Happy Mosel

Eile juhtus nii palju naljakat ja vahvat, et ma panen parem ruttu kõik kirja, muidu läheb veel pool meelest. Sellest oleks küll tuline kahju.

Niisiis: eile hommikul saime juba enne kaheksat raudteejaamas kokku. Oh sina pühade müristus, kui külm oli. Igatsesin kindaid, vahtisin tumehalli taevasse ja palusin, et päev väga märjaks ei kujuneks. Arvestades seda, et meil oli plaanis terve päev värskes õhus veeta, oleks see äärmiselt ebamugav olnud. Etteruttavalt võin aga öelda, et meie õnneks saime päeva peale vihma vaid kolmel-neljal korral - ning isegi siis üsna mõõdukalt. Läbi ei ligunenud, ära ei külmanud ja ülejäänud aja paistis isegi päike, nii et õhtuks näitasid kraadiklaasid juba 19 kraadi. Me suisa õhetasime värskest õhust ja päikesest, kui õhtul rongi istusime.

Rongipilet osutus ka meeldivaks üllatuseks. Nimelt saime Cochemisse edasi-tagasi pileti ainult 23 euri eest. Kuna poolel Cochemi teel oleva Wittlichi pilet läks mul paar nädalat tagasi sellest viis euri kallimaks, olin arvestanud märksa soolasema hinnaga. Nüüd tuleb välja, et olin ise eelmine kord tobu ja võtsin tavalise edasi-tagasi pileti, selmet soodsamat nädalavahetuse päevapiletit nõuda.

Saime Luxist IC rongiga ümber istumata otse Cochemisse. Sealt pidime regionaalrongiga paar peatust edasi Moselkerni sõitma, aga justkui kiusuks ei saanud me kuidagi kuidagi Cochemi raudteejaama piletiautomaadiga kaubale. See sülitas kõik mu kaardid välja, 50-eurone pangatäht talle ka ei kõlvanud ning münte meil paraku polnud. Cochemisse jääda ja raha lahti vahetada ei tahtnud me ka, sest järgmise rongini oli selleks pisut liiga kaua aega... Jooksimegi siis niisama rongi peale. Mõtlesime, et ehk saab rongist ka piletit - ja üleüldse, ainult kakskümmend minutit oligi ju vaja sõita. Mõnikord ei tule keegi tundide kaupa pileteid kontrollima. Rongis sattusime siiski kena konduktorineiu otsa, nii et saime ka piletid. Kusjuures eripakkumisena ühe päevapileti kahe peale :-D. Irw. Tal oli üks kummaline süsteem...

Poole üheteistkümneks olime Moselkernis. Kõigepealt jalutasime muidugi pool tunnikest linnakeses endas (Moselkerni peamine vaatamisväärsus, 7. sajandist pärit Merovingide krutsifiks jäi meile ka kogemata ette...) ning jõudsime siis linna äärest algavale Eltzi lossi viivale metsarajale. Lossi kodukas, mille järgi mina orienteerusin, väitis nimelt seda, et lossi juurde pääsebki ainult jalgsi, et see teebki Eltzi lossist nii unikaalse koha. Pärast muidugi tuli välja, et saab bussiga ka, kusjuures bussipeatus oli täpselt lossivärava taga. No krt... sellest polnud kodukal poole sõnagagi juttu! Samas mulle meeldis matkarada ka, ma arvan, et see tegi ettevõtmise märksa erilisemaks kui bussisõit seda võimaldanud oleks. Rada oli ilus ja lisaks oli meil kogu aeg tuli takus ja hirmus põnev, kibelesime ju seda Google'i piltidelt nähtud imelist vaadet nägema. Ja tahate nalja kuulda? Kui meile siis lõpuks mingisugune vaade avanes, oli see selline:

Millegi sellise asemel. Selle võtsin netist. 

Tüng, ah? Appi, ma olin nii rabatud, et ei osanud muud, kui vaid naerda. Pettus. Ebaausus! Ebaõiglus! Täielik altminek! Noh, positiivne oli see, et vähemalt oli loss nii suurtele ehitustöödele vaatamata lahti, eks. Samas - pilet oli üsna kirves, 8 euri, aga selle raha eest ei lubatud meil lossis oma käe peal ringigi vaadata, pildistamisest rääkimata. Meid karjatati hoopis suures kambas väga napisõnalise ja emotsioonitu giidi saatel ühest toast teise ja kamandati lõpuks läbi köögi õue tagasi, ei mingit põhjalikumat ringivahtimist! Urrrrrrr! Ühesõnaga, loss kujunes mitmel põhjusel kergeks pettumuseks.

