uisk katki. Kõige olulisem haak murdus ära ja no täitsa jama oli kohe majas. Kui ma selle haagi vahele jätsin, ei hoidnud uisk mind enam piisavalt ja surus täiesti valesse kohta takkapihta ja põhimõtteliselt olid järgmised trennid selle paariga välistatud... Sellest johtuvalt ostsin ma täiesti lampi üleöö neljapäevaks rongipiletid ja sõitsin Pariisi uisupoodi. Käisin pool päeva niisama poodides, õhtul teatris (vaatasin Donizetti ooperit "Armujook", mis oli üle ootuste lustakas) ja siis järgmisel hommikul suundusin esimese asjana Billancourt'i äärmiselt teadliku ja meeldiva uisupoisiga asju ajama.
Muidu ma olin juba suht välja mõelnud, et ma tahan Jackson Debuti või Jackson Premieri saabast ja Coronation Ace terasid. Koju tulin aga ikka täitsa teise kombinatsiooniga :). Kuigi mu vana Jacksoni saabas oli suuruses 8,5 ja jalas täiesti mugav, olid uued 8,5 mõõtu saapad mulle no täiega väiksed... Vist sellepärast, et uute saabaste kannaosa kuju on kergelt teine ja see surus jalga saapas nii palju ettepoole, et varbad ei mahtunud kohe üldse enam ära... Suuremat Jacksoni saabast tal aga poes ei olnud. Seda oleks pidanud laost tellima hakkama ja sellega oleks vähemalt nädal aega aega läinud, misjärel oleksin ma pidanud ju jälle Pariisi seda proovima minema... Kratsisime seal siis mõlemad kukalt, aga lõpuks pistis poiss mu jalad prooviks hoopiski Edea Concertodesse, mis osutusid väga mugavaks, nii et ma otsustasin kohe joonelt ära, et need ma siis nüüd võtangi. Noja edasi arvas poiss üksiti, et ma võiksin neile alla panna hoopis Majesticu tera, mitte Coronation Ace'i. See olevat vähe odavam, aga sama profiiliga ja sobib ka kahekordseteks hüpeteks, kui ma peaksin kunagi tahtma nendeni jõuda... Noja nii siis saigi. Poiss pani krips-kraps uued terad alla, teritas need ära ja pistis mulle karbi kaenlasse. Mina kõndisin nendega veel pool päeva linnas ringi, imetlesin ja nuusutasin neid vahepeal ka, noja siis tulin nendega nüüd üleeile õhtul koju ja ootan juba kannatamatult jääle pääsemist, et vaadata, kas ma ikka oskan üldse täitsa uue kombo otsas uisutada või mitte... :). Võib-olla tuleb nüüd kõike jälle otsast peale õppima hakata :). Ma läksin tegelikult eile õhtul juba liuväljale, aga mul oli meelest läinud, et meil on koolivaheaja nädal ja seega on kõik ula peale jäetud kooliõpilased liuväljal troppis koos. Seal oli juba eesruumis niisugune rahvasumm, et ma ei mahtunud välisuksestki sisse. Seega tegin ma kohe uksel kannaka ja lippasin bussi peale tagasi. Nüüd ei jää muud üle, kui tuleb täna õhtul otse päris ametlikku trenni uusi uiske katsetama minna... Ma loodan, et ma kohe soojendusringi peale kõhuli ei maandu, vaid oskan ikka teistsuguste sakkide ja võõra kumeruse peal ka ühte jalga teise ette panna... :).
Sille, muide, mis uiskudele sina pärast Jackson Classique'i üle läksid? Ja millega sa nüüd sõidad? Lihtsalt uudishimu pärast tahaksin teada... Tegelikult ma oleksin tahtnud seda muidugi üldse ENNE uute uiskude ostmist teada, aga no nüüd läks nende väljavahetamine nii hirmus kiiresti, et ei jõudnud ette nõu küsida. Räägi siis nüüd takkajärgi, palun, ja jaga kogemusi!
