Seiklused ühistranspordis

Ahjaa, see jäi mul veel mainimata, et eile läks mul pisut nirusti. Vaadake, viimasel ajal on siin nii koledad ilmad olnud ja ma olen järjekindlalt bussiga tööl käinud. No aga esmaspäeval läks nii, et haarasin hommikuse lehe ja jäi platvormile lehte lugema. Teadsin, et selle platvormi järgmine tulev buss peaks olema number 1 ja kui buss ette sõitis, kobisin ma midagi mõtlemata bussi. Lugesin ja lugesin, silmanurgast nägin ühes järgmises peatuses paari teist praktikanti... Imestasin, et miks nad peale ei tulnud, aga lugesin edasi. Lugesin, kuni buss järsku väga imelikku kohta pööras ja täiesti vales suunas sõitma hakkas. Eks ma kobisin siis järgmises peatuses maha ja jalutasin läbi pargi Kirchbergi poole. Millest poleks muidu hullu olnud, kui VIHMA POLEKS SADANUD ja mu jalad eilsest pikast retkest VÄGA rasked poleks olnud. Urr. Ma ei olnud kõige õnnelikum, kui lõpuks sellisesse peatusesse jõudsin, kust minu bussid läksid. 

Murphy seaduste tundjana oleksin juba pidanud arvama, et ega see veel kõik pole. Aga päev möödus kenasti ja eks ma siis unustasin hommikused seiklused. Noh, aga vaat õhtul, õhtul käisime pärast tööd Auchanis. Istusin sealt number ühe peale. Jajah, seekord oli küll päris number üks, aga see üks sõitis raudteejaama kena kauem kui tund... Kõik tänavad olid umbes ja eriti palju oli muidugi busse. Uff... Ainuüksi Royali peatuse juures seisime vist kakskümmend minutit. Lõpuks selgus ka peasüüdlane, kelleks oli kesklinna sild. Kolm võimalust: keegi pani pommi, sild hakkas kokku vajuma või paigaldati sinna juba praegu kolmapäevaõhtust saluuti. Sest kolmapäeva õhtul pool kaksteist on siin suur ilutulestik ja just Pont Adolphe peaks selle koondpunkt olema. Igatahes, sild oli politseinikke täis ja mingid suured sõjaväemasinad paistsid ka olema... Reguleerijad seisid silla otste juures ja suunasid kõik sõidukid kuskile pärapõrgu ringile. Tore on, et mul raamat kaasas oli, vähemalt sain bussis midagi teha, aga... põiekas oli ka. Päris halb oli nii kaua selle otsas istuda :-D. Hea on see, et seni, kuni ma bussis istusin, jõudis vähemalt paar-kolm korda kindlasti vihma sadada, aga tänu bussile jäin mina kuivaks. Olgem positiivsed, eks? 

Hakkaks kohe jälle rattaga tööle väntama, aga ilmateade on kogu nädala suhtes üpris karm... Ei usu, et siit midagi head tulla saab, lähiajal ei paista rattailma tulevat. 

M.

Happy Mosel

Eile juhtus nii palju naljakat ja vahvat, et ma panen parem ruttu kõik kirja, muidu läheb veel pool meelest. Sellest oleks küll tuline kahju.

Niisiis: eile hommikul saime juba enne kaheksat raudteejaamas kokku. Oh sina pühade müristus, kui külm oli. Igatsesin kindaid, vahtisin tumehalli taevasse ja palusin, et päev väga märjaks ei kujuneks. Arvestades seda, et meil oli plaanis terve päev värskes õhus veeta, oleks see äärmiselt ebamugav olnud. Etteruttavalt võin aga öelda, et meie õnneks saime päeva peale vihma vaid kolmel-neljal korral - ning isegi siis üsna mõõdukalt. Läbi ei ligunenud, ära ei külmanud ja ülejäänud aja paistis isegi päike, nii et õhtuks näitasid kraadiklaasid juba 19 kraadi. Me suisa õhetasime värskest õhust ja päikesest, kui õhtul rongi istusime.

Rongipilet osutus ka meeldivaks üllatuseks. Nimelt saime Cochemisse edasi-tagasi pileti ainult 23 euri eest. Kuna poolel Cochemi teel oleva Wittlichi pilet läks mul paar nädalat tagasi sellest viis euri kallimaks, olin arvestanud märksa soolasema hinnaga. Nüüd tuleb välja, et olin ise eelmine kord tobu ja võtsin tavalise edasi-tagasi pileti, selmet soodsamat nädalavahetuse päevapiletit nõuda.

Saime Luxist IC rongiga ümber istumata otse Cochemisse. Sealt pidime regionaalrongiga paar peatust edasi Moselkerni sõitma, aga justkui kiusuks ei saanud me kuidagi kuidagi Cochemi raudteejaama piletiautomaadiga kaubale. See sülitas kõik mu kaardid välja, 50-eurone pangatäht talle ka ei kõlvanud ning münte meil paraku polnud. Cochemisse jääda ja raha lahti vahetada ei tahtnud me ka, sest järgmise rongini oli selleks pisut liiga kaua aega... Jooksimegi siis niisama rongi peale. Mõtlesime, et ehk saab rongist ka piletit - ja üleüldse, ainult kakskümmend minutit oligi ju vaja sõita. Mõnikord ei tule keegi tundide kaupa pileteid kontrollima. Rongis sattusime siiski kena konduktorineiu otsa, nii et saime ka piletid. Kusjuures eripakkumisena ühe päevapileti kahe peale :-D. Irw. Tal oli üks kummaline süsteem...

Poole üheteistkümneks olime Moselkernis. Kõigepealt jalutasime muidugi pool tunnikest linnakeses endas (Moselkerni peamine vaatamisväärsus, 7. sajandist pärit Merovingide krutsifiks jäi meile ka kogemata ette...) ning jõudsime siis linna äärest algavale Eltzi lossi viivale metsarajale. Lossi kodukas, mille järgi mina orienteerusin, väitis nimelt seda, et lossi juurde pääsebki ainult jalgsi, et see teebki Eltzi lossist nii unikaalse koha. Pärast muidugi tuli välja, et saab bussiga ka, kusjuures bussipeatus oli täpselt lossivärava taga. No krt... sellest polnud kodukal poole sõnagagi juttu! Samas mulle meeldis matkarada ka, ma arvan, et see tegi ettevõtmise märksa erilisemaks kui bussisõit seda võimaldanud oleks. Rada oli ilus ja lisaks oli meil kogu aeg tuli takus ja hirmus põnev, kibelesime ju seda Google'i piltidelt nähtud imelist vaadet nägema. Ja tahate nalja kuulda? Kui meile siis lõpuks mingisugune vaade avanes, oli see selline:

Millegi sellise asemel. Selle võtsin netist. 

Tüng, ah? Appi, ma olin nii rabatud, et ei osanud muud, kui vaid naerda. Pettus. Ebaausus! Ebaõiglus! Täielik altminek! Noh, positiivne oli see, et vähemalt oli loss nii suurtele ehitustöödele vaatamata lahti, eks. Samas - pilet oli üsna kirves, 8 euri, aga selle raha eest ei lubatud meil lossis oma käe peal ringigi vaadata, pildistamisest rääkimata. Meid karjatati hoopis suures kambas väga napisõnalise ja emotsioonitu giidi saatel ühest toast teise ja kamandati lõpuks läbi köögi õue tagasi, ei mingit põhjalikumat ringivahtimist! Urrrrrrr! Ühesõnaga, loss kujunes mitmel põhjusel kergeks pettumuseks.

Tagasi läksime teist, Kardeni poole viivat matkarada mööda. Sõber internet väitis, et teekond võtab poolteist tundi. Noh, võttiski. Ainult et selle poolteise tunni sisse mahtus lisaks marssimisele veel pärnaõite korjamine, kirsside nillimine ja vääääääga palju pildistamist. Oleksime me ainult kõndimisega piirdunud, oleks kindlasti kena 50 minutiga linna jõudnud. Vastukaaluks läbi paksu padriku viivale Moselkerni matkarajale läks see otse üle mäe ilusate põldude vahele ja sealt edasi läbi maaliliste viinamägede alla Moseli äärde välja. Alguses oli vaja lossi juurest päris kõvasti mäkke turnida, mul on sellest siiani põlved haiged (kõlan nagu penskar, eks?), aga edasi oli juba lihtsalt lust ja lillepidu... Selle väikese põlluvahetee ääres kasvas nimelt tohutult palju kirsse ja mureleid. Me siis muudkui marssisime ja korjasime endale iga puu otsast paraja peotäie, kuni kõht täis sai. (Pean lihtsalt südametunnistuse rahustamiseks ütlema, et me polnud sugugi esimesed... Hansuke ja Greteke olid tee kirsikive täis puistanud ja puude alumised oksad olid üpris tühjad, kohati tuli peotäie nimel täitsa keksida. Ühes kohas ronisin ma suisa puu otsa ladvakirsside järele... Mmmmmm... Aga asi oli seda väärt! Nii maitsvad olid. Lisaks oli pärastlõuna ka ju käes, kõht oligi parajalt tühi juba.)

Kui lõpuks Kardenisse jõudsime, vaatasime seal pisut ringi, hüppasime siis rongi ja mõtlesime Cochemisse sõita. Aga juba järgmine küla (Pommern) oli nii numpsik, et me kargasime jälle rongist maha ja tegime seal ka tunniajase vahepeatuse. Kusjuures mulle väga meeldib niimoodi jooksu pealt asju otsustada - eriti tore on veel see, et meil H-ga kukub see väga hästi, momentaalselt ja kärmelt välja. Thionville’is käisime ju ka niimoodi ära, et hüppasime pikemalt mõtlemata rongist maha! Küll on tore, kui saab niimoodi vilkalt kaubale... Igatahes, Pommern oli hästi ilus, ent üpris [loe: täiesti] inimtühi ja vaikne. Ühe veinikoha siiski leidsime ja seal jõime ka päeva ainsa klaasitäie veini! Mina ei tea, kas mina sain Happy Moseli ideest valesti aru, oli ilm süüdi või käisime me mööda liiga pisikesi külakesi, aga rahvast liikus neis paigus, kuhu meie sattusime, üliväga vähe. Üritusi ja veinilette ei näinud me üldse ja ehkki rattureid oli, siis mitte ülemäära palju. Mitte et ma kurdaks, meil oli sellele vaatamata äärmiselt tore, aga ma kangesti tahaks teada, kust nad oma netilehekülgedele sellised ratturite tunglemise fotod on võtnud?

Hästi, Pommernist saime tulema umbes poole kuue paiku ja siis jõudsime lõpuks ikka Cochemisse ka. Käisime linnas ringi, vantsisime üles lossi juurde ja otsisime seejärel tikutulega linna pealt midagi süüa. Tahtsime kella kaheksase rongi peale jõuda ja enne midagi hamba alla leida, aga see ei olnudki pühapäeva õhtul nii lihtne ettevõtmine. Lõpuks olime peaaegu lootust kaotamas, kui ühe türklase leidsime. Oh... Ta oli tõeline elupäästja! (Pärast tuli muidugi välja, et IC rongides on restoranvagunid ka, aga ega me selle peale ju enne tulnud!) Selle türklase kebabi najal vedasin end ikka koduni välja, ilma selleta poleks ma vist Luxi raudteejaamast kaugemale jõudnud :-D. Oioi, te ei kujuta ettegi, kui kutu ma õhtuks olin :-D. Järgmisi ettevõtmisi planeerides tean, et 21 kilomeetrit päevas on ilmselgelt piir. 

Lõppkokkuvõttes oli hullult vahva päev ja me jõudsime nii palju asju ära teha-näha, et pöörane kohe. Kunagi septembri paiku, kui viinamarjad hakkavad valmis saama, lähen kindlasti veel vähemalt päevaks Moseli orgu... Võib-olla siis Traben-Trarbachi kanti näiteks. Seal on ikka NII ilus. Nüüd võiks aga vahelduse mõttes midagi muud sihikule võtta. Hmm... Maginot’ liini kindlustused näiteks? Huvitav, kuidas sinna pärapõrgusse küll saada?

Hästi, aga aitab nüüd ka. Niikuinii ei viitsi keegi selliseid romaane lugeda, ainult mul endal on jälle mõnikord tore meenutada ja pisiasju meelde tuletada. Selle poolest on ikka väljasõitude ja reisimälestuste ülestähendamine asendamatu...

Järgmise korrani siis (kui viitsin, on järgmine kord kohe varsti ülejäänud piltide näol, aga võib-olla viitsin alles homme),

M. 

Märkimisväärne!

Tänase päevaga sai rekordeid purustatud. Tähendab, kõndisin maha 34 000 sammu millegagi - see teeb pea 21 kilomeetrit. Nüüd on kõik hirmus väsinud. Jalad ja selg ja kõik ülejäänu ka :-D. Ai. Nii palju polegi ma vist kunagi korraga ühe päeva jooksul maha marssinud. Äge!

Etteruttavalt võin öelda, et hirrrrrmus tore päev oli. Eredaid hetki oli väga palju ja Mosel oli tõeliselt Happy... Ainult et ma kirjutan neist eredatest hetkedest ja kõigest muust homme, sest täna tõesti ei jõua enam. Uni murrab vägisi maha.

Head ööd,
M.

Alati ei lähe kõik plaanide kohaselt

Nii, übertäis planeeritud nädalavahetuse esimene päev lõppes nii, et pool plaanidest jäi realiseerimata. 

Kahel peapõhjusel: 

1) Linna bussiliikluses valitseb kerge kaos, bussid sõidavad imelikke marsruute mööda ja bussipeatustes käivad kollaste vestidega onud, kes küsivad, mis bussi ootad - ja siis ütlevad vastavalt su plaanidele, et oota edasi, mine jala või mine paar peatust jala sinnapoole, buss sealt täna edasi ei tule. 

2) Ilm on tõeline õudus neil päevil. Hommikul taevasse vaadates ei saa mitte millestki aru. Sellest pole muidugi eriti hullu, päeva jooksul jõuab kõik niikuinii kümme korda muutuda. Vahepeal paistab päike, siis tahab tuul majal katuse pealt ära viia ja siis tuleb pöörane ladin kaela. 

Niisiis. Tehtud sai: 

Matk. Algas kõik väga hästi. Saime ühe toreda kreeklasega isegi kokkuleppele, et ta toob meid enne matkale järgnevat õhtusööki linna tagasi, et me ikka kenasti peole jõuaksime ja puha. Sõitsime siis Bourglingsteri, kus lossi ümber mingi käsitöölaat toimus. Igasugused kunstnikud olid oma telgid püsti pannud ja päris vahva oli. Loss oli ka külastajatele lahti ja kunstiträni täis. Kunstiträni oli selline suhteliselt mannetu, aga loss ise väga vahva. Mulle meeldis. 

See ilmselt ei olnud Zorro loss, aga see vapp oli ühe saali laes. Ma pärast uurin, kelle lossiga üldse tegu oli... Ma polnud üldse valmistunud täna ka mõne lossi nägemiseks :-D. 

Mina tahaks näha mõnda lindu, kes nii erksasse pessa üldse tulla julgeks!

Olime tunnistajaks ka kindluse vallutamiskatsele. See meenutas mulle väga Kalle Blomkvisti ja nende sõdu-lahinguid. Siin olid ainult kambad märksa suuremad. Aga olid kaitsjad ja olid ründajad ja lõpuks läks päris suureks vehklemiseks ikka lahti. Nii lõbus!  

Ja musttuhat hinge vajugu hauapimedusse... või kuidas seal Blomkvistis öeldigi?

Olgu, aga pärast laadal lustimist sõitsime Väikesesse Šveitsi edasi ja umbes täpselt siis, kui auto ära saime parkida, hakkas vihma tibama. Taevas tundus siiski selginema hakkavat, nii et peale lühikest autos passimist hakkasime ühel hetkel otsustavalt astuma. Ja kus siis alles tehti taevaluugid lahti. Olime saanud käia ehk 200 meetrit, kui selline padukas taevast alla tuli, et me kõik korrapealt üpris märjaks saime. Tuul oli ka hästi vilu ja nii me siis sättisime end ühe põõsa varju ootama ja vaatama, mis saab. Vihm ei näidanud vaibumise märke ja pärast kümmet minutit otsustasime alla anda. Suundusime lähedaloleva hotelli kohvikusse kakaod jooma. [Olgu öeldud, et Gondvana Reiside logoga kilejopp on äärmiselt kvaliteetne, hoolimata kõvast vihmasajust jäi mu ülemine ots täitsa kuivaks. Või noh, tähendab, strateegilistel piirkondadel ilutsesid siiski märjad laigud, nii et ma nägin välja nagu lekkivate rindadega imetav ema :-D. Aga vihma tugevust arvestades oli see siiski hämmastavalt hea tulemus].

Cherbourg'i vihmavarjud jooksevad autode poole tagasi

Selleks ajaks, kui kakaod lauda toodi (meie maitsvatele kangetele kakaodele vastukaaluks sai vaene H äärmiselt lahja kohvihõngulise piimavahu, sest see oli nende arusaam latte macchiatost), jäi vihm üle ja päike säras nagu muiste. Meil oli hea meel, et saab ikka need Schiessentümpeli kosed ära näha. Jõime ruttu kakao ära ja hakkasime astuma. Ja muidugi hakkas vaid mõni minut hiljem jälle vihma sadama. Seekord õnneks pisut lahjemini, nii et me tagasi enam ka ei pööranud. Ja kosed nägime ära. 

Ehkki, mina tahaks teada, et no mis koskedest me räägime?!? :) :) :) Need olid sellised pisikesed veenirekesed, et koskede nime nad nüüd küll ei väärinud :-D. Ausõna, see jõgi polnud mingi jõgi, vaid tillukene kraav. Väga maaliline kraav küll, aga no ikkagi. Täielik tillikas. Fotode peal näeb see kosk muidugi ka alati hästi väike välja, aga ma mõtlesin, et kosed on ikka suured ja fotod lihtsalt kaugelt tehtud. Tutkit sul... Meil on igas tervisekeskuses seljamassaažiks suuremad kosed :-D. 

See ongi kogu jõgi :-D

Hästi. Ma olen sellegipoolest õudselt rahul, et ma need kosed nüüd ära olen näinud. Need on igal pool piltide peal ja ma kangesti tahtsin nende juures ära käia. Nüüd saab ühe linnukese jälle kirja panna. Ja Bourglingster oli veel eriline kirss tordi peal .

Tegemata jäi:

Pidu. Miks? Ausalt? Puhtalt laiskusest. Kui ma lõpuks kell kaheksa koju jõudsin, olin märg ja näljane ja väsinud. Kella poole üheksaks oli selge, et plaanitud ajaks ma küll pittu ei jõua. Kaalusin veel pisut asja ja meenutasin endale, et bussid sõidavad täna ka harva, lisaks veel täiesti kaootiliselt. H ka ei olnud eriti peohoos - kui ta oleks kangesti minna tahtnud, siis ma oleks end ikka katsunud kokku võtta. Aga nii ta läks: tahtsime parimat, aga välja tuli nagu alati. Tüüpiline, ma tean isegi. Latiinopeo asemel tuli hoopis raamatuõhtu oma armsas voodis. Mis ei olegi nii paha, arvestades, et pühapäeval on kavas juba enne kaheksat raudteejaamas olla...

Vot nii! Raamatu manu siis tagasi. 

Järgmise korrani, 

M. 

Põhjalik uurimustöö

Ma olen nüüd mitu päeva jõudumööda kõvasti uurimustööd teinud, et mida siis pühapäeval Moseli orus kõige mõttekam külastada oleks. Töötasin välja väga põhjaliku süsteemi: kõigepealt vaatasin Moseli külade raamatu ja kõikide külade kodukad läbi, et võimalikult ilusad, vahvärgilised ja nunnud linnakesed tuvastada. Siis vaatasin läbi ürituse programmi ja värvisin ära need linnakesed, kus kõige rohkem potentsiaalselt huvitavaid ja toredaid tegevusi toimub. Kolmandaks võtsin ette kaardi ja üritasin välja kirjutatud seitsme kaheksa linnakese seast kõige optimaalsemat valikut langetada, sest üle 2-3 linnakese ilmselgelt ei jõua ühe päevaga ette võtta - ja parem oleks, kui need ei oleks kõik üksteisest sada kilomeetrit eemal :). 

