Nii äge on olla

Kell on jõle palju, ma pole mitu ööd eriti maganud ja kolme tunni pärast tuleb uuesti üles tõusta, nii et ma pikalt ei tee, aga lihtsalt nii tore on olla, et kuidagi ei saa :-D.

Ilm on nii võimatult ilus, parajalt pehme, palju paksu ja sädelevat lund, mis jala all mõnusasti krudiseb ja niiiiiiiiiii ilusasti on kõik kohad seda täis.

Kontsert läks täna väga hästi. Ses mõttes, et ikka ülimegaäge on sellises kohas laulda. Ja kõik võtsid ennast hoolega kokku. Vahva oli.

Mitmed pisikesed üllatused jõudsid ometi kohale. Siia ja sinnapoole ja... vahva oli inimeste reaktsioone jälgida. Mul pole siiani olnud aega ainult vastata... Oeh :-D.

Eilne jõulupidu oli hullult šeff. Ja täna oli minu elu esimene pokkeriõhtu, seda ülimõnusas seltskonnas:-D. Ja siis jõudsin ma veel ära näha mitu sõpra lähemalt ja kaugemalt.

Ja üleüldse...

A ma nüüd lähen magama, ehk kunagi on aega pikemalt...

Läänerinde uudised

Eile oli emme sünnipäev ja kontoris jõulupidu. Ülimegaäge oli - kõhutantsustaari, kuuekümnendate kostüümide ja muu säärasega. Ühel hetkel ma võtan kätte ja sordin pildid ka ära, et saaks mõned meenutused üles panna. Hästi vahva oli... Ja tagasi tulles panime keset ööd kodus kuuse püsti ja ehtisime ära. Ilus suur ja kahar kuusk on meil nüüd...

Täna kimasin aga juba Tallinnasse tagasi, Nigulistes tegime proovi päris pikalt ja nautisime dirigendi juures itaaliapärast kõhutäit. Äge oli. Ei jõua esmaspäevast kontserti ära oodata.

Pärnust sain oma kasuka, mütsi ja salli kätte... Ja niiiiiiiiiiiiiiiiiiiii tore oli, äkitselt ei tähendanud väljas mürtsuv pakane enam midagi. Armastan säärast ilma! Annaks taevas seda kauemaks, ei taha jõululaupäevaks sula ja libedat.

Mina hästi ei mõista inimesi, kes suudavad terve tee Pärnust Tallinnasse (või vastupidi) telefoniga lobiseda. Mõni räägib sama inimesega kõik selle aja, teine helistab järjest kõik tuttavad läbi, räägib kõikidega kümme minutit, aga täpselt sama juttu... Hirmus-hirmus. Täna istus kohe minu selja taga teise kategooriasse kuuluv vanem naisterahvas, tänu kellele kuulsin ma umbes 13 korda, kuidas Pärnus oli hommikul -28 kraadi, kuidas mingi Taneli auto ei läinud külma tõttu käima, kuidas kellelgi sapp öö otsa valu tegi ja kuidas kõneleja ise homme terve päev otsa sülti teeb ning 25. detsembri hommikul Kaarli kirikusse küünlaid põletama läheb.

Aga ma nüüd asun filmi vaatama. "Slumdog millionaire" ootab juba pikalt oma järge... Kruusi jagu hõõgveini on ka veel järgi, nii et filmiõhtu alaku... Ja homme ootab ees järjekordne jõulupidu :-D.

M.

Tulin linnast, lumesadu

Mulle tegelikult ilgelt meeldib selline ilm. Noh, et külm ja lumi on maas. Täna bussiga hilja õhtul Tallinnast Pärnu poole sõites oli kohe väga äge, selline päris jõulutunne juba. Mulle ikka meeldivad talved. Oleks bussijuhil meelde tulnud, et me ei ole väljas, vaid et kütte saab ka sisse lülitada, oleks päris idüll olnud. Aga nii vahva on sisse hingata, nii et ninasõõrmed korraks krõpsti üksteise külge kinni hakkavad... Ja nii külm pole veel see aasta olnud, aga kui nii -30 on, siis mulle hullupööra meeldib, kui väljahingatav õhk juba silmade kõrgusele jõudes jäätub ja sellest ripsmed silmi pilgutades üksteisele külge kipuvad hakkama, nii et pilgutada on raskevõitu. Minu meelest jube vahva. Kõik need, kes elavad kuskil troopilises vöötmes, kus kunagi alla 20 kraadi ei langegi, jäävad ikka väga paljust ilma.

Aga nüüd näpp valutab ja hääl on ära :-(. Istusin kodus ja vaatasin House'i, kui Sassike otsustas magamistuppa minna ja Nublu, kellele oli toodud mingi huvitav krokodillikont, kargas talle järsku turja. Mina kukkusin esimese asjana kõvasti kisama, sest mõnikord ehmatab peni selle peale ennast soolasambaks, aga muidugi siis, kui seda vaja oleks, ei teinud ta kuulmagi. Sain ta siis kassi küljest lõpuks lahti kisutud ja hakkasin talle parajasti kere peale andma, kui ta mulle ka hambad kätte lõi ja nüüd on mu nimetissõrm suur kui kartul - täpselt sõrmeliigese kohal on sihukene äge verevalum, et hoia ja keela. Vahva. Homme midagi kõva noaga lõigata ei saa :-D. Kass istub nüüd šokeeritult akna peal lillepottide vahel ja koer ronis padja otsa ja mängib solvatud süütust. Issanda loomaaed on mitmekesine...

Pidudest on kopp ette saanud. Täna oleks olnud valida kahe ägeda peo vahel, aga lõpptulemusena otsutasin mõlemast loobuda - see nädal on juba niigi ohtralt hõõgveini kaanitud ja väljas külma käes ringi kakerdatud. Ja homme saab ju niikuinii jälle... :-D. Ja ülehomme. Ja üleülehomme. Ja nii edasi :-D.

