Istun jälle lennujaamas. Seekord Kopenhaagenis, O'Learyse pubis. Ootan pulled pork burgerit ja jõuluõlut. Magasin äsja just kuskil hüljatud väravas kolm tunnikest pehmel diivanil õndsa und ja ärkasin üles suure näljaga. Kaks tundi on veel istuda. Siis saab selle aasta viimase lennuki peale ronida, aju välja lülitada ja järgmised kaks nädalat vegeteerida. Sest ma ei kavatse küll mitte ühtegi asjalikku mõtet enam sel aastal mõelda. Ja üldises plaanis kavatsen ma järgmisest kahest nädalast vähemalt nädala lihtsalt magada, neljajalgsed kaisus, ja siis ülejäänud nädalast poole pidžaamas ringi käia. Eks mul, noh, juuksur on ja nahaarst on ja pass tuleb ära vahetada ja muud säärast ka. Ja siis on jõulud ja sünnipäevad ja suusapuhkus ja muud säärast. Aga see kõik peab mahtuma sellesse aega, kus ma ei maga. Sest unevõlg on mul selline, et seda on oma 500 A4 lehekülge. Või 600. Ja sellega tegelemine on kõige-kõige esmatähtsam. Arvan ma praegu.
Tegelt ma muidugi ei tohikski veel üldse kuskile minna. Kõrgemalt poolt tuli juba suvel käsk inimestele septembrist aprillini puhkusi mitte anda. Ja ega olukord tõesti vist ei võimaldaks ka. Sellist absurdset töökoormust, mis meid on tabanud, ei osanud vist kohe mitte keegi ka kõige kurjemate hoiatuste peale ette prognoosida. Aga otsene ülemus on meil üks ütlemata armas inimene ja püüab alati võimaluste piires siin-seal kõigile vastu tulla. Nii et ma sain siiski loa ammu kokkulepitud puhkuste graafiku järgi siiski nädal enne ametlikku jõulupuhkust puhkusele minna. Ehkki eile tuli üks korralduslemb kolleeg korra juba lagedale mõttega, et äkki ma siiski tühistaksin oma puhkuse, sest tal on vaja täna hommikul keeletunnis olla ja keegi peale minu ei saa tema tööd sellel ajal ära teha... Tjah... Aga siin ma siis nüüd siiski olen.
Enivei. Nagu näha, on meil ajad endiselt sellised, et töö kõrvale justkui enam muid mõtteid ega tahtmisi ega asju mahugi. Nagu silmaklapid oleks pähe pandud. Ja sellest konkreetsest hullusest saavadki aru ainult need, kellega me siin ühes paadis oleme. Selles mõttes on hästi tore, et meil on kõik (või noh, peaaegu) üksteise suhtes kuidagi palju hellemaks muutunud. Kuidagi väga kokku on võetud endid. See on nii armas. Kõik pingutavad, kuidas oskavad, et kuidagi endaga hakkama saada ja siis võimalusel veel ka teiste elu lihtsamaks teha või nende käest läinud asju lahendada aidata. Mõnikord läheb mul kohe meel härdaks, kui ma näen, et mu järgmine töö on niimoodi ette valmistatud, et assistent on välja otsinud, üle vaadanud ja ära lokaliseerinud või lukku pannud kõik töös esinevad 101 linki, mis hoiab mul kokku ikka no tunde. Või kui mõni teine on RRi ettevalmistuse käigus usaldusväärsest allikast tulnud 100% vastetele Bold/Italic makro ka juba peale tõmmanud, nii et mulle jääb ainult segmentide ülelugemise ja kinnitamise vaev. Mis jällegi teeb mul elu nii palju hõlpsamaks ja talutavamaks, et kohe tahaks kallistama minna kedagi... Ja üldse. Omavahel ollakse kuidagi hästi hellad, mu meelest. Kuigi kõigil sõidab juba katus ära. Aga õnneks siiani on läinud nii, et keegi saab ikka veel appi tulla, kui viimane häda käes, ja natukeseks ajaks olukorra päästa, kuniks jälle on kellegi teise kord ja... Noh, sihuke kamraderii on :). Mida pole ammu tunda olnud, mu meelest. Ja mis on hästi mõnus.
Eks me oleme viimasel ajal üritanud tööväliselt ka oma pundiga üht-teist toredat teha, et auru välja lasta ja meelemõistust säilitada. Peamiselt siis söömas käia, ühiseid pidusid korraldada, laterdada ja nii... Katriniga oleme mitu korda veini- ja telekaõhtuid korraldanud, siis eile oli üksuse jõulupidu, ükspäev käisime jõuluturul ja eelmine nädalavahetus oli minu juures suuremat sorti söögiorgia jms. Teatris-kontserdil olen ka sõpradega viimasel ajal päris palju käinud, noh, et oleks mõnikord millestki muust ka rääkida peale töö. Et üldse OSKAKS enam millestki muust rääkida. Selles vallas oli mu jaoks muidu viimase aja toredaim elamus üks USA orelipoiss Cameron Carpenter, kes pani saalis mängima mingi 1926. aasta tummfilmi ja siis mängis sellele poolteist tundi bäkki. Noja kuna see film oli päris naljakas ja ta ise päris osav, oli lõpptulemus päris vinge. Vot.
Noja kui ma kord kümne päeva takka (viimase aja keskmine) end uisutrenni ka vean, siis ongi kõik päevad nii otsas, et ega ma jõuagi ükski päev naljalt enne kümmet õhtul koju :). Mis on ühest küljest natuke hirmus, aga teisest küljest ainuvõimalik, sest TORE peab ju ka millalgi olema! Eks.
Sellest uisuteemast muidugi lubasin ka ammu juba rohkem kirjutada. Aga nüüd jälle ei jõua, sest veerand tunni pärast hakkab pardaleminek. Aint seda mainin, et kuidagi kerkis meil ka esile mingi kevadiste võistluste teema... Et kui tahta, tuleks muusika välja otsida ja aprilli lõpuks mingi kava ära harjutada :). Ma siiani ei ole suutnud otsustada, kas ma tahan või mitte :). Ja kas ma jõuan või mitte. Aga no paistab... Sille, kes teil kavasid välja mõtleb? Teie ise või treener :)? Lihtsalt uudishimu pärast küsin... Ja kirjutan millalgi rohkem meie trennist ka, ausalt!
Muidu aga pean praegu jooksma. Võtan viimase lonksu õlut, haaran oma seljakoti ja lendan õiged väravat otsima.
Olge siis jälle toredad ja järgmise korrani!
M.
Tegelt ma muidugi ei tohikski veel üldse kuskile minna. Kõrgemalt poolt tuli juba suvel käsk inimestele septembrist aprillini puhkusi mitte anda. Ja ega olukord tõesti vist ei võimaldaks ka. Sellist absurdset töökoormust, mis meid on tabanud, ei osanud vist kohe mitte keegi ka kõige kurjemate hoiatuste peale ette prognoosida. Aga otsene ülemus on meil üks ütlemata armas inimene ja püüab alati võimaluste piires siin-seal kõigile vastu tulla. Nii et ma sain siiski loa ammu kokkulepitud puhkuste graafiku järgi siiski nädal enne ametlikku jõulupuhkust puhkusele minna. Ehkki eile tuli üks korralduslemb kolleeg korra juba lagedale mõttega, et äkki ma siiski tühistaksin oma puhkuse, sest tal on vaja täna hommikul keeletunnis olla ja keegi peale minu ei saa tema tööd sellel ajal ära teha... Tjah... Aga siin ma siis nüüd siiski olen.