Tulemus on järgmine: 

Kõigepealt suundume Müdenisse, kust võtame ette väikese matka Eltzi lossi juurde. See kants oli vanasti Saksa 500-margase peal ja seal on igasuguseid filme tehtud. Saksamaa kõige paremini säilinud keskaegne loss on see väidetavalt ka. Piltide peal näeb see igatahes väga uhke välja, nii et mul on kõrged ootused! Sinna läheb mitu matkarada, Müdenist ja Treis-Kardenist näiteks. Ja Moselkernist. Mõte oli ühte rada mööda minna ja teist mööda tulla, nii et siis saaks mitu jõeäärset küla ka korraga ära nähtud. Eri küladest varieerub matk 40 minutist pooleteise tunnini, nii et pole väga hullu. Need minutid on raudselt ka mingite Saksa vanatädide jõudlust arvestades paika pandud, nii et see ei tohiks kontimurdev olla.  

Lõunat läheme sööma Cochemisse, kus on kõige rohkem üritusi. Ja eks paistab, kuidas aega jääb - ehk saab ühe lühikese paadisõidu ka teha. Ma ikka kangesti tahaks kuskil paadiga sõita :). Või no kui mitte seal, siis kunagi Luxembourgi pool...

Pärastlõunal on plaan tutvuda Ediger-Elleriga, mis on hästi tilluke külakene Cochemist viieminutise rongisõidu kaugusel. Kui see ka risti-rästi läbi käia ja kuskil klaasike veini juua, peakski õhtu käes olema. Ning kuna sellel päeval peatuvad rongid iga põõsa taga, sõidavad need raudselt überaeglaselt, see tähendab, et kojutuleku peale tuleb ka paar tundi loksumist arvestada. Ehk saab rongis tukkuda. Ma arvan, et kogu see nädalavahetus saab olema pääääääääääris väsitav :). Samas loodan, et kuna nüüd on mitu päeva tööl vaikne olnud, hakkab ehk esmaspäeval jälle tööd tulema nii, et mühiseb. Olen juba öelnud, et mulle meeldib, kui tööd on pigem palju :). 

Aga jah, sellised plaanid siis pühapäevaks. Kaalusin ka varianti Neef/St. Aldegund, Bullay, Enkirch ja Traben-Trarbach, aga need linnad ei paistnud üldse nii võluvad ja tegevusrohked olema ja ühtegi Eltzi lossi sugust argumenti neil ka välja polnud käia, nii et... Nüüd on nii. 

Seda ka veel, et täna oli osakonna piknik, mis oli hästi tore. Kõik tõid nii palju igasugust maitsvat kraami kaasa ja ilm oli ka siis veel üsna mõistlik (nüüd sajab). Sai mõnusalt keha kinnitatud ja osakonna inimestega lähemalt tuttavaks saadud. Siin on ikka nii tore rahvas tööl. Hakka või nutma, kui vahva ja mitmekesine seltskond! 

Igatahes, pärast tulin jala sealt MUDAMi tagant alla linna - olen juba pikemat aega mõelnud, et tahaks selle raja üle vaadata, et paistab teine ilus olevat. Kusjuures alguses oligi kõik väga hästi: rada oli väga vahva ja maaliline, aga kuskil poole peal eksisin ma lõpuks ikka täiesti ära. Tähendab, suunataju ma tavaliselt ei kaota, aga kui ma üldiselt tajun tänavatevõrgu loogikat üsna hästi, siis siin Luxembourgis teen ma alatasa seda viga, et eeldan jõuda punkti A, aga tegelikult jõuan hoopis punkti B. Ma omast arust võtsin kõige loogilisema tee otse läbi oru, aga need tänavad ja käigud tegid kõik nii palju käänakuid ja pöördeid, et lõpptulemusena ronisin ma muudkui üles ja alla, üles ja alla, üles ja alla, mööda torne ja sildu ja müüre ja käike... Sattusin täiesti ootamatutesse kohtadesse... ja kui ükskord raudteejaama poodide tänava otsani jõudsin, olin puruväsinud. Kõigest umbes poolteist tundi marssisingi niimoodi üles ja alla, üles ja alla, üles ja alla :). Eriti tore küll. Ainus teine linn, mille keskaegsed käänulised tänavad mind nii segadusse on ajanud, oli Split Horvaatias. Seal ei saanud ma ka kuidagi aru, kuidas ühteainsat tänavat mööda otse edasi minnes hoopis teise kohta välja jõudsin, kui kavas oli. Aga muidugi mõnikord ongi tore niimoodi omaette vantsida, kui kuskile kiiret ei ole. Ma kahetsen ainult seda, et mul täna fotokat kaasas ei olnud. Kuidas ma küll sain selle hommikul maha jätta? Ise veel mõtlesin, et tingimata vaja kotti pista 

Aga hästi, nüüd koristama. On reeeeedeeeee... Lühikeste reedete puhul on see asi hää, et ma jõuan alati enne majanaabreid koju, nii et saan pesumasina juurde kohe löögile. Nädalavahetuse hommikuti oleks see praktiliselt võimatu, siis on riidekotid pesumasina ees järjekorras... 

Pakaa, 

M. 

Oi, raju nädalavahetus tuleb!

Homme pärast tööd piknik vabas õhus. 

Laupäeva hommikul asjaajamised linnas.

Laupäeva lõunal matk Väikese-Šveitsi koskede juurde. 

Laupäeva õhtul komisjoni ja parlamendi praktikantide latiinopidu Clausenis. 

Pühapäeva hommikul vara kuni õhtul hilja Happy Mosel. 

Vau. 

Mul on selle matka üle kusjuures NII hea meel, see tuli täna üsna ootamatult kõne alla ja Väike-Šveits paistab väga vahva olema. Schiessentümpeli koskede juurde minnakse ja puha... See on see, mis alati Luxemburgi piltide peal on, kui on vaja näidata pilti millestki muust kui linnast. Hihii... Nii äge!

Happy Moselit ka väga ootan. Kohe hakkan uurima kaarti, kuhu siis kõige mõttekam minna on, et võimalikult mitu võimalikult ägedat küla päeva jooksul läbi saaks käidud. 

Latiinopidu - no ma arvan, et kui pidu, siis olgu parem midagi teha. Ja seal paistab olevat, isegi tantsuõpetajad pidavat kohale toodama. Ostsime täna piletid ära, nii et ümber enam ei saa mõelda. Nüüd on vaja ainult matkalt mõistlikul ajal koju jõuda. 