Vot. Muidu ma olen nüüd see hooaeg katsunud kaks korda nädalas trennis käia, sest meil on väga tore uus treener ka. Ta on küll jäätantsija ise olnud (Prantsusmaa koondises), nii et mõned kauem uisutanud trennitüdrukud kirtsutavad nina, et ta tahab hoopis teistsugust lähenemist kui nemad on õppinud ja et nad peavad kõiki samme sisseharjunuga võrreldes täiesti teistmoodi tegema. Aga mind ta nõudmised ei sega, sest mulle ei ole nii sisse veel miskit harjunud - ja ta on lihtsalt nii särtsakas ja rõõmus ja energiline kogu aeg, et ma saan iga kord trennist tõsiselt positiivse laengu. Ta on ka esimene treener, kes päriselt käibki ringi ja tuletab kõigile seitse korda tunnis meelde, et uisutades peab NAERATAMA. Mis teebki kohe tuju heaks, kui natuke naeratama hakkad :). Ja siis me peame iga trenn "super music" järgi kava välja mõtlema :). Nii et selles mõttes rõhub ta varasematest treeneritest tunduvalt rohkem iluuisutamise ILU poolele ja artistlikkusele ja loomingulisusele. Mis mulle tegelikult väga meeldib, sest see on mu kõige nõrgem külg ever :). Aga temaga ei tundugi see nii hirmus ja valulik, vaid tundub täitsa lõbus ja teostatav kohe :).
Jah. Veel olen ma endale viimasel ajal ka üksjagu toredaid kultuuriüritusi, kontserte ja ringisõitmisi organiseerinud. Kõike ma isegi ei mäleta enam, aga kindlasti viimase paari aasta kõige suuremad elamused sain ma paari nädala tagusest La Traviatast, mida me siinsamas Luxi teatris vaatamas käisime. Oi, see oli kuidagi nii kvaliteetselt tehtud ja imeline, et ma olin pärast mitu päeva veel pooltransis ja muudkui ümisesin neid Verdi viise :). IRW, ma vist kuulasin takkajärge seda Brindisit juutuubist vist nii palju, et mulle jäid sõnadki meelde, võin nüüd ise laulma hakata :). Aga jah, ühesõnaga, sellest pühapäevast sain ma teada, et mulle väga meeldib dirigent nimega Teodor Currentzis, nii et kui ta jälle kuskile siiakanti peaks sattuma, siis ma kindlasti lähen teda kuulama, mängitagu siis mida tahes. Sain teada, et Permi ooperiteater on väga viis pluss-pluss-pluss tasemel. Ja sain teada, et lavastaja Robert Wilsonil on väga eriline stiil. Noja... Ei, tõsiselt, väga äge oli. Väga harva mängitakse midagi NIIIIIIIIIIIIIII hästi, et etendus ei jää lihtsalt üheks etenduseks teiste seast, vaid et sellest saabki täiesti emotsionaalse elamuse... Mina igatahes sain nüüd suure tõuke hakata rohkem muusikaüritusi mööda käima... Äkki kuuleb mõnikord veel midagi niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii ilusat...
Mm, ja siis käisime paar nädalat tagasi koos Kadiga lõpuks Verdunis ära, kuhu ma olen kõik siin oldud seitse aastat tahtnud minna, aga kuhu ilma autota väga ei saa. Selle üle oli mul ka väga hea meel. Juhtus väga ilus kuldne sügisnädalavahetus olema ja huupi õhku paisatud mõte võttis lihtsalt iseenesest üleöö kuju... See oli selle aasta viimane selline päris vananaistesuve nädalavahetus, et sai veel ilma jopeta õues olla, ja väga mõnus oli niimoodi seal tohutus värvilises metsas luusida... Kuidagi rahulik ja koha ajaloo tõttu muidugi natuke melanhoolne, aga ilus. Vaikne, mõtlik ja väärikas koht oli :). Ja sügis on ka ilmselt seal käimiseks meeleolu poolest kõige õigem aeg... Väga meeldis... Vot.
Aga no nüüd on nii, et ma pean hakkama end trenniks valmis seadma. Olge siis jälle toredad ja eks ma kunagi kirjutan jälle.
M.
"Armujook" on üks mu lemmikutest. Või noh, mulle meeldivad vust enamus oopereid mida ma näinud olen. ☺
VastaKustutaAga uiskudest. Edead on head uisud. Mul endal on Ridellid. Head madalad saapad, madalpiruetiks sobivad. Minu madalpiruett paraku pole nii madal, et saabas mingit rolli mängiks. 😂
Terad on Coronatin Ace.
Kirjuta rohkem trennist. Huvitav lugeda. Kahju, et sa Eestis olles meie trenni ei jõudnud!
Meil jaanuaris harrastajate võustlused tulemas. Hetkel harjutame kavasid.
:) On jah head uisud, üllatavalt mugavad kohe algusest peale. Natuke harjumatu ikka on, terad reageerivad pisut teisiti ja jalavõlv väsis natuke ära, aga muidu polnud üldse hirmus see esimene kord ja kuskilt ei hakanud valus ega midagi... Tore!
VastaKustutaTrennist... püüan :). Vbla mingi videojupi ükskord teha lähiajal! :)
Seniks head harjutamist ja ikka tervist ja rõõmu!