Enivei. Nagu näha, on meil ajad endiselt sellised, et töö kõrvale justkui enam muid mõtteid ega tahtmisi ega asju mahugi. Nagu silmaklapid oleks pähe pandud. Ja sellest konkreetsest hullusest saavadki aru ainult need, kellega me siin ühes paadis oleme. Selles mõttes on hästi tore, et meil on kõik (või noh, peaaegu) üksteise suhtes kuidagi palju hellemaks muutunud. Kuidagi väga kokku on võetud endid. See on nii armas. Kõik pingutavad, kuidas oskavad, et kuidagi endaga hakkama saada ja siis võimalusel veel ka teiste elu lihtsamaks teha või nende käest läinud asju lahendada aidata. Mõnikord läheb mul kohe meel härdaks, kui ma näen, et mu järgmine töö on niimoodi ette valmistatud, et assistent on välja otsinud, üle vaadanud ja ära lokaliseerinud või lukku pannud kõik töös esinevad 101 linki, mis hoiab mul kokku ikka no tunde. Või kui mõni teine on RRi ettevalmistuse käigus usaldusväärsest allikast tulnud 100% vastetele Bold/Italic makro ka juba peale tõmmanud, nii et mulle jääb ainult segmentide ülelugemise ja kinnitamise vaev. Mis jällegi teeb mul elu nii palju hõlpsamaks ja talutavamaks, et kohe tahaks kallistama minna kedagi... Ja üldse. Omavahel ollakse kuidagi hästi hellad, mu meelest. Kuigi kõigil sõidab juba katus ära. Aga õnneks siiani on läinud nii, et keegi saab ikka veel appi tulla, kui viimane häda käes, ja natukeseks ajaks olukorra päästa, kuniks jälle on kellegi teise kord ja... Noh, sihuke kamraderii on :). Mida pole ammu tunda olnud, mu meelest. Ja mis on hästi mõnus.
Eks me oleme viimasel ajal üritanud tööväliselt ka oma pundiga üht-teist toredat teha, et auru välja lasta ja meelemõistust säilitada. Peamiselt siis söömas käia, ühiseid pidusid korraldada, laterdada ja nii... Katriniga oleme mitu korda veini- ja telekaõhtuid korraldanud, siis eile oli üksuse jõulupidu, ükspäev käisime jõuluturul ja eelmine nädalavahetus oli minu juures suuremat sorti söögiorgia jms. Teatris-kontserdil olen ka sõpradega viimasel ajal päris palju käinud, noh, et oleks mõnikord millestki muust ka rääkida peale töö. Et üldse OSKAKS enam millestki muust rääkida. Selles vallas oli mu jaoks muidu viimase aja toredaim elamus üks USA orelipoiss Cameron Carpenter, kes pani saalis mängima mingi 1926. aasta tummfilmi ja siis mängis sellele poolteist tundi bäkki. Noja kuna see film oli päris naljakas ja ta ise päris osav, oli lõpptulemus päris vinge. Vot.
Noja kui ma kord kümne päeva takka (viimase aja keskmine) end uisutrenni ka vean, siis ongi kõik päevad nii otsas, et ega ma jõuagi ükski päev naljalt enne kümmet õhtul koju :). Mis on ühest küljest natuke hirmus, aga teisest küljest ainuvõimalik, sest TORE peab ju ka millalgi olema! Eks.
Sellest uisuteemast muidugi lubasin ka ammu juba rohkem kirjutada. Aga nüüd jälle ei jõua, sest veerand tunni pärast hakkab pardaleminek. Aint seda mainin, et kuidagi kerkis meil ka esile mingi kevadiste võistluste teema... Et kui tahta, tuleks muusika välja otsida ja aprilli lõpuks mingi kava ära harjutada :). Ma siiani ei ole suutnud otsustada, kas ma tahan või mitte :). Ja kas ma jõuan või mitte. Aga no paistab... Sille, kes teil kavasid välja mõtleb? Teie ise või treener :)? Lihtsalt uudishimu pärast küsin... Ja kirjutan millalgi rohkem meie trennist ka, ausalt!
Muidu aga pean praegu jooksma. Võtan viimase lonksu õlut, haaran oma seljakoti ja lendan õiged väravat otsima.
Olge siis jälle toredad ja järgmise korrani!
M.
Kava on täitsa mõtekas teha. Saad siin panna raskemad asjad (no mis enamasti ei õnnestu, näiteks minul rittberger) ja siis keskendudki rohkem selle elemendi harjutamisele. Mul oli selleks eelmusel hooajal jalavahetusega piruett. Nüüd olen selle selgeks saanud.
VastaKustutaKava teeb ikka treener, seal oma nõksud mida teadma peab (näiteks jää "täitmine") ja elemente ning sammurida oskab ka treener paremini panna kui ise. Vähemalt minu puhul on nii. Mis järgus sõitma hakkaksid? Bronze?
Muusika on muidugi esimeseks asjaks vaja välja valida. Minul on see veel kõige raskem, sest vaja leida endale meeldiv muusika, mida saad paraja pikkusega tükkideks lõigata. Bronze järgus on kava pikkus 1.50. Aga kui kava läbi sõidad, siis ähid ja puhid nagu oleks mitu km maha jooksnud. ☺
Ma võiks sellest veel pikalt jutustada. Kui midagi huvitab, küsi ainult.
Kaua sa eestis oled? Meil võistlused 12.01. Ilmselt oled siis tööpostil juba tagasi, aga võin saata lingi, mille kaudu võistlusi jägida saab. Need peaksid olema laupäeva hommikul. Täpset ajakava veel ei tea.
Mul elab ka Luxis hea tuttav Katrin, aga ilmselt siiski nimekaim. Eestlasi teil seal ju palju. ☺
Autor on selle kommentaari eemaldanud.
VastaKustutaPS: ilmselt bronze jah :). Vaatasin praegu nalja pärast USA adult figure skating championships salvestust, naiste bronze level. Pmst nende asjadega ma saaks kõigiga suht hakkama jah, mida nad seal teevad :). Ehkki rittbergerit ma nt pole üldse proovinud veel, sest seda tuleks hüpata mu remonditud jalalt ja ma pole väga julgenud. Aga samas flip tuli mul juba välja (muidugi mitte kaunilt), sakihüpe tundus mu jaoks kuidagi lihtsam ja kindlam :).
VastaKustutaMuide, aga mis te võistlusel selga panete :)? Kust kostüüme võetakse ja kas need peavad ka sellised ilusad säravad lühikesed kleidikesed olema või võib tagasihoidlikum pükskostüüm ka olla vms? :)
Ma ei oska pilti panna siia, muidu saadekasin pildi riietusest. ☺
VastaKustutaAga sa oled ikka tubli kui flipi hüppad juba. Mul endiselt ainult toeloop, schalhow, rittberger (maandumine üheke jalale õnnestub harva, enamasti maandun kahele jalale) ja oiler, mida hüppeks üldse ei loetagi, ainult selged. Flipi lõpetan ka kahel jalal endiselt. 😐
Aga minu viga ongi see, et kardan kukkuda. Kuigi oskan kukkuda, ikka on mingi alalhoiuinstinkt, mus kohe tööle hakkab kuj ohtlikuks asi läheb.
Muusika hea tava kohta ma ei oska öeldagi. Kunagi keegi ütles, et väga "leierdatud" muusikat ei tasu võtta. Samas see, kes mulle kava tegi, ütles, et kohtunikel peab olema huvitav kuulata ka. ☺
Et muusika ei tohi olla väga aeglane (aeglaselt on väga raske algajal ilusasti sõita).
Aha jah, "minu" Katrini perenimi algab I tähega. ☺
VastaKustutaLisan veel, et võistlustel osaleda on omamoodi äge. Tund enne võustlust on küll mul alati tunne, et kes kurivaim mul käskus siin osaleda, võiksin hetkel kodus näiteks raamatut lugeda. ☺
VastaKustutaAga see hetk kui si nimi väkja kuulutatakse ja jääke sõidad, terve keha on adrenaliini nii täis, et isegi külm ei ole kleidiga. Treener üritab veel viimased pinged maha võtta ja siis ootad oma muusikat. Ja kui sõitma hakjad, siis nautimise ja naeratamise asemel keskendud ainult elementideke. "Nüüd pääsuke, nüüd kuu, nüpd kaskaad, väljaaste koos naeratusega kohtunikele. Nüüd ritt ja valsisamm (ära naeratust unusta) ja sissesõit piruetti jne. 😀
Tead, mul hakkas seda kirja pannes ka süda peksma. Päriselt. 😂
Ja kui kava läbi on, on põlved nii pehmed, et kukud või kummardust tehes pikali.