Vot selline nädalavahetus siis...

Õhtusöök

Mida kõike paberiga teha saab!

Kummastav, ma ei teinud terve esmaspäeva (meil siin oli püha, eks!) mitte midagi kuud kui voltisin. Ilm oli kole, pilvine ja külm, kogu elu tundus olevat planeedilt kadunud - ning kuna teisipäeval oli ühe kaaspraktikandi sünnipäev, tekkis küsimus, kust lilled saada. Kuidagi tuli paberlillede mõte ja nii see läks. Otsisin maja pealt kõikmõeldava kraami kokku - kingakarbist siidpaberit ja pruuni dokumendiümbriku, kollased ja oranžid pappkaaned, sinised raudteepileti ümbrised ja rohelised post-it märkmepaberid, punase vildika ja roosa markeri jne jne jne... Juutuubist leidsin hulgaliselt erinevaid õpetusi ka ja nii see läks. Kõigepealt susserdasin ruudulise paberiga, kui need proovieksemplarid OK välja kukkusid, tegin korralikust paberist ka... Lõpuks sai kokku terve kingakarbitäis lilli. Ainult roose ei õnnestunudki mul valmis teha. Need olid nii keerulised, et südamiku sain paika, õielehed, raiped, läksid seevastu kogu aeg untsu. Aga roosid ongi siin ära õitsenud niikuinii. 

Igatahes, enne kui ma aru sain, oli õhtu käes (asi võis olla ka selles, et ega ma just esimese päikesekiirega koos ei tõusnud), aga järgmisel päeval kontoris asjale viimast lihvi andes tuli kokku SELLINE asi! Tegija, ah?

Seal sees on H panustatud veinipudel :-D. 

Rongipileti sinine ümbris, valge printeripaber ja ruuduline märkmepaber - tundmatuseni muundunud. 

Ja siis veel paar pilti mu ümbruse peenramaadest. Kes oleks arvanud, et siin ka pilpakülad ja peenramaad on?

Suur salativäli

Tema oleks enam-vähem tikutopsi ära mahtunud, see nunnu. 

Luxembourgi restoranidest

Ega ma nüüd eriti kursis siinse restoranieluga ei ole, aga mõned tähelepanekud olen oma väheste eksperimentide najal teinud küll. Võib-olla on need liiga üldistavad, aga kes paremini teavad, siis parandage! 

Väga halb on see, et siin võib igal pool suitsetada - sees, väljas, söögikohas, kohvikus... Kohe hirmus halb on. Iga kord, kui ma kuskil söönud või joonud olen, on kuskilt suitsuhaisu tulvanud. Tahaks toidu maitset või lõhna tunda, aga kus sa sellega... Lisaks hakkab suitsuhais külge ka kohe ju - riietele, juustele... Ja pea hakkab valutama, kui kuskil täissuitsetatud ruumis olla. Hmpf, Bernkastelis istusin kohvikus ja jõin veini, siis tuli mu kõrvale üks abielupaar ja kukkus tossama. Ma istusin neist veel õnnetuseks allatuult ka, nii et nende paks valge pilv mattis mu täienisti endasse. Nad alles siis märkasid, kui ma oma veiniklaasiga püsti tõusin ja hingata katsusin. Siis muidugi vabandasid - ja võtsid sigaretid teise kätte. Ja mina võtsin uuesti istet, sest vabu laudu rohkem ei olnud. 

Teenindus on ka valdavalt üsna halb. Kui nüüd välja arvata see hirmnaljakate kelnerite restoran Eschis, on siin absoluutselt kõik ettekandjad loivavad ja ükskõiksed. Kõik toimub aegluubis. Kõigepealt ootad veerand tundi, siis tuuakse menüü. Siis veel veerand tunni pärast tullakse tellimust võtma. Pool tundi hiljem saad söögi. Siis ootad veel kümme minutit kohvi. Ja kui maksta tahad, pead ka kõigest hingest püüdma kellelgi nööbist kinni saada. Oh. Ja nii ongi restoranist lahkumise ajaks kõht juba suurest ootamisest. Ma saan aru, et restoranis söömist peabki pikalt nautima ja nii, aga kannatus ei ole ju ka kummist, eks? Aga arve, oh arve tuuakse kirves!

Söökide kohta seevastu ei saa ühtegi halba sõna öelda. Kõik, mida ma siiani proovinud olen, on täiesti hää olnud. Eriti üks sibulasupp jättis kustumatu mulje. See oli ikka nagu päris - röstitud juustusaiakoorikuga ja puha. Ahjaa, ja üheks suureks avastuseks on minu jaoks olnud spätzled. Need on sellised päris nämmad klimbimaitselised ribalad. Meil sööklas on neid mitu korda liha kõrvale antud. Hirmus hää! Sõber Wikipedia väidab, et need on kogu saksakeelses kultuuriruumis (ja Ungaris) levinud, aga mina tegin nendega tõepoolest tutvust alles siin ja esimest korda. Mõnus vaheldus on. [Nüüd tuli kohe klimbisupi isu!]

See on ka tore, et mitmetel puhkudel on lisaks tellitud toidule veel mingeid snäkke või isutekitajaid lauda toodud - à la mingeid hiina supilusikatesse valmis doseeritud juustutörtse pestokastmega ja nii. See on küll hästi positiivne. Alati neid siiski ei tooda. Huvitav, mis seaduspära järgi see käib? 

Novat... Et ennetada suu vesiseks muutumist, lähen ma nüüd külmkappi kaema. 

Järgmise korrani. 

M. 

Ei ühtegi kainet päeva enam

SELLE pärast! Üle mõistuse lihtsalt! Ainult vaata ja vali ja värvi kalendrit punaseks!

Aga nüüd on siis 19. juuni Happy Mosel kavva võetud. See kujutab endast põhimõtteliselt päeva, kus kõik maanteed on Moseli veinitee Saksamaa poolel suurele liiklusele suletud ning ainult jalakäijate ja ratturite päralt. Lisaks käivad veel erirongid, mis igas külas peatuvad. Ja igas külas on veinikioskid ja vorstiputkad ja üritused ja mis iganes... Nii vahva! Tõotab vahva tulla! 

Paraku on nii, et eestlaste jaaniõhtu on siin samaks õhtuks planeeritud. TEOORIAS ju jõuaks Moseli äärest tagasi, aga see vist läheb ikka päriselt ohvriks... Esiteks on TERVE päev (varahommikust hilisõhtuni) lustimist pisut raske, teiseks on see pühapäev. No mis pidu sa veel pühapäeva õhtul ikka pead, kui järgmisel hommikul vaja tööl olla ja sõnadega adekvaatselt ringi käia? Kolmandaks... päris jaanitule mõõtu ikka välja ei annaks, kui kell kümme on pime. Eks me siis mängult tähistame jaanipäeva, kui siin rahvuspüha peetakse ja saluuti lastakse. Ma pole veel aru saanud, kas see juhtub 22 või 23, aga no see on pisiasi. Küll välja uurin. 

Üks õhtu sattusin veel ürituste kalendrit uurima - küll on põnevaid kontserte siin plaanis. Manu Chao on kahjuks juba välja müüdud, aga BB King tuleb Luxembourgi ja veel igasuguseid teisi toredaid tegelinskeid ka. Ma veel pean natuke kaaluma, kas BB King on päris viitekümmet eurot väärt. Ilmselt oleks mõistlikum selle raha eest mitu odavamate, ent kindlasti sama vahvate ürituste piletit soetada. Aga äge igatahes, et vanapapil veel nii palju särtsu veel on, et selline pikk tuur ette võtta. Ta käib terve Euroopa läbi, ma vaatasin. Ise on juba 86!

OK, aga pakaa praegu, 

M. 

Äriidee

Paistab, et Luxembourgis on korterite üürimine äärmiselt tulutoov ettevõtmine. Ostad pangalaenuga niru majaniru (justnimelt majaniru, mu meelest on siin kõik majad ja sellest johtuvalt ka tänavapilt ÄÄRMISELT kole), kus on 8 tuba. Üürid iga toa 500-700 euri eest välja (no kui on tõesti remont tegemata ja jõle halvas korras, siis 450 euri eest). Kohe, kui oled laenu tagasi maksnud, on teenistus missugune. Ja tahtjatest juba puudu ei tule. Mul ikka joppas selle korteri leidmisega. Heakene küll, hind on eesti mõistes veits pöörane, aga ma vähemalt leidsin midagi. Ja täiesti normaalse koha seejuures. Nüüd hakkavad varsti uued praktikandid tulema ja jälle käivad jutud sellest, kuidas mitte midagi polegi leida ja kõik on täis. 

Kui oleks kuskilt ülemäärane sada tonni võtta, otsiks kah mõne maja ja hakkaks äri tegema! Nagu minu majaomaniku pealt näha, pole tulutoovaks ettevõtmiseks vaja isegi Luxembourgis elada!

Ööd on siin mustad.

Imelik on. Jaanipäev jõuab kätte, aga polekski nagu suvi. Kell kümme on täiesti kottpime. Veider.

Üldiselt jah, mul on neil päevil kerge koduigatsushoog. Mis on minu kohta üsna ebatavaline.

Aga homme lähme linna peale. Tegevus aitab.

M.

Järgmised plaanid on koorumas

Nüüd on nii, et ma siiski vist ei jõuagi enne sügist koju. Pikad ööd ja grillimised, laulupidu ja mänguõhtud ja kõik muu, mis Eesti suves toredat on, jäävad järgmisteks kordadeks. Läks hoopis nii, et tegin üle mõne aja oma Skype'i lahti ja leidsin sealt eest vana kursaõe, kes praegu Weimaris doktorantuuris on :-D. Ei läinud üldse kaua aega, enne kui me kokku leppisime, et ma talle juuli teisel poolel neljaks-viieks päevaks külla lähen. Eriti tore on see, et Weimar on Leipzigi ja Halle lähedal, aga Halles elab minu magistritöö juhendaja. Küll see maailm on tilluke, eks! Ehk siis saan temaga ka kokku, tore oleks! Oh kui põnev! Ja Erfurt pidi tore olema! Oh kui vahva! Aga... kas keegi tarkpea oskab mulle öelda, kuidas on Saksamaal kõige odavam ringi liigelda? Selles mõttes, et DB rongipiletid olid pisut kallivõitu... Veel kallimad kui Eestisse tuleku piletid :-D! 

Muuseas, sõitmisest rääkides, kuulsin imelisest veebikeskkonnast www.covoiturage.fr. See on selline koht, kus autoga sõitvad inimesed omale kontod teevad, sõiduplaanidest räägivad ja mõistliku hinna eest teisi oma auto peale võtavad. Asi tuli välja nii, et üks Tšehhi tüdruk sõitis kellegagi Tšehhi niimoodi... Neil oli mingi oma Tšehhi lehekülg muidugi, aga ta ütles, et prantslastel on oma (see covoiturage) ja sakslastel oma... Nii äge! Äkki saab seda kunagi Pariisi minnes ära kasutada. Muidu oleks ju pisut kahtlane, aga seal on eelmiste hinnangud ka juures, et kas sõitis hästi ja mainitud ajal ja kas oli tore ja nii... Et see on nagu couchsurf, aga sõidukitega :-D. Äge!

Siis seda läks mul üldse meelest ära öelda, et emme saatis mulle paki - suure kastitäie kleite ja suveriideid :-D. Nii tore! Meil läks muidugi kohe järgmisel päeval külmaks kätte ära, teisipäevast alates on keskmine temperatuur olnud kõva 15 kraadi ja igapäevane vihm on jälle normiks saanud. Aga küll see palavus tagasi tuleb! Ja nii tore oli saada midagi muud kui pangaväljavõtteid! Sellest ka üleskutse: kui keegi peaks tundma, et tahaks mulle näiteks postkaarti saata (Patriku oma Istanbulist sain ükspäev nüüd kätte... :-D), siis andke aga tulla! Aadress on 48, rue Gabriel Lippmann, 1943 Luxembourg. Hindan kõiki saadetisi kõrgelt :-D! Ausõna! 

Muide, poodidesse ja turgudele on jõudnud imehead lihavad prantsuse kirsid ja aprikoosid. Nämm-nämm! Ma pole millegipärast värskeid aprikoose kunagi eriti hinnanud, aga nüüd ostsin ja väga maitsvad on :P. Keele viivad alla!

Aga hästi praegu, 

Järgmise korrani,

M. 

Sellest, miks on oluline selgelt hääldada.

Istusin kahe Poola praktikandiga bussis ja rääkisin nendega nädalavahetuse plaanidest (meil oli ju täna lühike reede, millele järgneb veel kolmepäevane nädalavahetus). Järsku tundsin, kuidas mulle miski pähe maandus. Hakkasin rapsima ja püüdsin seda juustest kätte saada. Kui tundus, et olingi asjandusest lahti saanud, küsisin poolakate käest, millega tegu oli. Üks neist vastas: ä flii. Ma tegin vist väga ehmatanud nägu, sest teine hakkas naerma ja selgitas kaaslasele, et ta just ütles flea ehk kirp, kuigi ta ilmselgelt pidas silmas elukat nimega fly - ehk kärbest. 

Pärast naersime senikaua, et ma ei saanudki teada, mida nad nädalavahetusel plaanivad - ja nemad sõitsid peaaegu oma peatusest mööda. 