Tagasi läksime teist, Kardeni poole viivat matkarada mööda. Sõber internet väitis, et teekond võtab poolteist tundi. Noh, võttiski. Ainult et selle poolteise tunni sisse mahtus lisaks marssimisele veel pärnaõite korjamine, kirsside nillimine ja vääääääga palju pildistamist. Oleksime me ainult kõndimisega piirdunud, oleks kindlasti kena 50 minutiga linna jõudnud. Vastukaaluks läbi paksu padriku viivale Moselkerni matkarajale läks see otse üle mäe ilusate põldude vahele ja sealt edasi läbi maaliliste viinamägede alla Moseli äärde välja. Alguses oli vaja lossi juurest päris kõvasti mäkke turnida, mul on sellest siiani põlved haiged (kõlan nagu penskar, eks?), aga edasi oli juba lihtsalt lust ja lillepidu... Selle väikese põlluvahetee ääres kasvas nimelt tohutult palju kirsse ja mureleid. Me siis muudkui marssisime ja korjasime endale iga puu otsast paraja peotäie, kuni kõht täis sai. (Pean lihtsalt südametunnistuse rahustamiseks ütlema, et me polnud sugugi esimesed... Hansuke ja Greteke olid tee kirsikive täis puistanud ja puude alumised oksad olid üpris tühjad, kohati tuli peotäie nimel täitsa keksida. Ühes kohas ronisin ma suisa puu otsa ladvakirsside järele... Mmmmmm... Aga asi oli seda väärt! Nii maitsvad olid. Lisaks oli pärastlõuna ka ju käes, kõht oligi parajalt tühi juba.)

Kui lõpuks Kardenisse jõudsime, vaatasime seal pisut ringi, hüppasime siis rongi ja mõtlesime Cochemisse sõita. Aga juba järgmine küla (Pommern) oli nii numpsik, et me kargasime jälle rongist maha ja tegime seal ka tunniajase vahepeatuse. Kusjuures mulle väga meeldib niimoodi jooksu pealt asju otsustada - eriti tore on veel see, et meil H-ga kukub see väga hästi, momentaalselt ja kärmelt välja. Thionville’is käisime ju ka niimoodi ära, et hüppasime pikemalt mõtlemata rongist maha! Küll on tore, kui saab niimoodi vilkalt kaubale... Igatahes, Pommern oli hästi ilus, ent üpris [loe: täiesti] inimtühi ja vaikne. Ühe veinikoha siiski leidsime ja seal jõime ka päeva ainsa klaasitäie veini! Mina ei tea, kas mina sain Happy Moseli ideest valesti aru, oli ilm süüdi või käisime me mööda liiga pisikesi külakesi, aga rahvast liikus neis paigus, kuhu meie sattusime, üliväga vähe. Üritusi ja veinilette ei näinud me üldse ja ehkki rattureid oli, siis mitte ülemäära palju. Mitte et ma kurdaks, meil oli sellele vaatamata äärmiselt tore, aga ma kangesti tahaks teada, kust nad oma netilehekülgedele sellised ratturite tunglemise fotod on võtnud?

Hästi, Pommernist saime tulema umbes poole kuue paiku ja siis jõudsime lõpuks ikka Cochemisse ka. Käisime linnas ringi, vantsisime üles lossi juurde ja otsisime seejärel tikutulega linna pealt midagi süüa. Tahtsime kella kaheksase rongi peale jõuda ja enne midagi hamba alla leida, aga see ei olnudki pühapäeva õhtul nii lihtne ettevõtmine. Lõpuks olime peaaegu lootust kaotamas, kui ühe türklase leidsime. Oh... Ta oli tõeline elupäästja! (Pärast tuli muidugi välja, et IC rongides on restoranvagunid ka, aga ega me selle peale ju enne tulnud!) Selle türklase kebabi najal vedasin end ikka koduni välja, ilma selleta poleks ma vist Luxi raudteejaamast kaugemale jõudnud :-D. Oioi, te ei kujuta ettegi, kui kutu ma õhtuks olin :-D. Järgmisi ettevõtmisi planeerides tean, et 21 kilomeetrit päevas on ilmselgelt piir. 

Lõppkokkuvõttes oli hullult vahva päev ja me jõudsime nii palju asju ära teha-näha, et pöörane kohe. Kunagi septembri paiku, kui viinamarjad hakkavad valmis saama, lähen kindlasti veel vähemalt päevaks Moseli orgu... Võib-olla siis Traben-Trarbachi kanti näiteks. Seal on ikka NII ilus. Nüüd võiks aga vahelduse mõttes midagi muud sihikule võtta. Hmm... Maginot’ liini kindlustused näiteks? Huvitav, kuidas sinna pärapõrgusse küll saada?

Hästi, aga aitab nüüd ka. Niikuinii ei viitsi keegi selliseid romaane lugeda, ainult mul endal on jälle mõnikord tore meenutada ja pisiasju meelde tuletada. Selle poolest on ikka väljasõitude ja reisimälestuste ülestähendamine asendamatu...

Järgmise korrani siis (kui viitsin, on järgmine kord kohe varsti ülejäänud piltide näol, aga võib-olla viitsin alles homme),

M.