Aga ma nüüd vaatan House'i edasi...

Jõululauludest

Ma siin kuulasin hunnikut jõululaule, mis ma kõik vahepeal soetanud olen, aga hirmus jama oli. Nimelt neli viiendikku nendest olid võõrad. Aga kui nad on võõrad, siis nad justkui polegi jõululaulud - üldse ei tekita samasugust tunnet kui näiteks klassikalised "White Christmas" või misiganes. Mõned üksikud ja harvad söövad end sinna klassikute rivvi tänapäeval ka sisse - mõned Ehala laulud on näiteks hästi armsad ja nii... aga jõle palju on selliseid mõttetuid diskolugusid, kus sõnad küll jõuludest räägivad, aga sõnu ei kutsu muusikas kuulama küll mitte miski [ilmselt mu jutu point on see, et jõululaulust teeb jõululaulu minu jaoks mingisugune tundmatu meloodiakomponent... mis täpselt, selle üle peab veel mõtlema]. Igatahes - enamik neid lugusid, mida ma täna kuulasin, läheb kustutamisele. Kunagi. Kunagi sellepärast, et teist korda ma neid küll üle kuulata ei viitsi, see on aga sortimise ja kustutamise eeldus.

Et ma aga nii ÜDINI konservatiivne ka ei ole, siis mõni laul juhtus mulle ikka meeldima ka :-D. Varem ei olnud ma TÕESTI kokku puutunud näiteks lauluga "Stop the Cavalry", mida ma ükspäev raadiost kuulsin ja mis mulle hirmsasti meeldima hakkas (ses mõttes, et selgub, et kaheksakümnendate lugu juba ja mis mõttes ma varem ei teadnud seda???). No igatahes - see igatahes tundus päris tore. Siinkohal muidugi peitub asja iroonia - tundus jõululik küll, aga tänu sellele, et laulja diktsioon oli suhteliselt hirmus ja sõnadest mina üldse aru ei saanud - mitte ühestki kohe. Kui ma siis pärast guugeldasin ja netist sõnad otsisin, oli minu üllatus suur, kui räägiti Churchillist ja sõjaväest... :-D. Mööndusena ka sellest, et sõdurpoisid tahavad jõuluks koju.

Aga nüüd magama...

PS: SEE jõululaul on ka selle talve avastus ja niiiiiiiiiiiiiii nunnu :-D. Nagu ülimalt armas...

Rekord vist tuli ära :)

Ma olen nüüd kaks päeva järjest hommikuse laevaga Helsingis käinud - paberiasju ajamas saatkonnas. Igatahes, aga kuna hommikune laev päris minu ärkamisajal just ei välju ning et ma pole ka pikka aega nii palju jala marssinud (ja nii kiiresti veel), siis olin ma eilse õhtul naastes täiesti kapsapudru. Kuidagiviisi vedasin õhtupoolikul poole viieni välja oma asjadega, aga siis kukkusin magama ära - õnneks lükkus eileõhtune kokkusaamine ka tänase peale, nii et ühtegi tegemist väärivat asja ei suutnud ma korraga välja mõelda nii ehk naa. Algne idee oli, et tukun tunnikese, aga läks nagu alati - see tähendab, et reaalselt ärkasin... pool kaksteist järgmisel päeval :-D. Olgu, kell viis hommikul oli uni läinud küll ka korraks, aga kuna siis polnud midagi tarka teha, ootasin ikka uue une ära... Vot ja kokku tuligi rekordmagamine...

Mõlemal päeval tahtsin fotokat ka kaasa võtta Helsingisse, aga mõlemal päeval unustasin nagu nimme. Noh, mis siis ikka... kaks ilusat päikesetõusu ja külmast auravad valged saared jäid nüüd pildi peale püüdmata.

Aga üldiselt tuleb nüüd tormata, juba eelmisel nädalal lubasin kirjastusest läbi käia ja ühed asjad ära tuua ja teised asjad ära tuua ja Stockmanni tuleb vaadata ja veel palju asju ära teha... Jõulud on ukse ees :-D.

Vees džiigi tantsivad karud ja koskedest üles hüppavad lõhed

...

Selliseid toredaid asju näeb ETVst. Äge.

ETTEVAATUST, VIRIN

Ma pole vist ühelgi aastal nii palju aega kodus diivani peal veetnud kui 2009. jooksul tehtud sai. Alates 21. aprillist praktiseerisin ma seda kohe ju kuude kaupa, sest siis ma olin sant. Nüüd olen vähem sant, võiks ju pidutseda ja ringi möllata (mida ma, olgem ausad, pool novembrit tegingi), aga nüüd on jälle minu kiuste mingi haigusevimm sees. OK, see on ka põhimõtteliselt tegelikult läinud, aga... ikkagi on kõriauguni toas istumisest juba. Täna on juba selline tunne, et tahaks mööda seinu üles ronida. Tahan vääääääljaaaaa... Muidu oleks selle nädalaga isegi raamatu ära võinud ju tõlkida, oleks vähemalt aega kasulikult ära kasutanud, aga eelmine pühapäev ma tulin niimoodi Pärnusse, et jätsin kõik pooleliolevad raamatud ja asjad Tallinnasse, sest ma pidin esmaspäeval kohe tagasi minema. Ja nii ta ongi siis nüüd... Äh.