Mina veel ei tea, mida järgneva kolme päevaga ette võtta. H jõuab täna õhtul Luxi tagasi, ma loodan, et ta on käpp midagi nädalavahetusel tegema. Tahaks jälle paar väljasõitu ette võtta, aga selleks oleks täpsemaid plaane vaja teha. Mul ikka kripeldab see Moseli paadisõit ja Bernkastelis oli nii tore, et võiks kohe mõne veiniküla veel ette võtta... 

Ühesõnaga, eks paistab. Ma nüüd asun koristama. 

Pakaa, 

M. 

Üht-teist huvitavat kohalikust ajalehest

Siin on üks selline Linnalehe moodi asjandus, mida hommikuti igalt tänavanurgalt võtta saab. Ma ei saa küll täpselt aru, kuidas nad seda finantseerivad, aga no see pole hetkel ka oluline. Kui see mulle ette juhtub, siis loen seda huviga. Nagu ma juba kord ütlesin, ei hiilga see just oma uudiste kvaliteediga, aga üht-teist põnevat saab sealt Luxembourgi kohta teada alatasa. Siin siis väike valik tänases lehes olnud põnevaid teemasid: 

See poodide lahtioleku teema on neil siin rangelt reglementeeritud. Ideaalis on üks põhjuseid, miks kõik asjad nädalavahetuseti ja õhtuti vara kinni pannakse, see, et soosida väikeettevõtjaid. Muidu minnakse laupäeval suurde ostukeskusesse ja hängitakse seal, aga väikepoodnikel ikka mingit äri pole. Nii et sellest johtuvalt peavad KÕIK poed, ka suured, teatud kellaajast alates uksed sulgema. Minu jaoks oli tänane üllatav leid, et laupäeviti tohivad poed siinmaal tegelikult kella kaheksani lahti olla (aru ma ei saa, miks nad siis seda ei ole?). See on ilmselgelt linnavõimude meelest erakordne lahkus ja tegelikult tahetakse lahtiolekuaega lühendada kella kuueni (mis on tegelikult niigi reaalne sulgemisaeg). Hetkel otsustati vist siiski asjad aastaks veel muutmata jätta. Halleluuja. 

Siis veel seda, et Luxembourg on teadupärast üsna kiriklik riik, kus näiteks kõikidel riigipühadel mängitakse Te Deumi ja kalendris on päris mitmeid usupühasid, mida meie Eestis vaevu endale teadvustame. Aga nüüd tekkis selgest taevast (vist eile) poleemika selle üle, et mis saaks, kui lööks riigi ja kiriku märksa rohkem lahku, kui need seda praegu on. Minu meelest on see muidugi väga mõistlik, aga noh, ma lihtsalt ise olen sellega harjunud eks, ei kujutaks hästi vastupidist ettegi. Aga loogiliseks teeb sellise asjade kulu ka näiteks hiljutine näide reaalsest elust: 2. juuni oli meil siin püha (taevaminemispüha) ja 13. juuni on püha (nelipüha). Keegi tööd ei tee, aga keegi ei tea ka seda, mis pühadega tegu on. Kui meie näiteks Eestis neid pühasid ei tähista, siis on teadmatus andestatav. Aga kui siin püha on, siis kohalikud ju võiksid teada, mis puhul neile vaba päev antakse. Kui ei tea, järelikult pole neil vaja selle püha tähistamiseks töölt ära ka saada! [Tähendab, ma pole puhkepäevade suhtes vaenulik, aga parem antagu ilusa ilma puhul vaba päev või midagi sellist :-D]. Ma just uurisin oma majakaaslastelt, Prantsusmaal on ju need päevad ka riigipühad... Aga võta näpust, ükski neist ei osanud mulle öelda, mis püha parajasti on ja mis tuleb, sellest rääkimata, et kas seda püha tuleks kuidagi eriliselt tähistada või midagi... [Sellest Ojuland rääkiski, et meil siin Euroopas on kadunud töö tegemise oskus, tööd tehakse ainult kellast kellani ja võimalikult vähe võimalikult suure raha eest - ja siis imestatakse, et kuidas küll Kagu-Aasia ja teised sellised usinate sipelgate piirkonnad Euroopast ette rebivad...]

OK, siis rääkis ajaleht veel seda, et eelmisel õppeaastal oli 468 Luxi õpilast oli ERASMUS-tudengina välismaal. Minu meelest on seda päris palju! Neist 212 olid Saksamaal, 95 Prantsusmaal ja 41 Belgias (aga no muidugi valisid nad ka väga turvalised, lähedased, sarnase kultuuri ja keelelise väljakutseta paigad). Eraldi oli mainitud, et väga vähesed suundusid ELi uutesse idapoolsetesse liikmesriikidesse. Noja välismaalt Luxi tuli 313 välisõpilast. Mis on mu meelest ka üsna palju. Eriti arvestades seda, et Luxembourgi ainus ülikool on eriti nooruke, asutatud tervenisti 2003. Ma ei kujuta ettegi, kui suure protsendi see 313 ERASMUS-õpilast siinsest üliõpilaskonnast moodustas :-D.

Toyota tehas ehitas enda Londonis asuva tehase territooriumile 17 000. päikesepatareist koosneva enam kui 4 jalkaväljaku suuruse energiatootmiskeskuse, millega nad vähendasid oma aastast CO² heidete hulka 2000 tonni võrra. Väga vinge ju! Kui palju nad seal Londonis päikest näevad, on muidugi iseasi. 

Lõppeks peab ütlema, et prantsuse keeles on nummerdamine ja loetelud ikka VÄGA kahtlased. Lisaks senituntud veidrustele lugesin täna ajalehest, et juunikuu teisel viiendikul hakatakse Metzi kandis Prantsusmaal kiirusemõõtjate silte maha võtma. No andke andeks, aga enam segasemaks on keeruline minna. Nad justkui meelega oleksid kõik vähegi levinumad ajaarvestusviisid hüljanud (à la juuni teisel nädalal, juuni teisel nädalavahetusel, juuni keskel, XXX kuupäevast alates, ajavahemikul XX-XX juuni) ja leiutanud kuu viiendikeks jagamise. Ja millal neid siis lõppeks hakatakse maha võtma???

Vot nii. 

Aga head õhtut. 

M. 