Ja lubad järgmistel võistlustel paremini teha. Mul läheb äkki vist juba viies? hooaeg võisteldes. Sel aastal on esialgu plaanis osaleda Gliss Openil (see meie oma klubi võustlus) jaanuri alguses, Juba Cupil nädal hiljem (üks ettevalmistamine) ja Juba extral, see vist on aprillis. Kahel esimesel oleme juba kurjas. Teine on kaugem tulevik, aga enam-vähem 3 võustlust oleme hooajas teinud.
Vabandust kirjavigade pärast. Trükin tahvlis ja sellega teen tavaliselt palju vigu.
Aga kui mulle meiliaadressi annad, võin pilte saata ka.
Mmm, ma nimme ei hakanudki üldse harjutama flipi kahele jalale maandumisega. Et muidu pärast on see tagavaravariant liiga hästi meeles, mis tähendab, et iga kord, kui natuke hirm peale tuleb, lähen ma ju kohe kergema vastupanu teed. Ma kohe esimese hooga hakkasingi üritama ühele jalale maanduda, ja no kohe hakkasingi püsti jääma ka. Kuidagimoodi. Treener oli kergelt üllatunud :). Aga eino ilusat ei ole selles veel midagi, eks, ma tegelt alles mingi kolm nädalat tagasi jõudsin selleni noja maandumine on mul siiani nendes mõnes hilisemas trennis olnud ikka selline must ja igerik. "Aga flip on flip," teatas treener. Ja küll see ka mugavaks muutub... :)
VastaKustutaMinul see-eest on jälle piruettidega raskusi. No kahel jalal on lihtne ja ma nüüd lõpuks jään jääl kindlalt ühte kohta ka ja nii, aga ühe jala piruettidega ma ei tea... Need tulevad mu jaoks väga vaevaliselt. Ma veel ei vaheta sugugi jalgu ega tee madalpiruetti ega muud säärast keerulist. Minu jaoks kusjuures on kõige lihtsam ühe jala omadest see back scratch spin, mis iganes see siis ka eesti keeli poleks. See on mu jaoks uisuteral olemise asendi ja tasakaalu poolest kõige mugavam ja ma pöörlen nii kõige kindlamini ja lihtsamini, üsna vähese vaevaga, aga sellega on mul see probleem, et ma ei julge jalgu nii päris tihedalt üksteise vastu risti panna, kui vaja, sest vot siin ma kardan küll, et ma ei saa seda teist jalga sealt pärast piisavalt ruttu kätte, kui tasakaal ära kaob ja teda endale alla vaja on :). Noja siis paratamatult kaob tasakaal just sellepärast pärast paari ringi ikka ära, et ma ei pane teda päris nii hästi ja tihedalt teise jala vastu, vaid hoian teda seal vägisi kuidagi avaralt teise saapa kohal :). Oh jah. Et piruetid on üks suur maadlus mu jaoks :).
Nii äge :)! Su võistluste kirjeldus! :) Tõsiselt äge :). Ja mu mailiaadress on maris12002@yahoo.com
VastaKustutaSaada pilte, jaa, palun! Ja võistluste link ka kunagi siis!
No näed kui erinevad on inimesed. Minu jaoks on piruetid ühed lihtsamad, aga see sinu kirjeldatud on eesti keeles vust vint, see jälle minu jaoks kõige raskem. Ei saa mitte tasakaalukeset paika.
VastaKustutaMadalpiruett on mul ka selline, mida võistlustel ära ei loeta, sest pole piisavalt madal.
Ma pärast teen arvuti lahti, siis saadan pilte. Kas sul FB-s konto on? Seal on meil ka klubi leht, seal ka jagatakse tavaliselt võistluste vaatamise linke. Tiiu Valgemäe Uisukool siis lehe nimi.
Saatsin sulle hunniku kirju. Loodetavasti tulevad läbi. :)
VastaKustuta