Suurest igavusest olen ma nüüd mitu päeva jälle filme vahtinud. Vaatasin ära "Austraalia", mis millalgi kinos oli, aga mille ma ära unustasin. Päris äge oli... Alguses tundus tänu Kidmani tegelaskujule asjal selline parodiseeriv mekk man olevat, ei tundunud nagu päris film, aga lõpptulemusena mulle ikka väga meeldis. Need aborigeenide laulukatked olid toredad. Siis vaatasin ära "Les poupées Russes", mida ma kummalisel kombel Pariisis olles ei jõudnudki näha, kuigi Triinul see plaadi peal oli. Meil ühel õppejõul oli Pariisis koolis ka veel Klapischi filmide maania, me vaatasime neid ikka üksjagu, aga ju see siis oli tema jaoks liiga klišee ja kitš. Ahjaa, ja veel üks Klapischi film, mida ma siiani pole näha jõudnud, on "Pariis", mis tuli kinodesse ka just sel minu Pariisi talvel... See on plaanis mul täna õhtul ära vaadata. Aga "Les poupées Russes'" - kohe tahaks öelda, et vägisi filmi terve esimese poole ajal tõmbasin ma paralleele selle peategelasetüübi elu ja enda elu vahel (armastusromaanidega tegelemine ja vanavanemad, kes nõutavad kihlatut näha :-D). Mis teises pooles saab, ma veel ei tea, mul on film mitmes osas ja ma teist osa pole veel vaadanud.... :-D. Oleks ju tore, kui mingi ägeda valemi leiaks sealt :-D.

Tahaks veel tõdeda, et kõik krimkad olen ma ka jälle telekast ära vaadanud - ja peab mainima, et kohutavalt keeruline on nendes ikka orienteeruda. No kuidas peaks mõni normaalne inimene meeles pidama, kes mängib kus ja milline on milline, kui nende nimed on umbes: "Jahtunud jälg", "Kadunud inimeste üksus", "Teadmata kadunud", "Jäljetult kadunud" või "CSI", "CSI NY", "NCIS" jne. Iga kord, kui ma arvan, et antud saates näeb nüüd seda või toda tegelast, tuleb välja, et olen jälle midagi sassi ajanud.

Homme hakkan terveks, naasen inimeste hulka ja hüppan tavalisse elurütmi tagasi. Ilusa uue mantliga seejuures. Aga seniks ma nüüd lähen jälle filme vaatama :-D.

Bukarest, oota edasi

Vahepeal on toimunud väga tormilisi, drastilisi ja dramaatilisi sündmusi. Nimelt suri ära üks mu endisi reisikaaslasi ja väga keerukate süsteemide tulemusena, mida ma siin lahkama ei hakka, läks nii, et minu Bukaresti sõit sattus äkitsi suure kahtluse alla. Ja nii siis ongi kamm käinud mitu päeva... ja lõpuks tänaseks pärastlõunaks selgus, et minu aastavahetusplaanid peavad muutuma. Aastavahetus tuleb hoopis Tais koos emmega. Peenike värk, ma ütlen. Ja justkui nimme pole mulle veel Bukaresti piletite eest arvet saadetud, nii et meelemuutusest midagi ei juhtugi... Hoopis kalaniidid ja transvestiidid, hoidke alt...

Vahepeal hakkas mulle ka seakas külge, muide. Või vähemalt ma eeldan, et oli seakas - muid haigusi meil ju Eestis enam ei tunnistata. Ja ilmselt tuli see nädalavahetuse jõulukontserdist, sest peale seda jäi kohe pool koori korraga kotile, esmaspäevases proovis olla olnud pea-kahekümnese seltskonna asemel 7 inimest :-D. Aga see seakas kestis vähemalt minu puhul reaalselt ainult umbes poolteist päeva... Ma olin juba valmistunud täna igaks juhuks arsti juurde minema, et malaariat välistada, aga tänaseks hommikuks palavikust enam jälge polnudki - aint köha on ja tundub, et nohupotentsiaal hakkab ka tekkima. Aga üldiselt - on see seakas, mis ta on, minu meelest on tegu väga sümpaatse haigusega - väikese palavikuga on küll suht ebameeldiv olla, aga kõige hullema enesetunde tekitab alati nohu, millest ma siiani pääsenud olen :-P.

Ja muud huvitavat nii palju, et esmaspäeval veetsin terve tunnikese pangas ja migratsiooniametis - ametnikud suudavad kõik ikka nii aeganõudvaks ja keeruliseks teha. Ja tasuliseks. Aga mis teha - nüüd on mul ka lõpuks pin kalkulaator. Ja ID-kaardi koodid, mille olemasolust ma nüüd actually teadlik olen. Ja üks artikkel, mille ma kolm kuud tagasi ära saatsin, võeti eile lõpuks vastu ja läheb järgmisel nädalal trükki... Ägedalt aeganõudev värk, ah? Aga loomulikult parem hilja kui mitte kunagi. Kuna ma ammu selles suhtes igasuguse lootuse kaotanud olin, on see nüüd jõuluajal nagu maast leitud raha :-D. Taevale tänu, et ma polnud siiani viitsinud seda mõnele muule väljaandele sobivaks kohandada.

Oota vaid, Bukarest

Aastavahetus tuleb sedakorda Rumeenias. Konkreetne aastavahetuse öö peaks mööduma kuskil Transilvaania mägedes.. Kõlab päris süngelt, ah? Rumeeniast ei tea mitte midagi, peale selle, et seal tuleb käia, küüslaugukee kaela ümber, et vampiirid eemale hoiaks. Põhibaasiks on mul muidu Bukarest, aga kavas on  veel Brani loss (see Drakula oma), Pelesi loss (piltide järgi selle maanurga Neuschwanstein), ehk mõni kena kants või klooster veel, Bukaresti muuseumid (külamuuseum, juudi muuseum, juudi surnuaed, Ceausescu haud, talupojamuuseum, kunstimuuseum, ajaloomuuseum), maailma suuruselt teine ehitis - Rumeenia parlament, mõni veinikelder, loodetavasti vähemalt ühed ilusad koopad, üks-kaks kena keskaegset vanalinna... Ja rohkem ei teagi nagu veel.

Otsisin netist seal toimuvaid kontserte - mustlasmuusikat ei paistnud sellal keegi kuskil esitavat... Vähemalt suuri kontserte ei näi olevat, ehk mõne ägeda kõrtsu ikka leiab, kus ikka mustlased mängivad. Aga see-eest selgub, et ansambel Smokie on täitsa elus, täie tervise juures ja isegi mängivad veel... Jeesus, mina mõtlesin, et nad ikka ammu juba surnud on :-D - nad olid mu meelest juba siis vanamoelised, kui ma väike olin (mulle meeldivad nad sellegipoolest siiani - ja meeldisid toonagi). Aga võta näpust - just nimelt Smokie annab aastavahetusel Bukarestis kontserti. Ja Chris Rea ka... ja üleüldse on kõik kontserdid, mis nett nendeks kuupäevadeks Bukarestis näitab, selliste grand oldide omad... Põnev. Selliste piletid on ainult kahjuks kallivõitu. Ja üleüldse, kui juba Rumeenias olla, siis võiks pigem selliste kohalike nähtustega tutvust teha. When in Rome... teate küll.

Igatahes, Akadeemilisest raamatukogust sain vastava Lonely Planeti ja nüüd on siis paar nädalat aega uurimustööd teha ja end tasapisi asjaga kurssi viia. Hihii... Tore, saab jälle linnukese kirja - st. ühe Euroopa riigi, kus ma veel käinud ei ole. Vahva! Oskab keegi äkki midagi soovitada?

Ahjaa, ja ma pean häbiga tunnistama, et olin mitu päeva kange kui puupulk, sest kolm päeva järjestikust ujumaskäimist tekitas isegi mingi treeningkoormuse moodi asja... Täiesti karm värk, kui juba lihtsalt kolm päeva korda kümme basseiniotsa mu koivad niimoodi kangeks teeb :-D.

Elu esimene PÖFF, elu esimene söögiplatsi burger ja veel muud säärast...

Eile oli üldse üks huvitav päev, enne õhtuseid sündmusigi oli põnev. Aga noh, ühesõnaga, õhtul oli siis kooriproov. Tegime ühe ekstrapika proovi laupäevast kontserti silmas pidades ja lõpetades... lõpetades juhtus nii, et läksime kinno. Mingi hea-hea film pidada olema PÖFFi raames, nii et kuidagi iseenesest kukkus välja, et seadsime sammud Solarise poole... Mingi Norra film oli, "Ingel". Täitsa hea film oli muidu, aga noh, see lõppes sellisel kellaajal, mil busse enam eriti ei käinud. Kõik me ülejäänud elame kesklinnas, aga Kets, vaeseke, pidi teoreetiliselt Pääskülla saama.

Noh, takso mõte teda eriti ei vaimustanud, minul oli kõht tühi kui viinapudel hommikul ja nii me siis mõtlesime hoopis minna keha kinnitama. Kuulu järgi olla Söögiplatsil maailma kõige parem burks, mis maitseb eriti hästi kell 02.00 öösel. Kumbki meist polnud selle fenomeniga veel tutvust teinud, niisiis peale lühikest mõtlemist seadsime sammud sinna ja tellisime kõige suuremad burgerid, mis neil seal olid. Istusime Vabakal, närisime burgerit, nii et ninaots kastmene, ja rääkisime Austraalia filmidest :-D. Oli hea burger küll. Aga nostalgiaga peaks ütlema, et Samburgeris Pärnus olid omal ajal ikka vist nati paremad.

No hästi, selleks ajaks oli ainus koht, mis veel lahti oli, Levikas. Hakkasime sinnapoole astuma, et poolteist tunnikest seal surnuks lüüa - ja ohsinaimet, teel sinna leidsime maast pisut käkras Koidula ja Tammsaare. Õigupoolest Kets märkas neid, mina marssisin mööda pika sammuga... :-D. Aga polnud üldse paha - saime Levikas mõlemad ühed veinid ja olime ikka veel plussis.
Noh, ja kui see koht ka kinni pandi, tulime minu juurde ära teed lürpima. Sai hulgim joodud seda, kohe hommikuni, et ära oodata, millal bussid lõpuks jälle käima hakkavad :-D. Novat... ja kui Kets lõpuks bussi peale läks, oli juba hommik käes ja und üldse väga tulla ei tahtnud...

Ja juba nelja tunni pärast on vaja minna järgmisele peole - keskkooliaegse sõbrantsi soolaleivakale :-D. Oeh, kuidagi tihedaks on mu pidudegraafik muutunud :-D.

Aga ma nüüd lähen ja tõlgin vahepeal mõned leheküljed...

Kahepäevane post

Täitsa lõpp, kaks päeva kirjutan siia ühteainsamat postitust ja kuidagi ei saa ära lõpetatud seda. Nüüd võtsin üldse kätte ja kustutasin kõik eelnevalt siia kokku kribatu ära, mõttetu tundus kuidagi. Ega pole nagu erilist suurt toimunudki - terve ühe õhtu kirjutasin jõulukaarte, olen tublilt mitu korda ujumas käinud, korra käisin kinos ka "2012" vaatamas (pole küll minu maitse, aga ma lootsin, et maiade ennustustega rohkem pidet on), siis vaagisin potentsiaalseid aastavahetusplaane, teipisin aknad kinni, lugesin taas ühe raamatu läbi ["Zafarani files" - päris huvitav, mingi loits muudab inimesed impotentideks, et neid seeläbi lootusega paranemisele korrale allutada, et maailm paremaks paigaks - loe: sotsialistlikuks - muuta], tõlkisin veerand raamatut ära, vaatasin "El Callejon de los Milagrose" lõpuks läbi, mis mul oma aasta otsa järjekorras ootas, käisin poes lauamänge studeerimas ja avastasin, et kogu kupatusest meeldib mulle reaalselt 3 [peps olen, ilmselgelt. Aga milline võiks olla neist kõige ägedam, seda ma ei tea: see, see või see?], vahetasin lõputult meile igasuguste reisiliste igasuguste kokkutulekute osas ja... noh, nii edasi.

