Alati ei lähe kõik plaanide kohaselt

Nii, übertäis planeeritud nädalavahetuse esimene päev lõppes nii, et pool plaanidest jäi realiseerimata. 

Kahel peapõhjusel: 

1) Linna bussiliikluses valitseb kerge kaos, bussid sõidavad imelikke marsruute mööda ja bussipeatustes käivad kollaste vestidega onud, kes küsivad, mis bussi ootad - ja siis ütlevad vastavalt su plaanidele, et oota edasi, mine jala või mine paar peatust jala sinnapoole, buss sealt täna edasi ei tule. 

2) Ilm on tõeline õudus neil päevil. Hommikul taevasse vaadates ei saa mitte millestki aru. Sellest pole muidugi eriti hullu, päeva jooksul jõuab kõik niikuinii kümme korda muutuda. Vahepeal paistab päike, siis tahab tuul majal katuse pealt ära viia ja siis tuleb pöörane ladin kaela. 

Niisiis. Tehtud sai: 

Matk. Algas kõik väga hästi. Saime ühe toreda kreeklasega isegi kokkuleppele, et ta toob meid enne matkale järgnevat õhtusööki linna tagasi, et me ikka kenasti peole jõuaksime ja puha. Sõitsime siis Bourglingsteri, kus lossi ümber mingi käsitöölaat toimus. Igasugused kunstnikud olid oma telgid püsti pannud ja päris vahva oli. Loss oli ka külastajatele lahti ja kunstiträni täis. Kunstiträni oli selline suhteliselt mannetu, aga loss ise väga vahva. Mulle meeldis. 

See ilmselt ei olnud Zorro loss, aga see vapp oli ühe saali laes. Ma pärast uurin, kelle lossiga üldse tegu oli... Ma polnud üldse valmistunud täna ka mõne lossi nägemiseks :-D. 

Mina tahaks näha mõnda lindu, kes nii erksasse pessa üldse tulla julgeks!

Olime tunnistajaks ka kindluse vallutamiskatsele. See meenutas mulle väga Kalle Blomkvisti ja nende sõdu-lahinguid. Siin olid ainult kambad märksa suuremad. Aga olid kaitsjad ja olid ründajad ja lõpuks läks päris suureks vehklemiseks ikka lahti. Nii lõbus!  

Ja musttuhat hinge vajugu hauapimedusse... või kuidas seal Blomkvistis öeldigi?

Olgu, aga pärast laadal lustimist sõitsime Väikesesse Šveitsi edasi ja umbes täpselt siis, kui auto ära saime parkida, hakkas vihma tibama. Taevas tundus siiski selginema hakkavat, nii et peale lühikest autos passimist hakkasime ühel hetkel otsustavalt astuma. Ja kus siis alles tehti taevaluugid lahti. Olime saanud käia ehk 200 meetrit, kui selline padukas taevast alla tuli, et me kõik korrapealt üpris märjaks saime. Tuul oli ka hästi vilu ja nii me siis sättisime end ühe põõsa varju ootama ja vaatama, mis saab. Vihm ei näidanud vaibumise märke ja pärast kümmet minutit otsustasime alla anda. Suundusime lähedaloleva hotelli kohvikusse kakaod jooma. [Olgu öeldud, et Gondvana Reiside logoga kilejopp on äärmiselt kvaliteetne, hoolimata kõvast vihmasajust jäi mu ülemine ots täitsa kuivaks. Või noh, tähendab, strateegilistel piirkondadel ilutsesid siiski märjad laigud, nii et ma nägin välja nagu lekkivate rindadega imetav ema :-D. Aga vihma tugevust arvestades oli see siiski hämmastavalt hea tulemus].

Cherbourg'i vihmavarjud jooksevad autode poole tagasi

Selleks ajaks, kui kakaod lauda toodi (meie maitsvatele kangetele kakaodele vastukaaluks sai vaene H äärmiselt lahja kohvihõngulise piimavahu, sest see oli nende arusaam latte macchiatost), jäi vihm üle ja päike säras nagu muiste. Meil oli hea meel, et saab ikka need Schiessentümpeli kosed ära näha. Jõime ruttu kakao ära ja hakkasime astuma. Ja muidugi hakkas vaid mõni minut hiljem jälle vihma sadama. Seekord õnneks pisut lahjemini, nii et me tagasi enam ka ei pööranud. Ja kosed nägime ära. 

Ehkki, mina tahaks teada, et no mis koskedest me räägime?!? :) :) :) Need olid sellised pisikesed veenirekesed, et koskede nime nad nüüd küll ei väärinud :-D. Ausõna, see jõgi polnud mingi jõgi, vaid tillukene kraav. Väga maaliline kraav küll, aga no ikkagi. Täielik tillikas. Fotode peal näeb see kosk muidugi ka alati hästi väike välja, aga ma mõtlesin, et kosed on ikka suured ja fotod lihtsalt kaugelt tehtud. Tutkit sul... Meil on igas tervisekeskuses seljamassaažiks suuremad kosed :-D. 

See ongi kogu jõgi :-D

Hästi. Ma olen sellegipoolest õudselt rahul, et ma need kosed nüüd ära olen näinud. Need on igal pool piltide peal ja ma kangesti tahtsin nende juures ära käia. Nüüd saab ühe linnukese jälle kirja panna. Ja Bourglingster oli veel eriline kirss tordi peal .

Tegemata jäi:

Pidu. Miks? Ausalt? Puhtalt laiskusest. Kui ma lõpuks kell kaheksa koju jõudsin, olin märg ja näljane ja väsinud. Kella poole üheksaks oli selge, et plaanitud ajaks ma küll pittu ei jõua. Kaalusin veel pisut asja ja meenutasin endale, et bussid sõidavad täna ka harva, lisaks veel täiesti kaootiliselt. H ka ei olnud eriti peohoos - kui ta oleks kangesti minna tahtnud, siis ma oleks end ikka katsunud kokku võtta. Aga nii ta läks: tahtsime parimat, aga välja tuli nagu alati. Tüüpiline, ma tean isegi. Latiinopeo asemel tuli hoopis raamatuõhtu oma armsas voodis. Mis ei olegi nii paha, arvestades, et pühapäeval on kavas juba enne kaheksat raudteejaamas olla...

Vot nii! Raamatu manu siis tagasi. 

Järgmise korrani, 

M.