teisipäev, 14. juuni 2011

Luxembourgi restoranidest

Ega ma nüüd eriti kursis siinse restoranieluga ei ole, aga mõned tähelepanekud olen oma väheste eksperimentide najal teinud küll. Võib-olla on need liiga üldistavad, aga kes paremini teavad, siis parandage! 

Väga halb on see, et siin võib igal pool suitsetada - sees, väljas, söögikohas, kohvikus... Kohe hirmus halb on. Iga kord, kui ma kuskil söönud või joonud olen, on kuskilt suitsuhaisu tulvanud. Tahaks toidu maitset või lõhna tunda, aga kus sa sellega... Lisaks hakkab suitsuhais külge ka kohe ju - riietele, juustele... Ja pea hakkab valutama, kui kuskil täissuitsetatud ruumis olla. Hmpf, Bernkastelis istusin kohvikus ja jõin veini, siis tuli mu kõrvale üks abielupaar ja kukkus tossama. Ma istusin neist veel õnnetuseks allatuult ka, nii et nende paks valge pilv mattis mu täienisti endasse. Nad alles siis märkasid, kui ma oma veiniklaasiga püsti tõusin ja hingata katsusin. Siis muidugi vabandasid - ja võtsid sigaretid teise kätte. Ja mina võtsin uuesti istet, sest vabu laudu rohkem ei olnud. 

Teenindus on ka valdavalt üsna halb. Kui nüüd välja arvata see hirmnaljakate kelnerite restoran Eschis, on siin absoluutselt kõik ettekandjad loivavad ja ükskõiksed. Kõik toimub aegluubis. Kõigepealt ootad veerand tundi, siis tuuakse menüü. Siis veel veerand tunni pärast tullakse tellimust võtma. Pool tundi hiljem saad söögi. Siis ootad veel kümme minutit kohvi. Ja kui maksta tahad, pead ka kõigest hingest püüdma kellelgi nööbist kinni saada. Oh. Ja nii ongi restoranist lahkumise ajaks kõht juba suurest ootamisest. Ma saan aru, et restoranis söömist peabki pikalt nautima ja nii, aga kannatus ei ole ju ka kummist, eks? Aga arve, oh arve tuuakse kirves!

Söökide kohta seevastu ei saa ühtegi halba sõna öelda. Kõik, mida ma siiani proovinud olen, on täiesti hää olnud. Eriti üks sibulasupp jättis kustumatu mulje. See oli ikka nagu päris - röstitud juustusaiakoorikuga ja puha. Ahjaa, ja üheks suureks avastuseks on minu jaoks olnud spätzled. Need on sellised päris nämmad klimbimaitselised ribalad. Meil sööklas on neid mitu korda liha kõrvale antud. Hirmus hää! Sõber Wikipedia väidab, et need on kogu saksakeelses kultuuriruumis (ja Ungaris) levinud, aga mina tegin nendega tõepoolest tutvust alles siin ja esimest korda. Mõnus vaheldus on. [Nüüd tuli kohe klimbisupi isu!]

See on ka tore, et mitmetel puhkudel on lisaks tellitud toidule veel mingeid snäkke või isutekitajaid lauda toodud - à la mingeid hiina supilusikatesse valmis doseeritud juustutörtse pestokastmega ja nii. See on küll hästi positiivne. Alati neid siiski ei tooda. Huvitav, mis seaduspära järgi see käib? 

Novat... Et ennetada suu vesiseks muutumist, lähen ma nüüd külmkappi kaema. 
Järgmise korrani. 
M. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar