Ühesõnaga. Pöördudes nüüd siiski tagasi reisimuljete juurde. Meie elu esimene Camino jupp. Algas nii.
Mina tulin Luxist, teised Eestist. Saime Madridis ühel reedel kokku, istusime siis rongi peale ja loksusime peaaegu viis tundi Santanderi. Kohale jõudes olime üsna kapsad, aga läksime ikka natuke välja linna peale. Jõime esimesed sangriad, võtsime pärast pikka Annega kauplemist mõned tapased ja tegime esimesed pildid. Linnal polnud viga. Suuri masse ei olnud ja kana maitses hästi. Lisaks jalutati seal koertega koos ka kasse.
Hommikul võtsime kõigepealt plaani katedraalist palveränduri passi hankimise. Neid saab peamiselt suurematest kirikutest ning kuna ilma selleta rändureid albergodesse öömajale ei võeta, oli ka meil seda vaja. Albergod on ju üliodavad, enamasti kuskil 10-15 eurot nägu/öö, nii et selleks, et kõik muidu puhkajad ka albergodesse ei trügiks ja et need hotelle põhja ei ajaks, lubataksegi sinna ainult passiga palverändureid. Meie küll mõtlesime ööbida valdavalt pansjonaatides, kodumajutustes ja hostelites, aga no igaks juhuks - ja suveniiriks - tahtsime ikka passi ka.
Nii me siis käisime mitu tiiru ümber katedraali ja vaatasime seda muudkui seest ja väljast ja ülevalt ja alt, kuni lõpuks leidsime kuskilt maalrite selja tagant ärapeidetud kontorist ühe tüdinud onu, kes meile sahtlist passid välja koukis.
Noja edasi asusime piki rannikut teele. Ametlik rada läheb tegelikult Santanderist sisemaa poolt edasi - vonkleb pikalt mööda Santanderi eeslinnu ja sõiduteed, kuniks jõuab ca 26km pärast Boo de Pielagosse. Kuna mul oli aga tark raamat, mis ütles, et piki rannikut läheb sinnasamasse välja alternatiivne rada, mis pidada olema palju ilusam, kuigi ka jupp maad pikem, siis me otsustasimegi pigem seda mööda matkata ja ilusaid vaateid nautida.
Santander on aga siiski päris suur linn, selline 200 000 elanikuga, nii et selleks ajaks, kui me päriselt raja algusesse jõudsime, olime me juba vist 8-9 kilomeetrit mööda linna vantsinud - mulle laadijaid otsinud ja passi otsinud ja Magdalena palee juures käinud, nii et minul olid igatahes jalad juba täitsa väsinud. Mingil hetkel tundus mulle isegi, et ma võiks veel ühe öö Santanderis magada, et siis värskete jalgadega matkarajale karata. Aga kui me kord raja peale saime, siis hakkas kogu aeg nii ilus olema, et esiteks ma unustasin mõneks ajaks üldse ära, et hästi enam ei jaksa. Noja kui ma uuesti ära väsisin ja hakkasin virisema, et ma nüüd tahaks öömajale jääda, selgus, et ega seal mereäärse raja peal ainult üks ööbimisvõimalus ongi ja sinna tuleb välja kõndida, tahad või mitte. See oli aga Santanderist sealt raja algusest ei rohkem ega vähem kui 16 kilomeetri kaugusel. Nii me siis vantsisime ja vantsisime ja lugesime aga lahesoppe (tee pealt öeldi millalgi poole maa peal, et kämping on neljanda lahe ääres). Kohalejõudmise hetkeks lõid jalad ikka juba päriselt tuld välja. Aga ei saa kuidagigi salata, et kohutavalt ilus oli!
Seal oli natukene Iirimaa ja natukene Šotimaa ja natukene Saaremaa moodi. Nad armastasid ka väga kiviaedu. Ja igal pool oli elukaid. Ja igasuguste kivihammaste otsas päevitati ja puhati. Oli ju nädalavahetus.
Muidu pidavat see mereäärne Camino del Norte olema üks kõige vähem käidavamaid palverännutee marsruute. Primitivoga võrreldes oli ikka tunduvalt hõredamalt käijaid tõesti. Aga see-eest oli nendel ilusamatel mereäärsetel lõikudel üksjagu selliseid päevakõndijaid, kes tulid nädalavahetuseks kogu pere ja mansaftiga ilusaid kohti avastama. Meie olime nende seas praktiliselt ainsad suure seljakotiga rändurid. Ühte Kanada meest nägimegi ainult veel, kelle järel me ühest suletud teelõigust mööda saime...