Üks päev

Täna ei juhtunud midagi erakordset:

Ärkasin varem kui tavaliselt ja jõudsin kuidagi eriti varakult tööle kah.
Tegin mitu tööd ära (mulle meeldib, kui on palju tööd, siis ei pea ühte teksti kogu aeg tegema, saab vahepeal ühele puhkust anda ja mõnda muud teha, nii tuleb lõpptulemus parem)
Käisin lõunal (sõin lammast. meil on vaheldusrikas söök. ükskord sõin jänest kah. terve jänes pandi taldrikule)
Tegin veel mitu tööd ära (sh kaks resolutsiooni, jee)
Sain terminoloogia projektiga peaaegu ühele poole (ainult veel vaja ära vormistada, aga Excel ajas mind täna närvi, nii et see ootab homset)
Käisin jõusaalis
Sain tagasi tulles äikesevihma kaela
Nüüd ei viitsi midagi muud teha (varsti võtan end kokku ja võtan higised trenniriided kotist välja)

Vot nii.
Head õhtut!
M.

Namur

See on tegelikult Hésperange'i loss, ma ikka sõidan temast rattaga alatasa mööda, kui oma hiljuti avastatud terviserada mööda rallimas käin

Kui päris sisalikke pole, siis teeme ise mõne

Siit hakkab Namur

Tore kaheksajalt. Kirjaga: sööb ainult lapsi!

Tsitadelli kindlustused olid tõesti võimsad. Ja väga suured. Kindlus oli kohe nii üüratum, et selle kahe osa vahel oli ka tohutu vallikraav, et juhuks, kui keegi esimesse ossa sisse tungib, saaks tagumisse ossa tõmbuda. 

Mitmekordsed kasarmud

Pilt pildis

detail :D

Mulle meeldivad maa-alused käigud ja tunnelid

Lossis sai kindluse vallutamist ka proovida

Kui und ei tule

Täiesti arusaamatu, mille järgi mul need tüütud unetusehood käivad. Seekordne hakkas juba eelmisel nädalal pihta, siis sain hommikuste tõusmiste järel ikka vast südaööks magama, aga nüüd, kus veel terve pikk nädalavahetus vahepeal oli ja vahepeal kõvasti magada sai, on asi täiesti pekkis. Saate aru, jah? Kell on  kohe pool kolm öösel, mina pean kell seitse üles tõusma, aga uneraasugi pole. Ometi sõitsin täna oma 30km rattaga maha ja puha, et end piisavalt ära väsitada... 

Igatahes, keegi ei saa öelda, et ma ei proovinud magama jääda. Proovisin küll. Aga noh, kuna und ei tulnud ja keerutamisest ka mingit kasu ei ole, on asi nii kaugel, et ma kuulan mälu värskendamiseks Michel Thomase hispaania keele tundide lindistusi ja kirjutan blogi. Ahjaa, seda sain veel teada, et Luxi eestlaste jaanipäev paistab olevat 19. juuni - täpselt selle Happy Moseli veinipidustuse ajal nagu Murphyle kohane. Ahjaa, ja ükspäev lugesin lehest, et juulikuus pakutakse üsna mõistliku raha eest hiina keele intensiivkursuseid :-D. Millegipärast jäi see mulle silma, kuigi... päriselt, mida ma ometi HIINA keelega teeksin? Unustaksin lihtsalt ära, kuna kasutust pole. Seevastu araabia keelt võiks ju iseenesest kursuse vormis õppida püüda küll, et seni omandatus mingit suuremat korda luua. Ehkki kuniks nad seal Lähis-Idas maha ei rahune, satun ma ilmselt pigem Hiinasse kui Egiptusesse või mujale sinnakanti. (Ja SEE artikkel justkui väidab, et isegi Egiptuses lähevad asjad ainult hullemaks ja tuleohtlikumaks.)

Hmm. Ükspäev sain ma veel teada, et malta keelest 80% on araabia keel. 

Ja öelge, kes normaalne inimene paneb oma lapsele numbreid nimeks? Lugesin äsja üht artiklit Süürias surma saanud poisist nimega Hamza ehk Viis. Sellega seoses meenus mulle viimatine Hiinas käik, kus üks meie Pekingi kohalikke giide oli endale nö lääne nimeks (neil on kõigil välismaalaste elu lihtsamaks tegemiseks mingid läänepärased hüüdnimed) võtnud Eleven ehk Üksteist. Kui ma naersin ja ta päris nime küsisin, ütles ta, et ta päris nimi on Iiiiiii ehk Üks. Noh, ja Etioopias on mul mitu korda olnud autojuhiks üks igavesti vahva kutt, kelle nimi on Million. Ma muudkui laulan talle seda "Milion, milion, milion alõh roz" laulu. Aga sellegipoolest on imelik, et inimesed oma lapsi nummerdavad...

Hmm, muuseas, kuna praegu on öö ja seosetu jutu ajamine on natuke nagu lubatud, siis mina tahaks teada, kas ravioolid on pigem pelmeenid või makaronid? Makaronid mulle ei maitse, aga pelmeenid on head. Ravioolid on ka siiani maitsenud, sest minu jaoks on need pigem pelmeenid. Aga täna juhiti mu tähelepanu sellele, et ravioolid on pigem nagu täidetud makaronijunnind - ja nende atraktiivsus kohe kahanes märkimisväärselt :-D. Kumbad nad siis tegelikult rohkem on? Pelmeenid või makaronid?

Kas ma seda juba olen rääkinud, kuidas siis, kui ma viimati Cancunis olin, näitas CNN pooletunnist erisaadet Justin Bieberi kuulsast tukast? Neil oli juuksur saates, kes pikalt ja põhjalikult selgitas, kuidas staarihakatise juukseid lõigati ja puha. Jabur, ah? 

Ooo, ja siis veel juhiti mu tähelepanu täna SELLELE artiklile, mis minu meelest tõeliselt vahva oli! Andke minna, loomakaitsjad! Vingelt panete! 

OK, aga aitab vast nüüd küll. Und pole ikka veel ja nüüd on kõht ka tühi :-D: Aga ma varsti teen teise katse magama jääda. Ja eks ma siis lähen homme peale tööd jõusaali ja loodan, et see ning tänane lühike öö niidavad mu kella üheksast õhtul maha. Sest päriselt, jube ärritav on see, kui tahaks magada, aga ei saa. 

Magage hästi, 

M. 

Bernkastel

Mosel

Ja ikka veel Mosel. 

Viinamäed.

Poolel teel mäkke avanes selline vaade. 

Ja loss oli vinge!

Imehea vaatega kohta osati ikka see kants ehitada

Teisel pool jõge on Kues

Temal oli väga vaja pead klaarida. Mõtles seal teine kogu selle aja, mis mina mäe otsas ringi kolasin. 

Viinapuud

Turuväljak

Ja niimoodi järsku saigi linn otsa

Linna kuulsaim maja

Linnavärav

Niisama värav

Keldrivärav

Hihii... 

Mees nagu orkester: mängis kitra, tagus trummi ja taldrikuid ja laulis omakirjutatud laule õlal olevasse mikrofoni

Mis värk sellega on, et kõik Saksa linnad nüüd oma juudi surnuaedu eksponeerivad?