Ei midagi erilist ühesõnaga.

NV

Eh, aeg lendab... juba esmaspäeva õhtu käes. Kuidagi jube siva toimib kõik. Põhimõtteliselt mis siin ikka -tõlkida on saanud, siis käisin ujumas (avastasin, et mu kaart aegub järgmisel nädalal, nii et ma pean nüüd pmst pea iga päev ujumas käima, et kõik korrad ära kasutada); laulda on saanud kõvasti jälle loomulikult, jõuluturg on üle vaadatud, hõõgveini sisse kaanitud ja lihtsalt erinevate inimestega toredasti aega veedetud. Ujulas tõdesin, et mu jalg on vahepeal eelmiste kordadega võrreldes (septembris) ikka oluliselt tugevamaks muutunud, kohe lootus tekkis, et ta ükskord päris terveks ka saab. Sest jah, ma siiani lonkan - mitte tugevalt, aga siiski märgatavalt... ja kui ma üritan mitte longata, st jalga rohkem kasutan, annab tunda kohe. Lisaks käib mulle närvidele, et kui varemalt olin mina üks kiiremaid käijaid pundis (ükskõik millises), siis nüüd tõmban ma teistel hoopis tempot maha. Ja mu teine põlv annab ka juba end tunda, sest ma olen aprilli lõpust alates teda roppu moodi koormanud. Aga noh... positiivsema külje pealt - nagu ma ütlesin, täna selgus vees, et ma saan juba ainult selle jalaga ka pöiatõuse teha ja puha... Septembris oli kahe jalagagi koos tehes raskusi, väga ei toiminud see asi. Mul on hea meel. Saaks nüüd nii, et ma sealt ujulast tulles külma ka ei saaks...

Ja Scrabble oli üks hää investeering, sellega on viimase nädala jooksul loendamatutel kordadel üüratult toredat aega saanud veeta. Aga pole see eestikeelsete sõnade väljamõtlemine nii lihtne midagi... Z-iga tean ma täpselt zoo, zen, azuu ja... kõik. Äh. Aga mul ikka ringleb peas mõte, et peaks lauamängupoodi vaatama minema... äkki on veel mõni ülimegaäge lauamäng saadaval...

Oi, ja mul on nii hea meel - Kets kolis Tallinnasse tagasi ja jõudis juba laulma :-D. NIIIIIIIII tore :-D.

Lugema nüüd. Raamatu tahaks täna läbi saada.

Järjekordne jahmatus Eesti kaasaegse kirjanduse vallas

"Mu sõraline sõber" on väga vinge raamat. Kohe nagu väga vinge!!! Mulle tõsiselt meeldis. Dekadentlik tüüp see peategelane küll oli, aga... ta oli sõnastanud mõningad mõtted, mis minu meelest vägagi paika peavad. Ma ise poleks nimelt neid kuidagi niimoodi väljendada osanud, aga neid paberil nähes mõtlesin, et fantast! Ja raamatu ülesehitus oli geniaalne - väga vähehaaval anti aimu sellest, kuhu kõik see üldse välja jõuab. Samas - kõik oli ühest küljest algusest saadik selgeks tehtud, aga seda tuli lugeda ridade vahelt. Mina mõtlesin asja iva välja kuskil kolmandiku raamatu peal - vaatasin pilte, vaatasin kaant, mõtlesin natuke - ja voilà. Jube nutikana tundsin end kohe :-D. Ja seegi on väga kaval nüke autori poolt...

Kujundus on ka väga äge. Kaanepilt mulle just eriti ei meeldi, aga see, kuidas kujundaja teksti sees on mänginud fraaside ja lausetega, igale poole pisikesi graafilisi pildikesi lisanud ja üldse väga põhjalikult ja detailselt selle kirjutisega tegelenud, on väga värskendav. Tekst oli palju elavam kohe. Ja see, kuidas ongi näiteks lehekülje kõige tähtsam lause sinna laiali pillutatud, nagu oleks keegi selle lause just hoopis käsitsi pastakaga sirgeldanud... LAHE!!!

Ainsateks etteheideteks on see, et naisi tehti pisut liiga maha - jajah, raamatust üldse ei ütleks, et autor ise ka naine on. Aga minul kohe tekib küsimus, et kus kirjanikud selliseid mõttetuid ja vulgaarseid isendeid nii palju küll kohtavad, et ka nende raamatud neist kubisevad? Säärast tendentsi on märgata kuidagi paljude kaasaegsete kirjanike juures. Pisut uskumatu tundub, et nad kõik võiks minust NII kardinaalselt erinevas maailmas ja NII teistsuguste isendite keskel elada. Ma vist ikka olen sinisilmne naiivitar, muud ei oska arvata...

Teine asi on see, et mulle endiselt ei meeldi selline matslik ja rõve keelepruuk. Muidugi, see sõltub mõningal määral teose sisust, aga karmist sõnakasutusest üleküllastunud raamatuid üle ühe korraga nagu lugeda ei tahaks. Mulle ikka meeldivad ilusad asjad... ilusad laulud ja ilusad pildid ja ilusad raamatud. Mitte roosavahused, ei, aga minu meelest ei peaks kunst ükskõik mis vormis ilmtingimata tegelema inimese šokeerimisega. Ma saan küll aru, et nõrgemad ärritajad juba on oma mõju kaotanud ja et üldse tähelepanuorbiiti pääseda, tuleb väga räigeks minna, aga... tarbija seisukohast on ju piirid sellise asja tarbimisel. Ühesõnaga, pöördudes raamatu juurde tagasi - VÄGA palju siin sellist karmi vulgaarset keelepruuki küll ei leidunud, siin oli pigem tegu lihtsalt otsekoheste mõtteväljendustega, aga mõned kohad ikkagi häirisid.

Ja olgu ära mainitud, et kuigi see teos mulle väga meeldis, siis see ei tähenda, et ma arvaksin, et too peategelane mingilgi määral mõistusega inimene oleks olnud. Nii tundetu värdjas üldiselt ei anna olla... Aga teda oli väga hästi sellisena kujutatud :-D.

Viimase aja üks parimaid raamatuid kindla peale... Ja ise poleks ma seda kohe kindlasti lugema sattunud, sellise avastuse eest olen tänu võlgu peaaegutoanaabrile...

Nagu rusikas silmaauku

Tund tagasi saatsin ära selle tõlke, mida ma veel täna päev otsa putitasin. Nüüd avastasin, et kõht on tühi, on reede õhtu ja tahaks üldse midagi toredat teha. Surkisin ühte, surkisin teist - kõigil on tegemist. Mõtlesin, et helistaks K-le, aga arvasin siis, et ah ei helista ka, temaga pidime homme kohtuma. Ja nii kui ma olin jõudnud mõelda, et ei helista, helistas tema ja ütles, et teeks täna õhtul hoopis...

Nii tore ju :-D.

Ma siis nüüd lähen ajan koduriided ült... :-D.

PS: eile oli ka tore, karaoket laulda me ei jõudnudki, sest me niigi kaks tundi ootasime, kuni see hakkab ja kui hakkas, tahtsime me juba teisele üritusele edasi minna. Võtsimegi kätte ja lasime jalga, käisime Maratis hoopis "Kultuurikokteilil", kus üks tuttav akordionit mängis. Kella poole nelja paiku tagasi lonkides laulsime aga end jõululauludest hingetuks :-D. Hihiii... väga tore oli. Ja noh, nädalavahetusel saab ka laulda ja...

Aga siiski, riietuma...

Uudiseid

Sain täna uue raamatu tõlkida kirjastuselt. Raamat on tobe, aga parem ikka kui mitte midagi. Kahe nädalaga saab sellise tehtud, aga siis on neil ehk juba midagi uut tulnud ja pakkuda.

Käisin täna juuksuris ka. Tuli kohe kange kihk peale, kui kevad-suviseid reisipilte vaatasin ja seal palju lühemate juustega olin. Mõtlesin küll oodata jõuluesinemisteni, aga noh... meil on nüüdki esinemisi piisavalt :-D  Muuseas, peab ju kilkama - peale äsjast Kadripäevaüritust kutsuti meid jõulude aegu Nigulistesse (!) laulma ja siis veel ühele jõuluturule ka... Aga soengu juurde tagasi pöördudes - päris ilus on. Ja tore juuksur oli mul sedakorda ka - ma muidu käin ühes salongis, aga kogu aeg on olnud erinevad juuksurid. Nüüd sain selle tagasi, kes mulle neist eelnevatest kõige rohkem meeldinud on. Jätan nime meelde - Merle. Eks siis järgmine kord tean nimeliselt küsida. Kuigi selle aja peale on see mul kindlasti meelest läinud.

Ma pikalt ei tee, sest mul on tänasekski veel ühte varasemat nõukogude liidu ametiasutuste nimedest kubisevat teksti tõlkida jäänud - ja homme hommikul tahaks selle ära ka saata, nii et 32 lk tuleb veel õhtul ära ka toimetada. Ma küll ei ole päris kindel, kuidas ma seda teen, sest sai kokku lepitud, et pärast kooriproovi jätkame kuskil karaokebaaris :-D. Hihii. Mina pole kunagi päriselt karaoket laulnud. Eks me siis nüüd näe, kas täna asjalood muutuvad :-D. Aga... Eelnevast johtuvalt ma siis tõttan nüüd seda allesjäänud kahte ja poolt tundi maksimaalselt ära kasutama.

Eilse päeva nali

Ma siiani naeran, kuidas üks austria tüdruk mu käest viimati palus, et ma aitaksin tal eestikeelseid laulusõnu paremini hääldama õppida ning mulle siis ühe fraasi laulust ette luges:

Ja PÕIE sees miiidagiii tuksub ja tuikab...

Ja siis ta ei saanud aru loomulikult, miks ma äkki naerust kõveras põrandale vajusin :-D.

Idee on loomulikult: ja PÕUE sees midagi tuksub ja tuikab...

Sain täna sellise meili:

Harjutused inglise keeles:

Esimene harjutus, ALGAJATELE

Kolm nõida vahivad kolme Swatch kella. Milline nõid vahib millist kella?

Ja nüüd inglise keeles: Three witches watch three swatch watches. Which witch watches which Swatch watch?

Teine harjutus, inglise keel EDASIJÕUDNUTELE:

Kolm transvestiidist nõida vahivad kolme nuppu Swatch kellal. Milline transvestiidist nõid vahib millist nuppu? Ja nüüd inglise keeles: Three switched witches watch three Swatch watch switches. Which switched witch watches which Swatch watch switch?

Kolmas ja viimane harjutus, täielikele PROFFIDELE:

Kolm Sveitsi transvestiidist nõida, kes soovivad ennast ümber lõigata, vahivad kolme nuppu Swatch kellal. Milline ümberlõikust ootavtransvestiidist nõid vahib millist nuppu?

Ja nüüd see kõik inglise keeles: Three Swiss witch-bitches, which wished to be switched Swiss witch-bitches, watch three Swiss Swatch watch switches. Which Swiss witch-bitch, which wishes to be a switched Swiss witch-bitch, wishes to watch which Swiss Swatch watch switch?

Võib-olla on juba vana nali, aga mina ei teadnud ja - ausalt, keele võttis ikka sõlme küll :-D.

Kadripäevast

Mina ei tea, kuidagi ise kukub välja nii, et ükskõik mis kell ma ka ei tõuse, magamaminekuaeg iseenesest nihkub kuskile kahe-kolme vahele öösel ja kui mind mingi põhjus konkreetselt hommikul voodist välja ei aja, siis ärkangi kohe järgmisel päeval nii 11-12 vahe. Mina ei tea, miks peab õhtuti üleval olemine nii palju lihtsam ja asjalikum olema kui hommikuti...

Aga Kadripäeva üritustelt jõudsin ma ka tegelikult suhteliselt hiljuti alles koju, senini olen tegelenud ajalehtede lugemise ja muu säärasega ning nüüd... nüüd peaks tõlkima hakkama. Vahepeal oli nimelt ilmunud kiri mulle postkasti, et tähtajaga on kiire järsku... Tänu sellele on mul nüüd homme utoopiliselt palju tõlkida vaja. Täna ma ei olnud ju üldse arvutis saadaval.

Aga Kadripäevast siis - noh, väga tore oli :-D. Rändasime mööda kooli ringi, loopisime riisi ning herneid laiali ja laulsime. Saime päris palju nänni - kohe nii palju, et ei jõudnud äragi süüa, panime noodikappi järgmisi kordi ootama. Rektor näiteks tõi kapist salajase veinipudeli välja (kui me keset kateedrijuhtidega aset leidnud koosolekut tema kabinetti tungisime), sööklast anti kommi, raamatukogust ka, üks kateeder oli muretsenud mitu kausitäit rosina-pähklisegu ja nii edasi. Vääääääga vahva. Ja noh, laulmisest nii palju, et päris tore oli - kvaliteet hullult kõikus :-D. Mõnes kohas laulsime tõesti hästi, aga lõpuks viimaste kordade aegu hakkas energia juba ka ära kaduma ja kalasid tuli ikka ka ette. Jube palav oli ka - ma sain peaaegutoanaabri käest laenuks igasuguseid peenikesi riideid, mida ma endale kümme kihti selga ladusin, nii et lõpuks oli tunne, et kohe-kohe sulan üles. Teistel oli sama lugu - kasukaga polegi äge taielda, kui talve päriselt pole :-D.

Pärast läksime maitsesime kokteile suurema seltskonnaga ja sealt me siis suundusime omakorda käputäie lauljatega edasi sinna Boheemi kohvikusse, kus meid tasuta söögid ootasid. Oma Scrabble'i ostsin ka vahepeal ära ja siis me seal otsustasime, et prooviks siis kohe ikka mängida ka. Iroonilisel kombel olid meist viiest kaks välismaalased, nii et kuigi ma ostsin spetsiaalselt eestikeelse scrabble'i, tuli meil täpitähed ja katustega tähed (š, ž) kõik mõtteliselt asendada tähtedega x, y, c jne. Minu teada ikka on eesti tähestikus ka iks ja igrek olemas, aga näed, selles mängus neid ei esinenud. Noh, ühesõnaga, et mõtlesime mängu peas tagasi ingliskeelseks ja mängisime nii... ja neli tundi lendas nigu niuhti. Muuseas, pean soovitama, hinnad olid kohvikus Boheem väga soodsad (kõige kallim asi menüüs maksis 57 krooni), toidud olid hiiglaslikud ja ülimaitsvad, teenindaja oli meil ka väga kena (läks näiteks iseseisvalt ja ütles väljas suitsetavatele inimestele, et toidud on nüüd serveeritud, et minge sisse tagasi). Sinna võib lausa teine kordki minna. Mmm, ja milline imemaitsev šokolaadikook neil seal menüüs oli... Mina pole väga suur koogisõber, aga see oli tõesti imehea välimusega ja maitses ka fantastiliselt... Mmmm.

Ja muidu - sain ühe reisikaaslase käest ka paar pilti sellelt viimaselt reisilt, üks, kus ma parajasti grupist grupipilti teen püramiidide taustal, oli päris tore. Mul polnud aimugi, et keegi sellal mind ka pildistas :-D.  Muide, sellest reisust kirjutati isegi artikkel ühes eelmisel nädalal ilmunud naisteajakirjas ("Naised" :-D). Hmm, õigupoolest, kui nüüd päriselt järele mõelda, siis Etioopia reisist kirjutas ka üks reisiline sealsamas ajakirjas paar nädalat varem...

Ootan homset

Hee! Homme on teadupärast Kadripäev ja me pidime minema kooriga kadrisantideks. Päris vahva mõte mu meelest. Esialgu kooli peale (eri kateedritesse ja raamatukokku) ja pärast... ehk veel kuskile :-D, miks mitte.

Ja homme ostan ma endale eestikeelse Scrabble'i. Nägin reedel poes reklaami, et see on lõpuks päriselt eesti keelde on ümber pandud (eesti tähed on kõik olemas ja puha) ja mul tekkis kohe kange tahtmine seda saada :-D. Peaaegu oleks täna juba ära ostnud, aga selgus, et homme on Rahva Raamatus Tudengi Teisipäev, millal saab kohe 12% allahindlust, nii et lükkasin edasi... Üleüldse selgub, et väga palju toredaid lauamänge on olemas... Ja tegelikult on lauamänguõhtud päris toredad... Peaks hakkama orgunnima neid suisa...

Ooo, jaa, ja siis lähme homme osade koori inimestega veel sööma ka - kunagi sügisel osalesime me teadupärast ühel õuekontserdil, mille eest meid premeeritakse nüüd kohvikus "Boheem" tasuta söögiga... Njämm!

Aga nädalavahetusel ei toimunud midagi erilist. Ahjaa, siiski - üks reisiseltskonna kokkutulek, kus sai järgmisi reisiplaane arutatud ning eelmise matka pilte vaadatud. Seejuures oli ristiks kaelas üks umbes kuuetunnine väga hüplev ja hägune reisivideo, mille kohta tegija ütles, et minu jutt on seal peal, ta ei raatsi midagi välja lõigata. Niisiis tuligi pea terve mu Pariisi bussiekskursioon ja ilma arvestatava pildita ja müriseva tausta peal ära kuulata... Reisi kolmanda päeva lõpuks andsin mina alla ja lahkusin :-D. Oh jah. Võiks olla rohkem selliseid Tiina-suguseid inimesi, kes tänuväärsel kombel seda monteerimist ka oskavad ja kes teevad reisid kokku pooletunnise või kolmveerandtunnise imelise video. Tiina oli nimelt üks reisiline, kes minuga kõrbematkal käis ja kes pärast lausa jumaldusväärse videoga hakkama sai... Mina ise üritasin ka korra kunagi ühel reisil filmi teha - see oli kunagi Baikal-Mongoolia-Peking reisil. Viis plaaditäit sai lindistatud ja monteerituna jõudsin ka kuskile 40 minuti juurde, aga mõlemal korral, kui ma olin monteerimise peaaegu lõpetanud ja ainult heliga oligi veel tegeleda, ütles mu arvuti kõvaketas üles ja läks vahetamisele. Pärast polnud aga jälle vajalikku programmi ja üleüldse, suhteliselt tüütu on kogu aeg ühe ja sama aeganõudva tööga otsast peale hakata. Viimane kord õnnestus mul pooleliolev projekt küll mälupulga abiga õigel ajal päästa, aga sellest ajast saadik pole mul kuidagi olnud isu sellega edasi tegeleda. Aga võib-olla kunagi tuleb, kes seda teab...

Aga ma nüüd lähen olen asjalik vahelduse mõttes jälle.

Vahelduseks jälle laulmisest

Eelmisel nädalal sai lõpuks jälle ju koori mindud ja tänaseks olen jälle asjas sees nagu vanasti :-D. Selles mõttes, et tunne on tagasi noh... Peale reise oli tükk tegu, et end sinna tagasi venitada, asjad paistavad distantsilt alati igavamad. Aga praeguseks on jälle sõltuvus. Nii tore, me nüüd oleme juhtumisi laulnud vahepeal mu lemmiklugusid kõvasti ja üleüldse. Ja veel enam - täna oli meil enne proovi üks väike üritus ning kuna paljud meie seast olid selle korraldamisega seotud, jäid nad sellele üritusele edasi, nii et proovi jõudis meist ainult 4. Aga NIIIIIIIII tore oli. Igast häälegrupist oli kohal just täpselt võtmeisik ja nii me jõudsime päris mitu uut lugu endale selgeks teha, sest noodist lugejatega läks jube kiiresti ja hästi. Õnnetul kombel kummitab mind nüüd seetõttu õhtu otsa küll mingi jabur "Auväärne haldaja, taevalik õis". Meloodia on äge, sellepoolest ju veel võiks, aga samas mul ei ole tavaliselt kombeks õhtuti üksinda kodus taevaisa poole õhata. Aga jah, täna said selgeks paar jaapani lugu (mis olid, tõsi küll, uued ainult minu jaoks - ja issand, see idamaine pentatoonika ajab mu veel hauda), üks kevadiseks mingiks konkursiks vajalik pala ja kaks Sisaskit. Ühesõnaga - väga viljakas proov oli. Mul on hea meel. Selle aasta häda on nimelt see, et meil on väga palju väga häid lauljaid, ent üle poole neist on erasmused - seega võtab õppimine ilgelt kaua aega, sest nad ei jaga ei meile tuntud meloodiaid ega ka eestikeelseid sõnu. Aga see-eest kui nad need endale selgeks on teinud, laulavad väga vingelt - ainult diktsiooni kallal jääbki nuriseda. Tore :-P.

Muud ebatavalist nii palju, et ma ajasin end kell 6 (!) voodist välja, et ühikanaabrile sünnipäeva puhul üllatuseks lilled viia, enne kui ta ära minema pidi, aga seejärel magasin ma sujuvalt poole lõunani edasi. Ja nägin seejuures väga põnevat und sellest, kuidas ma järjest kolme mehega abiellusin, aga igale pulmatseremooniale järgnes mingi terroristide rünnaku alla sattunud pulmapidu, kus läks hirmsaks tulistamiseks ja madinaks, seejärel sai sealt ära põgenetud ja mingi teise mehega altari ette astutud... mine võta kinni nüüd, millest säärane huvitav teemaarendus... Poleks mind üles aetud, oleks ma ilmselt seda rida neljanda härraga pikendanud. Mnjaa.

Ahjaa, ja lubasin laulmisest - niipalju veel, et ma vahepeal olen tutvust teinud Mali muusikaga ka. Ali Farka Touré pidada olema kõige kuulsam Mali muusik, tema sai puha Grammy ja nii - aga tema on kohutavalt igav. Ma ei ole bluusiinimene, aga tema on pesueht bluusikitarrist. Magama võib jääda teda kuulates. Aga Salif Keita on küll äge tegelinski, temal on sellised aafrikapärased nati modernsemad lood, et on meloodia, aga rütm on ka selline mõnus. Juutuubis on igasuguseid videoid temalt, mina sattusin igatahes sõltuvusse. (Eile, täna üürgan ma endiselt seda auväärset haldajat eksole... :-D) Aga ma soovitan vaadata...