Vot. Meie esimeseks matkaööks oli üks kämping Virgen del Mar, mis tegelikult pidi paar nädalat hiljem juba hooajaks uksed sulgema. Oli teine täitsa toredas kohas, üsna mere lähedal ja basseiniga. Kuivaineid ja saia müüdi ka. Nii et selline laager sai siis:
Järgmisel hommikul aga hakkas vist kõige-kõige ilusama loodusega matkapäev üldse. Terve päeva märksõnaks olid tõeliselt uhked kaljunukid ja karid ja saarekesed ja rannasopid ja natuke turnimist nõudvad rajad ja lihtsalt... nii kohutavalt äge oli. Vot sinna ma tahangi ükskord korraliku fotokaga ka tagasi minna ja siis päikesetõusust loojanguni mööda kaljusid roomata ja ronida ja igasuguste rakursside alt pilte teha ja valgust taga ajada.
Päeva lõpus õnnestus meil juba ka natukene ära eksida. See rannarada oli muidu selles mõttes hästi selge ja kuidagi intuitiivne, et ta ei olnud küll kuidagi märgistatud, aga no rada oli rohtu tallatud ja kuskile mujale justkui minna ei olnudki. Aga me magasime maha selle küla, kust me oleksime pidanud sisemaa poole tagasi minema, et Boo de Pielagosse välja jõuda. Õigupoolest... no seda küla lihtsalt ei paistnud mere äärde! Me vaatasime kogu aeg, et seal kaugel suurema ranna ääres ta peab ilmselt olema... Ja kui sinna jõudsime, ütlesid vetelpäästjad, et jajah, et see on selle küla rand küll, aint et küla ise - ja see tee, mida meil vaja on - on 3 km tagasisuunas... :). Olime ilma mingisugust küla märkamata temast mööda tulnud.
No mis meil siis muud üle jäi. Tegime veel vastu õhtut ringe. Marssisime läbi looduskaitsealuse männimetsa ja paar kilomeetrit piki sõiduteed Boosse. Kus selgus, et nende hotell on kinni pandud ja ainus ööbimisvõimalus ongi kohalik albergo. Seal õnneks anti meile 10 lisaeuro eest neljane tuba kolme peale kasutada ja iseenesest oli kõik okei. Väike miinus oli see, et meie tuppa sai läbi suurema magala, nii et kui ma öösel pissile läksin, kuulsid seda kõik ka seal magalas... Muidu aga oli albergo renoveeritud ja korralik ja selles mõttes läks isegi hästi. Need ei olnud mitte kõik sellised :). Lutikahirmus olid selles konkreetses öömajas põrandad ära plaaditud ja puust narid asendatud metallnaridega. Kõik oli puhas. Söök oli toitev. Veini ka müüdi :). Rohkem nagu ei osanudki midagi tahta. No vetsusid ja dušše oleks võinud paar tükki rohkem olla :).
Kokku ööbisime me muidu kogu reisi jooksul 2,5 korda albergos, muidu katsusime ikka pansjonaate ja hosteleid vaadata. 2,5 tähendab seda, et kolmandas me juba maksime toa eest ära, sest seda ei oldud nõus enne näitama, aga kui me siis üles tuppa jõudsime, avastasime, et see on pmst 40 aastat remontimata ühikas. Magamiseks anti mingi paberist aluslina. Duššidega olid seal viletsad lood, vetsudega ka, toad ei käinud lukku ja kotid kästi metallkappi luku taha panna, lutikate pärast. See oli nii hirmus, et meie emmega otsisime enne õhtut endale parema hotelli. Anne keeldus lisaraha kulutamast ja magas üksi seal...
Aga no sellest kunagi hiljem. Siin veel mõned pildid sellest meie esimesest, täitsa toredast albergost.
Vuot.
Aga ikka üliilus oli see maastik seal Kantaabria rannikul. Ja rada oli kõigile jõukohane, ei olnud väga palju turnimisi ega ohtlikke kohti. Väga soovitan... Mina ise lähen sinna ka ükskord tagasi, ausõna! Suure fotoka ja statiiviga. Ja küll ma siis pildistan veel ja rohkem!
M.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar